Äsja
lõppesid Euroopa juunioride bridži meistrivõistlused paaridele, mis sel aastal
toimusid Opatijas (Horvaatias). Selle juures oli ka bridžitreenerite seminar,
kus ma käisin koos Meelis Kuldkepiga Eestit esindamas. Seminari kohta eriti
midagi rääkida ma ei kavatse, kuna ma olin sellisel üritusel juba kolmandat
korda, siis midagi maadväristavat ja silmiavavat oli sealt raske leida, aga
kinnitava ning sidemete loomist soodustava üritusena on seal käimine igati
mõistlik. Turniirist ka ei räägi, keda huvitab, see juba ilmselt teab tulemusi –
ja kui ei tea, siis on nad kergelt leitavad.
Mul on alati
olnud tahtmine Euroopas mõni ringreis autoga teha – ja kuna Maarjale selline
variant hästi ei istu, siis kasutasin juhust, et mul oli seltskonnas teine
samasugune tohlakas nagu mina ja leppisime kokku, et läheme Horvaatiasse autoga
läbi Euroopa. Mellil oli veel lisaks kuri plaan külastada Prahas elavat sõpra
ning teha supermarketis reha odava õlle asjus. Kuna öömaja suhtes polnud vaja
ka muret tunda (see oli korraldatud), oli see täitsa mugav viis reisile minna,
ainuke mure oli kohale jõuda. No ja jalgpalli MM-finaal lisas täiendava
dimensiooni: kuna me pidime nkn sellel päeval kohal olema, siis tuli natuke
pingutada, et finaali mitte maha magada – kui sageli ikka õnnestub jalgpalli
MM-finaali päeval sattuda riiki, mis seal mängib, eriti kui see riik on
Horvaatia!
Rajasime
siis logistilise plaani, mis põhines sellel, et sõidame kaks päeva varem välja,
esimesel päeval sõidame Lõuna-Poolasse, ööbime seal, sõidame edasi Viini (kus
elab meie hea sõber Laura), ööbime seal ja finaalipäeva hommikul sõidame
Opatijasse edasi, kus siis vaatame finaali. Plaan kukkus kohe läbi: kui
Lõuna-Poolasse jõudnud olime, oli kell suht hilja ja me jõudsime tõdemusele, et
„aga miks siin üldse ööbida, sõidame kohe Viini!“. Kohal olime hommikul kell 6,
veetsime natuke aega parkimismaja otsingul (meie suurim probleem sellel reisil,
kõik muu kulges algusest lõpuni õlitatult) ja läksime Laura juurde. Kuna tal
oli plaanis tütrega loomaaias käia, liitusime meiegi ja tundsime elust rõõmu –
kuigi teadupärast lemmikloomagraafikus saab kõrgemaid punkte sõbra koer
(minimaalne pingutus, maksimaalne fun),
siis tegelikult sõbra heatujuline laps on peaaegu sama hea. Teine plaani hea
külg tuli ka kohe välja: me ei pidanud kaks korda magama ja põhimõtteliselt
võitsime päeva.
Mõtisklen millegi üle, Schönbrunni loomaaed. |
Järgmisel
päeval sõitsime Horvaatia poole – ja kuna me saime piisavalt vara minema, tekkis
Mellil mõte, et ta tahaks mõnda lossi näha. Guugeldas välja sellise asja nagu
Šnežniki loss, kuskil kiirteest mitte liiga kaugel, kuid täielikus pärapõrgus
ja mägede servas, ning läksime seda vaatama. Loss ise oli täiega lahe, mitmest
erinevast perioodist (vanem osa keskaegne kindlus vallikraaviga ja puha, hiljem
mõisalaadsed juurdeehitused keskel) ja sisustatud enam-vähem originaalsete
detailidega 100-150 aastat tagasi, lisaks hunnik topiseid ja trofeesid. Asukoht
oli küll selline, et meil vahepeal tekkis kahtlus, et seal üldse midagi
mainimisväärset asub (mingist külast kõrvale, mööda kruusateed jne.), aga seda
lahedam.
Šnežniki loss |
Jätkasime
sõitu Horvaatia poole ja läksime üle mingist täiesti suvalisest piiripunktist
mägiteedel – ja lõpptulemus oli, et sattusime mööda mägesid serpentiinitama.
Sellegipoolest jõudsime parasjagu tunnikese enne finaali hotelli ja
otsustasime, et hotelli juures terrassil jalgpalli vaatamine on piisavalt hea
plaan, et mitte midagi muud otsima hakata. Plaan oligi hea, kuigi vahepeal
saime äiksevihma kraesse – õnneks varjud olid piisavalt tõhusad, et midagi
halba ei juhtunud. Kui mäng sai läbi, hakkas kogu linnas pihta melu – ja ma ei
kujuta ette, mis oleks võinud juhtuda, kui Horvaatia oleks võitnud. Meelis
igatahes oli tunnistajaks seigale, kus peatänaval sõitsid suht aeglasel käigul
kokku kaks autot, mõlemast kakerdas välja üks joobnud tüüp, vaatasid asja üle,
et mõlemad on suht sama matsu saanud, kehitasid õlgu ja sõitsid edasi…
Järgmised
kolm päeva olime kohapeal, seminar ja värgid. Ise sain ka korra kaasa mängida
kiirturniiril (9x3 jagu, 10 minutit voorule), kus mul õnnestus ühe suvalise
horvaadiga see ära võita. Ta oli väga rõõmus (väidetavalt umbes aasta mänginud
ja seni üldse mitte midagi võitnud) ja kommenteeris, et nüüd on ta tänu minule
suures jamas: talle meeldib mõelda, aga nüüd ütlevad kõik talle, et pole
vajadust, nagu näha, siis kiire mängimine toimib tal paremini.
Hotell oli
väga viisakas, hommikusöögilauas palju träni (k.a. vahuvein), ning kuna meil
oli full board, siis saime üldse süüa
nii et olime oimetud ja polnud vajadust linna peal asju vaatamas käia.
Puuviljad olid suurepärased ja küpsed, omlette tehti kohapeal sinu poolt
osutatud detailidest ja mina üldse viimasel kahel hommikul vitsutasin ürtidega
kartulipannkooke lõhe ja hapukoorega (neil on seda!!!). Ainuke veider oli, et
jooke (k.a. vesi) nad müüsid eraldi.
Ühe asjaga
sain korraliku ehmatuse osaliseks: nimelt olin parkinud hotelli parkimismajja,
eeldades, et see käib hotelli juurde. Kui järgmise päeva õhtul käisin uurimas,
kuidas ma auto kätte saan (lubasin selle juunioridele laenata, et nad saaksid
turistitamas käia) ja mis süsteem on, siis neiu andis mulle väljapääsukaardi ja
mainis, et „öö hind on 60€“. See ehmatas küll korralikult ära, nii et
juhendasin Helinat, et ärgu ta mulle autot tagasi toogu, enne kui viimasel
päeval, ning järgmine hommik läksin kisa tegema. Minu kergenduseks selgus, et
horvaadid, nagu ka paljud muud, ei suuda vahet teha sõnade „sixty“ ja „sixteen“
hääldusel, seega öö hind oli 16€, mis kõlas juba üsna mõistlikult ja ausalt,
ning hiljem check-outi tehes leppisin
kokku, et maksan neile 16€, kuigi ma parkisin mingi aja üle 24 tunni. Nii et
kõik oli väga viisakas. Auto siiski lasin ladustada juunioride juurde, isegi
kui see parkimishind ei sunni neere panti panema, leidsin, et sama hästi võib
ju ka tasuta parkida, kui mul autot kaks päeva vaja pole.
Tagasiteel
võtsime siis suuna Praha peale, kus elas üks Melli ameeriklasest sõber. Sealse
ööbimisega oli nii, et ta lubas meid enda poole võtta, aga vajaduse korral
olevat tal ka ühe tuttava kaudu hostelisse tuba võimalik saada. Meie esialgne
plaan oli, et „tasuta ööbimine on hea“, kuid hiljem mõtlesime ümber, et kui
meilt tahetakse kahe peale kokku vaid 30€, siis hostelis ilmselt on kõigile natuke mugavam.
Sõitsime meile antud aadressi järgi kohale ja hakkasime kõiges kahtlema –
hostel oli vinges majas, mitte kaugel vanalinnast (15 minutit raekoja platsile
lonkida). Kontrollisime üle, maja oli õige. Leidsime ka parkimiskoha maja ees
koos sildiga, et kaheksast kaheksani on tasuta. Kuna me olime seal 10 minutit
enne kaheksat, siis tundus kogu elu ideaalne olevat. Peagi saime kokku
omanikuga ja selgus, et asi on veelgi parem: ainuke pisike ebamugavus oli, et
meie tuba sisaldas vaid üht laia voodit – aga sellised asjad väga ei morjenda.
Omanik näitas meile kätte lähedaloleva õlleka, kus pidid head snäkid olema,
tuli meiega kaasa ning tegi meile ringi õlle välja. Snäkkide osas oli tal
õigus, ribid viisid keele alla. Ta võttis sinna kaasa ka oma kuueaastase tütre,
talle küll hankis mahla, mitte õlle. Mingi hetk läks ülejäänud seltskond välja
suitsule, mina kui ainuke mittesuitsetaja jäin lapsehoidja rolli. Lobisesin
siis lapsega (inglise keeles, tegu oli mitmerahvuselise pere võsuga, pidi
oskama kolme või nelja keelt) ja tollel tekkis mure, et äkki issi on ära
läinud. Küsis siis mult, et „aga kui issi tagasi ei tule, kas ma hakkan talle
uueks…“. Ma leidsin, et ta ema ei pruugi sellega väga rahul olla, ta leidis, et
küllap emaga asjad joonde saab aetud. (Hiljem selgus, et tegu oli kärgperega ja
mitte bioloogilise isaga, mis ilmselt natuke seletab, aga koomiline ikkagi…).
Ühesõnaga tuleb taas tsiteerida „Armastus 3 apelsini vastu“ – „Mis must nüüd on
saanud? Laste lemmik….“. Ahjaa, ja siis selgus peagi, et me peame tuba
vahetama, uues toas olid juba eraldi asemed – mitte, et see väga oluline
olnuks, kuna palavuse tõttu otsustasin ma nkn põrandal magada.
Edasi
liikusime edasi kesklinna peale, käisime veel kahes baaris - ühe nimi oli „Lokaal“ ja see oli mingi ca 100
meetrit pikk, rahvast täis ja kärarikas (pidi olema hea mainega koht), teise
nimi oli „Janune koaala“ – ja kuskil öösel jalutasime koju ning võtsime
hambusse ühe döneri. Ma ei suuda senini aru saada, miks eestis keegi ei suuda
tänaval dönereid müüa, isegi kui „ausaid“ semiite ei leidu, siis nende tegemine
ei tohiks olla nii keeruline, ja see on minu arvates senini parim rämpstoit…
Järgmisel päeval
siis läksime ennelõunal minema, võttes tee peal ette hüpermarketi, et Meelis
saaks oma õllevarusid täiendada – ja 24 tundi hiljem olingi kodus, väsinud,
kuid õnnelik.
Šoppamas Melliga |
Kui nüüd
reis kohale võtta, siis see küll ei vastanud klassikalise roadtripi parameetritele: sõiduotsad olid pikad ja ühe koha peal
olime pikka aega, aga üldiselt meile sobis. Kuigi ma olen nõus, et võib-olla ei
ole optimaalne sõita kuhugi kohale, kui sul sõidu peale kulub umbes sama aeg,
mis sa kohapeal oled, siis autoga minek tekitab palju lisavariante – nt. meie
jaoks praegu Viini ja Praha külastamine. Kõigi jaoks lennuk võtta oleks kas
kallis või mõttetu.
Mis reisi
puutub, siis nagu ma juba mainisin, kulges see suuremate raskusteta. Õnneks
oleme me Meelisega mõlemad suht vastupidavad autojuhid ja 24-tunnised otsad ei
olnud suur probleem, kuigi loomulikult olime lõpuks üsna väsinud. Meelise
kõrval istudes oli küll kohati suht närviline olla, kuna tal oli komme teistel
autodel üsna sabas passida (ma ise armastan võimalikult suurt vahet hoida), aga
probleem polnud selles, et ma ei usaldanud teda, vaid teisi juhte (no kui keegi
mingi lolli liigutuse teeb, ei ole üldse aega reageerida). Ummikuid oli vähe ja
ainuke suurem häda olid paduvihmad, mis tabasid meid minnes Lõuna-Poolas ja
Sloveenias ning tulles Varssavi kandis (veidral kombel peamiselt siis, kui mina
roolis olin)
Meie auto (3
aastat vana Aurise hübriid) toimis hästi, kütusekulu oli kuni 120 km/h peale
väga normaalne, edasi hakkas juba suht hoolega neelama, kuid mitte ka liiga
tapvalt. Huvitav oli see, et spidomeeter näitas rutiinselt 10 km/h rohkem kui
kõrval tiksuv telefoni GPS… Ja Waze ei sobi orienteerumiseks mööda kõrvalteid,
tuvastasime, et ta oli meid ikka väga haiget marsruuti pidi juhendanud.
Reisikulud
marsruudile Tartu – Riia – Bauska – Kaunas – Varssavi – Ostrava – Brno – Viin –
Graz – Maribor – Ljubljana – Opatija (üle mägiteede) – Postojna – Bled –
Salzburg – Linz – Praha – Liberec – Wroclaw – Varssavi – Kaunas – Šiauliai – Riia
– Tartu, kokku google mapsi järgi mägiteid ja ekslemisi arvestamata 4425km,
reaalselt ilmselt natuke üle 4500 km olid sellised, et kokku kulus meil 6,5
paagitäit bensu (ca 260 liitrit, ehk siis ca 350€) + Tšehhi, Austria ja
Sloveenia vinjetid + ca 20€ teemakse kui tulime Opatijast Prahasse läbi
tunnelite (see tasus ära, sõita üle Salzburgi ja Linzi oli ülimugav, märksa
parem kui minekul võetud tee üle Viini ja Grazi). Kui keegi peab Leetu sõitma,
siis soovitan sõita üle Šiauliai: sealt saab Klaipeda – Vilnius kiirteele ja
kuigi tee on pikem, on seda sõita palju mugavam, Panevežyse kaudu minnes on tee
täis kaameraid ja 70-alasid.
Üldse on elu
Euroopas täiega mugavaks läinud: hoolimata sellest, et ei Poola, Tšehhi ega
Horvaatia ametlikult eurot ei kasuta, saab neis rahus kaardiga maksta või siis
arvestavad nad asju jooksvalt ning mitteametlikult (sind ainult natuke kursiga
pügades, aga see on selles kontekstis normaalne), nii et mul ei olnud kogu
reisi vältel taskus ainsatki zlott, krõšši või kunat.
Nii et
kokkuvõttes olen eluga rahul ja äkki võtan kunagi veel midagi sellist ette, võib-olla
lühemate sõiduotstega…
1 comment:
Meil üldiselt oli Lauriga teemaks, et kumb saab sõita, sest kõrvalistmel oli suht igav ja tüütu vedeleda. OK tagasiteel oli natuke raskem ja tegime päris tihti vahetusi, aga kes meil käskis eelmisel päeval Prahas poole ööni linnapeal laaberdada. Lauri on muidu üks väheseid inimesi, keda ma roolis usaldan sama palju kui iseennast.
Auto oli kahele inimesele selliseks reisiks peaaegu ideaalne (ma ei armasta automaatkasti, aga ju see on minu probleem). Nati jäi ta mägedes hätta, ju oleks pidanud kasutama Power mode-i, aga muidu igati hea teelpüsivusega ja viisakas pill (uus ju ikkagi). Kõige naljakam lugu oli see, et kui tuli ummik, siis meie jaoks tähendas see suurt võitu kütusekulus, sest ummikus sõitis see aparaat rahulikult aku pealt!!!
Post a Comment