Kuna ma eelmine nädal Tallinnas käies tuvastasin, et sugugi mitte kõik ei tea mu elukoha ajutisest muutusest, siis pean seda postitust alustama teadaandega, et Maarja läks Luksemburgi Euroopa Kohtu juurde Eesti õiguse eksperdiks (ehk ühesõnaga Pihla eelmise aasta koha peale) ja mina läksin temaga kaasa kohalikuks Eesti bridžieksperdiks (ehk siis koduperemeheks, ehk siis Indreku eelmise aasta koha peale). Tulge külla!

Maarja tegi oma muljete vahendamiseks samuti plogi: www.maarjao.blogspot.com. Kuigi ta seal soovitab pigem minu oma lugeda, kuna ma ilmselt kirjutavat rohkem, ei ole ma selles sugugi nii kindel - aga mine tea.

Elukohaks on meil väike ühetoaline korter (ca 35 ruutmeetrit) kesklinna piirkonnas, vannituba on suht suur ja köök - nii veider kui see ka ei kõla - on esikus. Köök näeb üldse välja selline, nagu see poleks eriti mõeldud kasutamiseks - ventilatsiooni ei ole ja pliidi kohal on kapp, mis tähendab, et see kogub niiskust - aga ta on täiesti kasutamiskõlblik. See mulle muidugi sobib, kuna üks mu plaane on õppida kokkama (mulle tegelikult meeldib süüa teha, aga alati on olemas keegi, kes on suuremate kogemustega ja osavam ja seega pole mul erilist stiimulit pongestada). Esialgu olen soojenduseks alustanud asjadega, mille untsuminekušansid on nullilähedased, tundub et elektripliit funkab korralikult. Ahjah, mis puutub praeahju, siis see on ka väga omapärane - ta ei ole mitte pliidi all (seal on vana külmkapp) vaid näeb välja nagu mikrouun ja asub omaette alusel. Muidu on kõige huvitavam asi meie voodi - nimelt on see võimalik seina äärde püsti lükata, misjärel ta näeb välja nagu kapp. See kõlab ruumi kokkuhoiu mõttes suhteliselt praktiliselt, kuid kuna see ei lahenda probleemi, mida teha päevasel ajal voodiriietega (need ei mahu sinna vahele), hoiame me seda pigem lahtises olekus.

Nüüdseks on juba ligi nädal aega kohapeal passitud ja kui välja jätta kaks esimest päeva, siis pole ma praktiliselt kodust välja saanudki - nimelt õnnestus mul mingi tõbi külge haakida, mis avaldas ennast läbi nohu ja uimasuse (võimalik, et sain juba Eestis külma, arvestades kui tatised ilmad eelmise nädala lõpus olid). Kraadiklaasi mul siin õnneks ei ole, nii et palaviku olemasolu ei olnud võimalik tuvastada. Veel halvem on see, et kuna majal tehakse fassaaditöid, on ta üle tõmmatud tellingute ja presendiga (väljaspool on ainult üks suur SEX SHOP'i reklaam - aga poe enda asukohta pole mul hetkel veel õnnestunud tuvastada, esialgu olen piirdunud toidukohtade ja söögipoodide kaardistamisega). Ühesõnaga, igasugune väljavaade puudub, nii et praeguse seisuga oleks ma praktiliselt nagu kappi kolinud. Maakler arvas, et septembri lõpuks peaks asi korda saama, aga ma ei suhtu ta väidetesse erilise usaldusega - lõppeks lubas ta ju ka saata kellegi nädala alguses lukku vahetama, aga vähemalt neljapäevahommikuse seisuga pole midagi juhtunud.

Kuna me käisime juba märtsis Pihlal-Indrekul nädalakese külas, ei ole mul võimalik rääkida ka "esmamuljetest", aga kiire ringkäik linna peal kinnitas seda, mida ma juba niigi teadsin - Luxembourg on üks tore väike linnake, ainult veidi liiga mägise profiiliga, et päris minu maitse järgi olla. Busse liigub siin ilmselt ühe inimese kohta maailmas kõige rohkem - kohati tundub, et nad moodustavad üle poole linnas liikuvate sõidukite arvust - neid on siin nii linnaliine kui linnalähiliine kui rahvusvahelisi (Saksasse või Prantsusmaale, võibolla ka mõnda Belgia kohta, aga neid ma ei tunne kohanimede järgi ära). Kõige lõbusam bussifirma nimi, vähemalt minu jaoks, on Saar-Lux, nii et kui ma ei teaks, et Luks hakkab hoopis Olaviga mängima, teeksin ma järelduse, et ta on hoopis saarlasega kaardid ühte karpi pannud. Aga jah, kui mõelda asja teistpidi, siis ilmselt ei mahuks täispikkuses kohanimed bussi küljele lihtsalt ära, see oleks siis Saarbrücken - Luxembourg.