Vahel otsustab loodus sind hunniku pisiasjadega kiusata. Igatahes nüüd on meie seis selline, et pääsukesed on täis pasandanud meie välistrepi (neil on pesa just meie trepi kohal!), kass otsustas mingeid taimi närida ja ropsis selle peale sisetrepil, tulles selleks ekstra tuppa (õnneks valides koha, kus trepp ei olnud riidega üle tõmmatud), kimalased on teinud pesa vanasse elektrikappi (segades nii otsaseina soojustamist), sipelgad on teinud pesa majaserva äärde (ja ilmselt ka natuke sisse), hakid pesitsevad korstna otsas (ja topivad vannitoa ventilatsioonišahti mulda ja puuoksi) ning lehetäid ründavad köögi aknal olevaid toataimi. Maaelu, ma ütlen!

Mis kassi puutub, siis see lontrus on ka kuidagi harukordselt targaks ja kavalaks muutunud ja mulle tundub, et tegelikult saab ta inimkeelest liigagi hästi aru. Positiivne näide selle kohta on see, et kui me üks õhtu teda välja tahtsime visata (kuna ta ei suuda vaikust hoida vaid aegajalt kraabib ja näub (ning mõnikord hüppab öösel voodisse), veedab ta oma ööd õues). Läksin siis kööki, mille aknalaual ta parasjagu peesitas, tegin talle pai ja sügasin kukla pealt ning mainisin, et „okei loom, nüüd on aeg ööseks välja minna!“. Tema tõusis püsti, ringutas, ja jalutas täitsa ise koos minuga rõduukse juurde. Aga eile oli meil plaanis talle ussirohtu anda (kavatseme teda süstima hakata). Maarja hankis tableti ja me rääkisime sel teemal diivanil vedeledes, kusjuures kass vedeles rahulikult minu süles ja mõnules ning tegi nägu, nagu ta ei saaks millestki aru. Aga sel hetkel, kui Maarja ettepoole nõjatus, et kotist tablett võtta ja mulle anda, hakkas kassilontrusel korraga minu sülest minemajooksmisega hästi kiire! See tal muidugi ei õnnestunud ja tableti surusime talle ka kurku, aga ikkagi hämmastav arusaamine asjadest – rohtu me talle ju üldiselt tihedamini kui kord aastas ei anna. Ja kunagi varasemast ajast on mul meeles sarnane reageering küüntelõikusele – kui sellest oli ainult juttu, siis vedeles ta rahulikult süles, kui aga avati sahtli uks, et küünetangid välja võtta, siis tõusis päevakorda kiirpagemine.

Eile otsustasin loodusele väikese vastulöögi anda ja avasin korilushooaja. Meil on nimelt põllu peal peotäis marjapõõsaid ja vähemalt punased sõstrad kubisevad marjadest. Noppisin kahe põõsa päiksepoolsematelt külgedelt ca 8,5 kg marju ja aurutasin läbi – tulemust võite näha pildil. (Nagu kõik aru saavad, siis mulle meeldivad väga külalised džinnipudelitega, kuna see annab mulle vajaliku taara sõstramahla paigutamiseks!)