Minu "suurepärane" kolmapäev.

Mõni päev satub aeg-ajalt selline, et tagantjärgi tundub, et parem oleks võinud eelmise päeva õhtul end keldrisse kinni panna ja üldse mitte nina välja pista. Minu jaoks sattus üks selline üleeilseks. Algas kõik küll suhteliselt hästi ja rahulikult, läksin Mellile ehitustöödele appi, kus minu peamiseks rolliks oli puitmaterjali ülevõõpamine. Ilmselt mu töövõtted ja olemasolevad kindad ei olnud selle tegevuse jaoks optimaalseim valik ja ma suutsin aeg-ajalt oma parema käsivarre värviga üle piserdada, mis tähendab, et see kirvendas. Lisaks oli rõvedalt palav (30+ soojakraadi) ja sada sääske ja tohmust leidsid, et ma meeldin neile, nii et kui ma ca nelja paiku vehkimise lõpetasin, olin täiega väsinud, tüdinud ja higine. Tõsi küll, suht hea tuju juures, sest üksjagu asju sai ära tehtud ja kuna õhtul oli ootamas bridž+grill, siis tundus, et elu läheb paremaks. Ei läinud.

Kõigepealt navigeerisin Melli juurest koju, korjates vahepeal üles ka Susanna. Mu eesmärk oli vältida Puiestee-Narva ristmikku, mis kipub olema kehva läbilaskevõimega ja olin teinud geniaalse plaani, et pööran Mäe tänavasse ja selle kaudu minnes lõikan nurga maha ja hoian aega kokku. Plaan töötas suurepäraselt kuni Mäe tänava alguseni, kus selgus, et seal käivad teetööd ja ma olen sunnitud siiski mööda Puiesteed edasi sõitma. Seega sain näha veel nelja fooritsüklite vaheldumist, enne kui lõpuks vasakpöördeni jõudsin. Järgmine kord võtan heaga Roosi tänava...

Edasi kavatsesin ma järgmisi ummikuid vältida osava teevalikuga. Nimelt ehitatakse meie kandis teid ja esmaspäeval olin ma sunnitud kahel korral kümmekond+ minutit maanteel foori taga ootama. Seega leidsin, et sõidan üle Vasula (seda enam, et kruusatee lõiku on pärast Vasula-Lähte tee asfalteerimist veelgi vähem kui varem). Nojah, selgus, et see oli mõttetu kokkuhoiukatse, sest valgusfoori enam meie ja Tartu vahel ei olnud, vaid paaris kohas oli üks sõidurida hetkeks kinni ja kiirus 30 km/h peale piiratud. Ebaõnn. Aga miks see selgus, oli märksa kurjem lugu - nimelt Vasulasse jõudes ootas mind ees silt "Vasula sild suletud" ja ma pidin ikkagi tagasi pöörduma teele, mida ma vältida olin üritanud, tehes niiviisi mõttetu ringi.

9Gagil oli õigus...

Selle kõige tõttu läks lörri plaan jõuda ülejäänud rahvast varem ja grill hakkama panna, seega pidin bridžimängu kõrvale sellega siiberdama. Mingi hetk otsustas aga minu grilli grillimisosa jala pealt maha murdududa, tegi uperpalli ja maandus murul - loomulikult kõigega, mis seal sees oli. Tulemuseks söetolmune liha ja lõke murul. Õnneks lõkke (õigemini küll põlevate süte) jaoks oli olemas pudelitäis vett, lihast õnnestus enamus päästa selle läbi, et Maarja viis läbi kiire puhastusaktsiooni kraanikausi juures ja lükkasime nad ahju järelküpsemisele ning kana ei olnud õnnetuse hetkeks grillile veel jõudnud (ma kavatsesin selle just sinna saata).

No ja õhtu nael oli veel olemata. Mingi hetk kostis õues mingeid imelikke helisid, mis osutusid märkideks tõusnud rahetormist. Varikatus sai vingeid mütakaid ja kui aus olla, siis selle all passimine tundus suhteliselt riskantse ettevõtmisena ning kuulid, mis maapinda tabasid, olid umbes pingpongipalli suurused. Meie mõlemad autod - teine neist napilt kolm nädalat vana - nägid pärast seda välja täiega mummulised ja katusest leidsin hilisemal ülevaatamisel ka paar auku. Eks siis tuli järgmine hommik veeta sellega, et autode kindlustusasju ajada (õnneks mõlemal on kasko peal) ja kodukindlustusega tegelemine samuti käima lükata.

Tormi alguses söandas Hendrik korraks välja hüpata ja ühe rahetera sisse tuua. Pärast tuli veel jõhkramaid pomme ja tihedamalt ning keegi ei tundnud end üleliia vapralt.

Maapind mingil hetkel rahetormi ajal. Tähelepanelik vaataja võib avastada pildilt ka grilli varemed.

Hyundai katus pärast rahetormi

Toyota kapott pärast rahetormi