Viimastel Iirimaa-päevadel ei juhtunud suurt midagi huvitavat. Bridži mängida ei saanud (sest me ei kvalifitseerunud finaali) ja kuna ilm oli tatine, siis eriti turistitamisega ka tegeleda ei viitsinud. Niipalju kui ma linna peal käisin, tundus et Dublin väga huvitav koht ei ole (kuigi siin olid omad kenad majad), tundus et siin kesklinnas ei olegi sellist ala, kus turistid võiksid südamerahuga jalgsi ringi kablutada (no jõeäär muidugi oli, aga palju sa ikka mööda seda lonkida viitsid?).

Kui ma juba oma esimeses Iiri postituses jõudsin meie apartmente kiruda, siis viimases on ilmselt tagumine võimalus seda veelkord teha. Nimelt siinses valvelauas oli peamiseks probleemiga tegelemise viisiks selle edasilükkamine, ainuke kiirem reageering saabus siis, kui ma ühelt neiult telekapuldi jaoks patareisid palusin - need toodi üles kolme minutiga (aga paraku olid nad vales suuruses ja pidime ikka nuppe muljumas käima). Kui ma küsisin, kas neil on adapterit (Iirimaal olid briti stiilis stepslid kuhu meie kontinentaalsed pistikud sisse ei läinud), siis lubasid kaks eri inimest sellega tegeleda - vastust ei miskit ja kui ma paari päeva järel meie tiimi kaptenilt küsisin, kas ta on oma otsinguis edukam olnud, väitis ta, et ei ole, aga talle olevat vähemalt öeldud, et adaptreid ei ole ega tule (kapteni kiituseks tuleb öelda, et ta leidis vajaliku poe ja hankis neid paar tükki). Kui ma küsisin prügikoti kohta (koristajad olid peale meie prükkari tühjendamist unustanud uue panna), lubati, et tuuakse varsti, kolme tunni pärast istus all juba uus inimene, kes sellest midagi ei teadnud (küll aga kaevas kuskilt ühe välja). Ja rätikute vahetamisega nad ka ei tegelenud (hoolimata mu kahest sellesuunalisest palvest). Krdima jobud...

Mis turniiri puutub, siis kokkuvõttes võitsidki kallismetalli meie kaks esimest vastast: 1. Monako, 2. Holland (3. Itaalia). Meie koht siis oma alagrupis 10. ja kokku 19./20. 34 riigi seas, tõe huvides tuleb mainida, et teise alagrupi 10. koht sai punkte rohkem. Naiste- ja seenioride koondised said parema lõppkoha - mõlemad olid seitsmeteistkümnendad, aga neil oli ka konkurents hõredam - kummaski klassis osales 19 koondist.
Läksin lõputseremooniale ka ise kohale vaatama (tavaliselt antakse seal süüa ja veini), aga selles osas nirutati samuti täiega - suupisteid oli napilt (ja seal oli ümber selline kari pensionäre, et mu peas tekkis vägisi paralleel tuvide toitmisega, kui suur parv mingi paari kribala ümber lainetab) ja veiniga oli veel kehvemini. Veerand tunni pärast lõpetati veini jagamine ja edasi võis seda oma raha eest hotellibaarist osta (lisaks oli vein ka niru, võib-olla tehti omad järeldused avatseremooniast, kus anti väga mõnusat valget veini, mis rahvale meeldis). Kui mul poleks suuri kogemusi ja head platseerumisoskust, oleksin vabalt võinud üldse pöialt imema hakata. Kuna ma juba lõpetamisel kohal olin, kuulsin ka esimest korda elus ära Monako hümni - see oli päris koomiline.

Homme siis tagasi koju (kuhu mulle on planeeritud 17-tunnine reis, palju õnne mulle) ja eks näis, kas kass mulle veel tere ütleb.