Nüüd siis vastus eelmisel nädalal ülesvisatud küsimusele „kui Lauri oleks mõni Eesti tuntud treener, siis oleks ta …?“

Ma ei tea, kas mu kõrval istuv Salumets tekitas korvpallialaseid võnkeid või milles asi oli, aga mulle tulid esimesel hetkel pähe ainult korvpallitreenerid. Võib-olla on see ka tingitud sellest, et korvpallis eksisteerib selline asi nagu minutiline vaheaeg, mille ajal antavaid kommentaare ka teleülekannetesse jõuab ja seetõttu saab parema pildi ette, mida korvitreenerid mõtlevad. Loomulikult on korvpallitreeneril mängu ajal märksa rohkem pihta hakata kui bridžitreeneril - ma ei saa ju sekkuda ja öelda, et nüüd hakake kaheksasi maste tipust mängima, vaja on pressida, et järgi jõuda, aga see selleks. Igatahes protsessisin küsimust mingi 15 sekundit ja käisin välja nimeks Heino Enden. Seda sellepärast, et ma mõtlesin ennekõike kahele juunioride EMile, kus ma tüdrukute koondisega käisin ja leidsin järgnevaid paralleele (eks tüdrukutel võib asjadest muidugi oma arvamus olla) – või vähemalt mis mulje minule temast Eesti koondise treenerina jäi (mida ta klubitreenerina tegi, seda ma ei tea, arvestades ajastut sai ilmselt Tartult finaalides tappa).

A) Üritas asjadel pigem lasta kulgeda, mitte ei rabanud ise väga järsult rooli järele. Lootis hakkama saada kasutades oskusi, mis mängijail olemas olid ja lootes, et need suudavad need ka hästi realiseerida ning lisaks natuke joppab, mitte ei proovinud üle forsseerida. Ta oli mänginud kõrgemal tasemel kui tema koondises kasutada olev materjal (miinus muidugi Müürsepp), aga ta andis sellest endale aru ning ei üritanud asju väga keeruliseks ajada, võib-olla pigem proovis liiga lihtsalt läbi saada, ma mäletan mingit korviülekannet, kus ta viimasel veerandajal pausidel peamiselt piirdus sellega, et julgustas tüüpe ja ütles, et „teeme vana“ või „teeme uut“ („vana“ oli vist Kalevi „üks“ ja „uus“ sama asi aga vasakult poolt, mitte paremalt).

B) Koondises ei tundunud erilisi isikutevahelisi probleeme olevat, kõik ajasid koos oma asja ning treener ka ei räusanud mängijate kallal ega hüpanud kellelegi liialt peale. Kuigi võib-olla mõnikord oleks pidanud. Suhtumist näitab lause (vist peale lisaaja kesta Poolalt): „Muidugi on igaühel puudujääke, aga kõik säilitasid alati optimismi ja võitlesid lõpuni“.

C) Jäi oma eesmärkide püstitamisel realistlikuks ja ei käinud välja andressõbralikke kilde teemal „Eesti koondis võiks jõuda EM veerandfinaali“ – kes viitsis suve lõpus vaadata, kui hästi mängisid isegi need meeskonnad, kes ei jõudnud EM veerandfinaali, nägi, et tegu on ulmelise väitega. Loomulikult on positiivne eelhäälestus ja kõrged eesmärgid abiks, aga mulle on alati meeldinud pigem lubada asju, millega tegelikult ka hakkama võiks saada ja kui sealt midagi paremini tuleb, siis see on juba boonus. Ning olles küll realist, ei hakanud ta rätikut nurka viskama vaid üritas ikkagi mobiliseerida oma jõuku ka tugevamatele näppe silma ajama.

Ma tean küll, et kohati sai ta tuld ja tõrva, aga see mind eriti ei morjenda. Sellega seoses on olemas selline kild, et mingi tädike oli „miljonimängus“ vastanud valesti küsimusele „kes neist ei ole korvpallitreener“, valides välja Endeni. Andres Sõber hiljem kuskil kommentaaris: „ühinen arvamusega“. Aga lõppeks oli just Enden treeneriks, kui Eesti võitis 2001 aasta varem olümpial hõbeda saanud Prantsusmaad. Müürsepa kommentaar ajalehes: “Edu tõi peatreener Heino Endeni poolt läbiviidud põhjalik mängueelne analüüs, teadsime täpselt kuidas vastane tegutseb”.