Nagu ma juba kunagi varem mainisin, siis sai maikuus endale jalgratas soetatud ja hiljem seda ka korduvalt pruugitud - ikka vagas lootuses saada kontrolli alla oma kehakaal, mis esimese saja piiri juba ületanud ja suundumas vaikselt aga kindlalt üha uute kõrguste poole. Ja huvitav, mis järelduse peaks tegema sellistest faktidest, et jalgrattasõit kaalu vähendada küll kuidagi ei aidanud - pigem võtsin hoopis natuke juurde. Kahekilone kaalulangus tuli aga hoopis ootamatust kohast - nimelt Võsu bridžinädalast, kui ma nädal aega rattaga ei sõitnud (va. paar mõnekilomeetrilist lõiku Võsu ühest servast teise). Öelge veel, et sport on terviseks. Tõenäoliselt oli kaalulangetamise põhjus ka toitumine Võsul - sõin vähe ja olin peamiselt punase veini dieedil, aga ma kardan, et selline menüü ei ole oma meeldivusest hoolimata pikas perspektiivis jätkusuutlik.
Täna aga tabas mu rattasõiduplaane järjekordne tagasilöök - nimelt otsustas ratta tagakumm Lähte kandis oma töölepingu lõpetada. Ja mitte lihtsalt niisama vaid nõnda, et sinna ei jäänud sisse õhukübetki ning pumba abil kiirparandust teha ei olnud ka võimalik. Kuna leidsin, et kaheksa kilomeetrit ratast käekõrval veeretada on ikka natuke liiga pikk tee, siis helistasin Maarja endale järgi ja praktikas sai tõestatud fakt, et tavaline meesteratas mahub ühes tükis Hyundai Getzi küll, vähemalt siis kui häda suur on. Osa esirattast ja lenksudest jäi küll välja ja seetõttu ei läinud päraluuk kinni, aga kuidagi sai ta siiski paelakesega fikseeritud ja koju toodud. Maarja küll avaldas kahtlust, kas nii saab ja võib, aga plekipoe ajal sai nähtud ka hulka hullemaid asjade transportimise viise, kõige kurioossem oli juhtum, kus tüübid ostsid plekitahvli, panid selle auto katusele ja siis lükkas üks käe välja ühest ja teine teisest esiaknast, ning nii nad sõitma läksidki.