Diskleimer: mul puuduvad Andrus Veerpalu küsimuses väga tugevad tunded, ühest küljest on mul küll kahju, et temaga nii läks, aga teisest küljest suhtun ma valemängijatesse suure põlgusega, isegi kui nad „omad“ on (parem olla vaene, aga puhta südametunnistusega.). Siinkohal ka kaastunne (?) leedukatele, kes jäid just ilma eelmise aasta EM-kullast, kuna nende maratonijooksja Balciunaite põrus samuti dopingutestiga. Veel üks põhjus, miks tänapäeval (individuaal)sporti mitte jälgida, kuna tegelikud võitjad võivad selguda alles aastate pärast. Eilne päev läks igatahes Eesti spordiajalukku, kahjuks küll mitte kuldtähtedega märgitult. Ise ma ei taha maaslamajat tümitama hakata (esiteks lihtsalt ei taha, teiseks on tal niikuinii sant olla ja kolmandaks minu arvamus ei ole selles küsimuses absoluutselt oluline), samuti puudub mul igasugune illusioon tippsportlaste puhtuse suhtes – ilma keemialaborita nad niikuinii ei eksisteeri ja mul pole õrna aimugi, mis kriteeriumide kohaselt on mõned droogid kuulutatud lubatuks ja teised keelatuks. Mul on tegelikult ka üsna ükskõik, kas Veerpalu tegi teadlikult pätti, tegid seda tema taustajõud või siis on ta õnnetute asjaolude kokkusattumise ohver ja suusataminegi mulle erilist huvi ei paku (igav ala ja ise ka ei tegele), ühesõnaga – võhik missugune (kuigi loomulikult mullegi, nagu ilmselt kõigile, oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks süütuks osutunud).

Mis aga mulle huvi pakkus, oli jälgida inimeste reaktsioone sündmustele (kommentaariumides, FBs ja muudes sarnastes kanalites).

Esialgu kui Postimees oma artikliga välja tuli, olid kõik maruvihased Pahvi ja Kochi peale (kui ma lugu lugesin, ma nimesid ei vaadanud ja olin miskipärast kindel, et see on niikuinii Pulleritsu poolt kirjutatud) – kuidas julgevad need valada grammikese tõrva Veerpalu mainele, kes teadupärast on püham kui paavst ja õilsam kui Henry Dunant (siin Luxembourgis on Punase Risti päevad, kogu linn juba märtsi keskpaigast saadik ristilipukesi täis, hertsogilossil nad siiski hoiavad veel esialgu oma trikoloori).

Nojah, ega see ju ilus ei olnud „külajutte levitada“ – kuni ametliku kinnituse saabumiseni oleks olnud ju viisakas eeldada (vähemalt Eestis) mehe süütust, seda enam, et ca 10 aastat tagasi oli ju ka Šmiguniga sarnane saaga, kus ta andis dopingutesti, mille A-proov oli positiivne ja B-negatiivne, aga eks võib ka PMist aru saada – nende leib on info avaldamine ja soovitatavalt rutem kui teised, ning ilmselt oli neil paras põhjus eeldada, et nende allikad on tõepärased, kui nad sellise kaaluga pommi lõhkavad.

Üks pühast vihast haaratu võttis isegi vaevaks täita kõik Postimees Online spordiuudiste kommentaariumid üleskutsega PMOLi boikoteerida laimava ja igasuguse tõepõhjata artikli avaldamise eest. Nüüd on siis pauk käes ja ma mõtisklen, et kuidas võivad end tunda need tõsiusklikud, kes jõudsid juba igal pool oma vaateid kuulutada ja end sellega pehmelt öeldes lolliks tegid. Ma olen tähele pannud juba, et tekkinud on süüdlaste ring:

A) Postimees, kes asja välja kaevas (ehk siis Pahv-Koch-Pullerits) – nagu ikka saab peksa sõnumitooja.

B) Dopingukütid , kes kasutavad mitte veel korralikult välja töötatud metoodikat ainete avastamiseks.

C) Alaver ja co, kes kahtlemata midagi Veerpalule manustasid ilma tolle teadmata.

D) Norrakad, kes on julgenud kogu aeg Veerpalut kahtlustada ja nüüd raipesööjatena kivi alt välja ronivad – kuradi astmaatikud sellised! (ma ise tegelikult arvan ka, et kui sul raisal on astma, ära tee teistele keelatud arstimite abil tippsporti, aga ma olen sellel teemal võhik ja ei tea, mis seal taga täpselt on) Vähemal määral ka rootslased ja soomlased (vaadaku ise, mis nad Lahti MMil 2001 tegid!) ja üldse kõik, kes  antud teemaga seoses Veerpalu kohta halva sõna leiavad.

E) Kesiganes, ainult mitte Veerpalu.

Usklike koordineerimiseks on Facebookis juba ka külg „Usun Andrust!“, kus liitujaid on nii et ulub (minu meelest räägiti suurusjärgust paarkümmend tuhandet?). Mu meelest selle kohta on kaks väga head kommentaari juba tulnud: „Kes ütles, et eestlased ei ole usklikud inimesed“ ja „Püha Andruse kiusamine“.

Ma ootan huviga, kuidas haakub Veerpalu lugu teise viimasel ajal palju lärmi tekitanud asjaga – Aaviksoo jutuga rahvuslikest müütidest, mis ei peagi tõele vastama, kuna aitavad rahvast mobiliseerida. Igatahes enne Suusaliidu pressikonverentsi, millest loodeti imet (mina olen piisavalt rikutud, et ei lootnud, eriti peale Alaveri vastust küsimusele tema puhta südametunnistuse kohta, mis kõlas: „Tänasel päeval küll“) nägin veel ka arutelusid umbes stiilis „ja kui A-proov oligi positiivne ja Veerpalu võttiski dopingut, ei tohiks sellist lugu avaldada sest kui ta B-proovist puhtalt pääseb (või võib-olla ka niisama?), ei tohiks väikerahvalt nende kangelast ära võtta!

Minu prognoos on, et kui lugu lõpeb nii nagu teisel 40-selt dopinguga vahele jäänud legendil Harri Kirvesniemil (st. ta jääb süüdi, kuid varasemaid tiitleid talt ära ei korjata), siis kuskil kümne aasta pärast on Eesti teadvuses lugu salvestunud sellisel moel, et Veerpalu oligi ainult õnnetute asjaolude kokkusattumuse ohver ja kogu ülejäänud maailm on paha ja õel, kui usub, et tegu oli paadunud dopingusõltlasega.