Selgus, et arvutid on täiega erapoolikud. Rääkisime Maarjaga MSNis Ockhami Williamist (tüüp, kelle järgi on nimetatud Ockhami (Occami) habemenuga) ja ma arvasin, et ta on pärit kuskil 15. sajandist. Kiire konsultatsioon wikipediaga (tea, mida inimesed tegid enne arvutiajastut, kui neil mingi sarnane arutelu ette tuli?) andis vastuse, et ta oli vanem, eluaastateks 1288 – 1348. Kommenteerisime praktiliselt korraga „isegi veelgi varasem“, mille peale tuli mulle pähe mõte, et kui Aliast mängides on pidevaks probleemiks küsimus, et kes ikkagi õige sõna kõige varem välja öeldud sai, siis saaks tänapäevaste vahenditega seda probleemi välistada nii, et vastata kirjalikult mingis vestluskeskkonnas ja sealt on näha, kes ees oli. Ainult et… kui Maarja teatas, et tema jõudis enne, siis tekitas see minus segadust, kuna minu arvuti järgi olin mina nobedam olnud. Ja kõnelogi uurides selguski tõsiasi, et mõlemad ütlused olid sisestatud samal sekundil, tema arvuti kohaselt oli tema kiirem, minu oma järgi aga mina.

Laupäeval käisin taas mälu mängimas, Paide paarismängul. Kui eelmine kord olin osalenud Tartus Tiit Naaritsa tehtud mängus paaris Priit Naruskbergiga, siis seekord oli olukord täpselt vastupidine – mängu tegi Naruskberg, aga paaris mängisin Naaritsaga (ei olnud vaja tähestikku mööda kaugele minna). Mäng kulges hästi, saime kolmanda koha – paar asja jäid lollilt lauda, mõned aga sai ilusti ära kobistatud, nii et need taandusid enam-vähem välja. Huvitav oli see, et seekordne mäng tekitas eriti palju surikaadiefekte („ametlik“ nimetus – Baader-Meinhofi fenomen): mängust möödunud nelja päevaga olen ma tabanud juba kaks (arvutifirma ASUS ja muusikavõimendite tegija Marshall) ning Tiit väitis, et temal oli sama efekt kolmandaga (pin-up kunstnik Vargas). Selle Vargasega on seotud ka viimase aja suurimaid kobistamisi mälumängus – kui küsiti Peruu päritoluga kunstnikku, siis olime mõlemad suhteliselt juhmi näoga ja kuna tühja lehte ei sobi ära saata, hakkasin mõtlema tuntud peruulastele, põhimõttega, et mingigi nimi kirja läheks. Esimesena tuli pähe Pablo Neruda, kelle ma diskvalifitseerisin, kuna ta oli oma nime võtnud ühe tšehhi järgi (pealegi on ta tšiillane, nagu mulle hiljem meenus), teisena Alberto Fujimori – aga tema on jaapani päritoluga, nii et ka hästi ei sobi, kolmandana Mario Vargas Llosa. Kuna Vargas tundus piisavalt ausa peruu nimena, siis see läkski – ja kaks punkti oli nagu maast leitud. Teine huvitav asi oli, et suudeti küsida inimest, kes on minu juures uut aastat vastu võtnud – nimelt Margus Niitsoo, kes, nagu selgus, on vahepeal Eesti noorimaks doktoriks saanud. Õnneks oli pilt juures J.