Võsu bridžinädal - sel aastal teise läbiviijaga

Kuigi sellest on möödas juba peaaegu nädal, otsustasin siiski paar sõna kirja panna Võsu bridžifestivali kohta. Veidral kombel oli sel korral nädala kõige huvitavamaks teemaks kohtunikuküsimus - isegi hoolimata sellest (või just seepärast), et kohtunikku saalis sisuliselt näha ega kuulda ei olnud. Mis oli hea.

Igatahes tundub, et Eesti bridž ei ole pärast seda turniiri enam endine, vähemalt mitte tehnilise teostuse poolest, kuna Vamps on deklareerinud, et temaga enam arvestada ei tasu (eks näis, ühtegi suppi ei sööda nii palavalt kui keedetakse). 

Kust probleemid alguse said, on keeruline öelda, aga ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et Võsu korraldaja (Toomas Korgi) ning Vampsi vahelt on must kass läbi jooksnud juba ammu, ning selleks aastaks kutsus Kork festivali läbi viima Anton Ossipovi Moskvast.

Paar nädalat enne turniiri algust küsis Kork Vampsi käest turniiriks vajalikku varustust ja jagusid (Vamps haldas ETBLi inventari) ning olevat enda sõnul saanud ebaviisaka keeldumise osaliseks. Lugu läks taas inetuks ja isiklikuks ning lõpptulemusena Kork inventari sai, kuid Vamps teatas, et tema loobub Eesti bridžiga tegemist tegemast.

Turniir peeti siis läbi Ossipovi dirigeerimisel, üldiselt oli mulje positiivne.  Kuigi Vamps nädala esimestel päevadel tegeles vabatahtliku kvaliteedikontrolliga, juhtides tähelepanu pisiasjadele, mida vähemalt tema arvamuse kohaselt võis kritiseerida (jooksvate tulemuste puudumine netis sessiooni keskel, turniiride pikkus ei olnud täpselt 24 jaotust, segadused täpitähtedega ja „juustupunktide“ viibimine), julgen väita, et lõpetamisel kohtuniku suunas korraldatud aplausi kestuse ja tugevuse järgi tundub, et mängijatele tema tegevus meeldis.

Mis siis oli sel korral teistmoodi:

Turniiride korralduse ja tulemuste operatiivsuse suhtes minu jaoks sisulist vahet polnud. Peamine – et mängida saaks ja tulemused tuleksid kiiresti, oli olemas (ja seda pole ka Vampsile varem ette heita saanud, kui, siis ainult õhtuste asjade ülesriputamine on vahetevahel veninud). See, et netis poole sessiooni pealt tulemusi ei ole, ei ole kohapeal mängides just väga oluline. Detailides oli küll erinevusi, näiteks tulemused kuvati ekraanile, ei olnud vaja oodata väljatrüki ilmumist seinale; iga paar sai kohe sessiooni alguses endale isikliku lehe, kus oli kirjas voorud ja vastased ning triipkood, millega sai kohe pärast mängu lõppu enda jaoks isikliku märkelehe välja printida. Minu jaoks oli see suhteliselt suva, aga tundub, et rahvale meeldis. Kui Vampsi puhul käis turniir kaheksa jaotuse kaupa, siis Ossipovi puhul oli paus poole turniiri pealt (ehk siis GP-de puhul 12 jao järel). Ainuke, mis mind natuke häiris, oli see, et jaotuste väljatrükkidel seintel olid tulemused reastatud skoori, mitte laua järel, aga sellest sai mööda, kui enda tulemused välja sai prinditud, muidu oli kohati ebamugav jälgida, kui jagu meeles ei olnud.

Kus aga suur vahe sisse tuli, oli mängutempo ja üldine õhkkond turniiril. Kuna korraldaja oli ise väga rahulik, siis sai ta saali käppa eriliste pingutusteta. Kuna tegemist oli inimesega „väljast“, ei olnud tal probleemi, et ta peaks kellegagi otseselt hästi läbi saama, ning ta suutis saalis tagada piisavalt hea distsipliini, et Võsu turniiriga seni alati kaasas käinud ebameeldiv „lallamine“ oli üsna miinimumini viidud. Samuti õnnestus tal turniirid läbi viia oluliselt kiiremini, hoolimata kümneminutisest pausist poolajal lõppesid turniirid ca pool tundi varem kui ma varasematest aastatest mäletan.