Märtsikuu on möödunud külastajaterohkelt (algul Maarja õde sõbraga ja seejärel üks Maarja sõbrants). Sellega seoses on Luxi kesklinn juba täiesti risti-põiki läbi kammitud, teksad auklikuks kulutatud ja varba all vill. Kuna juba aprilli alguses on veel mu venda oodata, siis tuleb loota, et vahepeal õnnestub natuke logelemisele pühenduda ja taastuda.

Eilne päev Trieri peal defineeris meid ära kui "tüüpilisi turiste" - selleks, et tund aega parajaks lüüa, istusime linna keskväljakul peene koha välikohvikusse maha ja võtsime ühe (kuradi kalli) õlle. Aga kaugemale ka minna ei viitsinud...
Väljaku ääres oli üks udupeen kirik, lähedamal vaatlemisel selgus, et see on pühendatud sellisele tüübile, kelle olemasolust (või mitteolemasolust) mul polnud varem vähimatki aimu: nimelt Püha Gangolf. Krt, vanal ajal jooksis neid pühamehi ilmselt küll ringi karjakaupa nagu kirjuid koeri.
Stiilipunktid nime eest sai bodypiercing shop Stigma (y)
Sekspoode oli linnas kaugelt rohkem, kui vanalt ja väärikalt piiskopkonna keskuselt oodata oskaks - me nägime sihitult ringi jalutades viite (tõsi küll - neli neist suhteliselt kompaktselt ühes kohas).

Bridžirindel toimusid vahepeal Eesti juunioride meistrikad ja need tõid kaasa ühe uue rekordi. Kahjuks küll negatiivse - osales ainult 10 paari, niivõrd väike pole osavõtt kunagi varem olnud. U-20 arvestusse kuuluvaid paare oli neist kolm, seega kõik nad said osalemise eest medali. Mage värk ma ütlen.

Vähemalt perekond Aava naispoole bridžientusiasmi tekkimisega on kaasnenud, et mingi naiste koondise püsireglement on üles pandud, see on positiivne. Eks näis, kas see jääb taas projektiks konkreetse turniiri suhtes või saab aluseks pikemaks ajaks.

Ise ma tunnen kiusatust aktiivsest tippbridžist vähemalt ajutiselt tagasi tõmbuda ning piirduda lihtsalt kaartide tihisse loopimisega - entusiasmiga on sedapuhku kööga ja ma ei leia stiimulit, et ennast arendada, koondisega kuskile paariks nädalaks pressima minna ja ringi rabeleda, seega soovitasin Leol Olafiga koondise valikturniir kokku rääkida (kuigi see on ainuke turniir Eestis, kus mulle tõesti meeldib mängida, kuna keskmine tase on kõrge ja sa oled vähem saali "armul"). Pikemalt kirjutan ilmselt antud teemal kunagi hiljem. Mängu ennast ma igatahes maha jätta ei kavatse ja ilmselt jään oma vana rasva pealt Eesti tipptasemel mängima elu lõpuni (või selle aja lõpuni, kui Eestis veel organiseeritult mängitakse).