Väsinud, aga õnnelik: käisin just esimest korda linna peal jõlkumas - teekonna panin kaardilegi:



Alustasin kaardil X-ga märgitud kohast (me elame seal, Rue du Fort Wallise ja Boulevard d'Avranches'i nurgal) ja otsustasin, et võiks proovida äärelinna poole jalutada. Hea lai kõnnitee ja allamäge minek - mis nii viga astuda. Tundus, et tegu on sellise toreda väikekodanliku linnaosaga - ilusad hoolitsetud majad ja vähe elumärke. Jalutasin siis mööda Kindral Pattoni bulvarit (Luxembourgis on väga palju kohanimesid rahvusvaheliste suurkujude nimedega - omad tänavad on ka näiteks FDRil ja JFK-l)üha allamäge ja majad kadusid ning ilmnesid kaljud ja mets. Sellest tegin järelduse, et varem või hiljem peaks ikkagi linna poole vasakule keerama, ainuke häda oli selles, et keeramiskohta väga lähedalt võtta ei olnud.

Lõpuks jõudsin mingi paisuni Alsette'i jõe ääres, kust keeras tee vasakule (Rue du Fort Dumoulin) - selle võtsingi. Üsna kohe selgus, et alguses allamäge tulemine võis osutuda veaks - edasine tee läks vääääga jõhkralt ülesmäge (see seletab ka selle, miks tänav nii käänuline on - otsetee oleks suht püstloodis). Rajoon oli jälle vega kena, huvitaval kombel oli rentsel keset tänavat. Poole mäe peal jõudis mulle järgi mingi jalgratturite treeninggrupp, kes pressisid keel vesti peal sealt mäest üles - sugugi mitte väga palju kiiremini kui mina jala (natuke siiski). Jalutasin muudkui edasi, mööda mingist staadionist (silt ütles midagi stiilis "rahvuslik spordiinstituut") ja jõudsin Rue de Treves'ni. Võitev idee tundus olevat tagasi kesklinna poole keerata - ja tee keeras samuti allamäkke, nii et mul tekkis juba hirm uue vinge tõusu suhtes - igatahes kõrvalolevast orust oli näha, et langusruumi on mul veel küllaga.

Mingi hetk jõudsin kohani, kus nad keskaegseid müüre taastavad ja mul tundus, et võiks vast vasakule keerata ja suht otse koju tagasi jõuda, aga teisest küljest oli vaim veel suht värske ja otsustasin veel veidike linna avastada. Seega tegin teravnurkse pöörde Rue de la Tour Jacob'i peale (seda Jaakobi Torni nad ka remontisid) ja jalutasin mööda Alsette'i kallast edasi.

Kaldapealne oli taas väga kena ja ilusti välja ehitatud, kahjuks ei tahtnud jõgi eriti koopereerida ja oli suht veevaene, pardid tundusid üsna mudas paterdavat. Seal oli ilmselt vaba aja veetmiseks mõeldud rajoon, kuna söögikoht oli söögikohas kinni. Viie järjestikuse maja seas oli näiteks inglise, šoti ja iiri pubi - huvitav, kas neil mingit reaalset vahet ka on?

Sealt tundus, et jalutamisest hakkab juba aitama kah (hämaraks tõmbas) ja pöörasin taas otsa kesklinna poole (Montee de Clausen) ning hakkasin astuma - ikka natuke allamäge ja siis üles tagasi. Õnneks oli see suhteliselt leebe ja lauge tõus (eriti selle Dumoulin'i tänavaga võrreldes) ning mingi hetk leidsin end Bocki kasemattide juurest (ehk siis tuldud teed pidi tagasi, aga mööda jõe teist kallast). Edasi oli juba lihtne - jalutasin mööda "jõekallast" (tegelikult üsna mitmekümne meetri kõrgusel) ja imetlesin vaadet (õhtuhämaruses Luxembourg on päris ilus) kuni mingi hetk sai tänav otsa - edasi tee ei viinud ja külgede peal olid majad!

Astusin siis mingist uksest sisse ja sattusin parkimismajja, kust mul kuidagi ei õnnestunud väljapääsusilti leida. Mõtlesin juba, et peaks väljuma koos autodega, aga siis taipasin vaadata maha - sinna oli kollaste triipudega jalakäijate rada maha märgitud. Mis seals' ikka, mööda seda edasi, paar korrust üles ja leidsingi end kodust teisel pool silda. Kokku võttis see rännak mul aega üsna täpselt tunni...

Vahepeal leidsin Eesti bridžist ühe järjekorralise pornograafia ilmingu. Panin selle üles ka bridžiliidu foorumisse, aga kuna seda niikuinii keegi ei loe, siis riputan selle ka siia üles. Igatahes mulle isiklikult ei tundu see kaugeltki mitte õige asjana:

Sattusin vaatama Viljandi Paadimehe GP-turniiri tulemusi ja tuvastasin, et maksipaarikal olid esimese otsa numbrid suhteliselt järjest - asja lähemalt uurides leidsingi, et kaheksast saalis viibinud suurmeistrist (üheksast, kui Alfejeva ka sisse lugeda) olid koguni seitse (!) loositud ühte nelikusse (rohkem oli füüsiliselt võimatu, sest saalis oli vaid kolm kahest suurmeistrist koosnevat paari)!

See tähendas, et paarid Rummel-Kalma, Oja-Triškin, Jullis-Kõivupuu ja Maripuu-Antonkov turniiri jooksul omavahel kohtuda ei saanud.
Kuna turniiril osales kõigest 29 paari ja neist 24-ga mängiti läbi, siis nende paaride puhul tähendas see seda, et ülejäänud 28-st paarist tõmmati nende jaoks maha kolm potentsiaalselt ebasobivaimat vastast (väikesed vabandused mõnede saalis olnud paaride suhtes, aga point jääb samaks) ning nad mängisid läbi ülejäänud 25st paarist 24-ga.

Sellega tekkis olukord, et kuigi nimetatud paaridel oli üksteise suhtes täiesti võrdsed tingimused täpselt samade vastaste näol, tekkis neil kõikide ülejäänud paaride suhtes väga suur ja ebaõiglane eelis läbi selle, et nende vastaste seast eemaldati kolm top-paari - ja samuti tekkis eelis sellele paarile, kes ülalnimetatud nelikuga mängima ei pidanud.

Kunagi oli pikk arutelu numbrite loosimise üle GP-turniiridel, mis lõppes sellega, et võeti vastu otsus "asetatud" paaride kohta (milledeks olid minu mälu järgi kahest meistrijärguga mängijast koosnevad või siis suurmeistrit sisaldavad): need jagati võrdselt tubade vahel ära, et kummaski toas ei oleks eelist. Ma arvan, et kui turniirid on üle viidud "nelikute" süsteemi peale, siis tuleks kindlasti ka siin ette võtta samasugune paigutamine, et jagada M-paarid lihtsalt eri nelikute peale laiali. See välistaks sarnase jura kordumise tulevikus.

Igatahes suured lugupidamised Uno Viigand - Rein Haavala ja Pihel Sarv - Indrek Kuuse suunas, kes hoolimata ebaõiglasest loosimisest (ma tahaksin väga loota, et see oli juhuslik asjade kokkusattumine) suutsid sellel turniiril siiski esimesed kaks kohta võtta.

Ahjaa, huvi pärast vaatasin, kes siis oli selleks üksikuks õnnelikuks paariks, kes suurmeistrikarja vältis: selleks osutus paar nr. 30 - Aleksander Ostapenko - Vambola Kase.

Kuna ma eelmine nädal Tallinnas käies tuvastasin, et sugugi mitte kõik ei tea mu elukoha ajutisest muutusest, siis pean seda postitust alustama teadaandega, et Maarja läks Luksemburgi Euroopa Kohtu juurde Eesti õiguse eksperdiks (ehk ühesõnaga Pihla eelmise aasta koha peale) ja mina läksin temaga kaasa kohalikuks Eesti bridžieksperdiks (ehk siis koduperemeheks, ehk siis Indreku eelmise aasta koha peale). Tulge külla!

Maarja tegi oma muljete vahendamiseks samuti plogi: www.maarjao.blogspot.com. Kuigi ta seal soovitab pigem minu oma lugeda, kuna ma ilmselt kirjutavat rohkem, ei ole ma selles sugugi nii kindel - aga mine tea.

Elukohaks on meil väike ühetoaline korter (ca 35 ruutmeetrit) kesklinna piirkonnas, vannituba on suht suur ja köök - nii veider kui see ka ei kõla - on esikus. Köök näeb üldse välja selline, nagu see poleks eriti mõeldud kasutamiseks - ventilatsiooni ei ole ja pliidi kohal on kapp, mis tähendab, et see kogub niiskust - aga ta on täiesti kasutamiskõlblik. See mulle muidugi sobib, kuna üks mu plaane on õppida kokkama (mulle tegelikult meeldib süüa teha, aga alati on olemas keegi, kes on suuremate kogemustega ja osavam ja seega pole mul erilist stiimulit pongestada). Esialgu olen soojenduseks alustanud asjadega, mille untsuminekušansid on nullilähedased, tundub et elektripliit funkab korralikult. Ahjah, mis puutub praeahju, siis see on ka väga omapärane - ta ei ole mitte pliidi all (seal on vana külmkapp) vaid näeb välja nagu mikrouun ja asub omaette alusel. Muidu on kõige huvitavam asi meie voodi - nimelt on see võimalik seina äärde püsti lükata, misjärel ta näeb välja nagu kapp. See kõlab ruumi kokkuhoiu mõttes suhteliselt praktiliselt, kuid kuna see ei lahenda probleemi, mida teha päevasel ajal voodiriietega (need ei mahu sinna vahele), hoiame me seda pigem lahtises olekus.

Nüüdseks on juba ligi nädal aega kohapeal passitud ja kui välja jätta kaks esimest päeva, siis pole ma praktiliselt kodust välja saanudki - nimelt õnnestus mul mingi tõbi külge haakida, mis avaldas ennast läbi nohu ja uimasuse (võimalik, et sain juba Eestis külma, arvestades kui tatised ilmad eelmise nädala lõpus olid). Kraadiklaasi mul siin õnneks ei ole, nii et palaviku olemasolu ei olnud võimalik tuvastada. Veel halvem on see, et kuna majal tehakse fassaaditöid, on ta üle tõmmatud tellingute ja presendiga (väljaspool on ainult üks suur SEX SHOP'i reklaam - aga poe enda asukohta pole mul hetkel veel õnnestunud tuvastada, esialgu olen piirdunud toidukohtade ja söögipoodide kaardistamisega). Ühesõnaga, igasugune väljavaade puudub, nii et praeguse seisuga oleks ma praktiliselt nagu kappi kolinud. Maakler arvas, et septembri lõpuks peaks asi korda saama, aga ma ei suhtu ta väidetesse erilise usaldusega - lõppeks lubas ta ju ka saata kellegi nädala alguses lukku vahetama, aga vähemalt neljapäevahommikuse seisuga pole midagi juhtunud.

Kuna me käisime juba märtsis Pihlal-Indrekul nädalakese külas, ei ole mul võimalik rääkida ka "esmamuljetest", aga kiire ringkäik linna peal kinnitas seda, mida ma juba niigi teadsin - Luxembourg on üks tore väike linnake, ainult veidi liiga mägise profiiliga, et päris minu maitse järgi olla. Busse liigub siin ilmselt ühe inimese kohta maailmas kõige rohkem - kohati tundub, et nad moodustavad üle poole linnas liikuvate sõidukite arvust - neid on siin nii linnaliine kui linnalähiliine kui rahvusvahelisi (Saksasse või Prantsusmaale, võibolla ka mõnda Belgia kohta, aga neid ma ei tunne kohanimede järgi ära). Kõige lõbusam bussifirma nimi, vähemalt minu jaoks, on Saar-Lux, nii et kui ma ei teaks, et Luks hakkab hoopis Olaviga mängima, teeksin ma järelduse, et ta on hoopis saarlasega kaardid ühte karpi pannud. Aga jah, kui mõelda asja teistpidi, siis ilmselt ei mahuks täispikkuses kohanimed bussi küljele lihtsalt ära, see oleks siis Saarbrücken - Luxembourg.

Maarja ja ta suguvõsa on otsustanud mind lõplikult surnuks sööta - viimase aja menüü on selline, et paneb tõsiselt kahetsema, et teist kõhtu kuskil varuks pole: ahjukana küüslauguga, purukook, kohupiimakook, lasanje, pubert rabarbrikisselliga jne. Nami!

Pühapäeval käisime Viljandis võistkondlikku turniiri mängimas. See oli küll väike (4 tiimi), aga lõbus (tore oli mängida). Huvitavamad lood olid hoopis hommikul - nimelt pidin ma autoga Peedult kõigepealt Tartusse tulema (kuigi kõigil ülejäänud ekipaaži liikmetel on auto olemas) ja graafikus oli esimesel kohal Luksi ülesnoppimine viis minutit enne poolt üheksat. Kuna lisaks ta autole oli ka ta mobla suhteliselt ebakonditsionaalseks muutunud, jäi jutuks, et ta tuleb lihtsalt tänavale välja. No ja võite ise arvata, keda seal ei olnud. Paari minuti pärast helistasin talle tavatelefonile (jah, selliseid asju on tõepoolest veel olemas! ...ja mina pidin olema umbes üks kolmest inimesest kes selle numbrit üldse teab) - aga tulemust ei miskit, keegi toru ei võtnud. Noh, pole minu asi, hakkasin raamatut lugema kavatsusega kümne minuti pärast uuesti ja põhjalikumalt helistada, kui vahepeal mingeid elumärke ei ilmne. Umbes viie minuti pärast helistas Leo ja küsis, et kas ma olen all. Kui ta autosse jõudis, siis selgus huvitav tõsiasi, et ta oli eelmisel õhtul hankinud mingi varutelefoni ja oma kaardi sinna lükanud. Halb oli aga see, et telefoni kell käis taha ja sel hetkel näitas mitte poolt üheksat, vaid hoopis poolt kuut! Kui ma olin talle lauatelefonile helistanud, olevat see ta küll üles äratanud, aga ta ei jõudnud selleni, kuid kontrollides telefonist kellaaega, tekkis tal mõte, et keegi võib hädas olla ja pani arvuti tööle - äkki on keegi MSNis. Kuna aga arvuti kell näitas hoopis midagi muud kui telefoni oma, suutis ta seejärel kogu pildi kokku koguda. Autos igatahes jäi ta telefon taas esimese tunniga 20 minutit ajast maha, aga seejärel suutis seda vahemaad hoida.

Kuigi ma arvasin, et minu seos hääletamisega on seoses juhilubade soetamise ja ligihiiliva vanadusega muutunud niiviisi ühepoolseks, et ma korjan hääletajaid üles, siis elu sundis mind selles pildis korrektiive tegema ja ma leidsin end neljapäeva õhtul taas maantee servalt näpp püsti. Süüdi selles oli taas anarhiline bussiliiklus - nimelt selgus, et 12 minutit ei ole bussipeatusse tulemiseks piisav varu - ma olin peatusest paarsada meetrit eemal, kui mingi asi must mööda vuhises. Ja kui ma helistasin nende telefonile, et vähemalt mõnel nägu täis sõimata ja küsida, et kas nad maksavad kinni mu taksosõidu, siis ei võtnud keegi teadagi toru (mitte et ma seda kinnimaksmist väga loodaksin, aga sõimata tahtsin küll kedagi). Mis seal's ikka, hoolimata mu suurest ja karvasest kogust läks ainult ca viis minutit ja kaheksa autot, kui tuli mikrobuss Kõrveküla Kalatööstuse kirjadega ja viis mind Tartusse. Nii et finantsiliselt jäin selle nalja peale 30 krooni plussi ja ajaliselt ei kaotanud ka midagi, väga viis...

Laupäeval leidis siis aset meie suur lahkumispidu (või siis kohalejäämispidu, kui Maarja peaks millegipärast saama äraütleva vastuse). Kuigi esmapilgul tundus, et ega keegi eriti külla tulla ei viitsi – väga paljudel inimestel oli samaks ajaks planeeritud mingi konkureeriv üritus, tuli kohale siiski ca 25 inimest – st. parasjagu elutoatäis.

Ürituse võib tagantjärgi lugeda igati kordaläinuks: oli hunnik head süüa (ma lihtsalt ei jõua ära kiita kõiki, kes mingi küpsetise kaasa võtsid – igatahes kogu kulinaarne osa oli täielikult keeltallaviiv), palju head mula (väikeste eranditega haakusid kõik hästi seltskonda ja olid heatujulised ning sõbralikud), sai võetud napsi (baarikapp sai tühjaks ja mina lõpetasin viimaste seas poole neljast öösel) ja üldse oli väga tore olla – suisa kahju, et ära peab minema (kui ikka peab), selliste pidude nimel võiks ka siia jääda ja uue peo korraldada.

Nagu ikka korraliku peo puhul, siis jäi ununes siia päris mitmeid asju: kaks dressipluusi, mõned pildid, mõned raamatud, aga eripreemia on ära teeninud Lea, kes lahkus siit kahe erineva kingaga – õnneks see teine oli Maarja oma, nii et kedagi äraminekul halvad üllatused ei tabanud ja Erika, kes ei mäletanud (või ei olnud võimeline enam ütlema), kus ta elab, nii et autojuht pidi mulle helistama ja küsima.

Nii, kuulutan nüüd plogimise taasavatuks, kuna käpad on piisavalt palju kogunud, et arvutiklaviatuurile selle jaoks vajalikku koordineeritud survet avaldada.

Kõigepealt vana õiend käte konditsiooni kohta: kuigi esialgne info oli, et vasak käsi on ära põrutatud ja paremas on mingi jama, siis tegelikkus oli oluliselt hullem. Kui ma 9 päeva hiljem kordusröntgenisse läksin, selgus, et ka vasakul käel on kodarluu pea murd ja paremas on samast asjast kild lahti. Vasakuga otsustati siis asi sinnapaika jätta ja loota, et ise paraneb, sest kui nädala ajaga ei olnud otsad lahti nihkunud, oli põhjust eeldada, et nii ka jääb ja tõmmati lihtsalt side peale (haiguslukku kirjutati "konservatiivne ravi"). Paremaga saadeti otse edasi operatsioonile, seega veetsin päeva haiglas. Kuna mu hommikusöök oli olnud millalgi ca 8 ja opp ise õhtul peale kaheksat, siis selle ajaga muutusin ma juba üsna näljaseks ja tigedaks. Operatsioonist endast ei mäleta ma midagi (täisnarkoos), aga ju see siis kulges hästi, kuna järgmisel lõunal lasti mind minema ja ma sain otse haiglast Melli-Elina pulma minna (mis oli ka täiesti lahe üritus). Ja nüüdseks on mul siis küünarnukis sees kaks 2mm titaankruvi.

Vahepeal olin Võsu turniiril ja selgus, et vigaste bridžimängijate hulk oli aukartustäratav. Lisaks minu kipskäele oli ka Luksi käsi sidemes (jalgrattakäbar) ja seega tuli mul umbes 60le inimesele seletada, et me ei kakelnud omavahel ja siis omakorda veel seletada, kuidas ma oma käe kipsi sain. Lisaks meile läksid invabridži alla veel ka Parker (jalg kipsis), Aspre (sõrmed), Triškin (side ümber küünarnuki) ja Rummel (oli napilt enne naela jalga astunud). Võib-olla oli neid veel, aga seda ma enam ei mäleta, nii et vabandan nende ees, kes ebaõiglaselt märkimata jäid. Mäng ise oli lahja, õnneks õnnestus Mairiga kolmapäevane paarikas ära võita, nii et miinusesse ei jäänud.

Nädalavahetusel hakkas pihta Inglise jalgpalliliiga, algus oli küll kehv (kõikide mu tüüpide peale löödi kokku täpselt ÜKS värav), aga siiski oluliselt parem kui eelmisel aastal. Löön kaasa umbes kolmes erinevas Fantasy Footballis, aga nende kohta ma võib-olla teen hoopis eraldi plogi. Eelmine aasta pidas Jaanus Mae sarnast asja (küll suhteliselt kaootiliselt ja lõpuks loobus, ilmselt lähtudes tõsiasjast, et tal see ennustamine kõige paremini ei sujunud - ta on mulle eelmise hooaja pealt endiselt 11 õlle ja Luksile 300 raha sees - ja huvi kadus). Kuigi selle teostus oli nadi, siis idee mulle meeldis, eks näis kuidas viitsin asja menetleda...

Kuigi me ei ela linnas, juhtus reedel selline veider asi, et meie juurde tulid teineteisest sõltumatult kaks inimest asüüli - Eve jõudis kohale pool kaksteist õhtul (tema ootasime ära) ja Tihane kuskil pool viis hommikul (tema jaoks jätsime lihtsalt ukse lahti ja ise kerisime magama). Hoolimata sellest, et kumbki ei olnud varem meie pool käinud, ei tekkinud neil kohale navigeerimisega mingeid raskusi, nii et igasugused huvitavad seigad jäid ära. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas Tihas kogemata kombel midagi segi ajab, keset ööd mõnda valesse ridakaboksi (kus kokkusattumusena on uks lukust lahti jäänud) sisse marsib ja alla elutuppa diivanile magama keerab ning hommikul tekib veider stseen koos üles ärganud pererahvaga. Pühapäeval oli Tihas taas meie pool ja üritasime jagu saada mängust nimega Le Havre.
Karbil oli kirjas prognoos, et mäng kestab umbes tunni mängija kohta (mängitakse 1-5kesi, üks tema hankimise kriteeriume oligi, et seda saaks võimalikult väikse mängijate arvuga mängitud), aga kui me asja kell kuus õhtul lahti pakkisime, siis mängu algseisu ja mehaanika olime enda jaoks selgeks teinud alles ca kaheksaks ja pool kaksteist leidis Tihane, et ta on ikkagi nats liiga väsinud, et see lõpuni mängida. Aga mäng ise oli üsna paeluv ja varem või hiljem saab see taas ette võetud - kasvõi üksi.

Esmaspäeval juhtus siis selline lugu: komistasin ja kukkusin ning kukkumise pehmendamiseks panin käed ette. Kuna ma kukkusin poolküljetsi, siis lisaks muule ma keerasin end ja käsi ette viies lisandus ka nende kiirus, nii et kui minu trajektoor maapinnaga kohtus, oli matakas ikka päris korralik, põhimõtteliselt oli tunda, kuidas üks küünarnukk raksatas. Peagi valutasid juba mõlemad küünstliigesed täiega ja randmed olid ka ära põrutatud. Lasin end siis traumapunkti toimetada (endiselt ma ei saa aru, mis kurat on sellise süsteemi point, kus inimene peab suurtes valudes ligi tund aega ootama, enne kui jutule võetakse) ja seal topiti mind röntgeni alla. See oli juba väga piinav kogemus iseenesest, sest kätt tuli pildi tegemiseks pöörata. Läksin siis tagasi arstide manu ja seal tuli mul kokku puutuda esimese meditsiinihuumori pärliga:

Arst: "Noh, kumb käsi teil siis hullemas olukorras on?"
Lauri: "Parem."
Arst: "Õige!"

Vasakust käest ei leitud viiteid muule kui põrutusele, aga parema kodarluuga oli mingi jura, ma ei saanudki aru, kas mõra või kild lahti ja saadeti mind kätt kipsi panema (esmakordselt elus).

Kui pärast koju jõudsin, ei tundunud telekast näidatavate "Naljakamate koduvideote" need osad, kus keegi käbara maha pani, enam üldse eriti naljakad. Aga noh, see oli alles algus - kuna mu parem käsi oli kipsis ja vasak oli parem ainult täpselt kipsi puudumise võrra, siis oli suvalise igapäevategevusega tõelisi raskusi. Kõige lihtsam oli lahendada joomisprobleemi - joogianum kaminasimsile ja kõrs sisse, kui janu kallale tuli, siis lonkisin nagu kass oma kausi juurde ja jõin. Nüüd ma saan aru küll, et kõrtest võib vahel ka mingit tolku olla. Leidsin ka teise asja, mille point oli mullu seni ähmaseks jäänud, aga millest mul vigasena kasu tekkis - telefoni kõlar, nii ei pidanud ma seda asja kõrva äärde tõstma hakata (ma ei oleks sellega hakkama saanudki, kui aus olla). Muidu oli kõik aga ilgem piin - toitlustamisega pidi tegelema Maarja (või siis jätma mulle midagi sobivat kohta, kus ma kükitades selle hammastega kätte sain), särgist tuli mind õhtul kääridega välja lõigata (õnneks ei olnud selle pärast suuremat kahju), pikali visates ise püsti ei saanud ja raamat lugemisest või arvuti kasutamiawat võis vaid und näha (lehti keerata või klahve vahetada ma küll ei suutnud). Järgmine päev tuli veel ka palavik ja kuna mulle jagatud voldikus koduse kipsravi kohta oli kirjas, et sellega tuleb arsti poole pöörduda, võttis Maarja kätte ja helistas mingile üleriiklikule nõutelefonile. Seekord siis kuulis arstihuumorit tema: kui ta oli maininud asjaolud ja mu vanuse ning palaviku suuruse (37,4), leidis arst, et see ka mõni palavik, isegi 38,5-ga võib elada.

Igatahes on vasak käsi nats paremaks läinud (valutab ikka ja painutada ei anna, aga mingeid teravaid sööste täna hommikul pole olnud) ja selline aheldatud olek käib ajudele, seega leidsin, et ühe käega plogimiseks kõlbab küll. Eks näis, millal ma taas inimeste sekka ilmuda saan, kisi lähen näitama järgmisel kolmapäeval, aga inimesed prognoosivad, et sellega ei pruugi asi veel lõppeda. Krt, oleks siis vähemalt ükski käsi töökorda jäänud, oleks märksa lihtsam.

Palavus on autojuhid lõplikult lolliks ajanud, eile õnnestus mul Tartust Narva maanteed pidi välja sõites näha 20 sekundi jooksul järgnevaid olukordi (selles kohas, kus on võimalik keerata kas paremale Kõrveküla (Narva, Jõhvi, Mustvee) poole või vasakule Jõgeva maantee suunas:

1) Kohas, kus paremale ja vasakule pööravad rajad on eraldatud saarega, suutis üks geenius sõita otse vasakpöörsele rajale ja seejärel teha parempöörde ümber saare.

2) Samas kohas otsustas minu ees sõitev blondiin parempoolsel rajal sõita 20 km/h, anna teed märgi ees seisma jääda (kuigi vasakult kedagi tulemas küll ei olnud ja ees ootas kiirendusrada) ja selle käigus veel auto välja suretada.

3) Minu ette jäänud seltskond bemmiga (blondiinist ma ta manööverdamiste käigus möödusin) otsustas teha enda ees liikuvast veoautost möödasõidu paremalt, mitte vasakult, kuigi ruumi oli laialt.

seapead...

Nagu on näha pikemast pausist, olen ma praegu kõike muud kui kirjutamislainel. Ega midagi erilist juhtumas ei olegi, aga et plogi päriselt välja ei sureks, kirjutan siia mõned Belgias aset leidnud seigad:

1) Olaf ja tema õllekorgijaht. Kõva koguja nagu ta on, andis Olaf Piretile kaasa prinditud lehekülje, et milliseid õllekorke vaja on. No ja lisaks tavaline soovitus, et mida iganes me ära joome, toodagu alles jäävad korgid temale. Paraku on belglastel selline halb komme, et nad topivad õlle 0,25 liitristesse pudelitesse ja peale esimest päeva me ei viitsinud neid eriti vedada ja sestap võtsime pigem purgiõllesid, kuna need olid pooleliitrised. Seega peamine õllekorgiliik, mis Olafile laekus, oli Mort Subite (tõlkes: „äkksurm“) kirsiõlu, mida lihtsalt ei müüdud purgis. Ka Piret oli suhteliselt laisk nimekirjaga poodi minema ja seega tegi ta suurema reha alles viimasel päeval. Selgus, et Belgia on tõeliselt vinge õllemaa – nii palju joodamatuid õllesid, kui seal, ei tehta mitte kuskil mujal. Praktiliselt kõik Olafi „nimekirjas“ olnud õlled olid keskeltläbi 9-protsendilised! Nii oli meil järgmisel hommikul Charleroi lennujaamas järel veel neli pisikest pudelit õlle ja 11 inimest, kes keegi ei teinud nägu, nagu ta tahaks anda oma panuse nende hävitamisse. Sven koukis küll ühe neist lahti ja tehti kiire ring, aga ülejäänud kolm toppisime pampudesse ja jätsime Piretile Olafi jaoks edasi andmiseks – kui ta juba tellis sellist saasta, siis joogu ise ära!

2) Sven ja tema edevus. Võistluspaigas müüdi igasugust bridžinänni, mh. ka raamatuid. Ühel päeval tuli Sven reipa näoga, et ta oli ostnud 2008 bridžiolümpia raamatu – seal läks meil ju hästi, äkki oleme meiegi raamatus sees. Lehitses seda nats aega ja siis mingil hetkel tõmbaski tal nägu naerule – leidis kirje meie kohta üles. Kui ta seda kirjet edasi luges, siis paraku naeratus kippus nats virilaks minema: esiteks olid nad ta nime ära „lätistanud“ (Sesters) ja teiseks olid nad sisse pannud jaotuse, kus neil Vasjaga oli ebaõnne osamänguvõitluses -500 alla jääda.

3) Vanaonu ja tema sünnipäev. Ainuke eestlane, kes võistluste bülletääni pääses, oli Vanaonu, kes sai turniiri ajal 80 aastat vanaks. Belgiast lahkudes sattus ta aga peaaegu hajameelsuse ohvriks – seisime me juba lennujaama väravas, et masinale ronida, kui ta järsku õnnetult avastas, et tal pole passi. Piret võttis ta sappa ja nad lippasid turvakontrolli, kust puuduv reisidokument leitigi – veel enamgi, sealt lahkudes spurtis neile üks turva veel järgi ja selgus, et lisaks passile oli sinna jäänud ka pintsak. Turvakontroll oli ka lahe – mul oli kaks õuna taskus ja nad palusid mul need ekstra läbi röntgeni lasta. Oleks võinud küsida, et kas usse oli (ilmselt ei olnud).

4) Mina ja minu soome keel. Ma sattusin näitliku õppevahendi rolli, kui Sven seletas soomlastele, et Soome TV-d näeb põhjaeestis ja seepärast põhjaeestlased (nagu tema) üldiselt saavad soome keelest aru, aga Lõuna-Eestis seda ei näe ja seega lõunaeestlased (nagu mina) ei saa. Ei olnud just parim võimalik näide...
Ise mõtlesin ma mingi hetk, et soomlased peaks eesti keeles münti viskama õpetama ja neile selle jaoks spetsiaalse mündi tegema. Soomlastel on see muidu „kruuna tai klaava“, aga kui ma mainisin neile, et eestlased viskavad „kulli ja kirja“, tekitas see väga suurt elevust. „Kirja“ on soome keeli raamat ja „kulli…“ noh, ma kahtlustan et kõik mu plogi lugejad teavad seda niigi, nii et ma ei pea ropendama hakkama. Igatahes üks Soome naiskoondislane mainis, et ta paar päeva asendas autopiloodi pealt soomekeelse sõna „kruuna“ (kroon) tekstis sõnaga „kulli“, eriti lõbus oli lugeda ajalehest Rootsi kroonprintsessi Victoria pulmadest, umbes stiilis: „Victoria kandis laulatusel peas krooni, sedasama krooni oli kandnud juba tema ema oma laulatusel 35 aastat tagasi“.

Vahepeal olin siis kaks nädalat Belgias kaarte mängimas. Kui asi paari lausega kokku võtta, siis saime EMil 38 võistkonna seas 15.-16. koha jagamise - igati respektaabel saavutus. Eesti koondis pole kunagi varem nii kõrgele jõudnud ja ilmselt ei ole just palju neid alasid, kus praktiliselt kogu Euroopa osa võttes (enam-vähem bridži mängivatest riikidest olid puudu vist ainult Tšehhi ja Valgevene) Eesti nii kõrgele tuleks.
Kuigi koht oli aus, oli turniiri käik natukene pettumustvalmistav: alagrupis alustasime hästi ja lõpetasime selle viienda kohaga (eespool Hollandist, Inglismaast ja Taanist). Kahjuks läksid finaali kaasa kaks 5:25 kaotust ja alustasime 18 tiimi seas 14 kohaga. Finaalis kulges mäng üle kivide ja kändude - esiteks ei olnud me ise enam nii teravad kui alagrupis ja sellega kaasnes ka kuhjaga sportlikku ebaõnne - kui oli vaja mingi otsus vastu võtta, siis võis kindel olla, et me selle valesti lahendame, vastane aga pigem õigesti. Jaotustest hakkan jõudumööda kirjutama "Päeva Jaotuses", nii et siia ma midagi toppida ei viitsi.

Teise alagrupi viimases voorus juhtusid väga lahedad asjad. Enne vooru olid peamised šansid edasi saamiseks Walesil, Ungaril ja Lätil, ülejäänud olid juba kaugemal maas - või vähemalt nii tundus. Juhtus aga nii, et Horvaatia kippus Itaaliat maksimaalse punktisummaga võitma ja selleks ajaks, kui ma läksin lõpplahendust vaatama, oli tulemustetabloo juures hulk väga elevil inimesi. Esimesena lõppeski Horvaatia - Itaalia mäng, kus Horvaatia võitis 25:5 ja sai 289 punkti - ja tol hetkel oli viimase kvalifitseeruva koha peal üheksandana. Ülejäänud matšides punktid kõikusid natuke üles-alla ja teisena lõppes Läti-Leedu mäng, kus Läti sai paari viimase jaoga paar punkti juurde ja jõudis Horvaatiaga võrdsetele punktidele - kuid omavahelise matši oli võitnud Horvaatia, seega oleks nemad edasi pääsenud. Järgmisena sai omadega ühele poole Wales ja samuti viimase jaotusega teenis 2 punkti juurde ja jõudis 290 punktini ja 9. koha peale! Selleks ajaks olid lätlased oma tulemused üle kontrollinud ja leidnud märkelehelt vea, mis andis neilegi ühe punkti juurdi ja nendegi lõpptulemus oli 290! Nemad aga olid omavahelises mängus Walesi võitnud. Ungari matš kestis kõige kauem ja nagu teisteski matšides juhtus sealgi paaris viimases jaotuses selline asi, et Ungari teenis paari viimase jaotusega 5 punkti juurde ja ka nende lõppskooriks kujunes 290 - seega olid Läti, Ungari ja Wales omavahel täpselt viigis. Omavahelistes mängudes oli Ungari kõige rohkem punkte saanud ja tundus, et nemad on edasi saanud, aga reglemendist asja lähemalt uurides selgus, et seal on kirjas punkt, et kui üks võistkond võidab kõiki teisi, kellega tal on sama palju punkte, siis sõltumata omavaheliste mängude üldpunktidest asetatakse ta esimeseks. Ja selle järgi oli üheksandal kohal Läti, kes oli võitnud nii Walesi kui Ungarit! Aga see pole veel kõik - kui läksin lätlasi õnnitlema (mina olin küll nende pärast heas tujus), selgus, et see edasipääsemine ei ole veel kirikus kuulutatud - nimelt olevat nende vastu üks tulemus apelleeritud, ning oli oht, et neilt võetakse punkte maha. Apellatsioonižürii jättis ikkagi tulemuse jõusse ja Läti saigi edasi. Lahe igatahes, oluliselt huvitavam, kui samal päeval toimunud Jaapani - Paraguai jalgpallimäng.

Mis mänguvälisesse puutub, siis võistlus toimus Oostende (Ostend) linnas, mis on Belgia vaste Pärnule - paras suvituskuurort. Mis selles suhtes on väga omapärane, et kui me vaatasime telekast ilmateateid, siis tavaliselt oli seal kõige külmem ilm kogu riigis. Mängupaigaks oli linna kontserdimaja (paarkümmend meetrit Põhjamerest) ja meie elukoht asus sellest paarsada meetrit eemal. Üürisime kaks korterit ja saime kaheksandalt-üheksandalt korruselt nautida otsevaadet rannale ja merele. Elukoht oli suht suur ja mugav ja ma ei mäleta, et täiskasvanute tiitlivõistlustel oleks me nii mugavas asukohas elutsenud - eriti kui võrrelda kahe aasta taguse Pau turniiriga, kus elukoht oli küll suht mugav, aga mängukohta jõudmiseks pidime 40 minutit autoga rallima. Nii et selles suhtes oli elukoht täiesti superluks, kuigi kuna suvitushooaja ametlikuks alguseks oli 1. juuli, siis esimese nädala jagu tegeleti peamiselt promenaadi kõpitsemisega (umbes seitsmest hommikul üheksani õhtul ja päris valmis ei saanudki). Rahvast liikus sellegipoolest ringi murdudena. Huvitaval kombel olid väga populaarsed sellised veidrad jalgratta ja vankri ristsugutised, kus mitu inimest sai istuda ja vändata. Kaugemal linna peal me väga palju ringi ei käinud, kohaliku katedraali ümber tegime paar tuuri (see oli suur ja tõesti väga ilus), ja paar jalutuskäiku niisama, aga peamiselt läks ikka kogu aeg kaardimängule või jalgpalli vaatamisele. Eks kui mul tulevad mingid killud veel meelde, siis postitan need siia.

Enne Belgiasse EMile minekut teen trenni Pärnu Suveturniiril. Igatahes sissejuhatav paarikas läks kõike muud kui hästi - vastased tegutsesid väga õnnestunult ja ise mitte eriti. Kuskil peab see Tallinna Festivalil tabanud hea õnn vist välja taanduma ja ses suhtes on kohvikuturniir selleks väga sobiv asi.

Esialgu on suurimad elamused hoopis kulinaarsed: värskelt (st. vahepeal külmutamata) paneeritud ja praetud koha on super! Ja kala-hernesupp (Olaf kasutas hernesupile maitse andmiseks kalade suitsetamisest tekkinud rasva) on ka üle prahi.

Huvitav kokkusattumus - aja parajaks tegemiseks lugesin Piraaja Klubi koomikseid (neid on siin riiulis ca 15 raamatut). Kolme raamatu peale näitasin ühte lehekülge Olafile (lõbus oli), viie minuti pärast jõudis tema omakorda Õhtulehte lugedes koomiksiküljeni ja usu või ära usu - seal oli täna TÄPSELT SEESAMA riba! Uskumatu lugu!

Vaadates pühapäeval Alžeeria - Sloveenia mängu tuvastasin aafriklaste koosseisus tüübi nimega Nadir Belhadji. Tüüp tuli mulle tuttav ette seetõttu, et igapäevast leiba teenib ta sellises klubis nagu Portsmouth, kes sellel hooajal Inglise liigas viimase koha sai. Kui aga Portsmouth võitis tema väravast Liverpooli, üllitas Soccernet mängule kommentaari pealkirjaga "Liverpool hit new Nadir".

Nadiir on muide astronoomiatermin, mis tähistab mingit madalaimat punkti (seniidi vastand), seega põhimõtteliselt tähendas see pealkiri, et "Liverpool on langenud nii madalale kui vähegi võimalik". Mainisin siis seda lugu Maarjale, too leidis et tore kalambuur, kuidkahjuks enamus inimesi sellest aru ei saa.

Mõtlesin et teen siis oma MSNis reha, et kui paljud teavad, mis on nadiir - seega panin esmaspäeval kell 4 kõigile oma MSNis olevatele inimestele küsimuse, et kas nad teavad seda või mitte.
Vastas mu küsimusele 33 inimest, sain kolm ja pool õiget vastust (üks respondent küll ise ei teadnud, aga küsis juures olevalt elukaaslaselt, kes teadis). Muud pakkumised (kui keegi üldse midagi pakkus) olid ka huvitavad.

idamaade valitseja (ilmselt vesiir või emiir)
ehitustööriist/geodeetiline mõõteriist (ilmselt nivelliir)
nadi hiir (:))
mingi tupp (?)
kiiver (ilmselt visiirist tuletatud)
midagi purjetamisega seonduvat (Ei olegi paha pakkumine - taevatähtede järgi orienteerumisel võib täitsa vajalik olla. Ise ma mäletan sõna "nadiir" esimest korda sellisest lasteraamatust nagu "Kapten Bluffensterni seiklused", kus peategelane jäi plangu peale merehätta ja hakkas oma abile astronoomiat õpetama).

Nähh, mälumängufoorumit on tabanud mahavaikiv ajastu.

Nimelt ma sattusin eile üle jupi aja seda lugema (tavaliselt hoiab Vallo mind kursis, kui mingi huvitav probleem üles tõuseb) ja kohe esimene asi näis intrigeeriv, lubades suurt sõnasõda ja verevalamist.

Nimelt oli üks mälur tõstatanud üles küsimuse, et huvitav, kas mälumängu korraldamine ei lähe autoriõigustega vastuolla (võetakse osavõtumaksu ja lastakse muusikat/näidatakse pilte ilma autoritasuta). Ja ta oli selle küsimuse saatnud ka Autorikaitsesse või kurat teab kuhu, kust ta oligi vastuse saanud, et üldise kirjelduse järgi võib see tõesti autoriõigustega vastuolus olla (ja soovitati küsita kirjandust ja muusikat, mille loojad on juba 70 aastat surnud). Selle peale järgnes plahvatus - üks sõimas teda ullikeseks, teine leidis, et kuna mälumäng toimub suht nullkasumiga, siis võib seda reprodutseerimist nimetada sama hästi ka hariduslikuks, kolmas arvas, et kui nii, siis peaks äkki auhinnaraamatute pealt tulumaksu maksma ja neljas avastas, et kui igasuguseid ameteid asjasse segada, siis peaks üldse andmekaitseametiga kooskõlastama, et milliseid fakte võib isikute kohta avaldada. Ühesõnaga elevust kui palju. Nagu aru saada, üritasin ma täna kaeda, et kuhu see viljakas mõttevahetus jõudnud on (tõotas tulla huvitav), aga selgus, et ma seda enam ei näe - asi on liigutatud kategooriasse "ainult modedele", st. sisuliselt "kalevi alla" topitud. Kahju.

Eile võis juba tööl Maarja poole sõites aimata, et linnuväel on midagi plaanis. Nimelt patseerisid tuvid Kuperjanovi ja Vallikraavi tänaval haruldase loidusega ringi ja hädavaevalt viitsisid auto eest kõrvale loivata (ega nad siis ometi mingi helerohelise uriseja pärast lendu tõusma ei hakka). Ja hiljem Aovere ristis see juhtuski - sõidan mina südamerahuga 70 km/h (seal rohkem ei tohi) ja näen silmanurgast auto poole suunduvat vareslast (ma arvan, et see oli hakk, aga vabalt võis ka tavaline vares olla) ja hetk hiljem käibki kolakas. Seekord jäi suurem (vist) peale - autot üle vaadates ühtegi muljumisjälge ei tuvastanud. Linnu edasise saatuse kohta andmed puuduvad (kuradi segane selline!). Hakka või arvama, et linnud ei suuda eristada helerohelist värvi asju ja lihtsalt ei näe meid.

Eile jälgides poole kõrvaga Eurovisiooni eelvooru (põhitähelepanu oli keskendunud arvutis CIV IV mängimisele), tabas mind "nostalgiahetk", nagu oleks taas käes mu nooruspõlv - ehk siis üheksakümnendate keskpaik.

Hunnik mõttetut diskot, muidu lamedaid laule ja mannetuid ballaadikesi, mitte ainsatki sellist laulu ei olnud, mis oleks sundinud korraks tähelepanu ka teleka peale suunama.

Tuleb vist leppida tõsiasjaga, et Facebook teab sinust juba kõike.
Täna küsis ta (õigemini küll see) mult, et kas mu profiili võib linkida seitsme leheküljega - ja kõigega tuli nõustuda:

Gustav Adolfi Gümnaasium
Tartu Ülikool
kodulinn Tartu (kuigi ma ei ole oma elu sees ametlikult Tartu elanik olnud ja praegu füüsiliselt siin ka ei ela, loen end siiski tartlaseks)
Tournament Bridge
Quiz
Boardgames (või oli see Mindgames?)
Killing Time

Kõik muu on nagu on, aga kuidas kurat nad selle "killing time" ära arvasid???

kui nad veel lisavad džinni, kassid, loomaaiad, blondiinid ja (glam)rockmuusika, siis ongi vist pilt peaaegu koos... (ahjaa, kunagine Tallinna 48. lasteaed kah :D)

Kuidas endal klemme kokku jooksutada: hakkasin kodus medalit seina peale riputama. Medali peal oli kirjas, et võistkondlike meistrikate teine koht, sinimustvalge pael kah küljes. Panin selle siis seinale ja hakkasin mõtlema, et mida pekki, me saime ju kolmanda koha??? Seejärel vaatasin, et samas kõrval ripub teine medal, samuti sinimustvalge paela otsas, millele on tõesti kirjutatud peale võistkondlik III. Üritasin välja mõelda, et huvitav kellele edasiandmiseks see "hõbe" siis minu kätte sokutati, aga ka see ei mahtunud ühtegi valemisse, sest lahkusin Pärnust enne medalite andmist. Lõpuks taipasin ka teist külge vaadata ja see lahendas mu probleemi - sinna oli kaartide asemel kujundatud raamatu peal tiibu laiutav öökull - ja nii tuligi mulle meelde, et tõepoolest sai ükspäev Tallinnas mälu mängimas käidud.

Jääb mulje, nagu hakkaks ma bridžiga otsi kokku tõmbama - esmaspäeval ei läinud klubisse ja nädalavahetusel jätsin segapaarika ka vahele.
Tõsi küll, viimane oli tingitud ennekõike antibiootikumikuurist - tundub nagu keegi imeks energiat välja ja tahaks lihtsalt vedeleda (organism pole harjunud kah, varem ei ole kunagi ju antibiotse võtma pidanud). No ja siis leidsin, et minu valemisse kaks nädalavahetuse päeva ilma lebotamisvõimaluseta (laupäeva hommikul seitsmest pühapäeva õhtul kümneni) lihtsalt ei mahu ja seetõttu jääb segapaarikas sel aastal vahele. Oma osa selles oli ka Eesti bridži väljasuremisest tingitud registreerunud paaride arvul - neid oli lisaks meile 13. See tähendab, et kui minna mängima, siis oleks vähem vastaseid ja igaühega tuleks pressida kuus jagu - no ei ole huvitav.
Selle asemel vedelesin lihtsalt laupäeva maha (minimaalsete kõrvalpõigetega kasulikesse tegevustesse) ja läksin õhtul Spordimuuseumi Öömälumängu mängima, ei kahetse seda valikut.
Muuhulgas sai kinnitust Arko teooria, et "surikaadiefekti", rahvusvahelise nimega "Baader-Meinhofi sündroom" (iva peitub selles, et kui sa fikseerid ära mingi uue asja, siis vahel juhtub, et sulle tundub, nagu info selle kohta hakkaks sulle ustest ja akendest sisse pressima, nii et tekitab imestust, et sa varem ei ole tähele pannud) võib ümber nimetada "heeringakuningaefektiks" ja et teda hakatakse otsast küsima. Nimelt küsisin ma teda jaanuarikuus koduses mälumängus ja keegi ei olnud sellisest loomast kunagi midagi kuulnud. Peale seda on loom kolm korda ajalehtedesse sattunud, viimane kord seotult Läänemerega ja eilsel mälukal vaatas kohe esimeses blokis see elukas mulle vastu.

Elu sakib - saldo eilsest hommikust alates:

1) Läpakas, või vähemalt osad sellest, on õhtale minemas. Mingi hetk hakkas plõksima ja jooksis kokku. Käisin Kernelis ära, seal nagu asi funkas, aga õhtul jälle vana jama tagasi. Täna uuesti sinna ja ega nad küll ei osanud täpselt öelda, et mis tal viga on. Mu isiklik teooria on see, et USB pordist on mingi saast läbi lekkinud - kui kunagi hankisime USB-hiire, oli tulemuseks see, et nädala jooksul tuli välja vahetada emaplaat, nüüd oli eelmisel nädalal samuti väike probleem USB netipulgaga. Aga kurat seda täpselt teab, asja menetletakse. Ahjaa, kui ma eelmisel sügisel sain neid kõvasti kiruda, siis seekord tuleb tõe huvides neid kõvasti kiita - väga meeldivalt tegeleti minu ja mu hädadega.

2) Kotka individuaalis sain viimase koha - kusjuures ühes jaos olime Andrega ainsad, kes slämmi ära pakkusid (samas kui Mell, kelle vastu me seda tegime, sai esikoha; kus kurat see õiglus on?). Peatöö tegi ära Andre, kes otsustas mu 1 pada avangu vastas teha splinteri (ei oleks olnud minu valik, aga töötas nagu unelm) kaardiga:

STx
ÄSTxxx
Ä
Kxx

mul oli käes:

ÄKxxxx
-
xxx
ÄExx

ja muidu ongi õusalt tüütu alustada, kui asi hakkab pihta nt. 1 pada - 2 ärtut või kuidagi nii...

3. Koju tekkisid sipelgad (väheldased ja mustad) - käisin mürki ostmas

4. Kass sittus kastist mööda (või kraapis sita sealt välja) - õnneks tal vähemalt kõhulahtisust ei olnud ja asi sai ruttu eemaldatud.

5. Swedbank on tüütu elajas

ühesõnaga ei ole just ilus elu praegu...

Meditsiin on oma sõna öelnud: võeti mult kolmapäeval veenist veri ära ja tehti sellega testid ja tuvastati, et tegu pole ei klamüüdia ega mõne muu huvitava tõvega, vaid hoopis läkaköhaga. Nüüdseks olen Maarjalt ja Vallolt saanud hunniku kommentaare läkaköha olemuse kohta (mõlemad on selle kohta guugeldamise ette võtnud, ma ise ei viitsinud) millest "lõbusaim" koht on see, et "1-2% haigestunutest sureb" ja vaktsineerimine ei pruugi aidata, aga siis pidi haigus leebem olema. Ilmselt on mind muidugi lapsepõlves selle vastu poogitud (vist on üldine praktika) ja see seletab, miks see köha siiski suht kergekujuline on ja mulle haigusnähtude järgi diagnoosi ei osatud panna (aga ma tõesti magan öösiti nagu kott ja ei ärka köhahoogude tõttu üles).

Reedel võtsime bridžikursustele puuduva käe asemele aknalaua pealt ühe mannekeeni - mis ta ikka niisama konutab, kui meil teda hädasti vaja on. Vähemalt õppis ruttu selgeks, et kiirpilk vastase kaartidele on parem kui kaks ässa partneri peos, aga enda kaarte ikka hoida ei osanud.

Kuna juba vähemalt neli inimest on mu käest küsinud, et miks mängis Tartu BK pättoni meistrikate finaalis kuus võistkonda mitte viis, nagu tavaliselt, otsustasin selle loo siia kirja panna.

Tartu BK pättoni meistrivõistlused on juba aastaid toimunud formaadiga, et võistkonnad mängivad kaks eelvooru ringiratast läbi ja viis paremat võistkonda saavad finaali, kuhu võetakse kaasa pooled eelvooru punktid ja mängitakse jälle ringis läbi. Mängitakse samu jaotusi ning paaritu arvu võistkondade puhul jookseb süsteem ilusti (NS-id istuvad paigal ja EW-id liiguvad -2, kaardid liiguvad -1), paarisarvu puhul tuleb vaba voor sisse. Süsteemi pluss on siis see, et kõikidel on kasutada sama teravusastmega jaod ja on võimalik välja arvutada eraldi iga paari kasutegur maksile või siis IMPidele mängides.

Kõik oli ilus ja lihtne ja toimiv, kuni selle aastani. Nimelt juhtus teisel eelvooru etapil sihandene lugu, et üks paar liikus valesse lauda, mis tähendas, et neljal võistkonnal ei olnud võimalik enam ühte jagu mängida (valesti liikujatel, nendel, kelle vastu nad lauda tulid ja nendel kahel võistkonnal, kellega esimesed kaks võistkonda tegelikult mängima pidid). Võtsin kohtunikuna vastu otsuse, et tulemusele 60%-40% või +3/-3 IMPi mitteeksinud poole kasuks, vastab pättonit mängides jaotuse võit 1,5-0,5 ja summa arvestusse see jagu ei kuulu – seega sai valesti liikunud paari võistkond jaotusest 0,5 punkti ja ülejäänud kolm võistkonda 1,5. Kunagi varem on igatahes sarnane olukord Tartu pättonil juhtunud (tõsi küll – ühe laua raames) ja siis see 1,5 – 0,5 tulemus erilisi kirgi ei äratanud – igatahes olen ma juunioride EM-il näinud ka sarnaseid VP-skoore nagu 17:15 jms. kui jagu on olnud rikutud (sellest tulenevalt tekib mul kõrvalpõikena küsimus, et mis põhjusel otsustati tühistada A-Liigas matšis Starmen-Druva jaotus, kus kaardid olid ühes toas pöördesse läinud, mitte ei antud kummalegi võistkonnale +3 IMPi, aga see selleks). Igatahes olevat sarnast otsust õiguspäraseks pidanud ka Aavo Heinlo, kui selles küsimuses tema poole pöörduti.

Nüüd muutus aga asi huvitavaks: nimelt üks 1,5 punkti teeninud võistkond sai finaali täpselt 0,5 punktise varuga. See aga absoluutselt ei meeldinud ühele kuuendaks jäänud võistkonna liikmele, kellele tundus asi ebaõiglasena, sest: „Kuidas saab olla, et üks punkt saadi matšist rohkem!“ Kui ta tuli mu juurde (tööle) oma muret kurtma, seletasin ma talle bridžireegleid (et reeglite järgi saab jaotuse mittemängimises süütu pool keskmise plusstulemuse) ja tõin analoogia maksipaarikaga – keegi ei hakka ju protesteerima, kui ta jääb taha vastasest, kes on saanud mingis jaotuses 60%-se tulemuse ja kui märkelehel on kirje 60%-60%, on laiali jagatud kah rohkem kui 100%. Igatahes ma nõustusin, et asjade kulg ei olnud parim võimalik, kuid ma ei leidnud, et see oleks ebaõiglane, pigem on tegu ebaõnnega – aga oli näha, et ega mu seletustega eriti rahule ei jäädud.

Juba järgmisel päeval pidi klubi juhatus jõudma otsusele, et mida ikkagi teha laekunud protestiga tulemuste suhtes. Esialgu pakuti välja sellised variandid, et

A) jätta nii nagu on – viis võistkonda ja asi mutt
B) kaasata kuues võistkond (mis komplitseeriks natuke finaali läbiviimist)
C) kaasata ka seitsmes võistkond ja mängiks finaalis 4x7 jagu ringiratast
D) loobumine 1,5-1,5 skoorist ja sellega seoses viienda koha muutumine
nendele lisandus veel variant E)mängida kõigi üheksa võistkonnaga üks ring veel

Juhatuses meil konsensust saavutada ei õnnestunud: esimese eelistuse suhtes läksid hääled täpselt pooleks. Kaks olid variandi A) poolt – kuna otsus oli normaalne, pole mingit põhjust tulemusi ümber vaatama ja reglementi näppima hakata. Seda oponeerisid ülejäänud kaks liiget lähtudes põhimõttest, et võiks klubi sees kodurahu säilitada ja ei tasu kedagi solvama hakata. Nood kaks toetasid varianti C) – kuna tulemuste järgi oli üheksast võistkonnast kaks viimast maas (1. ja 7. koha vahe oli väiksem kui 7. ja 8. koha oma), siis tundus see mõnes mõttes loogiline. Aga sellele olid ülejäänud kaks kategooriliselt vastus, sest kui küsimuseks on kuuenda koha saanute finaali laskmine või mittelaskmine, siis seitsmenda koha saanud võistkond pole mingisugust kahju kannatanud ja nende finaali laskmine ja kaheksanda-üheksanda väljajätmine oleks nonsenss (ega me mingit kergejõustikuvõistlust ei pea, kus kvalifikatsiooninormi täitmine lõppvõistlusele viib!).

Nii siis saigi kokku klopsitud kompromiss, et finaalis mängib kuus võistkonda. Kuigi Padari mõtles selle jaoks välja mingi süsteemi, mille kohaselt oleks saanud mängida samade jaotustega ja välja arvutada ka paaride kasuteguri, selgus juba teiseks vooruks, et sellega läks midagi puusse ja mängiti tavalisi matše – ning kokku võttis see aega kolmveerand üheteistkümneni! Nii sai veel kord kinnitust tõde, et niikuinii sa ei suuda kõikidele meelt mööda olla ja kompromisside otsimine tekitab pigem suurema jama kui asi väärt oleks.

Käisin Etsi Reinuga Tiroolis lõunat söömas. Kuna ma ise sellest varem ei olnud midagi kuulnud, siis igaks juhuks mainin ära, et see asub Turu tänaval, Pattaya all (geograafilises mõttes kõlab veidralt, kas pole?). Pidi olema koht kus hästi süüa saab, praad oligi suur, aga minu arust oleks see võinud olla oluliselt parem (sea sisefileepalmik - või oli see nüüd välisfileepalmik - ei olnud korralikult läbi küpsenud ja nats vintske).
Nujah, see selleks, aga kuidagi läks jutt õllekannudele - ennekõike õllekannude kujule. Selle käigus jõudsin ma järeldusele, et nendele kehtivad mul täpselt samasugused esteetilised eelistused kui naisterahvaste puhul: ma eelistan pigem klaase (või pudeleid), kuna need on sihvakad, samas sellised klassikalised sangaga õllekannud (madalad ja matsakad) ei lähe mitte. Ja olin sunnitud tõdema, et mulle meeldivad kõige rohkem klaasid, millele on sang külge poogitud (parimad olid kunagi ühes kohas, kus Tartu BK koos käis, aga enam ei mäleta kus, võib-olla Londoni all) - ühesõnaga, pikk ja sihvakas ja kuskilt on ikka kinni hoida kah!

Laupäeval automakist Kosmikuid kuulates tabas mind äratundmisrõõm, kui jõudsin sõnadeni: "Peale selle - kujuta ette - teen pannkooke ja kotlette!". Nimelt oli minu eelmise nädala saldos sees nii pannkoogid kui kotletid (tõe huvides tuleb mainida, et pannkookidele tegi taigna Maarja).

Pühapäeval õnnestus saada järjekordne medal Eesti võistkondlikelt mälukatelt - sedapuhku siis hõbe. Nii kuld kui pronks jäid parajasse kaugusesse, nii et koht oli üsna õige. Mäng oli üllatavalt positiivne (ma kartsin sisimas väga palju hullemat), aga korduma kippuvaid küsimusi oli suht palju - isegi mina, kes ma eriti ei mängi, tuvastasin päris mitu asja, mida ma olen küsimustes näinud. Mis seals' ikka, järgmine aasta võib-olla jälle.

Eile sättisin oma sammud arstide manu. Probleemiks nimelt see, et pikemat aega vaevab mind köha, mis on üks tüütu ja närvidele käiv asi - samas kui muu enesetunne on hea ja palavikku ja muid vaevusi ei ole. Arsti juures käik lõppes nagu tavaliselt - "vea" põhjust üles ei leitud, kuid selle otsimise käigus tuvastati, et mul tundub kõik korras olevat - sedapuhku siis kopsudes, mis kuskilt suunast ei krõbisevat. Nojah, saa siis nüüd sellest aru, joon mingit ravimit ja kui nädala pärast midagi paremaks ei lähe, lähen end taas näitama.

Tudengiklubis õnnestus lõpuks peale kolmeaastast üritamist individuaal ära teha. Üldiselt läks üritus korda, osales 21 mängijat (võrdluseks: Tartu individuaalsetele meistrikatele tuli kohale ainult kaheksa) ja keegi kellegi peale väga kurjaks ei saanud. Tõenäoliselt järgmisel nädalal jälle.

Njah, vutiennustuses tundub, et mu niigi hõredad read saavad järjest räsida - nüüd siis on Rooney hooaja lõpuni "ära surnud" ja viga sai ka Sörensen. Krt, jääb mulje, et umbes viis vahetust on puudu...

Sellest mängunädalast laekus siis meie vutiliigale suhteliselt parim üksiktulemus. Maarja lükkas oma ainsad 10 ellujäänut väljakumängijat platsile (väravavahis sai ta kasutada topisesüsteemi, edasi sellega nii lõbus ei saa olema, kuna Shay Given hankis vigastuse), korjas kokku 91 punkti ning sai maailma mastaabis kuuenda koha!
Kusjuures nädala võiduskoor oli 95 punkti ja Maarjal jäi selle löömisest puudu ainult üks asi - vahetus (kevadine vigastustelaine on kõigi vahetustele kehvasti mõjunud), mis oleks lubanud kaitses topist kasutada.

Või siis oleks ta pidanud tegema sellise manöövri, et väljakule paigutama teise ründajana vigastatud Torrese ja mängitama kadude minimiseerimiseks ainult kolme kaitsjat, mis tähendanuks, et arvesse läinuks vaid kümne mängija punktid, kuid välja oleks jäänud Stoke'i kaitsja Huth, kes teenis kuus miinuspunkti.

Ülejäänud mängijate pealt oli ta saldo ikka väga hea:

Drogba - 6 (2 söötu)
Lampard - 15 (2 väravat ja null taga)
Milner - 9 (1 värav ja null taga)
Arteta - 10 (1 värav ja 1 sööt)
Gerrard - 28 (2 väravat ja null taga, miinus kollane kaart x 2 kaptenina)
Malouda - 9 (1 värav ja null taga)
Collins - 6 (null taga)
Cuellar - 5 (null taga miinus kollane kaart)
Evra - 2 (vahetati välja enne kui ManU värava sisse lasi)
Given - 7 (null taga ja 3 tõrjet)

vinge igastahes

Eile käisin Pärnus Markuseturniiri mängimas, kus meil õnnestus keskeltläbi lahjas konkurentsis imelise skooriga - 133 punkti kuuest matšist - ära võita. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...

Nimelt hakkasin Tartust Viljandi suunas välja sõitma ja hääletas tee ääres üks natuke veider tüüp. Kaugelt vaadates meenutas natuke kas Kontrat või Ants Särgavat - habe, suured prillid ja mingi veider mütsilodu peas. Leidsin siis, et võiks ta peale korjata - mul auto tühi ja kahju mul pole inimesi natuke edasi viia, aga äkki on huvitav inimene. Paraku see lootus ei läinud täide - oli tavaline ullike - aga lõbus oli sellegipoolest.

Kui olin auto kinni peatanud, siis vaatas tüüp uksest sisse ja küsis, et ega Viljandisse ei saa. Saanud sellele positiivse vastuse, ronis ta tahaistmele. Minu küsimusele, et miks ta ette ei istu, ees on ju mugavam, kostis ta et "Ma ei saa, ma kardan kiirust. Ja mõned sõidavad nii kiiresti, et mul hakkab hirm, ma istun parem taha!".

Mingi hetk küsis ta, et kas ma lähengi Viljandisse. Vastasin, et Pärnusse, võib-olla tahab ta hoopis sinna sõita. "Jah, tegelikult ma tahaks küll Pärnusse sõita, aga see on nii kaugel, et ma ei tea, kas ma tagasi saan, bussipiletid on ju nii kallid!". Kui ma soovitasin hääletada, leidis ta kurvalt, et vaevalt keegi teda peale võtab (kuigi märgid näitasid ju teist keelt, ma olin ta juba hommikul kell pool kaheksa auto peale korjanud).

Natukese aja pärast tundis tüüp huvi, kas ma olen Pärnu inimene. Sellele olin ma sunnitud eitavalt vastama, mille peale ta ikkagi küsis, et mis ma arvan, kas Pärnus suvel üheks kuuks korterit üürida on kallis. Leidsin, et ilmselt küll, kui bussipileti raha ei ole, võib korteri üürimine kah veidike ülejõukäivaks osutuda.

Siis oli meil veel vestlus Eesti geograafiast. Nimelt meenus talle, et sealkandis, kus ta hääletas, näitas silt ka Paide poole ja ta tundis huvi, et kas sealt saabki Paide poole hääletada. Ma kostsin siis, et saab ikka, kui Tallinna poole hoida, ehk siis teisele teele ja järgnes nending: "Väga huvitav, et Paidesse hääletada, tuleb siis Tallinna suunas minna!". Ja siis mainis ta, et tegelikult ta mõtles sel suvel läbi käia kolm Eesti linna, kus ta pole kunagi käinud, üks neist on Mustvee. Tegelikult olevat ta juba tol päeval tahtnud sinna minna, aga polevat suutnud välja selgitada, kus suunas Mustvee asub. Kui ma vastasin, et Narva suunas, tuleb mööda Narva maanteed minna, siis järgnes loomulikult küsimus: "kus see Narva maantee on?" ja kui ma hakkasin midagi ütlema, järgnes kiire reageerimine: "oot, Tartu linnas on ka Narva maantee, kas see ongi sama Narva maantee, mida mööda Tartust Mustveesse saab?".

Ühesõnaga selline veider tüüp oli, mul igatahes tekkis teooria, et ilmselt oli ta Raja tänavalt sääred teinud (see on ju sealsamas kõrval) ja võib-olla ei olnud väga hea mõte teda Viljandisse viia. Aga teisest küljest ei ole minu asi inimesi nende oma rumaluste eest päästa.

Tuvid ei ole sugugi rumalate killast linnud.
Tavaliselt üritavad nad igal kevadel meile lattu sisse murda, mis eelmisel aastal lõppes sellega, et paar tükki mõrvati. Sel aastal hakkas jälle sama asi pihta, kuni Vallo tegi eile ühele plekksepale ettepaneku, et võtku oma püss kaasa ja lõpetagu see jama ära. Täna on püss olemas, aga seni veel ükski tuvi end näole andnud pole...

Lõuna ajal tuvastasin Lõunakeskusest ühe järjekordse debiilsuse. Nimelt käin (käisin?) ma seni paar korra-paar nädalas jääplatsi kõrval itaalia kohas söömas (ma ei tea, kas sellel oma nimi on või siis läheb ta Orient Expressi alla). Harjumuseks on olnud võtta päevapizza + koka ja üldiselt on neiu küsinud, et kas ma joon koka kohapeal või võtan kaasa (no antagu mulle andeks - kas ma siis ostan pizza, söön selle ära ja hakkan koka näpus astuma nende arust?). Nujah, täna siis tuvastasin, et

A) arve on 1 krooni võrra suurem kui tavaliselt ja
B) limmerite juures on silt, et nad on "kaasaostmiseks, lähim taarapunkt asub ..." (kuskil lähedal, ei viitsinud täpselt vaadata)

Asja muudab huvitavaks see, et söögikohas asub ka silt stiilis "oma söögi ja joogi tarbimine ei ole lubatud" (ilmselt et lapsevanemad ei tuleks oma näksidega laste liugulaskmist vaatama).

Kui nüüd need kaks asja kokku panna, siis mina jõuan küll järeldusele, et "osta oma limmer ja ära jumalapärast meil seda joo!"

Arusaadav söögikoht ei viitsinud jännata nendega, kes pudeli kaasa võtavad ja nendega, kes kohapeal joovad ning ilmselt nad ei suutnud põhjendada krooni liitmist taara eest, kui inimesed söövad kohapeal ja tegelikult see pudel jääb tegelikult sinna. Aga...

1) Minu meelest on nõme, et nad löövad eraldi sisse nii joogi kui taara (võimalik et mõni meie lahe seadus või tarbijakaitseakt seda nõuab), andku üks hind ja savipott, mis sellest pudelist edasi saama hakkab. Niikuinii enamus joob selle koha peal ära ja jätab selle neile. Nagu inimestel erilist vahet oleks, kas lõuna läheb neile 1 kroon kallimaks või mitte või neil erilist vahet oleks, kas nad võtavad minipudeli pealt täiendava krooni vahelt või mitte. Ärgu siis serveerigu asja nii, et inimesed peavad maksma asja eest, mida nad ei kasuta.

2) Minu meelest on nõme, et söögikohas on silt: "joogid on kaasa ostmiseks" - no mida pekki...

3) Minu meelest on nõme, kui kundesid mõnitatakse: "lähim taaraautomaat asub..."

4) Minu meelest on naljakas, et nad on suutnud sellise loogilise vastuolu endale sisse kirjutada

5) Minu meelest on nõme, et ma pean sealt välja jalutama pudel näpus ja otsima lähimat prügikasti, mille kõrvale see jätta (hui ma viitsin ühe pudeli pärast taarapunkti minna, aga arvestades ülalkirjutatut, ei raatsinud ma seda neile ka enam jätta)

6) Minu meelest ma võin need paar lõunat ka kuskil mujal süüa. Millest on küll natuke kahju, kuna tegelikult see üks kroon mind ei koti ja süüa annavad nad ka täitsa hästi, aga küsimus on suhtumises. Rumalust ei saa doteerida.

Eile hakkasin kodus jalgpalli meistrite liigat vaatama (oma ennustusliiga tõttu tekkinud huvi, kuigi kivipallur on ilmselt konkureerimast loobunud, nähes et vastu ei saa) - mängisid München ja Lyon, mul Ribery kapteniks. Saan pildi ette ja kõik tundub ilus - München pressib ja Ribery on aktsioonis - triblab, söödab, lööb karistuslöök, sibab hoolega, hüppab vastasele vastu jalga.... ja saabki peale minu viit minutit vaatamist punase kaardi. Nu n...h...i - ei tasu vist ikkagi jalkat vaadata, kui halbu elamusi ei taha. Mäng muidu oli väga huvitav, nii et tegelikult ma ei kahetse.

Ja üldse ma ei saa aru, mis pull toimub, premjääris olen ma ikka ka suutnud kõik vigased ja haiged üles leida ja oma tiimi värvata... Järgmine aasta olen targem, PALJU targem (ennekõike tean, mis hakkab mängijatega kevadel juhtuma).

Kuma GP pakkus väga ootamatu vaatepildi - kuidas Erika purupurjus partnerile lapsehoidjat mängib!

Ja Vallo vahendas mulle killu Islandi vulkaanipurske kohta: vähemalt ei saa inglased öelda, et nad oma Islandi pankadesse maetud raha eest tuhkagi vastu ei saa!

Otsisin täna hommikul Kuperjanovi tänavalt autot (Maarja oli hommikul rongiga Tallinnasse põrutanud), kui jalutas mulle vastu, naine käevangus, üks Tartu mälumängur, kellega koos ma olen varem võistkonnas ja ka paaris mänginud. Küsis ta siis mult, et mis koosseisus me sel aastal võistkondlikul meistrikatel esineme ja kui ma siis vastasin, et Olesk, Naarits, Salis ja keegi Arko Tallinna-võistkonnast, siis oli silmaga näha, kuidas eneseuhkus sai hirmsa mataka ja vuntsid sõna otseses mõttes sorgu vajusid. Arusaadavalt oli ta, kui mitte just arvestanud võimalusega, et tema on meie "puuduv lüli", siis vähemalt lootnud seda.
Mis siin salata, ka mul oli tekkinud olukorras oma osa - nimelt on mus tekkinud tülpimus ebaeetilise käitumise suhtes mälumängulauas (ennekõike "kõrvad kõrvallauas" taktika) ja küsitav inimene on üks kahest, kelle juures ma olen seda kõige rohkem tähele pannud (teine on üks mu kunagine võistkonnakaaslane Tartu meistrikatelt, kes samuti senini suhteliselt kõrgel tasemel kaasa mängib). Ilmselt neid on rohkemgi (pole paljude inimestega ju koos mänginud), aga enda jaoks olen ma jõudnud otsusele, et sellistega ma ühes tiimis mängida ei taha, jäägu siis paar punkti või kohta sellepärast saamata!

Selle aasta bridži võistkondlikud meistrikad said nüüd läbi. Kuigi enne viimast matši olime liidrikohal, saime selle kõvasti kaela ja kukkusime kolmandaks. Esikoht siis sedapuhku Ekspromptile ja mööda hiilis ka Starmen. Noh, 11-s medal järjest ei ole ka muidugi paha saavutus, aga ei saa öelda, et ma sellega eriti rahul oleks.

Veidraid asju:

Need 5 kulda, mis me oleme saanud, oleme kõik võitnud pika puuga, aga kui asi on tasavägiseks läinud, siis on alati olnud keegi, kes "tahab" rohkem. Kusjuures ma kahtlustan, et ennekõike ongi küsimus tahtmises - kuna medaleid on nii palju järjest, siis puudub nagu selline nälg (ainuke selline "must win", mille me ära oleme võtnud, oli siis, kui me olime võitmas oma esimest medalit (pronksi) aastal 2000 ja eelviimases matšis läksin lauda hirmsa tahtmisega elevant ära tappa - ning laekuski suur võit).

Vugraphis mängides saime tappa kõik kolm matši - kaks neist 25-ga! Need juhtusid 1., 2. ja 4. koha vastu, nõrkadest saime seekord siiski jagu.

Oma üllatuseks tuvastasin tagasiteel, et ma ei olegi eriti tige kullast ilma jäämise pärast. Lihtsalt ei morjenda (jälle teema "nälja" puudumisest).

Tagasiteel lubas auto näidik, et paagitäiega saab sõita veel 138 km (Pärnu-Tartu vahe on ca 165-170 km). Õnneks kulub maanteel siiski bentsu vähem (Maarja nullis näidiku ära ja selle tripi keskmine kütusekulu oli 5,5 l/100 km) ja sõitsin ikkagi Tartuni ära. Peale seda mahtus Neste automaadi andmetel meie pisikesse Getzi 41 liitrit kütust lisaks.


Igatahes on mul praegu turniirijärgselt selline tunne, et ei ole enam mõtet (üleüldine rahulolematus Eesti bridži kui tervikuga, Tartu BK-ga, võistkonnaga, partneriga ja iseendaga). Kuigi kunagi sai lõmpsides võetud eesmärgiks saada 40 aastat järjest A-Liiga medal (üle veerandi on juba käes), ei tunne ma endas motivatsiooni niimoodi jätkamiseks. Kui mitte midagi muud, oleks vaja vähemalt mingit uut väljakutset. Kusjuures see, et me kolmanda koha saime, ei puutu asjasse, isegi kuld ei oleks see mu rahulolematust eriti vaigistanud. Igatahes tundub mulle, et variandid on üldjoontes järgmised (detailidesse ei tahaks minna, ikkagi esialgu võistkonna siseasi):

A) Mõned võistkonnas muudavad suhtumist.

B) Kui mängijad ei muuda suhtumist, siis peab muutuma koosseis.

C) Kui ülejäänud tiim leiab, et võib ka nii jätkata, siis muutub koosseis minu arvelt (mul ei ole plaani B, aga lihtsalt nii ei taha).

Lõppeks ei ole mul viimase variandi suhtes erilisi süümekaid, ma kujutan ette küll endale asenduskätt, kelle lisandumine võistkonda eriti ei nõrgestaks - Levenko oleks peale aastaid kehvas võistkonnas mängimist kindlasti vägagi motiveeritud, mulle tundub viimasel ajal, et paari Vasja-Sven sisekliima ja töömoraal on märksa parem kui paaril Olaf-Sven ning samas Leol ja Olafil mäng klapib väga hästi.

Ühesõnaga, praegu on selline mõttetu tunne peal, eks näis, mis sügise poole paistma hakkab. Elu igatahes on seni õpetanud, et kui asjad vinduma hakkavad, on parem pigem lõpetada.

Elul ei ole enam maitset - tundus, et tahaks midagi head õhtuks ja seega sai Konsumis riiulite vahel slaalomit lastud. Ainsaks isutavaks asjaks osutusid silmud, aga nende puhul hakkas juba rahast kahju - paarisajagrammine purk maksis 80 raha ja ligi kilose suhteline hind oli küll oluliselt parem, kuid see tundus ikka nats liiast olevat...

Lisaks sellele tuvastasin, et ma olen ilmselgelt vale alaga tegelema hakanud: humanitaarkalduvustega inimesed ei mängi bridži! Möödunud kolmapäeva järel tuli Anuga jutuks, et tudengiklubis käivad reaaltaustaga inimesed ja tegin siis väikese reha, mis liiki seltskond seal täpselt on selle aasta jooksul näole andnud. Tulemused nende 44 inimese kohta, kellele ma mingi eriala oskasin omistada (mis ei pruugi küll 100% pihta minna, aga enamvähem ikka):

13 x füüsika (+ 2 materjaliteadus)
12 x IT/matemaatika/statistika (+ Mell, kes enne pokkeristaariks hakkamist kirjutas mingeid koode)
5 x arst
4 x juura (+ Erika, kes enne tekstiili peale minekut TÜs selle ala hingekirjas oli, aga see ei lähe vist arvesse...)
3 x bioloogia/geneetika
2 x majandus
1 x ajalugu

pick the odd one out...

Elu toob igasuguseid üllatusi: tuli poodi üks klient, kes meilt ka nädala alguses läbi oli käinud ja surus mulle soojenduseks pihku jupi suitsuvorsti - eelmise korra hea teeninduse eest. Vorst igatahes oli ka väga hea :)

Vaatamata näilisele vee üleküllusele, on Tartu kanti ründamas põud! Piisas mul ainult avaldada Maarja õe elukaaslasele (huvitav, kas vanadel eestlastel oli olemas ka sõna, mis tähendas vabaabikaasa õe vabaabikaasat, u. stiilis "vallaskälimees" vms?) arvamust, et elu ilma kraaniveeta on paras pornograafia (ma tean, mida ma räägin), kui koju minnes tabas ka meid "rõõmus" üllatus, et kraan ei tahtnud vett kätte anda. Ja järgmisel päeval tööle jõudes oli ka sealne veevärk streigirežiimil. No aru ma ei või - õnneks viimased kaks asja lahenesid päeva jooksul.

Tartu paaride MV-l leidub iga aasta keegi, kes otsustab hästi mängida ja meid pingutama sundida, see aasta siis Tali-Kibena. Allpool on siis kirjas jooksev seis enne viimast etappi, mis võtab arvesse viit paremat tulemust ja mida keegi peab tegema, et tabelis tõusta.

1. Luks – Naber 60,33 (6. tulemus 50,93)

2. Tali – Kibena 59,88 (6. tulemus 50,00) – esikohaks peavad saama 2,25% rohkem kui Luks-Naber, minimaalne piisav tulemus 53,18%

3. Toomere – Nigul 56,05 (6. tulemus 44,44) – esikohaks vaja saada 21,4% rohkem kui Luks-Naber, minimaalselt 72,33%, teiseks kohaks 19,15% rohkem kui Tali-Kibena, minimaalselt 69,15%

4. Tempel – Klaos 54,11 (6. tulemus 45,14) – kolmandaks kohaks vaja saada 9,69% rohkem kui Toomere – Nigul, minimaalselt 54,13%.

5. Sula – Ojassalu 53,98 (6. tulemus 49,72) – kolmandaks kohaks vaja minimaalselt 54,77 (+10,33), neljandaks kohaks 0,65 rohkem kui Tempel-Klaos (eeldusel, et nad saavad vähemalt 49,07%)

6. Taube – Poolakese 53,47 kolmandaks vaja minimaalselt 57,31 (+12,87)
7. Kurusk – Hütt 53,45 kolmandaks vaja minimaalselt 57,4 (+12,96)
8. Ulp – Toomere 53,33 kolmandaks vaja minimaalselt 58,01 (+13,57)
9. Kaldamäed 53,04 kolmandaks vaja minimaalselt 59,45 (+15,01)
10. Saks-Padari kolmandaks vaja minimaalselt 62,35 (+17,91)

Vanadus hiilib kontidesse - hankisime eile Maarjaga pudeli veini (+ viinamarjad + sõira), et õhtul mugavalt aega viita ja selgus, et me (ma) ei jõua/viitsigi seda ära juua. Veel hullem - hommikune olukorra hinnang andis tulemuse, et mul (!) oli isegi üks klaas poolikuks jäänud - ja tegu oli mitte üldsegi halva veiniga. 30 ei ole naljaasi, ma ütlen teile!

1. aprill õnnestus peaaegu nii üle elada, et keegi lolle nalju ei teinud. Kuni päris õhtuni välja, kui me pidime Iirimaaga BBO-s matši mängima. Logisin end siis poole üheksaks sisse ja selgus, et asi algab alles tunni aja pärast - Piret küll vabandas sellega, et ta oli ajavööndid sassi ajanud (iirlased on meist kaks tundi taga, mitte üks), aga niikuinii passis ta hoopis ühe silmaga kalendrit. Ja mängu algus venis veel pool tundi, kuna ühel vastastest tekkis probleeme internetiühendusega. Vähemalt matši me võitsime tänu kahele slämmideltale...

Laupäeval õnnestus mälu mängimas käia ja kui seda piisavalt harva teha, tuleb sellestki positiivseid elamusi. Saime Maakilva finaalis teise koha, mis antud kontekstis oli pigem võit kui kaotus - esikoht oli nii pikalt eest ära.

Veider oli see, et kui küsiti Eesti 1920-te jalgpalliväravavahti (ühesõnaga seda, kes mängis koondises enne Tipnerit), siis pongestasin ma end pooleks seda välja mõeldes. Esimene nimi mis pähe tuli oli Kass aga kuna ma teadsin, et selle nimega tüüp oli hoopis ründaja, siis see ei sobinud - võtsin siis tööhüpoteesiks, et see on neljatäheline nimi, mis algab K-ga. Mõtlesin ja mõtlesin, aga välja ei mõelnud ja läks siis hea õnne peale Kass kirja - äkki ikkagi mälu on vingerpussi mänginud. Kui vastus kõlas, siis sai selgeks, et asja sai valetpidi protsessitud - kõlapilt oli õige, aga esimene täht ei klappinud, õige vastus oli Lass...

Ja siis leidsin tänu mälukale üles ka ühe hea loo (õigemini sain autorile ja pealkirjale jälile) - Midge Ure'i "Breathe". Mälukal nimelt küsiti Midge Ure'i, aga ühe teise looga, ning kui youtube'ist tüübi muid lugusid kuulata tahtsin, siis vaataski see mulle vastu :)

Nüüd siis taas tagasi Eestimaa pinnal (ja juba kahetsen, arvestades et aasta kõige tatisemad ilmad on kohale jõudnud).

Kõigepealt peab tegema ühe vigade paranduse eelmisesse postitusse - Wikipediast tuvastasin (ja nagu ma näen, on Ulaf juba ka ärganud ja märkuse teinud), et see, mida nad sealkandis kreegiks nimetavad (Kriek) on hoopis kirss. Aga see ei muuda pointi, et see oli suht hea ja joodav kraam, ning nagu ikka - kõige esimesena kätte sattunud pudel (Mort Subite) oli ka kõige parem, nii et ei olnud erilist põhjust muude markide degustatsiooni teha.

Tagasireis kulges üldiselt sujuvalt (Luksemburgi lennujaam on mõnus väike ja asub kesklinnast 15-20 minutise bussisõidu kaugusel), aga paar naljakat asja juhtus sealgi.

Kõigepealt ei väljunud meie lend Kopenhaagenist Tallinnasse õigel ajal - mis on Estonian Airi puhul ilmselt muidugi pigem reegel kui erand. Lennukis tuvastasin, et stjuardessid on mingist ebamäärasest rahvusest ja millegipärast on seal mingid imelikud kirjad - nt. ohutusvarustusel oli ingliskeelsel selgitusel juures itaaliakeelne tekst ja varuväljapääsule oli lisaks exitile juurde märgitud "izlaz", millest tegin järelduse, et ju meil siis mingi vana poola parsa on lennukiks. Tallinnas lennukist väljudes selgus, et meid toonud lennuki küljele oli uhkelt kirja pandud "Adrian Sun" ja kaunistuseks Horvaatia lipp juures. Tundub, et Eesti Õhuga on lood ikka üsna nadid.

Tallinnast hakkasime koju sõitma ja tee peal tuli pähe mõte, et kui minnes sai külmakapp tühjaks tehtud, siis peaks ometi midagi hamba alla varuma. Halb uudis oli aga see, et kui me Koerusse jõudsime, oli kell veerand üheksa ja nad olid oma Konsumi juba kell kaheksa kinni pannud. Siis pressisime edasi ja jõudsime kuskil kolmveerand üheksaks Jõgevale - kuigi mitte just kõige ärksam paik, siiski tegemist ju maakonnakeskusega. Halb uudis muidugi see, et ega meil kummalgi polnud õrna aimugi, kus seal mõni pood on. Tõmbasime siis jooksvalt Tiidule traati (muide, ma tee peal lahendasin ristsõna, kus esines küsimus "Eesti mälumängur" ja vastuseks oli Naarits) ja too teadis juhatada meid mingi Selveri juurde, mis pidi kümneni lahti olema. Tegelikult oli küll üheksani, aga õnneks me jõudsime sinna ikkagi väikese varuga, nii et proviandi saime ilusti kätte :)

Nüüdseks siis juba ligi nädal aega Luksemburgis Pihlal-Indrekul külas oldud, kahjuks pidi küll Pihel ise eile tagasi Eestisse põikama. Muljed siis üldiselt sellised:

Ilm: positiivselt kevadene, riietuseks piisab üleskeeratud käistega kampsunist.

Linn: vanalinn on selline kena "uusaegne" ja tänavad tihedalt täis ehitatud. Selles osas, kus asuvad eurokraatide töökohad, on peamiselt suured ja imposantsed (kuigi minu arust nats inetud) ehitised ning linnaosa näeb ka muidu üsna ehitusplatsilik välja. Vanas linnas on hunnikus lahedaid sildasid ja müürijuppe ja on ka muidu tore.

Bridžiklubi: õhkkond meenutas natuke Tartu tudengiklubi - vaba ja sõbralik, suhteliselt vähe paare ja keegi ei ibisenud partneri kallal. Keskmine vanus oli küll mõnevõrra suurem, ma pakuks, et ca 60 aastat. Mängutase oli vist enamvähem normaalne, kuigi meil Maarjaga õnnestus midagi eriliselt head tegemata 65% kokku ajada ja 11 paari konkurentsis esikoht kotti ajada.

Linna on üsna künklik ja kuna ma armastan ringi hulkuda, siis olen ilmselt selle nädalaga rohkem kõndinud, kui Eestis kuu ajaga - nii et järgmine kuu te mind omal jalal liikumas ei näe, sest norm on täis!
Kange alkohol on odavam kui Eestis, õlled on täitsa joodavad ja leidsin isegi ühe, mis Maarjale maitseb - Lambic kreegiõlu :)

Ühesõnaga - seni võib eluga rahul olla küll

A-Liiga teine etapp kulges nagu vanadel headel aegadel - kuigi esimeses voorus tuli vastu võeta 10:20 kaotus ja ajatrahv, siis edaspidi mäng paranes ja selleks, et püstitada uus vooru rekord (seni oli see aastast 2006, kui me viimasel etapil saime 152 punkti), pidime me võitma Rakveret 22:8. Kahjuks jäi sellest puudu, saime 18:12 võidu, aga 148,5 punkti seitsme matši peale pole ka väga laita saavutus. Kusjuures patserdamisruumi jäi veel küll, meie paar tegi vist igas matšis ühe sellise 10 IMPi maksma läinud liigutuse - paar lollust (ma näiteks käisin taha 3NT lepingu, kus mul oli üheksa tihi varrest võtta) ja paar kehva otsust, aga muidu võis mänguklassiga rahule jääda. Ja noh, õnne oli ka parajalt - kui me ei pressinud slämme, siis neid ka ei olnud ja teine tuba pressis. Muidugi Maarjal-Antsul oli veel rohkem õnne - kui nende vastu pakuti seitse (tavaliselt üheta), piirdus nende teine tuba targu geimiga :)

Eks näis siis, mis kolmas voor Pärnus kaasa toob, aga praegu on tuju ja võitlusmoraal küll üleval

Hea meel, kui mingi asi töötab - tudengiklubis oli kolmandat korda nelja nädala jooksul 12 paari koos ja peaaegu oleks rohkemgi olnud, kuna Mell küsis 5 minutit enne kuute, et kuidas mul seis on; kuid kuna ma olin juba jaotused laudadele ära jaganud, siis leidsin, et ilmselt on isegi mugavam, kui ta ei tuleks, sest tekiks vaba voor ja peaks hakkama ümberkorraldusi tegema.

Päeva teemaks oli "ebakorrektsed nõudlused" - kohe esimeses voorus käisin taha 10 tihiga 3NT, kuna ma unustasin ühe ässa ära ja õhtu jooksul käidi saalis korra taha ka 7 ärtut, kui tehti nõudlus, kuid kõrvalmast jagunes viiega vastu ja ei tootnud viit tihi (samas lõige teises mastis oleks lepingu välja toonud). Peaks ikkagi klubis kaljajoomise lõpetama...

Laiskuse kiituseks: kui me endale uue teleka hankisime, siis selgus, et see ei võta digi-TV'd välja - ju meil katusel olev antenniront ei olnud selleks piisavalt hea. Mis seals' ikka, vahtisime siis analoogi, teadmisega et varem või hiljem tuleb mingi uus antenn varuda - aga sügisel ei viitsinud ja kes siis ikka talvel katusele möllama ronib. Õnneks vahetati nüüd kanalite sagedused Lõuna-Eestis ringi ja see vabastas mu akrobaatiliste trikkide tegemise sundusest (ja raha kulutamisest) - kiire reha andis eesti kanalite digipildid kätte :)

Kohe esimest asja "uue" pildiga vaadates sai selgeks, et spordireporteritel on vist mingi puue küljes. Nimelt Otepääl toimuvad praegu mingid noorte tiitlivõistlused laskesuusas, kus Eveli Saue esineb suht viisakalt. Ja peale starti siis ronib Kaljuveer reipal ilmel Saue juurde ja hakkab ajama: "Palju õnne, Eveli Saue - teist võistlust järjest neljas koht!"

Mina küll ühegi püssiga ringi sõitva inimese juurde sellise ibaga minna ei julgeks.

Käisime eile mälumängu "külavaheturniiril" mängimas. Küsimused sattusid sellised lihtsakesed, saime 80-st võimalikust 72 punkti kätte. Neljast vastamata küsimusest valisime ühes kahest vale (koerliblika asemel läks kirja päevakoer), ühes käis õige nimi läbi (riigivanem Kukk) ja kahte lihtsalt ei teadnud (dirigent Joost ja paakspuu). Selline veider mäng siis.

See-eest kuulsin tee peal paari kildu olümpiamängude kohta:

- Mida ütleb iluuisutaja, kui hüpe ebaõnnestub?
- "Üks Lutz puha!" (see on üks iluuisutamise hüppeid)

Kui Osolin väidab (Eesti Ekspressis vist) Eesti murdmaasuusatajad oleks võinud olümpial parem hokit mängima panna - tulemus oleks sama, kuid asi oleks märksa lõbusam olnud, siis selles suhtes ta eksib - tulemus oleks koha võrra parem saanud!

(Murdmaamehed said teates viimase, 14. koha, naised targu tiimi välja ei pannud, ega neilgi paremini poleks läinud; samas kui hokis osales ainult 12 võistkonda)

Kotka klubi hakkab vastu kevadet juba päris hästi toimima - kahel nädalal kolmest on 12 paari kokku kogunud (kuigi eile tuli selleks Mairi Annelinnast kohale tellida - aga teise vooru lõpuks olime täiesti graafikus tagasi).

Ja üldse on tore intelligentsete ja toredate inimeste seltskonnas meeldivalt aega viita :)

Harry Potteris ütles üks veider tüdruk täiesti õigesti - kaduma läinud asjad ilmuvad ikka välja, ainult et mõnikord väga veidrates kohtades. Nii ilmusid välja mu kadunud kindad (millede puudumise tõttu tekkinud villid peos ei ole seniajani korralikult ära paranenud) - loomulikult olid nad tööl arvuti taga nurgas maas!

Ja tänastest spordiuudistest võib lugeda, et Itaalias on lood päris lõbusaks läinud:

Chievo Verona peatreenerist Domenico Di Carlost ja Parma ründajast Davide Lanzafamest said esimesed isikud, kes Itaalia jalgpallis diskvalifitseeriti pühaduseteotuse eest.

Di Carlo eemaldati pühapäevases kohtumises Cagliari vastu väljaku äärest peale seda kui kohtunikud kuulsid treeneri suust "pühadust teotavaid väljendeid." Peatreener pean eemale jääma eelseisvast kohtumisest Bari vastu.

Davide Lanzafmet tabas sama saatus samuti pühapäeval 1:0 võidumängus Sampdoria üle. Ka Lanzafme sõnas midagi jumalavastast ning kohtunik näitas talle viivitamatult punast kaarti. Ründaja peab nüüd vahele jätma kohtumise Siena vastu.

Itaalia kohtunikele anti läinud nädalal karm käsk karistada kõiki mängijaid või treenereid, keda nad näevad või kuulevad jumalat teotamas.

Mis imelik värk on, et kui õhtusöögi peamise osa moodustavad kartulid (kilohinda ei teagi, aga ilmselt suurusjärgus 10-15 krooni) ja sibulad (ühe korraliku mugula hind suurusjärgus 2 krooni), on toidupoes arve ikkagi ca 500?

Vabariigi aastapäev oli lahe - hommikul läksin uimase peaga Võsule katust rookima. Kahjuks keeldus fotokas kaastööst (ilmselt oli tal aku tühjaks jooksnud), nii et pilte sellest ei ole, aga asi oli ikka päris jõhker. Kuna suvilarajoonis oli lähim lahtiaetud tee umbkaudu 150-200 meetri kaugusel, tuli kõigepealt munadeni lumes sumbata, et üldse majani pääseda ja seejärel ootas meid katusel ca 40 000 liitrit lund (kõlab ju jõhkramalt kui ca 40 kuupmeetrit?). Õnneks oli meil Urmasega tööjõudlus parasjagu suur ja lume allalükkamiseks läks kahekesi kõigest ca poolteist tundi (Sventsik oli nädalavahetusel mind lõbustanud looga, kuidas ta oma maja juures kuus tundi lund katuselt ära oli organiseerinud). Paraku mul ei õnnestunud oma kindaid üles leida ja kasutasin mingeid õhukesi töökindaid, seega õnnestus mul ilmselt esmakordselt elus villid saada sellisesse kohta nagu sõrmeotsad (peopesad olid muidugi kah rõvedalt rakkus, aga see on tavaline). Kuna jõudsime tagasi täiesti inimlikul ajal, sain õhtul minna ilusasti Kotkasse kaarte mängima.

Seal anti mulle taas kaks korda järjest kätte leht, kus mul oli 11 kaarti kahes mastis - kõigepealt:

ÄT8xx
ÄT9xxx
S
x

ja seejärel:

ÄKTxxxxx
K
K
KEx

Veidral kombel oli mõlemal korral sama nii lõppleping - 4 pada - kui ka tihide arv (10). Teises jaotuses oli muidugi veel võimalik demonstreerida, mis vahe on kuningal ja ässal kui esimesse kolme tihisse olin sunnitud mängima kolm kuningat ja ühtegi neist endale küll ei saanud.

Parafraseerides Tättet:

"Ei ma taha, aga vahel kohe lihtsalt ajab närvi!"

Eilses klubis saime 27-st jaotusest seitsmes kas põhja või põhja jagamise - ja enamasti ei teinudki selle jaoks midagi väga rumalat:

Jaotus 8: PPV avab 1♦, selle peale pakume meie 1♠ - 1NT, 2♠. Avakäiguks ♦E ja vaatab mulle vastu seis:

♠ xx
♥ Äxx
♦ STxx
♣ ÄSxx

♠ ÄESxxx
♥ KEx
♦ 98x
♣ x

no selge, kui vastaste pada jagub 3-2 kuningaga lõikes, on trumbitas 10 tihi, nüüd alustas kaitse nelja ruuturingiga. Ma küll olin lõpuni asja kallal ja ei löönud neljandat ruutut pildiga vahele (ehk lüüakse tagant neljasesse kilakasse füüsilise trumbitihiga), aga ei olnud mulle seda õnne antud. +140 ja 4 punkti (ma ei kujuta ette, kas veel kolm inimest tegid sama avakäigu, ühe punkti saime selle eest, et vaba voor oli sees).

Jaotus 9: mul on käes:

♠KTxx
♥ÄKTxx
♦xxx
♣K

Avan 1♥, VPV paneb 2♦ ja jõuab kaks passi minuni. Kuna me oleme odavas tsoonis, on selge, et 2♦ ma mänguks jätta ei taha ja seepärast alustan kontraga, mille partner läbi passib. PPV jookseb kahte patta ja seda kontreerin juba mina. Loomulikult selgub, et PPV-l on seitsmene pada ja lauda pannakse hunnik jõudu igal pool mujal va. ruutus, kus PPV-l on renoo. -670, päris põhja ei saanud, kuna keegi oli võitnud 3♠ kontraga.

Jaotus 11
Avame meie Wilkosziga, järgmine käsi pakub lehega
♠ Sx
♥ K
♦ xxxxx
♣ ÄExxx
tuima näoga 3♣ peale ja leiab partnerilt viiese toe. -130 ja põhja jagamine. (Siin jaos jääb muidugi suur osa süüst Leo kanda, kes edasi ei võidelnud, aga ka 5♣ +50 ei oleks meile palju andnud).

Jaotus 14
meie kaardid on sellised:
♠Exxx
♥KESxx
♦ESxx
♣-

♠xx
♥98xx
♦ÄKx
♣KSxx
ja pakkumine käib nii:
1♥ - (1♠) – 2♦ (ärtutoega hea lihttõste või kutse)
2♥ (pole huvi) - 3♥ (väga tõsine huvi asja vastu)
Pass (ei tea, kuidas lehed ikkagi klapivad, aga kaart on ässavaba)

Vastastel muidugi trump jagus 2-2 ja duubelpada käes ei ole piisavalt kõrget trumpi, et mu üheksast üle lüüa (ning Leol oli ristirenoo, nii et selle ässa võisid nad seebiks lugeda), seega 10 tihiga mingeid probleeme ei olnud. Selle geimi pakkusid saalis küll eranditult kõik teised ära.

Jagu 20
jäin mängima 3NT-d:
♠ ET
♥ ÄSxxx
♦ ESx
♣ Sxx

♠ÄKxx
♥KE
♦Äxx
♣K9xx

sain ♠9 käigu, see läks kümnele ja soldatile. Teisel tihil käisin ruutu vastu laua pilte ja sain tihi ning nüüd võtsin ära kaks ärtut, läksin padaemandaga lauda ja mängisin ärtud lõpuni, visates käest kolm ristit. VPV-l oli ilmseid muresid äravisetega ja ta loobus kõigepealt kahest ristist (millest teine oli 10) ja padast. Tegin siis järelduse, et tal oli algselt käes:

♠98xx(x)
♥xx
♦Kxx(x)
♣ÄTx

mis tähendab, et kui ma käin ristit oma nüüdseks singel kuningale, peab ta ässaga võtma ja mulle pada käima, mispeale viskan ta uuesti padaga sisse ja ta peab mulle ♦K alt käima. Vale puha, tal oli hoopis:

♠98x
♥xx
♦Kxxx
♣ÄETx

sain 10 tihi ja jagasin ühe kaaslasega põhja, ülejäänud olid suutnud mingil moel 11 saada.

Jagu 23:
avab PPV 2♣ (kallid), vastased näitavad pigem klappi ärtus ja ma jään mängima 3NT:

♠ÄTx
♥-
♦ÄKxxxx
♣ÄKSx

♠Ex
♥ÄTxx
♦STx
♣T9xx

avakäiguks pada, millele panin lauast väikese ja saan emandaga tihi – so far so good. Seejärel lõikan ruutut – loomulikult duubelemandale näppu, vastased mängivad ärtu lahti ja lõikan ristit – jälle duubelemandale näppu. Kaheta ja tänu vabale voorule barankast pääsesin.

Jagu 26:
♠KSx
♥Txx
♦Ä
♣ÄKxxxx

♠ÄTx
♥KE98xx
♦xx
♣Ex

Jõuame kuude ärtusse, mis on üsna hea leping, paraku ei anna VPV trumbikombinatsioon - ♥ÄSx – mulle isegi mitte šanssi võitmiseks. Ühte paari oli tabanud sama saatus.

Vahel kohe veab, või mis?

Tele2-s on ikka parajad suslikud - saadan mina neile pühapäeval küsimuse, et kas mul on nendega mõni tähtajaline leping jooksmas ja tahan saata vastust meilile. Nüüd selle asemel, et saata mulle ühesõnaline vastus "ei", tüübid hoopis helistavad mulle ja hakkavad huvi tundma, et kas ma tahan lepingut lõpetada ja mida nad mulle pakkuda saavad. Huvitav, kes neil keelas varem mulle midagi pakkuda?

Kasuta veel ühistransporti - eile üritasin seda teha üle tea-mis-aja, kuna logistiliselt sobis kõige paremini kojuminek bussiga. Ja loomulikult läks poole tee peal bussi uks katki. Õnneks oli tal teine uks veel, nii et sõit siiski jätkus ja ma sain koju mitte rohkem kui 10-minutilise viivitusega. Huvitav kas see on mingi minu õnn või siis lihtsalt ühistransport mind ei salli?

Ma olen alati arvanud, et üks suuremaid Eesti hädasid on selles, et enamasti on valida dilemma Ansip vs Savisaar vahel.

Tänasest ajakirjandusest võib lugeda, et meie peaminister Andrus "Lapsesuu" Ansip on jälle "hakkama saanud". Nimelt jutt rahaeraldisest ETBLile ja meie peaministri kommentaar "tema küll aru ei saa, miks bridžile poolt miljonit vaja on, kas kaardipaki ostmiseks". Huvitav, et ta ei kommenteerinud 2,5 miljoni eraldamist korvpallile, et nüüd saavad poisid osta endale hunniku palle ja võib-olla mõne lahjema neegri pealekaubagi.

Uudis on saanud Delfis hunniku kommentaare (ma ei loe küll Delfit, aga mulle anti link) - nii et lisaks rahale saame valitsuse poolt lisaks ka tasuta reklaami (there ain't such thing as a bad publicity), väga lahe. Igatahes juhatuselt väga kõva töö.

Eile Kotkas juhtus päris lahedaid asju, jaod olid nagu otse masinast tõmmatud - vähemalt kaks korda eksisteeris 6-6 jaotus (mille esinemise tõenäosus on 0,072%)ja mitte mõni lahja lehega, vaid ikka päris võimas.

Ükskord oli selline kollektsioon:

-
ÄETxxx
Ä
KESTxx

ja hiljem

KETxxx
ÄESTxx
x
-

Tulemused olid ka omapärased - nimelt esimest ja teist kohta lahutas 1 IMP saali vastu ja viimast-eelviimast täpselt samamoodi - üsna mikroskoopilised erinevused.

Kes kurat Drogba Aafrikast tagasi lasi???

Ja kass võttiski täna hommikul seda koomiksilugu väga tõsiselt ja nügis nii kaua, kuni ma enam magajat teeselda ei viitsinud....

Hommikul tööle minnes tabas mind huvitav üllatus - autoga ei olnud kuidagi võimalik ligi pääseda. Nimelt ühel pool hoovis laiutavast lumekuhilast ei olnud lumetõrjet tehtud ja seal oli paras supp jalus ja teisele poole olid end kaks autot - kuldne Volkswagen (mängiga 025 AUA) ja hõbedane SAAB (210 TFR)end nii osavalt parkinud, et kuidagi mööda ei pääsenud. Käisin siis naabermajas asja uurimas, et mis pornograafia toimub ja keegi mõtles välja, et üks neist peaks olema ETVA IT-peeru oma. Otsisin tolle siis maja pealt üles ja tüüp teatas, et omanik käskis tal niimoodi parkida ja pole tema mure, et meie läbi ei saa ja ta ei kavatsegi autot liigutada. No lahe on, all Plekkneri tüüpidega olukorda arutades purjetas meie juurde mingi keskealine tädi, kes täiesti tuntavalt näis olukorda nautivat (ETVA boss, nime ma ei mäleta) ja hakkas välja kooruma ka see, milles tema probleem seisneb. Nimelt olevat ta lasknud lund sahata, aga meie majapoole omanik polevat lumekoristamise eest maksma vaevunud ja seega lasi ta enda majapoole ala serva täis parkida - mingu me siis teist kaudu või vaadaku ise kuidas läbi saame, sest mingit servituudilepingut tal ei olevat, seega ei pea ta tagama läbipääsu ja kui ta tahab, võib ta oma alale aia ümber ehitada ning meie enda mure on, kuidas me läbi hakkame pääsema. Mu meelest kõlab see küll kahtlaselt (huvitav, kui teisel pool teed oleva ehitise omanik samuti aia kavatseb ehitada, kas hoovi lõppu peaks nende arust helikopteriga saama?), aga ei viitsinud mina temaga sõnasõtta asuda. Lumelükkamise hind pidi olema suurusjärgus paarsada krooni - summa on nii mõttetu, et aru ma ei või, miks kuradi pärast Mändmets seda maksta pole viitsinud ja miks kuradi pärast tädi selle peale põrsast mängib. Täieline lasteaed.

Garfield on välja karanud nagu elust enesest:

Eile oli mälumängupäev. Soojenduseks oli Varal Maakilva teine eelvoor. Kuna Rein Ets on võtnud südameasjaks seal osaleda, siis pole mulgi tavaliselt pääsu ja tuli endagi kondid kohale ajada. Küsimused olid "nagu ikka" (st. mitte midagi eriti epohhiloovat, aga mitte ka liiga tüütud)ja saal oli suht kõle, nii et mingit eriliselt toredat elamust sealt ei saanud. Lisaks sellele oli ka mängujuht veidi svipsis ja kulutas jupp aega mingite mõttetute heietamiste peale (seda ta muidugi teeb ka suht kainena) ja diktsioon oli kah kohati natuke pehmem kui hea oleks, lisaks sellele lasi ta teise poolaja alguse rahulikult 10 minutit üle ja võib-olla oleks veelgi rohkem lasknud, kui ma poleks vahepeal pead ukse vahelt välja pistnud (ukse taga tegi ta häirimatult suitsu) ja küsinud, et kas mängu ka saab. Mängu ajal tabeliseisu hindamine ei kulgenud loomulikult kah just ladusalt, seda eriti esimeses pooles ja vahel oli näha, et mõnest küsimusest aru saamisega on ka jupp tegemist (ajas omavahel sassi kaks erinevat Agricolat). Ja siis veel tore pärl peale seda, kui me olime teisest blokist maksimaalsed 10 punkti kokku saanud: "Tundub, et Karlova läks peale esimese bloki ebaõnnestumist vihale ja otsustas PIDURI põhja vajutada!".

Peale mängu liikusime meile, kus ma olin istumise kõrvale kah ühe mälumängu ette valmistanud, mis siis vabas õhkkonnas napsu ja snäkkide kõrvalt läbimängimiseks läks. Küsimused olid tehtud keskeltläbi rasked ja kõige edukamalt neist läbi hammustanud Tiit sai napilt alla 50% pihta - minu meelest ikka väga hästi saadud, ta on vastikult kõva praegu (minusugustel pole mõtet mälu mängidagi). Õhtu jätkus pärast veel napsude ja Carcassonne'iga (meile olid just pärale jõudnud uued laiendid) ja tuleb tunnistada, et tore oli. Peaks sagedamini külasid hankima :)

Nüüd on ilmad "soojad" (ainult närused -15) ja sajab lund ning autot juhtides on taas mängus probleem nimega "libedus", millega ma sain täna kodust tööle tulles kaks korda lähemalt tutvuda, sest hoolimata valitud tagasihoidlikust sõidukiirusest, kippus auto end vägisi saaniks ümberdefineerima. Kui ma sellest saan veel aru, et kuskil 35 km/h vasakpöörde sooritamiseks mahapidurdamisele ei allu (õnneks hakkasin hoogu maha võtma üsna kaugelt ja libisesin ilusti õige kohani), siis see, et ringi peal sõites on juba teine käik ja 20 km/h auto jaoks liiast, tundub küll kahtlasena. Õnneks oli siis kiirus selline nagu kirjas ja teeäärsed lumevallid jäid piisavalt kaugele. Vägisi sunnib asi mõtlema sellele, et peaks libedakoolituse (ehk siis Riinu väljendit kasutades "põdrapõike") ära tegema - seda enam, et see on kohustuslik.

Rõve pühapäev oli, bridži mängides läks jälle kõik sinnasamusesse. Eesti paaride MV-l tuli vastu võtta tavapärane neljas koht, kusjuures pronksi kaotasime viimase jaotusega.

Tegelikult algas kõik kihva keerama juba laupäeva õhtu viimastest minutitest - nimelt olin ma ilusti magama jäänud, kui otsustas üks inimene mulle kolmveerand 12 SMSi saata. Loomulikult äratas piiksumine mu üles ja kuna ma olin juba paar tundi tukkuda saanud, tähendas see seda, et uuesti uinuda oli suhteliselt ebamugav ja kogu öö magasin üsna kehvasti, nii et hommikul kell kuus leidsin, et on aeg minna kööki ja raamatut lugeda. Oleks see SMS siis midagi asjalikku olnud, aga kaugel sellest, saatja küll hommikul väitis, et ta oli kaine, aga mina seda küll ei usu... Mõtlesin, et peaks kell kuus vasturünnaku tegema, aga sellest siiski loobusin, peab vist tõesti hakkama telefoni ööseks välja lülitama.

Turniir kulges üldiselt üsna viisakalt, kuni kuskil kolmveerandi peal tulid sisse järjest neli halba jagu - esimeses näitas Leo üles optimistlikkust, tehes 1 ruutu avanud käest kolmjalaga kolm pakkumist (minu ainuke aktsioon oli kontra pealt põgenemine) ja sai -200 osamängu vastu; kohe järgmises pakkusin väga ebadistsiplineeritult ja sain -300 osamängu vastu (mis pealegi taha läheb), seejärel tegin pakkumises kolm vale otsust, mis viis meid veidi pingutatud geimi mis kallis tsoonis kolmeta läks ja lõpuks ei diagnoosinud Leo, et minult ei ole suurt midagi loota, tegi kehva avakäigu ja jäi lõpuks sisseviskesundi. Kõik ei olnud sugugi veel kadunud, vahepeal järgnes ikkagi 7 normaalselt jagu, sekka mõni heagi, aga viimases jaotuses saime põhja põhikonkurentide vastu ja kukkusime kolmandalt kohalt neljandaks. Fakk....

Õhtul pidime ühe inimese Tallinnast paari pambuga peale võtma ja ära vedama - selgus, et neid pampe on umbes kaheksa!!! Aru ma ei või, miks inimesed ei või öelda, mis nad tegelikult tahavad. Mitte et seal erilist vahet oleks olnud, kuna meil rohkem kedagi autos ei olnud, aga kui meil veel üks inimene peal olnuks (nagu vahepeal tähtede seis näitama kippus), siis kuhu kurat me need pambud oleksime pannud? Nööriga auto järel lohisema või? Ma üldiselt ei ole väga vastutulematu inimene, aga kuidagi pinda käib selline osutatavate teenete eskaleerimine, et algul üritatakse mingi pisiasjaga "käsi sisse" saada ja seejärel selgub, et mahud on hoopis teised või tuleb veel midagi teha, see tekitab tõsise ohutunde, et kui sult järgmine kord midagi tahetakse, siis ei pruugi asi sellega lõppeda ja parem on juba kohe "ei" ära öelda. Eriti kui selline asi langeb kokku hetkega, kui sa niigi halvas tujus oled ja tahad kedagi ära kägistada (ma ei teinud küll vähem vigu kui partner, pigem rohkem, aga kirstu naelutas kinni siiski tema!).

Vutiennustuses oli haruldaselt saagikas mänguvoor - kui seni oli meie miniliiga parimaks voorutulemuseks 78, siis selles voorus sai meil sellega 9.-10. koha ja keskmine tulemus 20 mängija peale oli 74! Vooru võitis Lauri Kann, kes skooris 119 punkti ja oli sellega maailmas 27. kohal selles voorus. Well done!

Uue aasta esimesel päeval vaatasime aastavahetusest juhmistunud pilguga Shrek III, ja seal oli üks lõbus paroodiastseen Lumivalgekesest. See pani mind juurdlema, et mis loost see "sõjahüüd" maha oli viksitud - lugu tundus pagana tuttav, aga kuidagi õiget vastust ette ei tiksunud (väga rumal minust, oleksin võinud juures passivalt Ökulilt küsida, küllap tema oleks teadnud). Täna leidsin asja Youtube'ist üles ja peab tunnistama, et kuradi hea lugu on!

Eile üritasin (kolmandat korda elus) uisutamas käia. Idee poolest oli see üsna tore ettevõtmine (püsisin püsti küll ja liikusin isegi edasi, kui tuul õigest suunast puhus), aga kahjuks selgus umbes veerand tunni järel, et uisud hakkavad koledalt jalgadele. Nimelt olid nad seest mingi plastmasskattega, mis hakkas mingi hetk tallavõlvile vastikult valu tegema ja mul oli puhtfüüsiliselt valus püstigi seista. Eks järgmine kord olen targem ja võtan kahed villased sokid, et jalg oleks korralikult ära polsterdatud (külma pärast ma neid ei vaja).

Inglise vutiliiga kiusab mu õlletiimi - esiteks pandi topis väljakule (nüüd on vist uut vaja) ja teiseks selgus, et minu poolt kapteniks pandud tüüp hankis vahetult enne mängu endale vigastuse hankinud ja topeltpunktidest võin ma vaid und näha. Õnneks aga pole Jürto Kivipallur hoolimata mu vihjest enda kaptenit ringi vahetanud ja tal on selleks endiselt Uruk-Hai, kes hoopis Aafrika rahvuste karikal möllab, ning seega ainsas olulises konkurentsis ma talle ei kaota.

Nagu paadunumad lugejad võivad märgata, on "Päeva Jaotused" siit plogist kadunud. Leidsin, et kui ma neid siia postitan, siis ilmselt saab neid nii palju, et kogu muu jutt, nii vähe kui seda ka ei ole, kaob nende vahele ära - ja ma tean, et mu plogi loeb vähemalt paar inimest kes bridži ei mängi ja lisaks sellele veel vähemalt mõned, kes tunnevad ainult käike. Sestap otsustasin, et teen jaotuste jaoks lihtsalt uue plogi www.paevajaotus.blogspot.com - nii et need, kes ei viitsi pikemat sorti jaotusteanalüüsidest läbi närida, pääsevad sellest. Esimesed kolm postitust on juba sinna kopeeritud, eks varsti tuleb veel midagi

Nädalavahetus möödus taas bridžilainel – toimus Tartu Uusaastaturniir, mida isegi Leo kaasa viitsib mängida, ajendatult geograafilistest tingimustest. Asi hakkas pihta reede õhtul paarikaga, laupäeva hommikul oli teine paariturniir ja laupäeva õhtul – pühapäeval toimus võistkondlik.

Reede õhtuse turniiri iseloomustamiseks ilmselt kõlbab hästi laupäeva hommikul Sveni ja Sula vahel aset leidnud vestlus, mis kõlas umbes nii (Sveni versiooni kohaselt):

Sven: „Mis sa siin istud nii tusase näoga?“
Sula: „Mis sa siin ikka rõõmustad kui kõik on kehvasti.“
Sven: „Kohe kõik? Vastased kiusavad?“
Sula: „Ei, üks asi on hästi kah. Luks-Naberil läks paarikas p…sse!“

Kohe näha, et vanad sõbrad, ütleb selle peale Eesti filmiklassika.

Aga jah, lõpetasime esimese paarika umbes 45%. Teisel sessioonil võtsime (kurjad inimesed nagu me oleme) invaliidilt sellegi rõõmuallika – võitsime selle 70,93%-ga ja kokku tõusime viiendaks, ca 2% üldesikohast. Võidu korjasid Šarkanas-Jankunaite, Mell-Ollil jäi neist puudu vähem kui 0,2%.

Minu mälu järgi on see mul kolmas kord GP-paarikalt 70% saada, Leoga sain 2003 Rakveres 70,88% (kusjuures teisele kohale platseerunud Puuk ja Sven said samuti üle 70&%) ja eelmisel aastal Võsul Maega 71,47%, äkki Leol tuleb meelde, kas kunagi on see veel õnnestunud. Huvitaval kombel on kõik need suured protsendid saadud võistluse viimasel sessioonil, vastupidavus maksab!

Selge see, et ilma vastaste kaastööta sellist protsenti ei saa, aga ise mängisime ka hästi. Jagudest hakkan jupphaaval edaspidi kirjutama (peaks äkki tekitama rubriigi „päeva jagu“, võtma turniiri jaotused ja paari kaupa üles panema, iseasi et ilmselt mitte iga päev), aga üks vastasmängija sai hakkama väga omapärase komplimendiga. Jagu ise oli suhteliselt mõttetu, mõlemal meil oli 3-4-3-3 jaotus, 11 punkti vastu 19, tegime paar releed, maandusime 3NT-s, pakkumisele ja väljamängule kulus umbes kolm minutit ja kui tolm oli hajunud (10 tihi, ca 65% meile), arvas vastane: „See mäng tuleb teil alati nii sundimatult välja!“

Võistkondlikul turniiril õnnestus platseeruda teisele kohale, ei oskagi öelda, kas ma selle üle nüüd õnnelik olen või mitte, sest sai küll patserdatud, aga võimalused esikohaks võttis iroonilisel kombel jaotus, kus ma mängisin hästi, kuid vastane teises lauas valis küll kehvema, kuid õnnestuva plaani (see „kehvem“ on minu ja Puugi hinnang, eks võite ise kunagi arvamust avaldada, kui jagu üles tuleb). Esikoha sai siis Monte Carlo (Kolk-Pleksepp, Gonca-Jullis), kolmas oli Norsu (Hein-Mirme, Jakobson-Aava).
Autasustamisel sai lõplikult selgeks, et Vantsi (Jakobson) näol on tegemist Aafrika, mitte India elevandiga – medali pael jäi kõrvade taha kinni.

Nüüdseks siis juba aasta aega lubadega erilisi katastroofe põhjustamata... pole paha :)

Esmaspäeval klubis selgus, et vorm on endiselt hale - mitte ühtegi K-S dilemmat ei osanud õigesti panna (tõsi küll, emandad leidsin siiski üles, nii et asi pole lootusetu). Kui bridžis pakkumist ei oleks, siis ei saaks me üldse mingit tulemust. Suurim õnnestumine oli see, kui pakkusime ära 6♥ lehtedega:

♠Äxx
♥ÄKxx
♦xxxx
♣Äx

♠Exx
♥ET9xx
♦Ä
♣KSTxx

Loomulikult võib tagantjärgi konstrueerida palju järgnevusi, mis kõik Rooma viivad, aga ega seda mõnus pakkuda ei olnud...

Võtsin ka kokku oma eelmise aasta esinemised Tartu klubis.
Mängisin kaasa 29 paarikat maksile, 9 neist võitsin, keskmiseks protsendiks jäi 56,65. Partnerite kaupa jagunes asi nõnda:

Maarja Oras.......59,58 (2)
Leo Luks..........58,51 (20)
Hendrik Nigul.....53,7 (1)
Mihkel Oras.......53,06 (2)
Erika Pärn........49,55 (1)
Oliver Loper......49,44 (2)
Meelis Kuldkepp...45,09 (1)

üle 65% sain aasta jooksul kaks korda - mõlemad Leoga - 69,44 ja 68,29

Vastastest tuli mul kõige rohkem jagusid mängida Lauri Kannu vastu (59), edasi tulid selles arvestuses
Toomas Vaher 53
Andres Kuusk 48
Teno Lutter 43
Aivar Poolakese ja Aare Klaos 39

kõige "sõbralikumad" vastased olid
Ants Urb 86,46% (6 jagu)
Mihkel Oras 80% (2)
Raul Laasner/Riinu Ots 75% (4)

ja vähemsõbralikumad
Taavi Emajõe/Tamor Bakhoff 25% (2)
Ines Piibeleht 30% (2)

Kui võtta rohkem mängitud vastased (panin siin piiriks üle 10 jaotuse), siis on sõbralikumad
Rain Tomson/Aivar Roogsoo 71,11 (15)
Ants Teder 69,93 (23)
Vahtramäed (eesnimesid ei tea) 69,39 (13)
Lauri Kaldamäe 63,81 (20)
Taavi Toomere 63,62 (13)

ja ebasõbralikumad
Jaan Tali/Tõnu Kibena 36,11 (18)
Teno Lutter 48,6 (43)
Valter Raudmets 49,66 (26)
Tanel Teinemaa 50 (38)
Marko Tenn 50,12 (18)

IMP-sarjas osalesin 7 turniiril (kõik Leoga), 3 neist võitsin, keskmiseks saagiks turniiri kohta tuli 32,7 IMPi.

siin olid sõbralikumad vastased:
Allar Padari/Jaan Saks +64 (22 jagu/2,91 IMPi jao kohta)
Kati Koido/Vallo Kask +29 (12 / 2,42)
Kaarel Piip +28 (14 / 2,00)
Taavi Emajõe/Tamor Bakhoff +27 (7 / 3,86)
Aare Klaos/Kalev Kalma +23 (5 / 4,6)

ja ebasõbralikumad
Hillar Sula/Kalle Ojassalu -23 (11 / -2,09)
Ahti Hütt/Raivi Kurusk -14 (3 / -4,67)
Matti Toomere/Sulev Ulp -9 (5 / -1,80)
Maarja Oras/Andres Kuusk -9 (11 / -0,82)
Oliver Rosenbaum/Simon Vigonski -8 (2 /-4,00)
Ants Teder/Evi Tuvikene -8 (3 / - 2,67)

selline aasta siis oli :)