Monday, September 20, 2010

20. september Ptuj Termid

Kui välja jätta väsitavus, kulges kogu reis suhteliselt hästi. Loomulikult väljus öörong viis minutit peale keskööd, mitte viisteist, aga õnneks olin ma kindlustuse mõttes juba keskööks ennast kohale venitanud. Üritasin seal ka magada, aga see väga hästi välja ei kukkunud. Kuigi seal oli kolm istet kõrvuti, mille peale end rahus pikali sai visata (nad olid selleks disainitudki - üsna tasased), ei mahtunud ma sinna hästi laiuti ära. Kuidagi ikka õnnestus selline olek saavutada, et natuke ikka tukutud sai. Kella viieks olime Zagrebi rongijaamas kus tulid järjekordsed 2,5 tundi aega parajaks teha, kuni läks rong Maribori. Vahepeal sain taas teravate elamuste osaliseks - nimelt oma asju ümber ladudes ei õnnestunud mul kuidagi piletit leida, kuigi ma oma mälu järgi olin selle kindlalt raamatu vahele toppinud, ei aidanud isegi raamatu seljast kinni hoidmine ja raputamine, samuti ei olnud seda ka mitte kuskil mujal. Olin juba mõttes leppinud sellega, et 125 kunat on vastu taevast läinud (ca 270 krooni), aga siis hakkasin asju süsteemselt läbi kammima. Loomulikult oligi pilet endiselt raamatu vahel, aga ta oli nii õhukese paberi peal, et lihtsalt oli end lehtede vahele kinni kiilunud. Maribori rong sõitis ka oma neli tundi - kuigi distants oli väike, oli see pikitud igasuguste peatustega ja õnnestus ka seal natuke uneleda. Mariboris jalutasin kohe rongijaama infosse ja selgus, et Ptuj'sse läheb rong juba veerand tunni pärast - see oli väike ja väga mõnusate pehmete istmetega. Loomulikult tegi ka see mingi vinge tiiru ja jõudis kohale alles tunni aja pärast, siis tuli ainult veel hotell üles leida. Selgus, et kohalikke teejuhte ei tasu üleliia usaldada, aga vähemalt näidati mulle üldjoontes õige suund kätte ja väikese tuuritamise tagajärjel olingi õiges kohas platsis. Hotelli receptionis ei suudetud meie bronni mitte kuidagi üles leida, siis selgus, et seal on hotellitoad ja apartmendid eri süsteemide peale ja ma pidin veel ka teise receptioni läbi käima. Seal läks libedalt ja praegu vedelengi oma apartmenditoas, muidu on mõnus tuba, aga meile on millegipärast ainult üks double bed eraldatud. No vähemalt tekid on eraldi (kunagi Inglismaal oli meil vist kahe peale ka üks tekk, mis tõsi küll oli päris suur). Eks lähen küsin, kas seda asja muuta saaks (voodi värki, kui voodi jääb samaks, siis eraldi tekid võiks ikkagi ju jääda). Kuulu järgi pidi hotelli fuajees ka wifi vabalt saadaval olema, nii et ehk pääsen millalgi netti.

tundub, et mõlemad operatsioonid läksid korda - wifi on olemas ja apartment vahetatud (lisaks voodite arvu kasvule muutus see ka oluliselt suuremaks). Lahe.

Sunday, September 19, 2010

19. september - pühapäev - Frankfurti lennujaam. Otsustasin lennujaamas aja parajaks tegemiseks reisipäeviku pidamist alustada - tundub, et selle tripi peal hakkab palju nalja saama.

Alustasin siis oma avastusretke Ptuj linnakese leidmiseks Sloveenias. Kuna Luxembourgi lennujaama kaudu liikumine oleks olnud üsna kulukas lõbu (odavlennukid seal ei käi ja valida oleks umbes Luxairi, Lufthansa ja Swissairi vahel, kombineeriti mu marsruut selline, et navigeerun kõigepealt Luxembourgist Frankfurt-Hahni lennuvälja, sealt lendan Horvaatiasse Osijekki ja sealt üritan kuidagi end Sloveeniasse organiseerida. Frankfurt-Hahni lennuväli on mingi vana USA õhujõudude baasist ülesvuntsitud süsteem, mis asub Frankfurtist tegelikult umbes 120 km eemal (Luxembourgist nt. ainult umbes sadakond kilomeetrit). Õnneks on Luxist sinna jõudmine tehtud suht mugavaks - umbes tunni-poolteise tagant käivad bussid Luxi rongijaamast (millest me elame vähem kui kümne minuti lonkimisteekonna kaugusel) otse sinna. Olles selle info välja selgitanud, mõtlesin asja lähemalt uurida ja tegin reedel kindlaks, et oma aruga ettevalmistamatult kohale minnes oleksin ma bussist igatahes maha jäänud. Nimelt on raudteejaama juures kaks komplekti platvorme (quai) - ühed linnaliinide ja teised linnast väljuvate jaoks ja kuna linnast väljuvate liinide esimene kai oli väga osavalt kaugele ära peidetud, siis passisin ma selle vale esimese kai juures. Õnneks ma nägin vastavate kirjadega bussi mööda sõitmas ja tegin loogilise järelduse, et midagi on jamasti ning peab olema mingi muu koht, kust bussid stardivad. Tulin siis vahepeal koju ja tunni aja pärast läksin uuesti luurele (olles vahepeal oma vaatlusandmeid täiendanud Maarja netiluure andmetega, mis minu vaatlusi kinnitasid). Selle manööverdamise tagajärjel õnnestus vähemalt minekupäeval õige transferikoht üles leida.

Edasi hakkasin siis vaatama ülejäänud marsruuti, et kuidas võiks saada Osijekist Ptuj'sse. No ei leidnud midagi mõistlikku, aga võtsin siis töövariandiks, et lähen Osijekis rongijaama ja uurin seal lähemalt (Rummel väitis, et mingid rongid käivad küll), et kas saab Ptuj'sse või mõnda lähedasse kohta (nt. Maribor). Vahepeal google mapsiga konsulteerides selgus taas halb uudis - Osijek ei ole mitte selle koha peal kus ma arvasin teda olevat (selle koha peal on Varaždin), vaid hoopis mitusada kilomeetrit eemal ida suunas, praktiliselt Serbias väljas. Nii et kohale navigeerimine saab lõbus olema.

Õnneks on mul aega rohkem kui ma arvasin (ülejäänud kamp tuleb alles esmaspäeva õhtul Ljubljanasse) ja kui ma niikuinii pean aega surnuks lööma, siis ilmselt ei teki mul erilisi raskusi navigeeruda näiteks Varaždini (mis on lähedal), Zagrebisse (mis jääb peaaegu tee peale) või Ljubljanasse (mis teeb küll ringi) ja vaadata, mis tekkima hakkab. Ja Maribori kuskilt midagi ikka viib (see pidi aga Ptuj-st kõigest ca 30 km eemal olema). Vaadates Frankfurti Ryanairi kaarti tekkis igatahes küll tahtmine vanduda, et kas siis mingit Klagenfurti lendavat lennukit ei olnud olemas (see asub Austrias, üsna Sloveenia pirii lähedal) - seal oli Klagenfurt sihtkohana igatahes ära mainitud küll.

Teine lõbus küsimus on, et kuidas ma pean Ptuj's õige koha üles leidma (ma tuvastasin, et ega mul pole ka õrna aimugi, kuskohas ma seal enda pambud maha visata peaks saama), aga tuvastasin, et asukohaks on vist Grand Primus Hotel ja lõppeks võin ma kohale navigeeruda ja siis ülejäänud nägudele traati tõmmata, Sven ja Vasja on kindlasti nii vanad kindlustajad, et küllap nad on kõik juba välja uurinud. Eks sellega tegelen siis, kui kohale olen jõudnud, milleks ennast esialgu üleliia närvi ajada.

19. september Osijek Pub Amsterdam:

Jõudsin Osijeki raudteejaama/bussijaamani ilma eriliste probleemideta, aga nagu ma sisimas kahtlustasingi, siis edaspidi enam nii libedalt ei lähe. Esiteks selgus, et mingit otseühendust Sloveeniaga ei ole (seda ma arvasingi), aga samuti ei ole otseühendust Varaždiniga. Bussid olevat üldse "out", nagu ütles mulle näitsik bussijaama infolauast, seega jalutasin rongijaama (õnneks nad asuvad kõrvuti) ja seal sain teada, et juba Varaždini saamiseks oleks vaja teha kaks ümberistumist. Seega tundus mulle, et parimaks variandiks edasi orienteerumiseks on sõita öörongiga Zagrebi (see lahendab ka probleemi, et kus ma oma öö peaksin veetma) ja kütan sealt mingi rongiga suvalise Sloveenia punkti suunas edasi. Loomulikult on mul vaja umbes seitse tundi aega parajaks teha ja selleks jalutasin natuke raudteejaamast kaugemale mingisse suvalisse pubi. Võtsin siis ette Osijeki õlle (suht isikupäratu eurolaager, aga juua kõlbab küll) ja istusin ekraani taha maha - ekraani peal näidatakse erinevat sporti, alguses oli Moto GP, seejärel näidati mingit jalgpalli ringvaadet ja nüüd tuleb jäähokimäng suvalise Horvaatia ja suvalise Ungari klubi vahel - ei ole just päris NHLi tase. Vähemalt muusikavalik on siin suurepärane, nii et ma arvan, et ma üritangi oma vaba aja siin surnuks lüüa, loodetavasti ma ikka bussi peale jõuan. Osijek ise tundub mulle esmapilgul üsna mõttetu kohana, aga võib-olla on see tingitud valitsevast tatisest ilmast - sisetunde järgi umbes 17 kraadi sooja ja selline "sajab-ei saja" olukord. Netti siin vist ei õnnestu kuidagi saada, igatahes mööda seda tänavat jalutades ei suutnud ma kuskilt leida silti "wi-fi café" ja pubis istudes ei püüa läpakas isegi ühtegi parooli all olevat wifi leviala kinni. Baaridaamiga lorades selgitasin välja vähemalt õige ajavööndi - CET, mitte Ida-Euroopa aeg. Too tundis huvi, et kust ma pärit olen, näitasin valmiskirjutatud teksti ja lasin ära arvata - ei arvanud (pakkus Saksamaad). Huvitaval kombel ma ju muidugi tehniliselt võttes tulen Saksamaalt - see tuletas mulle meelde, kui me 2004 kevadel tulime Iisraelist ja tegime Prahas pubituuri ja kõrvallauale mälumängu orgunnisime, et kust me pärit oleme. Eestit ei pakkunud keegi, aga ergutuspreemia sai see neiu, kes arvas, et me Iisraelist tuleme. Vähemalt leidsin ma inimese, kellega lobisedes aega surnuks lüüa, kuna tal ei olnud eriti tihedat töögraafikut, tundus ta isegi päris rõõmsana selle variandi üle. Nimeks väitis olevat Ines, 22 aastat vana ja valmistub minema ülikooli juurat õppima - arvas, et peaks selleks valmistuma (Horvaatias algab hooaeg samuti oktoobris nagu Saksamaalgi), aga ta väga ei viitsi. Väga tuttav tundub. Vähemalt tundub tütarlapsel muusikamaitse õige koha peal olema - ta väitis, et playlist on tema koostatud.
cat stevens, aerosmith, doors, guns n'roses, rem, animals

Igatahes tulevad taas meelde igasugused juunioriaja seiklused, kus sai mindud nagu jumal juhatas ja suvalises suunas - aga see-eest alati õigesse kohta välja jõudes. Näis kas seekord ka nii hästi jopastab.

Oh üllatust - mingi wifi levi tekkis sisse, kasutan siis juhust, et oma postitus tööle panna! :)

Saturday, September 18, 2010

Käisime eile Auchani supermarketit puistamas - see on ikka üks tõeliselt rõvedalt suur pood - ja hankisime hunniku toidukraami. Kõigist oma pingutustest hoolimata ei õnnestunud aga kuidagi Mort Subite'i õlut leida - seal oli küll umbes paarsada erinevat õllemarki Lapin Kultast alustades ja Sagresiga lõpetades, aga just see, mida meile vaja oli, oli puudu. Mul hakkab juba tõsine mure tekkima... Õnneks tänasel brantšil Maarja kolleegid väitsid, et nad on seda näinud mingis muus supermarketis, nii et ta vähemalt on olemas.

Homme Sloveeniasse (Horvaatia kaudu) - olemine on selline, et krt, eriti ei viitsi...

Thursday, September 16, 2010

Ma ei saa aru, mis pull nende eurosentidega on. Teoreetiliselt võiks poeskäik lõppeda saja erineva sentide hulgaga eurode järel, aga miskipärast see ei ole nii: nii vähe kui ma poes olen käinud, on arve kolmel korral lõppenud N eurot ja üks sent! Veel enam, korra ma olen seda näinud ka Maarjal ja korra ühel kundel, kes tuli täpselt minu järel! Arusaamatu müstika, ma ütlen!

Eile katsetasin oma kätt chili con carnega - esialgu tundus, et asi on väga vedel, aga tänaseks on juba tahkeks tõmbunud (ja maha jahtudes on maitse ka nagu vürtsikamaks läinud). Tundub, et võib teinegi kord poti ligi hiilida

Monday, September 13, 2010

Nädalavahetusel oli ilm suurepärane ja kuna lõbustuspark pidi viimast nädalat linnas olema, sättisime Maarjaga laupäeval sammud sinna suunas. Selgus aga tõsiasi, et lõbustusparknikudki tahavad ilmselt puhata ja nad olid selle nädalavahetuseks kinni pannud (uskumatu lugu, ilmselt nad siis eeldavad, et inimesed käivad seal nädala sees) - kui meie sinna jõudsime, siis parasjagu pakiti igal pool lavasid kinni. No tore on, läksime poodi ja tegime hoopis väikese pikniku pargis muru peal. Huvitaval kombel ei ole ma suutnud siit linnast enam Mort Subite'i õlut leida, tea kas nad on selle turustamise ära lõpetanud...

Hommikul võtsin jälle kõnnituuri ette, seekord läksin vaksalini ja sealt edasi mööda linnaserva. Kilometraaž oli ilmselt natuke suurem (ei viitsi kaarti juurde panna), aga marsruut oluliselt lihtsam - üles-alla ronimist praktiliselt ei olnudki. Vaksali ümbrus oli täis igasugu ärisid ja kerjuseid (vahepeal tundus, et iga posti ääres istub mõni õnnetu ja laiutab käsi), sealt keerasin natuke tagasi ja jalutasin mööda linnaserva kuni sattusin mingisse imelikku elamurajooni (standard oli mingid kolme-neljakorruselised kivimajad), kus praktiliselt ei olnud hingelistki. Kui ma tagasi pöörasin, siis tuvastasin, et Luxembourgis on ikka väga veidraid tänavanimesid: kui ma saan aru, et esindatud on vinged USA presidendid ja kindralid ning igasugused rahvusvahelised vaimuhiiglased (Dante, Hugo, Goethe), siis mis kuradi pärast on keset linna Braganza tänav? Braganza dünastia valitses nimelt Portugalis 1640 - 1910 ja vähemalt Wikipediast ma mingit otsest seost Luxembourgiga ei suutnud tuvastada. Ega ma vist poleks seda tähele pannudki, kui seda dünastiat poleks Eesti mälumängu meistrikail küsitud ja tookord me vastasime sellele igatahes valesti (vist läks kirja Aviz, mis oli dünastiaks enne Braganzasid)

Friday, September 10, 2010

Väsinud, aga õnnelik: käisin just esimest korda linna peal jõlkumas - teekonna panin kaardilegi:



Alustasin kaardil X-ga märgitud kohast (me elame seal, Rue du Fort Wallise ja Boulevard d'Avranches'i nurgal) ja otsustasin, et võiks proovida äärelinna poole jalutada. Hea lai kõnnitee ja allamäge minek - mis nii viga astuda. Tundus, et tegu on sellise toreda väikekodanliku linnaosaga - ilusad hoolitsetud majad ja vähe elumärke. Jalutasin siis mööda Kindral Pattoni bulvarit (Luxembourgis on väga palju kohanimesid rahvusvaheliste suurkujude nimedega - omad tänavad on ka näiteks FDRil ja JFK-l)üha allamäge ja majad kadusid ning ilmnesid kaljud ja mets. Sellest tegin järelduse, et varem või hiljem peaks ikkagi linna poole vasakule keerama, ainuke häda oli selles, et keeramiskohta väga lähedalt võtta ei olnud.

Lõpuks jõudsin mingi paisuni Alsette'i jõe ääres, kust keeras tee vasakule (Rue du Fort Dumoulin) - selle võtsingi. Üsna kohe selgus, et alguses allamäge tulemine võis osutuda veaks - edasine tee läks vääääga jõhkralt ülesmäge (see seletab ka selle, miks tänav nii käänuline on - otsetee oleks suht püstloodis). Rajoon oli jälle vega kena, huvitaval kombel oli rentsel keset tänavat. Poole mäe peal jõudis mulle järgi mingi jalgratturite treeninggrupp, kes pressisid keel vesti peal sealt mäest üles - sugugi mitte väga palju kiiremini kui mina jala (natuke siiski). Jalutasin muudkui edasi, mööda mingist staadionist (silt ütles midagi stiilis "rahvuslik spordiinstituut") ja jõudsin Rue de Treves'ni. Võitev idee tundus olevat tagasi kesklinna poole keerata - ja tee keeras samuti allamäkke, nii et mul tekkis juba hirm uue vinge tõusu suhtes - igatahes kõrvalolevast orust oli näha, et langusruumi on mul veel küllaga.

Mingi hetk jõudsin kohani, kus nad keskaegseid müüre taastavad ja mul tundus, et võiks vast vasakule keerata ja suht otse koju tagasi jõuda, aga teisest küljest oli vaim veel suht värske ja otsustasin veel veidike linna avastada. Seega tegin teravnurkse pöörde Rue de la Tour Jacob'i peale (seda Jaakobi Torni nad ka remontisid) ja jalutasin mööda Alsette'i kallast edasi.

Kaldapealne oli taas väga kena ja ilusti välja ehitatud, kahjuks ei tahtnud jõgi eriti koopereerida ja oli suht veevaene, pardid tundusid üsna mudas paterdavat. Seal oli ilmselt vaba aja veetmiseks mõeldud rajoon, kuna söögikoht oli söögikohas kinni. Viie järjestikuse maja seas oli näiteks inglise, šoti ja iiri pubi - huvitav, kas neil mingit reaalset vahet ka on?

Sealt tundus, et jalutamisest hakkab juba aitama kah (hämaraks tõmbas) ja pöörasin taas otsa kesklinna poole (Montee de Clausen) ning hakkasin astuma - ikka natuke allamäge ja siis üles tagasi. Õnneks oli see suhteliselt leebe ja lauge tõus (eriti selle Dumoulin'i tänavaga võrreldes) ning mingi hetk leidsin end Bocki kasemattide juurest (ehk siis tuldud teed pidi tagasi, aga mööda jõe teist kallast). Edasi oli juba lihtne - jalutasin mööda "jõekallast" (tegelikult üsna mitmekümne meetri kõrgusel) ja imetlesin vaadet (õhtuhämaruses Luxembourg on päris ilus) kuni mingi hetk sai tänav otsa - edasi tee ei viinud ja külgede peal olid majad!

Astusin siis mingist uksest sisse ja sattusin parkimismajja, kust mul kuidagi ei õnnestunud väljapääsusilti leida. Mõtlesin juba, et peaks väljuma koos autodega, aga siis taipasin vaadata maha - sinna oli kollaste triipudega jalakäijate rada maha märgitud. Mis seals' ikka, mööda seda edasi, paar korrust üles ja leidsingi end kodust teisel pool silda. Kokku võttis see rännak mul aega üsna täpselt tunni...

Thursday, September 09, 2010

Vahepeal leidsin Eesti bridžist ühe järjekorralise pornograafia ilmingu. Panin selle üles ka bridžiliidu foorumisse, aga kuna seda niikuinii keegi ei loe, siis riputan selle ka siia üles. Igatahes mulle isiklikult ei tundu see kaugeltki mitte õige asjana:

Sattusin vaatama Viljandi Paadimehe GP-turniiri tulemusi ja tuvastasin, et maksipaarikal olid esimese otsa numbrid suhteliselt järjest - asja lähemalt uurides leidsingi, et kaheksast saalis viibinud suurmeistrist (üheksast, kui Alfejeva ka sisse lugeda) olid koguni seitse (!) loositud ühte nelikusse (rohkem oli füüsiliselt võimatu, sest saalis oli vaid kolm kahest suurmeistrist koosnevat paari)!

See tähendas, et paarid Rummel-Kalma, Oja-Triškin, Jullis-Kõivupuu ja Maripuu-Antonkov turniiri jooksul omavahel kohtuda ei saanud.
Kuna turniiril osales kõigest 29 paari ja neist 24-ga mängiti läbi, siis nende paaride puhul tähendas see seda, et ülejäänud 28-st paarist tõmmati nende jaoks maha kolm potentsiaalselt ebasobivaimat vastast (väikesed vabandused mõnede saalis olnud paaride suhtes, aga point jääb samaks) ning nad mängisid läbi ülejäänud 25st paarist 24-ga.

Sellega tekkis olukord, et kuigi nimetatud paaridel oli üksteise suhtes täiesti võrdsed tingimused täpselt samade vastaste näol, tekkis neil kõikide ülejäänud paaride suhtes väga suur ja ebaõiglane eelis läbi selle, et nende vastaste seast eemaldati kolm top-paari - ja samuti tekkis eelis sellele paarile, kes ülalnimetatud nelikuga mängima ei pidanud.

Kunagi oli pikk arutelu numbrite loosimise üle GP-turniiridel, mis lõppes sellega, et võeti vastu otsus "asetatud" paaride kohta (milledeks olid minu mälu järgi kahest meistrijärguga mängijast koosnevad või siis suurmeistrit sisaldavad): need jagati võrdselt tubade vahel ära, et kummaski toas ei oleks eelist. Ma arvan, et kui turniirid on üle viidud "nelikute" süsteemi peale, siis tuleks kindlasti ka siin ette võtta samasugune paigutamine, et jagada M-paarid lihtsalt eri nelikute peale laiali. See välistaks sarnase jura kordumise tulevikus.

Igatahes suured lugupidamised Uno Viigand - Rein Haavala ja Pihel Sarv - Indrek Kuuse suunas, kes hoolimata ebaõiglasest loosimisest (ma tahaksin väga loota, et see oli juhuslik asjade kokkusattumine) suutsid sellel turniiril siiski esimesed kaks kohta võtta.

Ahjaa, huvi pärast vaatasin, kes siis oli selleks üksikuks õnnelikuks paariks, kes suurmeistrikarja vältis: selleks osutus paar nr. 30 - Aleksander Ostapenko - Vambola Kase.
Kuna ma eelmine nädal Tallinnas käies tuvastasin, et sugugi mitte kõik ei tea mu elukoha ajutisest muutusest, siis pean seda postitust alustama teadaandega, et Maarja läks Luksemburgi Euroopa Kohtu juurde Eesti õiguse eksperdiks (ehk ühesõnaga Pihla eelmise aasta koha peale) ja mina läksin temaga kaasa kohalikuks Eesti bridžieksperdiks (ehk siis koduperemeheks, ehk siis Indreku eelmise aasta koha peale). Tulge külla!

Maarja tegi oma muljete vahendamiseks samuti plogi: www.maarjao.blogspot.com. Kuigi ta seal soovitab pigem minu oma lugeda, kuna ma ilmselt kirjutavat rohkem, ei ole ma selles sugugi nii kindel - aga mine tea.

Elukohaks on meil väike ühetoaline korter (ca 35 ruutmeetrit) kesklinna piirkonnas, vannituba on suht suur ja köök - nii veider kui see ka ei kõla - on esikus. Köök näeb üldse välja selline, nagu see poleks eriti mõeldud kasutamiseks - ventilatsiooni ei ole ja pliidi kohal on kapp, mis tähendab, et see kogub niiskust - aga ta on täiesti kasutamiskõlblik. See mulle muidugi sobib, kuna üks mu plaane on õppida kokkama (mulle tegelikult meeldib süüa teha, aga alati on olemas keegi, kes on suuremate kogemustega ja osavam ja seega pole mul erilist stiimulit pongestada). Esialgu olen soojenduseks alustanud asjadega, mille untsuminekušansid on nullilähedased, tundub et elektripliit funkab korralikult. Ahjah, mis puutub praeahju, siis see on ka väga omapärane - ta ei ole mitte pliidi all (seal on vana külmkapp) vaid näeb välja nagu mikrouun ja asub omaette alusel. Muidu on kõige huvitavam asi meie voodi - nimelt on see võimalik seina äärde püsti lükata, misjärel ta näeb välja nagu kapp. See kõlab ruumi kokkuhoiu mõttes suhteliselt praktiliselt, kuid kuna see ei lahenda probleemi, mida teha päevasel ajal voodiriietega (need ei mahu sinna vahele), hoiame me seda pigem lahtises olekus.

Nüüdseks on juba ligi nädal aega kohapeal passitud ja kui välja jätta kaks esimest päeva, siis pole ma praktiliselt kodust välja saanudki - nimelt õnnestus mul mingi tõbi külge haakida, mis avaldas ennast läbi nohu ja uimasuse (võimalik, et sain juba Eestis külma, arvestades kui tatised ilmad eelmise nädala lõpus olid). Kraadiklaasi mul siin õnneks ei ole, nii et palaviku olemasolu ei olnud võimalik tuvastada. Veel halvem on see, et kuna majal tehakse fassaaditöid, on ta üle tõmmatud tellingute ja presendiga (väljaspool on ainult üks suur SEX SHOP'i reklaam - aga poe enda asukohta pole mul hetkel veel õnnestunud tuvastada, esialgu olen piirdunud toidukohtade ja söögipoodide kaardistamisega). Ühesõnaga, igasugune väljavaade puudub, nii et praeguse seisuga oleks ma praktiliselt nagu kappi kolinud. Maakler arvas, et septembri lõpuks peaks asi korda saama, aga ma ei suhtu ta väidetesse erilise usaldusega - lõppeks lubas ta ju ka saata kellegi nädala alguses lukku vahetama, aga vähemalt neljapäevahommikuse seisuga pole midagi juhtunud.

Kuna me käisime juba märtsis Pihlal-Indrekul nädalakese külas, ei ole mul võimalik rääkida ka "esmamuljetest", aga kiire ringkäik linna peal kinnitas seda, mida ma juba niigi teadsin - Luxembourg on üks tore väike linnake, ainult veidi liiga mägise profiiliga, et päris minu maitse järgi olla. Busse liigub siin ilmselt ühe inimese kohta maailmas kõige rohkem - kohati tundub, et nad moodustavad üle poole linnas liikuvate sõidukite arvust - neid on siin nii linnaliine kui linnalähiliine kui rahvusvahelisi (Saksasse või Prantsusmaale, võibolla ka mõnda Belgia kohta, aga neid ma ei tunne kohanimede järgi ära). Kõige lõbusam bussifirma nimi, vähemalt minu jaoks, on Saar-Lux, nii et kui ma ei teaks, et Luks hakkab hoopis Olaviga mängima, teeksin ma järelduse, et ta on hoopis saarlasega kaardid ühte karpi pannud. Aga jah, kui mõelda asja teistpidi, siis ilmselt ei mahuks täispikkuses kohanimed bussi küljele lihtsalt ära, see oleks siis Saarbrücken - Luxembourg.

Monday, August 30, 2010

Maarja ja ta suguvõsa on otsustanud mind lõplikult surnuks sööta - viimase aja menüü on selline, et paneb tõsiselt kahetsema, et teist kõhtu kuskil varuks pole: ahjukana küüslauguga, purukook, kohupiimakook, lasanje, pubert rabarbrikisselliga jne. Nami!

Pühapäeval käisime Viljandis võistkondlikku turniiri mängimas. See oli küll väike (4 tiimi), aga lõbus (tore oli mängida). Huvitavamad lood olid hoopis hommikul - nimelt pidin ma autoga Peedult kõigepealt Tartusse tulema (kuigi kõigil ülejäänud ekipaaži liikmetel on auto olemas) ja graafikus oli esimesel kohal Luksi ülesnoppimine viis minutit enne poolt üheksat. Kuna lisaks ta autole oli ka ta mobla suhteliselt ebakonditsionaalseks muutunud, jäi jutuks, et ta tuleb lihtsalt tänavale välja. No ja võite ise arvata, keda seal ei olnud. Paari minuti pärast helistasin talle tavatelefonile (jah, selliseid asju on tõepoolest veel olemas! ...ja mina pidin olema umbes üks kolmest inimesest kes selle numbrit üldse teab) - aga tulemust ei miskit, keegi toru ei võtnud. Noh, pole minu asi, hakkasin raamatut lugema kavatsusega kümne minuti pärast uuesti ja põhjalikumalt helistada, kui vahepeal mingeid elumärke ei ilmne. Umbes viie minuti pärast helistas Leo ja küsis, et kas ma olen all. Kui ta autosse jõudis, siis selgus huvitav tõsiasi, et ta oli eelmisel õhtul hankinud mingi varutelefoni ja oma kaardi sinna lükanud. Halb oli aga see, et telefoni kell käis taha ja sel hetkel näitas mitte poolt üheksat, vaid hoopis poolt kuut! Kui ma olin talle lauatelefonile helistanud, olevat see ta küll üles äratanud, aga ta ei jõudnud selleni, kuid kontrollides telefonist kellaaega, tekkis tal mõte, et keegi võib hädas olla ja pani arvuti tööle - äkki on keegi MSNis. Kuna aga arvuti kell näitas hoopis midagi muud kui telefoni oma, suutis ta seejärel kogu pildi kokku koguda. Autos igatahes jäi ta telefon taas esimese tunniga 20 minutit ajast maha, aga seejärel suutis seda vahemaad hoida.

Saturday, August 28, 2010

Kuigi ma arvasin, et minu seos hääletamisega on seoses juhilubade soetamise ja ligihiiliva vanadusega muutunud niiviisi ühepoolseks, et ma korjan hääletajaid üles, siis elu sundis mind selles pildis korrektiive tegema ja ma leidsin end neljapäeva õhtul taas maantee servalt näpp püsti. Süüdi selles oli taas anarhiline bussiliiklus - nimelt selgus, et 12 minutit ei ole bussipeatusse tulemiseks piisav varu - ma olin peatusest paarsada meetrit eemal, kui mingi asi must mööda vuhises. Ja kui ma helistasin nende telefonile, et vähemalt mõnel nägu täis sõimata ja küsida, et kas nad maksavad kinni mu taksosõidu, siis ei võtnud keegi teadagi toru (mitte et ma seda kinnimaksmist väga loodaksin, aga sõimata tahtsin küll kedagi). Mis seal's ikka, hoolimata mu suurest ja karvasest kogust läks ainult ca viis minutit ja kaheksa autot, kui tuli mikrobuss Kõrveküla Kalatööstuse kirjadega ja viis mind Tartusse. Nii et finantsiliselt jäin selle nalja peale 30 krooni plussi ja ajaliselt ei kaotanud ka midagi, väga viis...

Monday, August 23, 2010

Laupäeval leidis siis aset meie suur lahkumispidu (või siis kohalejäämispidu, kui Maarja peaks millegipärast saama äraütleva vastuse). Kuigi esmapilgul tundus, et ega keegi eriti külla tulla ei viitsi – väga paljudel inimestel oli samaks ajaks planeeritud mingi konkureeriv üritus, tuli kohale siiski ca 25 inimest – st. parasjagu elutoatäis.

Ürituse võib tagantjärgi lugeda igati kordaläinuks: oli hunnik head süüa (ma lihtsalt ei jõua ära kiita kõiki, kes mingi küpsetise kaasa võtsid – igatahes kogu kulinaarne osa oli täielikult keeltallaviiv), palju head mula (väikeste eranditega haakusid kõik hästi seltskonda ja olid heatujulised ning sõbralikud), sai võetud napsi (baarikapp sai tühjaks ja mina lõpetasin viimaste seas poole neljast öösel) ja üldse oli väga tore olla – suisa kahju, et ära peab minema (kui ikka peab), selliste pidude nimel võiks ka siia jääda ja uue peo korraldada.

Nagu ikka korraliku peo puhul, siis jäi ununes siia päris mitmeid asju: kaks dressipluusi, mõned pildid, mõned raamatud, aga eripreemia on ära teeninud Lea, kes lahkus siit kahe erineva kingaga – õnneks see teine oli Maarja oma, nii et kedagi äraminekul halvad üllatused ei tabanud ja Erika, kes ei mäletanud (või ei olnud võimeline enam ütlema), kus ta elab, nii et autojuht pidi mulle helistama ja küsima.

Tuesday, August 17, 2010

Nii, kuulutan nüüd plogimise taasavatuks, kuna käpad on piisavalt palju kogunud, et arvutiklaviatuurile selle jaoks vajalikku koordineeritud survet avaldada.

Kõigepealt vana õiend käte konditsiooni kohta: kuigi esialgne info oli, et vasak käsi on ära põrutatud ja paremas on mingi jama, siis tegelikkus oli oluliselt hullem. Kui ma 9 päeva hiljem kordusröntgenisse läksin, selgus, et ka vasakul käel on kodarluu pea murd ja paremas on samast asjast kild lahti. Vasakuga otsustati siis asi sinnapaika jätta ja loota, et ise paraneb, sest kui nädala ajaga ei olnud otsad lahti nihkunud, oli põhjust eeldada, et nii ka jääb ja tõmmati lihtsalt side peale (haiguslukku kirjutati "konservatiivne ravi"). Paremaga saadeti otse edasi operatsioonile, seega veetsin päeva haiglas. Kuna mu hommikusöök oli olnud millalgi ca 8 ja opp ise õhtul peale kaheksat, siis selle ajaga muutusin ma juba üsna näljaseks ja tigedaks. Operatsioonist endast ei mäleta ma midagi (täisnarkoos), aga ju see siis kulges hästi, kuna järgmisel lõunal lasti mind minema ja ma sain otse haiglast Melli-Elina pulma minna (mis oli ka täiesti lahe üritus). Ja nüüdseks on mul siis küünarnukis sees kaks 2mm titaankruvi.

Vahepeal olin Võsu turniiril ja selgus, et vigaste bridžimängijate hulk oli aukartustäratav. Lisaks minu kipskäele oli ka Luksi käsi sidemes (jalgrattakäbar) ja seega tuli mul umbes 60le inimesele seletada, et me ei kakelnud omavahel ja siis omakorda veel seletada, kuidas ma oma käe kipsi sain. Lisaks meile läksid invabridži alla veel ka Parker (jalg kipsis), Aspre (sõrmed), Triškin (side ümber küünarnuki) ja Rummel (oli napilt enne naela jalga astunud). Võib-olla oli neid veel, aga seda ma enam ei mäleta, nii et vabandan nende ees, kes ebaõiglaselt märkimata jäid. Mäng ise oli lahja, õnneks õnnestus Mairiga kolmapäevane paarikas ära võita, nii et miinusesse ei jäänud.

Nädalavahetusel hakkas pihta Inglise jalgpalliliiga, algus oli küll kehv (kõikide mu tüüpide peale löödi kokku täpselt ÜKS värav), aga siiski oluliselt parem kui eelmisel aastal. Löön kaasa umbes kolmes erinevas Fantasy Footballis, aga nende kohta ma võib-olla teen hoopis eraldi plogi. Eelmine aasta pidas Jaanus Mae sarnast asja (küll suhteliselt kaootiliselt ja lõpuks loobus, ilmselt lähtudes tõsiasjast, et tal see ennustamine kõige paremini ei sujunud - ta on mulle eelmise hooaja pealt endiselt 11 õlle ja Luksile 300 raha sees - ja huvi kadus). Kuigi selle teostus oli nadi, siis idee mulle meeldis, eks näis kuidas viitsin asja menetleda...

Kuigi me ei ela linnas, juhtus reedel selline veider asi, et meie juurde tulid teineteisest sõltumatult kaks inimest asüüli - Eve jõudis kohale pool kaksteist õhtul (tema ootasime ära) ja Tihane kuskil pool viis hommikul (tema jaoks jätsime lihtsalt ukse lahti ja ise kerisime magama). Hoolimata sellest, et kumbki ei olnud varem meie pool käinud, ei tekkinud neil kohale navigeerimisega mingeid raskusi, nii et igasugused huvitavad seigad jäid ära. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas Tihas kogemata kombel midagi segi ajab, keset ööd mõnda valesse ridakaboksi (kus kokkusattumusena on uks lukust lahti jäänud) sisse marsib ja alla elutuppa diivanile magama keerab ning hommikul tekib veider stseen koos üles ärganud pererahvaga. Pühapäeval oli Tihas taas meie pool ja üritasime jagu saada mängust nimega Le Havre.
Karbil oli kirjas prognoos, et mäng kestab umbes tunni mängija kohta (mängitakse 1-5kesi, üks tema hankimise kriteeriume oligi, et seda saaks võimalikult väikse mängijate arvuga mängitud), aga kui me asja kell kuus õhtul lahti pakkisime, siis mängu algseisu ja mehaanika olime enda jaoks selgeks teinud alles ca kaheksaks ja pool kaksteist leidis Tihane, et ta on ikkagi nats liiga väsinud, et see lõpuni mängida. Aga mäng ise oli üsna paeluv ja varem või hiljem saab see taas ette võetud - kasvõi üksi.

Thursday, July 22, 2010

Esmaspäeval juhtus siis selline lugu: komistasin ja kukkusin ning kukkumise pehmendamiseks panin käed ette. Kuna ma kukkusin poolküljetsi, siis lisaks muule ma keerasin end ja käsi ette viies lisandus ka nende kiirus, nii et kui minu trajektoor maapinnaga kohtus, oli matakas ikka päris korralik, põhimõtteliselt oli tunda, kuidas üks küünarnukk raksatas. Peagi valutasid juba mõlemad küünstliigesed täiega ja randmed olid ka ära põrutatud. Lasin end siis traumapunkti toimetada (endiselt ma ei saa aru, mis kurat on sellise süsteemi point, kus inimene peab suurtes valudes ligi tund aega ootama, enne kui jutule võetakse) ja seal topiti mind röntgeni alla. See oli juba väga piinav kogemus iseenesest, sest kätt tuli pildi tegemiseks pöörata. Läksin siis tagasi arstide manu ja seal tuli mul kokku puutuda esimese meditsiinihuumori pärliga:

Arst: "Noh, kumb käsi teil siis hullemas olukorras on?"
Lauri: "Parem."
Arst: "Õige!"

Vasakust käest ei leitud viiteid muule kui põrutusele, aga parema kodarluuga oli mingi jura, ma ei saanudki aru, kas mõra või kild lahti ja saadeti mind kätt kipsi panema (esmakordselt elus).

Kui pärast koju jõudsin, ei tundunud telekast näidatavate "Naljakamate koduvideote" need osad, kus keegi käbara maha pani, enam üldse eriti naljakad. Aga noh, see oli alles algus - kuna mu parem käsi oli kipsis ja vasak oli parem ainult täpselt kipsi puudumise võrra, siis oli suvalise igapäevategevusega tõelisi raskusi. Kõige lihtsam oli lahendada joomisprobleemi - joogianum kaminasimsile ja kõrs sisse, kui janu kallale tuli, siis lonkisin nagu kass oma kausi juurde ja jõin. Nüüd ma saan aru küll, et kõrtest võib vahel ka mingit tolku olla. Leidsin ka teise asja, mille point oli mullu seni ähmaseks jäänud, aga millest mul vigasena kasu tekkis - telefoni kõlar, nii ei pidanud ma seda asja kõrva äärde tõstma hakata (ma ei oleks sellega hakkama saanudki, kui aus olla). Muidu oli kõik aga ilgem piin - toitlustamisega pidi tegelema Maarja (või siis jätma mulle midagi sobivat kohta, kus ma kükitades selle hammastega kätte sain), särgist tuli mind õhtul kääridega välja lõigata (õnneks ei olnud selle pärast suuremat kahju), pikali visates ise püsti ei saanud ja raamat lugemisest või arvuti kasutamiawat võis vaid und näha (lehti keerata või klahve vahetada ma küll ei suutnud). Järgmine päev tuli veel ka palavik ja kuna mulle jagatud voldikus koduse kipsravi kohta oli kirjas, et sellega tuleb arsti poole pöörduda, võttis Maarja kätte ja helistas mingile üleriiklikule nõutelefonile. Seekord siis kuulis arstihuumorit tema: kui ta oli maininud asjaolud ja mu vanuse ning palaviku suuruse (37,4), leidis arst, et see ka mõni palavik, isegi 38,5-ga võib elada.

Igatahes on vasak käsi nats paremaks läinud (valutab ikka ja painutada ei anna, aga mingeid teravaid sööste täna hommikul pole olnud) ja selline aheldatud olek käib ajudele, seega leidsin, et ühe käega plogimiseks kõlbab küll. Eks näis, millal ma taas inimeste sekka ilmuda saan, kisi lähen näitama järgmisel kolmapäeval, aga inimesed prognoosivad, et sellega ei pruugi asi veel lõppeda. Krt, oleks siis vähemalt ükski käsi töökorda jäänud, oleks märksa lihtsam.

Sunday, July 18, 2010

Palavus on autojuhid lõplikult lolliks ajanud, eile õnnestus mul Tartust Narva maanteed pidi välja sõites näha 20 sekundi jooksul järgnevaid olukordi (selles kohas, kus on võimalik keerata kas paremale Kõrveküla (Narva, Jõhvi, Mustvee) poole või vasakule Jõgeva maantee suunas:

1) Kohas, kus paremale ja vasakule pööravad rajad on eraldatud saarega, suutis üks geenius sõita otse vasakpöörsele rajale ja seejärel teha parempöörde ümber saare.

2) Samas kohas otsustas minu ees sõitev blondiin parempoolsel rajal sõita 20 km/h, anna teed märgi ees seisma jääda (kuigi vasakult kedagi tulemas küll ei olnud ja ees ootas kiirendusrada) ja selle käigus veel auto välja suretada.

3) Minu ette jäänud seltskond bemmiga (blondiinist ma ta manööverdamiste käigus möödusin) otsustas teha enda ees liikuvast veoautost möödasõidu paremalt, mitte vasakult, kuigi ruumi oli laialt.

seapead...

Wednesday, July 14, 2010

Nagu on näha pikemast pausist, olen ma praegu kõike muud kui kirjutamislainel. Ega midagi erilist juhtumas ei olegi, aga et plogi päriselt välja ei sureks, kirjutan siia mõned Belgias aset leidnud seigad:

1) Olaf ja tema õllekorgijaht. Kõva koguja nagu ta on, andis Olaf Piretile kaasa prinditud lehekülje, et milliseid õllekorke vaja on. No ja lisaks tavaline soovitus, et mida iganes me ära joome, toodagu alles jäävad korgid temale. Paraku on belglastel selline halb komme, et nad topivad õlle 0,25 liitristesse pudelitesse ja peale esimest päeva me ei viitsinud neid eriti vedada ja sestap võtsime pigem purgiõllesid, kuna need olid pooleliitrised. Seega peamine õllekorgiliik, mis Olafile laekus, oli Mort Subite (tõlkes: „äkksurm“) kirsiõlu, mida lihtsalt ei müüdud purgis. Ka Piret oli suhteliselt laisk nimekirjaga poodi minema ja seega tegi ta suurema reha alles viimasel päeval. Selgus, et Belgia on tõeliselt vinge õllemaa – nii palju joodamatuid õllesid, kui seal, ei tehta mitte kuskil mujal. Praktiliselt kõik Olafi „nimekirjas“ olnud õlled olid keskeltläbi 9-protsendilised! Nii oli meil järgmisel hommikul Charleroi lennujaamas järel veel neli pisikest pudelit õlle ja 11 inimest, kes keegi ei teinud nägu, nagu ta tahaks anda oma panuse nende hävitamisse. Sven koukis küll ühe neist lahti ja tehti kiire ring, aga ülejäänud kolm toppisime pampudesse ja jätsime Piretile Olafi jaoks edasi andmiseks – kui ta juba tellis sellist saasta, siis joogu ise ära!

2) Sven ja tema edevus. Võistluspaigas müüdi igasugust bridžinänni, mh. ka raamatuid. Ühel päeval tuli Sven reipa näoga, et ta oli ostnud 2008 bridžiolümpia raamatu – seal läks meil ju hästi, äkki oleme meiegi raamatus sees. Lehitses seda nats aega ja siis mingil hetkel tõmbaski tal nägu naerule – leidis kirje meie kohta üles. Kui ta seda kirjet edasi luges, siis paraku naeratus kippus nats virilaks minema: esiteks olid nad ta nime ära „lätistanud“ (Sesters) ja teiseks olid nad sisse pannud jaotuse, kus neil Vasjaga oli ebaõnne osamänguvõitluses -500 alla jääda.

3) Vanaonu ja tema sünnipäev. Ainuke eestlane, kes võistluste bülletääni pääses, oli Vanaonu, kes sai turniiri ajal 80 aastat vanaks. Belgiast lahkudes sattus ta aga peaaegu hajameelsuse ohvriks – seisime me juba lennujaama väravas, et masinale ronida, kui ta järsku õnnetult avastas, et tal pole passi. Piret võttis ta sappa ja nad lippasid turvakontrolli, kust puuduv reisidokument leitigi – veel enamgi, sealt lahkudes spurtis neile üks turva veel järgi ja selgus, et lisaks passile oli sinna jäänud ka pintsak. Turvakontroll oli ka lahe – mul oli kaks õuna taskus ja nad palusid mul need ekstra läbi röntgeni lasta. Oleks võinud küsida, et kas usse oli (ilmselt ei olnud).

4) Mina ja minu soome keel. Ma sattusin näitliku õppevahendi rolli, kui Sven seletas soomlastele, et Soome TV-d näeb põhjaeestis ja seepärast põhjaeestlased (nagu tema) üldiselt saavad soome keelest aru, aga Lõuna-Eestis seda ei näe ja seega lõunaeestlased (nagu mina) ei saa. Ei olnud just parim võimalik näide...
Ise mõtlesin ma mingi hetk, et soomlased peaks eesti keeles münti viskama õpetama ja neile selle jaoks spetsiaalse mündi tegema. Soomlastel on see muidu „kruuna tai klaava“, aga kui ma mainisin neile, et eestlased viskavad „kulli ja kirja“, tekitas see väga suurt elevust. „Kirja“ on soome keeli raamat ja „kulli…“ noh, ma kahtlustan et kõik mu plogi lugejad teavad seda niigi, nii et ma ei pea ropendama hakkama. Igatahes üks Soome naiskoondislane mainis, et ta paar päeva asendas autopiloodi pealt soomekeelse sõna „kruuna“ (kroon) tekstis sõnaga „kulli“, eriti lõbus oli lugeda ajalehest Rootsi kroonprintsessi Victoria pulmadest, umbes stiilis: „Victoria kandis laulatusel peas krooni, sedasama krooni oli kandnud juba tema ema oma laulatusel 35 aastat tagasi“.

Sunday, July 04, 2010

Vahepeal olin siis kaks nädalat Belgias kaarte mängimas. Kui asi paari lausega kokku võtta, siis saime EMil 38 võistkonna seas 15.-16. koha jagamise - igati respektaabel saavutus. Eesti koondis pole kunagi varem nii kõrgele jõudnud ja ilmselt ei ole just palju neid alasid, kus praktiliselt kogu Euroopa osa võttes (enam-vähem bridži mängivatest riikidest olid puudu vist ainult Tšehhi ja Valgevene) Eesti nii kõrgele tuleks.
Kuigi koht oli aus, oli turniiri käik natukene pettumustvalmistav: alagrupis alustasime hästi ja lõpetasime selle viienda kohaga (eespool Hollandist, Inglismaast ja Taanist). Kahjuks läksid finaali kaasa kaks 5:25 kaotust ja alustasime 18 tiimi seas 14 kohaga. Finaalis kulges mäng üle kivide ja kändude - esiteks ei olnud me ise enam nii teravad kui alagrupis ja sellega kaasnes ka kuhjaga sportlikku ebaõnne - kui oli vaja mingi otsus vastu võtta, siis võis kindel olla, et me selle valesti lahendame, vastane aga pigem õigesti. Jaotustest hakkan jõudumööda kirjutama "Päeva Jaotuses", nii et siia ma midagi toppida ei viitsi.

Teise alagrupi viimases voorus juhtusid väga lahedad asjad. Enne vooru olid peamised šansid edasi saamiseks Walesil, Ungaril ja Lätil, ülejäänud olid juba kaugemal maas - või vähemalt nii tundus. Juhtus aga nii, et Horvaatia kippus Itaaliat maksimaalse punktisummaga võitma ja selleks ajaks, kui ma läksin lõpplahendust vaatama, oli tulemustetabloo juures hulk väga elevil inimesi. Esimesena lõppeski Horvaatia - Itaalia mäng, kus Horvaatia võitis 25:5 ja sai 289 punkti - ja tol hetkel oli viimase kvalifitseeruva koha peal üheksandana. Ülejäänud matšides punktid kõikusid natuke üles-alla ja teisena lõppes Läti-Leedu mäng, kus Läti sai paari viimase jaoga paar punkti juurde ja jõudis Horvaatiaga võrdsetele punktidele - kuid omavahelise matši oli võitnud Horvaatia, seega oleks nemad edasi pääsenud. Järgmisena sai omadega ühele poole Wales ja samuti viimase jaotusega teenis 2 punkti juurde ja jõudis 290 punktini ja 9. koha peale! Selleks ajaks olid lätlased oma tulemused üle kontrollinud ja leidnud märkelehelt vea, mis andis neilegi ühe punkti juurdi ja nendegi lõpptulemus oli 290! Nemad aga olid omavahelises mängus Walesi võitnud. Ungari matš kestis kõige kauem ja nagu teisteski matšides juhtus sealgi paaris viimases jaotuses selline asi, et Ungari teenis paari viimase jaotusega 5 punkti juurde ja ka nende lõppskooriks kujunes 290 - seega olid Läti, Ungari ja Wales omavahel täpselt viigis. Omavahelistes mängudes oli Ungari kõige rohkem punkte saanud ja tundus, et nemad on edasi saanud, aga reglemendist asja lähemalt uurides selgus, et seal on kirjas punkt, et kui üks võistkond võidab kõiki teisi, kellega tal on sama palju punkte, siis sõltumata omavaheliste mängude üldpunktidest asetatakse ta esimeseks. Ja selle järgi oli üheksandal kohal Läti, kes oli võitnud nii Walesi kui Ungarit! Aga see pole veel kõik - kui läksin lätlasi õnnitlema (mina olin küll nende pärast heas tujus), selgus, et see edasipääsemine ei ole veel kirikus kuulutatud - nimelt olevat nende vastu üks tulemus apelleeritud, ning oli oht, et neilt võetakse punkte maha. Apellatsioonižürii jättis ikkagi tulemuse jõusse ja Läti saigi edasi. Lahe igatahes, oluliselt huvitavam, kui samal päeval toimunud Jaapani - Paraguai jalgpallimäng.

Mis mänguvälisesse puutub, siis võistlus toimus Oostende (Ostend) linnas, mis on Belgia vaste Pärnule - paras suvituskuurort. Mis selles suhtes on väga omapärane, et kui me vaatasime telekast ilmateateid, siis tavaliselt oli seal kõige külmem ilm kogu riigis. Mängupaigaks oli linna kontserdimaja (paarkümmend meetrit Põhjamerest) ja meie elukoht asus sellest paarsada meetrit eemal. Üürisime kaks korterit ja saime kaheksandalt-üheksandalt korruselt nautida otsevaadet rannale ja merele. Elukoht oli suht suur ja mugav ja ma ei mäleta, et täiskasvanute tiitlivõistlustel oleks me nii mugavas asukohas elutsenud - eriti kui võrrelda kahe aasta taguse Pau turniiriga, kus elukoht oli küll suht mugav, aga mängukohta jõudmiseks pidime 40 minutit autoga rallima. Nii et selles suhtes oli elukoht täiesti superluks, kuigi kuna suvitushooaja ametlikuks alguseks oli 1. juuli, siis esimese nädala jagu tegeleti peamiselt promenaadi kõpitsemisega (umbes seitsmest hommikul üheksani õhtul ja päris valmis ei saanudki). Rahvast liikus sellegipoolest ringi murdudena. Huvitaval kombel olid väga populaarsed sellised veidrad jalgratta ja vankri ristsugutised, kus mitu inimest sai istuda ja vändata. Kaugemal linna peal me väga palju ringi ei käinud, kohaliku katedraali ümber tegime paar tuuri (see oli suur ja tõesti väga ilus), ja paar jalutuskäiku niisama, aga peamiselt läks ikka kogu aeg kaardimängule või jalgpalli vaatamisele. Eks kui mul tulevad mingid killud veel meelde, siis postitan need siia.

Friday, June 18, 2010

Enne Belgiasse EMile minekut teen trenni Pärnu Suveturniiril. Igatahes sissejuhatav paarikas läks kõike muud kui hästi - vastased tegutsesid väga õnnestunult ja ise mitte eriti. Kuskil peab see Tallinna Festivalil tabanud hea õnn vist välja taanduma ja ses suhtes on kohvikuturniir selleks väga sobiv asi.

Esialgu on suurimad elamused hoopis kulinaarsed: värskelt (st. vahepeal külmutamata) paneeritud ja praetud koha on super! Ja kala-hernesupp (Olaf kasutas hernesupile maitse andmiseks kalade suitsetamisest tekkinud rasva) on ka üle prahi.

Huvitav kokkusattumus - aja parajaks tegemiseks lugesin Piraaja Klubi koomikseid (neid on siin riiulis ca 15 raamatut). Kolme raamatu peale näitasin ühte lehekülge Olafile (lõbus oli), viie minuti pärast jõudis tema omakorda Õhtulehte lugedes koomiksiküljeni ja usu või ära usu - seal oli täna TÄPSELT SEESAMA riba! Uskumatu lugu!

Monday, June 14, 2010

Vaadates pühapäeval Alžeeria - Sloveenia mängu tuvastasin aafriklaste koosseisus tüübi nimega Nadir Belhadji. Tüüp tuli mulle tuttav ette seetõttu, et igapäevast leiba teenib ta sellises klubis nagu Portsmouth, kes sellel hooajal Inglise liigas viimase koha sai. Kui aga Portsmouth võitis tema väravast Liverpooli, üllitas Soccernet mängule kommentaari pealkirjaga "Liverpool hit new Nadir".

Nadiir on muide astronoomiatermin, mis tähistab mingit madalaimat punkti (seniidi vastand), seega põhimõtteliselt tähendas see pealkiri, et "Liverpool on langenud nii madalale kui vähegi võimalik". Mainisin siis seda lugu Maarjale, too leidis et tore kalambuur, kuidkahjuks enamus inimesi sellest aru ei saa.

Mõtlesin et teen siis oma MSNis reha, et kui paljud teavad, mis on nadiir - seega panin esmaspäeval kell 4 kõigile oma MSNis olevatele inimestele küsimuse, et kas nad teavad seda või mitte.
Vastas mu küsimusele 33 inimest, sain kolm ja pool õiget vastust (üks respondent küll ise ei teadnud, aga küsis juures olevalt elukaaslaselt, kes teadis). Muud pakkumised (kui keegi üldse midagi pakkus) olid ka huvitavad.

idamaade valitseja (ilmselt vesiir või emiir)
ehitustööriist/geodeetiline mõõteriist (ilmselt nivelliir)
nadi hiir (:))
mingi tupp (?)
kiiver (ilmselt visiirist tuletatud)
midagi purjetamisega seonduvat (Ei olegi paha pakkumine - taevatähtede järgi orienteerumisel võib täitsa vajalik olla. Ise ma mäletan sõna "nadiir" esimest korda sellisest lasteraamatust nagu "Kapten Bluffensterni seiklused", kus peategelane jäi plangu peale merehätta ja hakkas oma abile astronoomiat õpetama).
Nähh, mälumängufoorumit on tabanud mahavaikiv ajastu.

Nimelt ma sattusin eile üle jupi aja seda lugema (tavaliselt hoiab Vallo mind kursis, kui mingi huvitav probleem üles tõuseb) ja kohe esimene asi näis intrigeeriv, lubades suurt sõnasõda ja verevalamist.

Nimelt oli üks mälur tõstatanud üles küsimuse, et huvitav, kas mälumängu korraldamine ei lähe autoriõigustega vastuolla (võetakse osavõtumaksu ja lastakse muusikat/näidatakse pilte ilma autoritasuta). Ja ta oli selle küsimuse saatnud ka Autorikaitsesse või kurat teab kuhu, kust ta oligi vastuse saanud, et üldise kirjelduse järgi võib see tõesti autoriõigustega vastuolus olla (ja soovitati küsita kirjandust ja muusikat, mille loojad on juba 70 aastat surnud). Selle peale järgnes plahvatus - üks sõimas teda ullikeseks, teine leidis, et kuna mälumäng toimub suht nullkasumiga, siis võib seda reprodutseerimist nimetada sama hästi ka hariduslikuks, kolmas arvas, et kui nii, siis peaks äkki auhinnaraamatute pealt tulumaksu maksma ja neljas avastas, et kui igasuguseid ameteid asjasse segada, siis peaks üldse andmekaitseametiga kooskõlastama, et milliseid fakte võib isikute kohta avaldada. Ühesõnaga elevust kui palju. Nagu aru saada, üritasin ma täna kaeda, et kuhu see viljakas mõttevahetus jõudnud on (tõotas tulla huvitav), aga selgus, et ma seda enam ei näe - asi on liigutatud kategooriasse "ainult modedele", st. sisuliselt "kalevi alla" topitud. Kahju.

Thursday, June 10, 2010

Eile võis juba tööl Maarja poole sõites aimata, et linnuväel on midagi plaanis. Nimelt patseerisid tuvid Kuperjanovi ja Vallikraavi tänaval haruldase loidusega ringi ja hädavaevalt viitsisid auto eest kõrvale loivata (ega nad siis ometi mingi helerohelise uriseja pärast lendu tõusma ei hakka). Ja hiljem Aovere ristis see juhtuski - sõidan mina südamerahuga 70 km/h (seal rohkem ei tohi) ja näen silmanurgast auto poole suunduvat vareslast (ma arvan, et see oli hakk, aga vabalt võis ka tavaline vares olla) ja hetk hiljem käibki kolakas. Seekord jäi suurem (vist) peale - autot üle vaadates ühtegi muljumisjälge ei tuvastanud. Linnu edasise saatuse kohta andmed puuduvad (kuradi segane selline!). Hakka või arvama, et linnud ei suuda eristada helerohelist värvi asju ja lihtsalt ei näe meid.