Külaliste hooaeg jätkub (tõe huvides tuleb mainida, et üks nädalavahetus jäi siiski vahepeal vahele ja tõenäoliselt ka järgmisel nädalal on selline ootamatu olukord tekkimas, et meil polegi kedagi siin külas). Seekord siis käis läbi mu väiksem vend Henrik. Erinevalt eelmistest küladest oli ta varustatud ka autoga, kuna ta võttis ette marsruudi lennata Tallinnast Weezesse (see on see jaam, mis Ryanairi kirjades kannab nime „Düsseldorf“, aga tegelikult asub samanimelisest linnast ca 80km eemal vanas sõjaväebaasis) ja üüris sealt auto, millega Lux’i sõita. Autoks anti talle mingi tõsine püss (Volkswagen Golf GTI kui mu mälu mind ei peta), millega ei olnud eriline probleem kahesaja peale kiirendada (mida ta ühe korra ka katsetas). Kuna Luxis on minu teada kogu linnas parkimine tasuline (ja kontrolörid on üliaktiivsed), siis tekitas küll muret küsimus kuhu auto jätta – parkimismaju on siin nii et ulub, aga päev parkimist läheb maksma suurusjärgus 20 eurot ja sellist pappi ei raatsi ju mittemillegi eest välja käia. Õnneks sattusin paar päeva varem maaklerilt küsima, et kas siin linnas kuskil ka tasuta parkida saab, et nädalavahetuseks oleks sellist varianti vaja ja ta leidis meie murele üheainsa liigutusega lahenduse: meie oma maja keldris otsivat üks parkimiskoht üürilist ja seisvat hetkel tühjana, võtku me lihtsalt too! Ideaalne. Ainuke nõks oli selles, et kui Henrik kohale jõudis, ei õnnestunud kuidagi leida, kuidas parkla uks lahti käib – seal oli mingi ruloomoodi asi ees, aga ühtegi käepidet ega nuppu ei paistnud. Lahendasin asja siis niiviisi, et võtsin sealt alt kinni ja lükkasin rulood üles – see hakkas küll teiselt poolt alla tulema, aga ruumi oli täpselt niipalju, et auto läks vahelt läbi.

Järgmisel hommikul väljumisel aga selgus tõsiasi, et kuigi väljumisaval on sarnase ruloo küljes ka käepide, siis seda kuskil suunas liigutada ei õnnestu. Üks variant tundus olevat „pätti teha“ ja sissesõiduluugi kaudu väljuda (no vaevalt keegi laupäeva hommikul kell kaheksa meile seal vastu tuleb), aga otsustasime asja siiski lähemalt uurida – ja tõepoolest kuskil paar meetrit autost tagapool leidsime seina pealt ühe lukuaugu, kuhu topitud maja võti keerdus ja uks avanes kui võluväel. Ette rutates võib öelda, et õhtul naastes õnnestus majja sisse pääseda täpselt samal moel, kui oli teada, mida me otsime ja et see võib olla ukseavast päris kaugel, siis leidsime ka välimise lukuaugu ilusti üles.

Miks meil muide nii vara oli vaja väljuda, oli see, et Henrik kollektsioneerib ja vahendab paberrahasid ja Hollandis, Maastrichti lähedal asuvas Valkenburgi-nimelises pisilinnas toimub kevadeti selle ala fanattide mess. Luxi ta tuligi seetõttu, et tabada kaks kärblast ühe hoobiga ning sealgi ära käia. Kui ta sinna startis, siis leidsin, et lähen kah kaasa (hommikul kell kaheksa ei ole vara, vähemalt mitte minu jaoks) ja kügelen päeva Maastrichti peal kuni tema oma rahadega jändab. Tee peal jõudsin järeldusele, et kuna valget aega jagub, siis lähen samuti messile kaasa ja vaatan, mis toimub, küll Maastrichti peal jõuab ka õhtul tuuritada.

Mess igatahes oli tõsiselt vinge, ülal oli sadakond lauda ja külastajaid veel hulka rohkem, lauad olid rahavirnasid ja –albumeid täis ja vinge seletamine ja äri käis (kuulsin jutukatkeid u. nagu: „…aga selle raha serv on beežikas, mitte kollane nagu tavaliselt…“ jms, ühesõnaga inimesed olid innuga asja kallal). Kui mõelda sellele, et ilmselt enamus külastajaid olid diilerid, kes leiavad sealt igasugust träni mida hiljem kasuga edasi müüa, tuleb tunnistada, et tegu on ühe kuradima vinge äriga. Sellest hoolimata ei suuda ma ise ilmselt kunagi aru saada, mis kuradi pärast peab inimene korjama raha lihtsalt selleks, et saada kokku mingi maailmas olemasoleva rahatähe kõigi aastate väljalasked (ja seetõttu sellise äriga ilmselt tegelema ei hakkagi). Aga noh, pole ka minu asi, peaasi et tüüpidel endil silmad särasid. Ise käisin seal ringi nagu kunstinäitusel (igatahes märksa huvitavam oli kui moodsa kunsti muuseumides) ja vaatasin siis, missugust kraami ka vedeleb – muuhulgas nägin ka ära Zimbabwe 100 000 triljoniste dollarite sõrmejämeduse pataka, hinnaga suurusjärgus saja Euro alla (praeguseks on nad sellest monstrumist loobunud ja rahadel N nulli ära kaotanud). Isiklikeks lemmikuteks said Prantsusmaa frangid, suht ilusad rahad olid. Vaatasin ka, et millel siis on kõige suurem hinnasilt küljes ja fikseerin ühe klaasi alt Norra-Taani neljakroonise sedeli aastast 1793 (või 1794?), mille kõrval oli selline number nagu 144 000. Tõenäoliselt oli see küll Norra kroonides, mitte eurodes (seega eurodes oleks see ca 10 korda vähem), aga sellest hoolimata päris kole summa.

Üks sellest frankide seeriast, mis mulle meeldima hakkas

Igatahes sai Henrik oma asjad poole päevaga aetud ja seejärel võtsime ette Maastrichti ja Liege’i peal jõlkumise, mis mõlemad jäid Lux’i tee peale. Suht toreda kesklinnaga olid nad mõlemad (selline tüüpiline Beneluxi  - Lääne-Saksa tüüpi vanalinn) – oli jõge (Maas/Meuse), kirikuid, kindlusemüüre ja ilusaid maju. Kui me olime Maastrichtis vaevalt veerand tundi olnud, siis juba kvalifitseerusime me kohaliku geograafia ekspertideks. Nimelt jäi meile parklast kesklinna jalutades tee peale üks dönerikoht, kust võtsime kumbki saia ja õlle hambusse ning läksime istusime linna keskväljaku trepile maha einet võtma (siin on tõeliselt suvised ilmad olnud). Kohe oli juures üks paarike, kes küsis, et kust me need leidsime… J

Pühapäeval kasutasime siis juhust, et meil on autoga küla ja võtsime ette tripi mööda Luksemburgi Veiniteed – st. mööda Moseli jõe kallast, mis on Luksemburgi-Saksa piiriks. Alustuseks läksime Schengenisse (kust oli näha nii Saksa- kui Prantsusmaa, kuna see on nii piiripealne koht, siis sellepärast seal Schengeni leping alla kirjutatigi) ja hakkasime sealt mööda jõge üles sõitma kuni lõpuks jõudsime Trieri. Kuna tegu oli pühapäevase päeva ja ilusa ilmaga, siis olid kõikjal metsikud rahvamassid – merd Luksemburgis ju pole ning inimesed käivad jõe ääres kuurortis. Kogu jõgi oli palistatud viinamarjaistandustega (minu „educated guess“ – nad teevad seal Moseli veini) ja linnakased nägid välja sellised, nagu oleks mõni elukutseline kitšikunstnik need kujutanud.

Nagu ikka, sai hunnik pilte klõpsutatud, Maarja pani need üles siia.