Sellist asja nagu "vaba nädalavahetus" ei ole olemas. Seekord siis Stokholmis kaarte ladumas. Ei saa just öelda, et oleks halvasti läinud, aga oleks võinud ka paremini - võistkonnaga saime viienda koha ja butleri arvestuses olime eelvoorudes viiendad ja finaalis kolmandad. Isiklikult sain kahe suurema käkiga hakkama: esimene jagu oli mingit veidrat süsteemi mängivate papide vastu (rootslastel oli üldse palju naljakaid pakkumissüsteeme, naturali meie vastu küll ükski paar ei mänginud). Avapakkumised olid neil sellised:
pass = 8+pp, 4+♠
1♣ = 8+pp, 4+♥, maksimaalselt 3♠
1♦ = 0-7 suvaline

ega ma edasi ei mäletagi, mis neil oli, aga ühtki "normaalset" avapakkumist neil küll kirjas ei olnud. Minul on neljandal käel odavas tsoonis kalli vastu käes leht:
♠S74
♥7
♦KE82
♣ÄK953

ja pakkumine käib:

papi1...Leo...papi2...Lauri
1♦......p.....2NT.....p
4♦.....5♣.....5♥......6♣
6♥.....DBL....pass.......

selgitused:
1♦ = 0-7 suvaline
2NT = 55 kallid või odavad
4♦ = passi või paranda
edasine oli kõik naturaalne ja väga veider.

avakäiguks tõmbasin ♦K ja lauda pandi:
♠Ä9852
♥S9632
♦T53
♣-

Luksilt ♦9 (paarisarv kaarte). Nüüd ma olin rõõmus, et vähemalt läheb see leping taha ja käisin lollil kombel väikese ruutu. Luks võttis ässa ja see jäi ka meie viimaseks tihiks. Väga rumal tegu minust, kuna esiteks pidi Luksi kontra tõenäoliselt olema Lightner (tahab saada lööki) ja mis veel hullem: kui väljamängijal on 55 kallid, on mul kõik 13 pada kokku lugeda ja isegi kui ma ei tule Lightneri peale, siis võin talle selle löögi ära anda. Siis jääb mulle veel teine ruutu pilt sisekuks ja kui Luksil on kaks trumpi, siis saan ka teise löögi ära anda. Luksil oli küll trumbisingel (0-1-4-8 jaotus, väljamängijal oli 5-6-2-0) ja asi läks maksma ainult 300, mitte 600 punkti. Teises toas panid Tiit ja Maks 7♣ peale (lootusetu isegi vale avakäiguga, sest ruutu on peeglis) 7♥ ja käisid seal samasuguse kaitse järel kontraga kaheta, nii et mu manööver maksis 7 IMPi. Vähemalt ei käinud ma ristit, siis tuleks see leping välja.

Teine kord jõudsime 5♥ lepingusse, lehed olid järgnevad:
♠ÄK8752
♥K94
♦-
♣KES3

♠64
♥E8765
♦ÄKE
♣T95

Kaitse alustas risti äss - risti. Kuidas edasi mängida? Mina tegelesin peamiselt mõttetööga, et ilmselt oleme me parasjagu korruse võrra liiga kõrgele jõudnud ja seepärast pudrutasin natuke. Nimelt käisin lauast väikse ärtu muti alla (see sai tihi) ja seejärel uue väikse ärtu mõlemast käest. Äss küll pudenes, kuid rõõmu oli sellest vähe, kuna kaitsja sai partnerile löögi anda. Õige oleks olnud mängida nii, et ärtu emandaga tihi saades tõmmata ära kaks ruutut, visates sinna minema laua ristid ja alles seejärel käia ärtu. Kuna ♣10 on minu käes, siis ei saa kaitsja sundida mind kuningaga trumpama ja leping tuleb välja. Ühesõnaga lasi ta mul ärtu ässa peetades lepingu välja. Ja kaugem analüüs näitab, et tegelikult mängisin ma lepingu taha alttihil: kuna mul on käes ♣10 ja ♣9 mõlemad, siis tuleb risti ässale deblokeerida kuningas, teine risti kätte võtta, siis tõmmata ära ruutud ja ristid lauast minema visata. Nüüd tuleb hakata mõistatama, kus asub ärtu äss duublis, kuna muid vihjeid ei ole, siis võib võtta eelduseks, et kui ühes käes on lühem risti, siis teises võiks olla lühem ärtu (kuna neil on kahe peale 10 ruutut, siis see just teab mis hea vihje ei ole, aga ikka parem kui mitte midagi). Seega pada ässaga lauda ja väike ärtu emanda suunas ja leping koju. Kuna vastane oli kuues, siis teenisime ka üheta mängu eest 2 IMPi, aga oleks võinud saada 11. Siit moraal - ei tohi mitte mõelda sellele, mida sa mängida tahaksid, oluline on see, mida sa mängid.

Ühes jaos oli selline veider asjade käik:
omad neljandas käes (kõik odavas lehte)
♠KST85
♥S3
♦K6
♣ÄE96
ja pakkumine käib:
.......1♦(rand)...p....1♥
1♠.....3♠(splint).4♣...5♥
p......5♠........DBL...6♥

nüüd siis tundub, et vastased on tuvastanud üüratu klapi, ruutu kuninga võib seebiks lugeda, ühel vastastest on padarenoo ja kuna passinud partner omab jõudu ja pikkust padas ja ristis (4♣ peab olema padatoega)on kõik väga halvasti. Seega siis ilmselt on vaja mõistlik kaod minimiseerida ja ohvrisse minna. 6♠ oligi odav tõke, läks 300 eest (üks ärtu ja 2 ruutut), ainuke häda oli selles, et partneril oli risti neljane ja vastastel jagus 3-2, nii et peale ristikäiku läheb 6♥ üheta (ilma ristikäiguta tuleb välja). Mulle meeldis see jagu seepärast, et kui tavaliselt olen mina see, kes kirub vastaseid, kes ei tea, mida nad teevad, siis seekord olin ma ise vastase rollis. Seletus sündmustele on nimelt selline: mul oli käes
♠9764
♥ET8642
♦2
♣43

ja peale pakkumise algust nägin ma, et vastane pakub 4♠ ja ma tahan tõkkesse minna, seega pakkusin kohe 5♥, arvestamata, et Luksi jaoks oleme tugevas järgnevuses meie. Luksil aga tekkis aus huvi seitsme vastu (pane mulle sama leht risti ässaga ja asi on umbes lõikest, kuna ma pakkusin tugevalt, võiks mul ehk ka ruutu kuningas olla) ja tegi veel ühe pajacue. Nu siis tuli mängida korrus kõrgemal kui kavandatud. Ega ma üleliia ka ei põdenud: mõtlesin, et kui Luksil on odavmastiässad, siis peaks lepingul variante küll olema ja lõppeks võib vastastel endiselt päris mitu pada tehtud olla. Väike nali.

Teisipäeval viisin Lutsu raamatukokku tagasi raamatu "Teine Asum", viskasin selle üle ukse tädi kätte ja läksin teisele poole koridori, et laenata G.Duby "Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel". Eile tuvastasin, et raamatukogu on mulle meeldetuletuse saatnud, et mul raamat endiselt viimata. Helistasin ja teatasin, et oma arust on see mul juba kaks päeva tagasi toodud, kas nad kontrollida saavad. Said, aga sellest tolku ei olnud, raamatut nad ikkagi ei leidnud. Oh ebaõnne ja suurt jama. Nüüd siis on selgunud, miks nad seda üles ei leidnud - see oli mul kodus laua peal. Aga asja muudab huvitavamaks hoopis selline küsimus: kui "Teine Asum" on mul kodus, mis oli siis see raamat, mille ma raamatukokku tagasi viisin?

Lasin end lõpuks pehmeks rääkida - Pärnits juba aasta aega ässitanud, et ronigu ma Eesti sudokumeistrikatele, tegin siis "kvalifikatsiooniülesanded" ära ja näis, palju pihta läheb ja kas mind rajale ka lastakse. Lahendasin ma neid reede õhtul Tallinnas ja mingi hetk kui ma olin jupp aega midagi põrnitsenud, tuli juurde mu 8-aastane vennatütar, kes teatas, et "siin on ju kaheksa!". Tundub, et finaalis mul küll midagi teha ei ole, äkki hakkan Krissu treeneriks hoopis (selle õhtu ta igatahes veetis sudokusid lahendades).
Nädalavahetusel tuli jälle omi jumalaid teenida - Tallinnas olid paaride meistrivõistlused. Tulemuseks oli üks üle keskmise debiilsus, paar väiksemat lollust, näpuotsaga puterdamist ja teine koht. Ühesõnaga käik jäi kindlasti plusspoole peale. Positiivne oli ka see, et sain läbi lugeda suure jupi ühest paksust raamatust, mis mu tänase eksami tõttu kuulus kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kogu eilse päeva veetsin õppides (kolm ja veerand raamatut läbi lugeda (neist kaks küll olude sunnil diagonaalis), konspektid läbi vaadata ja eksamikonspekt teha, mingite programmis nimetatud isikute ja asjadega kurssi viia), hommikuks kell neljaks helisema ja nagu imeväel oli pool tundi enne eksamit (9.15)kogu materjal vähemalt korra läbi vaadatud. Eksamil esialgu õppejõud pinnis, et miks ma kirjatööks mingi kammajjaa kokku kirjutasin, ei olevat viisakas kasutada väljendeid "ära sokutama" ja "kaikaid kodaraisse viskama" ja õnneks laiemaks küsimuseks valis teema, millest mul oli keskmisest vähem udune ettekujutus - nimelt keskaegsete linnade elanikkonna. Eks ma hakkasin pikalt laialt rääkima (veidi asjast ja veidi asja kõrvalt, aga vaid sellest, mille õigsuses 100% kindel olin). Mingi aja pärast palus ta mul vähemalt mingeidki ajalisi pidepunkte anda. Õnneks suutsin pihta panna (educated guess). Siis läks kuidagi jutt võimuvõitluse peale 13 sajandi Saksas ja veidi enne seda, sellega sain enamvähem hakkama (ainult ühe eksimuse tegin, kui pakkusin ühe keisri isaks teist meest, kes oli hoopis tolle isa konkurent. Aga noh, segased ajad niikuinii (eriti kui keisrid mängus) ja pealegi suutsin ma selle apsaka ruttu ära korrigeerida. Siis otsustas ta küsida mis asi oli Melfi konstitutsioon (õnneks mäletasin, eile õhtul ma sellele ei oleks veel vastata osanud), seejärel katarite (albilaste) kohta - see oli õnneks triviaalne ja ta ei lasknud mul lõpunigi rääkida vaid pinnis veel poliitgeograafilise kaardi asjus. Et näidaku ma, kus on Kataloonia, Brabant, Friisimaa, Moraavia, Masoovia, Provence (ühesõnaga haigutus, ainuke veidi kahtlane on see, et ma pakkusin Masooviat Põhja-Poolasse, aga ta on pigem keskel (tolleaegse Poola kaardi järgi isegi läänes-loodes), aga noh, see on suht väike häda. Ja lõpuks isikud: kes oli Alfred Suur (vuristasin ette, et Wessexi kuningas 9. sajandil, kes ühendas Danelaw all olnud linnu/riike) ja kes oli see Ungari kuningas, kes võttis vastu ristiusu ja millal (teadagi Istvan Püha aastal 1000, ma oskasin isegi ristimiseelse nime - Vajk - ära öelda, kuna ma eelmisel kevadel kirjutasin vastusteraamatusse Ungari varasemast ajaloost). Ja jäigi õppejõud rahule, huhhhh... Nüüd on siis sess läbi ja võib logelema hakata. Või kahjuks siiski mitte, võtsin endale tõlketöö kaela (nii et ei tasu imestada, kui ma kunagi seltskonnas kaarditrikke tegema hakkan) ja tuleb veel mõelda mis saab proseminaritööst... Sess on läbi, elagu stress!

Seoses õppimisega on viimasel ajal tulnud lugeda palju lohisevaid kirjutisi, mis on küll suht hea lugemine, aga niivõrd laialivalguvad, et kohati on raske neist aru saada ja veel keerulisem midagi meelde jätta. Vähemalt kohtab seal toredaid kilde, tänase päeva nael on tsitaat keskaegselt Pariisi piiskopilt: "Meie Issand polnud mitte ainult Jumala poeg, vaid kuulus ka väljapaistvasse suguvõsasse!"

Laupäeval sain kätte unelmate lehe:

♠-
♥Ä
♦ÄKESxx
♣ÄKESxx


Tegemist on tõsise probleemiga, et kuidas lehte pakkuda - kui kohe 7 odavat avada, võib vaenlane mõnes tsoonis tõkkesse ronida, kui pikemalt pakkuda võib ta seda samuti teha, kui puudub võimalus avakäigul ässa küsida (mul näiteks puudub), siis võib tekkida raskusi 7NT pakkumisega... ilmselt on mõistlik avada 4NT (odavad) ja seejärel keevitada seitse odavat täis.

Õnneks oli mänguks hoopis hearts, mida ma arvutis toksisin ja seega mul sarnaseid probleeme ei olnud (antud jaotus tuli kätte peale vahetamist). Lihtsalt 13 esimest tipust kotti ja tehisintellektvastastele kõigile 26 miinust kirja. Kahju et kleimida ei saanud....

Kolmapäeval selgus, et ma vist olengi kõva. Nimelt oli mul saksa keele tekstide vastamine ja Mesopotaamia ajaloo eksam. Kuna viimane pidi tulema testivormis, siis võtsin eelduseks, et "läbi ei kuku" ja keskendusin saksale. Eelmine õhtu küll otsisin konspektid välja ja tuvastasin oma suureks üllatuseks, et mul on ainult kolmandikujagu olemas (no ju ma siis ei olnud loengutes käinud, kuigi mul endale tundus, et olin. Aga need käigud olid semestri lõpupoole, seepärast vist jäid meelde). Kuna tekstid jäid suht hästi meelde, siis tegin endale igaks juhuks hommikul tööl ka eksamikonspekti valmis ja lugesin korra enne saksa vastamist läbigi. Peale viimast aga leidsin, et parem on eksamile minna täis kõhu kui täis peaga ja sõin õppimise asemel. Eksam pidi algama 16.15, aga õppejõud küsis 16.00, kas keegi tahaks juba pihta hakata. Tulemus oli siis selline, et 16.10 oli asi valmis ja hinnatud 20/20st pihtas. Ja küsimustest tundusid osad väga lihtsatena ("no mida see veel olla saaks", osa väga loogilistena (valed variandid olid suht sürrid), osasid pidi teadma ja neid ma teadsin (enamasti ajaküsimused, a la "millal rajati UR III riik) ja korra või kaks pidin lihtsalt kahest variandist pihta kobistama. Tehtud.
Ülejäänud kaheks eksamiks õnnestub mul võib-olla isegi suht hästi õppida - nimelt jäi mulle kunagi meelde, et Tiit kommenteeris mu õppekirjanduse leidmise raskuste kohta, et küsigu ma temalt, neil koolis on hea raamatukogu. Ma siis saatsin talle oma kohustusliku kirjanduse nimekirja ja temast on päris vinge abi olnud. Kõige sürrealistlikum lugu oli raamatuga, mille kohta ta teatas, et see on olemas Rein Etsil, kes selle endale mälumängust auhinnaks sai. Helistasingi tollele, leidis raamatu üleski ja toimetas minu kätte. Sisekaanel vaatab vastu aastaarv 2002(!). Etsi kommentaar asjale: "peab ikka mõnel vastav peakuju olema, et sellised asjad meelde jäävad!". Minu arust vahel päris abiks, et on.

See aasta olid jõulud karmid ja rasked, seniajani taastun. Alkoholismi pool jäi küll napiks kui välja jätta meie ja naaberfirma ühine jõulukas Kuutsemäel, mis oli omamoodi veider ettevõtmine. Nimelt ümberringi oli kõik absoluutselt porine ja lumevaba, väljaarvatud üks laskumisnõlv, mida mööda siis sõitsimegi. Mul muidugi puudus igasugune varane kogemus mäesuusatamisest ja ka tavasuuskadega olen sõitnud äärmiselt episoodiliselt, aga kuidagi sain hakkama. Alguses oli küll ebameeldiv lugu, kui selgus, et pidurdamine on midagi keerulist, aga siis tuli appi instruktor Lemps, kes teatas, et keeraku ma end veidi risti mäge, siis suusad väga ei lippa. Ja soovitas, et sõitku ma suurte poognatega võimalikult risti alla. Naabrite boss jälle soovitas, et sõitku ma sahka, ohutuse mõttes. Nuh, enamvähem sain hakkama (u. pooltel kordadel pidin käe maha toetama või pani suusk jalast ajama, sest ma vist lõin kannad kokku), kõige ebameeldivam oli see kord, kui mäkke minnes otsustas suusk, et tuleb alt ära - tulemuseks kiire kägar, hea et järgmistele jalgu ei jäänud. Lõpuks siis selgitasin välja, et õige taktika algajal Kuutsemäelt alla sõitmiseks on: paar pitsi jäägermeistrit naha vahele ja siis suht otse alla, pidurdades ainult hädakorral. Tehtud! Alkoholismile sai siis pühendatud hiljem sauna oodates ja saunas (krdi kuum oli, ninakarvad tahtsid ära kõrbeda), toimis päris hästi (kuigi mitte nii hästi, kui ühel teisel, kes oli paar tundi kadunud, seniajani ei tea, kus see aeg möödus. Õnneks laekus ühes tükis ja tervena). Järgmine päev olid mul muidugi kõik luud-kondid sigavalusad - tuvastasin oma kehast jälle hunniku lihaseid, mida muidu ilmselt kunagi vaja ei lähe, aga mäest alla sõitmisega said nad kõvasti vatti.
Esmakordne aga oli see, et mul tekkis jõulude ajal probleeme söömisega. Tavaliselt läheb mulle alla kõik ja kaunis suures koguses ning ilma igasuguste probleemideta, aga see aasta osutus see kraam mulle liiga raskesti seeditavaks. Kui kuni kahekümne üheksandani sai veel kuidagi vastu peetud (hoolimata sellest, et väiksed ohumärgid olid), siis sel päeval tuli mulle külla ema ja Maarja otsustas midagi head kokata. Menüü seega järgnev: küüslauguga pikitud liha kohvikastmes ja viini martsipanisai (sisuks - rummis leotatud rosinad, mandlijahu, martsipanimass ja ilmselt veel mingeid asju). Mõlemad road muidugi sellised, et viivad keele alla (küsige Maarjalt retsepti ;)), aga minu kõhule andsid surmahoobi (kusjuures ma ei söönud üldse mitte palju) - taaselustus mind eelmine talv vaevanud kõhuvalu. Kuna Maarjal oli niikuinii arsti vahet jooksmist, siis lasin tal mulle tabletid välja kirjutada (meil on sama perearst) ja ta kuulis, et see olevatki praegu üldrahvalik häda, et kõiksugu kõrvetised naasevad. Nüüd siis olen nädal aega tabletikuuril olnud ja loodan paranemist. Kõige hullem on see, et seoses kõhuvaluga ei saa ma öösel normaalses asendis magada vaid pean mingi kägara sisse võtma, mis omakorda kurnab selga. Tartu Uusaastaturniiril oli asi juba piisavalt hull, et ma ei saanud tundi aegagi järjest istuda, sest selg väsis lihtsalt ära (kas leidub keegi, kes seletaks, miks väsib selg istudes rohkem kui seistes?) ja võistkondlikku ma sisuliselt ei mänginudki.
Muudest lõbusatest asjadest niipalju, et reede lõuna ajal oli mul eksam Eesti varauusajas. Eksamiks õppisin oma tavapärases stiilis - eelmine õhtu laenutasin raamatukogust ühe raamatu (teise tõi mulle Tiit, aga tollest väga abi ei olnud, ainult kronoloogia, mis oli ka õpikus olemas) ja hakkasin eksamikonspekti tegema (st. eksamiteemade kohta paar märksõna kirja, liha suudan ma sellisele skeletile enamvähem alati juurde kirjutada). Õhtuks sain poolega valmis, siis viskas üle ja peale paaritunnist CIV IV mängimist kerisin magama, äratusega kell 3.30. 5 minutit enne kaheksat oli siis eksamikonspekt valmis (eksamiks oli antud aeg üheksast kaheni, ise vaata millal tuled) ja tuli tööle minna. Asja tegi muidugi keerulisemaks, et esiteks oli vaja tööd teha (kaupa tuli) ja teiseks pidi valmis kirjutama kaks kirjatööd - ca 4 lk. raamatust "Lõpu võidukas algus" (muide, tegu on väga hästi ja ladusalt kirjutatud raamatuga, kui kellelgi natuke huvi on, siis täiesti soovitan lugeda) ja ca 1 lk. raamatust "Jesuiidid Tartus". Aga kell 12.15 olid kõik korras ja sai veel lõuna kõrvale pool tunnikest õpitudki. Siis eksamile, kus läks ses suhtes naljakalt, et tõmbasin pileti, kus kirjas järgmised küsimused: "Liivimaa riikide omavahelised ja välissuhted 16. sajandi keskel" ja "Rootsi aja uurimise historiograafia põhijooned". Üldiselt oli eksami vorm selline, et ühest räägid pikemalt ja teise kohta vastad küsimustele (omal valikul kumba pidi), minult aga küsis õppejõud kohe historiograafia kohta (kuna tegelikult see esimene punkt on u. keskkooli tasemele). Õnneks ma põhijooni mäletasin suhteliselt hästi ja õppejõud oli ka rahul, kuna väidetavalt olevat ma olnud üle aastate esimene, kes seda vastata suudab. Ja panigi mulle "A", hoolimata sellest et ega ma historiograafias väga palju nimesid nimetada ei osanud (õnneks oli ju küsimus põhijoontes), pikema kirjatöö tähtaeg oli u. nädal aega varasem ja lühemale kirjatööle olin suutnud raamatule vale autori kirjutada. Loomulikult jälle autopiloodi töö - kui jutt käib usuasjadest ja kirjas on juba Vello, siis hakkab aju tegelema järgneva tekstiga ja autopiloot sisestab perekonnanimeks Salo. Aga hoopis Helk oli. Õnneks taibati, et tegu on lihtsalt lolli hajameelsusega ja anti andeks.

vahepeal pole pikka aega ploginud - põhjuseks teadagi laiskus. Viimasel ajal pole küll ka eriti midagi huvitavat juhtunud, aga eelmisel nädalal oli hunnik veidraid kokkusattumisi. Kõige lõbusam oli kui kolmapäevases mälumängus tuli looduse blokk, milles oli neli küsimust ja muusikaküsimus, mille algus viibis. Kuna muidu oli blokk end ammendanud, siis arutasime laua taga, et mis see võiks olla. Küsimuse tekst oli muidugi "väga informatiivne" - küsitakse ühe hitiga tuntuks saanud artisti, kellelt midagi muud tuntut pole tulnud. Kuna tegemist oli looduse blokiga, arvasin et tegu on võiks olla Meredith Brooksiga (tolle ainuke mainimisväärne lugu oli teagagi "Bitch" - maakeelses tõlkes siis "Lita"). Oligi.
Tõestust sai ka asi, et Maarja on võimeline ülikoolis saksa keelt õpetama. Nimelt läksin Frau Fuchsile (alias Mall(e?) Rebane) järgi vastama, kuna vastajaid oli hunnikus, siis oma loomupärasest tagasihoidlikkusest lähtuvalt ma ette ei trüginud. Siis rääkis ta midagi tõlkelausete tegemisest algtaseme puhul ja teatas et 20 lauset ja 40 minutit. Ma siis vaatasin, et trenni mõttes võiks ka kaasa teha (kuigi mul ühtki asja, mida abiks kasutada käepärast ei olnud - seal nimelt võis seda teha). Tegin siis ära (mis tulemusega, seda ei tea senini) ja siis hakkasin mingit teksti vastama. Peale pooltteist lõiku teatas Rebane, et ta kahtlustab, et ma olen selle asja kuue peale ära õppinud ja saatis mu minema. Nende tõlkelausetega juhtus ka selline veider lugu, et kästi tõlkida lause: "Keda sa aitad?". Nuh, kuna ma ajasin sassi, kas saksa keeli on "keda?" "wem" või "wen", siis panin kirja "Wem hilfst du?", ehk siis otsetõlkes "Kellele sa aitad?". Ebaõnn. Aga minu jaoks hea uudis on see, et sakslased ütlevadki niimoodi - nii et kahest valest õnnestus ikkagi üks õige kokku kombineerida.

Seoses Maarja haigusega, oleme viimasel ajal suhteliselt palju kodus Katani Asustajaid mänginud (koormab vähe silma). Eile oli siis kolmandaks käeks Mairi ja kuna aega oli vaid paar tunnikest, siis otsustasime ilma laiendita mängida. Siis näitas allah, mida ta suudab korda saata - kõik mida ma puutusin, muutus kullaks. Esimeses mängus vaatasin lahtivisete ajal (läks kaks korda ümberviskamisele), et palju tuli numbreid "9" ja "5" ja võtsin siis need oma baasiks. Loomulikult tuligi neid rohkem kui midagi muud, lisaks sellele oli mu ainuke lambanumber "12" peal, mis tuli ka täpselt siis kui vaja oli. Ja kaks korda järjest. Kuna mäng läks ruttu, leidsime, et teeme teise veel. See lõppes veel rutem - selgus, et mu külad (millest said peagi linnad) nr. "3" (kivi) peal osutusid võimsaks tööstusbaasiks - seda numbrit tuli hämmastava tihedusega. Selle peale leidsime, et teeks veel kolmandagi mängu. See oli kõige tasavägisem, aga mingi hetk hakkas jälle ressursipump metsikult minu kasuks töötama ja kui ma siis oma eelviimasel käigul otsustasin naljaviluks - mul oli 7 punkti laual ja maas ootamas kolmas rüütel ja võidupunkt - Maarja "12" kinni blokkida (tal oli seal 2 küla), siis loomulikult Mairi ka viskas selle numbri. Ühesõnaga: vähem kui kahe tunniga jõudsime kolm mängu läbi. Järgmistel kordadel ma pean ilmselt arvestama totaalse täringuebaõnnega, aga mis parata. Ehk on maailm siiski ebaõiglane (minu kasuks muidugi). Aga seda loen ma oma settlerikarjääri tippsaavutuseks, et blokkida kinni nr. "12", nii et sellest mingit tulu oleks (OK, formaalselt, reaalselt oli mäng läbi).

Sellise nimega inimest ei saa ju ometi olemas olla!!! Loodame vähemalt, et ta ei ole sunnitud Eestisse kolima.

http://www.bide-et-musique.com/show-image.html?I=/images/pochettes/7686.jpg&T=Ilane+Perse+-+Mon+p%27tit+Mozart

Inimeste motiivid võivad olla väga hämarad ja sageli selgub asjasid analüüsima hakates midagi, mis kõige lihtsama seletusega võrreldes on risti vastupidine. Nimelt toppisime me lindudele akna taha rasvapalli. Esimene loogiline mõte, mis pähe tuleb on, et meile ilmselt linnud väga meeldivad. Kuigi me ka varem oleme rasvapalle akna peal hoidnud, on siiski karm tõde, et linnud on selle palli suhtes teisejärgulise tähtsusega - hoopis meie kassile on vaja meelelahutust pakkuda. Muidu ta ilmselt niutsub ja igavleb üksi kodus, aga linnud akna taga on paras magnet - nii veetiski meie tubatiiger suure osa laupäevasest päevast sellega, et üritas end akna vahelt läbi rammida, pressida ja hüpata. Ning tegi igasuguseid imelikke helisid ja väristas saba ja vurrusid. Kahjuks pole pärast seda enam valgel ajal koju jõudnud, ei teagi mis praegu sellel rindel toimub.

Reedel kompi mängides selgus, et mitte ainult 7-4, vaid ka 7-5 on ühemastileht. Avati ette 1♠ ja vaatas mulle vastu järgmine kollektsioon:
♠x
♥KSxxx
♦-
♣KEST98x

Tegin michaelsi 2♠, millele vaenlane pani 4♠ ja peale kahte passi võitlesin 5♣-ga. Nagu karta võiski, parandas partner 5♥-sse (tal oli ♥ETx ja ♣7x), peale trumpkontrolli kadumist oli tulemuseks -1400, samas kui risti mängus on jupp vingerdamist, et mind 9 tihi peale piirata (tuleks ärtut käia, mis ei ole väga reaalne). Võib-olla oleksin pidanud 5♥ veel 6♣-sse parandama, aga noh, ei osanud. Partner võib küll aimata, et mul on ♣ parem, sest ma võiks ka võidelda kontra või 4NT-ga, aga kahjuks on tal ärtu ikkagi nii hea, et on igati normaalne parandada. Nagu siis selgus lahkamisel, oleks ilmselt võitvaks otsuseks olnud 1♠ peale 5♣ karata. Sitta sest viiesest kõrval(kallis)mastist! Lõpptulemusena saimegi kesta, kusjuures vahe oli oluliselt väiksem kui selle jaotuse miinus.

Ei jaksa mina vist veel jupp aega ära imestada fenomeni nimega "vanamutikesed" üle. Täna bussis jälle tehti tsirkust. Kõigepealt küsis üks mutike kõrvalistujalt, et "kas buss nr. 4 käib nüüd siis siitkaudu?", mille peale talle tehti selgeks, et tegemist on bussiga nr.1. Mutike ei suutnud uskuma jääda ja küsis kaks korda üle, et kas ikka on. Siis kui talle seda kinnitati, siis hakkas suure häälega seletama, et tegelikult on tal vaja hoopis Võru tänavale minna, mis siis nüüd saab. Ma peaaegu arvasin, et nüüd siis läheb ta bussijuhi juurde ja palub väikese ringi teha (Maarjamõisa juurest), aga seda ta siiski ei teinud vaid kebis maha. Peatus hiljem ärkas teine mutike ja küsis mult, et "kas siin siis tulebki see Konsumi peatus?". Ma siis sirvisin läbi oma teadmised Tartu linna geograafiast ja vastasin, et selle bussi trassi peal küll ühtki Konsumit ei ole, kui Annelinna oma välja jätta. Tädi noogutas ja küsis siis:"aga kus see Konsumi peatus siis on?". Oletasin, et ta räägib Lõunakeskusest ja juhendasin teda. Seejärel ärkas kolmas mutike: keegi küsis bussijuhi käest, kus peatuses maha tuleks minna (ma ei kuulnud mille jaoks), bussijuht seletas ja tüüp hakkas väljuma. Sekkus mutike, kes esines pika ja laia loenguga ja buss seisis paar minutit, kuni lõpuks ikkagi selgus, et tüüp peab TÕESTI selles peatuses maha minema. Kahjuks väljusin ma järgmises peatuses ja ei tea, kas toimus veel midagi huvitavat, kuigi bussi jäi paar vanemat naisterahvast kindlasti veel.

Eile sai siis meie wifi saaga õnneliku lahenduse. Või siis vähemalt vahefinishi. Nimelt üritasime veelkord seda käima panna ja helistasin paar korda Lauri Kannule konsultatsiooni mõttes. Lõpuks olin sunnitud üles tunnistama, et meie jaks sellest ruuterirajakast üle ei käi, mis tekitas tal sportliku huvi ja ta tuli meid väisama, võttes kaasa veel ühe inimese, kes pidada hästi seda värki jagama. Peale mingit aega pusimist tuli neilgi esialgu tõdeda, et "ei õnnestunud viie minutiga hakkama saada" ja joped maha võtta. Aga pikapeale hakkasid asjad ükshaaval laabuma (mida iganes nad selle heaks ei teinud, mingi IP-aadressi ümberkantimine ja mingite ühenduste ümberseadistamine jne.) ja lõpuks võtsidki mõlemad arvutid wifi taha. Aega läks ligi tunnike... Huvitav, kui kaua me Maarjaga ise oleksime pidanud selle kallal mässama, et kõik variandid läbi katsetada ja asi lõpuks tööle saada. Naerukoht oli muidugi ka see, et Elionist anti meile kaasa "kiirinstalleerimisjuhend", millest oli meile täpselt sama palju kasu kui surnule suupillist. Raipenahad, ma ütlen!
Eile õhtul sai siis ühendust testitud BBO peal (mis oli üks peamisi põhjuseid wifi soetamiseks) - ühes toas viibides on seal mängimine ikka tõeliselt närvesööv tegevus. Kui laua taga sa vähemalt ei näe kohe partneri kaarte ja kui ta lõpetab talutava resultaadiga, siis ei pane sa seda sageli tähele, kuid netis on sul mõlemad kaardid kohe näha. Ja kui partner mängib natsa kehvema plaani peale, siis on närvipinget ja küüntenärimist küllaga. Ja valju häälega kiruda (nagu oleks võimalik, kui partner ei viibi samas toas) ei ole kah hea ja ilus.

Huvitav, kas 21. sajandil saadetakse kirju endiselt laevadega? Eile lõpuks jõudis meie postkasti pärale kaart, mille ma kaks nädalat tagasi Madeiral posti panin. Ise olen ma kodus juba poolteist nädalat... Kunagi sai irvitatud Nõukogude Liidu postisüsteemi üle, kui ema saatis Vladivostokist kaardi, mis jõudis pärale natuke peale teda ennast, aga tundub et see meie praegune Liit pole grammivõrragi parem. Üldse on elu kuidagi nõmedalt keeruliseks läinud: eile otsustasime nurgas konutava wifi ruuteri ette võtta. Ideoloogiliselt ei tohiks ju midagi geniaalset selle käima lükkamiseks vaja olla, õpetus kah juures, aga igaks juhuks kutsusin Melli, et ta selle üle vaataks. Tulemus: kirus ja vandus umbes tunnikese ja tulemus ümmargune null. Ise proovisime ka natuke vaadata, aga samuti erilise eduta. Ma ei saa aru, kas on siis nii raske teha vidinaid/programme, mis lihtsalt käima läheksid ja sind kuhugi ummikusse ei juhiks. Ja õhtu naelaks tulid pahad mulle CIV IV mängus pidevalt pehme kõhualuse pealt kallale, hoolimata sellest, et ma neile erilist põhjust ei andnud ja sundisid mind pidevalt uuesti alustama (tavaliselt ma ei viitsi edasi mängida, kui kuskil tõrge sisse tekib). Peaks vist neile järgmine kord mingit nänni pakkuma, äkki on sõbralikumad. Ehk siis tsiteerides (umbkaudu) Lukjanenkot: "Kiskjaid tuleb toita. Hästi natuke, et nad ülbeks ei läheks."

Ei tea, mis teema mul nende tshehhidega on, aga pidevalt trehvan mõne otsa. Ühega mängisin kunagi paar turniiri koos, teine kord tulid suvalised Võsu rannas vennastuma ja slivovitsi jooma ja täna vaatas mulle postkastist vastu ühe täitsa tundmatu tüübi meil. Lühikokkuvõte selline: ta on kohalikul tasemel mängija javäga vabandab, et mu aega raiskab, kuid ta tahaks õppida mõnda tõeliselt head süsteemi. Nägi EMil, kuidas me Luksiga mängisime ja oli impressed, ning ta arvab, et ei ole küll viisakas inimeste käest nende süsteemi küsida, kuid kui meie süsteem ei ole just saladus, siis kas ma võiksin selle tallegi saata. No ega mul kahju polnud. Meie süsteem on tegelikult pidevalt olnud rahvale uudishimuobjektiks. Iisraelis küsisid vastased peale matsi meilt konventsioonikaarti, Varssavi järel tahtis seda Luksemburgi koondislane ja Madeiral palus kohtunik, et kas me võiksime selle talle saata, olevat huvitav tundunud.

Eile tuli välja ka süsteemi varjukülg - see eeldab näppudel lugemise oskust. Tekkis jaotus:
♠Äx........♠KS9xx
♥ÄSxxx.....♥KEx
♦Äx........♦E
♣ÄKEx......♣xxxx

vastastel oli ilmselt peamiseks pakkumisabinõuks optimism, igatahes sai tugev käsi teada pada masti, ärtu toetuse kuningaga ja keevitas ära 7♥. Meil käis aga pakkumine nii:

1♣...1♥ (8-11, viiese kalliga)
1NT..2♦ (viiene pada ja 4+ odav)
2♥...2♠ (neljane risti)
2NT..3♥ (kolmas ärtu ja ruutu singel)
3♠...4♣ (ässa ei ole - üllatuslikult :P)
4♦...4NT (kaks sama värvi kuningat)

nüüd siis lugesin tihisid (ristilepingus): isegi kui ärtu tuleb viie tihiga kotti, siis sõltub suur slämm parimal juhul padalõikest (ma saan ühe pada visata ruutu ässale ja kaks ärtudele). Sestap panin 6♣ ja tuli -11 IMPi. Kui saaks vastuseks
.....5♣ (kaks sama tugevat kuningat)
siis meeldiks see mulle märksa rohkem, järgneks pakkumine:
5♦...5NT (kaks sama värvi emandat) ja ma saan partneri kätte paigutada:
♠Kxxxx
♥KEx
♦E
♣xxxx

ja lugeda tihisid (ärtulepingus): 2 pada, ♦Ä, ruutu löök lühemale poole, 5 trumpi (kui pole 5-0) ja 3 ristit = 12. Ja kolmeteistkümnes on väga tõenäoline, piisab risti 3-2st, valest äraviskest, mingist sunnist vms, ühesõnaga ikka väga hea protsendiga leping. Ristilepingus on sama arv tihisid, ainult et siis on 4-1 risti vastu raskem töötada. Kuri urin ühesõnaga. Samas matsis (8-jaotuseline mats!) saime veel 2 slämmipauku (teine tuba oli 2(!) korda ilma kahe ässata kuues, ühele pani rekigi peale). Ja kui kolme jaoga 36 IMPi ära visata, siis on raske 25-t teenida. Ülejäänud 5 jagu me küll võitsime, aga sellest piisas vaid 18:12 võiduks (IMPidega 45:36 - 10,125 IMPi jaotuse kohta). Samas matsis oli ka selline veider jagu, kus me kasutasime madalaimast 17-st pakkumisest ära 15:
1♦ 1♥
1♠ 2♣
2♦ 2♥
2♠ 2NT
3♣ 3♦
3♥ 3♠
3NT 4♣
4♦ 5♦

tõlge: lubasin Leole, et mul on miinimumavang, 4-1-6-2 jagu, 1 äss ja 1 kuningas, ning tema oma lehega:
♠E98
♥Äxxx
♦Äxxx
♣Äx

tuvastas, et meil võib slämmis muresid olla. Risti käiguga ongi slämm lootusetu, sest mul on
♠ÄTxx
♥x
♦KESxxx
♣xx

ja eks 5♦ võib ka taha minna, kui pada kahe kadujaga mängida (ja vastased taipavad risti lahti raiuda), aga tegin padas culbertsioni ja see töötas, ning kuna avakäik oli ärtu, siis tuli 12 tihi.

Paul Soloway suri ära. Tegelikult tegi ta seda juba poolteist nädalat tagasi. Kui kellelgi tekib küsimus, kes tuu selline oli - maailma tippbridžist ja läbi aegade kõige rohkem USA masterpointe saanud mängija. Tegelikult see mind eriti ei puuduta (inimesed ikka kipuvad surema), aga Luks leiutas sellega seoses tõelise pärli:

Paul Soloway sureb ja läheb teise ilma. Seal jalutab ta bridžiklubisse ja vaatab, et igas lauas istub kolm inimest. Üritab siis end siia-sinna neljandaks saada, kuid kuhugi ei võeta. Küsib siis teistelt, et milles asi, et temasugust korüfeed tõrjutakse. Vastuseks tuleb: "Sula ütles, et ta kohe tuleb ja pani igasse lauda koha kinni!"

neile kes Sula ei tea: on selline tegelane, et kui kuskile turniirile on minek, siis üritab ta endale iga auto peale kohta kinni panna - tõenäoliselt selleks, et teisi kiusata. Ja surmale on ta ka juba sendi võlgu.

veel kilde Madeira reisilt:

Londoni lennujaamas oli turvakontrolli veel tihendatud (nagu need sabad juba niigi vihaseks ei ajaks) ja paluti meil jalanõud ära võtta. Kui ma siis "abivalmilt" pakkusin, et "the socks also?" vastas turva "no, this will be the next year!".

pakkumine (mitte küll meie lauast ega isegi võistkonnast):
pass - 1♦ (rannakas)
4♦ - 5♦
5NT - 6♦

tõlge: passinud käel oli 4-4-1-4 jaotus u. 9 punktiga (2 ässa) ja tegi partneri avangu peale oma arust splinteri. No peab ikka inimestel mingi imelik asi aju asemel olema, et selle peale tulla...

Vahepeal on plogimisse tekkinud järjekordne lünk – seda selletõttu, et viibisin väljamaal. Ja mitte lihtsalt mõnes suvalises lähiriigis, vaid keset Atlandi Ookeani – Madeiral. Saar asub nii Euroopast kui ka Aafrikast jupp maad eemal ja iseenesest on päris väike (kolmveerand Hiiumaad) ja elanikke elab seal 250 000, aga ilmselt enamus inimesi on tast midagi kuulnud, kasvõi Madeira veini pärast, mis on umbes samasugune "peedikas" nagu portvein – piiritusega u. 20%-seks tehtud vein. Sinna sattusin seetõttu, et otsustasime võistkonnaga sinna võistlusreisile minna (Olafi soovitusel, kes seal juba varem käinud oli). Minek siis pühapäeval Estonian Airiga Londonisse, öö seal ja sealt Pordugali lennukiga saarele. Üldiselt läks Londonis kõik rahulikult, välja arvatud veider värk, et miskipärast oli meie seltskonnale antud kahestes tubades kõigis abieluvoodi. Ühe tekiga. Noh, vähemalt see oli hea ja suur ja mahtus magama küll (eriti kui Aivari poolt kaasa varutud liitrine pudel oli tühjaks tehtud). Hommikul muidugi otsustas helistada üks kunde (kes oli pidanud seda tegema juba eelmine nädal). Ja Inglismaa hommikul on meie omaga võrreldes see halb omadus küljes, et kell näitab seal 2 tundi varasemat aega... Mis siis ikka, kuigi oleks tahtnud veel veidi magada, jäi see variant ära ja keskendusime hoopis kriketireeglite tundmaõppimisele – telekast näitas India – Pakistani sõpruskohtumist (kõlab veidi veidralt, kaspole?). India muideks võitis. Madeirale jõudsime suuremate tüsistusteta. Kuna turniiril oli palju paare Islandilt, Hollandist, Skandinaaviast jm. olid korraldajad aru saanud, et põhjaeurooplased ei tule novembris lõunasse mitte ainult kaarte mängima ning ajakava päris lõtv – esimestel päevadel oli ainult üks sessioon, T – N kestis see neljast kaheksani ja reedel üheksast üheni, laupäeval oli küll kaks sessiooni, kuid pühapäeval taas vaid üks – ja aega oli piisavalt, et end täis laadida ja mõnusalt tunda. Saar ise oli maapealne paradiis, ma pole sattunud kunagi kohta, mis mulle oleks ligilähedaseltki samavõrra meeldinud – mõõdukalt soe kliima (kuna ta on keset ookeani, ei pidada seal ka suvel tapvalt kuum olema, kuid meid võttis vastu ca +25 õhutemperatuur ja vesi ei saanud ka eriti külmem olla – mina igatahes käisin ookeanis ujumas ära, Eestis ma ei uju suvelgi, kuna vesi lihtsalt ei lähe minu jaoks piisavalt soojaks), fantastiliselt kenad mäed (neid oli seal kogu saar täis, pinnalaotuselt ületaks Madeira Hiiumaad ilmselt päris pikalt), palju eksootilisi taimi. Elasime mingis viietärnises hotellis, kakskümmend sammu merest, hommikul oli hea passida hottelli terrassil, vahtida ookeani ja juua kohalikke mahlasid. Veider oli see, et magada ei õnnestunud kuidagi: kuigi oli pime ja vaikne ja temperatuur oli ka sobiv ning õhtul tuli uni täitsa hästi kallale, oli see pidevalt suht rahutu ja enamasti ma ärkasin hästi vara üles (ilmselt ei kohanenud ajavahega: kui ma seal ärkasin 7.30, siis meil oleks see olnud juba 9.30). Ainuke öö, kui korralikult magada sain, sai selle heaks ka korralikult tööd tehtud – nimelt hommikul seitsmeni igasuguseid asju (džinn, vein, õlu, madeira ja suure tõenäosusega veel midagi) joodud (kõrvaltoas maganud Lempsi kommentaarid asjale: ärkasin öösel korraks üles ja kuulsin mingit suminat... aga siis mõtlesin, et magaks edasi. Ja: no kuidas te siis ei suutnud veel pool tundi vastu pidada: 7.30 hakatakse hommikusööki andma ja sinna juurde tasuta šampust). Siis ma ka kusjuures ei maganud eriti kaua, mingi 12-ni, aga selle-eest põhjalikult. Madeiralased tundusid samuti tõeliselt meeldivad inimesed olevat – sõbralikud, aga erinevalt muudest lõunakatest polnud nad absoluutselt pealetükkivad. Keegi ei üritanud sulle mingit saasta kaela määrida, kuid kui sa nende poole pöördusid mingis küsimuses, siis anti oma parim, et sulle abiks olla. Samuti suhtusid nad ellu ja normidesse väga rahulikult – kui reedel üritasime autot rentida, et saare peal tuur teha, selgus, et ei Tihasel ega Leol ei olnud juhilube kaasas. Selle peale tüüp küsis, et kas me võime juhiloa numbri saada – võisime. Selle peale üüris ta meile masina ja soovitas politsei silma alla mitte ronida ja õnnetusi mitte teha. Läksime siis sõitu, kohe Funchalist (kohalik pealinn, ca 100 000 elanikku) välja sõites ummistasid tänava koerad. Mingi 7-8 peni grupeerusid ja okupeerisid ristmiku tiheda liiklusega. Eestis oleks nad ilmselt varsti asfalti kaunistanud, aga seal ei hakanud keegi isegi tuututama. Linnast väljas võtsime suuna mägedele, mis ei olnud just väga keeruline, sest need algasid kohe rannikult ja kõrgemad olid ligi 2km üle merepinna. Tee oli kitsas ja käänuline ja kuna Aivar eriti pedaali ei hellitanud, siis panin isegi mina (ilmselt esmakordselt elus) ilma kõrvalise meeldetuletuseta turvavöö kinni. Kõigepealt ronisime mingi 1500 meetrit mööda serpentiini üles ja siis tuli üllatuslikult suur ja lame platoo, millest olid läbi tõmmatud sirged teed nagu mõnes ameerida road-movies. Käisime siis autoga läbi saare – lõunakaldalt põhja ja ringiga tagasi ja lõpuks hindasime, et linnulennul läbisime mingi ca 40 km, aga spidomeeter lubas 160 km...
Mängu poolest: tase ei olnud küll selles suhtes kõrge, et tippmängijatest turniir just ei kubisenud, kuid saali moodustasid suuresti islandi ja hollandi tüübid, kellede keskmine tase ei ole teps mitte laita. Ise sai turniiriga läbi tehtud silmapaistev areng: eelpaarikalt laekus 40%, paarikatel oli mäng must, kuid tõhus ja võistkondliku lõpul oli juba täitsa mängu moodi. Ses suhtes oli kahju, et turniir läbi sai, kuid teisest küljest hakkas juba vaikselt siibrisse viskama. Paarikatel saime kokku kolmanda koha, kusjuures sisse tulid mingid veidrad talad naispaaridelt (kogu lugupidamise juures naissoo vastu: parima naispaari eriauhinna said Eike ja Ines u. 62. koha eest). Näiteks kruviti meil võistlevas pakkumises ära 3♦ - meie kaardid olid järgmised.
♠ÄSxx
♥KSx
♦Ä8xx
♣xx

♠Kx
♥xx
♦ET97x
♣xxxx
ja kontreerijal oli käes (emanda taga) ♦Sxx... ühesõnaga – ärtus oli ÄE KS taga ja ruutus oli ässa taga singelkuningas... oleks omavahel ära vahetatud kas ♦K ja ♦S või ♦Ä ja ♦E (või üks ärtu pilt ette hea arvamisega), oleks see leping ulgudes välja tulnud. Kahjuks oleksid ei maksa, -200 ja 2% jaost. Mäng oli suhteliselt agressiivne, mingi sessiooni järel anti meile väljatrükk meie tulemustega ja selgus, et 26-st jaotusest 12-s olime me saanud tulemuse 80% või rohkem... Järelikult võis natuke patserdamist endale lubada.
Ise sai vaenlasi ka kiusatud: üks paar istus ja vaatas õnnetu näoga, kuidas me 8 ringi releetasime ja lõpuks 7NT lauale panime:
♠ -
♥ÄSTxxxx
♦ÄKES
♣Äx

♠ÄEx
♥KEx
♦xxxx
♣xxx
aga ilma releesüsteemita on suht veider seda jagu pakkuda: kui tekib ärtu kooskõlastus, siis tuleb Nordi käest hoolimata renoost RKCB teha ja pärast kuningat küsida (kui ässa ei saanud), aga küsimus on selles, et kas kuningavastusele on võimalik lokaliseerida ristikuningas või siis jääb kuninga mast endiselt mõistatamiskohaks. Teine variant on muidugi kontrollidesse minna, uurida välja, et partneril risticue puudub ja saada pada esimese ringi kontroll... ning lõpetada nt. Josephinega. Ja kolmandaks: tuleb üle saada refleksist 7♥ panna – küsimus on ju ladvatihides. Oli mis oli, aga vastane teenis 10% jaotusest. Teine hea asi sündis õnnestunud kokkuleppest: kui vastane avas (kallis odava vastu) ette 1♠ ja mul oli seal taga ♠ÄT98x/♥x/♦ÄKx/♣Exxx, valmistusin juba Luksi kontrat läbi passima, kui selgus, et vastane pani omast käest veel 2♠. Kontra on meil kokkulepete kohaselt trahviks. Väike patserdus väljamängus ja 1100 oligi sündinud. Kuigi enne viimast kahte jagu olime summas isegi teiseks tõusnud, laekus viimasest voorust keskmine ja tuli leppida kolmanda kohaga.
Võistkondlikul läks mäng käima väga visalt, parajat tsirkust tegid kõik paarid. Kuskilt poole pealt läks aga asi märksa paremini käima ja lõpuks meenutas asi juba täitsa bridži. Lõbusaim lugu oli, kui vaenukeha otsustas balansseerivat kontrat harjutada, aga kuna kokkulepet reki kohta ei olnud, siis lõppes see 1240-ga (või millegi sarnasega) – 2♥ reki ja ületihiga. Kusjuures lepingu sai taha võtta, kui tõmmata neljandast tühjast ässast äss. Meie toas lasime me ka lepingu välja, aga õnneks ei pannud kontratki peale. Lõpuks viimaseks vooruks olime tõusnud juba teiseks ja õnnestus võita liiderdanud hollandlasi, nii et me neist mööda saime (fotofinišiga – VP-d olid viikis, aga IMPid meie kasuks), kahjuks aga teiselt laualt panid austerlased mööda. Viimasest matšist oleks olnud vaja saada 10 IMPi juurde (lihtsaim koht oli, et Olaf oleks võinud jätma normaalsesse slämmi minemata, aga turniiri vältel oli ilmselt kõigil võimalik need 4 VP-d ära tuua), aga noh, mis teha, ju siis allah nii ei tahtnud. Tagasiteel olid sellised väiksemat mastaapi naljad: nt oli meile organiseeritud transfer lennujaama kella kümneks, kuid kolmveerand kümme ei paistnud Tihast veel mitte kuskilt (oli peale lõpubanketti linna peale läinud). Telefon ka ei vastanud (selle jättis ta targu koju)... Ühesõnaga, mis see meie mure on, pakkisime oma asjad ja läksime fuajeesse – seal jalutas päevakangelane vastu ja küsis, et „ega meil kuhugi äkki kiire ei ole?“. No sai omadega normaalselt valmis. Londonis ümberistumiseks oli lennuplaani järgi aega ca 2 tundi, aga kui me Funchalis lennujaama jõudsime, siis selgus esiteks, et lend on pool tundi edasi lükatud (või nii ütles meile tibi passikontrollis, mingit teadetetahvlit seal küll polnud) ja seejärel, et edasi lükatud määramatuks ajaks. Lõpuks ta hilines küll ainult ca 25 minutit ja Londonis oli isegi pisikese varuga. Londonis juhtus samasugune nali: esialgu lubati, et Eesti Õhk hilineb 20 minutit, aga see tuli praktiliselt õigel ajal. Ja mingeid ootamatuid jamasid ei esinenudki, mis meid kõiki väga hämmastas. Kokkuvõttes nõustun 100% Tihase poolt autasustamisel mikrofoni öeldud mõtteteraga: me oleme nõus tulema ka järgmine aasta ja isegi kui me ka siis teiseks jääme, oleme ikkagi rahul.

Vastuseks oma urinale naabrite aadressil sain Jaanus Maelt ühe teemasse puutuva kirjatüki:
Kui sul aeg-ajalt on tõsiselt halb päev ja sa pead seda kellegi peal välja
elama, siis tee seda mõne võõra peal!
Ükskord istusin oma laua taga, kui mulle meenus telefonikõne, mille olin
unustanud teha. Ma leidsin numbri ja valisin selle. Meeshääl vastas:
"Hallo!" Ma ütlesin viisakalt: "Mina olen Tiit. Kas ma saaksin rääkida Marek
Piegusega?!" Vastuseks karjus meeshääl mulle kõrva: "Hangi omale õige
number, kurat!" ja lõi telefonitoru hargile. Ma ei suutnud uskuda, et keegi
saab olla nii häbematu.

Kui ma valisin Mareki korrektset numbrit, et talle helistada, avastasin, et
olin kogemata kaks viimast numbrit segamini ajanud.

Peale temaga kõne lõpetamist otsustasin uuesti helistada valele numbrile.
Kui sama tüüp telefonile vastas, karjusin ma: "Sa oled sitapea!" ja panin
toru ära. Ma kirjutasin ta numbri üles ja kirjutasin sinna kõrvale sitapea.
Ja kleepisin selle lauaplaadile. Iga paari nädala tagant, kui ma maksin
arveid, või mul oli eriti s*** päev, helistasin ma talle ja karjusin: "Sa
oled sitapea!"

Kui hakati pakkuma ,,numbrinäidu" teenust, mõtlesin, et mu teraapiline
sitapeale helistamine peab saama lõpu, sest võin vahele jääda. Igaks juhuks
otsustasin kontrollida, kas jobu sellest teab. Ma helistasin tema numbrile
ja ütlesin: "Tere! Mina olen Toomas Tool Elionist. Helistan, et teada sada,
kas te olete juba tuttav meie uue ,,numbrinäidu" teenusega?"
Ta karjus: "EI!" ja lõi telefoni hargile. Ma helistasin talle kiiresti
tagasi ja ütlesin: "See on sellepärast, et sa oled sitapea!" ja katkestasin
kõne.

Ühel päeval kui olin Selveri juures ja valmistusin parkima, lõikas mingi
tüüp musta BMW-ga mul tee ära ja parkis end kohale, mida ma kannatlikult
oodanud olin. Ma tuututasin signaaliga ja vehkisin kätega - tema lihtsalt
näitas mulle keskmist sõrme. Aga tema auto küljeaknal ilutses
silt: MÜÜA, koos tema telefoninumbriga. Ma kirjutasin selle üles...

Paar päeva hiljem, kohe peale seda, kui olin esimesele sitapeale helistanud
(mul oli ta number kiirvalimise all) ja ta korralikult läbi sõimanud,
arvasin, et ma helistan sellele BMW sitapeale ka. Ma küsisin:
"Kas teie olete see, kellel on must BMW müüa??" Ta vastas: "Jah, olen küll!"
Ma küsisin: "Kas ma saaksin seda ka näha?" Ta ütles: "Jah, ma elan Vanapapli
14, Veskimöldres. See on helebee? majake ja autod on kohe ette pargitud."
Siis küsisin: "Mis su nimi on?" Ta ütles: "Mu nimi on Madis Muul." "Millal
on hea aeg, sind leida, Madis?" "Ma olen kodus igal õhtul, peale kella 17"
"Kuule Madis, kas ma saan sulle midagi öelda?"
"Jah?" "Madis, sa oled sitapea!" Siis panin ma toru ära ja salvestasin ka
tema numbri kiirvalikusse.
Edaspidi, kui mul oli probleeme, oli mul kaks sitapead, kellele helistada.

Ühel päeval olin kogu maailma peale tige ja otsisin oma vihale väljundit.
Siis tuli mul idee. Helistan esimesele sitapeale. Ta ütles:
"Hallo" Ma ütlesin: "Sa oled sitapea!" kuid ei pannud toru ära. Ta
küsis: "Oled sa veel seal?" Ma vastasin: "Jah" Ta karjus: "Lõpeta mulle
helistamine!" Ma ütlesin: "Eks sunni mind!" Ta küsis: "Kes sa oled?" Ma
vastasin: "Mu nimi on Madis Muul" Ta ütles: "Jah?? Kus sa elad?" Ma
vastasin: "Sitapea, ma elan Vanapapli 14, Veskimöldres, bee?is majakeses.
Mul on must bemm maja ette pargitud, et sa teaksid." Ta
ütles: "Ma tulen kohe sinna, Madis-poiss. Ja sul on parem juba testament ära
teha!" Ma ütlesin: "Jah, ma juba tõsiselt kardan, sitapea!" ja panin toru
ära.

Siis helistasin ma teisele sitapeale. Ta ütles: "Hallo?" Ma ütlesin:
"Hallo, sitapea!" Ta karjus: "Kui ma peaksin teada saama, kes sa oled..." Ma
ütlesin: "Mis siis saab?" Ta ütles: "Ma kütan su p...
kuumaks!" Ma vastasin: "Sul on see võimalus, sitapea! Ma tulen kohe sinu
juurde!" Siis panin ma toru ära ja helistasin politseisse. Ütlesin, et elan
Vanapapli 14, Veskimöldres ja et ma olen teel koju, et tappa oma
elukaaslasest pedesõber.

Siis helistasin ma Kanal 2 Reporterisse, et kohe läheb mölluks lahti
aadressil Vanapapli 14. Vennad lubasid kärmelt kaameratega kohale kimada.
Seejärel läksin oma autosse ja sõitsin Veskimöldre poole.

Ma jõudsin sinna täpselt õigel ajal, et näha kuidas kaks sitapead just
kohale jõudnud politseiauto ees teineteist tümitasid. Ning loomulikult ei
puudunud ka telemehed oma kaameratega...

Kohe tundsin ennast PALJU paremini. Viha taltsutamine toimib tõepoolest,
tuleb ta lihtsalt enda seest välja lasta!

tegelikult mul tuli pähe mõte, et kui paljud inimesed teavad midagi Marek Piegusest. Eile õhtul küsisin Kotka Keldris selle kohta - selgus et kahekümnest inimesest ca 5-6 teadsid (või reageerisid)

Kurda veel tüütute naabrite üle - need raiped annavad kohe vastulöögi. Möödunud reedel otsustasin, et ei viitsi enne koondise valikut Tallinnasse minna, vaid ööbin Tartus ja lähen hommikuse rongaga. Ilmselt osutus see veaks, sest pool üks öösel pandi ülalkorteris tümm põhja. Kusjuures mingi imelik retrotümm - vist kõige nõmedam disko, mida kaheksakümnendatel teha osati. Kui viie minutiga vait ei jäänud, siis otsustasin, et lähen vaatan, mis toimub. Seega siis ukse taha ja kella andma... veidi tirises ja siis jäi vaikseks, no selge, lülitasid kella välja raipenahad. Tagusin siis jalaga vasta ust natuke aega, aga kuna ka sellele reaktsioon puudus, siis läksin alla tagasi ja helistasin politseisse. Mõne minuti pärast panid nad lõugamise kinni ja helistasin uuesti, et pole ikka vaja tulla. Aga noh, poole tunni pärast keerati tümm uuesti peale (just olin magama jäänud) ja paarikümne sekundi pärast jälle maha. Ja kui operatsiooni veel poole tunni pärast korrati, helistasin jälle politseisse. Need tulid sobiva viivitusega ja läksid siis üles... seal mingi nooremas keskeas naisterahvas mingi tüübiga pidu panemas, olid kõpsti väljas, enne kui politsei neile kella andis - keegi oli neile helistanud ja ähvardanud mendid kutsuda, ju nad siis olid valvel. Siis hakkas pihta mingi lõugamine, et nemad maksavad makse ja ei ütle, kes nad on sest isikuandmetega tehakse mida iganes jne. Lõpuks nad vist taltusid, igatahes tuli võimukandja alla meie juurde, teatas et üleval on raske juhus (= raskes joobes naisterahvas) ja mõistusega pole midagi teha, et kui midagi veel on, tehku me hommikul avaldus. Eks kerisin siis magama, aga öösel kell neli prõmmis keegi uksele (ilmselt läks polt oma kodo ja otsustas kätte maksta). Mõtlesin, et peaks kell kuus hommikul rongile minnes neile alt uksekella laskma (pläriseb päris mõnusalt), aga esiteks hakkas teistest naabritest kahju ja teiseks oleks see liiga läbinähtav kui kohe samal hommikul nii talitada. Eks teen seda mõne aja pärast. Vähemalt ei juhtunud sellest magamatusest midagi korvamatut - kuigi meie mäng koondise valikul ei olnud just üleliia vaimustav, oli see siiski tõhus piisavalt, et järgmiseks aastaks koondise esipaariks saada. Hea et niigi läts. Ja vahepeal topin rämpsposti oma postkastist kindla peale korter 16 omasse (ma loodan, et Maarja ka), mitte juhuslikku nagu varem. (Eks ta küll lapsik ole, aga vähemalt mingit ebamugavust võiks ju vastikule inimesele teha. Kuna ma ei tea, kes ta selline on või mida ta teeb, siis midagi suuremat ei oska ette võtta. Aga ma pean meeles...).

Meil on liikumisanduriga kass - kui öösel keegi liigatab, teeb ta järelduse, et nüüd vist on üles ärgatud ja seetõttu on lubatud magajaid rutjuma tulla. Iseenesest ei ole ju midagi ebameeldivat, kui tuleb üks väike pehme elajas, nurrmootori detsibellid maksimumi peale keeratud ja hakkab end vastu sind nügima - tegelikult oleks see vist isegi päris tore äratus, aga ta rõibe teeb seda keset ööd, millalgi ühest neljani. Ja kui teda voodist välja visata (ilusas kõrges kaares), siis ega ta esimesel korral aru saa - täna oli operatsiooni vaja kümmekond korda korrata, enne kui ta ära tüdines ja tooli peale end kerra tõmbas. Kassist märksa hullem asi on aga meie naaberkorteris. Nimelt kolis sinna mingi mutike (ilmselt on seal muid inimesi ka, aga need ei puutu asjasse), kellel on tervis suhtkoht tuksis. Ja siis kostab sealt pidevalt hommikuti, õhtuti ja ilmselt ka päeviti (tööinimestena me selle viimase suhtes kursis ei ole) mingit köha ja röginat. Viimasel ajal on aga asi veel hullemaks läinud - tädike oigab ja karjub, et "nii valus, nii valus, aidake mind üles ...". Eeldusel et kõrvalkorteris on tegemist ikka haige inimese, mitte sadomaso bordelliga. Aru ma ei saa, et kui too nii väga kannatab, miks nad teda ometi magama ei pane!?! Kuulates neid hääli, ei usu, et tal elust erilist mõnu oleks ja kui juba asi naaberkorterit häirib, ma ei kujuta ette, kuidas see mõjub inimestele samas korteris. Kas kellelgi on mõnda toredat trükist eutanaasia kohta, mida annaks neile postkasti panna?

ma ei saa kohe mitte aru sellest Tartu bridžiklubist - enamasti pressitakse möödaminnes pooleks punktidega geimi ja pakkumine on pigem kaks korrust kõrgemal kui üks korrus madalamal kui peaks. Eelmine esmaspäev aga jagati kätte 34 pildipunkti 12 tiputihiga (ähmased shansid on saada ka kolmeteistkümnes, kui mastid jaguvad, ei jagunud). Jõubalanss on kah 17 punkti vastu 17-t ja tüüpiline Eesti saali pakkumine (tugeva risti süsteemis) peaks algama tugeva 1♣ avapakkumise, jätkuma ebaklapi tuvastamise ja lõppema balansi pealt 6NT panekuga. Naturaalses süsteemis võib küll juhtuda, et leitakse ebaklapp ja ei juleta midagi panna (seal on üks tüüpilisi jõuvahemikke 15-17 vms.), aga ka seal peaks jõudma. Ja mida tegi siis Tartu klubi: üheksast paarist viis slämmi ei jõudnud (meie vastu näiteks mängiti isegi 5-2 klapiga 4♠), üks mängis seitset ja käis taha. Ülejäänud kolmest paarist patserdas üks paar kuue taha, teine patserdas kuue taha, aga kaitse tuli appi ja lasi lepingu taas välja ja üks võitis siis asja rahulikult ära. Ühesõnaga üheksast üks... (kas pole tore lause, kõik sõnad algavad ü-tähega). Ja mida pidi asjast arvama Padari, kelle vastu see lihtsalt ära pandi? Eile jälle olime meie ohvritalle rollis - vaenukeha pakkus ca 26pp-ga 3NT, Luks tegi oma kolmest klibakast parima avakäigu, aga sellest hoolimata karpis vastane 11 tihi kotti (OK, mul on 3 ässa, oleksin saanud kümnele piirata). Kõige lihtsam ja loogilisem mänguplaan võtab lepingu alati välja, aga arvake ära, kes jaotusest 11 miinust sai! u. 5 tulemust olid jälle teises liinis, keskid olid midagi taha mänginud. Ptüi, kurask!

Nädalavahetusel pidin ma kaitsma kodulinna au printsipiaalsel linnavõistlusel Tamperega. Mälumängust käib jutt, muidugi. Kõige raskem osa oli nelja käe kokkuleidmine, kuna kõigil oli maa külmanud ja kärss kärnas. Õnneks jalutasin tänaval kokku Priit Naruskbergiga ja õnnestus teda ja ta partnerit ära rääkida, neljandaks käeks tuli Rauno Pärnits ja selgus, et rahvusvaheliste küsimuste jaoks on võistkond selline, et komplekteeri või ise. Saime kaheksa mansa seas neljanda koha, tartlastest olime teised, aga mis peamine - maavõistluse võitsime. Soomlaste küsimused olid muidugi sellised, et siga ka ei söö - "nimetage kõik 5 maailma lennumäge ja riigid, kus nad asuvad!", "millistes kahes riigis on toimunud kõige rohkem taliolümpiamänge, nimetage koos aastate ja linnadega!", "milline on maailma elanikerohkeim linn, kui äärelinnu mitte arvestada?" jms. Huvitav, et vahetevahel tekib inimestele lambist pähe, et küsida samasid teemasid. Tampere mäng andis vähemalt kaks sellist küsimust. Kolmapäeval küsisime Tartu meistrikail pildi järgi Francisco Francot - laupäeval küsiti, et millistel aastatel ta valitses. Kolmapäeval küsisime Franklini laevu, millega varem oli üks teine mees maadeavastusretkel käinud ja millede järgi pani kahele geograafilisele objektile nimed (need olid Antarktise vulkaanid Erebus ja Terror), laupäeval küsiti seda teist meest (Ross). Lahe lugu oli, et kuna me kolmapäeval Rossi küsimuses ära ei olnud maininud, siis kaks Tartu võistkonda panid õnnetult kirja Franklin.

Tartu võistkondlikel sai jälle kinnitust minu teooria, et ega mälumängurid mitte midagi ei tea. Nimelt me oleme sinna küsimusi teinud viimased 4-5 aastat, st. aastas ühe mängu läbi viinud. Tartu meistrikatel on alati olnud favoriidiks Kvart (viimased kolm aastat on nad meie järel teised olnud, näis kas meie loobumisega seoses see aasta lõpuks võidavad), kuid meie mängus on nad vist korra teised olnud ja ülejäänud kordadel kaugemal. Ma isiklikult kahtlustan, et kuna me üritame hoiduda küsimast asju, mis on läbi jooksnud (loomulikult ei ole võimalik küsida täiesti uusi asju). Muidugi nad teavad ühtteist ja on muidu kõvad, aga puudu jääb see efekt "aga seda küsiti SEAL mängus ja vastus oli SEE" - st. tagumiktundidest mälumängu juures pole suurt tolku. Samas meie viimased kaks mängu on ära võitnud korp! Ugala, mille liikmed pole mälumänguritena just tuntud - st. ilmselt nad lihtsalt tõesti teavad oma ampluaad ja selle pealt võtavad välja vastuseid, mida teised ei oska. Hoolimata sellest, et spordiküsimustes on neil vist suhteliselt pidupäev kui viiest üks pihta läheb... Ei, veider asi see mälukas, mingitele loogikareeglitele ta küll ei allu.

jälle ei ole viitsinud sada aega plogida, mõtlesin et peaks nüüd tööpäeva õhtu sellega sisustama. Tamsalu GP-l tabas mind järjekordne märguanne teemal "maailm on väike!" - seal olid seinad kaetud fotoreportaažist, kuidas üks Soome taustaga bande (4 inimest) käis Karjalas ja ma leidsin sealt 2 tuttavat - lätlanna, kes oli mulle ülikoolis läti keelt õpetanud ja tolle mehe...

eile Tartu klubis olid jälle variatsioonid teemal "mis kelle vastu töötab". Nimelt oli ühes jaotuses kaheksases trumbimastis (ÄK lahus) puudu ES ja need asusid avakäigu tegija käes duublis. Maarja vastu käidi soldat ja ta pani masti valesti kuna ei suutnud uskuda, et ES duublist nii käiakse (kuigi ma kunagi olen talle seda maininud, või õigemini Mairile, kui ta meie vastu slämmi taha käis kui ma olin samast kombinatsioonist sama avakäigu teinud, aga ju siis läks kõrvust mööda). Luksi vastu käidi aga emand. Küllap ta oleks samuti masti valesti pannud - igatahes mängis ta kõrge kaardi juba valest käest ära, aga vastane käis tihi saades soldati järgi. Kui ma pärast küsisin vastaselt, et miks ta ES duublist soldatit ei käi, siis enne kui too jõudis vastata tuli kommentaar Luksilt "See on juba nii vana nali, et siis ma oleksin trumbi 100% õigesti pannud". Siit moraal - enne vaata vastasele otsa kui midagi teed!

Laupäevane bridžiturniir Tamsalus algas sellega, et partner jõudis kohale alles neljandaks vooruks. Mitte küll päris vabatahtlikult - oma osa selles oli Vene tollil, Eesti politseil ja valest kohast lõikamisel. Arvestades, et reede õhtu ja pool ööd möödusid džinniuimas, siis oli tegelikult tund aega puhkust ja kohvi ja kuue jao eest saadavad 40% päris abiks. Kusjuures sessiooni lõpetasime 57%-ga. Kahjuks jäi partnerile mainimata, peaksime alustama mängimist mitte "esimesest" vaid "neljandast" voorust - traditsiooniliselt keerame esimese vooru tuksi. Nii seegi kord -
♠86x......♠T9x
♥xx.......♥ÄKxxx
♦Kxxx.....♦Äx
♣Kxxx.....♣Exx

p....p....1♥...DBL
1♠...p....1NT..DBL
p...2♦....2♠...DBL

vaagimata mõlema padapakkumise väärtust, kõige hullem oli see, et lepingu oleks ilmselt saanud võita esitatud kaitse vastu: ruutu avakäik,♦Ä-♦K-löök ♠10-ga ja ülelöök. Seejärel tõmbas vastane ♣Ä ja jätkas ristit, võtsin kaks ristit ära (jagus 3-3), mängisin kolm ringi ärtut ja lõin (jagus 3-3) ja lõin ruutut kõrgelt, mis löödi jälle üle. Tolleks hetkeks oli mul 7 tihi olemas... nüüd käis kaitsja väikse trumbi, millele oma 8-6st panin 8, mis osutus veaks, sest olles soldaniga tihi saanud käis teine kaitsja ruutut, mulle "möödalöögiks" ja seda löödi ette seitsmega, millest ma jagu ei saanud. mea culpa, mea ultima culpa...

esmaspäeval suutis ka Luks mind 3-3 pada mängima sundida - pakkumine järgnev:
p....p...1♥...DBL
2♥..3♣...p....3♥
p...3♠

seletus vastastele: 3♠ lubab neljast... no türi ma ei või, nii lolli asja peale annab ikka tulla! Loomulikult oleksin võinud probleeme vältida, avades teisest käest 3♣ lehega ♠Exx/♥xx/♦xx/♣ÄESxxx, aga pidasin seda odavas kalli vastu liiga heaks, ilmselt oleks Leo sellele 3NT pannud (♠ÄSx/♥ET/♦ÄKTxxx/♣Kx)ja ärtukäiguga taha läinud (mõlemal vastasel on vist ärtu avakäik soolas). 5♣ tuleb välja, muud geimid mitte, aga 3-3 patta maanduda on ikkagi haige aju unistus.

Vahepeal sain vanemaks (kuigi tunda seda küll kuskilt otsast ei ole) ja nagu mu sünnipäev on näidanud, olen ma väga läbinähtav - või siis inimesed lihtsalt teavad, mis mulle meeldib. Kingiti kassipoeg, mütoloogiat ja džinni (see kah servapidi mütoloogiaga seotud). Ma arvan, et ainsaks põhjuseks, miks mulle kaarte ja blondiine pole kingitud, on see, et mul juba on :)

Sattusime nädala alguses Valloga BBO vugraphi arhiivist vaatama Inglise bridžikoondise katsevõistluste tulemusi ja seal trehvas kogemata kombel ette mingi jaotus, kus ühes toas võideti geim 11 tihiga ja teises toas tuli slämm. Vaatasime, et kaitse lasi vist selle välja, kuna kui kaks korda trumpi käia, kipub see taha minema, aga võta näpust - GIB näitas, et saab ka trumbikäiguga võita. Põrnitsesime seda jagu siis jupp aega ja mitte ei saanud aru, kuidas see võimalik on, lahendus tuli mulle pähe alles töölt bussiga kodo sõites. Sest peale pakkusin seda MSNi kaudu kolmel päeval inimestele lahendamiseks, aga selgus, et vaid kolmel (Migu, Mell ja Erika) oli piisavalt palju pealehakkamist, et see asi ette võtta (ja lahendust pole ma seniajani saanud). Eks siis kirjutan kogu jao siia üles ja lahenduse ka alla:

...........♠4
...........♥E87632
...........♦E875
...........♣95
♠ET853................♠K62
♥T....................♥95
♦ÄT932................♦KS4
♣ST...................♣E8643
...........♠ÄS97
...........♥ÄKS4
...........♦6
...........♣ÄK72

lepinguks siis 6♥ trumbikäiguga (muude käikudega saab lihtsalt 3 ruutut lauda lüüa).
iseenesest saaks nagu mängida topeltsunnile, jättes pada "keskmiseks" mastiks (kuna peale kahe ruutu trumpamist jääb Westi vastu ruutuähvardus ja Osti vastu ristiähvardus, siis ei saa kumbki trumbitõmmete peale padapidurit säilitada), aga selle plaani ebakohaks on, et lauda puuduvad sisekud - padalöögiga lauda minna ei tohi, sest padas peab säilima sisekuga ähvardus. Selleks, et kaks ruutut ära lüüa ja trumpide tõmbamiseks lauda minna, on lauda vaja kolme sisekut - üheks on trump (trumbi tagasikäigu saab lauda võtta) ja ülejäänud kaheks saab kasutada ristilööke. Paraku aga mõlema väikse risti trumpamine hävitab ähvarduse Osti vastu (kui käes oleks üks pada vähem ja üks risti rohkem, siis see plaan töötaks). Aga nüüd siis võitev mänguplaan:
1. tihi - ärtu võtta kätte
2. tihi - risti äss
3. tihi - risti kuningas
4. tihi - risti löök
5. tihi - ruutu, mille võtab Ost.

nüüd tekib kaks põhilist varianti:
A)6. tihi - Ost käib pada (ruutut käies tekib sarnane seis, aga lihtsam, sest annab tempo), selle võtad ässaga
7. tihi - pada löök
8. tihi - ruutu löök
9. tihi - pada löök
10. tihi - ruutu löök
11. tihi - risti löök
12. tihi - ruutu löök käe trumpkuningaga
13. tihi - laua trumpemand (millele tusane Ost alla trumpab)

peaasi on mitte lasta tekkida trumbiedutusel ja padad ära lüüa enne ristit.

B) 6. tihi - Ost käib trumpi (või ristikäiguga saabub sama seis kui lihtsalt 6. ja 7. tihi ära vahetada jättes käigu lauda peale seitsmendat tihi), selle võtad kätte
7. tihi - risti löök

nüüd on sul peal seis:
♠4
♥E8
♦E87
♣-

♠ÄS97
♥S4
♦-
♣-
ja käik on lauas. Kuna nii padas kui ruutus on pikkus Westi käes, on tal valida kahe ebameeldiva variandi vahel:
A) hoiab käes kolme kaarti mõlemas mastis (või nelja ruutut ja kahte pada):
8. pada äss
9. pada löök
10. ruutu löök
11. pada löök
12. ruutu löök
13. pada soldat on tegijaks saanud

B) hoiab käes nelja pada ja duubelruutut
8. ruutu löök
9. pada ässa
10. pada löök
11. ruutu löök
12. pada löök
13. ruutu emand on tegijaks saanud

võimalik, et mingeid lahendeid on veel olemas, aga sellegi välja mõtlemine nõudis piisavalt palju vaeva. Tore jagu igatahes.

ühe päevalehe online-uudistest sai hea näite, kuidas kirjutada positiivses toonis pealkirja: "Maailmameister Heiki Nabist sai eksmaailmameister!". Kas ei tekita head tuju?
Leedus tuli veel pähe paar toredat mõtet:
Kuidas vettehüppajad oma treeninguid alustavad? - Teevad kuiva trenni!
Tegime poolakail meele kurvaks (kurva (või kurwa?) on lääneslaavi keeltes suht levinud sõimusõna, vist tähendab litsi. kui poolakail laua taga midagi tuksi läheb, siis saab seda päris tihedasti kuulda)

Spordiuudistes vaatas vastu pealkiri, et Hispaania üllatas Venemaad ja võitis Euroopa meistritiitli. Kuna ma korvpalli natuke jälgin, siis tuli see mulle üllatusena tõesti, kuna finaalis (mis toimus Hispaanias) võitis ju hoopis Venemaa üllatuslikult Hispaaniat ühe punktiga. Nuppu lugema hakates aga selgus tõsiasi, et jutt käis hoopis võrkpallist ja kõik oli täiesti peegelpildis: võrkpalli EM-finaalis (mis toimus Venemaal!) võitis Hispaania Venemaad, kes oli olnud enne turniiri favoriit. Veidrad lood...
Ise sai vahepeal Leedus käidud, kaarte mängimas nagu ikka. Kuigi turniir tundus pigem Poola omana (neid oli nagu kirjusid koeri). Läks nagu ikka viimasel ajal - kehvasti (kutsututel -2, maksikal 52%, VK väike pluss) aga vähemalt on olemas märke vormi tõusust, äkki aasta lõpuks hakkab juba asja saama.
Olafile pakkus Leedu politsei parajat närvikõdi: nimelt jalutanud ta mööda mingit tänavat, kui kõrval peatus politseivärvides parsa ja vaadati ta dokumendid üle ning paluti kaasa tulla. Sõit läks mingisse mahajäetud parki, kus Olafi kergenduseks seisis veel üks politseimasin (ta oli juba vaimusilmas valmis, et äkki on tegu mingite libapolitseinikega, kes ta lihtsalt maha löövad). Selgitas siis välja, et teda kahtlustatakse vägistamises, vastandati mingi tütarlapsega, tütarlaps noogutas. Olafil selle peale vesi ahjus - mine hulle tea, neiu äkki shokis ja pannaksegi ta sitsima mingiks ajaks kuni tõde selgub, aga selle peale vabandati ja viidi ta linna tagasi. Huvitav kas Leedus on hakanud asi toimima nagu Bulgaarias - et noogutus ja pearaputus on ära vahetatud, või siis küsiti neiult midagi muud u. "see ju vist ei ole?"
Ja reisimine, eriti bussiga on endiselt saadanast - tund aega Tartu - Pärnu bussis oli kaks korda väsitavam ja pikem aeg kui viis tundi autosõitu Vilniusest Pärnusse
Nii veider kui see ka pole, aga ma olen oma plogiga jõudnud sajanda sissekandeni...jippii!!

Eile saatis Joosep mulle ühe huvitava pakkumissüsteemi kirjelduse: süsteemi nimi on Fantoomristi (Phantom Club) ja see seisneb selles, et avapakkumist tehes kujutad sa ette, et vastane on avanud naturaalse 1♣ avapakkumisega. Seega siis:
pass = leht, millega sa vastase naturaalse 1♣ läbi passid (kas siis kehva mastiga leht või ebaühtlane pika ristiga - süsteemi looja väitis, et tüüptulemus passiringi korral on +3 IMPi - nendel väike jõuülekaal, kuid risti mast ja vastastel seisab osamäng mõnes muus mastis)
1♣ = leht, millega sa vastase naturaalse 1♣ peale pakuksid kontra (väljavõtuks või väga tugev)
1♦♥♠ = ülepakkumine vastase 1♣ järel, jõupiirid siis u. 8-16, võib juhtuda ka neljase hea mastiga
1NT = 11-14 BAL - ei lähe küll hästi kokku ülepakutud 1NT-ga (see peaks olema tugev), aga nüri oleks passida, kui mõlemas käes võib hunnik punkta olla

ma ei mäleta peast, mida tähendas nt. 2♣ avapakkumine jne. aga ma arvan, et sealt edasi võib suht vabalt mängida mida iganes (kasvõi 2♣ naturaalne)

edasiseks pakkumiseks on vaja ainult normaalseid võistleva pakkumise kokkuleppeid, meelde jätta, et 2♣= cuebid ja võib-olla mingeid spetsiaalseid kokkuleppeid mingite seisude jaoks.
Süsteemi eelis on see, et ta on suhteliselt agressiivne ja lubab sisse tulla nõrgema lehe ja hea mastiga, näidates samas väärtusi avakäiguks jms.

miinusena näen ma esialgu peamiselt seda, et tekib küsimus "kuidas pakkuda slämme?", kuna kui avajal on hea leht, siis selle teadasaamisega läheb jupp aega. Mõtlesin selle üle veidi ja tekkis idee, et siinkandis (kus inimesed on harjunud mängima 1♣ avangut tugevalt) võiks mängida hoopis Fantoomruutut - süsteem jääb ideoloogiliselt samaks, 1♣ avapakkumine on tugev ja 1♦ = väljavõtt ruutu suhtes.
Ja lõpuks tekkis mul veel üks idee - Rannaruutu 1 kalli avapakkumiste jõuvahemik lihtsalt 8-16 peale tuua ja mängida suvalise käe avangu peale Druryt

kes tahab ja saab, proovigu sellised asjad järgi

10 aastat ülikoolis käidud, täna algas järjekordne semester. Kahe esimese loenguga tegin juba ratsi - esimeses leppisin õppejõuga kokku, et hakkan kohal käima juhuslikult ja teise lihtsalt ei läinud (jõuab veel, pealegi olen kunagi üritanud seda ainet võtta) vaid viisin hoopis raamatukokku ära raamatu, mis oli mu käes küll kolm kuud olnud, kuid mille lugemisejärg eriti edenenud polnud...mugav...

Kui esmaspäevases klubis oli peamiselt tegu nüride jaotustega, kus põhiliseks mureks oli kotisuu lahti hoida ja õigel hetkel kinni siduda, et vastased välja ei pääseks, siis kolmapäeval Kertu – Hendriku pool matši mängides (lisaks kohalikele mina Maarjaga ja kaks paari kaksikuid, paaris jaotuses Kertu asemel Mell) oli hoopis teine tera. Mängisime 3x7 jaotust ja mõttetuid sattus nende sekka vaid mõni üksik (imelikku jaotuste arvu seletab see, et ma lihtsalt unustasin ühe karbi koju), õpetlikku või huvitavat oli päris palju, mõned siis nüüd kirja:

1.jagu: vastased pakuvad 1♠ - 4♠, mul on leht:

♠xx
♥KExx
♦xxx
♣xxxx

käin siis ♥K välja, lauda tuleb u.
...................♠KEx
...................♥ÄT8xx
...................♦ÄEx
...................♣xx

väljamängija võtab ässa (partnerilt väike), tõmbab kaks trumpi ja käib ärtu soldati. Kuna selle võtmisel ei ole mõtet (väljamängijal on üks ärtu veel, mida tal eriti kuhugi visata ei ole), siis peetasin ja Maarja viskas ♦3 – ruutu signaal. Võiks ju käia ruutu läbi laua ÄE, kuna partneril on kindlasti kuningas, aga see oli siis koht, kus pisikese mõttetööga on näha, et see käik on üsna pointless: väljamängijal on kuus padatihi, neli ärtut ja ruutu äss. Ärtu emand on 12 tihi ja see on minu oma ja kui väljamängijal on ristiäss, siis võib kaardid kotti panna, sest ta võtab kõik ära. Käisin siis hoopis ristit, kuna Maarjal oli lisaks ♦K-le ka ♣ÄK, siis saime 2 tihi. Kuna teises toas mindi 5♦-ga tõkkesse (partneril oli mingi hirmus elajas 2-1 kallistega), siis teenisime 2 IMPi


2.jagu
♠KSx......♠Äxx
♥ÄK.......♥xx
♦KExx.....♦Äxxx
♣Sxxx.....♣ÄK9x

1NT........4NT
6NT

Avakäiguks Tuulelt mingi suhteliselt väike ärtu ja kolmandalt käelt emand. Võtsin ära neli ruutut, millele avakäija viskas ära kaks ärtut ja ta partner ühe ärtu. Kui eeldada, et vastased on seni käitunud “ausalt”, siis paigutasin Tuulele 3-5-2-3 jaotuse - miks ta peaks ärtu tühja soldati alt avakäigu tegema (kui tal oleks STxxx, siis käiks ta vast tipust, kui tal oleks Txxxx võiks ta suurema kliberi käia ja võimalik, isegi tõenäoline, et Andres paneks ♥S mitte ♥E). Eeldades, et mu “paigutus” on õige, siis on olemas 3 varianti risti lahendamiseks – kas käia soldat ja mängida topeltlõikele, käia soldat ja mängida teine ring tipust, et kukutada tagant kümme või siis mängida 2 korda tipust, duubelemandale. Ma ei tea, milline neist šanssidest tegelikult parim on (pealtnäha tundub, et 15-st võimalikust duublist tagantkäest püüab topeltlõikus kinni 6, tipust mängimine 5 ja soldati käimine kavatsusega kukutada 10 4 varianti) aga valisin lihtsaima – duubelemanda kukutamine, sest kes ütleb, et jaotus ka päriselt selline on, nagu ma ette kujutasin. See oli ka töötav lahendus. Kuna ristidele esialgu keegi padu ära ei visanud, siis eeldasin, et Tuulel on kolmas emand ja Andresel neljas kümme, ning lõpuks mängisin pada ladvast. Kuna Tuul oligi ♥S ja ♠E-ga pseudosunnis, siis tuli koguni ületihi.

Tegelikult on jao poindid üldse pakkumises:
esiteks: kas Maarja peaks selle lehega 15-17 NT vastu kutse tegema? Isiklikult arvan, et otsus on üsna piiripealne – jõu järgi meil slämmi olla ei pruugi (30-32 BAL), aga kuna tal on tipud, siis ta näeb, et ma kontrollide puudumisel ei saa mingi keskpärase 16-ga ei saa kutset hästi vastu võtta, seega peab mul olema ikkagi mingeid lisaväärtusi. Teises toas tegi Pihel igatahes kutse 17-19 NT vastas (lubades 14-15), see ilmselt oli parasjagu pessimistlik otsus – tal on teada 32-34 ühtlast, proovida ikka tasub.

Teiseks – mismoodi jõuda antud järgnevuses (või siis teise toa järgnevuses 1♣ - 1NT – 3NT – 4NT) kuue odava lepingusse? Standard on vist mängida 4NT pakkumist “mittesundiva blackwoodina”, aga kui mul on käes 4-4 odavad ja partner ka kalleid ei küsi, siis on päris häid põhjuseid eeldada, et meil on klapp emmas-kummas odavmastis. Praegu on küll ükskõik, sest tegu on peegliga, kuid kui hüpata kuude odavasse, siis võiks see pigem viiest masti tähendada.
Üks võimalusi oleks teha mingi sarnane vastustestruktuur, et:
5♣/5♦ = võttis kutse vastu ja vastav arv ässasid nagu ikka (kas siis 1403 või 0314, vastavalt maitsele)
5♥ = 2 ässa ja neljane risti (mitte 4-3-3-3)
5♠ = 2 ässa ja neljane ruutu (mitte 4-3-3-3)
5NT = 2 ässa ja 44 odavad
6♣♦ = 2 ässa ja viiene mast.

Ning 5♣/5♦ vastuste peale võiks mängida samamoodi: +1 küsib jaotust, millele peale 5♣ pakkumist struktuur säilib, peale 5♦ pakkumist (küsitakse ju 5♥-ga) peaks 4-4 odavatega ütlema 5♠, millele omakorda 5NT palub panna 6♦ kui ♦ on neljane.
Kõlab igatahes natsa keeruliselt

Kolmandaks: kui pakkumisjärgnevus 1NT – 2♠ küsib kah minmaxi (kutsuv või ristimastiga), siis võib-olla saab 1NT – 4NT järgnevuse asemel hoopis niimoodi alustada – aga siis peaks kah välja mõtlema, et mis täpselt toimub. Ma arvan, et 1NT – 2♠ - midagi – 4NT võiks olla kutsuv ühtlane (vähemalt) viiese ristiga ja 1NT – 2NT (=ruutu) – midagi – 4NT sama ruutuga.

3.jagu

mängisin 3NT lehega:

♠KTxx
♥Kx
♦ÄSTxx
♣xx

♠ÄEx
♥Txx
♦KExx
♣ÄEx

Maarja jättis millegipärast ülemise lehega avamata – see on raudselt avapakkumist väärt, kui kellelegi tundub, et tegu on 11 pildipunktiga, siis vaadaku lehele otsa – lehe väärtus on hulka suurem. Andres avas kolmandalt käelt odavas kalli vastu 3♣ ja ma panin 3NT, millega asi lõppeski. Avakäiguks mingi suur ristikliber, selle järel kasseerisin sisse oma 5 ruutut ja neli pada, millest viimase peale tekkis huvitav seis: Ost peab hoidma mõlemat ristit ja seega oma ärtu singliks viskama, peale mida ma saan singliks visata oma ristiässa. Ära visati ♥S, seega on 2 võimalust – käia väike ja proovida kukutada ässa (või tulla ristiässaga kätte ja käia vastu kuningat, sest kui äss on ees, siis ei ole tal enam ristit) või siis käia kuningas, kukutada emand ja käe kümme tegema mängida. Kuna Andresel on ristis kuues (või seitsmes, ei viitsinud täpselt lugeda) KST, siis võiks ta ♥ÄS olemasolul ka 2♣ avada, seega oleks vast parem mängida emanda kukkumisele. Kuna leping oli 3NT, siis ma sellega eriti oma pead ei vaevanud ja käisin väikese, oligi ES duublis. Teises toas aga avati Nordist, Ost pakkus ristit vahele ja jõuti 6NT lepingusse. Seal polnud Indrekulgi paremat mänguplaani võtta, proovis mängida samale sunnile ja läks taha. Hästi mängitud, aga pontšikut ei saa.

5. jaotus
♠KST
♥S8
♦KExxx
♣ÄSx
1♣......1♦.......p........1♥
DBL.....p........1♠........p
1NT.....DBL.......p…

oletasin, et Nord võib väga kergelt olla nullilise partneri vastu üle pingutanud (mul temaga ca 35pp, partner pakub kah midagi) ja kuna mina olen peale teda, siis võib tal tõsiseid probleeme tekkida. Paraku oli Maarjal kõigest ♥K65432 ja lauda tuli paar ebameeldivat kaarti (♣ETx nt.), tuli leping kahe ületihiga välja. Ilmselt võiksin ma sellise lehega lõuad koomal hoidma või siis Maarja peaks äkki putku pistma. Samas kuni rekontrat ei ole veel tulnud, võib isegi 1NT kontra ja ületihiga olla odavam kui 2♥ kontreeritult. Mine võta nüüd kinni. Heal päeval oleksime ehk võinud 2 impigi võita, kuid teises toas läks 3NT paraku taha.

6. jaotuses pakkusid vastased slämmi (100%, seitsmeks on mingeid ähmaseid šansse, kuid kuna leht on suhteliselt peeglis, siis seda ei tule) ja teenisid 11 IMPi

7. jaotuses:
...................♠Exxxx
...................♥Exxx
...................♦x
...................♣ETx

2♦(kallid)...DBL...4♠.......4NT
p............5NT...6♠.......DBL
p…

kuna mulle tundus meie kaitsetihide võimalus üpris ähmasena, otsustasin usaldada vastast ja minna tõkkesse (kallis kalli vastu) – lõppeks leht on selline, et tõke slämmi vastu ei ole ilmselt katastroof ka siis kui teine tuba geimiga piirdub. Kuna partneri leht oli:

♠Kxxxx
♥KSxx
♦xx
♣Kx

siis selgus taas, et vaikimine kuld… ja kuna vastaste ärtu oli 3-2, siis on neil tegelikult isegi viie ruutuga muresid (urrima ♣K). Kuues padas läks ära 4 ässa ja laekus –800. Teises toas juhtus jälle huvitav lugu:
p.......1♣.......1♦.......p…

1♦ lubas kas kalleid või odavaid ja kui sul endal on käes 54 kallid, siis on selge, kumb variant partneril on ning parem passida võimalikult ruttu. Või on see nii… Leping läks küll neljata, kuid -400 tõi sisse 9 IMPi. Esimesed 7 jagu lõppesid skooriga 33:26 – keskmiselt siis 8,5 IMPi jaotusest. Teine matš oli skoori mõttes igavam, lõppes skooriga u. 7:6, aga omad ivad olid sealgi:

1.jagu
♠Ex.................♠x
♥KTxxx..............♥ÄEx
♦ETx................♦ÄSxx
♣Kxx................♣ÄExxx

p.........1♠........DBL........3♠
4♥........4♠........5♣.........p...
valisin avapakkumiseks passi, kuigi odavas tsoonis võiks viiesega ka avada, kuna mul oli liiga palju jõudu maste mööda laiali. Nüüd tekkiski partneril probleeme, et mida ta peaks tegema kui vastase 4♠ temani jõuab. Viis risti lubab küll 1♣ avangu väärset kaarti ja ristit, aga selle häda on, et ma võin läbi passida ka hulka kehvema toetusega kui mul on. 4NT oleks RKCB ärtuga, mis tegelikult ei oleks ka kõige halvem plaan, aga asja halb külg on, et minu ärtu võib olla ka neljane. Võimalik oleks teha sundiv pass ja seejärel partneri kontrale pakkuda 4NT – ilmselt lubades mõlemat odavmasti ja head lehte. Ja lõppeks on võimalik ka lihtsalt kontreerida, lihtsalt sel põhjusel, et see garanteerib 300-500 plussi odava tsooni geimi vastas – vaevalt et passinud partner leiab tahtejõudu slämmi pressida ja ebaselge, kas sa seda tahadki. Matšis arvatavasti tulekski eelistada kontrat – vähemalt ei juhtu midagi halba.
Huvitav küsimus on, et kas oleks võimalik kuidagi näidata nii tugevaid ühemastilehti kui ka lehti, kus on olemas klapp partneri mastile ja enda potentsiaalne tihiallikas. Võimalik, et kohese pakkumise võiks jätta tugevaks pakkumiseks ja läbi sundiva passi uue masti pakkumine oleks fit-bid. Vastupidisel juhul võib juhtuda, et sa teed küll oma sundiva passi, lootes järgmisel ringil pakkuda oma masti, kuid partner kordab oma masti – ja et parandada, siis tuleb seda teha kuuendal kõrgusel. Ja kahtlane, mida tuleks teha sellise lehega, kus sa potentsiaalselt suundud 4-3 klapi suunas.
Teine probleem on sundiva passi iseloom: kas see näitab vastase masti lühidust või siis näitab soovi edasi võidelda, kui see on partneril… jälle mõtteainet juures.

3.jaotus: avapakkumisprobleem – oled kolmas käsi odavas kalli vastu ja omad sellist lehte:
♠x
♥xx
♦ÄKExxxxx
♣KE

valisin 5♦ - võimalik oleks avada ka gämblinguga 3NT, aga ma ei ole kindel, kas passinud partneri vastas lubab see pidureid kõrvalmastides või mitte. Ja kui, siis kui palju jne. Ühe ruutuga avamie ei ole aga hea seepärast, et võimaldab vastastel leida klapi kallismastis.

nüüd tekkis vastasele avakäiguprobleem – võimalik oli valida aktiivsete kallismastikäikude (ühes on äss ja teises kuningas) või siis passiivsete odavmastikäikude vahel. Ma isiklikult armastan selliste kiirete pakkumiste vastu aktiivselt rünnata – sageli on see ainus võimalus tihisid kätte saada. Pihel otsustas käia passiivselt trumpi ja ma võisin rõõmustada, et sel korral oleks mul õigus olnud – lauda tuli leht:
♠ESxx
♥Exxx
♦xx
♣ÄSx
ühe IMPi küll kaotasime, sest teises toas tuli 3NT +1 – peaks saama küll taha võtta (♥10-t mul ei olnud), aga ju siis oli keeruline.

Kolmandas matšis ei saanud teine laud küll kahte viimast jagu mängida, aga jaotused olid taas karmid.
1.jaotus
........♠Exxxx
........♥-
........♦ÄKSxx
........♣xxx
♠xxx..............♠ÄKx
♥Äxxxxx...........♥KESTxx
♦xx...............♦xx
♣xx...............♣ÄS
........♠Sxx
........♥x
........♦Exxx
........♣KExxxx

N........E......S........W
................3♣.......p
p........4♥......p.......p
5♣.......p.......p......5♥
p

peale väikest kaitseapsu läks leping üheta. Ilmselt ei tohiks Nordi kaardiga 3♣ passida – lõppeks vaenlastel ju on üüratu ärtuklapp ja teiseks on enda lehe mänguväärtus päris hea. Mina ilmselt pakuksin 3♠ - naturaalne ja sundiv. Kui partner leiab toetuse, siis 4♠ šansid on päris head ja kui ei, siis võib-olla saab pidurduda neljas ristis. Passi järel on väga tõenäoline, et vastased sekkuvad (neil on ju jõuülekaal ja lugematu hulk ärtusid) ning pagan seda teab, kui mitu ärtut neil tehtud on, kuid sundiva pakkumise järel seda ei pruugi juhtuda. Antud jaoga ilmselt küll juhtub. Teises toas jäi lõpplepinguks 6♦ kontraga kaheta.

Viies jagu:
♠KEST873
♥xxx
♦x
♣Äxx

avad 1♠ ja partner pakub 4♠. Vägisi tuleb enda lehte vaadates himu midagi teha, aga samas nõuaks see partnerilt suhteliselt õigeid kaarte. Sai siis lollid mõtted maha surutud ja passitud, lauda tuli:
♠Ä64
♥Äxx
♦ÄSxxx
♣xx

peale risti avakäiku sõltub slämm suhteliselt sellest, et ruutus kukuks kolmas KE või siis vastaste ärtu jaguneks 5-2 ja nad blokeeriks masti kinni või eksiks krokodilli tegemisel (kui ♠9 kukub, mis võimaldab trumbis kaks korda lauda pääseda ja seal veel ühte trumpi säilitada. Siis tuleks mängida nii: risti äss, ruutu äss, ruutu löök, pad.a ässaga lauda, ruutu löök, pada kuuega lauda, ruutu löök, ärtu ässaga lauda, ruutule risti minema ja nüüd käest väike ärtu vastu laua kilakaid. Kui nüüd on keegi kätte jätnud ärtu kuninga singlisse või siis on teisel käel nt. KS ja tagumises käes E singlis, ning teine käsi ei suuda panna kuningat (tegelikult peaks panema, kõik on ju lugeda), siis tekib sissevise. Aga noh, ruutu istus vastu 5-2 ja leping tuli täpselt välja. Teises toas mindi nelja pada vastu 5♣-ga tõkkesse ja 5♠ peale mindi veel kuude ristisse, odavas kalli vastu kolmeta.

Kuues jagu:
................................♠KEST98
................................♥x
................................♦Exxxx
................................♣x

1♣........2NT(odavad)...p.......4♠
5♥.........p............p.......6♦
DBL........p…

Esialgu valisin 4♠ mitte 5♦, kuna arvasin, et sellel lepingul on suuremad šansid väljatulemiseks. Peale 5♥ ma enam lepingu väljatulekule ei mõelnud ja valisin 6♦ lähtudes ohutuse printsiibist – kui 5♥ välja tuleb, siis on tõke hea niikuinii, aga kui midagi on kehvasti, siis võib padaleping jamaks kujuneda. Lauda tuli:
♠-
♥Sxx
♦KSTxx
♣ESxxx
kaitse alustas ärtudega, ruutu äss oli nõrgas käes ja kahjuks käis Hendrik risti läbi – muidu oleksin teinud paja trumpamislõikuse ja kõik viis ristit minema visanud. Nüüd tuli minna kaheta, kuid vastasel 5♥ seisab.


Kõiki jaotusi ei viitsinud üles märkida, aga tunne oli küll selline, et kui mõnel Eesti turniiril oleks selliseid jaotusi ridamisi tulemas, siis käiksid kõik ringi vingus nägudega ja kiruksid Vampsi, et ta on jälle masinal vindi üle keeranud. Tore õhtu oli…

Kuna Pärnits ähvardas mind vägivallaga järgmistele sudoku-meistrikatele kohale vedada, siis otsustasin veidike trenni tegema hakata. Õnneks Tiit varustab Maarjat vastava kirjandusega ja pudeneb mullegi sealt üht-teist, nii et võtsin siis mingi sudokuraamatu kätte ja hakkasin lahendama. Esimene tore nali oli, et kaanel on reklaam "Rohkem kui 120 sudokut", raamatusse sisse vaadates aga selgub, et neid on hoopis 119: 105 ees ja 14 auhinnasudokut taga. No mitte ei saa aru, kuidas nad neid arvutasid. Kohe umbes kolmandas sudokus jäin kuskil keskel umbe - no ei õnnestu kuidagi ühtegi numbrit paika panna... Lõpuks hingasin sügavalt sisse, proovisin ühte variantidest ja kõik laabus. Pärast taga lahendustes oli kirjas hoopis midagi muud kui mul paberi peal - aga üle kontrollides selgus, et ka minu lahendus on korrektne. Üldse on vastikult palju vigu sees selles raamatus, pidevalt on lõpus variant numbreid ka teistpidi paigutada. Urrima sudokutegijad....

Maarja leidis toreda lehekülje, kus oli valik Edgar Kaplani kommentaare vuGraphidest: http://www.blakjak.demon.co.uk/kpln_qu.htm . Sellega seoses mõtlesin, et peaks kirja panema ka mõned kõrvu jäänud pärlid Jesolost (autoriks Patrick Jourdain):

"This is the overcall, which makes the commentators puke in unison" (teisel kõrgusel kallis tsoonis 12pp ja ETxxx)
"What the juniors sometimes don't understand is, that NON-vulnerable doesn't exactly mean INvulnerable" (keegi oli 4♥ vastu 4♠ tõkkesse läinud, mis esmapilgul tundus -1100 olevat)
"I would call it "old-fashioned gametry" - you'll bid to the game and then try to make it"

selle "old-fashioniga" tuli meelde veel üks tore lugu aastast 2000, kui käisime juunioride EMil Antalyas. Siis ilmus võistluste bülletäänis artikkel pealkirjaga "Old-Fashioned Guy" - ja nimikangelaseks oli (maailma kõigi inimeste seast) Leo Luks :D. Põhjuseks see, et teenisime -700 (kallis tsoon kontrata seitsmeta), mis tänapäevase punktiarvestusega on üsna haruldane, aga vana arvestusega (odavas tsoonis läksid kontreeritud alttihid 100-200-200-200) väga tavaline.

ja lõpetuseks üks eilane jagu. Vastased pakuvad:
1♦ (RR) - 1♥ (NAT või suvaline FG)
2♣ (♣+♦)- 3NT
minul on käes leht:
♠ÄST
♥Sxxx
♦Sxxx
♣Ex
käin välja ärtu, lauda tuleb:
.........♠-
.........♥KE
.........♦KT9xxx
.........♣KS98x

väljamängija võtab tihi (partnerilt ♥2, seega ilmselt kolmene mast), tõmbab käest ♦ÄE ja käib ristit soldati alla, mille partner võtab ässaga ja käib ♥8. Selle tihi saab laud ja järgneb ♦K-ruutu, mille ma võtan oma soldaniga. Nüüd on aeg lehte paigutama hakata: väljamängijal on ♥Ä10 (muidu oleks partner ♥10 tagasi käinud) ja ♦ÄE ning ilmselt ♠K ja väga võimalik et ka ♠E. Ühesõnaga: kallismastikäik on perspektiivitu - ta saab 5 ruutut, risti ja neli tihi kallismastides. Kui ta aga ristiga lauda visata, on šanss, et partneril on ♣10xxx, väljamängija on sunnitud selle tihi võtma ning laua ruutusid mängima ja peale ruutude äravõtmist tekib seis, kus ristikäik paneb käe sundi (viimased 3 laua kaarti on ristid, risti käigule peab ta sooritama äraviske, omades ♥Ä ja ♠KE-t, minul on taga ♥S ja ♠ÄS. Mõeldud-tehtud, viskasingi risti emandaga ta lauda, tema võttis tihi, hakkas ruutusid tõmbama ja enne viimase ruutu tõmbamist taipas, et kipub sundi jääma. Sestap käis ta selle asemel risti, mille partner võttis. Nüüd viskasin käest oma ärtu ära, lootes et partneril on ♠E. Seda ei olnud ja leping tuli välja. Hilisem analüüs näitas aga, et tegelikult ma kaitsesin kehvasti - viimase nelja kaardina pidin ma hoidma ♠ÄS ja ♥Sx-i. Nüüd enne viimase ruutu tõmbamist ristit käies pean ma vaatama, mida viskab väljamängija ja sellest tulenevalt viskama teist masti: kui ta (nagu oleks loomulik eeldada) viskab ärtut, siis pean loobuma ♠S-st ja ärtu käik võtab lepingu taha, sest väljamängija ei saa padatihi, kui ta aga loobub padapildist, saame meie kaks padatihi. Aga loomulikult olin ma oma teisest ärtust juba varem loobunud ja viimased neli kaarti olid ♠ÄST ja ♥S, nii et nüüd ei olnud enam midagi teha, kui ta oli keeldunud end ise sundi panemast. Oleksin pidanud paremini mõtlema.... Muidugi tekkisid kõik need variandid väljamängija jämedast veast: omades käes kolmest ristit, peab ta ♣E lihtsalt peetama - peale seda võin ma ♠Ä tõmmata või siis jään üldse tihideta sest laud teeb.

Viimase Meistriristiku kaanelt:
"On suur rõõm, kui ristsõna valmis saab" - Marju Länik.
Vananedes võiks ju ometi mõistust pähe tulla ja ristsõnad sagedamini valmis saada, aga noh, pole vist midagi parata....

vähemalt nädal möödas sellest, kui viimati kirjutada viitsisin ja nüüdseks on Võsu tulemused üle vaadatud, läbi näritud, ära seeditud ja partneri poole näpuga vibutatud (nimetis- mitte keskmise sõrmega)... Veidramad palad siis turniirilt:

pakub inimene paarikal lehega:
♠xxx
♥Äxx
♦-
♣ÄKExxxx

kõigepealt avab 1♦ (ranna-ruutu), saab partnerilt 1♥ vastuse ja pakub tagasihoidlikult 2♣, mis jääb mänguks ja tuleb 11 tihi. Formaalselt muidugi õige, et pildipunkte ainult 13, aga samas on omast käest võtta 8 tihi....

teine näide samalt paarilt (võistkondlikust):
♠ÄKSxx....♠xx
♥Ä..............♥KETxxxxxx
♦ÄKxxx....♦E
♣Äx...........♣x

1♣ (tugev)...2♥ (5-7, 6+ mast)
2♠..................4♥ (seletus partnerilt: ju siis on pikem ja parem mast)
4NT..............5♦
6♥

ühesõnaga, ei olnud probleeme 13 tihiga... huvitav, kas neil ei ole siis võimalik 2♥ maha passida ja isegi kui on, on see kaart ju igatahes positiivset vastust väärt.

samas jaos juhtus hullemaidki asju: ühel laual hakkas nõrk käsi kapteniks ja küsis ässa, millele tugev käsi kõigepealt valetas ühe ässa vähem ja kui partner pani 6♥, siis parandas selle "igaks juhuks" 6♠ lepingusse. Kuna ärtuga tüübi jaoks oli üks äss puudu ja renood ei olnud, siis passis ta selle loomulikult läbi, kuna tegemist võib olla viimase lepinguga, mis välja tuleb. Ei tulnud.

ja meie vastu tegi sama paar samuti imesid, kahjuks nagu tavaliselt sokkude puhul - õnnestunult:

♠Äxxx.......♠x
♥ÄKxxx...♥STxx
♦Kx...........♦ÄSxx
♣K3..........♣ST9x

....................p
1♥...............4♥
4NT............5♦
6♥

jõudsid siis oma lepingusse ja said trumbi avakäigu - trump oli meil loomulikult 22... mäng käis siis nii, et trumpäss, padaäss, padalöök, ruutu kuningas, ruutu äss, ruutu löök (emand ei kukkunud), padalöök, trumbiga kätte padalöögiga lauda ja nüüd risti soldat (vahepealsed käigud võisid olla veidi teises järjekorras, ilmselt ta viimast padalööki ei olnud veel teinud, aga igatahes asi taandus sellele, et kuna ♦E ei kukkunud, siis pidi ta risti õigesti lahendama). Panin väikese ja selle peale vastane ütles rõõmsalt: "ma tean sind küll, kui sul äss on, ega sa seda siis peale ei pane!", pani kuninga ja võitis lepingu. Huvitav, kas ta arvas, et kui mul on ♣E, siis selle ma paneksin peale?

paarikal Soome vanatädid lahendavad trumpmasti:
STxxx....ÄEx
kõigepealt väike emanda alla, saab tihi. Nüüd millegagi kätte ja soldat, millele tuleb kuningas peale ja väljamängija võtab selle ässaga ära. Sellepeale veidike pominal arutelu teemal "kas kõik trumbid on maas" ja hakkab kõrvalmaste mängima, mille tõttu saame me löögi. Nüüd tärkab tädikeses hirm, et äkki on meil veel mõni trump üleval - ja selle kontrollimiseks tõmbab enda trumbid kokku. Huvitav, kas mina hakkan ka nii mängima, kui vanaks saan?

Üks otsustas võistkondlikul kirjeldada lehte:
♠ÄETxxxx
♥Txxx
♦-
♣Sx
kahemastilehena. Lõpuks mängiski siis 4♥, mis natuke halvasti istudes ja halvasti mängides läks lõpuks taha, 4♠ lepingus igatahes mingit muret ei ole (partneril on ♠K singel)

ja lõpuks üks huvitav jagu paarikalt:
♠Sxx
♥KS9
♦ESxx
♣Kxx

♠ÄTx
♥Exxxx
♦ÄKx
♣ET

avas Ost 1♠, pakkusin 1NT (hoolimata viiesest ärtust tundus pigem NT lehe moodi) ja jõudsime 3NT lepingusse. Avakäiguks tuli pada kõrge kliber, lauast väike, Ost pani 9 (kui ta oleks pildi pannud, oleksin tihi talle jätnud) ja võtsin kümnega. Nüüd hindasin olukorra selliseks, et ilmselt mõlemad ässad on Osti käes (vaenlastel on kokku 14pp). Leping peaks olema parem kui 4♥, kus tuleb kindlasti sisse padalöök ja see läheb üheta. Praegu on aga ärtu 3-2 korral 10 tihi saada (2 pada või 1 pada-1risti, 4 ruutut ja 4 ärtut). Ainus oht on, et Ostil on singeläss, mis tähendab, et ma hästi ei tahaks laua pilti sinna alla ära raisata (kuigi ma võin kümne teisel ringil maha lõigata kui ära arvan). Seega oleks hea käia esimene ärtu hoopis lauast. Sellega seoses on aga hunnik sidemeprobleeme - ma ei saa lauda ei risti ega padaga ning ruutuga lauda minnes lõhun ma ära oma sidemed. Mängisin siis ärtu vastu pilte, võeti ässaga ja käidi pada lahti ja teisel ringil lõigata ei julgenud - ning nagu arvata oligi jagus ärtu 4-1 ja käisingi lepingu taha. Võimalik, et oleksin pidanud hindama jagu sellest vaatevinklist, et mis saab neljas ärtus ja mängima seda lepingut nagu mängiksin matši - seega 9 tihi peale. Selleks pean ma loobuma nelja ruututihi võtmisest ja käima ruutu ÄK alt (ühe võin vist ka ära võtta) väikese ruutu laua piltide alla, blokeerides masti kinni ning siis väikese ärtu tagasi - kui vaenlane võtab ässa, siis on mu mured murtud - saan 4 ärtut, 3 ruutut ja 2 musta tihi, kui mitte, siis peksan oma ärtu lahti - kui neljas äss on taga, siis on lihtsalt ebaõnn. Selline ilus jagu, kus tuleb ohverdada tihi, et võita leping, kahjuks läksin natuke liiga ahneks kätte. Märkelehte vaadates oleks lepingu täpne võitmine andnud 18 punkti 80-st juurde (22,5% jaotuse maksist, 0,93% lõpptulemusele) - mitte küll väga suur kadu, aga natuke siiski

Õnnestus siis seegi aasta end hääletamas leida. Neljapäeval üritasin peale tööd Võsule jõuda ja fikseerisin, et mingi buss läheb 19.15 Rakverre. Asutasin end siis selle peale minema, põhimõttega, et "küll kuidagi kuhugi ikka edasi saab". Rakveres selgus, et ega ikka ei saa küll - peale poolt kümmet õhtul sealt üldse nagu busse kuskile ei liikunud. Jalutasin siis linna piirile (selgus, et see on ikka üllatavalt kaugel, ca 20 minutit) ja nähes seal Statoili bensukat, marssisin sinna sisse, võtsin hot-dogi ning esitasin seal passivatele kolme uue mersu juhile (OK, OK, üks oli "kõigest" uus bemar) küsimuse, et kas keegi saab mu Haljalasse edasi visata. Ei olnud nad küll väga vaimustatud, aga üks oli vähemalt rahaahne ja arvas, et kui ma talle 50 krooni pistan, siis võib mu sinna ära visata küll. Nii läkski, takso missugune. Haljalast jätkasin "ausa" hääletamisega ja kohe esimene auto korjaski mu peale ja viis pool teed Võsu suunas edasi. Rohkem autosid ei tulnud ja läks ka pimedaks, seega panin aga uljalt jalgsi edasi (no mingi paarteist km oli maad veel), arvestusega et isegi kui Maarja ei viitsi mulle autoga vastu tulla, siis varem või hiljem kohale ma ikka jõuan. Ja seks ajaks kui Maarjal turniir läbi sai, olin jõudnud juba märgini "Võsu 5"...

Turniir läks muidugi kapitaalselt untsu - oleks bridges sama punktiarvestussüsteem kui males, oleksime võistkondliku pikalt ära võitnud - 12st matšist võitsime 10 ja tegime ühe viigi. Noh, umbes kaheksanda koha saimegi sellega. Paarikatelt tuli üks kord 60% ja neljas koht, teisel kahel üle 50% ei laekunud ja Maarjast jäin oma 5% maha... mis parata, järgmine kord ehk paremini. Ootan kuni Vamps asjad üles on riputanud ja siis teen kokkuvõtte, millest ilmselt ka üht-teist siia postitan.

Ma hakkasin juurdlema, et kas minu varasem elu on ikka tõepoolest minu poolt läbi elatud, või on hoopis tegemist fiktsiooniga. Põhjuse selleks andis Viljandi folk - trehvasin seal u.70 inimest, keda ma teadsin (või kes teadsid mind) - sõpru, tuttavaid, kooli- ja ülikoolikaaslasi ja enamusega neist on vaatamata saabunud informatsiooniajastule säilinud üsna minimaalne side - ma lihtsalt tean nägu ja suudan sinna sobiva nimesildi külge riputada. Ja kui ma siis hakkasin oma elu üle järgi mõtlema (selle, mis tõenäoliselt juba läbi on elatud), siis tabasingi et mõttelt, et kas tegu ikka oli minuga. Ma küll nagu mäletaks oma eluseiku, kuid samas on tänaseks kõik (või vähemalt väga paljud neist) oma tähenduse kaotanud ja ma ei tunne end olevat seotud asjadega, mida mina (või minu maine keha ja vaim) elasid läbi näiteks 2, 5, 10 või 15 aastat tagasi - see on kõik juba ära olnud ja prügikasti visatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et ilmselt on universumeid palju ja kõik need "minad" elavad oma elu edasi - aga kuskil mujal ja muudmoodi. Nagu igal öösel, kui aju on välja lülitatud, genereeritaks uus isik, kes jätkab hommikul eksistentsi samast kohast ja umbkaudu samamoodi, kui see eelmise õhtu tüüp, kelle põhjal ta loodi, kuid mingite pisikeste erinevustega. Aja jooksul erinevused akumuleeruvad ja mingi perioodi järel võib juba öelda, et tegu on absoluutselt teise persooniga, keda N aega tagasi elanud prototüübiga ühendab ainult välimine kest (ja tegelikult isegi mitte see, sest see muutub ka pidevalt veidike) - säilivad ainult paar üksikut tugevalt sissejuurdunud karakteristikut (minu puhul siis ilmselt tõmme kaartide poole :P). See võimaldab seletada, miks mul on oma elukese peale tagasi vaadates tunne, nagu tegu oleks kellegi muuga - ma tean küll fakte, kuid ma ei saa üle muljest, et need ei ole juhtunud mitte minuga vaid hoopis mõne kõrvalseisjaga. Nii ei tunnegi ma erilist tõmmet mingite "reunionide" järgi (nüüd tuleb keska lõpust 10 aastat läbi) - ei ole välistatud, et ma sinna lähen (kui ma olen parajal ajal parajas tujus jne.), kuid muidu tekib tahtmine õlgu kehitada ja öelda nagu multifilmi-jõehobu "ja mis siis?". Kuna minevik ja tulevik on niikuinii ühed kahtlased asjad, siis vähemalt tuleb rõõmustada, et tänase päevaga võib rahul olla - ilm on ilus ja tuju on hea. Ja homne mina alustab oma "teatejooksuetappi" healt stardipositsioonilt ning tuleb loota, et annab selle edasi veel paremini.

tuli jälle sõnaseletusi pähe:
teemant - tee, millesse ohtralt piima või koort on sisse pandud
kiirabi - piljardiga sina peal olev juudi vaimulik
allahindlus - maruislamism

Eile lasin end Laural Harry Potteri filmi vaatama meelitada. Selliste filmide puhul tekib mul alati küsimus:"Aga kuidas siis filme tehti, kui eriefekte polnud?" - kaadrid olid nii muljetavaldavad, et kogu film tervikuna jättis positiivse mulje, kuigi lugu ennast nagu polnudki (võrreldes raamatuga parasjagu nuditud). Asi lõppes sellega, et laenutasin Lauralt viimase raamatu ja nüüd ootab see lugemisjärge... Aga enne tuleb Hobbi järjekordne triloogia läbi närida. Neile, kes lugenud pole, soovitan soojalt - kvaliteet on kõrgem kui Potteri lugudel, ainult et kohati teeb kirjanik "Balzac'ki" - mingeid kirjeldusi riietusest ja söögist on natuke paljuvõitu ja lugu läheb käima üsna aeglaselt... aga kui hoog on sees, siis jääkski lugema. Ja noh, eesti keeli teda väga ilmunud pole (ma ei tea, kas üldse midagi peale "Salamõrtsuka õpilase" (ühe triloogia esimene raamat) ja inglise keeli on teda raskem lugeda kui Potterit, mis on kirjutatud ju väga lihtsas keeles. Sellel ilmselt põhinebki Potteri edukus - iga oinas saab rahus lugeda, väidetavalt olevat ka Agatha Christie suure populaarsuse taga paljuski fakt, et ta kirjutas väga lihtsas keeles. Aga noh, seda salata ei saa, et Potter on ka täitsa mõnus lugemine, seda enam et teda võib juba kohustusliku kirjanduse nimekirja kanda - kuus raamatut loetud, ei saa ju seitsmendat lugemata jätta. Keegi võiks Zelazny Amberi-sarja lõpuni ära tõlkida....

kuidas müüa sama plekihunnikut neljale kundele:
möödunud nädalal juhtunudki selline veider lugu, et tuli üks tüüp ja tahtis saada paarkümmend tahvlit. Tõstsime Valloga selle valmis, aga tüüpi ei kuskil, küll aga tuli üks teine tegelane, kellel oli vaja umbes täpselt sama kogust sama pikki tahvleid. Mis siis ikka, panime talle koorma peale ja hakkasime uuesti sorteerima. Poole sorteerimise peal tuli teine tegelane, kellel oli vaja umbes täpselt sellist kogust, nagu meil parasjagu valmis oli... seega siis koorem peale ja uut sorteerima. Sai see valmis, aga kundet endiselt kuskil polnud ja oh üllatust - tuli veel üks tegelane kellel oli jälle vaja umbes-täpselt seda kogust, mis meil olemas oligi, nii et sai taas manöövrit korratud. Lõpuks ilmus välja ka algne kunde, sorteerisin talle paki valmis (Vallo oli juba suvitama sõitnud)... viis paki minema, aga pärast selgus et talle see plekk ikkagi ei sobi, aga lubas ühte teist võtta... näis mitu korda toda plekki müüa õnnestub

Eelmine nädal siis tõestati ära, et minu silme ees kaartidega vehkimine pole hea mõte. Nimelt tegi Joosep Mutt lõputööd, mille jaoks ta korraldas järgneva katse: näitas inimesele paarikümne millisekundi (see on kuradima väike aeg) jooksul pilti ja inimene pidi kaheksa näo seast valima, millist neist ta näinud oli. Mingi aja jooksul katset varieeriti, nii et näidati mitut pilti ja küsiti, et milline nägu tuli viimasena. Ja vahepeal tehti mõned pildid hägusemaks jms. Ma küll ei tea, mida ta täpselt tõestama pidi, aga märksa huvitavam oli asja juures võistlusmoment - kuidas ma tunnen nägusid ära võrreldes teiste katsejänestega (huvitav, et eesti keeli seda sõna kasutatakse, ma arvasin, et enamus katseid tehakse hiirte peal) - seda, et udusemaks töödeldud pilti on raskem ära tunda, võin ma ka ilma igasugust teadust tegemata öelda. Väidetavalt oli mu tulemus olnud viiest testi teinust parim. Ja ometigi oli tegemist kaheksa näoga, mida keegi ei olnud varem näinud, seega alustasime võrdsest positsioonist. Kaarte aga olen ma oma elus nii palju näinud, et tegemist on juba "vanade tuttavatega" ja seega ma peaksin olema võimeline neid kiiremini identifitseerima, lisades veel juurde suhteliselt hea perifeerse nägemise, on selge, et ma sageli ei pea kaarte vaatamagi, vaid lihtsalt korraks nägema ja sellest piisab nende äratabamiseks. Vähemalt Mutil läks hästi - sai oma diplomi kätte, näis kas mul ka kunagi õnnestub...