Tali tuli. Eilne hommik võttis inimesed vastu vihmasajuga, kui ma lõuna ajal poodi läksid, sadas mingit ebamäärast ollust ja õhtul tuli korralik lumetorm.

Kohalik liikluskultuur ilmselt talverehvidest suurt midagi arvata ei oska, igatahes sain näha akna taga pilti, kus viadukt oli järsku autosid puupüsti täis, pooltel vilkusid mõlemad suunatuled ja liiklus käis sellise tempoga, et jalakäijad said kihutajatelt revanši võtta, pannes neist viuhhh ja viuhhh mööda. Liiklus oli nii umbes, et tuttav kurtis Facebookis oma teekonna üle töölt koju: "Kuradi suverehvidega uisutajad, kuus kilomeetrit nelja tunniga!"

Maarja sai töölt koju tulles ka olukorrast laksu kätte: bussid seisid tee servas ja keeldusid edasi sõitmast (need kes ei keeldunud, vedelesid põiki keset sõiduteed) ja koju saamiseks tuli kasutada kondimootori abi, aga olukorrast linnas kirjutab ta ehk ise täpsemalt (vihje-vihje).

Mul muidugi suurt viga ei olnud - mis muret kodus passida ja üleöö kenaks talviseks muutunud vaadet nautida (see oli tõesti ilus), aga täna sain ka mina laksu kätte - Luxi klubi jäetakse ilma tõttu ära...

Viimasel nädalal on juba kahel inimesel tekkinud küsimus, et kas ma oma blogrollis olevate plogide autoreid ka reaalmaailmas tunnen. 

Vastus on lihtne: tunnen küll, muidu nad seal ei figureeriks. Kõigi mu tuttavate plogid küll mu blogrollis ei kajastu (erinevatel põhjustel), aga ma usun, et ma elu sees ei lisaks sinna kedagi, kellele ma "päriselus" tere ei ütleks. Tegelikult satun ma aeg-ajalt ka mõne umbvõõra inimese plogisse, kuid pean tunnistama, et kui ma teksti tootjat ei tea, ei suuda need mind piisavalt huvituma panna, et neid regulaarselt lugeda (bridžiplogid on hoopis teine teema - kuna see on sisuliselt erialakirjandus ja neid ma võin lugeda küll ja veel). 

Blogrolli muideks lisasin enda kirjele kah ainult selleks, et näha, kes on midagi juurde kirjutanud - ei viitsi ju kõiki igal hommikul ükshaaval läbi klikkida. 

Nagu ütles minu kohta üks naljaviluks Facebookis tehtud test (muude asjade seas): "sind ei huvita, mis toimub mujal maailmas" ja ma nõustun sellega täiesti. Seni plogides nähtud motodest on mu täielik lemmik Margo Engeli oma: "Siit ei ole mõtet otsida sügavamõttelisi targutusi. Siin on lihtsalt pildid minu elust!". Ainus põhjus, miks seda asja mul blogrollis ei ole, on see, et ta hoiab oma asju parooli taga ja ma ise olen alati vihanud neid inimesi, kes sarnased asjad oma nimekirja üles panevad, et siis pahaaimamatu plogisurfi tegev juhulugeja (mina) nendele klikiks ja vihastaks, kui kolmas link järjest passwordi nuiama hakkab. 

Muidu tundub elu irooniline: mul on praegu võimalik mängida bridži netitsi rohkem kui kunagi varem, suisa päevade kaupa – kuid paraku keegi tuttavatest ei ole päeval valmis BBOtama (või vähemalt ei ole vastavat soovi avaldanud).

Õnneks eile päästis Tiina olukorra, nimelt otsustas ta, et enne Tartu individuaalile minekut on hea 3,5 tunnine treening teha. Ja Oleg varustas mind mingi algajaga, kellele paar kõige põhilisemat asja selgeks teha, enne kui ta Olegiga Paide kluppi läheb. Nii et elame veel…

Tea, miks toiduainetetööstus omistab loomadele kannibalistlikke jooni - mingitel kanamunapakkidel on peal tibud  nugade-kahvlitega ja eile nägin mingit ulukiliha reklaami, kus peal oli kujutatud jäägrirõivais metssiga, püss kaenla all. C'mon, see on ju veider!

Vahepeal juhtus siin selline ebameeldiv asi, et me jäime netist ilma. Nimelt lekkis meile siia läbi mingi vaba wifi, tõenäoliselt mõnest allkorrusel olevast kohvikust. Pühapäeva õhtul aga panid nad sellele parooli peale - seapead sellised. Loomulikult ratsionaalselt mõttes ei ole neile midagi ette heita, aga nagu ikka on küsimus psühholoogias - kui oled juba harjunud midagi tasuta ja mugavalt saama, siis see nii peabki ju jääma!

Ühesõnaga pidime tekitama endale ise netivariandi, kuna ei viitsi ju hakata permanentselt ümbruskonna kohvikutes passima ja kräkkida ma ei oska. Selgus, et neti saamine Luksemburgis ei ole sugugi lihtne - wifi sisseseadmine eeldaks mingi telefonilepingu sõlmimist ja seetõttu läheks sellega paar nädalat aega ja odav see lõbu ka ei oleks. Lõpuks jäime selle peale, et võtsime USB pulgaga neti (19 euri kuus, mis isegi arvestades, et pulga eest pidi ühekordselt välja käima 49, oli siiski meile ette sattunud variantidest pikalt kõige mõistlikuma hinnaga), halb asi on aga see, et BBOtada koos enam ei saa, kui me mõlemad kodus oleme.

Igatahes pidin nädal aega netita läbi ajama, mis üllatuslikult ei osutunud see sugugi keeruliseks - aja surnuks löömises olen ma endiselt kõva ja igav ei hakanud.

Ahjaa, leidsin et meie rõdult paistab ära hertsogiloss - või õigemini selle katus ja lipp sellel (jalgsi on sinna umbes seitsme minuti tee).

Tundub, et Luksemburgi kaubandusvõrgule on lõpuks kohale jõudnud, et mina olen siia kolinud. Linnas käies olen näinud kaks korda kahe viimase päeva jooksul, et poed reklaamivad oma välisukse kõrval allahindlust hapukoorele!

Bridžis läheb Nordic Friendship League'is (NFL) asi peagi päris tõsiseks - võistkondade koosseisu värvatakse tõelisi staare. Kahjuks uudis pealkirjaga "Los Angeles Lakersi tähtmängija soovib oma oskusi proovida ka NFLis" ei täpsusta, kes meie konkurentidest sellise manöövri taga peitub.

Mul on tõsised kahtlused maletajate vaimses tervises.

Sellega võikski ju lõpetada, aga ilmselt nõuab sellise rea kirja panemine pikemat kommentaari.

Kõigepealt peab alustama ausa ülestunnistusega, et kuigi male ei ole minu jaoks isiklikult ligikaudugi sama huvitav mäng kui bridž, ei ole mul selle vastu ka mitte kõige vähematki. Ikka tore kui inimesed kasutavad oma pead vahel ka millekski muuks kui naelade seina tagumiseks ja endise rendžumängijana suhtun ma tegelikult kõikidesse laua- ja mõttemängude avaldumivormidesse a priori positiivselt. Kohati käib mulle küll närvidele Eesti mälumängus valitsev maleajaloofetišism (eriti kui on võimalik tõmmata mingeid liine Paul Kereseni), aga see ei ole praegu oluline - lõppeks olen ma ise ka oma elus tervelt kaks maleküsimust koostanud.

Sel nädalal jooksis uudistest läbi uudis, et mingil kiirturniiril oli maletaja nimega Tarvo Seeman veidi napsuses olekus rünnanud kohtunikku nimega Marek Kolk ja selle tagajärjel sai aastase disklafi.

Iseenesest pole mul selle sündmusega vähimatki isiklikku seost. Tarvo Seemanit ma ei tunne (olen teda vist umbes korra Melli-Elina juures pokkerilauas kohanud), Marek Kolk on minu jaoks küll märksa tuttavam nimi, aga see pole "see" Marek Kolk. Võimalik et ma olen ka uudistest läbi käinud persooni kohanud, sest ca kaheksa aastat tagasi käis üks sellenimeline mõned korrad Tartu Bridžiklubis mängimas (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, siis märksõnad olid "laias laastus minuvanune, hele kahupea, roosad teksad).
Ka ei saa ma öelda, et uudis mind eriti üllataks. Eks igasugused mõttespordiga tegelevad inimesed on alati selle poolest silma paistnud, et aegajalt tegelevad ajurakkude vivisektsiooniga, hävitades alkoholi abil neist nõrgemaid, nii et kasutada jäävad ainult tugevamad (populaarne "teadmine" ütleb, et inimene kasutab väidetavalt niikuinii ainult osa oma ajudest). Ja aastane disklaff kohtunikuvastase agressiooni eest kõlab ka suhteliselt normaalse reaktsioonina.

Kuigi mind male mänguna eriti ei huvita, huvitab mind inimloomus, ja ma käin vahetevahel lugemas sellist plogi nagu vaadeldaja.blogspot.com. Selle taga on kari noori inimesi, kes kirjutavad malest ja teemade ring on päris lai. Malet kajastavad kirjed jätan südamerahuga vahele, aga üldinimlikult huvi pakkuvaid asju jõudumööda loen (noh nagu ikka spordiajakirjandust alade kohta, millede täpsemad toimimismehhanismid natuke hämaraks jäävad). Tundub, et on tegemist suhteliselt opositsioonilise infokanaliga malemaastikul, kus aeg-ajalt astutakse Maleliidu juhile Oldele üsna ebameeldivalt varbale. Kuna see tundub olevat suhteliselt vaba ja populaarne infokanal, siis mõne rohkem kirgi äratava teema juures tekib kohati kommentaare kui vulkaanipurskest - ja vot need kommentaarid ongi sageli kõige huvitavam lugemismaterjal. Kohati käib selline andmine, et ma üldse ei imesta, et selline ala nagu "malepoks" on välja mõeldud. Üldiselt ei välju see normaalsuse piiridest (raha pärast ennegi vingeid lahinguid löödud ja lüüakse edaspidigi), kuid seoses Seemani-Kolgi sündmustega kiskus kommentaarium vahepeal ikka väga imelikuks kätte. Huvitavaks muutis asja see, et plogis endas ei olnud juhtumist kirjas mitte ainsat sõnagi, aga sellest hoolimata läks tolle turniiri kohta käivas väikses nupus suuremat sorti mokalaadaks.

Kõigepealt hakkasid mingid anonüümikud selle intsidendi vastu huvi tundma ja teised, teadjamad, väga ümbernurga keerutama ja juttu teemalt eemale juhtima - nagu sellel erilist pointi oleks, kui juba midagi on läbi imbuma hakanud (ja minu arust on kinnimätsijad ja "räägin-räägin-tegelt-ikka-päriselt-ei-räägi-kah" inimesed niikuinii äärmiselt nõme seltskond). Ja siis läks asi järsku väga huvitavaks - ilmusid välja inimesed, kes arvasid, et sellisest juhtumist ei tohiks jumala pärast üldse rääkida (male maine kannatavat - võrreldes muidu male ümber toimuva triangliga on see uudis minu arust "peaaegu positiivne"), mingid süüdistasid kohtunikku jne.
Edasi läks veel lõbusamaks - hakati uurima "miks see nupp uudistesse jõudis ja pealegi nii kiiresti" ja otsima "äraandjat", kes ajakirjanikele infot lekitas (nagu teade ei olnuks üleval maleliidu kodukal - mitte et ma SEDA lugenud oleks, aga nii ma kommentaaridest aru sain). Ühesõnaga tõeline paranoia ja piiramisseisukord.

Küsisin siis asjaga rohkem kursis oleva sõbra käest, kas mulle tundub õigesti, et maletajad on üks üldiselt väga paranoiline seltskond või on see nõnda ainult vaadeldaja kommentaariumis. Oma konsultandi nime ma parem ei avalda, et teda ei tabaks saatus, mille ees tundis hirmu Ostap Bender, kui ta pidi Vasjuki linna malesõprade eest paadiga põgenema - nimelt saada nüride esemetega surnuks pekstud (sest, nagu Ostap õigustatult märkis, "malelauad on kahtlemata väga nürid esemed"), aga vastus oli selline: "Maletajad paistavad silma praktiliselt kõigega, mida inimloomusele ette heita saab, kui keegi on veel hullemad kui bridžimängijad, siis on need ilmselt maletajad". Ühesõnaga kõlab päris hirmuäratavalt. Tõe huvides pean mainima, et kohati tunduvad ka nii mõnedki mälumängurid suhteliselt samas liigas olevat (kabetajaid ma väga palju ei tunne, aga mul on omad kahtlused) ja seega võiks üldistada, et suvalised mõttesportlased kipuvadki kiiksuga olema. Ainult rendžumängijad ei mahu minu mälu järgi sinna üldisesse pilti väga hästi sisse - võib-olla on tegemist piisavalt marginaalse alaga, et hullude kriitilist massi pole tekkinud, võib-olla see on tingitud sellest, et ma pole enam kümme aastat rendžuga tegelenud ja kui ma noor olin, oli päike kollasem, rohi rohelisem ja inimesed normaalsemad.

Selline lugu siis...

Sloveenias-käiguga septembris tekkisid mulle sinnakanti paar (täpsemalt kaks) tuttavat, kellega olen hiljem kontakti hoidnud, peamiselt BBO kaudu tšättides. Esmaspäeval üks neist kurtis, et sel nädalavahetusel on tulemas Sloveenia võistkondlikud meistrikad ja ta on ilges hädas neljanda käe leidmisel. Lõmpsisin siis, et maksku mul pilet kinni ja ma tulen kohale - järgmine päev kuulsin teiselt sloveenilt, et tüüp oli tegelikult täitsa hakanud seda plaani kaaluma! Õnneks suutis ta siiski kodumaalt käpa leida ja tegi tollega eile õhtul BBOs trenni. Küsisin siis, et kuidas edeneb, selgus et mitte eriti hästi: kui jutt läks avakäikude ja kaitsesignaalide peale, siis oli partner öelnud, et kuidas juhtub. "Aga kuidas sa teada saad, kas mul on duubel või kolmene?" - "Naiselik vaist ütleb!" (partner oli naisterahvas).

Öösel nägin ka sürri bridžiunenäo, kus ma pidin mängima Maarjaga Mairi ja Oliveri vastu matši.
Soojenduseks jäid vastased veerand tundi hiljaks. Hakkas mäng, Maarja avas 1 pada ja nüüd Mairi jupp aega kõhkles, pakkus 3 ristit ja ise alertis vaadates areldi partneri poole ja mainides, et "see oli meil ju selline imelik asi?" - mille peale Oll muigas omaette ja raputas pead. Kuri nagu ma olin, sõimasin tütarlapsel näo täis ja palusin üldse igasugusest alertimisest loobuda (tegelikult ma vihkan isegi õige käe poolt toimuvat alerti kui see tuleb kõheldes ja 15 sekundi pärast, pigem jätku üldse alertimata). Selle peale Mairi vabandas ja pani lauale neli ruutut. Mul oli käes umbes xx/ÄKExx/Ä9xxx/x, andsin sellele kontra ja see jäi mänguks. Avakäiguks ärtu äss, lauda ÄTxx/xxxx/Exx/Äx (huvitav 4 ruutut ma ütleks) ja partner viskab pada! Küsin siis, et "ärtut polegi, partner?", mille peale Maarja kiiresti vabandab, võtab pada tagasi ja viskab hoopis ristit! Küsin uuesti, et "ikka tõesti ühtegi ärtut ei ole?", mille peale Maarja uuesti vabandab, võtab risti ka tagasi (tegelt need pada ja risti pidanuks muidugi trahvikaartideks jääma) ja lööb mu ärtuässa hoopis kinni trumpsoldatiga! Edasi käis mäng kuidagi väga kaootiliselt ja ma mingi hetk vihastasin uuesti Mairi peale, kes oli suutnud oma kaarte nii kiiresti mängida (!), et ma ei jõudnud enda omade mängimisega järgi ja kui ma leidsin, et lauda on jäänud ainult kuus kaarti ja mul kaheksa ning nõudsin natuke tagasi kerimist, et mis kurat on tegelikult toimunud, siis ei suutnud ta seda enam tuvastada ja sellega läks jupp aega. Ja kahe kaardi  lõppseisus tegi ta kleimi, et võtab kõik tihid ära, kui mul oli veel trumbis tihi saadaval. Ühesõnaga see kõik ajas mu nii maruvihaseks, et ma ärkasin üles ja jäigi nägemata, mis ülejäänud jaotustes toimuma pidi.

Lõpuks sai läbi maja fassaadi remont ja akende tagant korjati katted ära, nüüd avaneb välja vaadates selline pilt:

Oli vaimselt stimuleeriv nädalavahetus - lugesin kolmel päeval kokku ca 25 tundi erinevaid bridžiplogisid...

Muidu pole siin midagi väga epohhiloovat korda saatnud - ilmad on saastaks keeranud ja seega ma väga ringi kooserdama ei kipu. Kolmapil käisime väljas sushit söömas, nägin esimest korda elus ära siis ka sellise asja nagu sushitrain - st. et istud leti ääres ja taldrikud sõidavad mööda seda ringi ja kui isu tekib, võtad mõne möödaliikuva ja lööd hambad kalapalale sisse. Hiljem loetakse taldrikud kokku ja esitatakse arve, kuna eri toidud on eri hinnaga, siis on ka taldrikutel erinevad markerid peal. Väga koomiline oli pealt vaadata (me oma seltskonnaga istusime siiski traditsioonilise laua taga).

Ja eile käisime lõpuks ka kinos. Kinopilet oli suht korraliku hinnaga (8,5 EUR nägu), aga see eest olid vähemalt toolid mugavad. Vaatasime "Social Networki" (Facebooki loomisest selline reaalsussugemetega fantaasia), täitsa kannatas vaadata.

Kuidas ma siin vaikselt alla käin: kõigepealt tulid alkoholism ja depressioon ning seejärel omasooiharus.

Tegelikult on muidugi asi selles, et kõigepealt andis Vallo mulle lingi mingile sopalehele, kus oli artikkel pealkirjaga umbes "Euroametnike kaasasid ähvardavad alkoholism ja depressioon" ja seejärel teatas Matis, et leidis oma spämmi seast meili, mis algas "Hi, i am Lauri. Want to date?". Tõe huvides tuleb mainida, et mul alkoholism ja depressioon süvenenud ei ole ja mehi ka piidlema pole hakanud, ilmselt mingi paralleelmultiversum lekib läbi.

Kuna Maarjal oli eile töölt vaba päev, otsustasime natuke ümbruskonnas ringi kooserdada ja käisime Trieri linna peal laiamas. Esmakordselt sel sügisel tuli pähe mõte ka seebikarp sahtlist välja võtta ja mõned pildid klõpsutada, kahjuks oli ainult aku natuke tühjavõitu ja seepärast ei näidanud eelvaadet ning klõpsud tuli teha suhteliselt hea õnne peale (kuni aku üldse veel kestis) - see seletab ka nende väikest arvu ja väga kahtlast kvaliteeti. Aga muljed Trierist olid ülipositiivsed, ma olen 100% kindel, et ma lähen sinna veel tagasi ja võtan täis akudega fotoaparaadi kaasa - see on ikka tõeliselt ilusa vanalinnaga koht (ja süüa anti hästi) ning rongipilet oli üllatavalt odav (4 eurot üks ots). Lisaks avanesid rongi aknast väga ilusad sügisesed looduspildid (kollast-punast-tumerohelist, mõned mäed olid nagu meelega triibuliseks tehtud), aga selle tabamiseks ilmselt iga aastaaeg ei sobi.

Maarja oli eile natuke laibastunud olekus ja otsustas klubist puhkepäeva võtta. Kuna mina nii laibastunud olekus ei olnud, otsustasin ma sinna kohale minna ja mõne suvalisega mängida.

Leiti siis mulle partneriks üks tädi (hiljem tulemustest selgus, et nimeks on Ellen Gewaert ja guugel väitis, et on isegi Letzeburgi koondises mänginud) ja hakkasime mängima - sedasama minu jaoks kurikuulsat "carreau catrieme'i", kusjuures selle prantsuse standardi omapäraga et 2♣ on tugev ja 2♦ veelgi tugevam. See tekitas mulle ka huvitavaid probleeme - nt. mida ma pean avama, kui mul on käes 3-3-4-3 - kas 1 risti või 1 ruutu (ma ei tea, kas 1 ruutu lubab ebaühtlast lehte) - otustasin avada 1 risti ja selle peale ütles partner 1 ruutu. Kuna ta oli passinud käsi, otsustasin ma et selles jaos ma ruutut ei pakugi ja panin 1NT (mis osutus heaks mõtteks, sest ka partneril oli 3-3-4-3). Mingeid järgnevusi me teadagi kokku ei leppinud (va. et 1 odav - 2 kallist on nõrk ja 1 kallis - 2NT GF) ja istusime lihtsalt maha.

Tädist jäi mulje, et tema arusaam pakkumisest on küll suhteliselt rustikaalne, kuid kaarte mängis üsna kompetentselt - vähemalt suutis ta mulle välja tuua poindi, et kui tema käib NT vastu välja soldati ja mul on ÄEx, siis on tehniliselt õige mängida sinna emand, et väljamängija ei saaks peetada (mina mängisin ässa, emanda ja seejärel väikese). Õigus tal ju teoreetiliselt oli, aga antud jaotuses oli õigem mängida minu viisil, kuna see tõi meile kaks tihi kotti (mul on partneri kätte lugeda maksimaalselt üks punkt veel ja kuna mul on singelkuningas väljamängija pikas mastis ässa ees, siis juhul kui väljamängija sundida kohe oma tihisid võtma, võtab ta neid ilmselt rohkem kui 11). Tundus et ta kipub teisi palju õpetama ja igatahes eelviimases voorus tuli vastane ja küsis mult sõbralikult: "have you had a lot of bridgelessons today", mille peale ma ei saanud jätta vastu torkamata "no, i'm not giving them today", mis tekitas igatahes lauas lõbusat elevust. Jaod olid küll karmid (mul oli kaks korda 6-5, partneril oli korra 6-6, partner pani mulle lauda kolm korda kuuese-seitsmese masti vastu singli, mina talle jälle kaks renood), aga IMPe liikus suhteliselt vähe.

Saime küll 37 plussi (ja oma liini võidu), aga 27 neist tulid kahe jaotusega, kus ühe korra meil vedas avakäijaga ja teine kord armus vastane oma lehte. Esimene oli selline, et mul oli käes

♠ 9xx
♥ Kx
♦ Ex
♣ ÄKExxx

avasin 1NT  (kes siis ei avaks?) ja partner tegi staymani ja seejärel 5NT. Ma ei osanud midagi asjast arvata, aga tõstsin selle igaks petteks kuude, lauda pandi 16 punkti kolmanda padaemandaga. Kuna ÄK olid olnud küll ühes, kuid meie seisukohast õiges käes, tuli leping ületihiga (huvitav mitu tihi mul padakäiguga oleks - kas üheksa ikka tuleb kokku?). Tädi tundis huvi, et mis mul siis jõudu oli, ma tunnistasin ausalt, et 14, mille peale hakkas laudkond õhku ahmima ja tädi ütles, et ta arvas, et me 15-17 NT-d mängime. Ma nõustusin sellega ja siis otsustasin omal initsiatiivil lauda veelkord šokeerida, mainides, et jõudu oli küll punkt vähem, aga see-eest oli mul kuues risti (järjekordne õhu ahmimine).

Teises jaos oli mul (kõik odavas)

♠KESxx
♥Sxx
♦Ex
♣Ä9x

partner avas 1♦, vastane vahele 2NT (ärtu ja risti), mina kontra ja teine vastane 3♣. Kaks passi minuni, minult 3♠ ja kaks passi (tädi vist ei jaganud ära, et ma kõva olen või hakkas midagi põdema oma 12 punkti, duubelpada ja ärtu ÄEx otsas). Kus häda suurim, seal abi lähim - vastane pani 4♣ ja kuna ma ei tundnud end piisavalt enesekindlalt kontreerimiseks (elu oli näidanud, et kaitses tädi nats imelikult kohati), siis panin lihtsalt 4♠, millele järgnes kaks passi ja 5♣! Ühesõnaga papi ajas meid kõigepealt osamängust geimi ja siis trammi peale, et temast üle sõita! Leht oli tal

♠ Äxx
♥ KTxxx
♦ -
♣ KSTxx

ja nördinud partner ühe tihi pani seebiks ning lõpetas selle kuueta -1400 all. Ning peamine diskussioon peale jagu (papi ja minu partneri eestvedamisel) käis selle üle, et kas partner pidi ikka oma duubel ristiemandaga (tal on risti-ärtu 2-2, ärtus kaks kaltsu) 3 risti ütlema või oleks võinud ka passida, kuna tal tegelikult erilist eelistust ei ole (mu partner käis korraks isegi välja mõtte, et passigu, tema peab ju midagi ütlema minu kontra järel!). Seda et papi suutis oma lehte kolm korda pakkuda, üldse nagu imekspandavaks ei peetud - nii et siililegi selge, kes selles trammis süüdi oli!

Mitte ainult Tartus, vaid ka Luksemburgis on nii, et kõik bussid, mis sõidavad punkti A lähedusest punkti B lähedusse, tulevad korraga ja siis jääb vahepeale päris korralik paus (kuigi bussiliiklus on siin tõeliselt tihe, vahel tundub, et 2/3 ringi liikuvaist sõidukeist on bussid). Eile läks asi veel paremaks - kui me Maarja töö juures bussi ootasime, et poodi minna, siis tuli kaks sama numbriga buss korraga! Ju siis oli kesklinna läbides esimene hakanud graafikust vaikselt maha vajuma ja järgmine seetõttu lähemale jõudma (järjest vähem inimesi, keda peale võtta ja maha panna). Elukogemus on õpetanud, et selliste busside puhul tasub alati võtta tagumine (ta on tühjem ja saab mõnusalt istuma) ja nii siis tegimegi. Edasi läks asi veel paremaks - järgmise peatuse järel leidis tagumise bussi juht, et tal ilmselt ei ole mõtet seal peatuda (kuna ükski bussis viibivast viiest inimesest rahutuse märke ei näidanud) ja sõitis lihtsalt eelmisest bussist mööda ja lisaks mugavamatele tingimustele saime ka varem kohale. Vägisi tekkis selline tunne:

Aga ühe teise asjaga lendasin see-eest orki. Nimelt kuigi alguses võib tunduda hea mõttena veini-juustukastmesse rohkem veini panna, siis hiljem hakkad sa seda kahetsema, kuna selle arvelt saad sa vähem veini ära juua. Loomulikult kui see joodavaks osutub (minu poolt kasutatu osutus vägagi joodavaks).

Ehh, külmaks on läinud siin Luksemburgis - lund veel maas ei ole, aga midagi vist aegajalt tilgub ja vingelt tuuline on ka - seega pistan nina kodust välja nii vähe kui võimalik.

Kahju, et nädalavahetusel Pärnust bridžiülekannet ei olnud - heameelega oleks vaadanud, mis huvitavad jaotused seal olid, et selliseid lõpptulemusi produtseerisid.

Enne võistlust arvasin ma, et ilmselt võidavad selle Sester-Levenko - elu (ehk siis EM ja väikeriikide EM) on näidanud, et neile sobib mängimine umbes seda masti vastaste vastu, lisaks sellele said nad neilt võistlustelt hea treeningu ja on muidu kah kokkumänginud ja motiveeritud. Lisaks mul oli enda jaoks nimekiri 15-16 paarist, keda ma pidasin peamisteks esikümne kohtade kandidaatideks.

 Sester-Levenkoga ma väga mööda ei pannudki. Tuli neile teine koht, punkt maas Rummel-Kalmast - mis seals' ikka, juhtub ja need tulemused on täiesti normaalsed, vähemalt ei pane kulmu kergitama. Küll aga oli väga veider ülejäänud kahe Eesti parima paari - Laanemäe-Karpov ja (minu puudumisel) Oja-Luksi käekäik: lõpptulemustes olid nad vastavalt 25. ja 27. tabelireal, tulemustega +2 ja +1! ja viimase kümne paari seas oli suisa kolm paari, kelle jõudmine esikümnesse mind vähem imestama pannuks - Kolk-Vahe, Linnamägi-Kõivupuu ja Nirk-Kask. Minu "esikümne kandidaatidest" oli seal täpselt neli paari - (lisaks kahele esimesele veel neljandaks tulnud Pihel-Indrek ja viiendad olnud Triškin-Tenn). Ei oska arvatagi, kas ma peaks rõõmustama, et ma seda turniiri ei mänginud või mitte, aga igatahes tulemused olid väga intrigeerivad.

Pühapäeva pealelõunal otsustasime jälle linna peale laiama minna - või tegelikult lihtsalt võtta lähikonnas mingi koht ja ilusa ilma puhul maha istuda ning midagi magusat süüa. Ja siis otsustas Luxembourg meile keskmist sõrme näidata - esimeses kohas asjatas mingi tädi (OK, nooremas keskeas hästisäilinud naisterahvas) kõigepealt jupp aega siseruumides, enne kui leidis, et on aeg meie juurde tulla (ilmselt aitas see, et ma olin juba tüdinenud ja panin mobiilil stopperi käima, et anda talle veel kaks minutit, ta tuli minut kolmekümne peal). Ja siis selgus, et jäätist ei ole. Jalutasime siis ühte teise kohta ja istusime maha, seekord läks asi libedalt - ei hakanud ettekandjat ootama vaid marssisin lihtsalt leti äärde ja tellisin kaks Crepe Suzette'i, rohelise tee ja džinntooniku. Viie minuti jooksul olid lauale jõudnud noad-kahvlid, joogid ja arve (mulle meeldib, kui ma saan sööma hakates arve ära makstud ja peale sööki võin püsti tõusta ja minema minna, mitte ei pea pärast enam kohapeal kügelema). Aga krepid miskipärast viibisid ja kuskil 20 mintsa pärast kolisime sisse, kuna mingi tuulehoog tekkis. Kui seal oli ka jupp aega mööda läinud (pärast kella vaadates selgus, et ca pool tundi), tee ära jahtunud ja džinn otsa saanud, siis jõudis meile kohale, et ju meid on siis lihtsalt ära unustatud ja me pidime oma pannkoogid lihtsalt uuesti tibidelt välja nõudma! Vähemalt oli neil viisakust, et Maarjalt uue tee eest mitte raha juurde küsida. Seapead, ma ütlen!

Luxembourgi klubi oli eile sündmusterikas - kõigepealt esines eestvedaja David Thompson mingi ametlikuma sõnavõtuga, siis teatas kurva uudise, et keegi oli ära surnud ja siis hea uudise, et tal oli õnnestunud esmakordselt elus vanaisaks saada kahe klubi vahepeal - seega mängu algus venis julgelt 15-20 minutit. Hiljem selgus, et ühel naisterahval oli ka veel sünnipäev, mis tähendas seda, et tehti snäki ja šampusepaus - aga sellest hoolimata õnnestus 27 jaotust juba poole kaheteistkümne ajal lõpetada (klubi algas kell kaheksa). Mängida oli tore, aga kahjuks õnnestus viimase jaotusega esikoht maha mängida - vastane võitis kaks kallist kontraga ja tõusis meist mööda, mis seals' ikka, juhtub.

Venelastel on vanasõna: "nje imei sto rubljei, a imei sto druzjei" ("ärgu olgu sul sada rubla, parem olgu sul sada sõpra!"). Kehtib - nimelt õnnestus mul lõpuks lahendada mure, kuskohast Luxembourgi linnas õnnestuks osta Mort Subite'i - sest senised kogemused nelja erineva poeketiga (+ mõned "keldripoed") viitasid nagu seda kusagil ei oleks. Õnneks elab Leo endine elukaaslane ja selle kaudu minu vana korterinaaber Tiina Luxembourgi lähedal Strassenis (mis teeb umbes sama välja kui Tartu asemel Ihastes elada - 15 minutit linnaliinibussiga loodust bussiaknast praktiliselt nägemata) ja ta konsulteeris mind, et Delhaize poes pidada olema - kui mitte raudteejaama omas (mis asub meist umbes 5 minuti tee kaugusel), siis Bertrange'is ikka. Eile testisin raudteejaama poodi - sittagi, seega tuli täna ette võtta jalutuskäik Bertrange'i. See on umbes samasugune äärelinn nagu Strassengi ja asub enamvähem selle kõrval, mõned kilomeetrid Luxembourgist väljas.

Nüüd lõbustasin end natuke oma uue sõbra Google Mapsiga ja sisestasin aadresside järgi otsingu parima jalakäimismarsruudi kohta - see pakkus välja, et ma jalutan seda maad tunni ja kaks minutit ja see on üsna täpselt 5 kilomeetrit. Panin siis võrdluseks sisse enda poolt üleeile läbitud marsruudi kodust Auchani, mis selle järgi pidi olema 4,8km ja võtma tunni ja viis minutit (parim marsruut oleks võinud selle järgi 3 mintsa lühem olla aga  ma miskipärast usun, et see oleks sisaldanud rohkem ronimist) ja leidsin, et võin jalad selga võtta küll.

Reaalselt tegin ma minnes paarisajameetrise ringi ja läksin üsna täpselt tund aega (vahepeal kontrollisin asukohta bussipeatuste kaartidelt) - ja enesetunne oli palju värskem kui üleeile, ilmselt tänu tasasemale reljeefile. Jõudsin siis poodi ja tekkis mõte, et kui ma tahan veel produktide järgi jala tulla, siis võtangi järgmine kord Auchani asemel selle plaani - pood oli suur, kaupa täis, seal oli Mort Subite'i õlut ja see oli praktiliselt inimtühi! Ja bussipeatus oli ka üsna seal lähedal, nii et kui tavaari palju saab, võin ka tagasiteel natuke laiselda. Nagu mainitud, Mort Subite'i õlu oli täiesti olemas ja ma ladusin oma seljakoti seda täis (20 pudelit, tõsi küll 0,25 liitrist). Ja siis tagasiteele - seekord oli enesetunne nii hea, et ei hakanud otse koju tulema vaid tegin lõpus  (Google Mapsi järgi) 600 meetrise ringi, mis oleks pidanud mu teekonna venitama tunni ja 11 minuti pikkuseks - reaalselt astusin seda aga 55 minutit.

Praegu naudin õlut :)

Eile õhtul hakkasin mõtlema nädalapäevade ja laulude seostele ja leidsin, et kolmapäeval ja neljapäeval on nendega kehvasti läinud - kui kogu ülejäänud nädal sai ilusti ära kaetud (esmaspäev ja pühapäev isegi varuga), siis ei tulnud mulle meelde ühtegi kolmapäeva- ega neljapäeva laulu. Vaatasime siis Maarjaga, et sama küsimus oli pähe tulnud teistelegi ja keegi oli netti pannud isegi üles nimekirjad iga nädalapäeva kohta "Top-10 lauludest, mille pealkirjas sisaldub ...day" - ja ka seal ei olnud ei kolmapäeva ega neljapäeva kohta ühtegi laulu, mida ma varem kuulnud oleks.

Siin siis väike ülevaade nädalapäevalauludest, mis mulle pähe tulid (panin juurde ka juutuubi lingid)

Esmaspäeva jaoks jäi siis Mamas & Papas - kuigi pean tunnistama, et mulle meeldib Boomtown Rats küll rohkem, aga mulle tegelikult meeldivad ka esmaspäevad (ikkagi bridžiklubipäev). Ja kolmas esmaspäevalaul mis hetkega meelde tuli, oli Banglesilt.

Teisipäeva päästis Rolling Stones - mitte midagi muud ei tulnud pähe ja "TOP" listi läbikammimine ei teinud mind ka grammivõrragi targemaks.

Kolmapäeva ja neljapäevaga läks teadagi kuidas ning reedeste lauludega on see naljakas asi, et mõlemad, mis mulle meenusid - nii The Cure kui Easybeats (selle bändi nime pidin välja guugeldama) kammisid laulu sees tegelikult kogu nädala läbi.

Laupäeval läks ka kehvasti - meelde tuli ainult übermõttetu diskolugu minu noorusajast - TOP listi läbikammimine mind ka väga palju rõõmsamaks ei teinud, kuna sealtki ühtegi väga palju toredamat lugu välja ei tulnud (kuigi figureerisid Cat Stevens ja Elton John)

Pühapäevalugusid tuli aga meelde hunnikus - esimese hooga muidugi The Small Faces. Lisaks sellele veel Velvet Underground ja Morrissey. Hiljem meenus veel Blondie (naljaviluks panin siia prantsuskeelse versiooni) ja veidi guugeldades tuli rosinaks tordile üks Queeni naljakamaid laule.

Aga jah, kui kellelegi meenub mõni kolmapäevale või neljapäevale pühendatud lugu, millest ma oleks võinud kuulnud olla (suvalises keeles, kuigi eestikeelsed nädalapäevade nimed on laulmiseks pehmelt öeldes ebasobivad), andku aga julgelt teada!

Eilne ja tänane päev läksid koodnimetuse "tutvumine kodulinnaga" alla. Eile oli päevakorral prügimajandusega tutvumine. Nimelt tuleb siin igasuguse taara jaoks hankida mingeid helesiniseid "Valorlux" kilekotte - aga halb on see, et neid ei leia mitte mingist suvalisest poest, vaid spetsiaalsetest kohtadest, mida ei olevat linna peal sugugi mitte üleliia palju. Kui ma Pihla juhtnööridest aru sain, siis pidi mingi koht praktiliselt Strassenis olema, ühesõnaga mitte just väga lähedal, aga õnneks üks Maarja kolleegidest teadis rääkida, et Hamiliuse platsilt (kodust julgelt alla kümne minuti lonkimist) leidvat neid kah. Paraku aga ei olnud otsimistegevus just kergemate killast ja ma käisin seal ikka üsna mitu korda luurel. Kõigepealt läksin lihtsalt hea õnne peale kohale, et äkki jääb midagi silma - ei jäänud. Järgmine kord teadis Maarja juba mingit maja soovitada, et uurigu ma seda - käisin seal kaks ringi ümber ja korra ka seest läbi - endiselt mitte midagi. Siis avastas Maarja, et selle asja nimi oli Bierger Center ja netis oleval fotol lehvisid maja ees sellise nimega lipud. Ilmselt on mõttetu mainida, et mingit Bierger Centeri silti ma kogu platsi peale ei näinud, rääkimata lippudest. Neljandal korral varustasin ma end ka aadressiga ja see tootis tulemust - maja oli õige olnud, aga Valorluxi kilekottide "kapp" oli lihtsalt mingi piletikassa nurga taga ja ilma igasuguste silmatorkavate märgeteta - nii et pole ime, et ma seda seni üles ei leidnud. Nojah, aga ega sellega mu probleemid veel ei lõppenud - kuigi ma olin üles leidnud koha, kust kotte saab, ega seal ühtegi kotti küll ei olnud. Õnneks oli see häda ajutise iseloomuga - kui ma seal parasjagu mokk töllakil vahtisin, tuli üks tüüp suure kastiga ja valas kotipakid kappi. Mission accomplished!

Täna võtsin ette jalgsimarsi Auchani supermarketisse. Leidsin et läbi kesklinna minna on igav ja seetõttu võtsin ette rännaku kahe mäenõlva vahelist "kanjoni" pidi umbkaudu õiges suunas. Kuigi mulle meenus, et Pihel kunagi mainis, et ta oli siit maja juurest astuma hakanud ja alles peale suuremat sorti seiklemist pärale jõudnud, ei olnud mul navigeerumisega suuremat häda - kõndisin sisuliselt otse mööda ühte tänavat edasi ja kui mingi viit näitas vasakule Kirchbergi platoo poole (Eurolinnaosa, kus asub ka Auchan) jalutasin sealt üles ja jõudsin välja praktiliselt poe kõrval. Halb selle asja juures oli aga see, et esiteks oli ilm palav, vähemalt minu kampsuni seljaskandmise jaoks, nii et ma toppisin selle heaga pampu ja teiseks jalutasin ma praktiliselt kogu tee vähehaaval, aga kindlalt ülesmäkke. Tõus oli parasjagu nii väike, et ma seda esialgu kõndides tähelegi ei pannud, aga mingi hetk ma vaatasin, et huvitav, miks minust mööda sõitnud tädike jalgrattaga kuidagi pildilt kaduda ei taha ja miks ta rattaga sedamoodi vänderdab ning üle õla visatud pilk paljastas tõe. Lõpuosas läks asi ka oluliselt järsumaks, aga õnneks oli mäeveer vahepeal ikkagi jupp maad madalamaks kulunud ja väga ennast üles forsseerima ei pidanud. Tee peal nägin ära ka esimese kassi Luxembourgi linnas (paks ja rahulolev, vedeles uksematil ja vaatas mulle nõudliku näoga otsa kui ma sealt mööda lonkisin - aga kui ta aru sai, et ma tõesti ei kavatse teda uksest sisse lasta, siis ei olnud ma ta jaoks mitte üks põrm huvitav) ja ühest tagaaiast vahtisid vastu kaks hobust (sellist väikest ja pikakarvalist). Ma juba ootan huviga, millal ma esimesi šoti mägiveiseid trehvan. Kuna pood ei olnud mitte lähedal, läks mul sinna vantsimise peale ca 55 minutit ja kui ma olin 25 minutiga paarkümmend kilo toidukraami kottidesse toppinud, tekkis mul ketserlik mõte, et tagasi võiks ju ka jala minna - see peaks ju allamäge olema. Mõte oli üldiselt hea, aga lõpus tulid ikkagi künkad vastu - ja selleks ajaks olid jalad kogu sellest marssimisest parasjagu pehmed all, viimasest tõusust (mis on tõesti väga järsk ja vastikult pikk) lükkasin end üles tahtejõu najal ja aega läks selle otsaga umbes täpselt sama palju kui puhanud peast ülesmäge minnes. Järgmine kord sõidan tõenäoliselt ühe otsa ikkagi bussiga, kui kõik hangitav träni seljakotti ära ei mahu!

Tänane postitus sisaldab tähtsat infot Kalev Kalmale, kes tundis huvi, kui palju maksab õlu Luksemburgi tänavakohvikus. Igatahes kasutasime ära siin valitsevad suvised ilmad ja läksime eile linna peale laiama, ning tegima ka lõunasöögi väljas. Söögikohaks sai kesklinnas, Place d'Armes'i ääres asuv Tex-Mex koha Chi-Chi välikohvik ja söögikraamiks mingi q-tähega algav pikanimeline asi (grillitud sai täidisega + quacamole + salsa), mille Maarja tellis kanaga ja mina veiselihaga. "Beef" osutus millegipärast hoopistükkis küll hakklihaks, aga selle andsin ma neile üsna ruttu andeks, kuna söök maitses lihtsalt suurepäraselt ja sinna kõrvale serveeriti hapukoort (mis mulle küll natuke rohkem määrdevõid meenutas, aga mis siis ikka, nad vähemalt üritasid). Muide mis puutub hapukoorde, siis oli mul küll suur mure, et kuidas seda Luksemburgist leiab, aga see on täiesti poodides olemas ja üsna normaalse maitsega. Söögi kõrvale otsustasin võtta ühe kohaliku õlle nimega Diekirch, mida pakuti neljas suuruses - normal, medium, pitcher ja pitcher XL. Kuna ma leidsin, et kohalikke tundes on see normal ilmselt 0,2 ja medium 0,35, siis otsustasin, et võtan selle medium variandi (ma ei kujutanud ette, mis suuruses see pitcher neil on, aga minu teada peaks see mingi umbes karahvin olema). Oma üllatuseks tuvastasin, et mulle toodud õlu oli pooleliitrine (no vähemalt 0,45 kindlasti) ja maksis see 3,5 eurot - minu meelest üllatavalt vähe.

Tundub, et minu naljaga pooleks välja pakutud seletus, et kui Maarja tuli Luxi Eesti õiguseksperdi kohale, siis mina tulin siia Eesti bridžieksperdi kohale, hakkab vaikselt tõeks saama. Eile käisime Luxembourgi klubis mängimas ja üks hollandlanna hakkas huvi tundma Precisioni süsteemi vastu. Nimelt et ta ei saavat aru, kuidas seda mängitakse ja mis seal täpselt toimub ja sellepärast tunneb end alati väga ebamugavalt, kui ta mingite tugeva risti paaride vastu mängima peab ja küsis, et kas me ei saaks talle midagi kirja panna ja järgmine kord kluppi kaasa võtta. Lõpuks leppisime kokku, et kirjutan talle pisikese kokkuvõtte tugeva risti süsteemidest ja saadan talle meilile, seega veetsin tänase hommiku seda tehes.

Järgmise lõigu kohta peaks ennekõike postitama hoiatuse - lugege omal vastutusel, midagi positiivset siit ei leia!

Üldiselt oleks võinud eilse päeva kalendrist muidugi pigem välja rebida - kõigepealt tahtsin linna peale jalutama minna, aga mingit saasta tilkus ja nii paks udu oli, et Petrusse'i kanjoni keskelegi ei näinud (nähtavus seega ca 50 meetrit), siis unustasin poest suhkru toomata ja ei saanud teed juua. Seejärel üritasin natuke näperdada meie akna taga olevat rulood, mis oli kinni kiilunud. Tulemus oli see, et see tuli mulle robinal kaela ja blokeeris rõduukse ära (õnneks ma jäin sissepoole ja ei pidanud mööda akna taga olevaid tellinguid välja turnima hakkama - ma olin küll selliseks variandiks sisimas valmistunud ja panin igaks juhuks endale võtme tasku, enne kui torkima läksin). Siis pidin tegema spagette bolognese kastmega, tulemuseks olid bolognesemaitseline pasta hakklihaga (ei teinud kastet eraldi vaid lükkasin kõik ühte potti kokku), mis minu meelest oli suhteliselt köömes vahe ja mulle täitsa maitses, aga Maarja jäi eriarvamusele. Kluppi minnes unustasin kuupileti koju (Maarja kuupiletist oli paar päeva üle ja ma oleks võinud seda kasutada, talle endal anti töö poolt "Jobkaart" ) ja klubis saime ka napilt üle 50% - suure osa põhjadest saime seetõttu, et kohutasime onukesed-tädikesed ära, kes seepeale liiga madalalt pakkusid. Lisaks hakkas õhtu lõpetuseks veel rinnust ka pistma. No tõsine vasaku jala päev.