Vahepeal olen ma avastanud veel ühe asja, mis sobib ühte ritta laste õpetamise/kasvatamise, toitumise ja tervishoiuga – selles mõttes, et need on asjad, mille kohta ilmselt igaüks arvab, et ta saab hakkama. Nimelt mälumängu/viktoriini küsimused.
Kui ma umbes
kuu aega tagasi urisesin Bumerangi
kohta, siis pean tunnistama, et see on senini tase omaette ja loodetavasti nii
ka jääb, aga vahepeal leidis aset ajaloo-olümpiaad ning üks maakondlik ajalooteemaline
viktoriin – ja mõlema puhul tuleb tunnistada, et küsimuste tase – ennekõike loetavuse,
selguse ja huvitavuse seisukohalt – jättis tugevalt soovida. Ja taas – tegemist
oli muidu väga ilusasti korraldatud üritustega. Rohkem ma selle üle hetkel
kaevelda ei viitsi, aga siinkohal kasutan juhust, et anda soovitus: kui kunagi
mõnda sarnast asja teete, kasutage testpiloodina mõnda inimest, kes asjadest
midagi jagab. Ja üle jala tehtud asjad paistavad silma (Tartu MV-l sattus mingi
selline asi sekka, kus oli näha, et koostajatel oli kiireks läinud. Väidetavalt
isegi kaks sellist, aga teise ajal olin ma end osavalt haigeks ajastanud).
See-eest
bridžiturniiri organiseerimisega saavad HTG kümnendikud ilusti hakkama. Tegime
Tartu juunioride MV – ja kuigi aeg ei saanud kõige ideaalsem, tuli sinna kohale
16 paari, mh inimesi ka Jõgevalt ja Tallinnast. Eriti tore oli see, et „kõvad“
tulid kaasa ideega, et tegemist peaks olema toreda promoüritusega ja mängisid
mitte oma tavapäraste partneritega, vaid nõrgemate/suvalisematega. Algajaid
oleks võinud rohkem olla, aga vähemalt saime asja käima ja võimaluse korral
kindlasti järgmisel aastal kordame. Loodetavasti jäid kõik rahule või
enam-vähem rahule; aga nagu ikka, mõned võivad olla rohkem rõõmsad; esikolmiku
moodustasid:
1. Jasper
Jõgi – Karl-Oskar Järvela
2. Aina
Riisalu – Manglus Lember
3. Elo Maria
Pauman – Kati Iher
Lugemispäeviku
koha pealt pean tunnistama, et arvutiseerumine mõjub lugemisele väga halvasti,
kuid siiski olen kahest raamatust end läbi närinud. Mõlemad on mul muidugi suht
„erialane
kirjandus“.
Alustuseks
siis Henry Troyat „Boriss Godunov“
Kuningaraamatu
sari on selles suhtes omapärane, et ta on ääretult ebaühtlane: sees on täiesti
asiseid ja kasulikke raamatuid, kuid ka suhteliselt kergekaalulist pahna, „Boriss
Godunov“ jääb sinna viimasesse kategooriasse. (ma saan küll aru, et tegelikult
olevat see koostatud märkmetest pärast autori surma). Ühest küljest on ta õhuke
(alla 100 lk) ja teisest küljest suht pealiskaudne ja laialivalguv, millele lisandub
üsna nõme stiil. Mul mingil hetkel hakkas peaaegu füüsiliselt vastik lugeda
asjadest, mis toimusid 400+ aastat tagasi olevikuvormis („Mõned keevalised karjuvad
isegi „Elagu tsaar Boriss!“ jms.“)
Ühesõnaga –
väga palju ma sellest raamatust targemaks ei saanud ja väga ei nautinud, aga
siinkohal oli mul hea meel, et seda pikemalt ei jagunud.
Selle eest
teine raamat – Lars Brownworthi „Merehundid“
- oli igati lugemist ja soovitamist väärt. Tegemist on siis populaarteadusliku
ülevaatega viikingiajast ja viikingitest. Raamatus võetakse läbi kõik olulisemad
viikingiretkede suunad ja pealikud (vabandan, mõni kindlasti jäi ära, aga no
põhimõtteliselt) Teema iseenesest on üsna kirjutaja jaoks tänuväärne – see kipub
inimesi huvitama – aga ka esituslaad on
suhteliselt hea loetavusega ning nauditav. Kõik teemad on kaetud täpselt sellise
põhjalikkuse astmega, mis mulle meeldib (mitte liiga udune, mitte detailidesse
uppuv). Mis mulle eriti meeldib, on see, et see võtab kokku ka sellised teemad,
mida ma eestikeelses kirjanduses pole väga kohanud: Iiri viikingid, Danelaw
tekkimine ja ka Islandi kolooniaga seonduvat. Tõlgitud on see ka üsna
normaalselt, mõnede üksikute apsudega. Nii et kindlasti soovitan lugeda!
(Üldse ma
olen tähele pannud, et lugedes mingeid asju kipun ma sageli mõtlema, et „huvitav,
kuidas see originaalis oli“. Siin oli näiteks selline seik Bjarni Herjulfssoni
kohta, et ta kasutas ära soodsaid idatuuli ja sõitis Ameerikast tagasi
Gröönimaale. Mulle on aga lapsepõlvest saadik pähe jäänud (raamatust „Meritsi
ümber Maa“, mida ma soovitan ka soojalt lugeda), et „tuul kompassist, hoovus
kompassi!“ Ja seda ma tean ka, et Gröönimaa on Ameerikast idas, nii et
idatuuled ei ole selles kontekstis soodsad. Nii et minu teooria kohaselt oli
originaalis „eastward winds“. )
Ahjaa,
mingites peatükkides ta kirjeldas põhjuseid, miks viikingipealikud hakkasid 10.-11.
sajandil järk-järgult ristiusku üle minema. Kui tavaliselt on seda (ka
germaanlaste puhul) seletatud kui pragmaatilist sammu, et tagada endale
katoliikliku kiriku toetus ja know-how riigi haldamisel + välispoliitiline
turvatunne, siis siin raamatus räägiti (ennekõike varjaagide puhul) veel ühest
sisepoliitilisest dimensioonist. Nimelt on inimestel sisseprogrammeeritud
vajadus otsida ja leida mustreid (see seletab igasuguste astroloogiate,
religioonide ja muu sarnase populaarsust) – ning neile meeldib, kui mikro- ja
makrokosmos on tasakaalus (no umbes nagu „meie isa palve“ väljend „nagu taevas
nõnda ka maa peal“). Ja sestap sobis valitsejaile paremini süsteem, kus on
olemas üks jumal, kes valitseb kõige üle, mitte selline, kus jumalaid oli
palju, mis siis, et mõni võis olla võimsam ja mõni lahjem, ning need omakorda
olid sageli omavahel riius. Ei ole just keeruline tõmmata paralleele, millised
võivad olla argumendid koduste konkurentidega tekkivates tülides.
Ma ei tea,
kas see argument ka tegelikult pädes (ja kelleltki pole küsida), aga ma täitsa
usun, et see võis toimida. Lõppeks usk kahtlemata mõjutab inimese mõttemaailma
ning ma olen suhteliselt veendunud, et väga palju on tänase maailma hädades
süüdi monoteism, õigemini selle kultiveeritav must-valge maailmapilt, millele on iseloomulikud
kaks koletislikku vedurit: „ära kahtle (halvemal juhul isegi „ära mõtle“) –
usu!“ ja „asjad on õiged või valed!“
Ja sellest tulenevalt kubisebki maailm
inimestest, kelle jaoks pole tähtis, et elu – kusjuures enamasti teiste, mitte
nende enda elu – oleks hea, vaid „õige“, kes armastavad lihtsaid vastuseid ja
lahendusi ning on nõus nende nimel ka kõikide teiste elu põrguks muutma (mitmes
tähenduses).
No comments:
Post a Comment