Valimised on üks suur kaardimäng: kõigepealt saadetakse sulle mingi valijakaart, seejärel tuleb leida ID-kaart ja end sisse logida ja kõige lõpuks korraldada kaarditõmme, et kelle poolt oma hääl anda (olles siiski enne kahandanud võimalike adressaatide ringi kahele). Kõige sellega ma sain hakkama, aga vot ID-kaardi teine parool enam kuidagi meelde ei tulnud.. Kui ma paari päeva pärast kolmapäevalt selle hankisin, siis muidugi ei olnud ka hääletamisega kiiret enne õhtut - ning sisse logides tervitas programm mind teatega, et e-hääletamine on veerand tundi tagasi lõppenud. Nagu mida kuradit - valimisteni on veel neli päeva aega ja juba keeratakse kraanid kinni. Nojah, ega ma nüüd üleliia löödud ka ei olnud, ma olen muutunud piisavalt apoliitiliseks ja küüniliseks ning sel aastal eriti tundus, et nagu tegelikult üldse ei tahaks kuhugi oma häält ära anda, niikuinii on pärast piinlik. 

Eile käisime Maarjaga kevadilmade puhul all orus väiksel piknikul (tõsi küll, murule istuma veel ei kippunud), polegi varem nii varasel aastaajal vabatahtlikult pargipingile veinikest jooma roninud. Klõpsutasime seebikarbiga ka paar pilti (rohkem ei viitsinud), Maarja pani lingi nende kohta ka oma plogisse üles.