Esmaspäeval juhtus siis selline lugu: komistasin ja kukkusin ning kukkumise pehmendamiseks panin käed ette. Kuna ma kukkusin poolküljetsi, siis lisaks muule ma keerasin end ja käsi ette viies lisandus ka nende kiirus, nii et kui minu trajektoor maapinnaga kohtus, oli matakas ikka päris korralik, põhimõtteliselt oli tunda, kuidas üks küünarnukk raksatas. Peagi valutasid juba mõlemad küünstliigesed täiega ja randmed olid ka ära põrutatud. Lasin end siis traumapunkti toimetada (endiselt ma ei saa aru, mis kurat on sellise süsteemi point, kus inimene peab suurtes valudes ligi tund aega ootama, enne kui jutule võetakse) ja seal topiti mind röntgeni alla. See oli juba väga piinav kogemus iseenesest, sest kätt tuli pildi tegemiseks pöörata. Läksin siis tagasi arstide manu ja seal tuli mul kokku puutuda esimese meditsiinihuumori pärliga:

Arst: "Noh, kumb käsi teil siis hullemas olukorras on?"
Lauri: "Parem."
Arst: "Õige!"

Vasakust käest ei leitud viiteid muule kui põrutusele, aga parema kodarluuga oli mingi jura, ma ei saanudki aru, kas mõra või kild lahti ja saadeti mind kätt kipsi panema (esmakordselt elus).

Kui pärast koju jõudsin, ei tundunud telekast näidatavate "Naljakamate koduvideote" need osad, kus keegi käbara maha pani, enam üldse eriti naljakad. Aga noh, see oli alles algus - kuna mu parem käsi oli kipsis ja vasak oli parem ainult täpselt kipsi puudumise võrra, siis oli suvalise igapäevategevusega tõelisi raskusi. Kõige lihtsam oli lahendada joomisprobleemi - joogianum kaminasimsile ja kõrs sisse, kui janu kallale tuli, siis lonkisin nagu kass oma kausi juurde ja jõin. Nüüd ma saan aru küll, et kõrtest võib vahel ka mingit tolku olla. Leidsin ka teise asja, mille point oli mullu seni ähmaseks jäänud, aga millest mul vigasena kasu tekkis - telefoni kõlar, nii ei pidanud ma seda asja kõrva äärde tõstma hakata (ma ei oleks sellega hakkama saanudki, kui aus olla). Muidu oli kõik aga ilgem piin - toitlustamisega pidi tegelema Maarja (või siis jätma mulle midagi sobivat kohta, kus ma kükitades selle hammastega kätte sain), särgist tuli mind õhtul kääridega välja lõigata (õnneks ei olnud selle pärast suuremat kahju), pikali visates ise püsti ei saanud ja raamat lugemisest või arvuti kasutamiawat võis vaid und näha (lehti keerata või klahve vahetada ma küll ei suutnud). Järgmine päev tuli veel ka palavik ja kuna mulle jagatud voldikus koduse kipsravi kohta oli kirjas, et sellega tuleb arsti poole pöörduda, võttis Maarja kätte ja helistas mingile üleriiklikule nõutelefonile. Seekord siis kuulis arstihuumorit tema: kui ta oli maininud asjaolud ja mu vanuse ning palaviku suuruse (37,4), leidis arst, et see ka mõni palavik, isegi 38,5-ga võib elada.

Igatahes on vasak käsi nats paremaks läinud (valutab ikka ja painutada ei anna, aga mingeid teravaid sööste täna hommikul pole olnud) ja selline aheldatud olek käib ajudele, seega leidsin, et ühe käega plogimiseks kõlbab küll. Eks näis, millal ma taas inimeste sekka ilmuda saan, kisi lähen näitama järgmisel kolmapäeval, aga inimesed prognoosivad, et sellega ei pruugi asi veel lõppeda. Krt, oleks siis vähemalt ükski käsi töökorda jäänud, oleks märksa lihtsam.

Palavus on autojuhid lõplikult lolliks ajanud, eile õnnestus mul Tartust Narva maanteed pidi välja sõites näha 20 sekundi jooksul järgnevaid olukordi (selles kohas, kus on võimalik keerata kas paremale Kõrveküla (Narva, Jõhvi, Mustvee) poole või vasakule Jõgeva maantee suunas:

1) Kohas, kus paremale ja vasakule pööravad rajad on eraldatud saarega, suutis üks geenius sõita otse vasakpöörsele rajale ja seejärel teha parempöörde ümber saare.

2) Samas kohas otsustas minu ees sõitev blondiin parempoolsel rajal sõita 20 km/h, anna teed märgi ees seisma jääda (kuigi vasakult kedagi tulemas küll ei olnud ja ees ootas kiirendusrada) ja selle käigus veel auto välja suretada.

3) Minu ette jäänud seltskond bemmiga (blondiinist ma ta manööverdamiste käigus möödusin) otsustas teha enda ees liikuvast veoautost möödasõidu paremalt, mitte vasakult, kuigi ruumi oli laialt.

seapead...

Nagu on näha pikemast pausist, olen ma praegu kõike muud kui kirjutamislainel. Ega midagi erilist juhtumas ei olegi, aga et plogi päriselt välja ei sureks, kirjutan siia mõned Belgias aset leidnud seigad:

1) Olaf ja tema õllekorgijaht. Kõva koguja nagu ta on, andis Olaf Piretile kaasa prinditud lehekülje, et milliseid õllekorke vaja on. No ja lisaks tavaline soovitus, et mida iganes me ära joome, toodagu alles jäävad korgid temale. Paraku on belglastel selline halb komme, et nad topivad õlle 0,25 liitristesse pudelitesse ja peale esimest päeva me ei viitsinud neid eriti vedada ja sestap võtsime pigem purgiõllesid, kuna need olid pooleliitrised. Seega peamine õllekorgiliik, mis Olafile laekus, oli Mort Subite (tõlkes: „äkksurm“) kirsiõlu, mida lihtsalt ei müüdud purgis. Ka Piret oli suhteliselt laisk nimekirjaga poodi minema ja seega tegi ta suurema reha alles viimasel päeval. Selgus, et Belgia on tõeliselt vinge õllemaa – nii palju joodamatuid õllesid, kui seal, ei tehta mitte kuskil mujal. Praktiliselt kõik Olafi „nimekirjas“ olnud õlled olid keskeltläbi 9-protsendilised! Nii oli meil järgmisel hommikul Charleroi lennujaamas järel veel neli pisikest pudelit õlle ja 11 inimest, kes keegi ei teinud nägu, nagu ta tahaks anda oma panuse nende hävitamisse. Sven koukis küll ühe neist lahti ja tehti kiire ring, aga ülejäänud kolm toppisime pampudesse ja jätsime Piretile Olafi jaoks edasi andmiseks – kui ta juba tellis sellist saasta, siis joogu ise ära!

2) Sven ja tema edevus. Võistluspaigas müüdi igasugust bridžinänni, mh. ka raamatuid. Ühel päeval tuli Sven reipa näoga, et ta oli ostnud 2008 bridžiolümpia raamatu – seal läks meil ju hästi, äkki oleme meiegi raamatus sees. Lehitses seda nats aega ja siis mingil hetkel tõmbaski tal nägu naerule – leidis kirje meie kohta üles. Kui ta seda kirjet edasi luges, siis paraku naeratus kippus nats virilaks minema: esiteks olid nad ta nime ära „lätistanud“ (Sesters) ja teiseks olid nad sisse pannud jaotuse, kus neil Vasjaga oli ebaõnne osamänguvõitluses -500 alla jääda.

3) Vanaonu ja tema sünnipäev. Ainuke eestlane, kes võistluste bülletääni pääses, oli Vanaonu, kes sai turniiri ajal 80 aastat vanaks. Belgiast lahkudes sattus ta aga peaaegu hajameelsuse ohvriks – seisime me juba lennujaama väravas, et masinale ronida, kui ta järsku õnnetult avastas, et tal pole passi. Piret võttis ta sappa ja nad lippasid turvakontrolli, kust puuduv reisidokument leitigi – veel enamgi, sealt lahkudes spurtis neile üks turva veel järgi ja selgus, et lisaks passile oli sinna jäänud ka pintsak. Turvakontroll oli ka lahe – mul oli kaks õuna taskus ja nad palusid mul need ekstra läbi röntgeni lasta. Oleks võinud küsida, et kas usse oli (ilmselt ei olnud).

4) Mina ja minu soome keel. Ma sattusin näitliku õppevahendi rolli, kui Sven seletas soomlastele, et Soome TV-d näeb põhjaeestis ja seepärast põhjaeestlased (nagu tema) üldiselt saavad soome keelest aru, aga Lõuna-Eestis seda ei näe ja seega lõunaeestlased (nagu mina) ei saa. Ei olnud just parim võimalik näide...
Ise mõtlesin ma mingi hetk, et soomlased peaks eesti keeles münti viskama õpetama ja neile selle jaoks spetsiaalse mündi tegema. Soomlastel on see muidu „kruuna tai klaava“, aga kui ma mainisin neile, et eestlased viskavad „kulli ja kirja“, tekitas see väga suurt elevust. „Kirja“ on soome keeli raamat ja „kulli…“ noh, ma kahtlustan et kõik mu plogi lugejad teavad seda niigi, nii et ma ei pea ropendama hakkama. Igatahes üks Soome naiskoondislane mainis, et ta paar päeva asendas autopiloodi pealt soomekeelse sõna „kruuna“ (kroon) tekstis sõnaga „kulli“, eriti lõbus oli lugeda ajalehest Rootsi kroonprintsessi Victoria pulmadest, umbes stiilis: „Victoria kandis laulatusel peas krooni, sedasama krooni oli kandnud juba tema ema oma laulatusel 35 aastat tagasi“.

Vahepeal olin siis kaks nädalat Belgias kaarte mängimas. Kui asi paari lausega kokku võtta, siis saime EMil 38 võistkonna seas 15.-16. koha jagamise - igati respektaabel saavutus. Eesti koondis pole kunagi varem nii kõrgele jõudnud ja ilmselt ei ole just palju neid alasid, kus praktiliselt kogu Euroopa osa võttes (enam-vähem bridži mängivatest riikidest olid puudu vist ainult Tšehhi ja Valgevene) Eesti nii kõrgele tuleks.
Kuigi koht oli aus, oli turniiri käik natukene pettumustvalmistav: alagrupis alustasime hästi ja lõpetasime selle viienda kohaga (eespool Hollandist, Inglismaast ja Taanist). Kahjuks läksid finaali kaasa kaks 5:25 kaotust ja alustasime 18 tiimi seas 14 kohaga. Finaalis kulges mäng üle kivide ja kändude - esiteks ei olnud me ise enam nii teravad kui alagrupis ja sellega kaasnes ka kuhjaga sportlikku ebaõnne - kui oli vaja mingi otsus vastu võtta, siis võis kindel olla, et me selle valesti lahendame, vastane aga pigem õigesti. Jaotustest hakkan jõudumööda kirjutama "Päeva Jaotuses", nii et siia ma midagi toppida ei viitsi.

Teise alagrupi viimases voorus juhtusid väga lahedad asjad. Enne vooru olid peamised šansid edasi saamiseks Walesil, Ungaril ja Lätil, ülejäänud olid juba kaugemal maas - või vähemalt nii tundus. Juhtus aga nii, et Horvaatia kippus Itaaliat maksimaalse punktisummaga võitma ja selleks ajaks, kui ma läksin lõpplahendust vaatama, oli tulemustetabloo juures hulk väga elevil inimesi. Esimesena lõppeski Horvaatia - Itaalia mäng, kus Horvaatia võitis 25:5 ja sai 289 punkti - ja tol hetkel oli viimase kvalifitseeruva koha peal üheksandana. Ülejäänud matšides punktid kõikusid natuke üles-alla ja teisena lõppes Läti-Leedu mäng, kus Läti sai paari viimase jaoga paar punkti juurde ja jõudis Horvaatiaga võrdsetele punktidele - kuid omavahelise matši oli võitnud Horvaatia, seega oleks nemad edasi pääsenud. Järgmisena sai omadega ühele poole Wales ja samuti viimase jaotusega teenis 2 punkti juurde ja jõudis 290 punktini ja 9. koha peale! Selleks ajaks olid lätlased oma tulemused üle kontrollinud ja leidnud märkelehelt vea, mis andis neilegi ühe punkti juurdi ja nendegi lõpptulemus oli 290! Nemad aga olid omavahelises mängus Walesi võitnud. Ungari matš kestis kõige kauem ja nagu teisteski matšides juhtus sealgi paaris viimases jaotuses selline asi, et Ungari teenis paari viimase jaotusega 5 punkti juurde ja ka nende lõppskooriks kujunes 290 - seega olid Läti, Ungari ja Wales omavahel täpselt viigis. Omavahelistes mängudes oli Ungari kõige rohkem punkte saanud ja tundus, et nemad on edasi saanud, aga reglemendist asja lähemalt uurides selgus, et seal on kirjas punkt, et kui üks võistkond võidab kõiki teisi, kellega tal on sama palju punkte, siis sõltumata omavaheliste mängude üldpunktidest asetatakse ta esimeseks. Ja selle järgi oli üheksandal kohal Läti, kes oli võitnud nii Walesi kui Ungarit! Aga see pole veel kõik - kui läksin lätlasi õnnitlema (mina olin küll nende pärast heas tujus), selgus, et see edasipääsemine ei ole veel kirikus kuulutatud - nimelt olevat nende vastu üks tulemus apelleeritud, ning oli oht, et neilt võetakse punkte maha. Apellatsioonižürii jättis ikkagi tulemuse jõusse ja Läti saigi edasi. Lahe igatahes, oluliselt huvitavam, kui samal päeval toimunud Jaapani - Paraguai jalgpallimäng.

Mis mänguvälisesse puutub, siis võistlus toimus Oostende (Ostend) linnas, mis on Belgia vaste Pärnule - paras suvituskuurort. Mis selles suhtes on väga omapärane, et kui me vaatasime telekast ilmateateid, siis tavaliselt oli seal kõige külmem ilm kogu riigis. Mängupaigaks oli linna kontserdimaja (paarkümmend meetrit Põhjamerest) ja meie elukoht asus sellest paarsada meetrit eemal. Üürisime kaks korterit ja saime kaheksandalt-üheksandalt korruselt nautida otsevaadet rannale ja merele. Elukoht oli suht suur ja mugav ja ma ei mäleta, et täiskasvanute tiitlivõistlustel oleks me nii mugavas asukohas elutsenud - eriti kui võrrelda kahe aasta taguse Pau turniiriga, kus elukoht oli küll suht mugav, aga mängukohta jõudmiseks pidime 40 minutit autoga rallima. Nii et selles suhtes oli elukoht täiesti superluks, kuigi kuna suvitushooaja ametlikuks alguseks oli 1. juuli, siis esimese nädala jagu tegeleti peamiselt promenaadi kõpitsemisega (umbes seitsmest hommikul üheksani õhtul ja päris valmis ei saanudki). Rahvast liikus sellegipoolest ringi murdudena. Huvitaval kombel olid väga populaarsed sellised veidrad jalgratta ja vankri ristsugutised, kus mitu inimest sai istuda ja vändata. Kaugemal linna peal me väga palju ringi ei käinud, kohaliku katedraali ümber tegime paar tuuri (see oli suur ja tõesti väga ilus), ja paar jalutuskäiku niisama, aga peamiselt läks ikka kogu aeg kaardimängule või jalgpalli vaatamisele. Eks kui mul tulevad mingid killud veel meelde, siis postitan need siia.

Enne Belgiasse EMile minekut teen trenni Pärnu Suveturniiril. Igatahes sissejuhatav paarikas läks kõike muud kui hästi - vastased tegutsesid väga õnnestunult ja ise mitte eriti. Kuskil peab see Tallinna Festivalil tabanud hea õnn vist välja taanduma ja ses suhtes on kohvikuturniir selleks väga sobiv asi.

Esialgu on suurimad elamused hoopis kulinaarsed: värskelt (st. vahepeal külmutamata) paneeritud ja praetud koha on super! Ja kala-hernesupp (Olaf kasutas hernesupile maitse andmiseks kalade suitsetamisest tekkinud rasva) on ka üle prahi.

Huvitav kokkusattumus - aja parajaks tegemiseks lugesin Piraaja Klubi koomikseid (neid on siin riiulis ca 15 raamatut). Kolme raamatu peale näitasin ühte lehekülge Olafile (lõbus oli), viie minuti pärast jõudis tema omakorda Õhtulehte lugedes koomiksiküljeni ja usu või ära usu - seal oli täna TÄPSELT SEESAMA riba! Uskumatu lugu!

Vaadates pühapäeval Alžeeria - Sloveenia mängu tuvastasin aafriklaste koosseisus tüübi nimega Nadir Belhadji. Tüüp tuli mulle tuttav ette seetõttu, et igapäevast leiba teenib ta sellises klubis nagu Portsmouth, kes sellel hooajal Inglise liigas viimase koha sai. Kui aga Portsmouth võitis tema väravast Liverpooli, üllitas Soccernet mängule kommentaari pealkirjaga "Liverpool hit new Nadir".

Nadiir on muide astronoomiatermin, mis tähistab mingit madalaimat punkti (seniidi vastand), seega põhimõtteliselt tähendas see pealkiri, et "Liverpool on langenud nii madalale kui vähegi võimalik". Mainisin siis seda lugu Maarjale, too leidis et tore kalambuur, kuidkahjuks enamus inimesi sellest aru ei saa.

Mõtlesin et teen siis oma MSNis reha, et kui paljud teavad, mis on nadiir - seega panin esmaspäeval kell 4 kõigile oma MSNis olevatele inimestele küsimuse, et kas nad teavad seda või mitte.
Vastas mu küsimusele 33 inimest, sain kolm ja pool õiget vastust (üks respondent küll ise ei teadnud, aga küsis juures olevalt elukaaslaselt, kes teadis). Muud pakkumised (kui keegi üldse midagi pakkus) olid ka huvitavad.

idamaade valitseja (ilmselt vesiir või emiir)
ehitustööriist/geodeetiline mõõteriist (ilmselt nivelliir)
nadi hiir (:))
mingi tupp (?)
kiiver (ilmselt visiirist tuletatud)
midagi purjetamisega seonduvat (Ei olegi paha pakkumine - taevatähtede järgi orienteerumisel võib täitsa vajalik olla. Ise ma mäletan sõna "nadiir" esimest korda sellisest lasteraamatust nagu "Kapten Bluffensterni seiklused", kus peategelane jäi plangu peale merehätta ja hakkas oma abile astronoomiat õpetama).

Nähh, mälumängufoorumit on tabanud mahavaikiv ajastu.

Nimelt ma sattusin eile üle jupi aja seda lugema (tavaliselt hoiab Vallo mind kursis, kui mingi huvitav probleem üles tõuseb) ja kohe esimene asi näis intrigeeriv, lubades suurt sõnasõda ja verevalamist.

Nimelt oli üks mälur tõstatanud üles küsimuse, et huvitav, kas mälumängu korraldamine ei lähe autoriõigustega vastuolla (võetakse osavõtumaksu ja lastakse muusikat/näidatakse pilte ilma autoritasuta). Ja ta oli selle küsimuse saatnud ka Autorikaitsesse või kurat teab kuhu, kust ta oligi vastuse saanud, et üldise kirjelduse järgi võib see tõesti autoriõigustega vastuolus olla (ja soovitati küsita kirjandust ja muusikat, mille loojad on juba 70 aastat surnud). Selle peale järgnes plahvatus - üks sõimas teda ullikeseks, teine leidis, et kuna mälumäng toimub suht nullkasumiga, siis võib seda reprodutseerimist nimetada sama hästi ka hariduslikuks, kolmas arvas, et kui nii, siis peaks äkki auhinnaraamatute pealt tulumaksu maksma ja neljas avastas, et kui igasuguseid ameteid asjasse segada, siis peaks üldse andmekaitseametiga kooskõlastama, et milliseid fakte võib isikute kohta avaldada. Ühesõnaga elevust kui palju. Nagu aru saada, üritasin ma täna kaeda, et kuhu see viljakas mõttevahetus jõudnud on (tõotas tulla huvitav), aga selgus, et ma seda enam ei näe - asi on liigutatud kategooriasse "ainult modedele", st. sisuliselt "kalevi alla" topitud. Kahju.

Eile võis juba tööl Maarja poole sõites aimata, et linnuväel on midagi plaanis. Nimelt patseerisid tuvid Kuperjanovi ja Vallikraavi tänaval haruldase loidusega ringi ja hädavaevalt viitsisid auto eest kõrvale loivata (ega nad siis ometi mingi helerohelise uriseja pärast lendu tõusma ei hakka). Ja hiljem Aovere ristis see juhtuski - sõidan mina südamerahuga 70 km/h (seal rohkem ei tohi) ja näen silmanurgast auto poole suunduvat vareslast (ma arvan, et see oli hakk, aga vabalt võis ka tavaline vares olla) ja hetk hiljem käibki kolakas. Seekord jäi suurem (vist) peale - autot üle vaadates ühtegi muljumisjälge ei tuvastanud. Linnu edasise saatuse kohta andmed puuduvad (kuradi segane selline!). Hakka või arvama, et linnud ei suuda eristada helerohelist värvi asju ja lihtsalt ei näe meid.

Eile jälgides poole kõrvaga Eurovisiooni eelvooru (põhitähelepanu oli keskendunud arvutis CIV IV mängimisele), tabas mind "nostalgiahetk", nagu oleks taas käes mu nooruspõlv - ehk siis üheksakümnendate keskpaik.

Hunnik mõttetut diskot, muidu lamedaid laule ja mannetuid ballaadikesi, mitte ainsatki sellist laulu ei olnud, mis oleks sundinud korraks tähelepanu ka teleka peale suunama.

Tuleb vist leppida tõsiasjaga, et Facebook teab sinust juba kõike.
Täna küsis ta (õigemini küll see) mult, et kas mu profiili võib linkida seitsme leheküljega - ja kõigega tuli nõustuda:

Gustav Adolfi Gümnaasium
Tartu Ülikool
kodulinn Tartu (kuigi ma ei ole oma elu sees ametlikult Tartu elanik olnud ja praegu füüsiliselt siin ka ei ela, loen end siiski tartlaseks)
Tournament Bridge
Quiz
Boardgames (või oli see Mindgames?)
Killing Time

Kõik muu on nagu on, aga kuidas kurat nad selle "killing time" ära arvasid???

kui nad veel lisavad džinni, kassid, loomaaiad, blondiinid ja (glam)rockmuusika, siis ongi vist pilt peaaegu koos... (ahjaa, kunagine Tallinna 48. lasteaed kah :D)

Kuidas endal klemme kokku jooksutada: hakkasin kodus medalit seina peale riputama. Medali peal oli kirjas, et võistkondlike meistrikate teine koht, sinimustvalge pael kah küljes. Panin selle siis seinale ja hakkasin mõtlema, et mida pekki, me saime ju kolmanda koha??? Seejärel vaatasin, et samas kõrval ripub teine medal, samuti sinimustvalge paela otsas, millele on tõesti kirjutatud peale võistkondlik III. Üritasin välja mõelda, et huvitav kellele edasiandmiseks see "hõbe" siis minu kätte sokutati, aga ka see ei mahtunud ühtegi valemisse, sest lahkusin Pärnust enne medalite andmist. Lõpuks taipasin ka teist külge vaadata ja see lahendas mu probleemi - sinna oli kaartide asemel kujundatud raamatu peal tiibu laiutav öökull - ja nii tuligi mulle meelde, et tõepoolest sai ükspäev Tallinnas mälu mängimas käidud.

Jääb mulje, nagu hakkaks ma bridžiga otsi kokku tõmbama - esmaspäeval ei läinud klubisse ja nädalavahetusel jätsin segapaarika ka vahele.
Tõsi küll, viimane oli tingitud ennekõike antibiootikumikuurist - tundub nagu keegi imeks energiat välja ja tahaks lihtsalt vedeleda (organism pole harjunud kah, varem ei ole kunagi ju antibiotse võtma pidanud). No ja siis leidsin, et minu valemisse kaks nädalavahetuse päeva ilma lebotamisvõimaluseta (laupäeva hommikul seitsmest pühapäeva õhtul kümneni) lihtsalt ei mahu ja seetõttu jääb segapaarikas sel aastal vahele. Oma osa selles oli ka Eesti bridži väljasuremisest tingitud registreerunud paaride arvul - neid oli lisaks meile 13. See tähendab, et kui minna mängima, siis oleks vähem vastaseid ja igaühega tuleks pressida kuus jagu - no ei ole huvitav.
Selle asemel vedelesin lihtsalt laupäeva maha (minimaalsete kõrvalpõigetega kasulikesse tegevustesse) ja läksin õhtul Spordimuuseumi Öömälumängu mängima, ei kahetse seda valikut.
Muuhulgas sai kinnitust Arko teooria, et "surikaadiefekti", rahvusvahelise nimega "Baader-Meinhofi sündroom" (iva peitub selles, et kui sa fikseerid ära mingi uue asja, siis vahel juhtub, et sulle tundub, nagu info selle kohta hakkaks sulle ustest ja akendest sisse pressima, nii et tekitab imestust, et sa varem ei ole tähele pannud) võib ümber nimetada "heeringakuningaefektiks" ja et teda hakatakse otsast küsima. Nimelt küsisin ma teda jaanuarikuus koduses mälumängus ja keegi ei olnud sellisest loomast kunagi midagi kuulnud. Peale seda on loom kolm korda ajalehtedesse sattunud, viimane kord seotult Läänemerega ja eilsel mälukal vaatas kohe esimeses blokis see elukas mulle vastu.

Elu sakib - saldo eilsest hommikust alates:

1) Läpakas, või vähemalt osad sellest, on õhtale minemas. Mingi hetk hakkas plõksima ja jooksis kokku. Käisin Kernelis ära, seal nagu asi funkas, aga õhtul jälle vana jama tagasi. Täna uuesti sinna ja ega nad küll ei osanud täpselt öelda, et mis tal viga on. Mu isiklik teooria on see, et USB pordist on mingi saast läbi lekkinud - kui kunagi hankisime USB-hiire, oli tulemuseks see, et nädala jooksul tuli välja vahetada emaplaat, nüüd oli eelmisel nädalal samuti väike probleem USB netipulgaga. Aga kurat seda täpselt teab, asja menetletakse. Ahjaa, kui ma eelmisel sügisel sain neid kõvasti kiruda, siis seekord tuleb tõe huvides neid kõvasti kiita - väga meeldivalt tegeleti minu ja mu hädadega.

2) Kotka individuaalis sain viimase koha - kusjuures ühes jaos olime Andrega ainsad, kes slämmi ära pakkusid (samas kui Mell, kelle vastu me seda tegime, sai esikoha; kus kurat see õiglus on?). Peatöö tegi ära Andre, kes otsustas mu 1 pada avangu vastas teha splinteri (ei oleks olnud minu valik, aga töötas nagu unelm) kaardiga:

STx
ÄSTxxx
Ä
Kxx

mul oli käes:

ÄKxxxx
-
xxx
ÄExx

ja muidu ongi õusalt tüütu alustada, kui asi hakkab pihta nt. 1 pada - 2 ärtut või kuidagi nii...

3. Koju tekkisid sipelgad (väheldased ja mustad) - käisin mürki ostmas

4. Kass sittus kastist mööda (või kraapis sita sealt välja) - õnneks tal vähemalt kõhulahtisust ei olnud ja asi sai ruttu eemaldatud.

5. Swedbank on tüütu elajas

ühesõnaga ei ole just ilus elu praegu...

Meditsiin on oma sõna öelnud: võeti mult kolmapäeval veenist veri ära ja tehti sellega testid ja tuvastati, et tegu pole ei klamüüdia ega mõne muu huvitava tõvega, vaid hoopis läkaköhaga. Nüüdseks olen Maarjalt ja Vallolt saanud hunniku kommentaare läkaköha olemuse kohta (mõlemad on selle kohta guugeldamise ette võtnud, ma ise ei viitsinud) millest "lõbusaim" koht on see, et "1-2% haigestunutest sureb" ja vaktsineerimine ei pruugi aidata, aga siis pidi haigus leebem olema. Ilmselt on mind muidugi lapsepõlves selle vastu poogitud (vist on üldine praktika) ja see seletab, miks see köha siiski suht kergekujuline on ja mulle haigusnähtude järgi diagnoosi ei osatud panna (aga ma tõesti magan öösiti nagu kott ja ei ärka köhahoogude tõttu üles).

Reedel võtsime bridžikursustele puuduva käe asemele aknalaua pealt ühe mannekeeni - mis ta ikka niisama konutab, kui meil teda hädasti vaja on. Vähemalt õppis ruttu selgeks, et kiirpilk vastase kaartidele on parem kui kaks ässa partneri peos, aga enda kaarte ikka hoida ei osanud.

Kuna juba vähemalt neli inimest on mu käest küsinud, et miks mängis Tartu BK pättoni meistrikate finaalis kuus võistkonda mitte viis, nagu tavaliselt, otsustasin selle loo siia kirja panna.

Tartu BK pättoni meistrivõistlused on juba aastaid toimunud formaadiga, et võistkonnad mängivad kaks eelvooru ringiratast läbi ja viis paremat võistkonda saavad finaali, kuhu võetakse kaasa pooled eelvooru punktid ja mängitakse jälle ringis läbi. Mängitakse samu jaotusi ning paaritu arvu võistkondade puhul jookseb süsteem ilusti (NS-id istuvad paigal ja EW-id liiguvad -2, kaardid liiguvad -1), paarisarvu puhul tuleb vaba voor sisse. Süsteemi pluss on siis see, et kõikidel on kasutada sama teravusastmega jaod ja on võimalik välja arvutada eraldi iga paari kasutegur maksile või siis IMPidele mängides.

Kõik oli ilus ja lihtne ja toimiv, kuni selle aastani. Nimelt juhtus teisel eelvooru etapil sihandene lugu, et üks paar liikus valesse lauda, mis tähendas, et neljal võistkonnal ei olnud võimalik enam ühte jagu mängida (valesti liikujatel, nendel, kelle vastu nad lauda tulid ja nendel kahel võistkonnal, kellega esimesed kaks võistkonda tegelikult mängima pidid). Võtsin kohtunikuna vastu otsuse, et tulemusele 60%-40% või +3/-3 IMPi mitteeksinud poole kasuks, vastab pättonit mängides jaotuse võit 1,5-0,5 ja summa arvestusse see jagu ei kuulu – seega sai valesti liikunud paari võistkond jaotusest 0,5 punkti ja ülejäänud kolm võistkonda 1,5. Kunagi varem on igatahes sarnane olukord Tartu pättonil juhtunud (tõsi küll – ühe laua raames) ja siis see 1,5 – 0,5 tulemus erilisi kirgi ei äratanud – igatahes olen ma juunioride EM-il näinud ka sarnaseid VP-skoore nagu 17:15 jms. kui jagu on olnud rikutud (sellest tulenevalt tekib mul kõrvalpõikena küsimus, et mis põhjusel otsustati tühistada A-Liigas matšis Starmen-Druva jaotus, kus kaardid olid ühes toas pöördesse läinud, mitte ei antud kummalegi võistkonnale +3 IMPi, aga see selleks). Igatahes olevat sarnast otsust õiguspäraseks pidanud ka Aavo Heinlo, kui selles küsimuses tema poole pöörduti.

Nüüd muutus aga asi huvitavaks: nimelt üks 1,5 punkti teeninud võistkond sai finaali täpselt 0,5 punktise varuga. See aga absoluutselt ei meeldinud ühele kuuendaks jäänud võistkonna liikmele, kellele tundus asi ebaõiglasena, sest: „Kuidas saab olla, et üks punkt saadi matšist rohkem!“ Kui ta tuli mu juurde (tööle) oma muret kurtma, seletasin ma talle bridžireegleid (et reeglite järgi saab jaotuse mittemängimises süütu pool keskmise plusstulemuse) ja tõin analoogia maksipaarikaga – keegi ei hakka ju protesteerima, kui ta jääb taha vastasest, kes on saanud mingis jaotuses 60%-se tulemuse ja kui märkelehel on kirje 60%-60%, on laiali jagatud kah rohkem kui 100%. Igatahes ma nõustusin, et asjade kulg ei olnud parim võimalik, kuid ma ei leidnud, et see oleks ebaõiglane, pigem on tegu ebaõnnega – aga oli näha, et ega mu seletustega eriti rahule ei jäädud.

Juba järgmisel päeval pidi klubi juhatus jõudma otsusele, et mida ikkagi teha laekunud protestiga tulemuste suhtes. Esialgu pakuti välja sellised variandid, et

A) jätta nii nagu on – viis võistkonda ja asi mutt
B) kaasata kuues võistkond (mis komplitseeriks natuke finaali läbiviimist)
C) kaasata ka seitsmes võistkond ja mängiks finaalis 4x7 jagu ringiratast
D) loobumine 1,5-1,5 skoorist ja sellega seoses viienda koha muutumine
nendele lisandus veel variant E)mängida kõigi üheksa võistkonnaga üks ring veel

Juhatuses meil konsensust saavutada ei õnnestunud: esimese eelistuse suhtes läksid hääled täpselt pooleks. Kaks olid variandi A) poolt – kuna otsus oli normaalne, pole mingit põhjust tulemusi ümber vaatama ja reglementi näppima hakata. Seda oponeerisid ülejäänud kaks liiget lähtudes põhimõttest, et võiks klubi sees kodurahu säilitada ja ei tasu kedagi solvama hakata. Nood kaks toetasid varianti C) – kuna tulemuste järgi oli üheksast võistkonnast kaks viimast maas (1. ja 7. koha vahe oli väiksem kui 7. ja 8. koha oma), siis tundus see mõnes mõttes loogiline. Aga sellele olid ülejäänud kaks kategooriliselt vastus, sest kui küsimuseks on kuuenda koha saanute finaali laskmine või mittelaskmine, siis seitsmenda koha saanud võistkond pole mingisugust kahju kannatanud ja nende finaali laskmine ja kaheksanda-üheksanda väljajätmine oleks nonsenss (ega me mingit kergejõustikuvõistlust ei pea, kus kvalifikatsiooninormi täitmine lõppvõistlusele viib!).

Nii siis saigi kokku klopsitud kompromiss, et finaalis mängib kuus võistkonda. Kuigi Padari mõtles selle jaoks välja mingi süsteemi, mille kohaselt oleks saanud mängida samade jaotustega ja välja arvutada ka paaride kasuteguri, selgus juba teiseks vooruks, et sellega läks midagi puusse ja mängiti tavalisi matše – ning kokku võttis see aega kolmveerand üheteistkümneni! Nii sai veel kord kinnitust tõde, et niikuinii sa ei suuda kõikidele meelt mööda olla ja kompromisside otsimine tekitab pigem suurema jama kui asi väärt oleks.

Käisin Etsi Reinuga Tiroolis lõunat söömas. Kuna ma ise sellest varem ei olnud midagi kuulnud, siis igaks juhuks mainin ära, et see asub Turu tänaval, Pattaya all (geograafilises mõttes kõlab veidralt, kas pole?). Pidi olema koht kus hästi süüa saab, praad oligi suur, aga minu arust oleks see võinud olla oluliselt parem (sea sisefileepalmik - või oli see nüüd välisfileepalmik - ei olnud korralikult läbi küpsenud ja nats vintske).
Nujah, see selleks, aga kuidagi läks jutt õllekannudele - ennekõike õllekannude kujule. Selle käigus jõudsin ma järeldusele, et nendele kehtivad mul täpselt samasugused esteetilised eelistused kui naisterahvaste puhul: ma eelistan pigem klaase (või pudeleid), kuna need on sihvakad, samas sellised klassikalised sangaga õllekannud (madalad ja matsakad) ei lähe mitte. Ja olin sunnitud tõdema, et mulle meeldivad kõige rohkem klaasid, millele on sang külge poogitud (parimad olid kunagi ühes kohas, kus Tartu BK koos käis, aga enam ei mäleta kus, võib-olla Londoni all) - ühesõnaga, pikk ja sihvakas ja kuskilt on ikka kinni hoida kah!

Laupäeval automakist Kosmikuid kuulates tabas mind äratundmisrõõm, kui jõudsin sõnadeni: "Peale selle - kujuta ette - teen pannkooke ja kotlette!". Nimelt oli minu eelmise nädala saldos sees nii pannkoogid kui kotletid (tõe huvides tuleb mainida, et pannkookidele tegi taigna Maarja).

Pühapäeval õnnestus saada järjekordne medal Eesti võistkondlikelt mälukatelt - sedapuhku siis hõbe. Nii kuld kui pronks jäid parajasse kaugusesse, nii et koht oli üsna õige. Mäng oli üllatavalt positiivne (ma kartsin sisimas väga palju hullemat), aga korduma kippuvaid küsimusi oli suht palju - isegi mina, kes ma eriti ei mängi, tuvastasin päris mitu asja, mida ma olen küsimustes näinud. Mis seals' ikka, järgmine aasta võib-olla jälle.

Eile sättisin oma sammud arstide manu. Probleemiks nimelt see, et pikemat aega vaevab mind köha, mis on üks tüütu ja närvidele käiv asi - samas kui muu enesetunne on hea ja palavikku ja muid vaevusi ei ole. Arsti juures käik lõppes nagu tavaliselt - "vea" põhjust üles ei leitud, kuid selle otsimise käigus tuvastati, et mul tundub kõik korras olevat - sedapuhku siis kopsudes, mis kuskilt suunast ei krõbisevat. Nojah, saa siis nüüd sellest aru, joon mingit ravimit ja kui nädala pärast midagi paremaks ei lähe, lähen end taas näitama.

Tudengiklubis õnnestus lõpuks peale kolmeaastast üritamist individuaal ära teha. Üldiselt läks üritus korda, osales 21 mängijat (võrdluseks: Tartu individuaalsetele meistrikatele tuli kohale ainult kaheksa) ja keegi kellegi peale väga kurjaks ei saanud. Tõenäoliselt järgmisel nädalal jälle.

Njah, vutiennustuses tundub, et mu niigi hõredad read saavad järjest räsida - nüüd siis on Rooney hooaja lõpuni "ära surnud" ja viga sai ka Sörensen. Krt, jääb mulje, et umbes viis vahetust on puudu...

Sellest mängunädalast laekus siis meie vutiliigale suhteliselt parim üksiktulemus. Maarja lükkas oma ainsad 10 ellujäänut väljakumängijat platsile (väravavahis sai ta kasutada topisesüsteemi, edasi sellega nii lõbus ei saa olema, kuna Shay Given hankis vigastuse), korjas kokku 91 punkti ning sai maailma mastaabis kuuenda koha!
Kusjuures nädala võiduskoor oli 95 punkti ja Maarjal jäi selle löömisest puudu ainult üks asi - vahetus (kevadine vigastustelaine on kõigi vahetustele kehvasti mõjunud), mis oleks lubanud kaitses topist kasutada.

Või siis oleks ta pidanud tegema sellise manöövri, et väljakule paigutama teise ründajana vigastatud Torrese ja mängitama kadude minimiseerimiseks ainult kolme kaitsjat, mis tähendanuks, et arvesse läinuks vaid kümne mängija punktid, kuid välja oleks jäänud Stoke'i kaitsja Huth, kes teenis kuus miinuspunkti.

Ülejäänud mängijate pealt oli ta saldo ikka väga hea:

Drogba - 6 (2 söötu)
Lampard - 15 (2 väravat ja null taga)
Milner - 9 (1 värav ja null taga)
Arteta - 10 (1 värav ja 1 sööt)
Gerrard - 28 (2 väravat ja null taga, miinus kollane kaart x 2 kaptenina)
Malouda - 9 (1 värav ja null taga)
Collins - 6 (null taga)
Cuellar - 5 (null taga miinus kollane kaart)
Evra - 2 (vahetati välja enne kui ManU värava sisse lasi)
Given - 7 (null taga ja 3 tõrjet)

vinge igastahes

Eile käisin Pärnus Markuseturniiri mängimas, kus meil õnnestus keskeltläbi lahjas konkurentsis imelise skooriga - 133 punkti kuuest matšist - ära võita. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...

Nimelt hakkasin Tartust Viljandi suunas välja sõitma ja hääletas tee ääres üks natuke veider tüüp. Kaugelt vaadates meenutas natuke kas Kontrat või Ants Särgavat - habe, suured prillid ja mingi veider mütsilodu peas. Leidsin siis, et võiks ta peale korjata - mul auto tühi ja kahju mul pole inimesi natuke edasi viia, aga äkki on huvitav inimene. Paraku see lootus ei läinud täide - oli tavaline ullike - aga lõbus oli sellegipoolest.

Kui olin auto kinni peatanud, siis vaatas tüüp uksest sisse ja küsis, et ega Viljandisse ei saa. Saanud sellele positiivse vastuse, ronis ta tahaistmele. Minu küsimusele, et miks ta ette ei istu, ees on ju mugavam, kostis ta et "Ma ei saa, ma kardan kiirust. Ja mõned sõidavad nii kiiresti, et mul hakkab hirm, ma istun parem taha!".

Mingi hetk küsis ta, et kas ma lähengi Viljandisse. Vastasin, et Pärnusse, võib-olla tahab ta hoopis sinna sõita. "Jah, tegelikult ma tahaks küll Pärnusse sõita, aga see on nii kaugel, et ma ei tea, kas ma tagasi saan, bussipiletid on ju nii kallid!". Kui ma soovitasin hääletada, leidis ta kurvalt, et vaevalt keegi teda peale võtab (kuigi märgid näitasid ju teist keelt, ma olin ta juba hommikul kell pool kaheksa auto peale korjanud).

Natukese aja pärast tundis tüüp huvi, kas ma olen Pärnu inimene. Sellele olin ma sunnitud eitavalt vastama, mille peale ta ikkagi küsis, et mis ma arvan, kas Pärnus suvel üheks kuuks korterit üürida on kallis. Leidsin, et ilmselt küll, kui bussipileti raha ei ole, võib korteri üürimine kah veidike ülejõukäivaks osutuda.

Siis oli meil veel vestlus Eesti geograafiast. Nimelt meenus talle, et sealkandis, kus ta hääletas, näitas silt ka Paide poole ja ta tundis huvi, et kas sealt saabki Paide poole hääletada. Ma kostsin siis, et saab ikka, kui Tallinna poole hoida, ehk siis teisele teele ja järgnes nending: "Väga huvitav, et Paidesse hääletada, tuleb siis Tallinna suunas minna!". Ja siis mainis ta, et tegelikult ta mõtles sel suvel läbi käia kolm Eesti linna, kus ta pole kunagi käinud, üks neist on Mustvee. Tegelikult olevat ta juba tol päeval tahtnud sinna minna, aga polevat suutnud välja selgitada, kus suunas Mustvee asub. Kui ma vastasin, et Narva suunas, tuleb mööda Narva maanteed minna, siis järgnes loomulikult küsimus: "kus see Narva maantee on?" ja kui ma hakkasin midagi ütlema, järgnes kiire reageerimine: "oot, Tartu linnas on ka Narva maantee, kas see ongi sama Narva maantee, mida mööda Tartust Mustveesse saab?".

Ühesõnaga selline veider tüüp oli, mul igatahes tekkis teooria, et ilmselt oli ta Raja tänavalt sääred teinud (see on ju sealsamas kõrval) ja võib-olla ei olnud väga hea mõte teda Viljandisse viia. Aga teisest küljest ei ole minu asi inimesi nende oma rumaluste eest päästa.