Ilmselgelt ei olnud eilne mu parimaks päevaks liikluses. Niipea kui hommikul Tartu linna sisse vurasin, peatasid mundrites tüübid mu kinni ja panid puhuma. Midagi mul välja ei õnnestunud puhuda  ja sain oma teed jätkata. Matk iseenesest viis Pärnusse, õigemini küll Paikusele, kus oli vaja jälle mälu mängimas käia.

Kui Tartu kandis olid teeolud ideaalsed, siis kuskil Võrtsjärve põhjaküljest alates hakkas asi järjest imelikumaks kiskuma, vinge lumesadu limiteeris nähtavuse paarikümnele meetrile ja liikumiskiiruse 65 km/h-le. Ootasin pikisilmi Kilingi-Nõmmeni jõudmist (sealtmaalt on tehtud uus lai ja sirge tee) ja jõudsingi selle ära oodata. Sadu jäi järgi ja teepinda oli mingite lund lükkavate masinatega töödeldud ning sõidujälg oli suhteliselt puhas. Lükkasin siis kiiruse kuhugi 90 km/h alla (ja vaatasin, kuidas kõik must järsku mööda vuhisema hakkasid) ning sõitsime loba ajades edasi lääne poole. Ja siis paarkümmend kilomeetrit enne Pärnut, kui jutt oli just parasjagu veidraid radu pidi Trafalgari lahingust Vormel-1 peale jõudnud (ühine nimetaja oli Villeneuve) otsustas auto sirgel teelõigul vibama hakata (ei teagi, kas ma kaldusin ühe rattaga lumevaalu või oli jälje põhjas jää või mingil muul põhjusel)  ja mul ei õnnestunud seda ühegi  valemiga kontrolli alla saada. See teadagi ei olnud just eriti üllatav, arvestades et libedasõidu koolitusel ei õnnestunud see iga kord ka 50 km/h peal. Tulemuseks igatahes see, et auto tegi spinni ja maandus teisel pool teed kraavis. Õnneks üle katuse ta ei käinud ja turvavööd olid kinni, nii et kõik olid elusad ja terved. Ainult et omal jõul masinat küll enam kuidagi liikuma saada ei olnud võimalik. Hakkasin parasjagu välja selgitama maanteeabi numbrit (kui ma õigesti mäletan, oli see sama, mis suur slämm kallismastis odavas tsoonis, ehk siis 1510), aga parasjagu peatus meie kõrval mitte-esimeses-nooruses Audi, millest väljus tüüp, kes nägi välja nagu vanemaks ja targemaks saanud rullnokk ja pakkus oma abi meie väljahiivamisel, kommenteerides et ta on ise küll ja küll ise kraavis käinud ja teisi välja aidanud. Kruvisin siis tõmbepoldi külge ja tüüp nõksutaski meid kraavist välja (pean ausalt tunnistama et ma olin selle plaani edušansside suhtes esialgu sisimas üsna skeptiline, kuna pealtnäha ei tundunud selle auto traktoriomadused väga vinged olevat). Auto kahjustused olid minimaalsed (esipamperi alt killuke plastmassi) ja võisime oma matka jätkata. Isegi mälumängule jõudsime õigeks ajaks kohale. Nojah, aga see oli ainult pool võitu, tagasi oli vaja ka tulla.

Tagasiteeks valisin marsruudi üle Tõrva (üks inimene oli vaja Elvasse ära sokutada) ja kuskil nõks peale Tihemetsat hakkas peeglist mingit põlevat vilkurit näitama. Peatusin siis ja politseinik tuli minu juurde, tutvustas ennast ja küsis mult dokumenti näha. Seejärel esitati mulle üleplaaniline küsimus, et kas ma oskan arvata, miks mind peatati – mina ei osanud. Selgus siis, et mul taga põlesid udutuled - ma olin need purgaa keskel sisse lülitanud ja unustanud hiljem välja lülitada, sest armatuuril nende kohta ühtegi tulukest ei ole ning see nupp, kus märgutuli põleb asub täpselt rooli taga sellises kohas, kust ma seda ei näe. Lasin siis kõrvad longu ja kahjatsesin pattu ning politsei mainis, et „seekord piirdume hoiatusega, aga järgmine kord üritage see ikkagi välja lülitada, sest ega me ometi mingeid probleeme ei taha“. Nojah, kui ikka hakkab viltu vedama, siis need asjad kuhjuvad.

Peale Tõrvat sõitis mingi masin must mööda ja hakkas vaikselt eest ära nihkuma.  Mingi hetk oli see siis piisavalt kaugel, et lähituled kaugtulede peale lülitada ja sellel momendil ilmus tee kõrval valgusvihku põdrapea! Selgus, et tal oli keha ka küljes ja suund oli sõidutee poole, aga õnneks otsustas ta siiski edasiliikumise peatada vähemalt seks ajaks kui ma tema asukohast mööda olin jõudnud. Oleks ta  otsustanud edasi spurtida, siis kurat seda teab, kas oleks õnnestunud teda (ilma ise jälle kraavi sattumata) vältida. Ma arvan, et mitte – vähemalt mitte sellel päeval.

Kuna kraaviskäigu ja sealt väljasikutamise tagajärjel oli auto üsna kõntsane, siis otsustasin Tartus autopesulast läbi käia. Hakkasin sealt väljuma ja selgus tõsiasi, et keegi raisk oli otsustanud end autopesula väljasõidutee ette parkida täpselt nii, et mina sealt välja ei mahtunud! Selgus siis, et vahepeal oli mingi narkar tanklas sigatsema hakanud ja tüübi rahustamiseks oli kaks turvamasinat välja sõitnud, millest üks ilmselt arvas, et ju siis keegi laupäeva õhtul kell kaheksa autopesulas ei käi. Õnneks ei pidanud seal ka üleliia passima, väikese küünitamise tagajärjel suutsin seinalt välja lugeda kassa numbri ja sealt anti sõnum edasi, et autole on ka sobilikumaid parkimise kohti.

Nojah ja õhtu lõpetuseks sai kirsiks tordi peale see, et kui ma üritasin ühesuunalist teed pidi tanklast välja sõita, siis otsustas keegi just minu nina alt tellist eirates teises suunas läbi sõita.

Koju jõuda oli tõesti hea tunne.