Veebruari
alguses käisin Euroopa Bridžiliidu „asjapulkade“ seminaril Belfastis. See oli juba
päris mitmes sarnane üritus – ja mul pole õrna aimugi, kas varem on Eestist
keegi neil asjadel osalenud, ning kui on, siis miks selle kohta mingit infot
liigutatud ei ole, sest tegelikult räägiti asjadest, millega võiks laiem
avalikkus kursis olla, kasvõi üldharivatel eesmärkidel.
Minu jaoks
oli see esimene kord sarnasel üritusel osaleda ja kui ETBL peaks ka järgmisel
korral vabatahtlikke otsima, siis olen heameelega nõus uuesti osalema. Üldiselt
oli üsna kasulik ettevõtmine, lisaks ametlikul osal kuuldule nägin taas mitmeid
vanu tuttavaid ja leidsin ka mõned uued.
Seoses
saabunud koolivaheajaga tekkis mul ajaressurss, et sellest ka kokkuvõte koos
oma kommentaaridega [Need üritan kursiivi
panna] üles tähendada.
Materjalid
on leitavad ka siit: http://www.eurobridge.org/education/officers/2018-belfast-presentations/
, aga nad ei ole minu hinnangul väga hästi organiseeritud. Sellegipoolest võib
sisse vaadates ilmselt üht-teist huvitavat leida ja igaks juhuks linkisin
näidatud slaidiseansid sinna juurde, kus vaja.
Üritus ise
kestis neljapäeva pärastlõunast pühapäeva lõunani ja selle käigus toimus suht
palju erinevaid asju. Kuigi Belfast kõlab huvitava kohana, siis tuleb
tunnistada, et minu päevad möödusid seminaril ja linna peale ma sisuliselt ei
jõudnudki.
Lisaks –
asjasse otseselt mitte puuduv märkus, aga kuna ma eeldan, et kõik ei viitsi mu
teksti lõpuni lugeda (seda on 18 lehekülge), siis panen selle juba siia üles:
loodud on uus netipõhine bridžiajakiri, millele ligipääs on tasuta: http://newbridgemag.com/magazines.html.
Aga nüüd
erinevate ametlikus programmis käsitletud asjade kallale – selles järjekorras,
nagu mina nendega kokku puutusin:
ESIMENE PÄEV
1. Arveteklaarimine Euroopa Bridžiliidu ja
Itaalia föderatsiooni vahel Montecatini Open-EMi rahade teemal. http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Finances-Montecatini-Josef-Harsanyi.pdf
Lühike
kokkuvõte: Montecatinis peeti „avatud“ EM – st. osaleda said kõik soovijad,
mitte ainult rahvuskoondised. Kohapeal tekkis organiseerijatel probleeme
mängukohaga, vahepeal kaaluti isegi üritusest loobumist, kuid lõpuks
organiseeriti välitelk. Tingimused mänguks olid kohutavad (kinnitasid
eraviisiliselt kõik seal käinud), oli olnud palav, asi oli linna keskusest
eemal ja EBL pidi organiseerima ka transpordi + ventilatsioonisüsteemid – mis
kõik maksis.
Ühesõnaga -
ühest küljest peljati selle asja mõju ürituse mainele, teiseks tekkisid EBLile
suht kopsakad täiendavad kulutused. Nad olid arvestanud, et ürituse tulud on
500 000€, kulud ca 360 000€ ja kasum tuleb 140 000€, nüüd
tulupool vastas prognoositule, kuid kulud olid 473 000€. Kuna tegemist on
üritusega, kus teenitava kasumi pealt rahastatakse muid kulusid, siis EBLi
rahaboss selle üle väga rõõmus ei olnud. [Eesti
tippmängijate seas on Open-EM juba ammu tuntud nimega „rahalüpsi-EM – ja nagu
näha, siis esiteks täiesti õigustatult ja teiseks EBL seda tõika ka väga ei
häbene].
Ja hoolimata
sellest, et Itaalia bridžiföderatsioon on olnud üldiselt EBLile hea partner, on
nüüd lugu selline, et EBL edastas neile arve 106 000€ peale ja ähvarduse
asjale legaalne käik anda, kuna itaallased pole sellele üldse kuidagi
reageerinud. EBL põhimõtteliselt leidis, et leping oli nende ja itaallaste
vahel, kus viimased pidid hoolt kandma kohapealsete asjade sujumise eest ja
see, et võistluste tingimused vastaksid standardile ja jamad laheneksid, pidi
olema nende rida.
Itaalia tüüp
(nende föderatsiooni asepresident vist) leidis, et see on ETBLi poolt
ülekohtune, et kõik ettenägematutest asjaoludest tulenevad kulud partneri
kraesse lükatakse. Ja mingi omavaheline eelläbirääkimine ikkagi olevat olnud,
kui asju arutati, kas ära jätta või mitte.
Seega, mis
sellest saama hakkab, keegi ei tea. Minu ennustus: itaallastelt saadakse mingi
papp, aga mitte kõike.
Edasi hälbis
jutt ka selle Euroopa Kohtu otsuse teemasse, millega otsustati, et bridži ei
loetud spordi alla, kuna pole ette näidata piisavalt palju higi (küsimus oli
vist osavõtumaksude maksustamises/mittemaksustamises). Kohtuotsuse lõpus olevat
olnud selline klausel, et võib-olla sport pole õige kategooria, kuid see maksuvabastus
võib läbi minna läbi kultuuripanuse või millegi sarnase. Ehk siis asi võeti
lõpuks kokku lausega, et kui kuskil tekib probleeme, siis tasub proovida
lähenemist „We are cultural benefit, and thus should not to be charged!“
2. Distsiplinaarkoodeksi teema:
Eelmisel
aastal võeti vastu distsiplinaarkoodeks, mis on kooskõlas olümpismi-ideega, ehk
siis rõhutatavad märksõnad „sõprus, solidaarsus, fair play“.
Rahvuslike
organisatsioonide (NBOde) roll saab olema EBLi aitamine kahtlaste kohtade
uurimisel, sanktsioonide rakendamisel ja kahtluste edastamisel taunitava
(„reprehensible“, ma ei oska paremini tõlkima) käitumise puhul. Selle alla
loetakse eetikarikkumised, kihlveod, ebaväärikas käitumine [Kui me sellest kinni peaksime, siis mõne
turniiri me võiks vist joonelt kinni panna ja teatud mängijad välja visata. See
ei pruugiks olla bridži kui terviku suhtes üldse halb mõte], bridži või
selle organisatsioone kahjustavad avalikud sõnavõtud, olümpismiideede eiramine
jms. Sanktsioonid ulatuvad hoiatusest trahvide ja eemaldamisteni.
NBOdele
soovitati tegutseda proaktiivselt, mitte alles siis kui tekib probleeme [huvitaval kombel on see täpselt seesama,
mida ma soovitasin ja meie Eetikakomisjonile] ja anti kaks huvitavat
soovitust:
A) Kanda
hoolt, et kõik sanktsioonide protsessid oleksid läbipaistvad, hästi kirjutatud
ja ennekõike – lahus reaalseist täitevorganeist
B) Vältida
juriste nii palju kui võimalik. [Üldse
see soovitus jooksis läbi korduvalt, ma arvan, et põhjuseks on rahvusvahelistes
asjade kulukaks minemine ja pettumus nende töös ja võimekuses. Nende jaoks on
ju venivad asjad leib…]
3. Rahvusvahelised pettusskandaalid.
Anti
ülevaade neljast kõrge profiiliga paari asjast (Fischer-Schwartz,
Piekarek-Smirnov, Fantoni-Nunes, kes Distsiplinaarkomisjoni järgi süüdi
mõisteti ja Balicki-Zmudzinski, kelle süü piisavalt tõestust ei leidnud - seda
rõhutati, et alltekst on ikkagi selline, et mitte „nad ei teinud“ vaid „me ei
saa tõestada“.
Just enne
seminari tuli Rahvusvahelise Spordiarbitraažikohtu (CAS) otsus Fantunese
edasikaebuse kohta [asjasse mittepuutuv
märkus – tea, kas Andres ikka vint.ee-s seda kasutajanime omab?] – mis oli
selles suhtes pettumustvalmistav, et leiti, et nende süü ei ole tõestatav,
kuigi see sisaldas väiteid, et „see ei tähenda, et nad oleksid süütud“ ja
„täiendav uurimine võib viia teistsuguse otsuseni“. Aga noh, me räägime
organisatsioonist, mis ei suuda hästi hakkama saada ka ROKi poolt tõestatud
riikliku dopinguprogrammi toodetud sportlaste täielikust eemaldamisest
rahvusvahelistest võistlustest. Et ühesõnaga CAS on väga tugevalt
süüdistatavate poole kaldu ja nad vajavad tõsiselt käegakatsutavaid tõendeid,
näiteks statistilised meetodid neile ei piisa. Nagu ma aru sain jutust, oli
seal olnud kolm kohtunikku, kes bridži spetsiifikast suurt midagi ei jaganud ja
ei saanud aru, mida neile seletada üritati ning lihtsalt leidsid, et tõestusest
ei piisa. Ainuke hea tulemus oli, et kogu EBLi asjaajamisprotsessile ei olnud
midagi ette heita.
Et asi oleks
eriti vürtsikas, siis just Belfasti kokkusaamise ajal tegi Fantoni come-backi
Barcelona bridžifestivalil – mängides paaris Kataloonia bridžiföderatsiooni
presidendiga. [Niipalju siis minu
poolehoiust katalaanidele ja nende iseseisvusele…]. Selle peale EBLi
president Yves Aubry on hiljem (konsulteerinult juristidega) leidnud, et EBL
kasutab antud juhul JOKK skeemi. Kuna Fantunes on mängukeelu saanud ka Itaalia
föderatsioonilt, siis arvestades karistuste vastastikkust (reciprocity), on nad
endiselt mängukeelu all ka ülejäänud EBLi liikmesorganisatsioonides. Selle
kohta CASi otsus ei kehtinud. Ning – tippvõistlustele pääseb tehniliselt võttes
EBLi kutsete alusel. Kui EBL kedagi kutsumast keeldub, siis kehv lugu… [Vähemalt nii sain mina sellest mõttekäigust
aru]. Ja tulevikuks mõeldakse täpsustada distsiplinaarkoodeksis
mittevastuvõetava käitumise laiendamist ka ekraanireeglite eiramisele ja muule
sarnasele, et oleks vähemalt lihtsaid asju, mis oleks kirjas ja millest saaks
kinni hakata ning mida on kerge videotõenditega näidata).
Siit jälle
läks arutelu ka natuke kõrvalistele teemadele: jutuks tuli Iisraeli
raporteerimissüsteem (ebaviisakas käitumine, blufid, muud kahtlased asjad) –
neil on selle kohta poolautomaatne süsteem.
TEISEL PÄEVAL jagati rahvas
hommikupoolikul nelja gruppi, kes käisid tunniajastel aruteludel (ehk esinejad
pidid siis sama juttu neli korda rääkima, lõpuks võisid nad selles päris
osavaks saada). Eesmärk oli siis tutvustada mingit konkreetset teemat ja koguda
natuke ideesid.
4. Netipõhine „Linnadevaheline EM“ koostöös
Euroopa Parlamendi URBAN intergroupiga.
Eesmärk on
siis tekitada sari, kus inimesed saaksid mängida tiitlivõistlust mugavalt ja
odavalt. Umbes, et Final Four toimuks Brüsselis, aga eelvoorud on netipõhused –
ja statuut oleks, et võistlevad linnade võistkonnad. Osalevate linnade puhul on
lihtsalt nõue, et võistkond tuleks kuhugi avalikku ruumi kokku, kus neil oleks
juures kohtunik, kes kontrollib asja ausust (ma ei kujuta ette, kuidas seda
kontrollitakse, kui üldse). NBO ülesanne oleks asja reklaamimine ja edendamine,
võistkondade heaks kiitmine (tiimi regab linn) võib-olla ka osavõtumaksude
kogumine. Võistkonna suuruseks 4-7 liiget (vihjati, et seitsmes võiks olla nt.
mõni tseremoniaalne, nagu linnapea vms.), kes oleks samas linnas.
Organisatoorselt
oleks see URBAN intergroupi üritus. URBAN intergroup on mingi EP-i grupp – väidetavalt
mõjuvõimas –, kuhu kuuluvad mingite linnade esindajad (Balti riikidest ja Skandinaaviast
küll ühtegi ei ole), seda asja saab kasutada viitamiseks, et jalg ukse vahele
saada.
Minu hinnang: põhimõtteliselt näeb see välja
nagu laiendatud NFL.
Sportlikus mõttes on netibridž täpselt selline
nagu ta on, eriti arvestades mõnevõrra kahtlasi võimalusi aususe kontrollimisel.
Ja öelda, et „inimestel on võimalik osa võtta „päris“ tiitlivõistlustest, on
seetõttu kaheldava väärtusega, vähemalt asjast teadlikele inimestele. Küll aga
on sellel üritusel turunduslik potentsiaal, et saada kuskil jalg ukse vahele ja
KOV bridžiga kuidagiviisi siduda, seetõttu selline „katus“ nagu URBAN võib
päris hästi toimida.
Üldiselt olen pannud tähele, et EBL, eriti
Ivo Prii (ok, ok Yves Aubry on õige kirjapilt), üritab väga netibridži promoda
– usutakse, et see on koht, kust võib leida inimesi, kui õiged nupud üles
leida. Sellele on muidugi ka raske vastu vaielda, kuigi ala ise ei ole päris
minu jaoks, vähemalt mitte tõsiselt.
5. Naised + bridž.
Üldine ülevaade
teemal „bridž ja naised“ – mis on seis ja mis on probleemid, ehk siis
parafraseerides Shakespeare’i (ettekandjale meeldis Shakespeare) – „miskit on
mäda naiste bridžis“.
Asjaga
kursis olevale inimesele seal mitte midagi väga uut ei olnud, aga põhimõtteliselt
peamine probleem oli, et miks naised ei kipu mängima (võistlustel, seda isegi
riikides, kus naismängijaid on rohkem kui mehi – nt. Kreeka või neid käib
kursustel palju rohkem kui mehi – nt. Island). Samas – sellele ilmselt ei
vaidle keegi vastu – bridž vajab naisi ja pole mingit põhjust, miks nad sellega
ei võiks ja peaks tegelema.
Mis siis
muredena välja toodi:
Reeglina on
tipp-bridžis palju vähem naisi kui mehi – on siis selle põhjuseks nende tervem
ellusuhtumine (mehed kipuvad sagedamini monomaniaklusele kalduma, naised
tegelevad erinevate asjadega), vähem võistlushimu (testosterooni vähem) või perekonna
loomise ajal vähem võimalusi tegeleda muude asjadega kui meestel. Igaks juhuks
mainin, siinkohal leppisime kokku, et tegeleme lihtsalt reaalse olukorra
nentimisega, mitte ei käsitle erandjuhtumeid ning põhjuseid – olgu need siis
sotsioloogilised või bioloogilised. Kui ma ei eksi, siis sarnane olukord on ka
males – ning minu mälu järgi on Tuul seda situatsiooni mõnevõrra puudutanud
ühes oma artiklis: https://arvamus.postimees.ee/3736187/tuul-sepp-miks-on-naised-mottespordis-meestest-norgemad
Seega naiste
turniiridel on üldine tase mõnevõrra madalam, millest omakorda tuleneb olukord,
kus naisbridži peetakse „teise sordi“ ürituseks, paljud riigid ei saada välja
naiste koondist (EMidel on keskmine olnud, et Openis osaleb üle 30 riigi,
naistes natuke üle 20 – max on praegu 46) – ja kui on küsimus finantsides, siis
satuvad esimesena löögi alla naised. Sama teema on ka juunioride võistlustel, kus näiteks
Tromsö-EMil osales naisjuunioride kategoorias 6 võistkonda (mäletatavasti oli
Tromsö suhteliselt kaugel ja kallis).
Tõstatati ka
küsimus, et kas peaks üldse eraldi kategooria „naised“ olema – või siis kas
äkki loobuda „open“ kategooriast ja naised täiesti eraldada. Või säilitada
status quo.
Kui naisi
sundida mängima openis, mõjub see halvasti enesekindlusele, kui naised-mehed
segregeerida, siis võetakse naistelt võimalus mängida tugevaimate vastaste – ja
sageli ka partneritega – ning sel moel areneda. Konsensus oli, et ilmselt on
hetkel mõistlik strukturaalselt säilitada praegune olukord.
Mis siis
pakuti välja lahenduseks, kuidas muuta praegust letargilist olukorda – ja
leiti, et lihtsalt turniiridel osalemisest ei piisa, NBO-de juurde oleks vaja
struktuuriüksust, mis tegelekski sellega, et naised mängiksid. Alus võiks olla
selline:
1) Isik, kes
hoolitseks konkreetselt naisbridži eest
2) Andmebaas
olemasolevate naismängijate kohta
3)
Promootorlus: inimesi tuleb informeerida (elu on näidanud, et info ise ei
liigu), julgustada, kokku viia; arvestada et naistel ei pruugi olla nii palju
tahtmist aega bridži alla paigutada (või puhtfüüsiliselt aega ennast) ning
kasutada arendamiseks BBO võimalusi: matšid, treeninglauad jms.
4) Naiste
julgustamine ja toetamine, et nad oleksid NBO-des ka reaalselt
aktiivsed. Kus inimesi on, sinna tuleb neid juurde.
Edasi läks
asi vabamaks aruteluks, mõned nopped:
Hulda
mainis, et Soomes on põhimõtteliselt kivisse raiutud, et naiste/meeste koondisi
toetatakse võrdsetel alustel, mõlemad saavad „potist“ sama summa.
Islandi
esindaja märkis ära, et võistlustele tulemine on „hirmus“ ja kardetakse teha
vigu. [Sama olen ma tähele pannud ka siin
naisjuunioride puhul – aga kuidagi on sellest võimalik mööda saada. See küll ei
puutu asjasse, aga noormeeste puhul on probleem selline, et neil on vaja saada
ülikiire eduelamus – ja seetõttu kui selgub, et bridžimäng ei ole „kuue kuuga
trollijuhiks“ teemal, siis kipuvad nemad püssi põõsasse heitma…]
Naised ei
osale komiteedes ja ametlikes struktuurides – samas kui näiteks Dublini EMil
oli vabatahtlike seas naisi 5x rohkem kui mehi (enam ei mäleta, miks see jutt
täpselt üles kerkis või mida sellega öelda taheti, aga lihtsalt selline
erinevat suhtumistüüpi näitav näide).
Mina
pakkusin välja, et asjaga tuleks tegeleda juba naisjuunioride tasemel ja et kui
EBL praegu sponsib U-16 võistlusklassi – ja tulevast U-13 klassi, siis
võib-olla tuleks eraldi toetuste alla võtta naisjuunioride võistlusklass. [Meile sobiks, arvestades et veidral kombel
pole Eestis probleemiks see, et neiud ei mängi…].
Igatahes
võttis Eitan Levy hiljem selle asja kokku tabava remargiga „if you don’t push,
I guarantee, nothing will happen!“
Minu hinnang: võib öelda, et meie puhul on
mikrokosmos ja makrokosmos samasugused -
Eestis on täpselt needsamad probleemid, mis maailmas tervikuna. Aga
sellele ma olen mõelnud küll, et ETBLi tasemel võiks ja peaks olema keegi –
soovitatavalt naine – kes tegeleks naisbridži küsimustega ja hoiaks kogu aeg
käppa pulsil, sest praegu mingit struktuurset tähelepanu sellel, et naised
käiksid mängimas ja end selle juures hästi ja mugavalt tunneksid, meil ei ole. ETBLi
juhatuses on küll olnud naisliikmeid – kunagi ammu Kadri, viimati Piret, kuid
ma ei ole erilist naisbridži edendamist tähele pannud. Ise ma arvan, et
loomuomadustelt võiks sobiv isik olla ennekõike Ines või Pihel – või tulevikku
vaadates Hanna, kui ta peaks tagasi tulema ja mängimist jätkama.
[Samas muidugi ei tasu unustada, et ETBL on
täielikult vabatahtlik ja õhinapõhine tegevus – mis ma arvan, et ei ole samuti
jätkusuutlik, meil oleks hädasti vaja vähemalt ühte inimest, kelle töö oleks
bridžiasjadega tegelemine ja koordineerimine. Rummel on oma tegevuse eest ära
teeninud ordeni, aga kui tema ühel hetkel ei suuda või ei taha, siis mis saab
edasi? Seda, et vaja on tegutseda professionaalselt, rõhutati ka mitme muu alateema puhul. Et ei tekiks vääritimõistmisi, siis igaks juhuks mainin, et mul endal ei ole sellesuunalisi huvisid ja ambitsioone, ma ei ole selle jaoks parim võimalik inimtüüp, kui ma juba enne spekuleerisin võimaliku sobiva personali üle, siis riskin ka siia midagi panna, et näiteks võiks pikas perspektiivis selliseks inimeseks olla - loomulikult isikliku huvi olemasolul - näiteks Tiit Piibeleht: noor energiline inimene, näeb viisakas välja, IT-teadlik ja bridžihuviline ning - mis kõige tähtsam - omab suhtlemisvõimekust. Aga see oli hetkel lihtsalt lambist välja käidud mõte (ja kindlasti ei tähenda, et vähemalt sama hea profiiliga inimesi rohkem ei leiduks).]
6. EBLi juunioride komitee tegevus ja
plaanid. Taani programm.
Esimeses
osas anti ülevaade juunioride komitee tegevusest ja ideedest.
Kõigepealt
tuli meeldetuletus, et EBLis on noortetegevuse jaoks olemas Youth Fund, kust on
võimalik raha küsida erinevateks asjadeks. Seni pole keegi seda veel teinud. [Nii et Meelisele (ja mulle) mõttetegevust,
et kuidas seda saab ära kasutada – seda enam, et noortekomisjonis on olulised
asjapulgad Karlis Rubins, Mikael Melander ja Milan Macura, kellelt saab
soovitusi ja suuniseid küsida, kuidas seda teha, ja kelle kõigiga on meil
suhteliselt hea ühendus olemas].
Kõigepealt
leiti, et tehakse uus kategooria – U-13, ja juba sel suvel Opatijas on EM ka
selles vanuseklassis [Seega Vähk-jr saab
seal veel 4 aastat mängida…].
Miks U-13:
vanust 10-12 on lihtsam värvata kui neist vanemaid, samas pole neil veel
rahvusvahelist väljundit ja U-13 annab neile väljundi nüüd ja kohe, samas
U-16ks tuleb neil veel jupp aega oodata, enne kui nad on võitlusvõimelised.
Põhimõtteliselt
on asja idee selles, et huvitatud noored ära ei kaoks. Sellega seoses on veel
teine idee, mida EBL kaalub – ning mida on tehtud ka mingites NBO-des – ehk
siis „juunioride meistripallid“, kus nad saaksid mõõta oma progressi omasuguste
seas. See on suhteliselt hea vahend, sest kui nad panna võitlema üldises
tabelis, siis ei pruugi nad meistripallideni jõuda. [Eestis töötab mingil määral sellena juunioride tabel, kuid mõttel on
jumet, et teha mingite kriteeriumide alusel „junior-race“ ja näiteks
autasustada aasta lõpus mingite kategooriate edukaimaid – või võib-olla kuidagi
tegeleda vana KVP-de süsteemi kohandamisega. Igatahes mõtet on].
Samuti
räägiti WBF-i treeningruppidest (ma ei saanud täpselt aru, kas kindlas
kõneviisis või idee tasandil) ja õpetamisäppidest – nt. KIDA minibridži äpp.
Teises osas
tutvustas Taani delegaat bridžiõppe korraldamist sealmaal. http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Danish-Schools-Programme-Charlotte-Fuglsang.pdf
Taanis on
eraldi koolibridži assotsiatsioon – selle idee on, et igasuguseid toetusrahasid
ja projektirahasid saab lihtsamalt, kui tegemist on eraldiseisva
organisatsiooniga. Koolid üldiselt on bridži hästi omaks võtnud ja käib
tegevus, et sellest saaks ettevõtmine, millega tegeletaks ka vabal ajal, mitte
ainult tundides (Taanis oli hiljuti koolireform, millega avati uksed mitmetele
vabaainetele, mis tegi võimalikuks bridži kooliprogrammides saamiseks).
Kuidas
koolidele läheneda: võtta need asjad, mille jaoks bridž on hea: ehk siis
kontsentratsioon, koostöö, kommunikatsioon, probleemilahendusoskus, sotsiaalsed
oskused ja hea ajaviide – ja panna need plakatile, mitte müüa end nii, et „me
õpetame ühte mõttemängu“.
See kõik on
koolidele kasulik. Samuti peredele kasu sellest, et saab põlvkondadevahelise
sideme tekitada, kui vanavanemad on mänginud ja neil on midagi, mida koos
lapselastega teha. Huvitaval kombel pidi olema, et vanem-laps side selles
suhtes nii hästi ei toimi kui vanavanem-lapselaps [Nagu mu vaatlused on näidanud, siis enamus Eesti bridžimängijaid ei
suuda oma lapsi mängima saada – nii et loodame parimat, et neil on lapselastega
tegelemiseks rohkem aega ja tahtmist..].
Ja mida sa vajad on: ühendused ja kokkulepped
koolidega, õppematerjalid ning esialgu ka abistajaid, soovitatavalt üks laua
kohta ja dubleeritud jaotusi, et kõik mängiksid samu asju ja mida vähem räägid
ja rohkem lased teha, seda parem [Ka minu
praktika on olnud selline,, et mida aasta edasi ja kogemusi rohkem, seda vähem
ma reaalselt inimesi õpetan ja seletan ning seda rohkem ma lasen neil endil
asju avastada].
Mis ta veel
rõhutas, on see, et algusest saadik on vaja tulemusi arvutada, et saaks
võrdlus- ja võistlusmomendi [See on
midagi, millega mina alati hädas olen olnud, kuna ma ei oska neid selle peale
suunata].
Olulisim
probleem on, et mida teha pärast kursust – ehk siis luua mänguvõimalusi teiste
omasugustega, tekitada võistlusi ja laagreid, võib-olla kool vs kool matše,
tuua noored klubisse sobival ajal. [See
kõik on põhimõtteliselt teada, aga jälle realiteet sätib meile siin kohati
piirid].
Ja mis on
jooksvad probleemid: lapsed ei mängi kaarte (üldiselt), seega on eelteadmised
mehaanikast kohati nõrgad. Pakkumine on raske ja see võib lõbu vähendada.
Vanemaid taha saada on kohati raske ja koolvälise tegevuse puhul tuleb
võistelda paljude muude võimalike harrastustega.
Minu hinnang: see kõik on tegelikult teada –
ja ma ei ole üldse pessimistlik asjade tehtavuse suhtes – aga siin tulevad
jälle mängu ressursid.
Elu on näidanud, et on koole, kus on asja
vastu huvi – kuigi kohati tuleb tõestada, et me ei ole kaamelid, ma arvan, et
kui me kasutaksime kaartide asemel doominoklotse, oleks meie elu palju lihtsam.
Aga jah, mida rohkem erinevaid üritusi ja auhindu, seda parem – inimestele
meeldib võistelda ja võita, ning harjumuse tekitamisel on see hädavajalik, et
neil oleks mingid võimalused positiivseteks emotsioonideks juba kohe!
[Juuniortoimkonna juhina ma otseselt kurta
ei saa, et ETBL noortesse kehvasti suhtuks, võrreldes ajaga, mil mina juunior
olin, on praegune seis ikka kosmiliselt parem, selle kohta ütleks, et
arvestades, kui vähe omal ajal sellele tähelepanu pöörati, on ime, et meil
üldse veel keegi alla-kolmekümneviiene mängib. Kuigi jah, kui võrrelda mõnede
teiste riikidega, siis ilmselgelt võimalused ei ole päris need. Samas ma
arvan,et noorte bridž peaks olema ETBLi absoluutne prioriteet, nendeta pole
tulevikku. Praegu ma tunnen, et ma olen teinud juba liiga head tööd, et kõike
ise hallata suudaksin (haldamine, algõpe, organiseerimine, edasine õpe, tipud,
promoveerimine), ning seetõttu jäävad paljud asjad suuresti unarusse. Tegelen
ma ju selle asjaga ka peamiselt hobi korras (kuigi õnneks tasustatava hobina)
ning mul oleks vaja suuremat tuge ressursside (finantsid, inimesed) näol, et
süsteem mitte ainult käimas hoida, vaid laiendada. Lõppeks – nagu seminaril
mitmel korral mainiti – ja vaevalt keegi vastu söandab vaielda: juunioritele
kulutatud raha on investeering, mitte kulu!
Lisaks tasub vaadata ka passi ja arvestada
reaalselt variandiga, et ma ei tegele sellega enam väga kaua – vanusevahe läheb
juba liiga suureks – ning ka Meelis Kuldkepp on minust ainult paar aastat
noorem. Ning siis oleks juba hädavajalik, et meil oleks olemas struktuur, mis
ei põhine sellele, et „asjad toimivad niipalju kui Lauri ja Mell viitsivad neid
lükata“. Aga noh, isegi kui ma peaks elama ebatavaliselt pika elu – mis minu
puhul ei pruugi olla väga tõenäoline – siis mina olen suutnud end vähemalt elu
lõpuni kätega varustada küll!]
7. Tiitlivõistluste struktuur.
Esimene osa
oli lihtsalt informatiivne – vaadati üle tiitlivõistluste võistluste korraldus
ja formaadid, seletati natuke lahti mõne asja tagamaid, et miks need on
muutunud ja mis sellega kaasas käib [üldine
läbiv teema – ajasurve, et võistlused ei läheks liiga pikaks ja kulukaks]
ja muud sellist. Ühesõnaga otseselt mitte midagi väga olulist, kuigi võib-olla
kohati puhtakadeemiliselt huvi pakkuv.
Teiseks
arutati, et kuidas olemasolevaid formaate elavdada – mis mõtted läbi käisid:
Võib-olla
Round-Robini asemel nokaut – see ei toimiks, kuna inimesed ei saa arvestada
kuluvat aega ja raha, ning pidevalt on küsimus selles, et satelliitüritustel
väljalangenud inimesed väga mängima ei kipu.
Ringsüsteemi
puhul on see probleem, et viimastes voorudes võivad nõrgemad tiimid hakata
välja viskama, kas siis motivatsioonilangusest või kurnatusest, ning selle
vältimiseks kasutatakse reaalselt teatavad asetussüsteemi, mille eesmärk on
tagada, et eeldatavad medalikandidaadid ei kohtuks viimastes voorudes
eeldatavate põhulõugadega. Juunioride turniiridel on seda ka üritatud, aga seal
on probleem, et eeldatav tase ei pruugi olla teada. Selle vältimiseks on tehtud
viimastel kordadel mingites sarjades mitmekordset round-robinit: esimesel
korral mängitakse läbi ja teiseks korraks on uus „loos“, õigemini asetused,
mille aluseks on esimese ringi tulemused.
Välja käidi
ka paar huvitavat ideed – et näiteks võiks anda auhindu butleri eest, mille
kohta Eitan Levy kommenteeris, et see tooks kaasa väga haiglase konkurentsi
võistkonna sees, vastaste valimise jms. [Eks
me kõik ole ilmselt kokku puutunud butlerilugejaist võistkonnakaaslastega ja
teame, kui tüütu see olla võib…]. Ning meenutas lugu, kui kunagi sai ta
apellatsiooni mingi otsuse vastu. Apelleerijad olid mingid tagumise võistkonna
tegelased, kes selle matši niigi vana skaala järgi tappa said -5:20. Kusjuures
apellatsiooni võitmine poleks midagi muutnud. Ta küsis neilt, et miks nad seda
teevad, kui vahet pole, nemad vastu, et „aga meie butleri pärast“. Läks ta siis
teise võistkonna juurde ja küsis, et vastastelt tuli selline apellatsioon, aga
tulemust see ei mõjuta, kas on okei, kui nad selle ära muudavad – ja sai
vastuse, et „ei ole nõus, meie butler langeks!“. No ja siis sellise tühise
edevuse pärast pidigi žürii kogunema ja aega raiskama jne. Ning kui kujutada
ette, et butleri eest hakataks mingeid eriauhindu välja andma…
Teine idee,
mis välja pakuti „open“-EMi juurde, et teha algajate turniir – ehk siis
mängijad, kes pole mänginud kauem kui paar aastat. Aga seal on probleem, et kes
kontrollib ja selliste alamõõduliste juurde võib vabalt sisse imbuda tüüpe, kes
tahavad saada odavat kuulsust.
Arutati ka
Väikeriikide EM-i teemat, et kas sealt anda Euroopa Meistripalle ka tagantjärge
(praegu sealt vist saab näpuotsaga midagi), aga see oli lihtsalt
mõtteergutuseks üles visatud küsimus, mingit selget seisukohta kellelgi ei
olnud.
Pärast
eelnevaid töötubasid oli väike paus ja õhtul oli paar üldist asja:
8. EBLi turundusprogramm (või kuidas
iganes seda tõlkima peaks)
Asja point
on siis see, et EBLilt on võimalik saada finantstuge, et bridži promoda – kuni
3000€ 50% omafinantseeringuga. Võeti ette paar riiki, kes sellega olid
tegelenud ja vaadati, kuidas neil on läinud.
Kõigepealt
paar sellist üldist põhimõtet, milles ma olen üles tähendanud, et kui kunagi
oli Coca-Cola juhilt küsitud, kui palju ta kulutab reklaamile, siis ta vastas,
et 50% liiga palju – aga häda on selles, et ta ei tea, millised 50% on
üleliigne. Ja et inimestele tuleb üritada müüa, eriti noortele, kuna noored on
need, kes kulutavad.
Fokuseerida
tuleks internetile, kuna see on praegu „big thing“ – vaja on korralikku
veebikülg. [Siinkohal me ETBLis endiselt
feilime]. Aga see, et NBOd ei kasuta piisavalt digivahendeid, olevat läbiv
häda. [Ja noh, ütleme nii, et see ei ole
ka otseselt ime, et see nii on, konservatiivsevõitu, nagu me oleme]
Oryah Meir
võttis kokku, mida on tehtud – millised olid sihid ja kuidas neid täideti.
Näiteks Läti oli üks riikidest, kes osales selles programmis [Seega saaks vast neilt küsida taas seda, et
kuidas pääseda raha manu ja mida selle jaoks tegema peaks]. Sihid on olnud
riigiti erinevad, enamasti suund sellele, et liikmete arvu kasvatada mingis
konkreetses segmendis.
Üldkokkuvõttes
leiti, et NBO-d õppisid, mis võtted töötavad, mis mitte ning EBL peaks jätkama
julgustamist, kuid edaspidi sätivad eesmärke nemad, mitte NBOd – ning raha
saavad need, kelle eesmärgid sobivad. Aga see oli hetkel veel idee tasandil.
Erinevad
asjad, mida riikides tehti. Läti (Karlis) tegi netiturunduse ja FB grupi ning
andis välja mingid raamatud. Tulemuseks on 3 uut klubi ja uus mängukoht,
juunioride MV-l 40 paari ja uus mängusari algajamapoolsetele. [Lätlaste programmi täitmises olime muidugi
meie ka abiks, ühe asjana oli neil kirjas juunioride MV-l osalenud paaride arv.
Seal teadagi on umbes kolmandik osalejaid Eestist.]
Kreekas
tehti SMS ja FB kaudu turundust registreeritud mängijate arvu kasvatamiseks –
see olevat kahekordistunud.
Horvaatias
tehti Bridge Day – neljal linnaväljakul pandi laud püsti ja mängiti ning lasti
inimestel kätt proovida, kasutati meediaväljundeid ja saadi uusi kontakte
erinevate ametnike juures ja Zagrebis regati 45 uut mängijat. [Eravestluses horvaatia tüübiga ma sain aru,
et see on siiski natuke ilustatud pilt, eriti selle laua osa…].
Norras tehti
BBO kursused – mis on ka teistele kättesaadavad, kui kontakteeruda.
Minu hinnang: kui raha sisse on võimalik
tuua, siis selle variante tuleks kaaluda. Mängijaid on meil ju vaja?
Ahjaa,
Belgia delegaat ütles, et neil on Cartamundi tehasega mingi diil, et saab otse
tehasest tänapäevaseid kaardipakke hea hinnaga (57 senti tükk, kui ma õigesti
mäletan). Seda asja tasuks äkki vaadata, ilmselt on see isik leitav ja tema
kaudu saaks siis edasi uurida. Lõppeks suvel on Belgiasse minek niikuinii….
9. Kreeka programm noorte õpetamiseks:
[Lisaksin lingi, aga see avab automaatselt
powerpointi].
Kreeka
delegaat rääkis nende kogemustest pikemalt ja põhjalikumalt – kuigi ilmselgelt
osa sellest mängis see, et ta heietas laialt ka mingitest muudest asjadest ja
Kreeka bridžiajaloost.
2015 pandi
püsti programm bridžiõppeks, mille eelarve oli 30 000€ (2000€ saadi
EBLilt). Kogemused olid järgnevad [Jälle
mitte midagi ülipõrutavat, vähemalt minu jaoks, aga saagu nad siiski kirja]
1. Kus on
inimesi, sinna tuleb neid veel [Selle
peal elavad religioonid ja tuhandete aastate pikkust kogemust tasub usaldada.
Siinkohal lugemissoovitus: Terry Pratchett, „Small Gods“]
2. Kuidas
inimesi juurde tõmmata:
Presentatsiooniks jagati välja käsi
ning noored jagati neljaks grupiks (N, E, S, W), kes arutasid omavahel, mida
käia tuleks. Pakkumist vist siis ei olnud…
3. Tegemist
on mängu, mitte tunniga. [Tunnid on
igavad…]
4.
Organiseeri pidusid ja üritusi, kui võimalik.
5. Pane
välja auhindu ja motiveeri, et oleks, mille nimel võistelda! [Palju auhindu ei saa olla halb!]
6. Reklaami
– näita neid, kes on varem mänginud.
Mis olid
probleemid: täiskasvanud ei taha väga haakida ja peljatakse, et noortes tekib
sõltuvus, isoleerumine kaaslastest ning õppimise unarusse jätmine. [Arvestades tänapäevast arvutiajastut, ma
kahtlustan, et bridž ei ületa selliste teemade puhul küll kuidagi horisonti –
aga üks asi on see, mida meie seesolijatena teame või arvame, aga teine see,
mida arvatakse väljaspool]
Ennekõike on
kitsaskohaks see, et vajatakse õpetajaid. Ning neil on kogemustepõhiselt
tekkinud „ideaalse bridžiõpetaja“ profiil, prioriteetidega:
1. Ta peab
olema meeldiv ja/või lõbus
2.
Soovitatavalt nooremapoolne (U-35) ja naine
3. Õpetaja
koolis – et ei peaks vaeva nägema kanna maha saamisega.
4. Alles
seejärel tulevad mängu tema tegelikud bridžioskused.
Samuti
rääkis ta, et Ateenas kasutati bridžiõpet lõimumisabina multikulti koolides,
samuti puudega inimeste kaasamiseks.
Minu hinnang: üldiselt kirjutan kõigele suht
julgelt alla, minu enda kogemused vastavad väljatoodutele. Mul natuke jäi hinge
kripeldama see „bridžiõpetaja profiili“ punkt 2 – selle järgi ma vist pigem ei
sobi antud asjaga tegelema. Nooremapoolsusega on nii ja naa, ma ei ole sellest
piirist ka väga palju üle ja ma tegelikult tunnen noorte seltskonnas end
mugavalt, aga miks naine? Küsisin siis tüübilt hiljem üle, selgus selline
tõsiasi, et ka Kreekas on peamine õpetajate kaader naisterahvad – ning seega
naisfiguur klassi ees ilmselt seostub paremini õpetajafunktsiooniga. Nuhjah,
mis ma ikka oskan kosta.
Ühiskonda sulandumise aspektiga – üldiselt
olen nõus, et mängu võiks proovida tutvustada puuetega inimeste juures – eriti
kui inimestel on liikumispuue või midagi sarnast, see võib neile olla hea
väljund. Vaimupuude kohta ma ekstra ei küsinud, aga see kõlab jah natuke
kahtlasena – kuigi ma siinkohal teen mõttes iroonilise kommentaari, mida minu
pieteeditunne ei luba kirja panna.
Multikulti koolides bridžiõpetamine võiks
olla küll hea vahend – seda enam, et sotsiaalse mänguna saaks seda reaalselt kasutada;
aga kahjuks on minu hinnangul Eesti bridžikliima suhteliselt sallimatu kõige
erineva suhtes, nii et ma ei kujuta ette et mõni kahtlase taustaga inimene,
kellel vähegi eneseväärikust on, mängu juures kaua vastu suudaks pidada. Aga
huvi pärast võiks seda liini uurida küll.
Samas on meil olemas suhteliselt suur
kasutamata ressurss kohalike venekeelsete näol – jälle muidugi asi, millest on
räägitud aastakümneid. Bridž on suhteliselt eestikeelne keskkond ja meie
mängijate seas on vene päritoluga mängijaid ikkagi väga vähe. Samas
potentsiaali, mida müüa on. Lõppeks Eesti bridži toredamaid legende on see, et
kogu integratsiooniraha tuleks anda bridžiliidule, kuna siit on tulemust
oodata, näiteks Vilniuse turniir, kus üksteist sõimavad Levenko, Karpov ja Triškin
– ning teevad seda sulaselges eesti keeles.
10. Erinevate bridživahendite tutvustamine
Siin
tegeleti reklaamiga – David Chechelashvili Gruusiast tutvustas nutika
bridžilaua tehnoloogiat: hetkel on see küll idee tasandil. Põhimõtteliselt on
tegu lauaga, mis kogub infot ja kuvab selle sulle.
Bridge+
kompaniil on tegelikult juba toimivad lahendused olemas – põhimõtteliselt on
tegemist musta kastiga, kuhu sa programmeerid jaotuse ja see segab kaardid
jooksvalt välja. Ühesõnaga kaob vajadus dubleerimise järgi ja turniiri saab
läbi mängida vaid napi kaardipakkide arvuga baromeetrit.
Lisaks
tutvustas ungarlaste kompanii Vi-soft mingeid oma asju, aga ma leidsin, et see
ei ole väga oluline ja lasin need asjad pooleldi üle.
Minu hinnang: Tegelikult see bridge+ süsteem
tundub väga lubava ja huvitavana, aga probleem on hind – 800€ kasti eest.
Ütleme nii, et kui see oleks umbes 200, siis ma peaaegu kaaluksin endale
isiklikuks tarbimiseks mõne soetamist. Nutikas laud näeb välja küll hea
lahendusena, kuid ma ei usu, et sellel oleks väga väljundit allpool täielikku
tipptaset, lõppeks mängutunnet ilmselt võtab ta siiski vähemaks.
KOLMAS PÄEV
Formaat oli
samasugune kui teisel päeval – ehk siis hommikul neli töötuba ja õhtupoolikul
paar ühist asja. Ja päeva lõpuks pidulik õhtusöök.
11. Netibridž
Nagu eespool
mainitud, siis Yves Aubry armastab netibridži, ning selles töötoas tutvustati
erinevaid võimalusi netibridžiks. [Kuna
mina netibridži väga ei armasta, siis ülihoolsalt ei konspekteerinud, kuid
midagi siiski.]
Aubry üldine
põhimõte – millele on väga raske vastu vaielda – on see, et kuna internett on
tänapäeval asi, kus kõik toimub, siis tuleb online’i ära kasutada, sest muidu
areneb netibridž ise. Ja lähenemine on võetud, et netibridž ei ole bridži
konkurent, vaid täiendab seda.
Netibridž
suureneb ka ametlikult, kuna robotid ka arenevad ning tekib üha uusi variante,
kuidas mängida individuaalselt, st. sa võid jätta ka jaotuse pooleli ja tulla
hiljem tagasi seda lõpetama.
Mingid
mängud seal juba toimuvad, näiteks Inglismaal on mitmed regulaarsed
turniirisüsteemis liigad, kus selle asemel, et võtta ette pikk sõit, on
võimalik mängida netis. Hollandis on olemas selline asi nagu Berry’s Bridge
Club, mille eestvedaja on endine koondislane Berry Westra. See toetab ka
minibridži, mis on tasuta (ja väga populaarne), muidu on liikmemaks 40€ aastas,
millest 10€ läheb Hollandi bridžiliidu liikmemaksuks. Klubi on väga suur, seal
on 15 000 liiget (vist isegi Hollandi suurim klubi), seega liit teenib
selle pealt 150 000€. [Meile tehti
ka ühe jaotuse demo, arvuti mängis kiirelt ja suht hästi. Arvutiprogramm selle
taga on Jack, see on minu teada hetkel parim bridžiprogramm. Või vähemalt üks
parimaist. Ma hiljem kodus üritasin sinna kluppi sisse logida ja vaadata
kasvõis seda minibridži osa, kuna mulle tundub, et see on hea vahend õpetamiseks,
aga mul see kuidagi ei õnnestunud, ilmselt pean koguma natuke lisainfot…]
Endine
Epsoni turniir (ehk siis ülemaailmne simultaan) kannab tänapäeval nime World
Wide Bridge Contest ja peetakse netis, keskkonnas nimega Ourgame – see on
hiinlaste soft – ning 40 paari kutsuti Hiinasse finaali, kus neile tehti kõik
välja + sponsoritelt saadi auhinnaraha.
WBF teeb ka
mingeid üritusi netis, nt. 2018 veebruaris algas WBFi robotturniir ning
keskkonnas nimega Funbridge (prantslaste oma) saab mängida WBFi meistripallidele.
Ning BBOga on ka koostöö olemas WBFil ja ACBLil.
EBL tüürib
selles suunas, et netivõistluste eest võiks anda meistripalle, hetkel pole
selget sihti, kas eraldi MP-d või universaalsed – lõppeks meistripallide müük
on potentsiaalne sissetulekuallikas. Ehk siis tulemas on EBLi web-MP-d ja
osavõtumaksudest osa tuleb tagasi EBLile (ja sealtkaudu föderatsioonidele).
Partnerina nähakse ennekõike Funbridge’i [Aubry
tundub natuke ka selle müügimees olevat, nagu ta ise ütles, et praegu on kolm
suuremat pakkujat keskonnaks: BBO – Ameerika firma; Ourgame – Hiina firma,
Funbridge – Euroopa firma. Ma kahtlustan, et viimane on isegi Prantsuse firma,
mis Aubryle ilmselt asja veel südamelähedasemaks teeb, aga no pole oluline…
Belfastis pakuti võimalust osaleda turniiril Funbridge’i keskkonnas, aga selle
ma jätsin kasutamata]
12.
Euroopa Bridži Kuulsuste Hall
See loodi
2017, et esile tõsta tähelepanuväärseid mängijaid. Statuudiks oli, et tegemist
peab ennekõike olema suurvõistluste mitmekordsete medalivõitjatega, kes on
„Halli“ pääsemise ajaks veel elus ning hea mainega, kellel pole minevikus
kahtlaseid seikasid, üldine tegevus bridžiüldsuse hüvanguks. Esimesel korral
valiti sinna 9 liiget (4 meest, 3 naist, 2 seeniori), edaspidi hakatakse
täiendama vaid ühe-kahe kaupa aastas, et säilitada teatav eksklusiivsus.
Esimesed liikmed oli Smith, Vriend, Willard, Garozzo, Chemla, Helgemo, Holland,
Kowalski, sooviti ka Klukowskit, aga see jõudis vahepeal ära surra. [Tegemist
oli Poola esimese rahvusvahelise tippmängijaga, mitte ära segada selle noore
Klukowskiga, kes praegu Poola koondises on].
Kuigi HoF
meid siinkandis väga ei puuduta (hetkel ei paista, et meie mitmeid
tiitlivõistluste medaleid skoorima hakkaksime), siis sellega kaasnev teine
initsiatiiv puudutab küll ja ma arvan, et selle võiks üles võtta.
Nimelt
kaasneb sellega algatus nimega „Mineviku tähed“ – ehk siis EBLi kodukal,
alajaotuses „people“ on igale riigile eraldatud ruum ja võimalus mälestada neid
mängijaid, kes küll ei pruukinud olla tiitlivõistluste medalivõitjad, kuid kes
on mingil põhjusel olnud NBO jaoks olulised – kas siis esindanud pikka aega
koondist või teinud midagi muud mälestamisväärset. Eriti soovitakse näha
pildimaterjali. Hetkel on oma asjad üles riputanud Ungari ja Suurbritannia,
neid näeb siin: http://www.eurobridge.org/people/distinctions/stars-of-the-past/
Kohapeal
tekkis küll diskussioon, et kas näiteks Reese’i ja Schapiro äramainimine
brittide poolt ei ole mitte natuke vastuoluline, kuid nagu ütles töötoa
juhataja: see ei ole Hall of Fame, seega iga riik saab ise valida, keda ja
kuidas ta mäletada tahab. Ja nagu näha, siis britid võtsid aluseks enda
komisjoni otsuse („not guilty“).
Mida arvan: kuigi minu hinnangul ei ole
vähemalt minu mängukarjääri ajal meil lahkunute seas ühtegi tõeliselt märkimisväärset
bridžimängijat (vist kõige kõrgema profiiliga on olnud „vana“ Maripuu ja Tüüve)
ega organisaatorit, siis võib minu perspektiiv olla selles suhtes kallutatud
(ootused, mida nimetada „tõeliselt märkimisväärseks“), ning samuti on võimalik,
et on mõni legendaarne tüüp varasemast ajast, kelle tegevust peaks mäletama.
Siinkohal taas, minu ootused on seenioride brigaadil, eriti Aavol. Lisaks
arvestades reaalset olukorda on suhteliselt suured šansid, et lähiajal mõni
selline tekib.
Tegelikult ei näe ma mingit põhjust, miks
meil ei võiks olla selline nurgake ETBLi kodukal, et mäletada mõningaid
kohalikke suurkujusid, isegi kui nad olid oma tegevuses väga „kohalikud“.
Ja äkki oleks vaja, et keegi kirjutaks Eesti
bridži ajaloo (mõni juunior UPTna?) – kuni inimesed veel elus on ja mäletavad
asju. Seike ja kilde on ju leitud ja avaldatud, aga mingi koguteos oleks tore.
13. Tiitlivõistluste korraldamine
Kuigi kogu
üritus algas sellest, kus EBL ja Itaalia föderatsioon vedasid vägikaigast raha
üle (vt punkt 1), siis selle konkreetse töötoa eesmärk oli lahti selgitada,
mida on vaja erinevate tiitlivõistluste korraldamiseks ning julgustada NBOsid
seda tegema. Väidetavalt olevat kuskil olnud varasemast väga detailne dokument
selle kohta, mis oli oma nõutes ja detailides nii punktuaalne, et pigem mõjus
huvitatute suhtes peletina ning seetõttu leiti, et on vajadus asjad üksipulgi
üle käia – ja ilmselt mingi hetk uus vastavasisuline paber tekitada.
Põhimõtteliselt
asi taandub kokkuleppele NBO ja EBLi vahel, NBO tegeleb kohalike asjade ja
logistika ja tingimuste ja vabatahtlikega, EBL käib vaatab, kas asi sobib või
mitte tehniline kompetents jääb peamiselt EBLi reaks. Põhiline asi, mida on
vaja, on mängukoht (vajalikud tingimused ja ruutmeetrid), kõige muuga saab
hakkama.
Soovitati
end „müüa“ kohalikele omavalitsustele – läbi selle, et linna tuleb hunnik
välismaalasi, kes on pigem heal järjel ja väidetavalt „open-EM“ toob linna
juurde 3 miljonit € raha (toitlustamine, turism jms). [Ma ei tea, kust see arv pärineb ja kui tõsine see on, aga pm kõlab
loogiliselt, kui EBL „rahalüpsi“-EMi osavõtumaksudest 500 000 € sisse
kasseeris]
Nagu öeldud,
siis üritati julgustada riike kandideerima ürituste korraldamisele. Kõige lihtsam
on korraldada Champions Cupi, kus põhimõtteliselt on järjekord ukse taga –
eelmisel aastal korraldas seda näiteks Läti. …[Üldse on lätlased, ennekõike Karlis Rubins, Euroopa bridžis oluliselt
rohkem kaardil kui meie, kaasatuse mõttes vähemalt]. Kui varem pidurdas
auhinnafondi nõue, siis nüüd on sellest loobutud, seega pm. on vaja korraldada
turniir 12 võistkonna jaoks.
Juunioride
ja „päris“-EMi korraldamine on keerulisemad, eriti kuna võistlusklasse on
palju. Juunioride võistlused on limiteeritud nädalaga ja seal on ka see pluss,
et juuniorid ei ole väga nõudlikud tingimuste suhtes, peaasi, et hind on õige.
Kõige
keerulisem on korraldada „Open“-EMi (ehk ülalmainitud „rahalüpsi-EMi“) – kunagi
ei tea, kas tuleb osalejaid väga palju või väga vähe, erinevad võistlused jms.
Seda üritatakse muidugi hoida ka looduskaunites/ajaloolise taustaga kohtades,
et rohkem osalejaid saada.
Paar üles
kerkinud lisamärkust: Norra delegaadid mainisid, et EBL peaks leidma mõne
produtsendi, kes aitaks asjade korraldamisel. Nad olid Tromsö EMil ühe kohaliku
palganud, kes tegi küll väga head tööd, kuid oli väga kallis.
Uus
kulufaktor selliste ürituste juures: turvad.
Noorte EMil
on see pluss, et noorema seltskonna võib mängima panna kuhugi teise kohta, nii
et kogu mänguala ei pruugi olla ühes tükis.
PR-iga tuleb
tegeleda professionaalselt: Budapesti EMil oli neil tõsine meediapartner ja
sidemed ja see aitas kaasa sellele, et üritusega liitusid mitu sponsorit.
Ühesõnaga põlve otsas nokitsemisega kaugele ei jõua.
EMide
korraldajad üldiselt loevad sellist üritust kasulikuks – peamiselt küll mittefinantsiliselt, aga
justnimelt sidemete ja organiseerimisvõime ning sponsorkogemuse poolest.
Tiitlivõistluste
korraldamine pakub võimaluse õppimiseks ja arenemiseks ka kohalikele
kohtunikele (neid kasutatakse, nad näevad-kuulevad-õpivad asju lähidistantsilt,
pm. praktikumis).
Hinnang: Ilmselt ei puutu meisse, ma ei näe,
et Eesti kunagi midagi korraldama hakkaks, mida ma ka Jan Kamrasiga
eravestluses mainisin, kui ta selle kohta küsis (me oleme amatöörid ja kui
keegi just seda projekti oma südameasjaks ei võta, siis ei ole oodata, et
organiseerimine aset leiaks. Samas Leo tahtis kunagi Bermuda Bowlil mängida?
See pole küll EBLi, vaid WBFi rida, aga miks mitte, bridži ta hetkel ju väga
niikuinii ei mängi). Kuigi kui edasi mõelda, siis mõne juunioride asja võiks ju
ette võtta küll... Hulda oli küll sellise näoga, et ma ei imestaks, kui
soomlased vähemalt üritavad midagi ette võtta – tõsi me lõõpisime, et sauna ja
sääski välja reklaamida oleks vast natuke keeruline. Rootslased ise pole ka
ammu midagi teinud, Malmö kuskil sajandi alguses oli viimane üritus, aga seal
oli teema selles, et neil oli vahepeal president, kes selliste asjade vastu
huvi ei tundnud, nüüd on neil aga uus valitud,
et võib-olla tulevad uued tuuled.
Huvitav on aga see, et kui ma alles mängima
hakkasin, siis liikusid kõlakad, et juunioride paaride EM (toona oli see vist
isegi MM) tehakse Eestis – Võsul vist äkki? – aga see asi jäi kuidagi soiku ja
hiljem pole sellest ka väga midagi räägitud. Äkki keegi, kes asjaga seotud oli
– ilmselt siis Rummel, Lond, Heinlo – võiks seda meenutada ja kirja panna.
14. Sponsorite otsimine ja hoidmine
Esimeses
osas pidas Jafet Olafsson lihtsalt sellise akadeemilise ülevaate (mis ei olnud
väga inspireeriv). Ta pm rõhutas massimeedia kasutamise vajadust ja andis
nimekirja firmadest, keda teoorias võiks togida (lähtuvalt sellest, et
bridžimängijad võivad nendega kokku puutuda ühe või teise valdkonna kaudu),
ning tõi välja paar mõttekohta:
A) Praegu
EBLil peasponsorit pole, varem oli – ebaselge, kumb olukord on parem
B) Viimasel
ajal on sponsorite leidmine üha raskem, eriti bridži puhul nõuab see isiklikku
sidet (me ei ole väga „teleala“)
C) Kas mõni
sponsor on ikkagi see, mida me vajame? Ta tõi näiteks välja alkoholi- ja
tubakafirmad, mille puhul on üldse kahtlane bridži staatus spordina, kui
selliseid sponsoreid kasutada.
[Gilad Ofir tõi välja sellise asja – millega
mina 100% nõus olen – et asjad, millest me peaksime kauge kaarega mööda käima,
vähemalt üldistes küsimustes – on kihlveofirmad ja kasiinod. Lihtsalt
arvestades, et koolides ennast müües võib olla sageli küsimus tõestamine, et me
ei tegele hasartmängudega, ja kui meil on sellised sponsorid, siis on seda väga
raske teha, isegi kui usutakse, et bridž ei ole (veel) hasartmäng, on ikkagi
väga lihtne teha mõttehüpe sellele, et tegemist on esimese astmega sinna poole
teel].
Teises osas
andis Oryah Meir ülevaate Iisraeli praktilistest kogemustest. Võimalik, et selle
seminari kõige asjalikum töötuba, vähemalt minu jaoks – asjad millest räägiti,
olid küll elementaarsed, aga nende juurde tulid juurde ka näited reaalselt
kasutatud strateegiaist, mis siis kas toimisid või andsid tagasilöögi.
Ennekõike
rõhutas ta, et kui me otsime sponsorit, siis tuleb meeles pidada, et me ei otsi
filantroopi. Sponsorlus on äriline kulu ja sponsor tahab midagi tagasi saada –
see võib olla, reklaam, oma avaliku profiili tõstmine, professionaalne
heakskiit (Nike’i liit Michael Jordaniga), spetsiifilise grupi tähelepanu
haaramine. Sponsorlus on äriline kulu ja miks sellega tegeletakse, on see, et
klassikalised reklaamid ei püüa tähelepanu, inimaju on väga hästi kohastunud
enda väljalülitamiseks. Samas sponsorluse korral püsitakse sageli pildis tahes
tahtmata (see on põhjus, miks jalgpalliklubise särgid välja müüakse…). Seega
üldiselt ei tasu minna võimaliku sponsori juurde, kui su argument on ainult
„bridž on lahe“. Ta võib isegi nõus olla, aga sellest ei pruugi tulu tõusta.
Kes sponsida
võiks: bridži puhul põhimõtteliselt kes iganes, bridžimängijad grupina on väga
laia skaalaga ning tuleb lihtsalt spetsiifiliste võimalike sponsorite puhul
rõhuda spetsiifilistele aspektidele. Näiteks Tel Avivi bridžifestivali sponsib
vanadekodu (ja iirlased lõid selle hiljem üle sellega, et Dublini firmaliigat
sponsib matusebüroo).
Kõigepealt
toodi välja kaks tüüpilist viga, mida sponsoreid otsides tehakse ja mida tuleb
igal juhul vältida:
A) ära
tekita standardkirju, mida siis kõigile laiali saata
B) ära mine
välja kodutööta, nii et sa ei tea sponsori kohta midagi.
Mida siis
teha tuleks:
*Kõigepealt
defineeri objekt, mille jaoks sponsorit otsid (üritus vms), mõtle oma
inimestele kui ressursile ja veena sponsorit, et meil on need inimesed, kelleni
ta tahab jõuda.
*Tee
nimekiri võimalikest sponsoritest ja eeltöö nende kohta
*Kui sponsor
kuuleb, et sul on midagi, mida ta vajab, on pool tööd tehtud
*Valmista
strateegiline sponsorlusplaan, et mida sa millegi eest pakkuda saad (kõrgeim
tase: eksklusiivsus)
*Ole loov –
sponsorlus ei pea olema sularahas (näiteks: karastusjoogid, kuhu firma võib
panna oma logo peale nt sloganiga „put some sparkle in your game“)
*Kui see on
tehtud, siis võib sponsoriga kontakteeruda – ja seda teha personaalselt.
Esimene kõne on oluline: tutvusta asja ja paku neile, mida nad vajavad.
Lähenemisviis võiks/peaks olema selline, et meie oleme välja valinud neid,
kuna…, mitte me ei oota armuande.
*Ole valmis
taas kohtuma. Võib-olla vaid üks kahekümnest/kolmekümnest reageerib, kuid ka
see on kogemus ja kontakt, mida võib-olla saab hiljem ära kasutada.
*Hoia teda
alles ka pärast üritust ja pea kontakti – sponsorit on lihtne kaotada, kui tal
tekib ärakasutamise tunne. „thx & bye“ ei piisa, saada isiklik tänukiri,
millel võiks olla peal pilt, kus oleks näha ka tema asju. [Eesti bridžikeeles: „tegele onunismiga“].
*Kui huvi
hakkab maha jahtuma, siis ürita muuta „armukadedaks“ – juutidel oli kogemus, et
kui üks sponsor hakkas kaduma, siis lihtsalt tänati senise pika ja viljaka
kaastöö eest ja vihjati, et proovitakse konkureeriva firmaga kontakteeruda,
mille peale reageeriti sellega, et osteti pm kogu turniir uuesti ära.
*Kanna
hoolt, et sponsorid omavahel ei konkureeri: juutidel oli tekkinud jama sellest,
et üks tüüp oli sponsorite leidmisel väga edukas olnud, kuid paraku olid need
peamiselt turismisektorist ning üritusel pidid need omavahel konkureerima ja
polnud selle üle just eriti rõõmsad. Järgmine kord nad enam ei tegelenud
asjaga.
Ja siis paar
sellist üldist soovitust, mis on küll üsna ilmsed, aga sellegipoolest panen nad
siia kirja:
- kui sul on
käpp sees, siis kasuta seda!
- mõistlik
võib olla spetsialisti palkamine, näiteks komisjonitasu alusel
Minu hinnang: see kõik oli küll suhteliselt
lihtne ja loogiline, aga sellegipoolest oli hea näha, mida inimesed on
proovinud. Ja see pani ka mul aju mingites suundades liikuma juba kohapeal, ehk
siis ma natuke mõtlen asjade üle järgi ja ilmselt teeme Melli pool ajurünnaku…
Mis mulle meeldis, oli ikkagi rõhutamine,
et sponsor ei ole sama, mis filantroop, ja mulle tundub, et Eestis me pigem
oleme panustanud filantroopide leidmisele. Mis muidugi oleks ka hea, aga veel
keerulisem.
15.-16. Bridž ja teadusuuringud:
Individuaalne heaolu (bridžimängijad vs
mittemängijad)
Bridž ja teadus
Põhimõtteliselt
oli tegu kahe erineva ettekandega, aga läbiv teema oli neil sama: meie teame –
või arvame teadvat – vähemalt tavateadmise tasemel, kuidas ja miks bridž on
kasulik. Samas selleteemalisi teadusuuringuid on tehtud väga vähe ja ala
edendamiseks oleks vajalik, kui meil oleks ette näidata tõsiseltvõetavaid kuid
samas lihtinimesele arusaadavaid uuringuid, mis kasu neil ja nende lähedastel
oleks bridžiga tegelemisest.
Esimene
ettekandja oli Samantha Punch (Šoti naiste- ja avatud koondise mängija). Selle
kohta mul linki leida ei õnnestunud, aga õnneks ma ka konspekteerisin asju.
Samantha Punch on sotsioloog Stirlingi ülikoolis ja ta on teinud mingeid
uuringuid bridžimängijate juures, et miks mängitakse ja mida see annab. Selleks
tegi ta intervjuu 52 kõvaga, erinevas vanuses – ja tõenäoliselt plaanib teha ka
järgnevad intervjuud mingi aja pärast (longitude-uuring).
Mis ta siis leidis, oli et noorematele pakub see sotsiaalset väljundit ja aitab
leida sõpru üle ilma. Vanemate puhul leidis et see pakub ka sotsiaalset ja
ühistöölist väljundit.
Mida ta kavatseb
teha on mingi tõsisem tõendipõhine uuring ülikoolide juures, soovitatavalt
interdistsiplinaarsena lähedalseisvate valdkondadest ja otsib selle jaoks
uurijaid. [Võimalik, et see võib olla
Tuule rida, lubasin teda tegelikult kontaktiga visata, aga pole seda senini
teinud…].
Teine
ettekandja oli üks Poola teadlane, matemaatikataustaga, ülikooli õppejõud.
Miks on
vajalik: põhimõtteliselt on olemas faktid bridži sotsiaalsest kasulikkusest,
näiteks vanurite depressiooni ja abivajaduse vähendamine, aju kognitiivse võime
säilitamine, kuna sünapsid säilivad paremini jms, 55+ vanuses ületasid
mängijaid mittemängijaid nii mälu- kui loogikaülesannetes. Probleem on aga, et
seda tembeldatakse sageli ka soovmõtlemiseks, seega oleks vaja ette võtta
tõsiseltvõetav teaduslik uuring, mida oleks hea ja mugav viidata.
Seejärelkui
oleks ette näidata tulemused, siis saaks sellele viidates küsida juba tuge
valitsustelt, omavalitsustelt, Alzheimeri organisatsioonidelt,
farmaatsiafirmadelt jms. Ta olevat osalenud ettekandega Alzheimeri-uurijate
konverentsil, ning ettekanne ise oli väga positiivselt vastu võetud.
Samuti
olevat ta kutsutud esinema mingile (tõenäoliselt) majandusteadlaste üritusele,
kuna need olevat tähele pannud, et bridžistrateegiad on põhimõtteliselt väga
sarnased mingile asjale, mille nimi on „agile project management“ [See kõik ei ütle mulle mitte midagi, aga
vast keegi lugejatest oskab kommenteerida. Kui muidugi keegi üldse jõuab 16.
leheküljeni].
NELJAS PÄEV
Siin toimus
suhteliselt vähe asju.
17. Regionaalne koostöö EBLi sees.
Kõigepealt
räägiti natuke regioonides toimuvast koostööst (Põhjamaad, Briti saared, Balkan,
väikeriigid), aga seal väga midagi uut ja huvitavat ei olnud.
Eraviisiliselt
olin juba varem veiniklaasi taga rääkinud Tšehhi ja Horvaatia delegaatidega
väikeriikide EM-ist, need arvasid, et see formaat küll toimib, aga kipub
mõnevõrra stagneeruma, et tõenäoliselt oleks vaja mingi muutus teha, et asi
elavneks. Ning mõlemad riigid kasutavad seda turniiri sageli selleks, et anda
näiteks tõusvatele mängijatele rahvusvahelist kogemust, näiteks tšehhid olid
hiljuti välja pannud juunioride koondise. Aga jah, siin midagi väga huvitavat
ei olnud.
[Huvitaval kombel olin ma just jaanuaris
teinud ettepaneku ETBLile, et väikeriikide EM võiks olla asi, mille võiks meie
eelarvest pigem maha võtta, kuna sportlikus mõttes on tegemist suht mõttetu
ettevõtmisega (paljud võistkonnad on Eesti B-Liiga tasemel) ning seal kõrgete
kohtade saamine on põhimõtteliselt eneserahuldamise erivorm: ehk siis mitte
väga viljakas tegevus; lisaks ei anna see ka mainimisväärset PR-i. Samas on
meil olemas piisavalt jõukaid ja enda mängutasemest heal arvamusel olevaid
mängijaid, kes ilmselt heameelega oleksid nõus Eestit esindama ja see elavdaks
natuke bridžielu ning annaks väljundi ja motivatsiooni neile, kes muidu kipuvad
pigem koondise ukse taha jääma. Ning vabaneva finantsi võiks suunata kuhugi,
kus sellest ka pikas perspektiivis kasu oleks. Eriti arvestades, et 2017
sügisel oli ETBLi ametlik seisukoht selline, et kuna sel aastal päris
tiitlivõistlusi ei olnud, siis saadetakse väikeriikidele kolm paari – mis minu
meelest oli debiilsus kuubis (kahepäevane turniir!).
Hiljem seletati mulle küll eraviisiliselt
(ma oleks võinud selle peale muidugi ka ise tulla), et see kolme paari saatmine
ja üldse väikeriikidel käimise pushimine on Sveni lemmikloom – kahe paari
saatmise korral poleks ta ise saanud kaasa tulla.
Kuigi ma endiselt ei kavatse muuta isiklikku
seisukohta antud võistluse suhtes, siis ilmselgelt inimestel on omad huvid ja
eesmärgid ja nende prioriteedid ei pea minu omadega kokku langema. Arvestades
asjaolusid, siis kõlab see selgitus ka piisavalt aktsepteeritavalt. Lõppeks
pole see asi ka midagi sellist, mille pärast üleliia pead vaevata ja kui
president on leidnud, et see on tema prioriteet, siis mulle sobib.]
18. Bridžireeglid – ja muudatusettepanekud seoses
probleemidega rakendamisel
Eitan Levy
rääkis siin oma kogemustest kohtunikuna ja filosoofilisest lähenemisest, mis
võib kaasa tuua selle, et tekib kaks erinevat bridžireeglite komplekti. Aga
kõigest järgemööda…
Viimaste
bridžireeglite muudatuste kohaselt ei ole valest käest (või küündimatult) pakkunud
mängija sunnitud oma esimesel korral automaatselt midagi tegema, vaid võib teha
„võrreldava pakkumise“. Selle asja point on see, et ta partner ei oleks
sunnitud äraarvamist mängima ja võimaluse korral saaks tulemuse, millel on
bridžilaadne taust. See põhimõtteliselt kõlab lihtsalt, aga see sõltub sageli
süsteemist ja kohati on keeruline otsustada, kus jookseb piir asjade vahel, mis
on „samaväärsed, kuid mitte piisavalt“ . Ta tegi tippkohtunike peal testi 20
„tavalise“ olukorraga, millest kümnel korral saavutati konsensus, kümnel mitte,
kusjuures üks olukord läks 9 vs 8. (… 1♦ valest käest; nüüd avab vastane ette
1♥ ja inimene, kes tahtis avada 1♦ paneb nüüd kontra).
Sellest, et
isegi tippkohtunikud ei ole ühel meelel, saab teha järelduse, et klubitasemel
hakkaksid need olukorrad veel enam lahknema. Reeglid on andnud üha enam
volitusi kohtunikele tõlgendamiseks ja otsustamiseks – ja seetõttu otsused pole
pidevad, vaid „sõltuvad“. Ja kuigi reeglid on kirjas ja kirjutatud kohtunikele
kasutamiseks, siis ükski bridžireegel ei takista kedagi kuidagi vigade
tegemisel – keegi [ma loodan] ei ava
meelega valest käest või ei tee meelega revokki.
Uutel
reeglitel on prooviperiood ja kuigi kavas on anda välja nende kommentaarid,
siis neid pole, kuna WBFi reeglitekomisjon ei ole ühel meelel. Ja kui nemad
seda ei ole, siis kuidas see peaks madalamatel tasemetel toimima?
Lisaks: need
olukorrad oleksid lahendatavad võib-olla tipptasemel, kuid kuna tippturniirid
mängitakse ekraanidega, siis reaalselt seal pole sellel reeglite punktil mõtet,
seda olukorda ei teki. Samas tekivad sarnased olukorrad madalal tasemel
mängudes – kus mängivad mängijad (ja sageli kohtunikud) ei ole võimelised neid
olukordi lahendama.
Teine
mõtteliin jooksis sedamööda: Bridži ideoloogia on tulemuste korrigeerimine,
mitte eksijate karistamine, nagu on see enamuse muude alade puhul. Kas see on
õige või vale („ma teen küll valesti, aga pole hullu, tuleb kohtunik ja
võib-olla leiab mulle vabanduse“ kõlab kehvasti, samas väga range tähtede
närimine on teistpidi halb), see on filosoofiline küsimus. Küll aga on elu
näidanud, et keskmine mängija on nõus aktsepteerima automaatseid ja mustvalgeid
karistusi, küll aga tekib suuri probleeme olukordades, kuhu kaasneb mänguline
aspekt: „mismõttes ma ei tohi nüüd seda pakkuda, kuna partner mõtles, ma
oleksin selle igal juhul pakkunud!“ [Siinkohal
selline asi, mida ma olen ise ekraaniga mängides kasutanud: kui ma kavatsen
isegi partneri signoffina tunduva pakkumise peale edasi minna, siis ma olen
selle screenmate’i jaoks paberile kirjutanud, nt. „kui partner pakub 4♠, siis
ma pakun edasi“ – lihtsalt seepärast, et kui see 4♠ tuleb väga aeglaselt, ei
oleks tempoprobleeme]. Samuti on langevad otsused reeglina tugevamate
mängijate kasuks, mis tekitab [võib-olla
kohati põhjendatud] süüdistusi favoritismis. Mida rohkem on
tõlgendamisruumi, seda keerulisem on kogu kupatus tavalise mängija jaoks.
Seega kui
need kaks mõttelõnga kokku põimida, siis on ilmselt mõistlik nentida fakti, et
on [vähemalt] kaks erinevat bridži:
tipptasemel bridž ja klubibridž. Ning standardid, mida nende puhul oodata, on
väga erinevad. Sellest tulenevalt võiks bridžis olla ka teine, lihtsam
reeglitekomplekt, mida kasutada madalama taseme mängudes (Saksa delegaat
mainis, et nende föderatsioonis oli tekkinud iseseisvalt täpselt sama idee).
Seega kohaliku tasandi reeglite kogumik võiks sisaldada rohkem automaatseid
karistusi [Ma eeldan, et „40-60“ stiilis
otsuseid], mis ei sõltuks kohtuniku tõlgendamisest, ja mida oleks mängijail
kergem „alla neelata“. Ja võib-olla tuleks üldse üle vaadata reeglite
filosoofia, mis põhineb praegu soovil „saada reaalne bridžitulemus“.
Minu hinnang: mõttel on jumet ja niipalju
kui mul endal on tegemist olnud selliste asjade üle õiguse mõistmisega (mida ma
küll üritan võimaluse korral vältida), siis tõepoolest on ka kohtunikul väga
raske teha selliseid tõlgendamisel põhinevaid otsuseid, automaatkaristused
teevad ka kohtuniku elu märksa lihtsamaks, mis on eriti oluline Eesti klubide
praktikas, kus kohtunik peab ise samal ajal ka mängima. Ning tavaline klubiõhtu
ei vaja minu hinnangul nii keerulisi ja raskelt sõnastatud reegleid.
6 comments:
Oli väga hingekosutav lugemine, Lauri!
Ja kindlasti on Eestis 2 inimest (üks neist veel elus), keda peaks meie Kuulsuste Halli panna: Egon Kungs (seni lahkunud mängijaist kõrgeima kvalifikatsiooni ja tulemustega) ja Leo Võhandu kui bridŽi propageerija , õpetaja ja organisaator 50-ndail-70-ndail.
Ma jõudsin ka lõpuni, vau, mis kirjatöö. Mõtteid tekkis. Panen selle naistebridži edendamise teema endale kuskile kuklasse idanema. Pigem siiski hetkel väikeste laste ja töö kõrvalt ühiskondlikuks aktiivsuseks ressurssi ei jagu (isegi kluppi ei jõua kuidagi).
Mina sain 14 lehekülge loetud, 15-ndal olid juba kommentaarid
Agiilsusega (IT-s) olen kokkupuutunud. Bridž minuarust pigem siiski klassikalisele meetodile sarnaneb. Klassikaline on siis see kus kõigepealt tehaxe plaan ja siis hakataxe seda ellu viima. Agiilse puhul planeerimisele suurt aega ei raisata vaid üritatakse võimalikult kiiresti mingi osaga valmis saada.
Huvitav, kas Blogger sööb kommentaare ära? Kõigepealt ta näitab, et Mairi kommentaar on kadunud ja nüüd ei näita ka Pihla oma...
Post a Comment