Soetasin endale kuu aega tagasi ratta. Mitte midagi eriti udupeent, selline "linnaratas" - st. kolme käigu, mugava sadula ja kõrge lenksuga, milles saab rahulikult püstiasendis sõita. Niikuinii minust erilist sportlast pole ja kiirusi taga ajama hakata ei kavatse (või kui kavatsen, siis läheb selleni parasjagu nii kaua, et olemasolev ratas niikuinii amortiseerub seks ajaks). Kuigi põhiline eesmärk ratast hankides oli see, et ei peaks Tartusse minekul bussidega arvestama, siis nagu ikka uute "mänguasjadega", olen ka sellega rohkem talitanud kui plaanis, üldiselt kui vähegi ilma on olnud olen proovinud ca 20 km läbi vändata. Õnneks siinkandis on teed mugavad ja maastik ilus, pidevalt on tekkinud mõte, et peaks fotoka kaasa võtma, et saaks pea kohal lauglevatest kullilistest või põõsa vahel luuravaist kassidest pilte tegema.

Nojah, aga nagu ratastega ikka, siis vajab ka minu oma vahepeal kõpitsemist, hoolimata sellest et ta nii uus on. Esimene juhtum oli lihtne, kumm lekkis. Läksin poodi, leidsid sisekummist augu, väliskummist mitte ja vahetasid mul lihtsalt veerand tunniga kummi ära, märksõnaga "garantii". Pole viga, mulle sobis. Seejärel aga hakkas väntamise ajal kostma mingeid imelikke plõkse. Taas poodi ja õhtul järele. Sain siis selgituse, mis minu jaoks kõlas nagu hiina keel: "need plõksud tekkisid keskjooksust, keerasime selle asja kõvemini kinni" (ma küll kujutan ette, mida tähendab "keerasime kõvemini kinni", aga mis on keskjooks, sellest pole mul õrna aimugi, ilmselgelt midagi väntamismehhanismi juures). Kuigi üritasin veel ääri-veeri uurida, siis ei saanudki targemaks, millega tegemist on - ja öelge veel, et jalgratas on lihtne pill!