vahepeal pole pikka aega ploginud - põhjuseks teadagi laiskus. Viimasel ajal pole küll ka eriti midagi huvitavat juhtunud, aga eelmisel nädalal oli hunnik veidraid kokkusattumisi. Kõige lõbusam oli kui kolmapäevases mälumängus tuli looduse blokk, milles oli neli küsimust ja muusikaküsimus, mille algus viibis. Kuna muidu oli blokk end ammendanud, siis arutasime laua taga, et mis see võiks olla. Küsimuse tekst oli muidugi "väga informatiivne" - küsitakse ühe hitiga tuntuks saanud artisti, kellelt midagi muud tuntut pole tulnud. Kuna tegemist oli looduse blokiga, arvasin et tegu on võiks olla Meredith Brooksiga (tolle ainuke mainimisväärne lugu oli teagagi "Bitch" - maakeelses tõlkes siis "Lita"). Oligi.
Tõestust sai ka asi, et Maarja on võimeline ülikoolis saksa keelt õpetama. Nimelt läksin Frau Fuchsile (alias Mall(e?) Rebane) järgi vastama, kuna vastajaid oli hunnikus, siis oma loomupärasest tagasihoidlikkusest lähtuvalt ma ette ei trüginud. Siis rääkis ta midagi tõlkelausete tegemisest algtaseme puhul ja teatas et 20 lauset ja 40 minutit. Ma siis vaatasin, et trenni mõttes võiks ka kaasa teha (kuigi mul ühtki asja, mida abiks kasutada käepärast ei olnud - seal nimelt võis seda teha). Tegin siis ära (mis tulemusega, seda ei tea senini) ja siis hakkasin mingit teksti vastama. Peale pooltteist lõiku teatas Rebane, et ta kahtlustab, et ma olen selle asja kuue peale ära õppinud ja saatis mu minema. Nende tõlkelausetega juhtus ka selline veider lugu, et kästi tõlkida lause: "Keda sa aitad?". Nuh, kuna ma ajasin sassi, kas saksa keeli on "keda?" "wem" või "wen", siis panin kirja "Wem hilfst du?", ehk siis otsetõlkes "Kellele sa aitad?". Ebaõnn. Aga minu jaoks hea uudis on see, et sakslased ütlevadki niimoodi - nii et kahest valest õnnestus ikkagi üks õige kokku kombineerida.

Seoses Maarja haigusega, oleme viimasel ajal suhteliselt palju kodus Katani Asustajaid mänginud (koormab vähe silma). Eile oli siis kolmandaks käeks Mairi ja kuna aega oli vaid paar tunnikest, siis otsustasime ilma laiendita mängida. Siis näitas allah, mida ta suudab korda saata - kõik mida ma puutusin, muutus kullaks. Esimeses mängus vaatasin lahtivisete ajal (läks kaks korda ümberviskamisele), et palju tuli numbreid "9" ja "5" ja võtsin siis need oma baasiks. Loomulikult tuligi neid rohkem kui midagi muud, lisaks sellele oli mu ainuke lambanumber "12" peal, mis tuli ka täpselt siis kui vaja oli. Ja kaks korda järjest. Kuna mäng läks ruttu, leidsime, et teeme teise veel. See lõppes veel rutem - selgus, et mu külad (millest said peagi linnad) nr. "3" (kivi) peal osutusid võimsaks tööstusbaasiks - seda numbrit tuli hämmastava tihedusega. Selle peale leidsime, et teeks veel kolmandagi mängu. See oli kõige tasavägisem, aga mingi hetk hakkas jälle ressursipump metsikult minu kasuks töötama ja kui ma siis oma eelviimasel käigul otsustasin naljaviluks - mul oli 7 punkti laual ja maas ootamas kolmas rüütel ja võidupunkt - Maarja "12" kinni blokkida (tal oli seal 2 küla), siis loomulikult Mairi ka viskas selle numbri. Ühesõnaga: vähem kui kahe tunniga jõudsime kolm mängu läbi. Järgmistel kordadel ma pean ilmselt arvestama totaalse täringuebaõnnega, aga mis parata. Ehk on maailm siiski ebaõiglane (minu kasuks muidugi). Aga seda loen ma oma settlerikarjääri tippsaavutuseks, et blokkida kinni nr. "12", nii et sellest mingit tulu oleks (OK, formaalselt, reaalselt oli mäng läbi).

Sellise nimega inimest ei saa ju ometi olemas olla!!! Loodame vähemalt, et ta ei ole sunnitud Eestisse kolima.

http://www.bide-et-musique.com/show-image.html?I=/images/pochettes/7686.jpg&T=Ilane+Perse+-+Mon+p%27tit+Mozart

Inimeste motiivid võivad olla väga hämarad ja sageli selgub asjasid analüüsima hakates midagi, mis kõige lihtsama seletusega võrreldes on risti vastupidine. Nimelt toppisime me lindudele akna taha rasvapalli. Esimene loogiline mõte, mis pähe tuleb on, et meile ilmselt linnud väga meeldivad. Kuigi me ka varem oleme rasvapalle akna peal hoidnud, on siiski karm tõde, et linnud on selle palli suhtes teisejärgulise tähtsusega - hoopis meie kassile on vaja meelelahutust pakkuda. Muidu ta ilmselt niutsub ja igavleb üksi kodus, aga linnud akna taga on paras magnet - nii veetiski meie tubatiiger suure osa laupäevasest päevast sellega, et üritas end akna vahelt läbi rammida, pressida ja hüpata. Ning tegi igasuguseid imelikke helisid ja väristas saba ja vurrusid. Kahjuks pole pärast seda enam valgel ajal koju jõudnud, ei teagi mis praegu sellel rindel toimub.

Reedel kompi mängides selgus, et mitte ainult 7-4, vaid ka 7-5 on ühemastileht. Avati ette 1♠ ja vaatas mulle vastu järgmine kollektsioon:
♠x
♥KSxxx
♦-
♣KEST98x

Tegin michaelsi 2♠, millele vaenlane pani 4♠ ja peale kahte passi võitlesin 5♣-ga. Nagu karta võiski, parandas partner 5♥-sse (tal oli ♥ETx ja ♣7x), peale trumpkontrolli kadumist oli tulemuseks -1400, samas kui risti mängus on jupp vingerdamist, et mind 9 tihi peale piirata (tuleks ärtut käia, mis ei ole väga reaalne). Võib-olla oleksin pidanud 5♥ veel 6♣-sse parandama, aga noh, ei osanud. Partner võib küll aimata, et mul on ♣ parem, sest ma võiks ka võidelda kontra või 4NT-ga, aga kahjuks on tal ärtu ikkagi nii hea, et on igati normaalne parandada. Nagu siis selgus lahkamisel, oleks ilmselt võitvaks otsuseks olnud 1♠ peale 5♣ karata. Sitta sest viiesest kõrval(kallis)mastist! Lõpptulemusena saimegi kesta, kusjuures vahe oli oluliselt väiksem kui selle jaotuse miinus.

Ei jaksa mina vist veel jupp aega ära imestada fenomeni nimega "vanamutikesed" üle. Täna bussis jälle tehti tsirkust. Kõigepealt küsis üks mutike kõrvalistujalt, et "kas buss nr. 4 käib nüüd siis siitkaudu?", mille peale talle tehti selgeks, et tegemist on bussiga nr.1. Mutike ei suutnud uskuma jääda ja küsis kaks korda üle, et kas ikka on. Siis kui talle seda kinnitati, siis hakkas suure häälega seletama, et tegelikult on tal vaja hoopis Võru tänavale minna, mis siis nüüd saab. Ma peaaegu arvasin, et nüüd siis läheb ta bussijuhi juurde ja palub väikese ringi teha (Maarjamõisa juurest), aga seda ta siiski ei teinud vaid kebis maha. Peatus hiljem ärkas teine mutike ja küsis mult, et "kas siin siis tulebki see Konsumi peatus?". Ma siis sirvisin läbi oma teadmised Tartu linna geograafiast ja vastasin, et selle bussi trassi peal küll ühtki Konsumit ei ole, kui Annelinna oma välja jätta. Tädi noogutas ja küsis siis:"aga kus see Konsumi peatus siis on?". Oletasin, et ta räägib Lõunakeskusest ja juhendasin teda. Seejärel ärkas kolmas mutike: keegi küsis bussijuhi käest, kus peatuses maha tuleks minna (ma ei kuulnud mille jaoks), bussijuht seletas ja tüüp hakkas väljuma. Sekkus mutike, kes esines pika ja laia loenguga ja buss seisis paar minutit, kuni lõpuks ikkagi selgus, et tüüp peab TÕESTI selles peatuses maha minema. Kahjuks väljusin ma järgmises peatuses ja ei tea, kas toimus veel midagi huvitavat, kuigi bussi jäi paar vanemat naisterahvast kindlasti veel.

Eile sai siis meie wifi saaga õnneliku lahenduse. Või siis vähemalt vahefinishi. Nimelt üritasime veelkord seda käima panna ja helistasin paar korda Lauri Kannule konsultatsiooni mõttes. Lõpuks olin sunnitud üles tunnistama, et meie jaks sellest ruuterirajakast üle ei käi, mis tekitas tal sportliku huvi ja ta tuli meid väisama, võttes kaasa veel ühe inimese, kes pidada hästi seda värki jagama. Peale mingit aega pusimist tuli neilgi esialgu tõdeda, et "ei õnnestunud viie minutiga hakkama saada" ja joped maha võtta. Aga pikapeale hakkasid asjad ükshaaval laabuma (mida iganes nad selle heaks ei teinud, mingi IP-aadressi ümberkantimine ja mingite ühenduste ümberseadistamine jne.) ja lõpuks võtsidki mõlemad arvutid wifi taha. Aega läks ligi tunnike... Huvitav, kui kaua me Maarjaga ise oleksime pidanud selle kallal mässama, et kõik variandid läbi katsetada ja asi lõpuks tööle saada. Naerukoht oli muidugi ka see, et Elionist anti meile kaasa "kiirinstalleerimisjuhend", millest oli meile täpselt sama palju kasu kui surnule suupillist. Raipenahad, ma ütlen!
Eile õhtul sai siis ühendust testitud BBO peal (mis oli üks peamisi põhjuseid wifi soetamiseks) - ühes toas viibides on seal mängimine ikka tõeliselt närvesööv tegevus. Kui laua taga sa vähemalt ei näe kohe partneri kaarte ja kui ta lõpetab talutava resultaadiga, siis ei pane sa seda sageli tähele, kuid netis on sul mõlemad kaardid kohe näha. Ja kui partner mängib natsa kehvema plaani peale, siis on närvipinget ja küüntenärimist küllaga. Ja valju häälega kiruda (nagu oleks võimalik, kui partner ei viibi samas toas) ei ole kah hea ja ilus.

Huvitav, kas 21. sajandil saadetakse kirju endiselt laevadega? Eile lõpuks jõudis meie postkasti pärale kaart, mille ma kaks nädalat tagasi Madeiral posti panin. Ise olen ma kodus juba poolteist nädalat... Kunagi sai irvitatud Nõukogude Liidu postisüsteemi üle, kui ema saatis Vladivostokist kaardi, mis jõudis pärale natuke peale teda ennast, aga tundub et see meie praegune Liit pole grammivõrragi parem. Üldse on elu kuidagi nõmedalt keeruliseks läinud: eile otsustasime nurgas konutava wifi ruuteri ette võtta. Ideoloogiliselt ei tohiks ju midagi geniaalset selle käima lükkamiseks vaja olla, õpetus kah juures, aga igaks juhuks kutsusin Melli, et ta selle üle vaataks. Tulemus: kirus ja vandus umbes tunnikese ja tulemus ümmargune null. Ise proovisime ka natuke vaadata, aga samuti erilise eduta. Ma ei saa aru, kas on siis nii raske teha vidinaid/programme, mis lihtsalt käima läheksid ja sind kuhugi ummikusse ei juhiks. Ja õhtu naelaks tulid pahad mulle CIV IV mängus pidevalt pehme kõhualuse pealt kallale, hoolimata sellest, et ma neile erilist põhjust ei andnud ja sundisid mind pidevalt uuesti alustama (tavaliselt ma ei viitsi edasi mängida, kui kuskil tõrge sisse tekib). Peaks vist neile järgmine kord mingit nänni pakkuma, äkki on sõbralikumad. Ehk siis tsiteerides (umbkaudu) Lukjanenkot: "Kiskjaid tuleb toita. Hästi natuke, et nad ülbeks ei läheks."

Ei tea, mis teema mul nende tshehhidega on, aga pidevalt trehvan mõne otsa. Ühega mängisin kunagi paar turniiri koos, teine kord tulid suvalised Võsu rannas vennastuma ja slivovitsi jooma ja täna vaatas mulle postkastist vastu ühe täitsa tundmatu tüübi meil. Lühikokkuvõte selline: ta on kohalikul tasemel mängija javäga vabandab, et mu aega raiskab, kuid ta tahaks õppida mõnda tõeliselt head süsteemi. Nägi EMil, kuidas me Luksiga mängisime ja oli impressed, ning ta arvab, et ei ole küll viisakas inimeste käest nende süsteemi küsida, kuid kui meie süsteem ei ole just saladus, siis kas ma võiksin selle tallegi saata. No ega mul kahju polnud. Meie süsteem on tegelikult pidevalt olnud rahvale uudishimuobjektiks. Iisraelis küsisid vastased peale matsi meilt konventsioonikaarti, Varssavi järel tahtis seda Luksemburgi koondislane ja Madeiral palus kohtunik, et kas me võiksime selle talle saata, olevat huvitav tundunud.

Eile tuli välja ka süsteemi varjukülg - see eeldab näppudel lugemise oskust. Tekkis jaotus:
♠Äx........♠KS9xx
♥ÄSxxx.....♥KEx
♦Äx........♦E
♣ÄKEx......♣xxxx

vastastel oli ilmselt peamiseks pakkumisabinõuks optimism, igatahes sai tugev käsi teada pada masti, ärtu toetuse kuningaga ja keevitas ära 7♥. Meil käis aga pakkumine nii:

1♣...1♥ (8-11, viiese kalliga)
1NT..2♦ (viiene pada ja 4+ odav)
2♥...2♠ (neljane risti)
2NT..3♥ (kolmas ärtu ja ruutu singel)
3♠...4♣ (ässa ei ole - üllatuslikult :P)
4♦...4NT (kaks sama värvi kuningat)

nüüd siis lugesin tihisid (ristilepingus): isegi kui ärtu tuleb viie tihiga kotti, siis sõltub suur slämm parimal juhul padalõikest (ma saan ühe pada visata ruutu ässale ja kaks ärtudele). Sestap panin 6♣ ja tuli -11 IMPi. Kui saaks vastuseks
.....5♣ (kaks sama tugevat kuningat)
siis meeldiks see mulle märksa rohkem, järgneks pakkumine:
5♦...5NT (kaks sama värvi emandat) ja ma saan partneri kätte paigutada:
♠Kxxxx
♥KEx
♦E
♣xxxx

ja lugeda tihisid (ärtulepingus): 2 pada, ♦Ä, ruutu löök lühemale poole, 5 trumpi (kui pole 5-0) ja 3 ristit = 12. Ja kolmeteistkümnes on väga tõenäoline, piisab risti 3-2st, valest äraviskest, mingist sunnist vms, ühesõnaga ikka väga hea protsendiga leping. Ristilepingus on sama arv tihisid, ainult et siis on 4-1 risti vastu raskem töötada. Kuri urin ühesõnaga. Samas matsis (8-jaotuseline mats!) saime veel 2 slämmipauku (teine tuba oli 2(!) korda ilma kahe ässata kuues, ühele pani rekigi peale). Ja kui kolme jaoga 36 IMPi ära visata, siis on raske 25-t teenida. Ülejäänud 5 jagu me küll võitsime, aga sellest piisas vaid 18:12 võiduks (IMPidega 45:36 - 10,125 IMPi jaotuse kohta). Samas matsis oli ka selline veider jagu, kus me kasutasime madalaimast 17-st pakkumisest ära 15:
1♦ 1♥
1♠ 2♣
2♦ 2♥
2♠ 2NT
3♣ 3♦
3♥ 3♠
3NT 4♣
4♦ 5♦

tõlge: lubasin Leole, et mul on miinimumavang, 4-1-6-2 jagu, 1 äss ja 1 kuningas, ning tema oma lehega:
♠E98
♥Äxxx
♦Äxxx
♣Äx

tuvastas, et meil võib slämmis muresid olla. Risti käiguga ongi slämm lootusetu, sest mul on
♠ÄTxx
♥x
♦KESxxx
♣xx

ja eks 5♦ võib ka taha minna, kui pada kahe kadujaga mängida (ja vastased taipavad risti lahti raiuda), aga tegin padas culbertsioni ja see töötas, ning kuna avakäik oli ärtu, siis tuli 12 tihi.

Paul Soloway suri ära. Tegelikult tegi ta seda juba poolteist nädalat tagasi. Kui kellelgi tekib küsimus, kes tuu selline oli - maailma tippbridžist ja läbi aegade kõige rohkem USA masterpointe saanud mängija. Tegelikult see mind eriti ei puuduta (inimesed ikka kipuvad surema), aga Luks leiutas sellega seoses tõelise pärli:

Paul Soloway sureb ja läheb teise ilma. Seal jalutab ta bridžiklubisse ja vaatab, et igas lauas istub kolm inimest. Üritab siis end siia-sinna neljandaks saada, kuid kuhugi ei võeta. Küsib siis teistelt, et milles asi, et temasugust korüfeed tõrjutakse. Vastuseks tuleb: "Sula ütles, et ta kohe tuleb ja pani igasse lauda koha kinni!"

neile kes Sula ei tea: on selline tegelane, et kui kuskile turniirile on minek, siis üritab ta endale iga auto peale kohta kinni panna - tõenäoliselt selleks, et teisi kiusata. Ja surmale on ta ka juba sendi võlgu.

veel kilde Madeira reisilt:

Londoni lennujaamas oli turvakontrolli veel tihendatud (nagu need sabad juba niigi vihaseks ei ajaks) ja paluti meil jalanõud ära võtta. Kui ma siis "abivalmilt" pakkusin, et "the socks also?" vastas turva "no, this will be the next year!".

pakkumine (mitte küll meie lauast ega isegi võistkonnast):
pass - 1♦ (rannakas)
4♦ - 5♦
5NT - 6♦

tõlge: passinud käel oli 4-4-1-4 jaotus u. 9 punktiga (2 ässa) ja tegi partneri avangu peale oma arust splinteri. No peab ikka inimestel mingi imelik asi aju asemel olema, et selle peale tulla...

Vahepeal on plogimisse tekkinud järjekordne lünk – seda selletõttu, et viibisin väljamaal. Ja mitte lihtsalt mõnes suvalises lähiriigis, vaid keset Atlandi Ookeani – Madeiral. Saar asub nii Euroopast kui ka Aafrikast jupp maad eemal ja iseenesest on päris väike (kolmveerand Hiiumaad) ja elanikke elab seal 250 000, aga ilmselt enamus inimesi on tast midagi kuulnud, kasvõi Madeira veini pärast, mis on umbes samasugune "peedikas" nagu portvein – piiritusega u. 20%-seks tehtud vein. Sinna sattusin seetõttu, et otsustasime võistkonnaga sinna võistlusreisile minna (Olafi soovitusel, kes seal juba varem käinud oli). Minek siis pühapäeval Estonian Airiga Londonisse, öö seal ja sealt Pordugali lennukiga saarele. Üldiselt läks Londonis kõik rahulikult, välja arvatud veider värk, et miskipärast oli meie seltskonnale antud kahestes tubades kõigis abieluvoodi. Ühe tekiga. Noh, vähemalt see oli hea ja suur ja mahtus magama küll (eriti kui Aivari poolt kaasa varutud liitrine pudel oli tühjaks tehtud). Hommikul muidugi otsustas helistada üks kunde (kes oli pidanud seda tegema juba eelmine nädal). Ja Inglismaa hommikul on meie omaga võrreldes see halb omadus küljes, et kell näitab seal 2 tundi varasemat aega... Mis siis ikka, kuigi oleks tahtnud veel veidi magada, jäi see variant ära ja keskendusime hoopis kriketireeglite tundmaõppimisele – telekast näitas India – Pakistani sõpruskohtumist (kõlab veidi veidralt, kaspole?). India muideks võitis. Madeirale jõudsime suuremate tüsistusteta. Kuna turniiril oli palju paare Islandilt, Hollandist, Skandinaaviast jm. olid korraldajad aru saanud, et põhjaeurooplased ei tule novembris lõunasse mitte ainult kaarte mängima ning ajakava päris lõtv – esimestel päevadel oli ainult üks sessioon, T – N kestis see neljast kaheksani ja reedel üheksast üheni, laupäeval oli küll kaks sessiooni, kuid pühapäeval taas vaid üks – ja aega oli piisavalt, et end täis laadida ja mõnusalt tunda. Saar ise oli maapealne paradiis, ma pole sattunud kunagi kohta, mis mulle oleks ligilähedaseltki samavõrra meeldinud – mõõdukalt soe kliima (kuna ta on keset ookeani, ei pidada seal ka suvel tapvalt kuum olema, kuid meid võttis vastu ca +25 õhutemperatuur ja vesi ei saanud ka eriti külmem olla – mina igatahes käisin ookeanis ujumas ära, Eestis ma ei uju suvelgi, kuna vesi lihtsalt ei lähe minu jaoks piisavalt soojaks), fantastiliselt kenad mäed (neid oli seal kogu saar täis, pinnalaotuselt ületaks Madeira Hiiumaad ilmselt päris pikalt), palju eksootilisi taimi. Elasime mingis viietärnises hotellis, kakskümmend sammu merest, hommikul oli hea passida hottelli terrassil, vahtida ookeani ja juua kohalikke mahlasid. Veider oli see, et magada ei õnnestunud kuidagi: kuigi oli pime ja vaikne ja temperatuur oli ka sobiv ning õhtul tuli uni täitsa hästi kallale, oli see pidevalt suht rahutu ja enamasti ma ärkasin hästi vara üles (ilmselt ei kohanenud ajavahega: kui ma seal ärkasin 7.30, siis meil oleks see olnud juba 9.30). Ainuke öö, kui korralikult magada sain, sai selle heaks ka korralikult tööd tehtud – nimelt hommikul seitsmeni igasuguseid asju (džinn, vein, õlu, madeira ja suure tõenäosusega veel midagi) joodud (kõrvaltoas maganud Lempsi kommentaarid asjale: ärkasin öösel korraks üles ja kuulsin mingit suminat... aga siis mõtlesin, et magaks edasi. Ja: no kuidas te siis ei suutnud veel pool tundi vastu pidada: 7.30 hakatakse hommikusööki andma ja sinna juurde tasuta šampust). Siis ma ka kusjuures ei maganud eriti kaua, mingi 12-ni, aga selle-eest põhjalikult. Madeiralased tundusid samuti tõeliselt meeldivad inimesed olevat – sõbralikud, aga erinevalt muudest lõunakatest polnud nad absoluutselt pealetükkivad. Keegi ei üritanud sulle mingit saasta kaela määrida, kuid kui sa nende poole pöördusid mingis küsimuses, siis anti oma parim, et sulle abiks olla. Samuti suhtusid nad ellu ja normidesse väga rahulikult – kui reedel üritasime autot rentida, et saare peal tuur teha, selgus, et ei Tihasel ega Leol ei olnud juhilube kaasas. Selle peale tüüp küsis, et kas me võime juhiloa numbri saada – võisime. Selle peale üüris ta meile masina ja soovitas politsei silma alla mitte ronida ja õnnetusi mitte teha. Läksime siis sõitu, kohe Funchalist (kohalik pealinn, ca 100 000 elanikku) välja sõites ummistasid tänava koerad. Mingi 7-8 peni grupeerusid ja okupeerisid ristmiku tiheda liiklusega. Eestis oleks nad ilmselt varsti asfalti kaunistanud, aga seal ei hakanud keegi isegi tuututama. Linnast väljas võtsime suuna mägedele, mis ei olnud just väga keeruline, sest need algasid kohe rannikult ja kõrgemad olid ligi 2km üle merepinna. Tee oli kitsas ja käänuline ja kuna Aivar eriti pedaali ei hellitanud, siis panin isegi mina (ilmselt esmakordselt elus) ilma kõrvalise meeldetuletuseta turvavöö kinni. Kõigepealt ronisime mingi 1500 meetrit mööda serpentiini üles ja siis tuli üllatuslikult suur ja lame platoo, millest olid läbi tõmmatud sirged teed nagu mõnes ameerida road-movies. Käisime siis autoga läbi saare – lõunakaldalt põhja ja ringiga tagasi ja lõpuks hindasime, et linnulennul läbisime mingi ca 40 km, aga spidomeeter lubas 160 km...
Mängu poolest: tase ei olnud küll selles suhtes kõrge, et tippmängijatest turniir just ei kubisenud, kuid saali moodustasid suuresti islandi ja hollandi tüübid, kellede keskmine tase ei ole teps mitte laita. Ise sai turniiriga läbi tehtud silmapaistev areng: eelpaarikalt laekus 40%, paarikatel oli mäng must, kuid tõhus ja võistkondliku lõpul oli juba täitsa mängu moodi. Ses suhtes oli kahju, et turniir läbi sai, kuid teisest küljest hakkas juba vaikselt siibrisse viskama. Paarikatel saime kokku kolmanda koha, kusjuures sisse tulid mingid veidrad talad naispaaridelt (kogu lugupidamise juures naissoo vastu: parima naispaari eriauhinna said Eike ja Ines u. 62. koha eest). Näiteks kruviti meil võistlevas pakkumises ära 3♦ - meie kaardid olid järgmised.
♠ÄSxx
♥KSx
♦Ä8xx
♣xx

♠Kx
♥xx
♦ET97x
♣xxxx
ja kontreerijal oli käes (emanda taga) ♦Sxx... ühesõnaga – ärtus oli ÄE KS taga ja ruutus oli ässa taga singelkuningas... oleks omavahel ära vahetatud kas ♦K ja ♦S või ♦Ä ja ♦E (või üks ärtu pilt ette hea arvamisega), oleks see leping ulgudes välja tulnud. Kahjuks oleksid ei maksa, -200 ja 2% jaost. Mäng oli suhteliselt agressiivne, mingi sessiooni järel anti meile väljatrükk meie tulemustega ja selgus, et 26-st jaotusest 12-s olime me saanud tulemuse 80% või rohkem... Järelikult võis natuke patserdamist endale lubada.
Ise sai vaenlasi ka kiusatud: üks paar istus ja vaatas õnnetu näoga, kuidas me 8 ringi releetasime ja lõpuks 7NT lauale panime:
♠ -
♥ÄSTxxxx
♦ÄKES
♣Äx

♠ÄEx
♥KEx
♦xxxx
♣xxx
aga ilma releesüsteemita on suht veider seda jagu pakkuda: kui tekib ärtu kooskõlastus, siis tuleb Nordi käest hoolimata renoost RKCB teha ja pärast kuningat küsida (kui ässa ei saanud), aga küsimus on selles, et kas kuningavastusele on võimalik lokaliseerida ristikuningas või siis jääb kuninga mast endiselt mõistatamiskohaks. Teine variant on muidugi kontrollidesse minna, uurida välja, et partneril risticue puudub ja saada pada esimese ringi kontroll... ning lõpetada nt. Josephinega. Ja kolmandaks: tuleb üle saada refleksist 7♥ panna – küsimus on ju ladvatihides. Oli mis oli, aga vastane teenis 10% jaotusest. Teine hea asi sündis õnnestunud kokkuleppest: kui vastane avas (kallis odava vastu) ette 1♠ ja mul oli seal taga ♠ÄT98x/♥x/♦ÄKx/♣Exxx, valmistusin juba Luksi kontrat läbi passima, kui selgus, et vastane pani omast käest veel 2♠. Kontra on meil kokkulepete kohaselt trahviks. Väike patserdus väljamängus ja 1100 oligi sündinud. Kuigi enne viimast kahte jagu olime summas isegi teiseks tõusnud, laekus viimasest voorust keskmine ja tuli leppida kolmanda kohaga.
Võistkondlikul läks mäng käima väga visalt, parajat tsirkust tegid kõik paarid. Kuskilt poole pealt läks aga asi märksa paremini käima ja lõpuks meenutas asi juba täitsa bridži. Lõbusaim lugu oli, kui vaenukeha otsustas balansseerivat kontrat harjutada, aga kuna kokkulepet reki kohta ei olnud, siis lõppes see 1240-ga (või millegi sarnasega) – 2♥ reki ja ületihiga. Kusjuures lepingu sai taha võtta, kui tõmmata neljandast tühjast ässast äss. Meie toas lasime me ka lepingu välja, aga õnneks ei pannud kontratki peale. Lõpuks viimaseks vooruks olime tõusnud juba teiseks ja õnnestus võita liiderdanud hollandlasi, nii et me neist mööda saime (fotofinišiga – VP-d olid viikis, aga IMPid meie kasuks), kahjuks aga teiselt laualt panid austerlased mööda. Viimasest matšist oleks olnud vaja saada 10 IMPi juurde (lihtsaim koht oli, et Olaf oleks võinud jätma normaalsesse slämmi minemata, aga turniiri vältel oli ilmselt kõigil võimalik need 4 VP-d ära tuua), aga noh, mis teha, ju siis allah nii ei tahtnud. Tagasiteel olid sellised väiksemat mastaapi naljad: nt oli meile organiseeritud transfer lennujaama kella kümneks, kuid kolmveerand kümme ei paistnud Tihast veel mitte kuskilt (oli peale lõpubanketti linna peale läinud). Telefon ka ei vastanud (selle jättis ta targu koju)... Ühesõnaga, mis see meie mure on, pakkisime oma asjad ja läksime fuajeesse – seal jalutas päevakangelane vastu ja küsis, et „ega meil kuhugi äkki kiire ei ole?“. No sai omadega normaalselt valmis. Londonis ümberistumiseks oli lennuplaani järgi aega ca 2 tundi, aga kui me Funchalis lennujaama jõudsime, siis selgus esiteks, et lend on pool tundi edasi lükatud (või nii ütles meile tibi passikontrollis, mingit teadetetahvlit seal küll polnud) ja seejärel, et edasi lükatud määramatuks ajaks. Lõpuks ta hilines küll ainult ca 25 minutit ja Londonis oli isegi pisikese varuga. Londonis juhtus samasugune nali: esialgu lubati, et Eesti Õhk hilineb 20 minutit, aga see tuli praktiliselt õigel ajal. Ja mingeid ootamatuid jamasid ei esinenudki, mis meid kõiki väga hämmastas. Kokkuvõttes nõustun 100% Tihase poolt autasustamisel mikrofoni öeldud mõtteteraga: me oleme nõus tulema ka järgmine aasta ja isegi kui me ka siis teiseks jääme, oleme ikkagi rahul.

Vastuseks oma urinale naabrite aadressil sain Jaanus Maelt ühe teemasse puutuva kirjatüki:
Kui sul aeg-ajalt on tõsiselt halb päev ja sa pead seda kellegi peal välja
elama, siis tee seda mõne võõra peal!
Ükskord istusin oma laua taga, kui mulle meenus telefonikõne, mille olin
unustanud teha. Ma leidsin numbri ja valisin selle. Meeshääl vastas:
"Hallo!" Ma ütlesin viisakalt: "Mina olen Tiit. Kas ma saaksin rääkida Marek
Piegusega?!" Vastuseks karjus meeshääl mulle kõrva: "Hangi omale õige
number, kurat!" ja lõi telefonitoru hargile. Ma ei suutnud uskuda, et keegi
saab olla nii häbematu.

Kui ma valisin Mareki korrektset numbrit, et talle helistada, avastasin, et
olin kogemata kaks viimast numbrit segamini ajanud.

Peale temaga kõne lõpetamist otsustasin uuesti helistada valele numbrile.
Kui sama tüüp telefonile vastas, karjusin ma: "Sa oled sitapea!" ja panin
toru ära. Ma kirjutasin ta numbri üles ja kirjutasin sinna kõrvale sitapea.
Ja kleepisin selle lauaplaadile. Iga paari nädala tagant, kui ma maksin
arveid, või mul oli eriti s*** päev, helistasin ma talle ja karjusin: "Sa
oled sitapea!"

Kui hakati pakkuma ,,numbrinäidu" teenust, mõtlesin, et mu teraapiline
sitapeale helistamine peab saama lõpu, sest võin vahele jääda. Igaks juhuks
otsustasin kontrollida, kas jobu sellest teab. Ma helistasin tema numbrile
ja ütlesin: "Tere! Mina olen Toomas Tool Elionist. Helistan, et teada sada,
kas te olete juba tuttav meie uue ,,numbrinäidu" teenusega?"
Ta karjus: "EI!" ja lõi telefoni hargile. Ma helistasin talle kiiresti
tagasi ja ütlesin: "See on sellepärast, et sa oled sitapea!" ja katkestasin
kõne.

Ühel päeval kui olin Selveri juures ja valmistusin parkima, lõikas mingi
tüüp musta BMW-ga mul tee ära ja parkis end kohale, mida ma kannatlikult
oodanud olin. Ma tuututasin signaaliga ja vehkisin kätega - tema lihtsalt
näitas mulle keskmist sõrme. Aga tema auto küljeaknal ilutses
silt: MÜÜA, koos tema telefoninumbriga. Ma kirjutasin selle üles...

Paar päeva hiljem, kohe peale seda, kui olin esimesele sitapeale helistanud
(mul oli ta number kiirvalimise all) ja ta korralikult läbi sõimanud,
arvasin, et ma helistan sellele BMW sitapeale ka. Ma küsisin:
"Kas teie olete see, kellel on must BMW müüa??" Ta vastas: "Jah, olen küll!"
Ma küsisin: "Kas ma saaksin seda ka näha?" Ta ütles: "Jah, ma elan Vanapapli
14, Veskimöldres. See on helebee? majake ja autod on kohe ette pargitud."
Siis küsisin: "Mis su nimi on?" Ta ütles: "Mu nimi on Madis Muul." "Millal
on hea aeg, sind leida, Madis?" "Ma olen kodus igal õhtul, peale kella 17"
"Kuule Madis, kas ma saan sulle midagi öelda?"
"Jah?" "Madis, sa oled sitapea!" Siis panin ma toru ära ja salvestasin ka
tema numbri kiirvalikusse.
Edaspidi, kui mul oli probleeme, oli mul kaks sitapead, kellele helistada.

Ühel päeval olin kogu maailma peale tige ja otsisin oma vihale väljundit.
Siis tuli mul idee. Helistan esimesele sitapeale. Ta ütles:
"Hallo" Ma ütlesin: "Sa oled sitapea!" kuid ei pannud toru ära. Ta
küsis: "Oled sa veel seal?" Ma vastasin: "Jah" Ta karjus: "Lõpeta mulle
helistamine!" Ma ütlesin: "Eks sunni mind!" Ta küsis: "Kes sa oled?" Ma
vastasin: "Mu nimi on Madis Muul" Ta ütles: "Jah?? Kus sa elad?" Ma
vastasin: "Sitapea, ma elan Vanapapli 14, Veskimöldres, bee?is majakeses.
Mul on must bemm maja ette pargitud, et sa teaksid." Ta
ütles: "Ma tulen kohe sinna, Madis-poiss. Ja sul on parem juba testament ära
teha!" Ma ütlesin: "Jah, ma juba tõsiselt kardan, sitapea!" ja panin toru
ära.

Siis helistasin ma teisele sitapeale. Ta ütles: "Hallo?" Ma ütlesin:
"Hallo, sitapea!" Ta karjus: "Kui ma peaksin teada saama, kes sa oled..." Ma
ütlesin: "Mis siis saab?" Ta ütles: "Ma kütan su p...
kuumaks!" Ma vastasin: "Sul on see võimalus, sitapea! Ma tulen kohe sinu
juurde!" Siis panin ma toru ära ja helistasin politseisse. Ütlesin, et elan
Vanapapli 14, Veskimöldres ja et ma olen teel koju, et tappa oma
elukaaslasest pedesõber.

Siis helistasin ma Kanal 2 Reporterisse, et kohe läheb mölluks lahti
aadressil Vanapapli 14. Vennad lubasid kärmelt kaameratega kohale kimada.
Seejärel läksin oma autosse ja sõitsin Veskimöldre poole.

Ma jõudsin sinna täpselt õigel ajal, et näha kuidas kaks sitapead just
kohale jõudnud politseiauto ees teineteist tümitasid. Ning loomulikult ei
puudunud ka telemehed oma kaameratega...

Kohe tundsin ennast PALJU paremini. Viha taltsutamine toimib tõepoolest,
tuleb ta lihtsalt enda seest välja lasta!

tegelikult mul tuli pähe mõte, et kui paljud inimesed teavad midagi Marek Piegusest. Eile õhtul küsisin Kotka Keldris selle kohta - selgus et kahekümnest inimesest ca 5-6 teadsid (või reageerisid)

Kurda veel tüütute naabrite üle - need raiped annavad kohe vastulöögi. Möödunud reedel otsustasin, et ei viitsi enne koondise valikut Tallinnasse minna, vaid ööbin Tartus ja lähen hommikuse rongaga. Ilmselt osutus see veaks, sest pool üks öösel pandi ülalkorteris tümm põhja. Kusjuures mingi imelik retrotümm - vist kõige nõmedam disko, mida kaheksakümnendatel teha osati. Kui viie minutiga vait ei jäänud, siis otsustasin, et lähen vaatan, mis toimub. Seega siis ukse taha ja kella andma... veidi tirises ja siis jäi vaikseks, no selge, lülitasid kella välja raipenahad. Tagusin siis jalaga vasta ust natuke aega, aga kuna ka sellele reaktsioon puudus, siis läksin alla tagasi ja helistasin politseisse. Mõne minuti pärast panid nad lõugamise kinni ja helistasin uuesti, et pole ikka vaja tulla. Aga noh, poole tunni pärast keerati tümm uuesti peale (just olin magama jäänud) ja paarikümne sekundi pärast jälle maha. Ja kui operatsiooni veel poole tunni pärast korrati, helistasin jälle politseisse. Need tulid sobiva viivitusega ja läksid siis üles... seal mingi nooremas keskeas naisterahvas mingi tüübiga pidu panemas, olid kõpsti väljas, enne kui politsei neile kella andis - keegi oli neile helistanud ja ähvardanud mendid kutsuda, ju nad siis olid valvel. Siis hakkas pihta mingi lõugamine, et nemad maksavad makse ja ei ütle, kes nad on sest isikuandmetega tehakse mida iganes jne. Lõpuks nad vist taltusid, igatahes tuli võimukandja alla meie juurde, teatas et üleval on raske juhus (= raskes joobes naisterahvas) ja mõistusega pole midagi teha, et kui midagi veel on, tehku me hommikul avaldus. Eks kerisin siis magama, aga öösel kell neli prõmmis keegi uksele (ilmselt läks polt oma kodo ja otsustas kätte maksta). Mõtlesin, et peaks kell kuus hommikul rongile minnes neile alt uksekella laskma (pläriseb päris mõnusalt), aga esiteks hakkas teistest naabritest kahju ja teiseks oleks see liiga läbinähtav kui kohe samal hommikul nii talitada. Eks teen seda mõne aja pärast. Vähemalt ei juhtunud sellest magamatusest midagi korvamatut - kuigi meie mäng koondise valikul ei olnud just üleliia vaimustav, oli see siiski tõhus piisavalt, et järgmiseks aastaks koondise esipaariks saada. Hea et niigi läts. Ja vahepeal topin rämpsposti oma postkastist kindla peale korter 16 omasse (ma loodan, et Maarja ka), mitte juhuslikku nagu varem. (Eks ta küll lapsik ole, aga vähemalt mingit ebamugavust võiks ju vastikule inimesele teha. Kuna ma ei tea, kes ta selline on või mida ta teeb, siis midagi suuremat ei oska ette võtta. Aga ma pean meeles...).

Meil on liikumisanduriga kass - kui öösel keegi liigatab, teeb ta järelduse, et nüüd vist on üles ärgatud ja seetõttu on lubatud magajaid rutjuma tulla. Iseenesest ei ole ju midagi ebameeldivat, kui tuleb üks väike pehme elajas, nurrmootori detsibellid maksimumi peale keeratud ja hakkab end vastu sind nügima - tegelikult oleks see vist isegi päris tore äratus, aga ta rõibe teeb seda keset ööd, millalgi ühest neljani. Ja kui teda voodist välja visata (ilusas kõrges kaares), siis ega ta esimesel korral aru saa - täna oli operatsiooni vaja kümmekond korda korrata, enne kui ta ära tüdines ja tooli peale end kerra tõmbas. Kassist märksa hullem asi on aga meie naaberkorteris. Nimelt kolis sinna mingi mutike (ilmselt on seal muid inimesi ka, aga need ei puutu asjasse), kellel on tervis suhtkoht tuksis. Ja siis kostab sealt pidevalt hommikuti, õhtuti ja ilmselt ka päeviti (tööinimestena me selle viimase suhtes kursis ei ole) mingit köha ja röginat. Viimasel ajal on aga asi veel hullemaks läinud - tädike oigab ja karjub, et "nii valus, nii valus, aidake mind üles ...". Eeldusel et kõrvalkorteris on tegemist ikka haige inimese, mitte sadomaso bordelliga. Aru ma ei saa, et kui too nii väga kannatab, miks nad teda ometi magama ei pane!?! Kuulates neid hääli, ei usu, et tal elust erilist mõnu oleks ja kui juba asi naaberkorterit häirib, ma ei kujuta ette, kuidas see mõjub inimestele samas korteris. Kas kellelgi on mõnda toredat trükist eutanaasia kohta, mida annaks neile postkasti panna?

ma ei saa kohe mitte aru sellest Tartu bridžiklubist - enamasti pressitakse möödaminnes pooleks punktidega geimi ja pakkumine on pigem kaks korrust kõrgemal kui üks korrus madalamal kui peaks. Eelmine esmaspäev aga jagati kätte 34 pildipunkti 12 tiputihiga (ähmased shansid on saada ka kolmeteistkümnes, kui mastid jaguvad, ei jagunud). Jõubalanss on kah 17 punkti vastu 17-t ja tüüpiline Eesti saali pakkumine (tugeva risti süsteemis) peaks algama tugeva 1♣ avapakkumise, jätkuma ebaklapi tuvastamise ja lõppema balansi pealt 6NT panekuga. Naturaalses süsteemis võib küll juhtuda, et leitakse ebaklapp ja ei juleta midagi panna (seal on üks tüüpilisi jõuvahemikke 15-17 vms.), aga ka seal peaks jõudma. Ja mida tegi siis Tartu klubi: üheksast paarist viis slämmi ei jõudnud (meie vastu näiteks mängiti isegi 5-2 klapiga 4♠), üks mängis seitset ja käis taha. Ülejäänud kolmest paarist patserdas üks paar kuue taha, teine patserdas kuue taha, aga kaitse tuli appi ja lasi lepingu taas välja ja üks võitis siis asja rahulikult ära. Ühesõnaga üheksast üks... (kas pole tore lause, kõik sõnad algavad ü-tähega). Ja mida pidi asjast arvama Padari, kelle vastu see lihtsalt ära pandi? Eile jälle olime meie ohvritalle rollis - vaenukeha pakkus ca 26pp-ga 3NT, Luks tegi oma kolmest klibakast parima avakäigu, aga sellest hoolimata karpis vastane 11 tihi kotti (OK, mul on 3 ässa, oleksin saanud kümnele piirata). Kõige lihtsam ja loogilisem mänguplaan võtab lepingu alati välja, aga arvake ära, kes jaotusest 11 miinust sai! u. 5 tulemust olid jälle teises liinis, keskid olid midagi taha mänginud. Ptüi, kurask!

Nädalavahetusel pidin ma kaitsma kodulinna au printsipiaalsel linnavõistlusel Tamperega. Mälumängust käib jutt, muidugi. Kõige raskem osa oli nelja käe kokkuleidmine, kuna kõigil oli maa külmanud ja kärss kärnas. Õnneks jalutasin tänaval kokku Priit Naruskbergiga ja õnnestus teda ja ta partnerit ära rääkida, neljandaks käeks tuli Rauno Pärnits ja selgus, et rahvusvaheliste küsimuste jaoks on võistkond selline, et komplekteeri või ise. Saime kaheksa mansa seas neljanda koha, tartlastest olime teised, aga mis peamine - maavõistluse võitsime. Soomlaste küsimused olid muidugi sellised, et siga ka ei söö - "nimetage kõik 5 maailma lennumäge ja riigid, kus nad asuvad!", "millistes kahes riigis on toimunud kõige rohkem taliolümpiamänge, nimetage koos aastate ja linnadega!", "milline on maailma elanikerohkeim linn, kui äärelinnu mitte arvestada?" jms. Huvitav, et vahetevahel tekib inimestele lambist pähe, et küsida samasid teemasid. Tampere mäng andis vähemalt kaks sellist küsimust. Kolmapäeval küsisime Tartu meistrikail pildi järgi Francisco Francot - laupäeval küsiti, et millistel aastatel ta valitses. Kolmapäeval küsisime Franklini laevu, millega varem oli üks teine mees maadeavastusretkel käinud ja millede järgi pani kahele geograafilisele objektile nimed (need olid Antarktise vulkaanid Erebus ja Terror), laupäeval küsiti seda teist meest (Ross). Lahe lugu oli, et kuna me kolmapäeval Rossi küsimuses ära ei olnud maininud, siis kaks Tartu võistkonda panid õnnetult kirja Franklin.

Tartu võistkondlikel sai jälle kinnitust minu teooria, et ega mälumängurid mitte midagi ei tea. Nimelt me oleme sinna küsimusi teinud viimased 4-5 aastat, st. aastas ühe mängu läbi viinud. Tartu meistrikatel on alati olnud favoriidiks Kvart (viimased kolm aastat on nad meie järel teised olnud, näis kas meie loobumisega seoses see aasta lõpuks võidavad), kuid meie mängus on nad vist korra teised olnud ja ülejäänud kordadel kaugemal. Ma isiklikult kahtlustan, et kuna me üritame hoiduda küsimast asju, mis on läbi jooksnud (loomulikult ei ole võimalik küsida täiesti uusi asju). Muidugi nad teavad ühtteist ja on muidu kõvad, aga puudu jääb see efekt "aga seda küsiti SEAL mängus ja vastus oli SEE" - st. tagumiktundidest mälumängu juures pole suurt tolku. Samas meie viimased kaks mängu on ära võitnud korp! Ugala, mille liikmed pole mälumänguritena just tuntud - st. ilmselt nad lihtsalt tõesti teavad oma ampluaad ja selle pealt võtavad välja vastuseid, mida teised ei oska. Hoolimata sellest, et spordiküsimustes on neil vist suhteliselt pidupäev kui viiest üks pihta läheb... Ei, veider asi see mälukas, mingitele loogikareeglitele ta küll ei allu.

jälle ei ole viitsinud sada aega plogida, mõtlesin et peaks nüüd tööpäeva õhtu sellega sisustama. Tamsalu GP-l tabas mind järjekordne märguanne teemal "maailm on väike!" - seal olid seinad kaetud fotoreportaažist, kuidas üks Soome taustaga bande (4 inimest) käis Karjalas ja ma leidsin sealt 2 tuttavat - lätlanna, kes oli mulle ülikoolis läti keelt õpetanud ja tolle mehe...

eile Tartu klubis olid jälle variatsioonid teemal "mis kelle vastu töötab". Nimelt oli ühes jaotuses kaheksases trumbimastis (ÄK lahus) puudu ES ja need asusid avakäigu tegija käes duublis. Maarja vastu käidi soldat ja ta pani masti valesti kuna ei suutnud uskuda, et ES duublist nii käiakse (kuigi ma kunagi olen talle seda maininud, või õigemini Mairile, kui ta meie vastu slämmi taha käis kui ma olin samast kombinatsioonist sama avakäigu teinud, aga ju siis läks kõrvust mööda). Luksi vastu käidi aga emand. Küllap ta oleks samuti masti valesti pannud - igatahes mängis ta kõrge kaardi juba valest käest ära, aga vastane käis tihi saades soldati järgi. Kui ma pärast küsisin vastaselt, et miks ta ES duublist soldatit ei käi, siis enne kui too jõudis vastata tuli kommentaar Luksilt "See on juba nii vana nali, et siis ma oleksin trumbi 100% õigesti pannud". Siit moraal - enne vaata vastasele otsa kui midagi teed!

Laupäevane bridžiturniir Tamsalus algas sellega, et partner jõudis kohale alles neljandaks vooruks. Mitte küll päris vabatahtlikult - oma osa selles oli Vene tollil, Eesti politseil ja valest kohast lõikamisel. Arvestades, et reede õhtu ja pool ööd möödusid džinniuimas, siis oli tegelikult tund aega puhkust ja kohvi ja kuue jao eest saadavad 40% päris abiks. Kusjuures sessiooni lõpetasime 57%-ga. Kahjuks jäi partnerile mainimata, peaksime alustama mängimist mitte "esimesest" vaid "neljandast" voorust - traditsiooniliselt keerame esimese vooru tuksi. Nii seegi kord -
♠86x......♠T9x
♥xx.......♥ÄKxxx
♦Kxxx.....♦Äx
♣Kxxx.....♣Exx

p....p....1♥...DBL
1♠...p....1NT..DBL
p...2♦....2♠...DBL

vaagimata mõlema padapakkumise väärtust, kõige hullem oli see, et lepingu oleks ilmselt saanud võita esitatud kaitse vastu: ruutu avakäik,♦Ä-♦K-löök ♠10-ga ja ülelöök. Seejärel tõmbas vastane ♣Ä ja jätkas ristit, võtsin kaks ristit ära (jagus 3-3), mängisin kolm ringi ärtut ja lõin (jagus 3-3) ja lõin ruutut kõrgelt, mis löödi jälle üle. Tolleks hetkeks oli mul 7 tihi olemas... nüüd käis kaitsja väikse trumbi, millele oma 8-6st panin 8, mis osutus veaks, sest olles soldaniga tihi saanud käis teine kaitsja ruutut, mulle "möödalöögiks" ja seda löödi ette seitsmega, millest ma jagu ei saanud. mea culpa, mea ultima culpa...

esmaspäeval suutis ka Luks mind 3-3 pada mängima sundida - pakkumine järgnev:
p....p...1♥...DBL
2♥..3♣...p....3♥
p...3♠

seletus vastastele: 3♠ lubab neljast... no türi ma ei või, nii lolli asja peale annab ikka tulla! Loomulikult oleksin võinud probleeme vältida, avades teisest käest 3♣ lehega ♠Exx/♥xx/♦xx/♣ÄESxxx, aga pidasin seda odavas kalli vastu liiga heaks, ilmselt oleks Leo sellele 3NT pannud (♠ÄSx/♥ET/♦ÄKTxxx/♣Kx)ja ärtukäiguga taha läinud (mõlemal vastasel on vist ärtu avakäik soolas). 5♣ tuleb välja, muud geimid mitte, aga 3-3 patta maanduda on ikkagi haige aju unistus.

Vahepeal sain vanemaks (kuigi tunda seda küll kuskilt otsast ei ole) ja nagu mu sünnipäev on näidanud, olen ma väga läbinähtav - või siis inimesed lihtsalt teavad, mis mulle meeldib. Kingiti kassipoeg, mütoloogiat ja džinni (see kah servapidi mütoloogiaga seotud). Ma arvan, et ainsaks põhjuseks, miks mulle kaarte ja blondiine pole kingitud, on see, et mul juba on :)

Sattusime nädala alguses Valloga BBO vugraphi arhiivist vaatama Inglise bridžikoondise katsevõistluste tulemusi ja seal trehvas kogemata kombel ette mingi jaotus, kus ühes toas võideti geim 11 tihiga ja teises toas tuli slämm. Vaatasime, et kaitse lasi vist selle välja, kuna kui kaks korda trumpi käia, kipub see taha minema, aga võta näpust - GIB näitas, et saab ka trumbikäiguga võita. Põrnitsesime seda jagu siis jupp aega ja mitte ei saanud aru, kuidas see võimalik on, lahendus tuli mulle pähe alles töölt bussiga kodo sõites. Sest peale pakkusin seda MSNi kaudu kolmel päeval inimestele lahendamiseks, aga selgus, et vaid kolmel (Migu, Mell ja Erika) oli piisavalt palju pealehakkamist, et see asi ette võtta (ja lahendust pole ma seniajani saanud). Eks siis kirjutan kogu jao siia üles ja lahenduse ka alla:

...........♠4
...........♥E87632
...........♦E875
...........♣95
♠ET853................♠K62
♥T....................♥95
♦ÄT932................♦KS4
♣ST...................♣E8643
...........♠ÄS97
...........♥ÄKS4
...........♦6
...........♣ÄK72

lepinguks siis 6♥ trumbikäiguga (muude käikudega saab lihtsalt 3 ruutut lauda lüüa).
iseenesest saaks nagu mängida topeltsunnile, jättes pada "keskmiseks" mastiks (kuna peale kahe ruutu trumpamist jääb Westi vastu ruutuähvardus ja Osti vastu ristiähvardus, siis ei saa kumbki trumbitõmmete peale padapidurit säilitada), aga selle plaani ebakohaks on, et lauda puuduvad sisekud - padalöögiga lauda minna ei tohi, sest padas peab säilima sisekuga ähvardus. Selleks, et kaks ruutut ära lüüa ja trumpide tõmbamiseks lauda minna, on lauda vaja kolme sisekut - üheks on trump (trumbi tagasikäigu saab lauda võtta) ja ülejäänud kaheks saab kasutada ristilööke. Paraku aga mõlema väikse risti trumpamine hävitab ähvarduse Osti vastu (kui käes oleks üks pada vähem ja üks risti rohkem, siis see plaan töötaks). Aga nüüd siis võitev mänguplaan:
1. tihi - ärtu võtta kätte
2. tihi - risti äss
3. tihi - risti kuningas
4. tihi - risti löök
5. tihi - ruutu, mille võtab Ost.

nüüd tekib kaks põhilist varianti:
A)6. tihi - Ost käib pada (ruutut käies tekib sarnane seis, aga lihtsam, sest annab tempo), selle võtad ässaga
7. tihi - pada löök
8. tihi - ruutu löök
9. tihi - pada löök
10. tihi - ruutu löök
11. tihi - risti löök
12. tihi - ruutu löök käe trumpkuningaga
13. tihi - laua trumpemand (millele tusane Ost alla trumpab)

peaasi on mitte lasta tekkida trumbiedutusel ja padad ära lüüa enne ristit.

B) 6. tihi - Ost käib trumpi (või ristikäiguga saabub sama seis kui lihtsalt 6. ja 7. tihi ära vahetada jättes käigu lauda peale seitsmendat tihi), selle võtad kätte
7. tihi - risti löök

nüüd on sul peal seis:
♠4
♥E8
♦E87
♣-

♠ÄS97
♥S4
♦-
♣-
ja käik on lauas. Kuna nii padas kui ruutus on pikkus Westi käes, on tal valida kahe ebameeldiva variandi vahel:
A) hoiab käes kolme kaarti mõlemas mastis (või nelja ruutut ja kahte pada):
8. pada äss
9. pada löök
10. ruutu löök
11. pada löök
12. ruutu löök
13. pada soldat on tegijaks saanud

B) hoiab käes nelja pada ja duubelruutut
8. ruutu löök
9. pada ässa
10. pada löök
11. ruutu löök
12. pada löök
13. ruutu emand on tegijaks saanud

võimalik, et mingeid lahendeid on veel olemas, aga sellegi välja mõtlemine nõudis piisavalt palju vaeva. Tore jagu igatahes.

ühe päevalehe online-uudistest sai hea näite, kuidas kirjutada positiivses toonis pealkirja: "Maailmameister Heiki Nabist sai eksmaailmameister!". Kas ei tekita head tuju?
Leedus tuli veel pähe paar toredat mõtet:
Kuidas vettehüppajad oma treeninguid alustavad? - Teevad kuiva trenni!
Tegime poolakail meele kurvaks (kurva (või kurwa?) on lääneslaavi keeltes suht levinud sõimusõna, vist tähendab litsi. kui poolakail laua taga midagi tuksi läheb, siis saab seda päris tihedasti kuulda)