2019 - I poolaasta lugemispäevik

Kuna kooliajal läheb kogu aur „kohustuslikule kavale“, siis seetõttu ei ole vahepeal plogimine kuidagi õnnestunud. Nüüd on käes vaheaeg ja võib jälle oma lõbuks kirjutada, seega leidsin, et raporteerin oma lugemispäeviku progressi. Mäletatavasti oli esialgne kava lugeda 15 000 lehekülge aastas – kuigi seegi võib olla väga erinev suurus, siis midagi võib ju aluseks võtta. Esialgu olen ajast natuke maas, aga kuna elu näitab, et koolivaheajad on see hetk, kui ma loen – senisel kahel koolivaheajal olen olnud üsna tõhus - , siis paanikaks pole põhjust. Eriti arvestades mu ametikohta, saan ma nimekirja rahus lülitada paarkümmend õpikut ning kui veel lisada netist loetavad artiklid, siis võiksin sisuliselt ülesande juba täidetuks lugeda – ehk siis nagu hea poliitik valimiste järel

Aga nüüd siis järjekorras:

1. Dodo laul – David Quammen (15. jaanuar). Diagnoos: tasub lugeda!

Raamat vedeles mul koduses riiulis, ma olen seda küll paarteist aastat tagasi juba korra lugenud, aga kes ütles, et häid raamatuid mitu korda lugeda ei võiks, seda enam, et sellised raamatud ongi kasulik perioodiliselt üle lugeda. Raamat räägib saarte biogeograafiast: nende omapärastest liikidest ja kooslustest ning looduskaitsega seonduvast. Asja idee on siis selles, et inimtegevusest tingitud fragmenteerumise tõttu muutuvad tänapäeval „saarelisteks“ väga paljud populatsioonid, isegi kui nad elavad täiesti keset maamassiivi. No ja arvestades, et raamatu kirjutamisest alates on protsessid liikunud endiselt samas suunas, siis ilmselt on see tänapäeval veel päevakajalisem kui paarkümmend aastat tagasi.

Muidu on raamat kirjutatud loetavalt ja hästi, paljude seikade ja näidetega loomade, teadlaste ja teooriate kohta, palju huvitavat teavet.

2. & 4. Sapiens ja  Homo Deus – Yuval Harari (19. jaanuar ja 2. veebruar). Diagnoos: tasub lugeda!

 Gümnaasiumis töötamise varjatud – või noh, tegelikult pigem varjamatu pluss on kolleeg Tiit Naarits, kellel on raamaturiiulis palju huvitavaid asju (ma ise ei viitsi väga oma varusid täiendada). Harari näol on tegemist oühest küljest ajaloolase ja teisest küljest tulevikuvisionääriga, kes esimeses raamatus arutleb peamiselt inimkonna ajalugu mõjutanud tegurite üle ja kuidas see on inimese olemust vorminud ja teises peamiselt spekuleerib  tulevikustsenaariumidega. Need on pigem tumedad.

Üldiselt mõlemad raamatud tasuvad lugeda, seal on palju mõttekäike, mis tunduvad küünilised, kuid see-eest kõnetasid mind hästi. 

Kuna ma lugesin raamatuid ligi pool aastat tagasi, siis kõike enam ei mäleta, aga mõned mõttekäigud neist raamatutest:

* Kütid-korilased olid praeguse aja inimestega võrreldes ilmselt kõrgema keskmise IQ-ga, seepärast et rumalad surid paratamatult välja, samas kui tänapäeva sotsiaalne turvavõrk sisuliselt garanteerib ellujäämise ka kesise geneetilise pagasiga indiviidile.

* Põllumajanduslik revolutsioon ei tähendanud mitte sammu edasi, vaid sattumist töö lõksu (järjest rohkem inimesi jäi ellu, järjest rohkem oli vaja laiendada tootmist, järjest rohkem pidi tegema tuima ja nüri tööd, et ellu jääda); industriaalne revolutsioon oli teistkordne astumine sama reha otsa.

* Geneetiliselt on (inimese järel) kõige edukamad imetajaliigid suured koduloomad: neid on palju rohkem kui neid oleks vaba evolutsiooni tingimustes, nad on pannud inimesed enda heaks tööle, kes kannavad hoolt, et nad paljuneks hoolsalt ja hoiavad selle käigus muud kiskjad eemale. Aga see geneetiline edukus ei tähenda, et ühegi liigi indiviidid kõik elaksid täisväärtuslikku elu (mõelge loomafarmidele). No ja sama kehtib ka inimese kohta, see et inimesele on loodud tingimused elada ja sigida, ei tähenda, et see on elu, mida tahaks elada.

3. Koolijuhi kolm võtmetegurit mõjusaks juhtimiseks  - Michael Fullan (25. jaanuar). Diagnoos: väldi!

Lisaks muudele asjadele kirjastab eksamikeskus INNOVE ka raamatuid – ja nagu päris paljude muudegi asjadega ei saa nad sageli just kõige paremini hakkama. Tõe huvides tuleb mainida, et eelmine raamat, mille ma kätte sain (teemal „kuidas inimesed õpivad“, eelmisel aastal ilmselt kirjutasin millalgi sellest) oli tõeliselt hea, nii et kui ma direktori kabinetis näpud praegusele üllitisele taha sain, siis lootsin, et võiks midagi asjalikku olla. Paraku tuli mul pettuda, see oli üks segane ja ebaõnnestunud raamat, tõenäoliselt osaliselt tõlke süül. Sageli juhtus nii, et kui lausest oli võimalik grammatiliselt tähendus välja lugeda, siis sisuliselt jäi asi ebaselgeks ja isegi kontekst ei pruukinud aidata. Ehk siis isegi kui teema on huvipakkuv, on see esitatud sellisel  moel, et raamat on üsna keeruline ja kasutu. Tõenäoliselt originaalis võib asjal rohkem jumet olla, aga see ei pruugi palju päästa.

5. Mõtteviis – Carol Dweck (15. veebruar). Diagnoos: tasub lugeda!

See raamat on viimase aasta jooksul vist eesti rakenduspsühholoogide ja koolitajate seas piibli ekvivalendiks kujunenud – oktoobrist detsembrini räägiti  sellest kiitval toonil kolmel erineval üritusel. No ja kui direktor mainis, et tal on see tegelikult olemas, siis laenutasin endale ja lugesin läbi (ja selle käigus avastasin, et Vallo on selle tõlkinud J).

Üldiselt on hea, loogiline ja ladus raamat, põhiline sisu on siis „edenemisele orienteeritud“ mõtteviis ja kuidas seda kultiveerida – ehk siis, millised harjumused tingivad selle, et inimene areneb ja mille puhul ta kapseldub ja keskendub omaenda ego imetlemisele/kaitsmisele. Kusjuures raamatust teab mis palju uut ja hämmastavat leida polnud, pigem käisid läbi samad asjad, millega ülikoolis õpetajakoolituses õppijad servapidi kokku puutuvad või siis omal nahal hiljem tööl kogevad. Aga eks teada-tuntud asjade normaalses ja seeditavas vormis kirjapanek on igati kiiduväärne tegu. Ehk siis: saad kinnituse asjadele, mida sa oled juba ammu kahtlustanud ja see kõik paneb sind enda suhtes paremini tundma.

6. & 7. Infinity Blade – Awakening & Infinity Blade – Redemption  - Brandon Sanderson (25. veebruar ja 2. märts). Diagnoos: tasub lugeda (kui fantasy žanrina natukenegi huvi pakub – aga võib-olla ka muidu)

Kui ma muidu üritan lugeda pigem paberist raamatuid, siis reisidel eelistan ma kraami vähem kaasas vedada ja tuhnin läbi asju, mida Maarja minu jaoks Kindlesse ladustanud on. Seega siis neid asju lugesin Portugalis segatiimide EMi ajal.

Brandon Sanderson on tõestatult ülihea autor, maailmasüsteemide loomine käib tal niivõrd hästi, et mul tekib kohati küsimus, et mida ta joob, et tal selline fantaasia on. Muidugi arvestades, et tegu on mormooniga, siis äkki ta tarbib muid aineid. See raamat pole erand – sisu toimub siis kuskil kauges tulevikus, kus seltskond väljavalituid on endale taganud praktiliselt surematuse ning millega ikka igavikku sisustada kui mitte enese treenimise, võimumängude ja jumala mängimisega – kuigi kõige taga on aimamisi paistmas ka suure skeemi karvased kõrvad. Kuigi üleminek „praegusest“ – tõsi natuke futuristlikust maailmast „tulevikku“ jäi natuke uduseks, siis ilmselt seegi oli terviku mõttes hea. Huvitaval kombel harmoneerus see minu peas päris ilusti ja omapäraselt Harari Homo Deus’ega.

Ja mis selle raamatu eriti ilusaks tegi oli see, et paljud asjad ei olnud päris sellised, nagu nad algul paistsid – kuid ei tekitanud tunnet, et autor su eest midagi olulist varjas odava efekti saamise huvides. Tõsi, comic relief guy sisse toomine ei olnud eriti õnnestunud liigutus, kuid mine tea, äkki Sandersonil oli silmapiiril mingi turustamisega kaasnev aspekt, et kui keegi tahab sellest kunagi mingi lühisarja teha...

Raamatud ise on kusjuures kirjutatud mingi videomängu põhjale, nagu selle taustalooks. Kui nad mulle kätte juhtusid, tegin kiire guugli ja leidsin ta enda kommentaari, et „miks ometi tema, kes ta on väga edukas autor, võttis kätte ja tegi videomängu adaptsiooni“ – „Seepärast, et ma saan endale seda lubada, kuna ma olen väga edukas autor!“.

8. Legion – Brandon Sanderson (3. märts). Diagnoos – aja tapmiseks kõlbab.

EM oli pikk ja peale turniiri lõppu oli aega lugeda, liiatigi oli raamat lühike. Lugu ise oli idee poolest jälle huvitav, aga tundus, et kirja pandud lihtsalt seepärast, et Sanderson saab hakkama sellega, et tulistab paeluvate mõtetega suht suvalisest asendist, mingit väga sügavat ideed ja mõtet seal taga pole. Aga peategelane on tüüp, kes suudab endale vajadusel oma mõttejõul genereerida seltskonna tegelastest, kellel on erinevad kasulikud oskused ja omadused - ja neid oskusi ja omadusi kasutada eriülesannete lahendamisel. Ehk siis kasulikud hallutsinatsioonid (et asi oleks eriti armas, siis üks neist hallutsinatsioonidest omab omakorda hallutsinatsioone, mille kohta teised leiavad, et tal on luulud, NEED ei saa küll päris olla). Ja kui üks teine mees leiutab kaamera, mis võib üles võtta pilte ka minevikust, siis sellega seoses läheb jama lahti, eriti kui see kaamera viiakse Jeruusalemma (tõestus, et kas Jeesus oli või ei olnud olemas jne...).

9. Capital Crimes – lühijuttude kogumik (18. märts). Diagnoos – suht kesine

Jälle üks Kindle soppidest leitud asi, alustasin sellega juba Portugalis, aga kuidagi ei suutnud lõpuni lugeda. Miks ei suutnud – pigem oli igav. Mis iseenesest juba ei saa hea olla, kui asja reklaamitakse kui „lühijuttude kogumikku põnevuskirjanikelt“ („anthology of short stories from ten members of the International Thriller Writer’s Organisation“). Ehk siis kümme lühikest juttu, kus on tapmisi ja tagaajamisi ja pahad on kohati kas väga osavad või väga õnnelikud või väga juhmid. Kogu komplekt jättis siiski suht pastakast imetu mulje ja ma ei julge küll kellelegi soovitada, et seda lugeda tasuks, aga jah, ära selle kätte ei sure. Võib-olla ma pole lihtsalt sihtauditoorium.

10. SPQR – Mary Beard (19. aprill). Diagnoos – kui on olemas huvi ja eelteadmised, siis lugeda, muidu võib jääda natuke palju akadeemiliseks.

Jälle Tiit Naaritsa käest laenutatud teos. Nagu pealkirjast ja diagnoosist ilmselt aru on saada, siis tegemist on Rooma ajalooga. SPQR on lühend, mille võime tänapäevalgi leida Rooma linna vapilt, tuleneb ta ladinakeelsest väljendist Senatus Populusque Romanus – ehk siis „Rooma Senat ja rahvas“, mis oli vormel, millega signeeriti vabariigi ajal (ja kohati ka hiljem) ametlikud otsused. Raamat siis tegeleski Rooma ajalooga ennekõike riigivõimu loogika vaatepunktist, alustades kuningate ajastuga ja lõpetades selle hetkega, kus Rooma kodakondsus laiendati Caracalla ediktiga kõigile vabadele Rooma riigi elanikele (aastal 212). Hea ja põhjalik ülevaade, aga lugemiseks pigem vajab eelteadmisi ning huvitavaid ning meeldejäävaid fakte ja seiku oli seal pigem vähem kui palju (kui ennast lõbustada tahate, lugege Gravesi „Mina, Claudiust“ – kuigi see ka tehniliselt võttes on süžeelt pigem sünge). Seega juhuslikult raamatusse eksivale lugejale see väga palju vast ei paku. Üks tähelepanek siiski – mis harmoneerub ilusti autori nimega – tal on pilditahvlitel Rooma keisrite kujud ja kuni Traianuseni olid kõik sileda lõuaga ja alates Hadrianusest kõik habemega.

11. Teadus maagia taga. Pühast graalist armujookide ja üliinimesteni – Matt Kaplan (23. aprill). Diagnoos: tasub lugeda, huvitav.

Käisin klassijuhatajana õpilastega koos Rootsis ja kuna laev on suurepärane koht nii õpilase kui õpetaja jaoks (kõik on piisavalt lähedal, et keegi ära ei kao, kuid mõlemal poolel jagub hingamisruumi, nii et õpetaja ei pea õpilastel kogu aeg kuklasse hingama), siis tuli ju reisiks end raamatutega varustada. Kuna ma olin vahepeal osalenud Eesti mälumängu meistrikail ja seetõttu ootas realiseerimist raamatupoe kinkekaart, siis jalutasin poest läbi ja varustasin ennast kahe populaarteadusliku kirjutisega (ma üldiselt mälumängu auhinnad üritan sellises rubriigis realiseerida).

See raamat kirjeldas erinevaid legendides mainitud seiku ja üritas ühest küljest keemia, bioloogia ja füüsika abil lahti selgitada, mis võis nende legendide taustaks olla ja teisest küljest spekuleeris, kuidas seda tulevikus saaks kasutada inimeste „täiustamisel“. Jutt oli sujuv ja teema huvitav ja nii ma selle raamatu alla neelasingi, teel „sinna“. Mis mulle loetud seikadest kõige paremini meelde jäi, oli loogika Prometheuse müüdi taga – ehk siis see osa kus Zeus ta kalju külge aheldas ja kotka maksa nokkima saatis, mis siis järgmiseks päevaks uuesti kasvas. Nimelt asja loogika, et miks just maks oli see, mida legendikotkas ründas – maks on inimkeha kõige paremini taastuv siseelund, millel on hämmastavalt suur regenereerumisvõime. Natuke kunstilisi liialdusi ja nii ta tuleb...

12. Kahuriliha. Kummaline teadus sõdivatest inimestest – Mary Roach (24. aprill).

Diagnoos: mitte nii huvitav kui eelmine, aga võimalik et tingitud minu temaatilistest eelistustest. Võib lugeda küll.

See oli siis eelneva raamatuga samast puntrast, selle lugesin läbi tagasiteel. Ka üldiselt huvitav lugemine, aga minu jaoks mitte nii intrigeerivatel teemadel. Ehk siis tema keskendub sõjapidamise sellistele aspektidele, mis räägivad sellest mismoodi sõda võib inimest vaimselt ja füüsiliselt mõjutada, erinevatest vigastustest – aga ka nende ärahoidmise üritustest ja meetoditest. Sekka ka üht-teist muud huvitavat, näiteks haisupommidest ja kanakahurist (viimasest hakkab raamat pihta – autor kirjeldab, et on olemas selline relv, mis tulistab kanalaipadega lennukit, et imiteerida kokkupõrget lendava linnuga). Raamatuga mitteseotud fun fact - kui guugeldada kahuriliha ja panna pildiotsing, siis juba teises reas vaatab vastu Sven Sester.

13. Oskar Lutsu „Talve“ – Arnold Karu (25. aprill). Diagnoos – võimalusel vältida.

Kuigi kuupäeva järgi võib tekkida mulje, et lugesin selle päevaga läbi, siis tegelikult sain selle raamatu enda kätte juba millalgi talvel (pun not intended), kui emakeele klassi sattudes riiulist need raamatud leidsin ja arvasin, et võiks siis huvi pärast selle ikkagi läbi lugeda, olgu siis autoriks Luts või mitte – diskussioon raamatu tõeväärtuse üle oli mulle siiski juba varem teada. Närisin sellest siis omas tempos läbi, vahepeal sekka huvitavamaid raamatuid vahele põimides. Nagu näha minu valitud formaadist pealkirja vormistamisel, siis jäi mullegi mulje, et tegemist on pigem andunud austaja poolt tehtud fan-fictioniga, mis olles kirjutatud ajal, kui selline žanr ei olnud veel üldlevinud, läks läbi kui „kahtlane, kuid mitte ilmne võltsing“. Ehk siis kui Luts oli siiski hea jutuvestja, siis siin raamatus käis pigem tühi jorutamine Lutsu stiilielementidega ja sekka pikki peatükke maaparandusest ja okastraataia elektrifitseerimisest (kui laenata terminit ühest nõuka-aegsest anekdoodist). Loomulikult ei ole ma kirjanduslikult pädev, et minu arvamust tõe pähe võtta, aga olles selles küsimusest intrigeeritud, tuhnisin läbi targemate inimeste sõnatu ja avastasin, et konsensus on samuti seda meelt. Nii et jah, paraku on autorsuse küsimus selle raamatu kõige huvitavam osa, muidu oli tegemist ühe musta ja igava looga.

14. Kuninga kaardimeister – Olivier Melano (6. mai). Diagnoos – ärksale alaealisele.

Nüüd hakkavad sekka tulema ka sellised raamatud, mida ma olen lugenud täiesti juhuslikult – ehk siis  kui koolides käib õppetöö, pole mahti midagi põhjalikumat lugeda ja seega kohati jääb näppu suht juhuslikke asju. Nimelt olin ma vaatlejana juures, kui 3. klass tegi matemaatika tasemetööd – ja klassis oli ka raamaturiiul ja sattusin nägema pealkirja. Kuna mulle sobivad igasugused kaardid – nii mängu- kui maakaardid, siis sikutasin selle välja ja sain juba esimesest pilgust aru, et see on raamat, mille olemasolu üle ma oleksin väiksena (no pakuks seitsme-kaheksa aastasena) rõõmust ruianud – paar aastat hiljem lugesin igasugused maadeavastuste- ja piraadiraamatud andunult kapsaks, isegi kui seal värvilisi pilte polnud! Lugesin raamatu läbi ja selgus, et mul oli õigus, ehk siis selline lihtsakoeline jutustus maadeavastuste ajastu Lissabonist, kuhu oli sisse põimitud spionaaži, võõraid maid ja inimrööv(i luhtunud katse), õnnelik lõpp ning ärapääsenud antikangelane. Ehk  siis täiskasvanule see ilmselt väga midagi ei paku, aga ega kõiki raamatuid täiskasvanute jaoks ei kirjutatagi.

15. Vene revolutsiooni uus ajalugu – Sean Mcmeekin (12. mai). Diagnoos – spetsiifiline, aga kui teema huvitab, siis tasub lugeda.

McMeekin lahkab Venemaa 1917. aasta revolutsioonidega, aga käsitleb neid laiemalt –alustab juba palju varasemast ning lõpetab Vene kodusõja ja talurahvamässude mahasurumisega 1922. Põhiline huvi on bolševike võimuhaaramine ja selle kindlustamine – mis tegi selle võimalikuks ja kuidas see režiim sai püsima jääda. Ning tema jaoks on vastus, et tegelikult oli see üks ime (kui millegi nii halva kohta sobib sellist sõna kasutada), mis oli seotud väga paljude seikade kokkusattumusega ning lisaks sellele oli Leninil ja ta bandel roppu moodi õnne. Kuna temaatika on niivõrd spetsiifiline, siis taas tavalugeja jaoks läheb asi võib-olla liiga akadeemiliseks ja detailseks, aga ajaloohuviline võiks sellele pilgu peale visata kasvõi sellepärast, et see on väga erinev tavapärastest ajaloonarratiividest, mida räägitakse – alustades kasvõi sellest, et kui üldiselt on toonitatud, et Venemaa olukord sõjas ja majanduses oli algusest saadik pehmelt öeldes pees, siis Mcmeekin väidab, et objektiivselt võttes polnud asi üldse väga hull, kuid juhtimisvead olid need, mis selle kaose alles 1917-ndaks aastaks kaasa tõid. Huvitav on vaade Eesti Vabadussõjale: kui eesti ajalookäsitluses on rõhutatud ennekõike eestlaste vaprat võitlust oma maa eest, mis sundis Venemaa alistuma (mis ei ole ju vale), siis Mcmeekin distantsilt toob välja hoopis sellise aspekti, et miks bolševikel ei olnud mõtet sõda jätkata – režiim oli majanduslikus kuristikus (isegi mitte ääre peal, vaid augus sees, sõrmedega servast hoides), ning 1920-ndaks aastaks oli vajadus likviidsete vahendite järgi nii suur, et selle nimel oli  hädavajalik leida mingi kanal, kustkaudu riiki raha sisse saaks tuua (ärgem unustagem, et Antant bolševike võimu esialgu ei tunnustanud). Seega Eesti iseseisvuse tunnustamine oli hädavajalik taktikaline käik, mis võimaldas siinsete võimumeeste mahitusel läbi Rootsi pankade hakata tegelema rahapesuga. Seega ei miskit uut siin päikse all, nagu lähimineviku uudised...

16.  Trammiga Moskvasse. Eesti muusikute seiklused siin- ja sealpool raudset eesriiet – Andres Oja (26. mai). Diagnoos – hea kerge meelelahutus.

Seegi raamat on pärit mingi mälumängu auhinnalaualt (koht oli piisavalt madal, et asisemate raamatute manu asja ei olnud). Reisikirjad on ikka põnevad ja eeldada võis, et sovetistanis juhtus muusikutel nii mõndagi huvitavat, seega võtsin raamatu lootuses, et saan mõnusat ja kerget rämpslugemist. Raamat suhteliselt vastab sellele kirjeldusele – kirjeldatud on, kuidas autor erinevate bändidega Nõukogude Liidus tuuritas ja lõpuks Gunnar Grapsi bändiga ka Ameerikasse sattus. Üleliia huvitav see raamat ei ole, lood kippusid kuidagi vägisi joomaks kätte minema, aga noh, saame aru, aeg oli ka selline, aga samas ka mitte halb, nii et sain üsna täpselt selle, mida ma otsima läksin.

17. Juudi jutud. 70 tõestisündinud lugu.  – Margit Prantsus (5. juuni). Diagnoos – käib kah, aga ei midagi erilist.

Taas selline juhuslikult näppu juhtunud raamat – olin Maarja klanni pool külas, aeg tahtis tapmist, küsisin midagi lugeda, anti see raamat. Kujutab see endast Iisraelis elava eestlanna poolt kokku pandud kaleidoskoopi (peamiselt) Iisraeli ajakirjanduses kajastatud juhtumitest, mis kajastavad erinevaid tahke maa elust, kultuurist ja kommetest ning neid on varustatud ka autoripoolsete kommentaaridega. Üldiselt lugeda võis, ma tundsin, et sain selle tõttu juutluse kohta jupp maad targemaks (mis ei ole väga suur samm edasi, arvestades mu endiselt madalaid teadmisi), aga pigem ei ole raamat, mida tasuks järjest läbi lugeda (nagu ma tegin), vaid võiks – kui huvi on – natuke seedida. Lood ise on suhteliselt hästi valitud ja kuigi autori juudisõbralikkus paistab neist läbi, ei ole see pealetükkiv ega häiriv, jutustamismaneer samas ei ole väga kaasakiskuv.

18. Kodumaa teenistuses. Eestimaa Rüütelkonna peamehe mälestused – Eduard von Dellingshausen (18. juuni). Diagnoos: kui ajastu ja teema pakub huvi, siis kindlasti tasub lugeda, muidu pigem ei.

Seegi raamatu sattus mu kätte juhuslikult, õigem oleks öelda isegi, et eksikombel – olles põhikooli lõpueksami juurde valvesse pandud, leidsin et kolm tundi järjest õpilasi jõllitada ka ei viitsi ja otsisin ajalooklassi riiulist endale mõne raamatu, mille lugemisega algust võiks teha. Ja sellele raamatule langes mu valik ennekõike seetõttu, et autori nimi oli keerulises šriftis ja ma lugesin sealt välja Bellingshausen... Kui ma selle raamatu lahti olin teinud, siis avastasin oma vea, aga leidsin, et vahet pole, „komantšide pealik“ (kui laenata Ostap Benderi väljendit Kissa Vorobjaninovi kohta) on kahtlemata peaaegu sama huvitav mees kui Antarktika avastaja. Seda enam, et kui mul enne äsjalõppenud õppeaastat oli Eesti ajalugu vahemikus 1710-1917 suht tume maa (loomulikult ma mingite asjadega olin kursis, aga pigem olid need teemad sellised, mille juurde jõudmisega ma tundides viivitasin ja millest ruttu edasi liikusin, et eelnevatele ja järgnevatele teemadele, mille vastu enda isiklik huvi suurem, rohkem aega saaks pühendada) – aga seoses gümnaasiumisse õpetama minekuga pidin end niikuinii rohkem harima ja olin ka vaadanud selle aja kohta vändatud filme (nii lavastusi kui dokke), seega sobis lõpuks hästi.

Raamat ise on tüüpiline mälestusteraamat, ehk siis ikkagi kirjutaja näitas end heas valguses (kusjuures ta oli ka muidu üsna lugupeetud mees, kui ma asjadest õigesti aru olen saanud) ja selgitas sündmusi oma huvidest lähtuvalt. Lühikokkuvõttena siis elitaristlik ja (pigem heas mõttes) paternalistlik suhtumine balti provintside haldamisse ja inimeste huvidesse, sekka vastuolud saksa kultuuriruumi ja Vene keskvõimu vahel jms– ehk siis taas põnev pilk omamoodi rakursist Eesti ajaloole.

Üldse baltisakslased on üks huvitav seltskond – hakkasime Mihkel Orasega ketaste viskamise kõrvale arutama nende üle ja jõudsime tõdemusele, et ilmselgelt oli tegemist eestlaste vaatevinklist võttes ülbete mölakatega, kuid kui hakata lahkama, siis võime jõuda samale tõdemusele nagu juudid „Briani elus“, kui nad retoorilisele küsimusele „aga mida roomlased meie heaks teinud on!?!“ said terve rea asju...