Vastumeelsus igasuguse kirjatöö vastu on juba nii suur, et isegi plogida ei viitsi korralikult. Kuigi igasuguseid asju järjest juhtub - nagu näiteks eelmine nädalalõpp mälumängu MM. Kuigi ma olen seal 2 korda kümne hulka tulnud, siis viimasel ajal on pühendumus ja motivatsioon mälumänguga tegelemiseks kuhugi kaartide vahele ära kadunud ja ainuke põhjus, miks ma sinna mängima läksin, oli mitmelt poolt tehtud ajuloputus (ka. Eesti-poolse korraldaja Arko oma). No kui kutsutakse tuleb ju minna - eriti kui midagi geniaalsemat teha ei ole. Tulemus ei olnudki katastroofiline (vähemalt Eesti mastaabis), aga mäng oli selline, et tahaks peaga vastu seina taguda - sai õigeid vastuseid maha tõmmatud, kahest valesid valitud, lihtsalt küsimus läbi lugemata jäetud. Kõige markantsemad näited:

Küsiti maalikunstnikku, kelle töö järgi nimetati impressionism. No problemo, Monet kirja. Hiljem vastuseid läbi lapates tekkis mõte "aga mida tegi Seurat!?". Siis sai Monet maha tõmmatud, Seurat asemele pandud. Siis suutsin välja mõelda, mida Seurat tegi - punktikesi (puäntillism), seega siis Seurat maha, kuid miskipärast kirjutasin Monet asemel kirja Manet! Nii see punkt kaduma läkski...

Küsiti mingit hispaaniapärast muusikastiili. Kohe tuli meelde, väga tore - see on ju see, mida Madli (Maarja kõige väiksem õde) teeb. Ainult et... mis krt. selle nimi oli... kunagi lõmpsisin selle ja kankaani sarnasuse üle, mille peale mulle tehti puust ja punaselt ette et see EI OLE kankaan, aga mis ta ikkagi täpselt on, ei tulnud kuidagi pähe... Panin siis samba kirja (hea õnne peale, teades et mõtlen midagi muud, aga ehk läheb pihta). Kui tuli vastuseks "flamenko", siis tuli meelde küll, et seda sõna on ju kuuldud...

Küsiti verevarustuse puudumisest tingitud kärbumist - no krt. vanal kolleegil oli see ju saeti varbaid maha, aga pähe tuli ainult "skorbuut" - see aga on hoopis see kui hambad võib varna panna, sest nad kukuvad välja. Õige vastus - gangreen - jälle kuidagi pähe ei tulnud...

Küsiti parsist tippdirigenti - elementaarne, et see on Zubin Mehta (N korda küsitud asi). Aga... mul miskipärast jäi küsimus kahe silma vahele ja alles vastuseid nähes fikseerisin, et selline küsimus oli ka olnud...

ja selliseid asju oli päris palju.
Õnneks PÄRIS lootusetu seis siiski ei ole. Ülikoolis hakkasid pihta temaatilised mälumängud, mida ka sessiks kutsutakse - noh teate isegi, et küsimused antakse etteantud teemal. Kohe peale MM-i oli kavas Eesti lähiajalugu (1945 ->). Konspektidega seis nagu tavaliselt, nadivõitu, kuid kursavend Art mainis, et ilmselt piisab Eesti Ajalugu VI osa läbi lugemisest (või õigemini vastavate lehekülgede lugemisest). Ainuke häda, et raamatukogud olid sellest tühjaks laenutatud.Estri järgi oli terve Tartu linna peal üksainus välja laenutamata eksemplar ja see asus Karlova-Ropka harukontoris. Mis siis ikka, laupäeva hommikul 5 minutit peale raamatukogu avamist haarasin tööl telefonitoru ja helistasin sinna ning reserveerisin endale ära. Huhh... Eksam ise oli karm - paljud asjad olid sellised, et kui täpselt ei tea siis pole šanssigi kobistada (õigemini on, aga väga vähe). Näiteks - kes kujutab ette, mille akronüüm on TKÜN? Õige vastus on Töökollektiivide Ühendnõukogu. Aga hui ma sinna lähedalegi jõudsin oma dešifreerimisoskusega. Aga ses suhtes jopastas, et pikk küsimus sattus minu teadmiste profiili sisse (Nõukoguliku majandussüsteemi üles ehitamine ENSV-s ja selle tulemid) ning kõige parem meel oli kahe täiesti mõttetu nõukogude parteitegelase pärast, kelle nime ma enne raamatu kättevõtmist polnud näinudki (vähemalt teadlikult mitte).
A) kes oli NLKP Eesti Büroo esimene juht - vastus Šatalin. Õnnekombel olin selle täpselt 5 minutit enne eksamit ära fikseerinud ja igaks juhuks meelde jätnud.
B) millega on ENSV ajalukku läinud V.Kossov - sama 5 minuti sees ujus see nimi mu silmade eest läbi lauses "seoses L.Beria ümberkorraldustega läks Kossov 1953 tagasi Venemaale ja teda asendas...". Aga oleks ma siis mäletanud, et kes ta oli või vähemalt sedagi, et kes teda asendada võis. Kuna Beria ümberkorraldused puudutasid rahvusliku kaadri edutamist, siis panin hea õnne peale kirja, et Kossov oli enne seda EKP 2. sekretär (need olid reeglina Moskvast lähetatud emissarid, kuid Eestis oli 1953-1971 selle ala peal kohalik tüüp - tegelikult isegi 2). Läks pihta. Pärast selgus et eksamilt laekus B, mina olen igastahes üdini rahul!

Spordiuudiseid lugedes torkas mulle silma, et Eestiga mängimiseks valmistuv Inglismaa koondis leidis endale sobiva sparringupartneri, kelle vastu oma vormi testida - Brasiilia. Päris uhke tunne kohe.
Teine mõte, mis mul seoses Inglismaaga pähe tuli, oli potentsiaalne nimi meesstripparite pundile: Pikatilli Tsirkus

eile oli siis selline päev, kus ees ootasid proovieksam eesti keele väljendusoskuses ja eksam allikaõpetuses. Proovieksamiga lahenes kõik lihtsalt - õigekirja ma valdan (vähemalt siis, kui ma tean, et vigu teha ei tohi). Eksamile minnes aga oli kõige raskem osa õige audika üles leidmine (ma ju üheski loengus ei käinud ja mul polnud õrna aimugi, kus neid peeti). Eksam pidi toimuma Ülikooli 16-212, aga otsisin end peahoones lolliks - no ei ole sellise numbriga audikat. Igaks juhuks võtsin veel sammukene tuvastusprotsessis tagasi ja selgitasin välja, et peahoone ei olegi Ülikooli 16 vaid hoopis Ülikooli 18. No tore on, tuli minna Marksu majja. Seal fassaad tellingut täis, üritasin tagant siseneda, kuid sattusin pedagoogikaosakonda... need ka numbrist midagi ei teadnud, aga andsid mulle kasuliku vihje - tellingute sees olevat auk ja selle taga uks (ma ei tea miks, aga see tuletas mulle Buratinot meelde) ja uksest saab teisele korrusele folkloristide juurde, seal äkki on õige ruum olemas. Oligi :)
eksami endaga selgus hulk häid ja halbu asju
- hea asi: see oli valikvastustega test
- halb asi: mõned asjad panin puusse (ma arvan et 31-st 25 punkti +/- 2 saan)
- hea asi: tegemist oli hoopis arvestusega
- halb asi: aines pidi tegema kirjatöö
- hea asi: õppejõud mind pikalt ei saatnud, vaid lubas et ma võin selle töö ka hiljem ära teha
- halb asi: ma ei saanud juhistest täpselt aru
- hea asi: leidsin õppejõu E-maili, küsin talt järgi, mida tegema peaks
- kõige halvem asi: nüüd tuleb see asi valmis kirjutada....

õhtul otsustasime ära realiseerida mu Apollo raamatupoe kinkekaardid 350 kr. väärtuses. Tulemuseks ca 2500 lk. fantasyt (tõsi küll 60 krooni tuli juurde maksta)... Maarja arvas, et nüüd on suvi sisustatud, aga mul olid ses suhtes väiksed kahtlused. Aga avades oma hotmaili mailboxi nägin, et Veer on saatnud mulle hunniku faile ühest teisest fantasy-sarjast, nii et nüüd on vist tõesti suvega muretu...

Võiks arvata, et inimene õpib oma vigadest, aga kus sa sellega - jälle on kõik võimalikud (ja võimatud) asjad jäetud viimase minuti peale. .. Teisipäeval ootas ees eksam, teemaks Idamaade kõrgkultuuride tunnusjooned. Loengud olid sellised lõbusad (nii palju kui ma neis käisin) ja sageli käis mingi õppejõudude poolne lora, kirjanduse loetelu oli aga 1,5 lk pealkirju. Esmaspäeval siis jalutasin enne klubi raamatukogust läbi ja laenutasin neli paksu raamatut (ok, mõni oli natuke õhem). Aga peale pättonit kodo jõudes tundsin, et väsimus kipub maha murdma ja võtsin vastu olulise otsuse - parem minna eksamile puhanult, mis siis et selle asemel mõni asi õppimata võib jääda. Lisafaktorid sellise otsuse tegemisel olid, et eksam pidi tulema valikvastustega testi vormis ja teema mind huvitas. Arvasin, et minu teadmistel põhineva kobistamisoskuse juures ei teki probleeme aine läbimisega. Teisipäeval siis tööl õppisin nii, et neljast raamatust kaks lehitsesin läbi, ühest vaatasin pildid läbi ja lugesin sissejuhatuse ja neljandast lugesin umbes pool diagonaalis ja teise poole jätsin lugemata (oleks vajalikku teemat rohkem olnud, oleksin ka kõik diagonaalis lugenud), lisaks lugesin konspekti läbi (koguni 2 korda). Ja kui eksamile läksin, selgus et valmistumise taktika sai hea valitud: eksami tegemisele läks ca 10 minutit, õigesti panin 40-st 39. Eksami lihtsust näitab see, et andsin järgmine päev küsimused Vallole, kes eriettevalmistuseta pani 40-st u.29 pihta (ma ise oleks vast midagi sarnast saanud)... tõsi küll, teada on et keskmise plekimüüja IQ ületab keskmise üliõpilase oma tunduvalt.
Reedeks oli vaja ühes teises aines teha arvamus-retsensioon (mis iganes see olema peaks) ühe mälestusteraamatu kohta. Raamatukogus oli see täiesti olemas, aga loomulikult ei olnud mul aega seda lugeda enne neljapäeva. Ja neljapäeval olin ma Tallinnas, turniiril, mis algas kümnest hommikul (st. hommikul kell 6 oli Tartus äratus) ja jõudsin koju millalgi 11 tuuri. Turniiri ajal õnnestus raamat peaaegu läbi lugeda, kuid kui ma koju jõudsin, siis talitasin jällegi põhimõttel "hommik on õhtust targem" ja vaatasin hoopis "Minu Lenineid"... hommikul kell 5 äratus, 8.30-ks oli asi valmis kirjutatud ja siis tuli alarmeerida Indrekut, et ta selle välja prindiks ja Eesti ajaloo õppetooli viiks... ja juba kell 10 helistati mulle ajaloo osakonnast ja küsiti, et kellele see täpselt postkasti toppida tuleb. Näis siis, kas õppejõud satub vaimustusse. Ja nüüd on mul teisipäeval tulemas proovieksam ühes ja eksam teises aines ja ma just olen saanud 3 konspekti selle kohta (abipalve kursa listi saatmise tulemus), aga arvake ära, kas ma seda täna-homme õppima hakkan. Kes arvas et ei hakka, saab punkti!
bridgealaselt on ka eriti tegus nädal olnud - ainult teisipäev jäi vahele. Esmaspäeval sai pättoniks hangitud varumeesteks Kõivupuu-Dalberg, kes mängisid muidu suht normaalselt, aga Lemps sai mõnede lahedate liigutustega hakkama, eriti viimases matsis. Tal võis olla päris suur kergendus märkelehti avada, kui asjaolud olid järgnevad:

partner avab odavas kalli vastu 2NT, vastased jõuavad nelja patta ja Lemps kontreerib selle ära lehega, mille ainuke väärtus oli kuues ärtu ÄK. 12 tihi ja 1190, märkelehte avades transformeerub see +240-ks, sest me Maarjaga võitsime kuus pada (1430)

mängib Lemps 4 pada, kus on 10 tihi täiesti varrest (need võtaks ära ka kuu aega algajate kursusel käinud inimene) ja 11 tuleb ilmselt suuremate jõupingutusteta. Kuidagi mängib ta selle taha ja avab märkelehe, kus tuvastab oma suureks kergenduseks, et teises toas on kuus pada üheta läinud (tegelikult lasime selle välja, aga 4 tihi enne lõppu tõmbus Tuul näost kaameks kui märkas, et risti kuningas on endiselt käes, aga käik juba päästmatult lauas kinni)

annab Lemps 3NT-s 12 tihi, õnneks selgub et meie olime saanud samad 12 tihi (kahe avakäiguga pole shanssigi ja soodsa avakäiguga tuleb sooritada lõikus mastis kus on ÄKETxx vastu xx-i, neljas soldat on lõikes) ja seda kuues.

Kolmapäeval korraldati HTG bridgeturniir. Kuna ma olin läbiviijana niikuinii ripakil, siis leiti mulle üks kohalik tegelane partneriks ja pandi mängima. Seda hoolimata sellest, et ta talle helistanud Kripsule mainis, et "ärge mulle mingit osavat andke, ma olen päris udune praegu". Kästi tal siis kohale tulla, mainimata et minuga mängima peab. Lootus nimelt selles, et ma oma intelligentsi ülejäägi korvan tolerantsusega... mängida oli lõbus, ega ta küll üleliia osav ei olnud (või siis pigem üldse mitte), aga vähemalt ta ei kartnud ja väristanud kätt, oma patsrid tegi ruttu ära ja mul ei tekkinud kordagi tunnet, et mind nüri noaga veristataks, muidu tavaliselt kobamatega on see häda, et nad patserdavad niikuinii, aga nad mõtlevad nii kaua, et sa jõuad vaimusilmas juba näha, et mis juhtud ja siis sada korda ära surra selle jooksul. Kokku laekus koguni teine koht, esikoht jäi ka ainult kolme väikse punkti kaugusele.

Neljapäevast edasi siis Tallinna Festivalil. Kutsutute turniir lõppes kaheksanda kohaga. Oli üks õpetlik jaotus, miks ei tohi 1 risti peale ässa ja kuningat (olgugi et ainult 7pp) negatiiviks lugeda. Avas Vants 1C, Luksilt 2S vahele ja nüüd Jürka passis viienda ärtu kunni, risti ässa ja pada singliga! Minult 4S ja Vantsilt tala (mis iganes see neil ka ei oleks) ja nüüd olidki pakkumisega ummikus - Jürka otsustas pakkuda 5H, Vantsil oli hirmus elajas leht (mina oleks kuus ära venitanud), aga ikkagi otsustas passida... Nii nad olidki ainsaks paariks, kes isegi kuute ei jõudnud, 20 paari 23-st olid isegi seitsmes (mis on varrest).
Reede oli võistkondlik, mis mitte kuidagi ei sujunud ja kui me olime 8-st matsist 102 VP-d saanud, siis arvasin ma, et pole mõtet laupäeva hommikul 30 koha peale pressima hakata ja suutsin selles ka võistkonda veenda, sai laupäeva hommiku vabaks.
Täna oli siis paarikas, kus ma suutsin ühes jaos 135 väikest punkti magama panna (jaotuse maks on 140, nii et suutsin täismaksist sisuliselt täistala teha). Ja seda sulaselgest ahnusest, mis on absoluutselt mulle mitteomane (tavaliselt üritan ikka parimat võimalikku lepingut mängida). Jagu selline:
Äxx........xx
ÄKx........EST98
Äxx.........x
xxxx........ÄKES9

pakkumine
1C (3+) 2H (FG)
2NT 3C
3H 4NT
5D 5H
6H ?

ma küll ei aimanud, et partneril on koguni kolmene ÄK ärtus vaid arvestasin duubliga, aga see on suht ükskõik, arvestades minu mastikvaliteeti. Lugesin kokku, et ärtus on sama palju tihisid kui NT-s ja pakkusin.... 7NT... Kuna kuskilt ühtki tihi juurde pole saada, läks see üheta. Matsis oleksin tuima näoga 7C pakkunud, sest kui ta peale mu kahte ärtut ei suutnud pakkuda pada ega toetada ärtut on see tal raudselt neljane ja mul on 13 tihi sisuliselt lugeda: 12 vart ja 13 tuleb löögiga (tema käest saab 2 pada ärtudele ära visata, neljast pada tal olla ju ei tohiks). Samas võiks kasvõi saalis ringi vaadata, et suvaline seitse oleks hea tulemus. Nagu pärast selgus, oleks seitse ristit meile kõik punktid andnud, aga mina oma ahnuses keerasin vindi üle. Mis parata, järgmine kord olen targem...

Loen paari viimase päeva ajalehtedest tralli rate.ee ümber ja tunnen siirast heameelt, et ma ei ole 5-10 aastat noorem. Seda seepärast, et võibolla tegeleksin ka mina oma vaimu nüristamisega antud keskkonnas. Ökuli pool olles (togisin Championship Manageri) tekkis ekraanile järsku MSNi aken, kus öeldi u. "kliki siia lingile, pane talle punkte, normaalne tüdruk. Võid midagi kirjutada ka tema kohta, ta lubas sulle vastu kirjutada". No selge, Ökuli vennatütar oli MSNi sisse jätnud ja käis vinge rate punktiturg. Ning ilmselt oli jutt inimestest, kes üksteist absoluutselt ei teadnud. Mul tekib pidevalt küsimus "huvitav, kas mina väiksena ka sama rumal olin?" ja tavaliselt saab see mult endalt vastuse "kindlasti mitte!". Ja ega ei olnudki, kuid teisest küljest oli mul ka vähem võimalusi nüristumiseks - võimalusi netti ära kaduda oli märksa vähem, inimesed suhtlesid ka niisama, mitte ei käinud kaubamajades ja rates töllerdamas. Tore, et ma ei pea oma tutvusringkonnalt punkte ootama ja omakorda neid punktidega hindama (sama teema, miks mulle ei meeldi iluuisutamine, võistlustants, sportvõimlemine ja eurovisioon - kuidas omistada oma subjektiivse hinnangu alusel asjale objektiivne väärtus (punktid)). Ning kuna kõik su sõbrad eeldavad sult maksimumi, siis ei olegi põhimõtteliselt võimalik neile midagi muud panna (solvuvad saadanad) ja tekib selline tore pealiskaudne "oi mul on nii palju parimaid sõpru" efekt. Täna hommikul lugesin Kaugverilt mõttetera (ma ei tea, kas see on ta isiklik või laenatud) - "tõtt on võimalik rääkida ainult olukorras, kus inimestevahelised suhted on kaotanud kogu tähenduse". Kedagi tegelikult ei huvita tõene arvamus (isegi kui nad seda küsivad) vaid hoopis kiitus, reklaam ja enda parem positsioneerimine selle valguses. Teine tore mõttetera, mille netist leidsin, käis otse rate.ee kohta - noor inimene ei saa valida, kus ta elab või millises koolis käib. Samuti pole tal tavaliselt veel saavutusi, mille üle uhke olla. Aga rates on tal võimalik oma isiklikku profiili kultiveerida ja kui see ebaõnnestub, siis selle ära kustutada ja uue luua. Nii vist ongi - maailm on väike, müra on palju ja ometi (ka tühised ja nürid inimesed, või ennekõike just nemad) tahavad olla Keegi. Masendav, või mis teie arvate?

Nädalavahetusel oli Eesti segapaaride MV ja ma kirjutasin sellest partnerile kokkuvõtte. Kokkuvõte oli päris aukartustäratava mahuga - 38 lk, esita või ülikooli lõputööks. Mis siis selgunud - vastased olid ikka väga kurjad, isegi veatu mänguga kahe sekka poleks tulnud. Tõsi küll, lolluste tegemajätmine oleks kolmanda koha andnud, aga arvestades et see saadi 53%-ga, siis ilmselt sama teema oli igal paaril. Mängi siis sellistega... kui keegi tahab kokkuvõtet näha, et võib-olla midagi kõrva taha panna ja õppida, eks küsigu Maarja käest :)

Inimesed üllatavad järjekindlalt värvipimedusega. See, et kuldne ja pronksikarva plekk neil mõlemad sama nime kannavad (oleneb inimesest, et kumba) on veel mõistetav (no ei pea inimesed teadma, mismoodi vastavat värvi nimetatakse), aga hämmastav on see, et karjakaupa on tegelasi kes pruuni "punaseks" nimetavad (vastupidist on ka kord-paar olnud). Täna siis sain uue variandi - andsin kundele pleki kätte, tema vedas autosse ja oli paari minuti pärast tagasi - ma olevat talle pruuni andnud, kui tema tahtis hoopis musta. Vaatan mina plekki ühe nurga alt ja teise nurga alt ja mitte aru ei saa, minu meelest on see must mis must. Tema raiub aga oma joru, et see on pruun plekk... Lõpuks suutsin ta ära veenda, pannes tegeliku pruuni värvi pleki sinna kõrvale, siis vabandas ca minuti jagu. Hea et mul on nii hea veenmisoskus :)

Õppejõududel tuleks ära keelata üliõpilaste ehmatamine....

Taust selline: esmaspäeval oli ühe kirjatöö esitamise tähtaeg (niigi nädal hilisemaks lükatud)...kirjutasin siis mitu ööd ja õhtut (päeva ajal oli muudki teha) ja saatsin lõuna paiku õppejõule ära. Täna avan meilboxi, seal vaatab vastu õppejõu vastus sama subjectiga. Peast käisid läbi mõtted, et ju siis olen hiljaks jäänud või talle miski muu ei meeldi... teen kirja lahti: "Tere, sain Teie kirjatöö kätte.Heade soovidega Mati Laur". Huhh.... näis kas pärast seda kui õppejõud selle läbi on lugenud ma samuti nii roosa ja rahulolev olen

Nädalavahetusel toimusid Eesti võistkondlikud meistrikad mälumängus. Olude sunnil tuli minulgi sinna mängima minna. Ambitsioone eriti ei olnud ja eesmärk oli asja rahulikult võtta, kuid üllataval kombel olime peale 1. blokki (ajalugu-poliitika) koguni teisel kohal. Seda hoolimata sellest, et üks kehvasti sõnastatud küsimus ei lasknud meil õiget vastust kirja panna. Edasi läks raskemaks ja vahepeal olime kuskil 8. koha peal, kuid viimase blokiga tegime korraliku tõusu. Ja nii oligi enne viimast küsimust laual seis, kus olime kolmandad, üks konkurent 1 ja teine 2 silma maas (õige vastus annab 2 silma, poolik vastus 1). Viimane küsimus oli mingi albaania-bulgaaria taustaga õllelaadse joogi kohta. Teadsin küll, et see oli see, millega Anu Välba lubas rindu suurendama hakata (st. joob iga hommik klaasikese ja siis kaevad, kas rinnapartii kasvab, üritus jäi küll katki - tea kas maitses tõesti nii kehvasti), aga noh, ei tule see nimi kuidagi meelde. Teistel täpselt sama lugu. Panime siis kirja "bila", õigeks vastuseks oli "boza". No ebaõnn... aga kui siis selgus, et ka konkurendid olid eksinud, oli rõõm küll suur. Mingi õiglus peab siin ilmas ikkagi valitsema, sest ainuüksi kohtunikutegevuse tõttu jäime me ilma vähemalt kuuest punktist (eksitav küsimus, eksitav küsimus+normaalse 1-punktise vastuse eest baranka, normaalse 1-punktise vastuse eest baranka ja suuline märkus küsimuse kohta, mis tegi võimatuks õige vastuse kirja panemise). huhh....
Samal ajal toimusid Saaremaal juunioride meistrikad bridges. Ühest küljest on heameel, et tartlased esinesid hästi - Eesti juunioride esiotsas olid pikalt kõik inimesed Tartu taustaga - kas praegused tartlased või siis siitkandist pärit, teisest küljest aga päris ees olid lätlased. No aru ma ei või, milleeniumivahetusel ei olnud läti juuniorid nüüd küll mingid tegijad ja ega see uus põlvkond ka nii kõva ei ole et tabeli esiotsa puhtaks tegema peaks. Pigem ikka tõde selles, et meie omad on nats pehmekesed... Jääb õnnis lootus, et mõni neist kunagi ikka mängima ka õpib.
Tartu klubis õnnestus eile teha pretsedenditu tegu - viimaseks jääda (44%-ga). Selleks tegelikult ei olegi palju vaja - paar jagu mängida partneriga eri stiilis, paar sitta otsust ja kamaluga ebaõnne. Aga nüüd on see siis tehtud, järgmist korda on oodata järgmisel aastatuhandel.

Huvitav, kas alkokeeld osutus siis niivõrd tõhusaks abinõuks, et sündmused paari päevaga maha rahunevad? Kuigi kui vaadata kinnipeetute arvu - siis mitmesaja ekstremisti ja ässitaja elimineerimisel võiks ju riiukukkede arv võrdelises sõltuvuses niisamagi kahaneda.

asju, mis on silma jäänud:
üldiselt välismeedias pigem vandaale taunivad sõnavõtud, va. Schröder - aga tema teadagi on otsapidi gaasikraani otsas, mida nad Venemaalt Saksasse tõmbavad
meeldiv toetusavaldus aserite kogukonnalt Eestis - hädas näed, kes on su sõber. Peaks tänutäheks mõnikord mõnda aserite söögikohta külastama... kas keegi oleks veel käpp tulema?
Poola Katõni komisjoni avaldus, et Poolas peaks samuti nõukaaja mälestusmärgid maha võtma, kuna Tallinna sündmused näitavad, et need on ainult ettekääne millele iganes
Politseile tõeliselt kasulik PR - austus nende vastu peaks tõusma nii neil, kes näevad neid seadusliku korra kaitsjatena kui neil, kelle pea ei võta kinni muud, kui seda mis sinna kinni pekstakse. Kui pidi olema karjakaupa soovijaid politseid abistama, siis vähemalt ehk tuvastatakse, et selle asutuse erastamine Falckile ei pruugi hea mõte olla
Ansip vs Savisaar 1:0. Ansip vähemalt julges midagi ette võtta, Savisaar aga üritab end igati Eesti võimust distantseerida. Nõustun Oja Petsiga - Savisaar on silmakirjalik ja valelik, peaasi et saaks Tallinna pumba juures penskaritele 30 seeklit välja kaubelda ja valimistel neilt ja venelastelt hääled sisse kasseerida. Ikka kohe väga on vaja saata venelastele "signaale", et tema ongi nende messias, selle asemel et asi resoluutselt kontrolli alla saada ja pärast praavitama hakata. Rannamäe mainis telekas, et on näinud kahte rahvamäsu ja teine neist, Göteborgis, kus politsei oli väga leebe ja mõistev, oli läinud absoluutselt kontrolli alt välja.
eestlaste keelekasutuses on sõna "venelane" praktiliselt asendunud sõnaga "tibla"

Loodame, et terve mõistus võidule pääseb ja laamendajad maha rahunevad. Lõpetuseks kaks lugu mis mulle kogu selle jamaga seoses meelde tulid:

1) Integratsiooniraha oleks mõistlik laiali jagada bridgeliidule. Miks? Sest juhtunud ca 5 (võibolla ka 10) aastat tagasi lugu Vilniuse turniiril, kus üksteise kallal saagisid Trishkin, Karpov ja Levenko ning tegid seda sulaselges eesti keeles

2) 1917 oktoober (uue kalendri järgi november), telefonikõne:
- Smolnõi kuuleb!
- Aljoo Smolnõi, kas teil õlut on?
- Ei, õlut meil ei ole...
- Aga kus on?
-Talvepalees on!
- Uraaaa!!!

Lugedes uudiseid Tõnismäel toimunud märulist (hea et mul telekat ega raadiot ei ole, sai vähemalt öösel rahulikult magada) tekkis mul tunne, et väga raske on mitte muutuda ksenofoobiks. Loomulikult ma armastan teha rassistlikke nalju ja mulle ei meeldi globaalne küla ja rasside-rahvaste segapudruks muutumine, kuid samas olen ma väga tolerantne kõiksugu rahvsute suhtes: ma tunnistan igaühe õigust olla soomlane, venelane, juut, lätlane, neeger või kes iganes - aga täpselt niikaua, kuni see on ta rahvus, mitte ei muutu "elukutseks". Lihtsalt valus on vaadata, kuidas koguneb kari sisserändajaid, kes soovivad muuta väljakujunenud kordi ja tavasid lihtsalt põhjendusega, et neid (immigrante) on juba palju tekkinud. See oleks nagu ma läheksin kellegi poole külla, aga mulle meeldiks seal nii, et sätin ennast sisse ja seejärel kutsun veel paar sõpra endaga sinna ja hakkan asju omal moel korraldama. No ei tohiks ju asjad nii käia, aga paraku mõnedel seda va ülbust jagub. Maarja juhtis tähelepanu, et vandaalid nägid välja nagu tavalised noored inimesed - noh, needsamad, kes kaubanduskeskustes jõlguvad ja muidu igavlevad ja aega surnuks löövad. Ja grupimõistuse omapära on see, et pigem sarnaneb selle intelligentsitase grupi madalama otsa kui keskmisega, nii et pole ime, et igavlev vene pööbel sai alkoholist ja ilusast soojast ilmast tiivad selga ja hakkas lammutama, mis vähegi ette jäi. Taktikaliselt oleks kuju demonteerimiseks ilmselt sobivam aeg olnud varasem (kehvem ilm, mis ei lase massidel hästi koguneda, sest isiklik mugavus on ju ka teadagi tähtis) ja esmaspäev (töö-koolinädal ees, ei saa mitu päeva järjest linna peal laaberdada), aga vähemalt ära ta veeti, hea seegi. Parem üks kord asi teravaks lasta kui pidevalt mingi vene terrori ja väljapressimise käes kannatada. Venelastele oleks paras keset Punast Väljakut püstitada mälestusmärk Batu-khaani vägedele, kes peksid Saksa ja Leedu vägesid ja ei lasknud neil Vene vürstiriigikesi vallutama tulla (OK, see on pisike liialdus, kuid point peaks selge olema), saavad siis kah aru, kui mõnus on vaadata, kuidas kari mongoleid seal ümber oma tantsu tantsimas käib.
Huvitav, kas vantidel endil, kes lammutamas käisid ka pärast seda piinlik on? Sügavalt kahtlen, pole see rahvus...

Eile mängisin üle pika aja taas individuaalturniiri. Seda mitte küll päris vabatahtlikult - Padari helistas ja ütles, et ühte kätt on vaja - kuid mitte ka üleliia vastumeelselt. Lõppeks ilm oli ju ilus (tähtis faktor kodust väljumise ja õhtuse koju navigeerumise juures) ja vaba õhtupoolik ja väike bridgenälg... Kuna esmaspäevase etapi vahele jätsin, siis ei pidanud ka tulemuse pärast põdema ja sain keskenduda õllejoomisele ja kaartide tihisse pildumisele.
Rahvast oli vähe nagu alati - no ei ole kellelgi (peale Sula) erilist huvi seda bridgemängu vormi harrastada. Iseenesest nõustun ühe noore kommentaaridega, kes ei tahtnud varukäeks minna, et:
A) oleks siis kõik omad inimesed nagu Kotkas, aga mingite suvaliste pässidega ka mängida ei taha
B) kannatagu nad nüüd ise, et nii lolli turniiri teha otsustasid

Igastahes Padarile ma mainisin, et järgmine aasta võib selle turniiri ilmselt lihtsalt eriliste südametunnistuspiinadeta ära jätta, mis siis et "teised klubid ju teevad individuaale".

Klubi algas hästi - sain kätte ühe vana võla, mille ma olin maha kandnud (õigemini olin ma selle maha kandnud juba sel hetkel, kui ma selle välja andsin), ühesõnaga ootamatu tuhande raha tekkimisega.

Mängu tase oli individuaalile omane, ühesõnaga kehv. Oleks ma mingit tulemust jahtima läinud, siis oleks võinud kohati päris kurjaks ja kohati päris õnnelikuks saada. Kohe esimeses jaos kontreerisin ära vastaste Staymani ja mu partner (hilisem medalivõitja) arvas, et see on väljavõtuks. Nii ta pakkuski 3♥, sai kontra ja minult singelemanda toetuseks. Tulemus oli -800. Teises jaotuses ei suutnud ta keskmängus käia masti, mida ma olin pakkunud, vaid ründas "laua nõrka". Vahe oli umbes 2 tihi.
Teises voorus kõigepealt partner avas kolme padaga ja parandas minu 3NT nelja patta. Toetuseks oli mul renoo (muud mastid olid head) ja kuna käivitus löögiveski, siis käis ta kolmeta. Seejärel patserdas ta taha 2♥ (no suutis leida võimaluse paljude trumpide loovutamiseks) ja viimaks ei jaganud ära tekkivat positsiooni (kui avakäiguks tuli kõrvalmastikuningas ja seejärel lõppes avakäijal peagi ka trump, siis on ohutu tolle kõrvalmastiga kätte tulla) ja kaotas tempo ning tihi või paar. Õnneks polnud oluline.
Seejärel pressisime partneriga (hilisema võitjaga) ära 21-punktise geimi, järgmises jaotuses mängis ta mingi null-shansi peale ja kaotas tihi (tala ja maksi vahe, sest mängisime NT-d pada asemel) ja viimases toimus vastase ja partneri poolt suurepärane ruutumasti lahendamine. Mäng oli NT ja mast jagunes tal:
KE543 - ÄT82
alustas kümne(?!) käimisekga kunni alla, et "mast lahti blokeerida - iseenesest õige mõte, et 10- ja 8 tuleb deblokeerida, kui meil mast 3-1 olema peaks, kuigi tal on kõrvalmastis sisek pikemasse kätte olemas. Aga kui nüüd Süd krohvi viskas, siis oli kadunud variant neljas soldat Nordilt maha saagida, ühesõnaga - tehniliselt õige on alustada kaheksaga. Seejärel käis ta KE alt väikese ja Nord ei vaevunud S97-st suurt vahele panema. Seda aga väljamängija tähele ei pannud (või lihtsalt ei hoolinud sellest) ja ta mängis ässa! Istu ja imesta...
Järgmises voorus orgunnisin ise osamänguvõitluses -800 (kehvasti mängisin kah, aga ka 200 oleks saast olnud). Siis tulid vaba voor ja üks normaalne voor ning alles seitsmendas voorus üllatas vastane jälle sellega, et ronis pada klapi ja nelja ässa pealt slämmi (kokkumänginud paar kusjuures). Ei tulnud välja, isegi mitte üheta ei läinud. Teises jaos seisab neil 5 mõlemas odavas, aga meil 3♥. 3♥ mängisimegi.... Põhjus oli selles, et inimene ei taibanud, et Ranna-Ruutus saab mõlemat odavat näidata risti pakkumisega ja pakkus kõigepealt ruutut. Eks ta on siis järgmine kord (loodetavasti) targem. Viimasest kahest ma ka erilisi ekstsesse ei mäleta (ilmselt õlled tegid oma töö) ja kokku laekuski üllatavalt kõrge % - tervelt 54. Mine tea, äkki peaks Võsul Eesti individuaalil ka kätt harjutama minema (reaalselt võttes niikuinii ei lähe).

Käisin nädalavahetusel sõbralikus lõunamaises vennasvabariigis Lätis kaarte mängimas. Loomulikult oli esimeseks asjaks, mis mind seal vastu võttis kohalik ilm - vastik ja kõle ja taevast sadas alla mingit ollust, mis oma konsistentsilt oli kuskil lörtsi ja vihma vahepeal. Mängukohta jõudmiseks oli esimeseks probleemiks õige trammi leidmine. Tänu Aivarilt saadud juhtnööridele teadsin ma, et õige sõiduvahend liigub numbri 4 all ja tõepoolest õnnestus mul väikse vaevaga lokaliseerida selle peatus. Siis aga tekkis probleem: mängukoht asus üle jõe, kuid tramm tuli sealt suunast - samas aga teisel trammiteel (kus minu loogika kohaselt trammid peaksid teistpidi liikuma) olid peatuse sildile märgitud mingid muud numbrid, igatahes nelja seal küll ei olnud. Ja et minu häda veel suuremaks teha, siis tuli teisest suunast ka kohe vajalik tramm. Otsustasin siis teha kiirreageerimist - hüppasin trammile, kavatsedes sõita paar peatust edasi, lootuses et peagi tuleb vastu ka vajalik peatus. Nojah, ja siis tegi tramm lihtsalt ringi ümber bussijaama ja hakkas õiges suunas liikuma. Esimene tõke edukalt ületatud. Edasised juhtnöörid sisaldasid, et pean trammiga üle raudteesilla sõitma ja siis keerab see vasakule ja umbes teine peatus peale seda on õige. Sõitsin trammiga üle raudteesilla, tramm keeras paremale. See sundis tähelepanu tõstma ja silmad lahti hoidma, kuid kui ta peale järgmist peatust vasakule keeras (ja peatuste nimed ei sarnaned kuidagi sellega, mida mulle oli öeldud), tundus, et kõik on kontrolli all. Ainukeseks ohuks olid maamärgid (lage roheline plats, suured inetud hooned ja Maxima poeketi reklaam - ma olin seal korra varem käinud ja mulle meenus, et midagi sarnast oli mängukoha juures küll). Aga mis seals' ikka, ega reklaam pole veel pood ja inetuid hooneid on Riias küll, küll mõne lageda platsi ka leiab. Sõitsin siis 2 peatust edasi, aga tramm hakkas keerama mingi Lasnamäge meenutava asumi poole (Imanta). See tekitas mus kahtlust, et juhtnöörid võisid olla veidi sussaaninlikud ja seepärast tulin igaks juhuks ülejärgmises peatuses maha ja helistasin Aivarile, et aru pärida. Väga palju ma targemaks ei saanud, aga tundus, et tagasi tulemine ei saa viga olla. Istusin siis trammile, sõitsin ühe peatuse (kuna järgmiseks peatuse nimeks öeldi midagi muud, siis ma pelgasin, et mingi jõnks tuleb jälle sisse või jääb selles suunas üks peatus vahele. Pühapäeval tagasi tulles muidugi selgus, et peatus oli ikkagi õige, lihtsalt Läti tava on panna eri suundades peatustele erinevad nimed) ja viskasin teise peatusevahe jala (seda khm... ollust sadas ikka veel pidevalt) ja tundsin end Kolumbusena, kes on avastanud Ameerika, kui ma lõpuks mängukoha tuvastasin.
Mäng kui selline oli mõnus, sai suhteliselt normaalselt mängitud, peamiseks probleemiks oli süsteemi kramplik meelespidamine - 1♣ ja 1♦ avapakkumised olid omavahel ära vahetatud, 1♣ peale mängisime ülekandeid ja 1♦ peale kontrollivastuseid. Ühe korra oleks äärepealt unustanud ja 1♣ avanud, viimsel hetkel korrigeerisin 1♦ peale. Takkajärgi tark olles oleks vist parem olnud see ära unustada, sest slämm läks ju taha (kõrvalmast 6-1, 5-2-ga on variandid ja 4-3 puhul on leping suht ladvast). Ühe slämmi käisin lollisti taha, aga sellest allpool.

Tagasiteel üritasid mingid 2 mustlast mult raha välja meelitada - jutt selline, et nemad autoga ja bulgaariast ja väga sõbrad jne. ja kas ma ei leiaks neile midagi bentsu jaoks. Et neist lahti saada, kahisin järgijäänud 1- ja 2-santiimised mündid (kokku 5 santiimi) ja mainisin tuima näoga, et mul pole üldse mingisugust muud raha järgi jäänud. Näha oli, et uskuma nad ei jäänud, aga mis neil ikka parata.

Aga nüüd slämmist. Mängisin Südist 6NT lehega:
♠ ÄKET
♥ ÄEx
♦ KExx
♣ Äx

♠ xxx
♥ STx
♦ ÄSx
♣ Kxxx

avakäiguks väike ärtu, tagant võeti kuningaga ja käidi ärtu tagasi. Seejärel võtsin ära ärtu, kaks pada, neli ruutut (avakäigu tegija viskas ära 2 ristit) ja kaks ristit ning käisin pada, millele eest tuli väike. Nüüd siis hakkasin leiutama, et mida padaga pihta hakata: avakäijal oli ruutu duubel ja neljane risti, mis tähendab, et ärtu-pada on mingit pidi 4-3. Arvasin, et pigem siis ikka käis neljasest ärtust välja, muidu oleks ta äkki võinud ristit käia ja mängisin tipust, see oli teadagi vale. Aga kus siis viga sai tehtud: enne kolmanda ärtu võtmist pidin mängima neli ringi ruutut, et anda talle võimalus kolmas ärtu ära visata. Kui ta seda teeb, siis on võimalik jaotus kokku lugeda. Loomulikult ta peaks olema võimeline mu tihid kokku lugema (ma olin näidanud kolme kontrolli) ja taipama, et ärtut peab ta iga hinna eest hoidma, kuid iseasi on, kas ta seda ka teeb. Ühesõnaga siit 2 moraali:
A) kui hakkad tihisid karpima, võta kõigepealt ära see mast, kuhu vastased PEAVAD äraviskeid tegema
B) kui oled kaitses, loe kokku väljamängija tihid ja see, mitu äraviset sa tegema pead. Ühtegi masti, kus väljamängijal on tõmme (tõmbed) ei tasu renooks visata, sest siis pead sa niikuinii sooritama äraviske kõrgele kaardile tolles mastis ja lisaboonusena lased väljamängijal jaotuse kokku lugeda

Ülejärgmises jaotuses jõudsin jälle slämmi, kus oli üheksane trumbimast ilma emand-kümneta. Tõmbasin ässa, tagant kukkus kümme. Seepeale tundsin, et jälle on kindlasti asi nii vastikult korraldatud, et tuleks lõigata, kuid otsustasin endale kindlaks jääda ja tõmbasin emanda tagant maha. Huhh....

aga vähemalt matsi me võitsime, 16 jagu lõppesid skooriga 74:47, hiljem tuvastasin, et mina olin neist 16-st jaotusest 11-s väljamängijaks jäänud

Eile lõppesid Tartu paaride meistrikad kuna heitlus esikohale oli pingeline, tuli viimane etapp ära võita (ja nii suure protsendiga kui võimalik). Ja teist sarja järjest läks see edukalt korda - kui Talvesarja viimasel etapil laekus 66%, siis eile tuli isegi 67% ning üldvõiduks piisas (oleks piisanud vist isegi 58-st). Abiks oli muidugi see, et eile enamus vastaste imelikke tegusi sai väärilise palga, mitte nii nagu tavaliselt, et nad oleks sellega ära pääsenud või koguni teeninud.
aga jah - istu ja imesta loomariigi kirevuse üle:

1. jaotus:
Luks lahendab lõppseisus masti:
Sx - ATxxx

käib väikse, paneb lauast kümne ja see saab tihi - vaenlane ei viitsinud KE-st vahele panna

3. jaotus

Luks avab Wilkosziga, vaenlane paneb 4NT (odavate valikuks). Leht on tal:
♠ -
♥ Äx
♦ KT9xxxx
♣ Äxxx

partner "üllatuslikult" valib 5♣ ja siis mängivadki seda, minul on KESx vastas.

4. jaotus

vastane avab 1♦, saab 2♥ vastuse (FG) ja nüüd küsib ässasid ja kuningaid, ning saades 2 ässa ja 1 kuninga maandub viies ärtus. Leht on tal:
♠Exx
♥ÄSx
♦Exxx
♣ÄES

istus keskeltläbi kehvasti ja partner ka ülihästi ei mänginud, käis kaheta (10 tihi ikka on, kui natukenegi tihide võtmisele keskenduda)

5. jaotus

vastane valib klapi asemel ebaklapi ja teeb lisaks kõigele muule revoki (see viimane küll midagi ei maksnud)

6. jaotus

kõntsaga tõstetakse partneri mittesundiv 2♥ kolme. Tulemus kaheta (kallis tsoonis)... kui turniiriseis oleks kehvem olnud, oleksin sellele isegi kontra andnud

7. jaotus

Luks lahendab masti
ÄKx STx

käib lauast soldati, väike-väike-väike. Jao lõpul selgub, et vastane oli kaval ja peetas emandat.

9. jaotus

1♠ avapakkumisele on vastas:
♠ -
♥ Kxxxx
♦ Exxxx
♣ Kxx
vaenlane kaotab kallis tsoonis balansi ja jõuab 3NT-sse. Mõned olid selle küll ka kuidagi välja lasknud, aga meie vastu keris kolmeta.

10. jaotus

vastane avab, teine küsib ässasid ja kuningaid ja paneb 5NT (kuna 2 kuningat on puudu - tegelikult oli partner kuningaid valesti vastanud ja puudu oli neid koguni kolm). Kuna ma vale kuninga alt avakäiku ei teinud, siis oli ainult 12 tihi (2 lõikust istuvad), kui käiksin vale kunni alt, tuleks 13.

13. jaotus

vastane ei vaevu masti 13-ni lugema ja vaatab, et kümne tõmbele üheksa küll kukkus, aga kaheksat mitte (ma olin selle varem signaaliks mingile pildile visanud). Järelikult mast ei tee... :P

14. jaotus

1NT vastu tehakse avakäik lehest:
♠ S9x
♥ Äx
♦ Sxx
♣ Äxxxx

avakäiguks risti äss ja hüvasti sidemed...

15. jaotus
nelja kaardi lõppseisus on vastasel võimalik võtta tihi, samas mastis Luks lauda kinni visata ja saada oma lõikesse jäänud pildiga tihi. Aga loomulikult sai selle tihi laud, järgmises tihis visati ta ise seal mastis sisse ja tuli käia lõikesse

16. jaotus

1♣ - 1♦ järel ei suuda vastane lehega:
♠ ÄKx
♥ KTx
♦ ÄKSxx
♣ Äx
teha muud pakkumist kui 3♦. Partner toetas ja tuligi 3NT asemel 5♦ mängida. Kuigi väljamängija sooritas minu vastu õnnestunud hiina lõikuse (ristis oli tal Ex ja ta käis emanda välja, mida ma viienda tühja kunniga ei katnud), siis rõõmu oli sellest vähe, kui leping lõpuks kaheta keris (üheta mäng oli ka triviaalne - muud mastid olid elimineeritud ja kui ma nüüd ärtut käisin, ei tohtinud kunni peale panna - seda enam et äraviset ei olnud)

17. jaotus
vastane läks kõntsa lehega härjaks kätte, küsis ässa, küsis kuningat ja pani 5♥. Mõtlesime välja (vähemalt) 2 mänguplaani, kuidas 11 tihi saada, aga väljamängija valis sellise, mis andis 10. Kusjuures tegu ei olnud eriti normaalse plaaniga.

18. jaotus
otsustas vastane ahneks (VÄGA ahneks) minna ja tegi mingi lõikuse (kuna avakäigumast pidas tal hästi)... paraku tegi Luks kaitses õige lülituse ja varre 3NT läkski taha (kui see välja oleks tulnud, siis oleks meil üsna nutune skoor olnud)

20. jaotus
oleme kallis tsoonis 4♥ ära pressinud, nüüd üks otsustas et kui partner on paar korda pada pakkunud, siis tuleb tõkkesse minna 4-3-3-3 jaoga (pada ei olnud neljane). Partner muidugi oli kuuenda tühja KS-ga härgamas käinud (kallis tsoonis!) ja nüüd ei suutnud meie pakkumisest välja lugeda, et Luksil peab olema kolmas padaemand... muidu oleks tõke isegi kasulik olnud (kuigi väga kehv tulemus sellegi poolest), nüüd punkte ei laekunud

21. jaotus
läks vaenlastel vahelduseks pihta - 12 silma ja viiese kalliga avanguks pass ja pärast ka mittesundiv (isegi mitte kutsuv) pakkumine... sai pakutud vastavalt tihivõtmisvõimetele ja 2♥ tuli täpselt, saal teadagi neljas ja taga

22. jaotus tegime ise vahelduse mõttes kala - mu kõrgelt austatud partner suutis mulle esimese äraviskega anda signaali masti, mida ta kindlasti ei tahtnud... peale seda ei uskunud, et tal üldse mõni pildikaart käes oleks, aga näe, oli ja 3NT tuli pahadel ulgudes välja

nii et ei saa öelda, et vastased hiilanud ei oleks, õnneks Allah oli üks kord ka armuline ja karistas enamuse käkke ära.

Ajakirjandus on masendavalt nüri - jälle jahuvad nad 13. reede teemadel, nagu selliseid kuupäevi vähe oleks olnud. Viimane oli vist oktoobris, kui mu mälu mind ei peta ja Postimehes kirjutas Lauri Vahtre korralikult selle tekkimise tagamaadest (Templiordu hävitamine 1314, see oli ka 13. oktoobril, mis oli reedene päev). Võiks ju arvata, et teema on ammendunud, aga ei - jälle mingid "huvitavad" küsitlused, et kas tegu on ikka tõesti õnnetu päevaga ja kas inimesed kardavad 13. reedet. No kaua võib...

positiivsete asjade sekka võib kanda eilse Kotka klubi, kuhu tuli kohale 10 paari. Enamasti tekitab masendust see neljapäevane lasteaiakasvataja mängimine, et kanda hoolt selle eest et inimesed ikka kohale tuleksid - küll on ühel mingi häda, küll teisel, mõni ei viitsi jne. Ja tavaliselt on siis neljapäeva hommikuti tunne, et peaks poe kinni panema, kuna kedagi see ei huvita. Samas on jälle kindel seltskond käijaid ning mõnus seltskond ja need inimesed suudavad õhtuti tekitada piisavalt hea tuju, et järgmise korrani vastu pidada. Ja noh, kui keegi ei taha käia, ei saa ka sundida, lihtsalt kahju on...
Luksi kursustelt oli ka kaks paari kohal, nagu arvata oli said nad oma kogemustele vastavad kohad, aga vähemalt tundusid esialgu entusiastlikud olevat. Mängida nad veel küll ei oska, kohati ikka tundus eriline udus rabistamine olevat. Aga noh, kui inimesed on olemas, siis mängima saab neid õpetada, halb on see, kui inimesi kuskilt ei tule. Selles suhtes teeb Luks vähemalt head tööd, et viitsib orgunnida kohta ja õpetada algajaid, tüüpiline Eesti bridgemängija suhtumine on aga paraku selline, nagu Türi (või mõne sarnase Kesk-Eesti koha, täpselt ei mäleta) mingi gümnaasiumi direktoril. Kui Luks teda agiteeris, et pangu koolis ring käima, vajus tollel mokk töllakile ja hakkas kostma vingumist ja hala teemal "ei tea, kas keegi õpetab ja ei tea, kas noored ikka tahavad jne.". Kui bridgemängijate käest küsima hakata, et mida nad on teinud selle heaks, et inimesed Eestis bridget rohkem ja paremini mängiksid, siis ilmselt enamus peaks end samasuguseks töllmokaks tunnistama.

Laural oli ikka tuline õigus, kui ta kunagi väitis: "lolle ei künta ega külvata, need sünnivad ise!" Võtan lahti Postimehe veebilehekülje ja üleval on väike pilt mingist säravast tüübist, kes käed võidu märgiks üles ja laiali on lükanud ("ma olen nii suur, ma olen nii vägev, ma olen parim!"). Vaatan siis nuppu - tüüp rõõmustab selle üle, et ta tunnistati Anna Nicole Smith'i lapse isaks. No aru ma ei või - hunnik tüüpe, kes kaklevad selle kahtlase "au" nimel, kes nimelt oli pornostaarile (kes elu jooksul ilmselt tõesti üsna mitu km. m... on imenud) lapse ära tegi ja siis lapse isaks kuulutamise puhul välja näha nagu kutt oleks just USA presidendiks valitud... Selge see, et tibi jättis lapsele kopsaka rahasumma päranduseks ja asi sellest alanud, aga inimeste nürimeelsus on ikkagi üks asi, mille üle ma imestamast ei väsi.

Üldse on väga veider, mis asjad ületavad uudistekünnise - ntks. Postimehe rubriik "elu": pealkirjad sealt: "Ott Aardam vigastas tulistamisstseenis kätt", "Selgus Anna Nicole Smithi lapse isa", "Itaallane kõnnib truuduse märgiks 1000 miili", "11. aprilli horoskoop", "Victoria Beckhami magu on kahanenud", "Jon Bon Jovist tehakse nukk", "Julia Robertsi abielu on kriisis", "Itaallannad otsivad tõsielusaatest poegadele pruute". Selline see elu meil siin siis ongi....

Möödas on siis parasjagu nädalajagu ja vahepeal pole olnud mingit inspiratsioonipalangut, mis kirjutama sunniks. Ega nüüdki, aga kuna rahvas nõudis, et ma oma kesk ööd pähe turgatanud teooria jumala kohta kirja paneksin, siis üritan seda ääri-veeri meenutada. Mitte et see eriti kerge oleks - ega pea pole prügikast, et kõik mõtted kinni peaks.

Teooria tekkis sellest, et hakkasin mõtlema, kas mitu tuhat aastat tagasi nõuti kõikvõimsalt jumalalt (kui selline asi eksisteerib) ja omistati talle samasuguseid karakteristikuid kui praegu. Selles suhtes on sõna "kõikvõimas" kaunis mugav, et sinna alla annab ära mahutada mida iganes. Kui loodusnähtustega seotud jumalate välja mõtlemist saab lihtsalt ette kujutada - no kui on mingi västrakujuline asi taevas (välk), siis peab seal taga olema keski, kes selle västraga virutab, siis omnipotentse (kas pole tore sõna?) jumala väljamõtlemisega võiks olla jupp tegu.

Aga teooria oli selline, et kauge esivanem nägi unes, et ta võib teha, mida iganes tahab. Ärkas siis hommikul üles ja vormus ta peas olendi kuju, kes nii saabki. Kuna selge on, et see käib kaugelt üle inimese piiride, siis tuli välja mõelda üliinimene, kes ristiti jumalaks. Ja nüüd ongi kogu inimkonna areng käinud seda teed, et jumalat ehitada. Kuna inimkeha modifitseerimine ei ole kerge, siis on mindud jumalale atribuutide lisamise teed, ehk siis ehitatud masinaid. Ja nõuded jumalale kasvavad pidevalt, seoses sellega, mis juba tehtud on. Näiteks jumala poolt saadetud ilmutused = televisioon, aga kui telekas on juba olemas, siis "õige" jumal saaks seal kanaleid vahetada tugitoolist väljumata - st. tekkis kaugjuhtimispult. Ja Jumalale omistatavad vaimsed nõudmised on ka sellised, mille poole tuleks püüelda, aga nagu kõigi ilusate ideedega (nt. kommunism või anarhism) on - paberi peal on kõik küll tore, aga reaalsuses ei toimi - vähemalt mitte olemasoleva inimtõuga.

Ühesõnaga "jumal" on olemas ja kasvab ning areneb pidevalt - seda koos inimkonnaga, mis teda loob. Ja ilma inimeseta pole ka jumalal mingit mõtet - ei saa ju tõsiselt võtta teooriat, et jumal lõi inimese, lihtsalt selleks et oma peegelpilti vaadata. Ja siis andis ta peegelpildile elu, et vaadata, mis edasi saama hakkab. Ja nüüd hoiab inimeste käitumisel silma peal. Mu meelest kõlab see nagu eriti haige meelelahutusprojekt. Pigem see karistav/kasvatav/manitsev funktsioon tuleb sellest, et ühiskond on vaja kuidagi koos hoida, aga iga indiviidi kontrollimine on teadagi kulukas - seetõttu on parem kui igaüks iseennast valvaks ning vältimatu karistus on täpselt paras asi, millega lapsi ja mõtlematuid inimesi hirmutada - mõtlev inimene ei käitu asotsiaalselt (kui tal muid plaane pole, aga selliste plaanide vastu ei anna midagi parata).

tundub, et ma olen oma heietustega üsna laiali valgunud, nii et ilmselt on parem ära lõpetada. Aga jah, nagu kõik on vist juba aru saanud - ei sobi mulle see semiidi jumalatüüp, kus on üks ja ainus jumal ja üks ja ainus õige tee (mis on defineeritud sellesama jumala poolt ja läbi).

Eile sai käidud Brahmsi "Saksa reekviemi" kuulamas. Iseenesest enamasti tore kuulata, aga kuskil poole peal tabasin, et mul on üsna härra Jourdain'i muusikamaitse ("Kas seal orkestris ka laevapasun on? Laevapasun on minu lemmikpill, sest tal on kõige kõvem hääl!"). No nii hull see ka ei ole, aga mulle tõesti meeldib selline "võimas" muusika, millele on kerge heroilisi stseene taustaks ette kujutada. Õnneks seda oli ka natuke (seepärast see mõte mulle pähe tuligi). Sealt edasi tekkis mul veel teine idee ka (mõtelge ainult, tervelt kaks ideed päevas!) - sellised süvamuusikateosed võiks kirjutada mõnes väljamõeldud keeles. Lugu nimelt selles, et ma ei saa saksa keelest mitte muhvigi aru ja laul oli minu jaoks paras umbluu (ja sellise muusika puhul ei ole ka ilmselt muud keeled kergelt arusaadavad). Saksa keel on aga harukordselt inetu kõlaga ja teos tõenäoliselt ei kannataks, kui saksakeelne piiblitõlge asendada juhuslike, kuid selle eest meeldiva kõlaga silpidega ja publik ei peaks kuulama neid i- ja e-tähti, millest saksa keele vokaalistik suures osas koosnevat näib. Kolmas idee tekkis mul muidugi ka (aga see jääb juba uue päeva, st. praeguse kirjutamise aja sisse) - kui reekviem on kirjutatud piiblitekstile (ja on pehmelt öeldes jutuna üsna vähepakkuv, pealegi ei jõudnud nad sellega just kaugele ja kippusid samu lõike kordama), siis võiks kohandada seda muusikat tekstidele, mis moodustaksid mingi huvitava loo või siis oleksid tänapäevasemad. Näiteks inimõiguste deklaratsioonile - oleks juba aeg mingi sürreaalne juutide jumala sõna asendada millegagi, mis põhineb inimesel. Oma jumalateooria tekkis mul ka (džinn kasemahlaga teeb imesid), aga kuna kellaaeg on hiline, siis sellest võib-olla mõni teine kord - eeldusel et ma suudan seda meenutada.

Veider lugu bridgekonventsioonide mailt: esmaspäeval rääkisin Valloga töö juures, et nad Nirgiga mängivad sundiva passi järgnevust pööratult. Ma teadsin, et maailma tipud teevad sama moodi, aga me ei suutnud välja mõelda, mis selle eelised on. Sama õhtu krooniks oli jaotus, mille tagajärjel me Leoga pöörasime ka vastused sedapidi. Lugu nimelt selline, et ta avas 1 ruutu, vastane pani 3 pada vahele ja ma jaotusliku kuid nõrga lehega kontreerisin väljavõtuks. Teine vastane tõstis 4 pada ja Leo kontreeris, kuna ei soovinud kõrgemale pakkuda. Tulemuseks teadagi baranka...

Õnnestus nädalavahetusel Eesti võistkondlikud meistrikad bridges ära võita. Andis järjekordse positiivse laengu ja tundub, et seda mängu võib edaspidigi mängida. Leoga mängisime tegelikult päris hea turniiri, hoolimata viimase aja kokkumängu nappimisest süsteemiga ei puterdanud ja kui mõnes kohas jäigi teravusest puudu, siis see sai korvatud lihtsalt rutiini pealt - lollusi tuli sisse väga vähe. Nüüd on liiga läbi, peaks hakkama trenni tegema :P
Bridž on selles suhtes tore mäng, et lühikesel distantsil võib kõike juhtuda, aga pikal maal tulevad tasemevahed siiski välja. Nii võibki selle aasta A-Liiga kokku võtta: "ei miskit uut Eesti bridžis". Meie võit oli oodatav (kuigi see ei olnud broneeritud, tundus et kaader on siiski kõige tugevam), seda enam et Lemps ja Tihane (eeldatav nõrgim lüli) tegid suurepärast tööd ja teised ka ei maganud. Medalitele kaklesid need, kes pididki ja kuigi neljandaks jäi see punt, keda ma ise pidasin peakonkurendiks võidule, ei ole ka selles midagi põrutavat. Ülejäänud võitlesid ellujäämise eest ja mõned jäid ja mõned saavad aasta aega B-Liigas vormi koguda (või Otepää vanamehed pigem alla käia), teised ilmselt saavad aga aasta armuaega. Eesti bridgeliigad sarnanevad Inglise jalgpalliliigale, sest traditsiooniliselt on üles kõrgliigasse tulevatel võistkondadel jupp tegu püsima jäämisega (8-võistkonnalise A-Liiga ajastul on 12-st üles tulnud võistkonnast 9 kohe sama teed tagasi läinud). Ilmselt on ikka see mäng, mida mängitakse hoopis erinev. Kui Laura küsis mult peale Tartu mälumängumeistrikaid, et mitmes meistritiitel see mul on, siis lugesin kokku - bridges 3x Eesti (nüüd siis juba neljas), 1x Läti, 10x Tartu ja 3x Eesti juunioride; mälukas 1x Eesti ja 3x Tartu, kokku siis 22 meistritiitlit. Ja ma arvan et asi ei lõppe sellega (kuigi meie võistkond mälumängus see aasta esikohafavoriitide sekka ei kuulu ja kahjuks tuli ka tagasi lükata Indrek Salise pakkumine mängida paarismängu koos, sest see nädalavahetus oli juba ära planeeritud). Aga tuju on igastahes hea (isegi ilma džinni ja kasemahla kokteilita, mida ma praegu tarbin - päris huvitav teine tegelikult) näis kaua seda jätkub.

Esmaspäevane näide inimeste rikutud mõtlemisest:
kuna all leti taga toimus teenendamine teosammul (mitte päris ebaharilik lugu TÜ kohviku kohta, kuigi neil on ka paremaid aegu), siis jäin seitsmendasse vooru hiljaks. Häda aga selles, et peale kuuendat toimub traditsiooniliselt pööre (ja hüpe) ning inimesed olid juba seitsmendaga pihta hakanud. Selle peale siis üks vanema generatsiooni mängija (keda lähtudes tema olekust ja olemusest nimetagem Suller Ila, tema tegelikku nime ma tolle isiku privaatsuse tagamise huvides ma ei avalda) avaldas arvamust, et "kindlasti Naber lükkas vaba vooru edasi, et S.I. saaks endale raskema vastase". No aru ma ei või, nagu ma oleks mõni Tartu bridge kuri kombinaator, kes hoiab iga voor silma peal sellel, kes kellega mängib (Lisaks sain ma ise vist natuke tugevama vastase, kuigi erilist vahet polnud). Aga jah, eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel ja teisest küljest - nüüd on mulle siis hea idee antud :)

Esmaspäevane käik arsti juurde kinnitas mu kahtlusi, et ma siiski jään ellu. Mingi sulgur mao ja söögitoru vahel ei funka ja söögitoru saab happerünnakut, kuid esialgu midagi hullu veel ei ole.
Aga mis elu see selline on?
A) soovitati mitte süüa palju korraga
B) soovitati mitte pikali visata peale sööki (eriline niutsukoht, mu meelest täis kõhuga lebo on ikka midagi eriti mugavat)
C) soovitati hankida kõrgem padi (et öösel happerünnakut ei toimuks)
D) süüa võib küll ideoloogiliselt kõike, aga hoidku ma silmad lahti (või kõht valvasana?) et mis võib halvasti mõjuda, olevat üsna individuaalne
E) kohvi on ebasoovitatav
F) suitsetamine samuti

alkoholi tarbimise kohta ma jätsin igaks juhuks küsimata, pärast selgub et see on ka halb. Kuna mul enesedistsipliini täpselt nii palju on, et hoiduda asjadest, mis on konkreetselt ära keelatud, siis tundus, et parem on antud teema rahule jätta.

Nädalavahetusel sai käidud Pärnus võistkondlikku turniiri mängimas. Seekord siis sedapsi, et tänu slämmi taha mängimisele jäime me teise finaalgruppi, mis küll õnnestus paraja varuga ära võita, kokkuvõttes 5. koht. Muidu poleks sest slämmist midagi halba olnud, kuid paraku juhtus see põhikonkurendi vastu ja kuna 2 võistkonda meie grupis panid "ladvast", siis saigi see saatuslikuks (teisest grupist oleksime oma summaga edasi saanud) aga nüüd jaotusest:
♠7
♥Sxx
♦ÄExx
♣ÄSxxx

♠ÄKST9x
♥ÄE9
♦xx
♣Kx
hakkasin (alumise kaardiga) releetama ja kuulsin et ärtu kuningas on lõikes (vastane kontreeris mingit ärtuvastust) ja kui partnerilt 2 ässa sain, pressisin 6 pada. Avakäiguks ärtu, nagu tellitud ja võtsin ärtu kümne emandaga ära. Nüüd on olemas väga palju mänguplaane, et vabaneda oma kadujatest trumbis ja ruutus. Trumbimasti eraldi lahendades on parim minna lauda ja lõigata emandat (võrreldes tõmbega võidab kui kolmas emand on lõikes (18%), aga kaotab kui taga on duubel emand (8%) või singel emand (paar protsenti)). Otsustasin, et tõmban kõigepealt ära 2 ristit, äkki kukub risti emand, mis võimaldaks mul loobuda trumbi lõikamisest. Ei kukkunud, ja trumbi käigule pandi eest kaheksa ja mu trumpsoldat võeti emandaga ära. Nüüd järgnes ruutukäik ja ma olin sunnitud masti lõikama - lõikus. Nüüd on siis leping sisuliselt väljas, tuleb tulla kätte et tõmmata trumbid maha ja siis teha fikseeritud lõikus ärtus. Kuid kuna esimesele trumbiringile oli eest mängitud 8, ei julgenud ma ristit kõrgelt trumbata, kartes 5-1 istumist, samuti ei julgenud ma ristit madalalt lüüa, sest pelgasin ülelööki. Seepärast üritasin ma ärtuga kätte tulla (väike kaart 9 alla), kuid seda tagant trumbati ja leping läkski üheta. Selgus siis, et trump OLIGI 5-1 (nii et risti kõrgelt löömine poleks töötanud), kuid risti oli 3-3 (emandaga lõikes) ja võitnud oleks väikse risti löömine. Leo arvas, et äkki oleksin ikkagi pidanud ärtu käigust loobuma ja ristit proovima, kuna see, et kaitsja paja emandaga tihi saades uut ärtut ei käi, võib olla ohufaktor - partner ju kontreeris ja miks ta peaks ruutut proovima. Tuleb nõustuda. Üks kiibits (Kivioja) arvas, et ma oleksin pidanud risti kuninga tõmbamisest loobuma ja lihtsalt risti ässaga lauda minema, kuid sellega ma päris nõus ei ole, sest kui paja lõikus ei istu ja vastane käib ruutut, siis sõltun ma kindlasti ruutu lõikuse istumisest, praegu tekkis lisavõimalus risti emanda pudenemise näol (mul on pealtnäha kindel sisek risti kõrge trumpamise näol, sest mõte trumbi 5-1-st tekkis mul alles peale kaheksa kukkumist). Ja enda plaan B oli kohe peale avakäiku mängida trumpi ladvast ja siis vaadata, mis edasi saab - kui ka kolmas emand on lõikes, siis peab ta käima mingisse kahvlisse (ärtu on parim, sest see on fikseeritud) ja siis jõuan ma proovida ristit (2 tõmmet ja löök) ja seejärel lõpus suures hädas ruutulõikust. Kõlab nagu parim saadaolevatest plaanidest... aga nojah, paljud muud plaanidki töötavad, kui ma kuidagi otsast mängima hakkan... ja samuti on ka palju plaane, mis ei tööta, nagu see mille ma valisin. aga lõbusamat sorti sokk, mille ma tegin eelviimases voorus, kui oma finaalgrupi võit oli sisuliselt kindel ja ma ei suutnud korralikult keskenduda (tõenäoliselt mängis selles oma osa ka reede õhtul pikaks veninud aklimatiseerumislaager).

jõuan ühepoolses pakkumises 3NT-sse, avakäiguks tuleb ärtu äss ja vaatan otsa järgmisele jaole:
♠KESxxx
♥Ex
♦Sxx
♣Ex

♠Äxx
♥x
♦Äxx
♣ÄKSxxx

vastane tõmbab ärtu kuninga, sellele viskan ruutut (punane punasele ;)). Vastane lülitubki kolmandal tihil ümber, huhhh.... Siis selgus, et ärtu jaguneski vastastel 8-2 - ÄK duublis vastu kaheksandat soldatit - ja lepingus tuli 11 tihi. Teises lauas kaheksast ärtut ei varjatud ja 5H kontraga läks kaheta, +4 IMPi meile. Seletus, miks me musta masti slämmi asemel 3NT mängisime on, et ma hajameelselt vaatasin, et Leo on mulle lubanud ärtut (mida kinnitas ka mu lehes olev ärtu singel ja vastaste vaikimine). Leo eetilise mängumehena ei saanud ka 3NT-d ära parandada, kuigi ta mu seletusest aru sai, et me savis oleme (hea et ma mingi teistsuguse jaoga 4ärtut ei pakkunud) ja nii ta läks.

kaheksase ärtu varjamine on märtsikuus väga moodi läinud - A-Liigas omas Mell kaheksast ärtut (KESxxxxx) ja mingit 4-8-0-1 jaotust. Avanguks ta passis, kui ma neljandalt käelt 1 ristiga avasin, siis passis uuesti ja kui me mõne korraga kuues ristis olime, passis sellegi. Tulemus oli -920, ainuke leevendav asjaolu oli see, et teises toas ta võistkonnakaaslased kontreerisid 4 ärtut ja said veel lisaks -790, nii et ilge tala oleks ta sealt ilmselt niigi saanud

Ei ole kerge see sõltlase elu. Viimasel ajal olen seda täitsa teravalt omal nahal tunda saanud. Jutt käib muidugi arvutimängusõltlusest (mida teie siis mõtlesite?). Lihtsalt ma pean mingi arvutimängulaksu kätte saama (mis mängu, see ei olegi nii oluline) - võistlema kasvõi iseendaga ja vaatama, kas õnnestub midagi paremini teha kui eelmine kord. Või siis leidma uue aspekti mängule. Näiteks sellist mängu nagu Wolfenstein mängisin ma rallimänguna - panin endale surematuse ja relvad ning asi käis selle peale, et kui ruttu ma suudan ta läbi mängida (mingi ca 6,5 minutit läks vist) ja praegu mängin Colonizationit (on selline vana ja võibolla mitte väga paeluv mäng, aga mulle meeldib) - mitte selle peale et ära võita (kuna ma olen leidnud paar viga, mida saab enda kasuks ära kasutada, ei ole sellega probleemi) vaid selle nimel, et miljonäriks saada. Seni pole veel õnnestunud (paljuski viitsimise taga), aga ükskord peab see juhtuma. Igatahes "ülesehitamismängud" on suured lemmikud ja veelgi suuremad ajaröövlid.
Aga miks ma hakkasin kurtma on see, et tööelu ja muud kohustused vähendavad tuntavalt aega, mida saab arvutimängude alla toppida. Ja juhtubki nii, et kui tekib mingi vaba hetk, siis suure tõenäosusega kasutan ma selle mõne mängu peale ära. Ja kuigi see on finantsiliselt vähekoormav sõltuvus, erinevalt paljudest muudest, siis jääb tegemata hulk vajalikke ja kasulikke asju. Õnneks vähemalt on Maarjal ka positiivne suhtumine arvutimängudesse ja sageli on võimalik temaga koos HOMMi mängida - st. et saab ühendada 2 meeldivat tegevust - temaga suhtlemine ja pahade peksmine.
huvitav, kas arvutimängusõltuvust ravida saaks? või kas seda tasuks üldse teha?

Simmonsilt järgmine tore kild (jälle umbkaudne tsiteering): "teistest mägedest jäi mulle meelde Croagh Patrick. Sellel mäel ei pidavat olema mitte ühtegi madu. Mitte et tervel planeedil ühtegi madu oleks olnud". Tagamaa - Iirimaa kaitsepühak Püha Patrick olevat sealt saarelt kõik maod ära hävitanud.
Õnnestus tulla Tartu meistriks mälumängus. Võistkondlikult ja kolmandat aastat järjest, kuigi see aasta oli vaenlastel isegi šansse kuni viimase vooruni. Seekord tegi Palamets oma elu ilmselt parima mängu – ühegi tema poolt pakutud vastuse õigsuses ei olnud kahtlust – ja meile sobis ka muidu. Juba esimene küsimus näitas vormi headust – nimelt küsiti, kui mitu peatükki – suurat – on Koraanis. Kerkis mulle pähe arv 114, ise ka ei tea, miks. Pakkusin selle välja, kuna kõik olid umbes sama targad kui mina panime kirja kah. Selgus et see on TÄPSELT õige.... uskumatu, missugust pahna võib pea sisaldada. Seniajani ei oska loogilist seletust välja mõelda, miks mul see arv ette tuli. Nii juba võib.

Meditsiin ei olegi enam nii jõuetu – tänane käik sisehaiguste haiglasse andis mulle teada, et kui mul mõni kehaosa terve on, siis on see magu... aga see-eest on "söögitoru erosioon". Jutt pole mitte roostetamisest (see vist peaks "korrosioon" olema) või maapinna ärauhtumisest, vaid mingitest haavanditest. Aru ma ei või...., igastahes järgmisel esmaspäeval jälle retk arsti manu kokku lepitud ja ehk saab teada ka seda, mis ma tegema peaks (tellimus plekseppadele uue toru asjus?).
Jõudsin uuele tasemele aja optimaalse kasutamisega. Kui ma seni lugesin bussis teel tööle (ja selleks, et seda mugavam teha oleks, sõidan bussiga, mis teeb paraja ringi ja on oluliselt tühjem), siis nüüd leidsin, et selmet kaks minutit peatuses kügeleda, saab seda aega edukalt kasutada küünte lõikamiseks. Järgmine kord võtan vast šampooni kaasa, kui pilvi näen...
Mis raamatusse puutub, siis praegu sattus mulle kätte Simmonsi Hyperioni tetraloogia neljas osa... päris hea lugemine – esiteks on olemas Lugu, teiseks koorub selle seest välja palju väikseid lugusid ja kolmandaks – on seal toredaid kilde. Tänane lemmik oli (umbkaudne tsiteering): "seal asub Šiva Fallose enklaav... Planeedi kumeruse varjus on Kalaisi mägi, kus on Šiva elukoht ja selle vastu, et ta fallos asub paar tuhat kilomeetrit eemal, ei tundu tal midagi olevat. Sellel mäel olevat ka Šiva abikaasa Parvati elukoht, ehkki keegi ei tea, mida tema ülalmainitud lahusolekust arvab". Tore ühesõnaga

kuri urin - ma vihkan, kui blogger mu postituse ära sööb... hoolimata sellest et word verification on 100% õige... ja pärast käsklus "recover post" ei päästa midagi... nüüd siis kontroll, kas asi kordub

sõnaseletusi:
kontakt - riieteta luukere (kont-akt, vrdl. nt. "naisakt")

Eile räägiti loengus budismi kohta, et Buda ei olnud usklik, pigem humanist/ateist. Ta arvas, et nirvaanasse võib jõuda ainult inimene, jumal peaks selleks kõigepealt inimesena ümber sündima. Vägisi tekivad paralleelid kristlusega - võibolla otsustas jumal testida, kas õnnestub.

Teine hea pärl oli üks Kontra/Märka mõttetera: "millal harald nugiseks saab? tiit karuks juba sai". Sõnamängud on toredad.

kui kunagi rikkaks ja ilusaks saan, siis hakkan lõunatundide parajaks tegemiseks käima Tartu Ülikooli üldajaloo loengutes - lihtsalt asjad on niivõrd huvitavad ja õppejõududel on talenti meelelahutuse alal. 2 pärlit Mati Laurilt:

"Säilinud on Ivan Groznõi kirjavahetus vürst Kurbskiga (too oli ta kaaskondlane, kes jooksis Poola poole üle. LN.). Ega see just eriline kirjavahetus olnudki, pigem kaitses kumbki oma seisukohti ja sõimas vastaspoolt maa põhja. Kui Ivan Groznõi Stalini ajal au sisse tõusis, siis tõsteti nende kirjade põhjal esile ka tema kirjanduslikku talenti, eriti mainides tema sõnavaliku mahlasust!"

"Ivan IV lisanime Groznõi on mitmetesse keeltesse eri moodi tõlgitud. Näiteks läti keeles on ta Janis Briesmigais. Nimi nii ilus, et mine või Eurovisioonile, aga tõlkes tähendab "õudne"."

Aivar muidu väidab, et tegelikult kasutavad lätlased lihtsalt venekeelset varianti oma käändelõppudega, ehk siis "Ivans Groznijs"... ega meiegi tegelikult väga "Juhan Julma" nime ei pruugi.

Ma olen alati veendunud olnud, et kõvade vastaste vastu on parem mängida kui nõrkadega – kuna nemad reeglina teavad, mida nad teevad, siis saad ka sina asjadest aru ja võid keskenduda mängu nautimisele ja vastase üle mängimisele. Kui aga vastased pakuvad mida sülg suhu toob, siis ei või kunagi ette aimata, kuhu välk sisse lööb. Ma olen täiesti veendunud, et A-Liiga võitmine on märksa lihtsam, kui B-Liigas oleks (OK, see on väike liialdus, lõputult ei saa ilmselt lollilt vedada ka vaenlastel). Seekord siis Tartu klubis demonstreeris põhulõugade paraad, mida nad suudavad korda saata.

3. jagu: otsustab vastane meie pakkumise peale 1NT (10-13) - 2♦ (♥) peale pakkuda 4♠, omades viiendat paja marjast ja viiendat risti ÄES-t. Loomulikult ilmub lauda neljane tugi ässaga ja leping tuleb välja. Meile tulemuseks 2 punkti (maks = 24)

4. jagu: vahelduseks otsustab saatus õiglane olla – pakub sama džigitt kolmandal kõrgusel neljandat ruutut. Partneril kogemata kombel tuge ei ole ja lõpetab 2000 all. Meile 24.

9. jagu: 2♥ avangu vastas on kaart:

♠ ÄExx
♥ Exxx
♦ ÄKSxx
♣ -

küsib 2NT-ga, saab vastuseks 3♥ (maks, aga pole kahte ärtu tippu) ja pressib 6♥. LOOMULIKULT on partneril paja kunn, aga mitte kaduvat jõudu ristis. Lisaks otsustab vaenlane ärtut tõmmata – tagant kukub singel kuningas.... ainuke põhjus, miks me punkti saime, oli vaba vooru olemasolu.

13. jagu
vastased võitlevad omavahel pakkumises, risti vs NT, jõuavad 3NT-sse ja hakkavad plõgisema. Kahjuks on võtmemastis meil duubel kuningas ässa ees. 4 punkti

18. jagu
pakkumine algab 2♣ - (4♠) ja nüüd otsustab inimene kallis odava vastu pakkuda 5♣ omades lehte:

♠xxxx
♥Exxx
♦S
♣Kxxx
(ärtus võis ka kuningas olla). Pakkumistestis saaks see ilmselt u. 1,5 punkti kümnest, kuid antud jaoga oli partneril loomulikult kuuene risti ÄE paja singel ja ärtu kõrged pildid, ning polnud kaduvat ruutujõudu. Ühesõnaga läks pihta. 1 punkt.

23. jagu
1♣ - 1♦
1NT - 2♥ (NAT)
ja nüüd keevitab inimene lehega, kus on 18 ühtlast silma ja kogu väärtuseks neljas ärtu KES 4♥ täis. Partneril oli küll 4 punkti, mis tähendab et kutset ta vastu ei võtaks, aga loomulikult leht jälle sobis ja istus ideaalselt ning leping tuli välja. 6 punkti.

ühesõnaga tegid vastased 6 sellist pakkumist, mida normaalne inimene ilmselt ei teeks, nendest 5 läksid pihta, meie tulemus oli 38 punkti 144--st võimalikust = 26%. Tea kas efekt on selles, et minu ja Leo vastu mängides tunnevad vastased, et normaalse mänguga neil šansse ei ole ja seega tuleb üritada korda saata midagi meeleäraheitlikku. Tõepoolest, nendest jagudest, kus me plusstulemuse saime, saime me vaid ühes alla keskmise... ja seegi oli 11 punkti.

Nojah, sai eelmine lugu kirja pandud, tuli mulle kohe meelde, mis on patseri ja põhulõua kvalitatiivne vahe:
Patser teab küll, kuidas mängima peaks, aga mängib ikkagi valesti, põhulõug aga mängib valesti sellepärast, et tal pole õrna aimugi, mida ta tegema peaks.
Ühesõnaga - patsriks sobin parasjagu

Nädalavahetusel sai hambad ristis võideldud A-Liigas ellujäämise nimel. Hoolimata heast tulemusest, tuleb oma häbiks tunnistada, et parandamise ruumi on ikka veel piisavalt - eriti väljamäng oli heast üsna kaugel. Tuleb tunnustada Lempsi ja Tihase hea mängu ja imestada selle üle, et mida teised võistkonnad tegid - etapi võitsime pikalt ära.
Jälle sai kinnitust see, et ma üritan mängides luua svinge - st. teha asju teistmoodi kui teises lauas. Avaldub see selles, et keskpärase lehega proovin ma leida asju, mis on hästi, hea lehega aga argumente, mis on sitasti - nii ei suutnud ma peale Leo avangut 1♥ pakkuda slämmi lehega:
♠ -
♥ Kxx
♦ ÄKETx
♣ KETxx

mõni lihtsam inimene (või mina, mängides paaris mõne lihtsama inimesega) küsiks kas lihtsalt ässasid, paneks kohe 6♥ või teeks Exclusion Blackwoodi nelja pajaga. Meil aga käis pakkumine nii:
1♥....1♠....DBL....2♠
p......p......3♦........p
3NT..p.....4♣......p
4♦.....p......4♥.......p...

põhjuseks miks ma nii pakkusin, oli see, et mu ärtu kvaliteet oli nii hõre, et lootsin leida slämmi ennekõike odavmastis ja pakkudes 4♥ arvasin, et ma olen oma lehte piisavalt hästi kirjeldanud, et Luks võiks hea ärtuga edasi pressida (5♥ oleks ilmselt parem pakkumine olnud). Luks päris nii ei arvanud ja passis läbi, omades paja ässa ja ♥ÄESTx-i... unluki. Vähemalt hiljem pakkusime ära seitse ruutut, kuigi meil oli ka ärtu klapp, kust puudu oli emand (mitte et see oleks sisse toonud - emand lõikus).
Aga väljamängu seisukohalt oli kõige huvitavam jaotus selline, kus ma käisin taha 5♥. Mitte oskamatusest või rumalusest, vaid sellepärast, et valisin kahest plaanist vale.
minu leht oli selline (kallis odava vastu):
♠ E
♥ ST8xx
♦ T9xxx
♣ xx

vaenlane avas 3♠, Leolt kontra, teiselt vaenlaselt 4♠ ja minult (veidike optimistlik) 5♥, mis jäi ka mänguks.
avakäiguks tõmmati paja äss ja jätkati pajaga.
♠ xx
♥ ÄKE
♦ Äxx
♣ ÄExxx

♠ E
♥ ST8xx
♦ T9xxx
♣ xx

tundub et kadujaid on vähemalt 3 - pada ja kaks ruutut, lisaks peab risti lõikuma. Kuna ma olin potentsiaalselt viimast korda käes, lõikasin kolmandal tihil ristit, see õnnestus. Nüüd tuli välja mõelda, kuidas vabaneda ruutukadujast - selleks peab sundima vastast topeltlööki käima. Sinna ta käib teadagi ainult siis, kui tal muud valikut ei ole. Nüüd on 2 võimalust - kas 3 pajaga avanud tüübil on singel kuningas (siis tuleb käia väike ruutu ässa alt) või kaks pilti duublis - siis tuleb tõmmata äss ja käia väike ruutu - teine ei saa kõrget pilti ette hüpata, sest see teeks masti tegema. Otsustasin, et kui tal on paja äss ja risti kuningas, siis võiks tal tõenäolisemalt olla ES duublis ja peaksin mängima viimasele võimalusele. Nüüd tuleb ta väljaviskekaardid ära võtta. Tal peab olema kas 7123 või 7222 jaotus, esimesel juhul tuleb risti tegema lüüa, trump ära tõmmata ja ruutu äss-ruutu mängida. Seejärel saab ta tihi ja käib paja, millele lauast viskan ruutu, lähen trumbiga lauda ja käin ristit (risti juba teeb). Kuigi teisel kaitsjal on trump pikem kui mul ja laual, ei saa ta midagi teha - ta on sunnitud vahele lööma, mina löön üle ja lähen trumbiga lauda, ning kas trumpan lahku või tõmban trumbid maha, maitse asi. Kui tal on aga 7222 jaotus, siis tuleb peale kahe risti mängimist tõmmata kaks trumpi ja mängida ruutu äss - ruutu. Seejärel käib ta pada topeltlööki, selle trumpan kätte, visates lauast ristit. Nüüd trumpan laua viimase trumbiga ruutu tegema, käe eelviimase trumbiga löön risti kinni, siis tõmban viimase trumbiga vastaste viimase trumbi maha ja võtan oma ruutud. Kuna risti ässale tuli maha kuningas (mis võib küll olla ka pettevise KS-st), siis oleksin pidanud ilmselt ikka 7222 peale mängima (kuna ma vajan ruutu masti spetsiifilist jaotumist, siis omades ruutu pilte ja risti KSx-i võiks ta võib-olla pigem 1♠ avada), aga noh, seda ma ei teinud. Õnneks teine tuba mängis lootusetut viite ruutut ja käis kaheta, +3 headele.

Eile siis üle pika aja Tartu klubis koos Luksiga. No on ikka vahe sees küll, kui Maarjaga mängimisega võrrelda - vastased on kohe märksa vastikumad ja lükkavad märgatavalt vähem ette. Kui kolm paari kliente järjest viikimängitud lauaga lahkusid, tundus et klubi võib mahakantavate nimekirja lisada. Kuidagi õnnestus siiski küünte ja hammastega 60% välja sikutada - järelikult elame veel.
Kõhuvalu muutub järjest müstilisemaks - enesetunne on muidu viimase peal hea, aga öösel kell 6 otsustas järjekordne atakk kallale tulla... ja viie minuti pärast kadus, nagu poleks teda olnudki. Huvitav, kas äkki mõni muinas-eesti luupainaja on mu oma ohvriks välja valinud. Ülehomme saab siis uuesti meditsiinikaadri fantaasiat testida.

Ma ei ole kunagi aru saanud eutanaasia vastastest. Mõnikord kuulates kui lolli juttu mõni inimene ajab, tekib mulle isegi tunne, et see peaks koguni kohustuslik olema. Viimased paar nädalat vaevanud kõhuvalu süvendab mu veendumust, et inimeste vägisi elus hoidmine tuleks ära lõpetada - mõnikord on see nii hull, et isegi bridžimäng tuleb pooleli jätta, ning kui sarnast valu peaks iga päev kannatama ja keegi mulle rahulikult otsa peale ei teeks, siis hüppaksin ilmselt ise aknast alla...
Täna siis sai käidud arsti juures - viimane sarnane visiit pärineb umbes samast ajast, mis viimane suusasõitki, seega keskoolist. Tulemuseks oli, et ega ma arstide juures käimata jättes millestki olulisest ilma pole jäänud. Kõigepealt kahtlustati, et äkki on neerudega midagi kehvasti ja saadeti ultrahelisse... seal leiti, et kõik asjad, mida nende aparaat näitab on mul täiesti korras. Läksin siis tagasi üles, pinniti veidi ja jõuti välja kolme asjani
A) See koht kus mul kõige rohkem valutab on veider, kuna seal ei tohiks hästi valutavaid asju olla
B) võimalik, et seljavalu võib kiirata kõhtu (aga samas see seljahäda, mis mul kallal on, praegu tunda ei anna)
C) nemad ka ei tea, mis mul viga on, võimalik et sooled on sõlmes vms....

igastahes soovitati paar päeva vedeleda, kummeliteed juua ja ravimeist pigem hoiduda ja kui esmaspiks midagi paremaks ei lähe, pannakse "mõõka neelama"... loodame siis et läheb, juttude järgi olla see midagi vasakradikaalselt rõvedat.
Aga ma arvan, et kodukootud diagnoos - "organism on harjunud pideva väikese alkoholikogusega ja hakkas selle katkemisel mässama" on täpselt sama hea.

Vallo kirjeldas mulle toredat lugu, kuidas vastane ta vastu mingi lepingu ära võitis. Lepingu saatus sõltus sellest, et tuli õigesti panna mast, kus käes oli Kx ja lauas ST. Käis siis Kati lõppmängus seda masti, käest pani kiiresti väikse kaardi ja see osutus õigeks - emand oli ees ja äss taga. Seejärel avas väljamängija kaardid, öeldes et tal on nüüd ainult trumbid kätte jäänud. Kuna tal oli käes ainult neli kaarti (trumbid), samas kui kaitsjatel ja laual oli viis, tekkis küsimus puuduvast kaardist. Loomulikult oli Kurbliku Küüliku kaitseingel elimineerinud võimaluse lepingu taha mängimiseks, võttes väljamängija käest ära ärtu kuninga ja asetades selle põrandale, kust ta peale otsimist ka leiti.

Mulle tuletas see meelde juhtumit, kui eelmise aastatuhande lõpul mängisin Tartu klubis nelja pada lehtedega:
♠Sxx
♥Kx
♦Sxx
♣ÄKSxx


♠KETxx
♥Äxx
♦xx
♣Exx

kaitse alustas ruutu emandaga ja seejärel käis ristit. Võtsin selle ära ja käisin pada, mille võttis parempoolne vastane ja käis ruutu ässa. Selle lõi ta partner kogemata kombel kinni ja alles siis märkas "oh, kas see oli äss!?". Ma aimasin halba - kui Westil oli ruutusingel, siis Ostil võib olla ristisingel ja West võib kogemata kombel uue risti käia ja partnerile löögi anda. Samas kui käik jääb Ostile, siis mind miski ei ähvarda ja seetõttu pakkusin "suuremeelselt", et ta võib sinna tihisse midagi muud mängida, selle asemel et partneri äss kinni lüüa. Vastane sellest paraku keeldus. Halb uudis oli see, et Ostil oligi risti singel ja West sai talle löögi anda, hea uudis aga see, et West käis ärtut ja 10 tihi tuli kokku.

Esmaspäevane õnnestumine Tartu klubis tekitas ikka eriliselt hea enesetunde - ise sai mängitud hästi, partner mängis veel paremini ja vastased mängisid omal eeldataval tasemel. Viimane tähendab seda, et nad patserdasid päris korralikult ja kui nad seda tegid, siis neil ei vedanud. Tulemuseks oligi 65% ja võit - kui kaks kurja inimest meid kolmandal korrusel (mitte millegi pealt) kontreerinud poleks, siis oleks tulemus juba päris jõhker olnud. Kuna Sullerile pai ei tehtud, siis tuli kotti ka talvesarja üldvõit. Piduuuu!!!!!!

Tegelikult paistsid head märgid silma juba peale loosimist - kuna oli 15 lauda, siis jäi mängimata kahe vastasliini paariga. Umbes teiseks vooruks olin ma välja selgitanud, et meile ei jõua Taube-Poolakese ja Hütt-Kurusk, Sulale aga Minna-Simon ja Liisa-Mairi.... väike vahe ikka on, milliste paaride vastu neli jagu pressida (mitte et ma neid paare väga kardaksin, aga Sulal on oskus nõrkadelt ikka maksid välja meelitada). Hakkasin naljaviluks vaatama, et kellel siis veel head ja halba õnne oli ja tundus, et mõnedel istujatel vedas veel hästi, et ei pidanud kahe hea liikuva paariga mängima - ntks. Vallol-Katil jäi mängimata Ao-Hannese ja Pihla-Indrekuga, Kertul-Hendrikult Dalberg-Lindepuu ja Kurusk-Hütiga. Liikujatel nii suurt vahet ei olnud - kuidagi nagu tugevamaid paare oli istumas vähem ja kahte kõrva paari järjest ei sattunud.... Selle faasil tundusid klubi tulemused, kus tagumise otsa okupeerisid liikujad ja esimese istujad üsna üllatavad....Grupeerisin siis liinid tugevuse järgi viide kolmikusse - võrdluseks ("tugevus" on muidugi rangelt mu oma suva järgi võetud, teistel võib asjale teistsuguseid vaateid olla)
Istujad...........................Liikujad
1. grupp
Sula - Toomere...........Nirk-Lellep
Saks - Türn.................Dalberg - Lindepuu
Lutter - Trommel......Luks - Raudmets

2. grupp
Oras - Naber............Kuusk-Metsanurk
Kivik - Ojassalu........Taube-Poolakese
Padari - Mäeker........Kuusk-Sarv

3. grupp
Nigul - Hanson.........Kurusk-Hütt
Koido - Kask.............Ulp-Toomere
Ruus - Vähi...............Kalma-Klaos

4.grupp
Krips-Piip...................Ruus-Tungel
Roogsoo-Tomson......Keerd-Sirotin
Köst-Leeduks............Illak-Purge

5. grupp
Teder-Niku..............Sadrak-Pärn
Korjus-Teder...........Miil-Tempel
Kuusik-Merivee......Varikmaa-Vigonski

ja jõudsin järeldusele, et laias laastus olid liinid võrdsed, liikuv liin vast veidike tugevam, aga lihtsalt see oli üks neid kordi, kui "sattus" nõnda, et istujatel läks paremini.

Kõige jõhkram "ühte liini" mäng, mida ma olen näinud, oli ca 1999 Eesti juunioride MV-l, kui 17-st paarist hõivasid ühel sessioonil istujad kaheksa esimest ja 10. koha.... aga siis sattusid vist tõesti kõik, kes vähegi kaarte õiget pidi käes hoidsid, istuma.

Nädalavahetusel sai siis üle 12 aasta esmakordselt suusatatud. Kui suusatamine ei olnudki päriselt meelest läinud (ilmselt seotud sellega, et aegajalt ikka telekast näeb, kuidas see käib), siis esialgu väga hull ei olnudki. Jamaks läks asi alles paari tunni pärast, kui selgus et mul on kehas lihaseid, mis tõenäoliselt on kasutuses ainult suusatamise ajal. Näiteks küünarnuki taga või siis õlal "tiivanuki" juures.... igastahes otsustasid need, et karistavad oma hibernatsiooni häirimise eest sellega, et jäävad hirmus kangeks.... Õnneks küll järgmine hommik oli kõik enamvähem korras, aga tunne on küll selline, et enne järgmist suusatretti tuleks jälle 12 aastat pausi pidada.

Hakkasin mõtlema, kuidas võiks mõjuda soovahetus bridžikarjäärile. Kui ajakirjandusest on läbi jooksnud, et muudel aladel on sellega probleeme - et kuidas saab endine mees naistega koos võistelda, ikkagi keskmisest suurem, tugevam, kiirem jne. siis bridžis ei tohiks ju olulist vahet olla - ikkagi mõttesport, mitte lihasmassi pealt. Ja vaevalt naised hakkaksid plõksima, et mees on targem ja osavam jne. - on see nii või ei ole, aga niimoodi ei ole ilus avalikkuse ees rääkida (poliitiliselt VÄGA ebakorrektne :P). Seega võiks ju ideoloogiliselt selles suhtes kõik korras olla. Aga millegipärast on nii, et naiste bridži tase nii meil kui mujal jääb meeste omale alla ja naiste seas on kergem edu saavutada (tegelikult ma üldse ei saa aru, miks peaks naistel sportlikust vaatevinklist võttes omaette võistlused olema - samas kui meestel ei ole. On lihtsalt naiste klass ja lahtine klass). Seega - kui isiklik elu toppama jääb (või ei ole mehena midagi teha) ja bridžis lagi vastu tuleb, võiks täitsa kaaluda soo vahetamist. Õnneks pole endal kummalgi rindel probleeme, nii et esialgu las jääda nii nagu on.

ahjaa... lugu kirjutades tuli mulle meelde selline lugu: Austraalias ühel turniiril küsitud kohtunikult, kus asub WC. Vastuseks tuli: "naiste oma on siinsamas, lahtine ümber nurga"

A-Liiga pakkus ühe hea näite, MIKS ei tohi kaitses tõmmelda:

vastased pakuvad:
1♦ 1♠
4♠ 6♠

partnerilt tuleb avakäiguks ♣10
lauda ilmneb:
.....................♠ÄExx
.....................♥x
.....................♦Sx
....................♣KS8xxx
sul on:
♠ -
♥ Äxxx
♦ KExxx
♣ E7xx

väljamängija paneb lauast väikse (kui paneb soldati, siis sa katta ei tohi niikuinii) ja võtab kätte ässaga. Nüüd tõmbab ta käest umbes paja soldati, mis saab tihi, seejärel läheb paja emandaga lauda ja käib väikese ärtu.
Kahju et partner ei osanud ruutut käia, kuid nüüd tuleb seda lepingut ikkagi kaitsta. Kuigi ärtu ässa panek tundub loogilisena, ei vii see ilmselt kuhugi - väljamängijal peab olema pajas KS, ärtus K ja ruutus äss lisaks juba nähtud risti ässale. Ässa paneku järel viskab ta lihtsalt ärtu kuningale ruutu minema ja lööb mingeid punaseid kaarte lauda. Ässa panek võib ka olla viga siis, kui tal on kõigest viiene pada ja ärtu KE - ta peab saama ühe löögi vähem lauda (ässa pannes tekib talle 2 tihi - kui sa aga ässa ei pane, siis võib ta küll kohe oma ühe tihi saada, aga teist esialgu veel mitte, ning pealegi pole sul näha varianti lepingu alt võtmiseks). Ja ässa panek on viga ka siis, kui tal on KS - lahendab tal arvamisküsimuse, kui sa väikse paned, võib ta veel eksida. Ühesõnaga, see asi välja mõeldud, paned sa väikese ja väljamängijal oli küll kõigest KTx, kuid sellest hoolimata mängis ta kümne, arvates et eest oleks vast äss peale pandud ja käis lepingu taha.

Ja nüüd võta sama seis ja ürita kõik see välja mõelda nii kiiresti, et kui väljamängija käib ärtut, siis suudad sa sellele madala mängida ilma mõttepausita, mis väljamängijale seisu reedaks... enam see nii lihtne vist ei ole?

Kunagi lugesin Pavliceki leheküljelt, et ässaga läbilaskmise kunstis võid sa end meistriks lugeda alles siis, kui lauast käiakse singel ja sa väikese mängimisega võtad slämmi taha. Nüüd on see mul siis tehtud (kuigi taha mängis väljamängija end lõpuks ikkagi ise)

Kui hapukoor on kadunud, siis seda otsides tasub ka mikrouuni vaadata - eriti kui mina olen seda viimati kasutanud. No aru ma ei või KUI hajameelne üks inimene olla võib???

Kas on veel inimesi, kes suudavad nii süüdimatult parema ja vasaku sassi ajada? Minu puhul on tavaline, et ma fikseerin ära, kuhu poole tuleks minna (oletagem, et vasakule) - ma tean seda, mul on ajus see täiesti olemas - ja siis ma ütlen järsku et "paremale". Kusjuures ise ei saa kunagi aru, et ma midagi valesti teen.... äkki peaks nimetused "parem" ja "vasak" ära vahetama?

Huvitav, mis sunnib naisi pidevalt igatsugu asjade "upgrademisega" tegelema - võiks ju eeldada, et töötavat asja pole mõtet torkida, aga ei - kõike tuleb ikka üritada paremaks muuta. Tulemus -nt. arvutiprogrammid lähevad keerulisemaks, aeglasemaks ja väsitavad oma virvendamisega silmi, neid tekib üha rohkem kuni lõpuks hakkab viskab see riistvaral vindi üle... See ei ole veel hull, aga ma pelgan, et peamine probleem sugude vahelises suhtlemises/suhetes on täpselt sama - naised proovivad inimest "upgradeda" kuni lõpuks teine üles ütleb. Kui siis jälle arvuti näiteks võtta - üritavad lisada tarkvara, mis riistvara võimalused ületab. Siit moraal - kui asi töötab, ära näperda! Kui näperdad, siis natukesehaaval, et oleks võimalik tagasi tõmmata. Kui ikka kuidagi ilma ei saa, hangi uus aparaat, mitte ära vihasta ennast (ja jooksuta kokku teda) sellega, et nõuad talt võimatut.

(Tegemist ei ole mu viimase aja mõtetega, vaid selle idee peale tulin juba üsna-üsna mitu aastat tagasi. Sellest ajast saadik ei väsi ma imestamast, kuidas naisterahvad üritavad arvutitesse installeerida üha uusi ja värvilisi programme, mis viivad arvuti käivitumisaega üha pikemaks ja pikemaks ja teevad umbes täpselt sama, mis vanad.)

Tallinn on üks suur eksitus. Muud moodi ei õnnestu mul enda jaoks selle linna olemasolu põhjendada, aga paraku mõned asjad toimuvad ikkagi siin ning mul ei õnnestu teda kuidagi vältida... vahel ma imestan, kuidas ma siin 17 aastat elada suutsin (tõsi küll, mitte omal valikul vaid paratamatusest) ja loodan et elu ei võta sisse pöördeid, mis mu tagasi kolima sunnivad.

Tee peal tuli mul Kaldamäedega juttu kahest toredast kombinatsioonist -

ÄS9 vs xxx

parim protsendimäng sellise kombinatsiooni lahendamiseks on käia väike ja lõigata üheksaga. Kui kolmest kaardist vähemalt kaks on taga, siis pole niikuinii vahet, kuid kui kaks on ees siis see võidab 2/3 ja kaotab 1/3 juhtudest (võidab kui ees on K10 ja E10, kaotab kui ees on KE).

nüüd hakkavad tulema toredad järeldused:
A) kui sa oled kaitses, omad K10-t ja näed taga ÄS9-t, siis sa võid arvestada, et väljamängija lõikab üheksaga ja saab mastis 2 tihi. See kehtib siis kui sa väikse mängid, aga kui sa üritad vastast tüngastada, siis pead sa K vahele panema. Väljamängija võib arvata, et sul on KE ja tulla uuesti kätte ja käia väikse vastu soldatit... ning kui sa sinna väikse paned, võib ta soldati peale panna ja su kümme jääb tegijaks. Või kui sul veab, siis väljamängija peetab kuningat, et hiljem emandat lõigata (kui tal näiteks on käesisekutega kriis).
B) kui sul on KE, siis võid sa mängida väikse ja väljamängija, kes protsente teab, lõikab üheksaga ja partneri 10 saab tihi (oinaste vastu, kes lõikavad soldatiga, ei saa sa niikuinii midagi teha)
C) kui väljamängija on kõva, siis võib ta aimata, et sa panid kuninga vahele K10-st (sest muidu sa võiksid mängida väikse ja lasta kümnega lõigata) ja teisel ringil ikkagi lõigata üheksaga - loomulikult kui ta peab sind võimeliseks K10-st kõrge mängima.
D) kui väljamängija on kõva ja kaitsja kõva, ning väljamängija "austab" kaitsjat, siis peaks ta, nähes eest väikest tulemas, mängima lauast soldati! Seda seetõttu, et kaitsja mängiks ju K10-st kõrge. Kuna ta seda ei teinud, tal K10-t ei ole, aga tal võib olla KE.
E) kui kaitsja "austab" väljamängijat ja arvab, et viimane on võimeline kaitsja poolt K10-st mängitud kuningast seisu välja lugema, siis peaks ta ikkagi talitama nagu algaja - käima K10-st väikse ja KE-st pildi (ja järgmine ring panema väikse)
F) kui laua taga on kõik kõvad, siis on parem oma kaardid läbi segada ja panna suvaline (segada soovitatavalt laua all - kui sa teed seda laua peal, siis väljamängija näeb, et ta saab õigesti panna ja läheb tõenäosuse peale, pannes 9 - ja on 2/3 juhtudest täpne)

lisadimensioonideks selle seisu juures on veel et KE-st vahelepanek võib teile kokku hoida tihi, kui 10 on väljamängijal või kui ta ei kindlasti ei tohi tihi kaotada ja see on ta ainuke šanss. K10-st vahelepanek aga võib lahendada probleeme, kui E on väljamängijal - muidu ta võib lõigata soldatiga ja sulle jääb pidur.

reaalses elus on aga loomulikult parim käia väike ja panna 9 - muu eeldab seda, et kaitsja on VÄGA kõva, aga kust sa Eestist selliseid leiad? (Luks igastahes viimati ei pannud K10-st suurt)
ei pannud.

Kui eelmine seis on suhteliselt tuntud, siis teise kohta ma ei ole kunagi midagi kirjas näinud, kuid ma olen seda kaks korda elus järgi proovinud.

Oletegem et sul on mast
ÄTxxx K9xx

sa tõmbad ässa - väike, väike, pilt. Nüüd käid sa väikse ja kui eest pannakse väike, siis lõikad. Seda asja kutsutakse piiratud valiku reegliks ja see peaks parem olema kui 2 korda tõmmata (täpset mehaanikat, miks see nii on ei viitsi ma üles otsida). Nüüd aga oletame, et mast on selline:
ÄKTxx 9xxx

seis on täpselt sama - tõmbad kõrge ja kui tagant kukub pilt, siis lähed üle ja lõikad teist pilti. AGA OLETAME, et ÄKTxx on käes (st. varjatud). Sa tõmbad ässa - väike, väike, PILT. Nüüd ütleb piiratud valiku reegel, et kolmas pilt on taga ja kuna sa ei saa seda lõigata, siis peab kaitsja sellega tihi saama. Eeldusel, et su mastipikkus ja jõud ei ole täpselt lugeda, võid sa aga käia väikese kaardi!!!! Kas ei võiks tagumine kaitsja paigutada sulle tühja neljase ässa ja partnerile kaks pilti duublisse? Sel juhul laseks kõrge kaardi mängimine kaitsjate pildid kokku - ja miks peaks ta eeldama, et väljamängija loobub ausast šansist kõikide tihide võtmiseks? Selleks et pilt ette panna, peaks ta olema kas väga kõva või siis väga rumal.

selline mängimine eeldab seda, et esiteks sa julged seda teha ja teiseks vajad sa VÄGA tolerantset partnerit, kui selgub et vastastel oli mast 2-2. Ja võibolla aitab ka see, kui sa suudad suht normaalses tempos mängida, mitte ei võta enne väikse kaardi käimist pausi, et kaitsja kahtlustavaks ei muutuks. Igatahes ole valmis endale tuhka pähe raputama, kui partnerile ei meeldi see, et sa käid taha lepingu/müüd tihi, kui loobud ausast šansist, et mast on 2-2 ja mängid sellele, et
A) mast on 3-1
B) vastane eksib
ja selgub, et aus šanss oleks töötanud.
Mul on õnneks Luksiga vedanud, nii et ma olen kaks korda seda proovinud. Tulemus: mõlemal korral OLI mast 3-1. Esimesel korral vastane põrnitses kaarti ja mängis väikse, teisel korral poetas sinna hajameelselt pildi ette (ja tegu ei olnud kõva mängumehega).

Kokkuvõttes siis kaks järeldus:
A) bridžis on rumalus ja geniaalsus mõlemad võrdselt toimivad, kuid keskmised mängijad on need, kes vastase ootamatute tegude puhul igal juhul lakki saavad!
B) kurat, on ikka tore mäng välja mõeldud!

Kiired ajad läbi, nüüd võib jälle rahulikult logeleda. Kõlab hästi kas pole? Tegelikult olid jaanuari paar viimast päeva paras hullumaja - raamatu tõlkimise tähtaeg oli kukkumas. Ja kui ma 31. jaanuaril kell neli tööpäeva lõpetasin, siis tegin kiire kalkulatsiooni, et viimasest 31-st tunnist olin ma ca 25 tegelenud raamatuga. Õnneks talvel plekihuviliste hordid meid piiramas ei ole ja tööl sai peaaegu pausideta asja kallal olla. Aga nüüd on ta valmis ja ära saadetud - loodame et ei tule toimetajalt tagasi, nii et muidu on punasekirju ja kõige peale suurelt kritseldatud "mögga!". (PS kui keegi teab, võiks mind aidata meelde tuletamisega, kust see pärit on ("kõige peale suurelt kritseldatud "mögga") - ma ise kahtlustan, et "Kuulsuse Narridest", aga no mitte ei tule ette. Aga see väljend mulle hirmsal kombel meeldib).

Raamatut kirjutades ma avastasin, et ma ikka kohe silma otsastki ei kannata, kui keegi jälgib, mida ma teen. Mis on muidugi imelik, kuna lõpptulemuse nägemise vastu pole mul mitte midagi - pigem vastupidi - kui midagi on valmis, siis ma demonstreerin hea meelega (või on vähemalt ükskõik, kui asi ei ole demonstreerimiseks mõeldud) - äkki mul oleks olnud eeldusi illusionistiks saada?
Protsess ise on lihtsalt nii palju intiimsem kui lõpptulemus - esialgu teed sa asja enda jaoks valmis, siis vormid ta maailmale näitamiseks - ning see eeldab teatavat standardiseeritust. Pealegi - kui näiteks kirjutada kirja, siis sa tavaliselt üritad sellega midagi saavutada. Lõpptulemus peaks olema selline, et kiri täidaks oma eesmärgi, kuid soovitatavalt nii, et teine pool mõtleks sinu jaoks vajalikus suunas "ise". Kui tabada sind oma mõtete paremalt sõnastamiselt, siis oled sa sel momendil märksa haavatavam - sest see mida sa TEGELIKULT tahad on näha. Ja minu jaoks laieneb see ka nii üldisele asjale, nagu bridžiraamatu tõlkimine - kui keegi üle õla vaatab, mida ma parasjagu teen, on see üpris halvav.
Bridž ise vähemalt annab ääretult positiivse laengu - iga neljapäeva hommikul mõtlen, et "kurat, no ei VIITSI sinna Kotkasse minna", igal õhtul olen rõõmus, et ikkagi see asi toimib - toredad inimesed ja meeldiv tegevus, mis sa hing ikka ihaldad... Ja positiivne on ka see, et mul jäävad bridžijaotused jälle meelde - ilmselt on vahepeal mälus mingi ruum vabanenud (st. kuna mälumängust on suhteliselt villand, on välja visatud sellised teadmised, mis mind ei huvita, kuid võivad punkte sisse tuua... ja nüüd on ilmselt lõplikult kadunud ka prantsuse eriklassis omandatud keele riismed - mida ma küll kunagi pole eriti hästi osanud ja muud kasutud koolihariduse osad - nagu näiteks E = MC3*). Kui ma "väike" olin (ca 10 aastat tagasi), suutsin ma veel järgmine esmaspäev meelde tuletada peaaegu kõik eelmise esmaspäeva jaotused, nüüd suutsin ma neljapäeva lõunal tulemusi nähes need samuti meelde tuletada. Vahepeal oli aga periood, kus ma olin kõik unustanud juba teisipäeva hommikuks.
Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks!

*tegelikult ma tean küll, et see on mc2, aga ma ei saa ju ometi tuua näidet asjast, mida ma ei mäleta ;)

Bridgeraamatut tõlkides tuli mulle meelde lõbus tõlkega seotud lugu, mis juhtus mõned aastad tagasi Eesti paaride karikavõistlusel -

Vassili Levenko mängis paaris ühe Shoti tädiga, vastu istusid Siiri Suits ja Arvi Rootsmaa. Viimastel läheb pakkumises midagi segi (või polnud nad lihtsalt üksteisega rahul) ja Siiri jäi väljamängijaks. Arvi pani oma lehe lauda ja hakkas midagi pobisema, mille peale tädi mainis talle: "You are dummy, you are supposed to be quiet!" ("Sa oled lauas, seega sa peaksid vait olema!"), mille peale tusane Siiri, kes ei teadnud, et sõna "dummy" tähendab inglise bridgeterminoloogias "laud"mainis, et "kuuled nüüd, isegi vastane arvab, et SINA oled loll ja peaksid vait jääma!"

tegelikult on tore, et Siiri enda perekonnanimi on ingliskeelne bridgetermin (suits = mastid)

Leiutasin "slogani" mingile võitluskunstide klubile:
"Vööd on siin MUSTAD!"

Eesti paaride meistrikad nüüdseks selja taga, lõppesid nad muidugi täpipealt nii, nagu seda kõige vähem vaja oli - ehk siis neljanda kohaga. Huvitaval kombel on neljas koht puhtformaalselt võttes parem kui viies, kuid enesetundele mõjub ta märgatavalt kehvemini (samuti tunnen ma tavaliselt kolmanda koha üle rohkem rõõmu kui teise puhul). Aga miks siis nii läks, ehk "kuidas end medalilt välja mängida" - 2 kõige markantsemat näidet:

A) mängib hilisem kullaomanik kaht ruutut kontraga, viimased kaks kaarti on (minu omad on all):
.........♥ x
.........♦ K

♥ x............ ♠ E
♦ 10.......... ♦ 8

.........♦S6

nüüd käis väljamängija paja, mille ma trumpasin soldatiga, lauast visati naljaviluks trumpkümme minema ja Luks "naljaviluks" trumpas üle. Ai.

B) hilisema hõbeda vastu:
käes on mul leht -
♠ K
♥ xxx
♦ Äxxxx
♣ ÄKxx

ja partner avas pakkumise kahe ristiga... küsin-küsin ja saan teada et tal on miinimum ja 4126 jaotus. Asi tundus hea olevat, sest kui tal on näiteks:
Äxxx
Ä
Kx
xxxxxx

siis on meil hoolimata tema miinimumist seitse. Küsisin ässa, sain teada, et üks on puudu ja panin kuus. Tema leht oli
ÄESx
x
xx
ESxxxx
Kaheteistkümnendat tihi ei olnud kuskilt võtta ja mul ei jäänud muud üle, kui sajatada oma lollust, et kuningat küsida ei viitsinud... Mõte oli lihtsalt juba niivõrd slämmiradadel, et ei tulnud ebam selle pealegi, et ka kuus võib taha käia. Lollus, lollus, lollus....

Viimase koha saamine turniiril on väga keeruline. Hämmastaval kombel aga suudab keegi sellega alati hakkama saada.

Eile ristis üks tibin mind ja Maarjat "nolifer'iteks" kui ma mängisin BBO-s Luksiga paari jagu ja mainisin, et Maarja kiibitseb (tegelikult mängis ta küll peamiselt kõrvalarvutis HOMMi, aga see selleks). Ma mõtlesin, et selline väljend kuulub kategooriasse "elustiilishovinism". Tundub, et inimesed üritavad ette kujutada milline elu on "õige" ja siis esiteks üritavad ise vägisi oma elu selle joone peale vedada ja teiseks ka teistele seda nägemust elust pähe määrida. Pigem tundub mulle, et hoopis minul on elu olemas:

- mul on töö, mis ei ole küll eriti väljakutsuv, kuid võimaldab mul tegeleda (tööväliste) asjadega, mis mulle rõõmu pakuvad
- mul on harrastused, milles ma olen endale sättinud eesmärgiks osav olla, ja see on mul korda läinud
- mul on kena ja tore elukaaslane
- mul on hunnik häid ja toredaid sõpru, kellega aega viita ja ma olen ebameeldivad inimesed enda ümbert eemaldanud nii kaugele kui vähegi võimalik

Sellest kõigest tulenevalt on mul ka üldiselt optimistlik maailmavaade, hea tuju, korras närvid ja tea-mis-kõik-veel ning ma ei pea tõmblema, et endale ja teistele tõestada, et ma ikkagi elan, tehes seda mingi imeliku "ela kiirelt - sure noorelt!" ideoloogia järgi, pigem ma ütleks, et mul on elu täiesti olemas, mitte ma ei pea seda paaniliselt otsida üritama. Noor pensionär - võta või jäta ;)

leidsin netist ühe intervjuu Pratchettiga: ...The kind of people who say "get a life" typically don't have any life at all... , keegi (vist Laura) kunagi meenutas, et ta olevat kuskil mujal ise sellisele soovitusele vastanud u. "mulle tundus, et mul on neid juba umbes kolm".

ja parim point on see, et ülalmainitud tütarlaps ise tundub olevat juhtmeidpidi BBOsse ühendatud - mitte et see mind häiriks, otse vastupidi.

*BBO = Bridge Base Online

Huvitav kas Kerakond on valimiste puhul Riigimetsa Majandamise Komisjoniga (või mis iganes see "K" seal RMK-s tähendab) koostööle läinud - üleval kenad metsarohelised plakatid, plakatil kujutatud sõjamaalides indiaanlast ja väga metsane hüüdlause kah - "rikas riik, parem palk". Peale valimisi võiks ülalnimetatud kolmetäheline asutus selle oma sloganiks võtta. (ja lühendi lahti sõnastada Riigimetsa Majandamise Keskerakond... või pagan seda teab, kes seda kontrollib, võibolla hoopis Rahvaliit)

ideid teemal "rõvedaid bridžikonventsioone karmidele inimestele"

kui sina oled rohelises punase vastu ja pakkumine hakkab

(1C) (tugev) 1NT (mingi kaitsepakkumine ntks. odavad) kontra

siis pass selles seisus tähendaks "0 kaitsetihi, pole erilist toetust sinu (tõenäolistele) mastidele"

nüüd 1NT pakkuja võib selle 0-1 tihiga läbi passida, tulemuseks saab olema kas 1NT kontreeritud seitsmeta (-1700) mis on hea suure slämmi vastu (2140-2220, sõltuvalt trumbist); seda nalja saaks teha ka punases punase vastu, kus see maksaks 2000; või siis 1NT kontreeritud kuueta (-1400), mis oleks hea kuue kalli või NT vastu (1430/1440), kuid kaotaks kuue odava vastu (1370).

aeg nädalavahetus kokku võtta - bridž tapab (või vähemalt väsitab totaalselt). Ja kui bridžist veel natukenegi eluvaimu sisse jääb, siis isa sünnipäeva tähistamine võtab selle viimasegi välja. Kuigi polnud teist ju ca 1,5 aastat näinud, vennad kah mõlemad kohal - paras McNaberite klanni kokkutulek. Ja söök oli kah imehea. Ainuke tõrvatilk meepotti jäi sellest, et ma käisin Tallinnas muuhulgas ka ideega kaasa võtta sinna eelmine nädal unustatud bridžilehed - neid ei õnnestunudki üles leida, küll aga suutsin oma telefoni sinna unustada... nii et tõenäoselt järgmine kord sinna minnes jäävad need mõlemad artiklid leidmata ja unustan sinna... nomaeitea, loodetavasti vähemalt naist mitte.
Bridžirindel vähemalt võitlesin vapralt - 3 päeva, 3 partnerit, 3 eri süsteemi - midagi mille pärast ma ise häbi tunneksin korda ei saatnud. Tõeliselt raske on küll võidelda, kui sa mängid enda jaoks harjumatut süsteemi, kus lisaks kõigele muule on ainukeseks agressiivseks pakkumiseks võistlevas pakkumises trahvikontra ja muud tegevused ähvardavad võimalike komplikatsioonidega... aga noh, elame, harjume, õpime ja küll aasta lõpuks loogikale pihta saan.
Eilse päeva teemaks oli telefonisõprus - kahele tuttavale olin õlekõrreks - tulemusega 1-1. Esimene küsis mult minu jaoks triviaalset asja, kuhu variante vaja ei olnukski (kuigi ma kuulsin nats kehvasti, õnneks sain ikka aru, mis küsimus oli), teine üllatas küsimusega Eesti maalikunstist (Viiralti töö nimi) - tulemuseks see, et tunnistasin üles, et ei tea, ei huvita ja ei julge isegi pakkuda talle midagi... sealt ronis ta küll 50-50ga välja, aga saatuslikuks sai talle küsimus, mille ma oleks jälle variantideta ära pannud (Speeri elukutse). Paneme kirja, et "taktikaliselt nõrk esitus".
tänase päeva teema - demonstratsioonesinemine. Minesweeperis. Kõrvalt plekkseppadele pandi arvuti sisse, ja poisid seal klikkisid seda mängu, seepeale tuli nende pealik minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks demonstratsioonesinemist neile teha. Tegin siis, platsi tegin 104ga ära, aga lõpus panin kahest valesti, siis tunnistasin et suure platsi rekord on mul 77. Pani poisid pead vangutama küll (ilmselt nad enam seda mängu ei mängi :P)

Tallinn on küll masendav linn, kuid tal on ka omi plusse - loomaaed näiteks. Minu isikliku arvamuse kohaselt on see meeldivaim nendest, kus ma käinud olen (veel Riia, Helsingi, Hamburg ja Varssavi), ja isegi 30. detsembri pealelõunal (OK, kella poole kahest kuni poole viieni küll, aga see-eest läks lõpuks päris pimedaks) oli seal väga tore. Inimesi oli vähe (ja needki vist enamuses väljamaalased, mingi võõrkeelne jutt kostis pidevalt), loomi paraku kah, aga need kes olid väljas, käitusid ka korralikult. Päris tore on seista hämaruses tiigripuuride ees ja vaadata kuidas 3 suurt kassi ringi saalivad, täitsa kõhedaks võttis sees. Kassid on ikka üle prahi!

mis muidugi kassidesse puutub, siis komistasin jälle (tõenäoliselt) tõlkeime otsa - leidsin raamatust lause: "meil on palju kasse, otselotte ja vene bluusi". Olen valmis kihla vedama, et see "vene bluus" on hoopis kassitõug "Russian Blue" ehk siis "Vene Sinine", aga tõlkija (kes tõlkis asja inglise keelest) ei ühendanud seda ära.

Jõulustress (ja uusaastastress) on nüüdseks edukalt üle elatud. Kui üksikutel inimestel olevat see väga raske hooaeg (mis nagu uudistest näha, lõppeb vägistamiste ja kaevuhüppamistega Jõgevamaal), siis millegipärast pole eriti kuulda olnud sellest, et "mitteüksikutele" on see samuti vaevaline - eriti kui on olemas asjaolusid, mis panevad su silm-silma vastu uute olukordadega. Ja kui ma midagi ei salli, siis on need uued olukorrad, mis mu tavalist elurütmi kõigutavad. See aasta olnud siis nii, et veetsin jõululaupäeva Maarja klanni juures... iseenesest ju tore - mulle see koht ja inimesed igati meeldivad, aga... nad on harjunud jõulusid pidama ja kolmeaastane laps ka majas, kelle jaoks on ju vaja mingeid atraktsioone korraldada... Ja oi kuidas ma põdesin kogu detsembrikuu, et kuidas ma seal vastu pean/hakkama saan - meil on üldiselt jõulukinkide kätteandmine olnud otse käest-kätte või siis põhimõttega "päkapikk jättis koti". Ja jõululaule või -salme ja sellist ninnunännutamist pole ka harrastatud (ja ega keegi seda väga armastagi). Aga siis hakati mind maha rahustama, et pole hullu kui kuskil nurgas konutan ja keegi ei sunnigi mind jõuluvana mängima jms.... Aga noh, endal oleks ju imelik nurgas passida ja seltskonnast irduda. Siis tekkis päästev mõte: ".... jõuluvana mängima..."! See ju hea moodus, et elada jõulud edukalt kellegi teisena üle ja ilmselt muul rahval ka hea meel, et saavad rahus jõulutada kui keegi teine end valerõivaisse topib. Mõeldud-tehtud, pakkusin end vabatahtlikuna välja, selgus et päeva peale saan veel peaproovi mingi nende tuttava juures teha. Kukkus päris hästi välja, lapsed vist ei saanud arugi, et jõuluvanaks on mingi kahtlane tüüp valehabemega, kõigil (kaasa arvatud minul) oli lõbus. Mis sa ühelt jõulult ikka tahta oskad? Aga seda ma ütlen, et vatt EI MAITSE hästi!