Sellist mängu nagu Imago teate? Noh, asi käib stiilis: „kui Lauri oleks …, oleks ta …“ ja seal on kuus vastusevarianti. Teisipäeval juhtus aga selline naljakas lugu, et ma pidin mängima Imagot reaalses elus, kusjuures variante ei olnud ette antud. Aga et asi põhjalikumalt ära seletada, tuleb pihta hakata hoopis kaugemast minevikust.

Nimelt leidsid Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Turniiribridžiliit, et oleks hea kui oleksid olemas sellised asjad nagu kvalifitseeritud bridžitreenerid. Ja et sinna süsteemi sisse saada, on vaja esialgu tekitada mõned kutselised bridžitreenerid, kes moodustaksid bridžiliidu kutsekomisjoni, et edaspidi treenerikandidaate hinnata. Ja kuidagi juhtus nii, et siinkohal tulin mängu mina – Rummel helistas mulle millalgi novembrikuu alguses, et lugu on umbes nii ja kas ma oleksin asjast huvitatud, mille peale mina leidsin, et oleksin küll.

Nojah, kerides aega kiiresti paar nädalat edasi saabus kätte eelmine esmaspäev, ehk siis 21. november ning natuke aega enne kluppi minekut tuvastasin meilboxist Rummeli meili, mis ütles umbes järgnevat, et 29. novembril peaksin end Tallinnasse EOKsse vedama ning enne seda peaksin saatma ära oma asjassepuutuva CV, kutsetaotlusavalduse ning koopiad haridusdiplomist ning isikuttõendavast dokumendist. Kuna mul oli plaanis teisipäeva varahommikul Pärnusse minna, siis saatsin tagasi sõnumi, et kui reedel kodus tagasi olen, siis tegelen selle asjaga, aga sain vastuse, et tegelikult on neid juba neljapäevaks vaja. Kribasin siis kiiresti blankettidele midagi kirja, otsisin arvutist üles ülikoolidiplomi pildi (õnneks sai see kunagi sisse skännitud) ja skännisin ID-kaardi ära ning panin teele. ID-kaardi skännimine muidugi tekitas mulle teravamaid elamusi eilsel päeval, kui mul oli vaja sellega netis asjatada, aga ma ei suutnud seda rahakotist leida. Õnneks taipasin seda skänneri vahelt otsimas käia. Nojah, see selleks, nädala lõpus ootas mind meilboxis kiri, mis teatas, et mind oodatakse teisipäeva hommikul kell pool kaksteist kutsekomisjoni ette vestlusele (lisaks veel Tiit Laanemäed ja Aavo Heinlot, meile oli ette nähtud veerand tundi nina peale). 

Tundus küll väga nüri veerandtunnise vestluse pärast ekstra Tallinnasse ja tagasi paarutama hakata, aga mis mul ikka teha, otsustasin et seekord jätan bussiliikluse vahele ja lähen oma autoga. Navigeerumine õnnestus imehästi – ma umbkaudu teadsin, et aadress Pirita 12 viitab Lauluväljaku ümbrusele, seega tõmbasin Tallinnasse jõudes üsna ruttu hea õnne peale paremale, Kadrioru suunda ja jõudsingi endise (võib-olla isegi praeguse?) Kadrioru kohviku juures mere äärde välja, ise ka ei tea kuidas. Siis kütsin edasi Lauluväljaku poole ning kavatsesin seal ees peatuse teha, et lähemalt numeratsiooniga tutvuda, kui selgus et lähima maja peal ilutsebki EOK silt. Väga lahe. Halb oli muidugi see, et ma jõudsin sinna pooletunnise varuga, aga nagu pärast selgus, polnud sest hullu midagi, mind võeti letti varem kui algselt plaanis oli.

Peale põgusat ootehetke pidin siis komisjoni ette astuma, seal oli mingi 6-7 inimest (EOK peasekretär Toomas Tõnise oli üks, Jaak Salumets oli teine, ülejäänud näod olid mulle tundmatud, hilisem guugel andis tulemuseks, et need olid ilmselt Kristjan Port, Rein Haljand, Tõnis Matsin, Kersti Rodes ja Martti Raju). Istusin siis maha ja kohe üllatati mind küsimusega, et mida mina kui tulevane kutsekomisjoni liige arvan, mida peaks oskama 1., 2. ja 3. taseme bridžitreener? Küsimus tabas mind täiesti ootamatult (ma ei osanud selleks ette valmistuda, pigem eeldasin, et mult küsitakse, et kuidas Eestis bridžiga lood on ja mis ma ise olen teinud), aga õnneks olin ma tutvunud netis ülal olevate materjalidega ja seetõttu olin vähemalt võimeline suhteliselt nobedalt oma vastuse formuleerima (ja vähemalt ei lennanud orki sellega, et arvaksin 1. taset nende seast kõrgeimaks). Edasi käis selline poolvabas vormis vestlus, õhkkond oli sõbralik ja tundus, et seltskond oli minu suhtes heatahtlikult meelestatud (ja ma ise ka väga ei pudrutanud, kui siis ainult natuke), vahepeal oli neil omavaheline repliikide vahetus, et kehakultuurialast kõrgharidust mul küll pole, aga võrreldes eelmise ala esindajaga saavat ma väga hästi hakkama. Nojah, see selleks, aga vahepeal siis esitatigi mulle „Imago-küsimus“ – kui ma peaksin end võrdlema tuntud Eesti sporditreeneritega, kellega ma siis end võrdleksin? Olgem ausad, see lõi küll täitsa pahviks. Et mitte kogu lõbu ära rikkuda, kuulutan siinkohal välja väikese küsitluse teemal: „Kui Lauri oleks tuntud Eesti sporditreener, siis oleks ta …“. Kes Maarja käest spikerdamata õige nime pakub („õige“ tähendab antud kontekstis seda, mida mina pakkusin, mitte seda, mida rahvas arvab), sellele panen välja pisikese auhinna, vastuse annan teada siinsamas kuskil esmaspäeval-teisipäeval. Ja kes ei söanda „poolavalikult“ midagi pakkuda, siis andku mulle privaatselt mõnd muud kanalit pidi teada. Tegelikult kah, mul oleks lõbus teada, mida asjast arvatakse ja ilmselt teie pakkumine on vähemalt sama hea kui minu oma – seda enam, et teie saate mõelda kauem kui 15 sekundit, millega mina oma variandi välja partsatasin. Intervjuu igatahes lõppes reipais toonides ja eks näis, mis sellest saama hakkab.

EOK majast lahkudes suutsin näidata kõrgemat pilotaaži Tallinna linna läbimises – päeval kell kaksteist jõudsin Lauluväljakult Nõmme Pääsküla-poolsesse külge ilma eriliselt kiirust ületamata (liiklusvoo kiirusel) 15 minutiga. Vedelesin poolteist tunnikest seal vennanaist tüüdates ja siis oligi vaja tagasi pressima hakata. Otsustasin, et Tallinn-Tartu maantee on üks paganama nüri koht ja tegin enne sellele trassile sattumist tuuri „Tunne kodumaad!“ marsruudil Rapla-Türi-Võhma-Põltsamaa. Google Maps väidab, et ma kaotasin sellega umbes 20 km ja 35 minutit (kilometraaži usun, ajas hävisin võrreldes hommikuse tulekuajaga umbes 15 minutit), ometigi arvan, et see oli päris hea mõte – teed olid head ja tühjad ning keegi ei siiberdanud jalus, hinganud kuklasse ega pimestanud vastu tulles tuledega. Vähemalt arvasin, et see on hea mõte, kuni lugesin eilseid uudiseid, et päev peale mind oli ühes tee peal olnud punktis kümmekond autot kraaviga lähemalt tutvust teinud.