Tuesday, February 01, 2011

Vägisi kipub kodune tunne peale tulema: lund tibab ja maja ees seisab heleroheline Getz. Muide, sõrnikud koos hapukoore ja vaarikasorbetiga on väga head, kuigi sorbetti ei tohiks liiga palju panna - liiga intensiivne maitse (mitte, et vaarikamaitse otseselt halb oleks).

Monday, January 31, 2011

Eile õhtul hakkas mind paeluma küsimus, et mispärast on Eesti keeles jaanalinnul justnimelt selline nimi kui üheski muus minule teadaolevas keeles ei ole see isegi midagi ligilähedast. 

Vusserdasin siis valmis oma "teooria" - teadupärast on saksa keeles jaanalinnu nimeks Strauss - seda mõne kuulsa Johann Straussi auks (millise nimelt, neid oli Viinis teadupärast nagu kirjuid koeri, ei olegi tähtis). Ka eestlased tahtsid suurt muusikameest austada ja nii nimetasid nemadki jaanalinnu tema järgi - kuid kuna lihtsate inimestena oldi harjunud rohkem eesnimesid kasutama, siis võeti põhjaks Johann, mis hiljem Jaaniks mugandus. Loogiline, kaspole?

Kuna ma kahtlustasin, et asi ei pruugi päris nii olla, tegin täna hommikul guugli, mille abil sain ka tegeliku seletuse: nimelt kui Anton Thor Helle hakkas piiblit eesti keelde tõlkima, ei olnud kellelgi erilist aimugi, kuidas seda elukat peaks eesti keeli nimetatama ja ta võttis aluseks heebreakeelse nime, mis kõlas umbes sedamoodi (selle kohta, kuidas täpselt, on paar eri varianti), samas kui muudes keeltes on baasiks võetud ladinakeelne nimetus (Struthio, teaduslik nimi Struthio Camelus).

Nii palju siis minu ilusast teooriast

Wednesday, January 26, 2011

Luxis - ja kui ma õigesti aru olen saanud, üle kogu Euroopa - on tulemas rahvaloendus. Eile käis meilgi üks paarike ukse taga ankeete jagamas ja sellega seoses juhtus minu arust kaunis kurioosne lugu. Nimelt küsis üks neist, et kas ma prantsust räägin, mille peale möönsin, et räägin, aga kehvasti (ma olen seda küll aastaid õppinud, aga külge see küll kuidagi jääda ei tahtnud). Seepeale küsis ta, et kas ma veel mingeid keeli räägin (nagu ma oleks tumm?) ja lugesin talle siis ette keeled, milledes suhtlemist ma prantsuskeelsele vestlusele eelistaksin - suuremast väiksemani inglis, vene, soome, eesti - mille peale ta rõõmsalt muigas, "aa, Finnois!" ja andis jutujärje oma paarilisele, kes osutus olevat soomlaseks (kuigi rääkis juba aktsendiga) ja kellega me saime jutud ilusti aetud. No krt elu sees poleks uskunud, et soome keele teadmistest Luxis tolku tõusta võiks!

Huvitav küsimus on muidugi, et kaua võtab aega aktsendi tekkimine. Eelmisel neljapäeval jalutas Luxi bridžiklubist läbi Janno Kivik, kes olevat siinmail juba kuus aastat (ja bridži ei mängi, kuna ta ei tahtvat seda kehvasti teha aga tõsiseks tegelemiseks ei ole viitsimist) - tema kõnes oli igatahes aktsent juba väga märgatav.

Tuesday, January 25, 2011

Nädalavahetusel toimus Maakilva Rahvaliiga finaaletapp (st. u. 15 tugevamat tiimi ei osalenud) ja oma tagasihoidliku panuse (6 küsimust 60st) andsin sellesse minagi. 
Küsimused ei olnud küll ekstra selleks võistluseks mõeldud (saatsin kunagi korraldajale suurema portsu ja ta võttis nüüd kasutusse need, mis eelvoorudest üle olid jäänud) ja seda oli näha ka tulemustest - antud võistluse jaoks (kus tugevamad tiimid kaasa ei löönud) osutusid nad selgelt liiga rasketeks.
Kokku osales umbes 35 võistkonda (ei viitsinud neid väga täpselt üle lugema hakata), seega võis iga küsimus koguda õigetest vastustest 70 punkti. Minu omade keskmine punktisaak oli 12,5 - ühe küsimuse eest saadi 18 punkti (9 õiget vastust), ühe eest 2 punkti (soolovastus - ja paluks sellest, et õige vastuse andis Lähte, mitte mingit koduväljakueelist välja lugeda, küsimus ei olnud mu elukohaga grammivõrragi seotud) ja kõigi ülejäänute eest 13-14 punkti. 
Eks nüüd pea hakkama "päris" finaaliks küsimusi tegema, mingi ca 6-7 on mul juba valmis. Ei usu, et need lihtsamad saavad, aga usun, et vastuste protsent tõuseb märgatavalt.


Friday, January 21, 2011

Sattusin SLÕLi netikülge sirvides uudisenupule, et Sventšik on oma lapsele nime pannud - Tristan Thor. Tegelikult ma teadsin seda muidugi juba varemgi (Facebook on päris abiks selliste detailide suhtes), aga kuna selgub, et tegu oli ajalehe nuppu vääriva uudisega, hakkas mu mõte veidike tööle.

A) Mis kuradi pärast ta need nimed sellises järjekorras pani - meenutab väga ühe teatava suusatajaabikaasa nimesid, teistpidi oleks natuke inimlikum.

B) Mis teema tal selle "Th" algusega on - ülejäänud kolmel lapsel on tal ju ka kõigil nime alguses sama kombinatsioon ja neist vähemalt kahe (või kasvõi kõigi kolme) puhul võiks selle h tähe südamerahuga ära jätta - midagi ei muutuks ja nimepilt näeks nats normaalsem välja.

C) Huvitav, kas lapsele nimepanekuga viivitas Sven nii kaua, et see satuks võimalikult valimiste lähedusse ja kui oleks olnud võimalik venitada kuni valimiste nädalani, oleks ta ka sinnamaani välja lasknud - kuna ilmselgelt on tegu meediasündmusega, siis on see täiesti tasuta reklaam ja võimalus nimi avalikkuse ette sokutada.

D) Kui tal peaks veel kunagi mõnele pojale nime vaja olema (teadagi Th-algusega), siis pakun omalt poolt välja kombinatsiooni Thanatos-Mortimer - intrigeeriv ja kõlav nimi, mitte halvem kui Kolumbus-Krisostoomus.

Eh, mis ma ikka keelt teritan, õnne neile igatahes!

Thursday, January 20, 2011

Hankisin Luxis mängimiseks Scrabble (eesti tähtedega). Peale paari mängu tundus, et "Z"-tähe ärapaigutamisega on ikka ilgem vaev, peale sõna "Zoo" ja selle derivaatide nagu ei olegi midagi ette võtta  - "Zoroastrianism" on selgelt Scrabble jaoks ebasobiv sõna. Eile suutsime veel kahe peale üles leida "Zombi" ja "Zorilla", aga sellega meie entusiasm ka lõppes ja otsustasime "Z" ja "Ž" ühte patta panna.

Täna jalutasin linna servale poodi ja Luxi peatrassi ääres, Euroopa Parlamendi hoonest teisel pool teed oli lambakari! No nii vähe neil seda maad siin riigis ju ka ei tohiks olla...

Ja parajad lambad on ka Eestis olemas - ma ei saa aru, kas Padari ei oska normaalselt seletada või Mairi ei oska normaalselt kuulata ning miks mina pean olema see oinas, kes neid Euroopa teisest servast üksteisele vahendama peab ja seetõttu mõlema  peale kordamööda vihane on.

Tuesday, January 18, 2011

Joogiautomaadi naljad Luksemburgi tänavailt - tahtsime hankida ühe pudeli limonaadi, aga selgus, et meie esimest, teist, ega kolmandatki valikut automaadis ei olnud (seal olid küll mingid tulukesed kõrval, aga kust meie pidime teadma, kas need tähendavad, et jooki on või jooki pole?). Seega loobusime joogist ja üritasime tagasi saada automaati topitud kaheeurost, mille lahke automaat meile ka tagastas - nelja viiekümnesendise kujul. Hea, et ta peotäit viiesendiseid ei toppinud!

Monday, January 17, 2011

Hakkan üha enam veenduma, et lendamisest oleks parem hoiduda kasvõi oma tervete närvide nimel. Tagasiteel Luksemburgi otsustas Tallinna Lennujaam tekitada segadust sellega, et ütles Amsterdami lennu väravast väljuvat Kopenhaageni lennu - seega kõigepealt hakkasid paanitsema need, kes pidid tõesti Kopenhaagenisse reisima ja spurtisid teise värava juurde ja siis need, kes pidid Amsterdami lendama ja käisid siis küsimas, et kust ikkagi Amsterdami lennuk läheb. See segadus klatitud, ronisime lennukisse ja tee peal selgus, et kuigi erilisi probleeme peale vastutuule pole, siis lennuk hilineb. Mul tekkis juba väike mure, kuna ümberistumisvaru oli natuke alla pooleteise tunni, kuid kui rattad kell 8:15 maad puutusid (lennu lõppajaks oli märgitud 8:05), tundus, et midagi untsu ei saa minna. Sellest hoolimata vuras aeroplaan veel 25 minutit mööda maad ringi ja avas uksed alles 8:40, lisaks selgus, et mu edasilend läheb üsna mitu kilomeetrit eemal, nii et jõudsin oma värava juurde alles üheksaks (siiski umbes veerand-pooletunnise varuga - inimesi hakati läbi laskma 9:15, lend läks 9:30). Loomulikult suudeti ka seal kuulutada lauast vale lennusuund - nende versiooni kohaselt pidi see lennuk minema Kölni!
Lennuki peal oli jälle jupp aega istumist ja munemist, aga erinevalt sellest p...kukkunud Ryanairist nad vähemalt informeerisid, miks meil reis venib: tankides oli kuskil mingi leke aset leidnud ja enne me ei lähe kui see koristatud saab. Õnneks rohkem midagi ei juhtunud, ma olin juba vaimus valmis, et tuleb oma rekordiliselt kerget (2,8 kg) pagasit kuskilt Euroopa pealt taga otsima hakata, kuna pagasikäitlejad on otsustanud sellega jalgpalli mängima hakata.

Wednesday, January 12, 2011

Esmaspäeval tuli taas tegemist teha "prillikandja paradoksiga" - prillide ülesleidmise hõlbustamiseks oleks hea kõigepealt prillid leida ja need pähe panna. Ainult et minu variant oli mõnevõrra hullem - prillid olid klaaside vahetamiseks Tartus ja ma ei leidnud hommikul kuskilt läätsi (tegelikult ei ole suutnud neid seniajani leida). Olles kõik mõeldavad kohad käsitsi läbi kobanud ja selle tagajärjel täpselt sama tark kui varem, tuli vastu võtta raske otsus - "mida teha edasi"? Kuna vajaduses prillid kätte saada ei olnud vähimatki kahtlust, teostasin riskianalüüsi, kus negatiivse poole peale läks kirja mu lühinägelikkus (-5,5 kummalgi silmal) ja seda tasakaalustavateks faktoriteks kellaaeg (kümme hommikul), mis tähendas, et väljas oli valge ja liiklus hõre, teekond - tuttav ja peateed pidi, Raekoja platsini sõitmisel on ainult paar kohta, kus ma pean vaenlastele teed andma ja liiklusmärke-kiiruspiiranguid tean peast ja enesekindlus (küll ma hakkama saan). Ühesõnaga, hingasin sügavalt sisse, läksin rooli ja sõitsin kohale - ainus problemaatiline koht oli kodu ees mäe peal, kuhu sulaga oli tulnud nii palju loppa, et auto tundus põhja peal ujuvat. Kui ma pool tundi hiljem nägijana naasesin, siis avanev pilt kippus seda varianti kinnitama - olemasolevas lögas ei tahtnud masin hästi isegi esimese käiguga ülesmäge välja vedada, hoolimata sellest, et tõus ei ole just järskade killast.

Algne plaan oli muidu minna esmaspäeval Olafi poole Pärnusse jooma ja karjuma, aga oma kõhuprobleemide tõttu ma sellest loobusin - seda enam, et paar tundi kahtlaste teeoludega pressida ei ole just eriline moos ka tippvormi korral. Õhtul klubisse partnerit ei leidnud (ega ausalt öeldes ka eriti ei otsinud) ja seega võisingi südamerahuga kell kaheksa õhtul magama kerida - kuna siseorganid olid lõpuks kontrolli alla saadud, magasin täitsa mõnuga. Teisipäeval jalutasin hommikul Plekk-Katusest läbi ja läksime Lempsiga linna peale laiama. Selle käigus kurtsin ma oma kurba saatust, et võtsin Pärnus käigu päevakorrast maha - mille peale muutus Lemps mõtlikuks, sügas end natuke kõrva tagant ja leidis, et tegelikult on Pärnusse Olafi poole minek päris tore idee. Mõeldud-tehtud, natukese aja pärast istusime Lempsi džiibis ja kell kuus olimegi Pärnus - täpselt õigeks ajaks, et sealsest Kotkaga analoogses teisipäevases klubis individuaali mängida. Asja muutis  lõbusaks see, et tegelikult oli õhtuks kokku lepitud ka NFLi matš BBOs, mis pidi algama kell kümme. Seega lasin endale kaks viimast jagu vabaks teha, mängisin matši esimese poole (8 jagu) klubis ära (-30 IMPi - 6 teisest lauast, 16+8 vastaste õnnestunuma tegevuse tagajärjel), lidusin edasi Olafi juurde ja ülejäänud 8 jaoga võtsime 9 IMPi tagasi. Kuna ma lahjasid jooke pruukida ei söandanud, lahendasime edasi viina silmudega (Olaf oli tõeliselt suurepärase partiiga hakkama saanud) ja ajasime juttu ja mingi hetk oli kell kõigi üllatuseks jõudnud juba hommikul kolmveerand seitsmeni!

Eile õhtul siis üle poole aasta taas korra Kotkas ja täna olen viimast päeva kodumail - ja vahepeal on jälle tegemist olnud nii palju, et istu ja imesta, kuhu see aeg on kõik kadunud. Igatahes öösel kell kolm pean olema bussil (raisad küsivad selle eest küll nii palju pappi, et neil võiks piinlik olla - ilmselt küll ei ole - 17.18 (ehk 275 EEK)) ja kolmveerand seitse stardib lennuk. Loodame, et maantee on piisavalt läbitav, et buss tund aega ei hiline...

Sunday, January 09, 2011

Õnnestus lõpuks vahtralehtedest lahti saada - nüüd ei pea Maarja enam muretsema, et need peale jäävad, kui ta roolimas on. Mitte et enamasti erilist vahet oleks, kas need on peal või ei ole (meie marsruudile eriti "suvel 110 km/h lõike ei jää), aga millegipärast hakkas vahtralehe all sõitmine ta egole - ilmselt väike roheline auto + blondiin roolis + vahtralehed ei ole just parim võimalik kokteil.

Jõulud andsid vastulöögi - refluks lõi jälle välja (ilmselgelt liiga palju ja liiga head söömist) ja kõht kohati valutab koledal kombel ning see omakorda koormab selga. Ma tean küll, et ei tohiks nii palju õgida, kuid nagu kunagi olla öelnud Oscar Wilde, et ta suutvat vastu panna kõigele peale kiusatuse, ning ega minagi temast kõvem vend ei ole. Ning kiusatus oli igatahes suur ja pidev.Viimased kolm ööd on seetõttu magamine üsna lünklikuks jäänud, ainus nõks, mis aitab, on lugemine. Kuna laenasin Leolt Urmas Kibuspuu eluloo, siis lugesin seda kuni tukastus peale tuli ja magasin lambivalgel, nii sai ikkagi silm paar korda loojagi lastud.

Aru ma ei või - kui eelmisel teisipäeval sai Tallinnas käik paika pandud, sai muuhulgas ka inimesele ainsa nõudena mainitud, et üritagu kaine püsida. Loomulikult reedel funktsioneeriti autopiloodi pealt - mis siis ikka, sai andeks, juhtub, aga kui saabus laupäev, siis kella 12st 2ni end purukainest taas autopiloodi peale võtta on ikka selline asi, mis kopsu üle maksa ajab. Olen tõsiselt nördinud.

Vähemalt Eurosport pakkus lõbusa üllatuse - selle asemel, et näidata kelgutamist või tennist (no tõesti hirmigavad alad),  tuli pühapäeva hommikul ülekanne lauajalgpalli MMilt. Ilmselt ei viitsiks sedagi pikalt vahtida, aga sellise ühekordse üritusena oli päris mõnus.

Saturday, December 25, 2010

Vahepeal on õnnestunud omadega kodumaile jõuda. Planeeritud marsruut oli Luxembourgist shuttle'iga sõita Charleroi lennujaama, sealt Ryanairiga Riiga ja sealt omakorda bussiga Tartusse - eeldatav stardiaeg äratusega 3.30 ja Tartusse jõudmine 22.30. Miks me valisime sellise kahtlase marsruudi oli see, et Estonian Airiga inimlikel aegadel üle Kopenhaageni lendamise eest otsustati jõuluperioodil küsida sellist pappi, et hinnavahe Ryanairiga oli ikka päris mitmekordne (isegi pärast seda, kui kõik Ryanairiga kaasnevad asjad, mida nad hoolega näitamast hoiduvad ja nurgatagustest lennujaamadest asustatud kohtadesse liikumise transpordikulud, sisse arvata) - muul ajal see hinnavahe nii suur ei olegi ja tagasi läheme ainult lennukeid kasutades (kui need lendavad muidugi).
Uurisime ka varianti, et Riiast auto laenutada ja see Tartusse tagastada, kuid Ryanairi koostööpartner Hertz näitas end täiesti partneri väärilisena - algselt kodukal välja näidatud hind tundus päris mõistlikuna, kuid kui asjasse sügavamalt süüvida, tuli vasakult ja paremalt lisatasusid juurde ja summa kerkis päris kopsakaks.

Nädala alguses olid paljud Lääne-Euroopa lennujaamad lumega hädas ja mitmedki kinni, nii et vahepeal tundus, et kohale jõudmise šansid on üsna fifty-sixty - esmaspäevane Riia lend oli igatahes ära jäänud. Igatahes variant, et öösel kell pool neli üles ärgata, ronida bussi peale ja seejärel sõita Charleroi lennujaama ning seal tuvastada, et lennukit ei lähegi, tundus üsna reaalsena - ja seda ebameeldivamana. Õnneks eelmisel õhtul väitis Ryanairi koduleht, et kinni on neil ainult Dublini lennud, ülejäänud kohtades võivad lennud küll viibida, kuid toimuvad siiski. Ronisime siis eriliste vahejuhtumiteta kohale ja lennujaamas tundus ka kõik laabuvat, aga kui oli kätte jõudnud check-ini aeg, siis mingit liikumist ei toimunud ja ega mingit infot ka loomulikult keegi anda ei viitsinud. Õnneks siiski tunni aja pärast lükati meid lennukisse ja kuna Riias oli meil paras ajavaru, siis see meid eriti ei morjendanud - kuigi tõepoolest oleks olnud meeldivam lüüa see tund surnuks Riia lennujaama Lidos mitte Charleroi lennujaama ootesaalis.

Riia-Tartu bussi algpunkt oli õnneks toodud lennujaama, nii et linna peal ei pidanud pampudega sibama, õigemini oli see Riia-Tartu-Narva-St.Peterburi buss. Masin ise oli väga viisakas, reisijate käsutuses oli kohviautomaat, mis andis välja ka kakaod (no extra charge) ja näidati mingeid muusikavideosid, wifi kah loomulikult. Ma ütleks küll, et Eurolines - Ryanair 1:0, hakka või tõesti mõtlema bussiga Euroopasse minekule (seda enam, et see tundub nats ilmastikukindlama transpordiviisina).

Monday, December 20, 2010

Mulle on mulje jäänud, et eestlastel on alati kutsikalik heameel, kui selgub, et keegi maailmas on sellisest asjast nagu Eesti mitte ainult kuulnud, vaid oskab selle kohta midagi veel lisada, olgu see siis mõni sportlane (nagu see tavaliselt on) või midagi muud - kõige tuntumaks näiteks, mida Eestis armastatakse pidevalt tsiteerida, on muidugi Hemingway kild, et igas maailmas sadamas võib kohata mõnda eestlast (kui mu mälu mind ei peta, siis kribamas reisikirju mõne kodumaise ajalehekese jaoks). Minu jaoks on igatahes küll jäänud mulje, et väga tõene on anekdoot:

- "Mida mõtleb eestlane loomaaias ahvipuuri ees?
- "Ei tea, mida nad eestlastest arvavad?"

Eriti võis märgata sellist suhtumist siis, kui Eurovisioonile saadeti "Leto Svet" - mööngem, et tegu oli mageda asjaga, aga natuke nalja tegi liikuma hakanud massihüsteeria stiilis: "Eesti maine on igavesest ajast igavesti kõrvuni täis tehtud". Sittagi, ei usu et see kahe kuu pärast kedagi maailmas enam kottis, missugused tolad mingi pisiriik, missugune-see-neist-nüüd-oligi?, mõttetule üritusele saatis.

See selleks, see kõrvalpõige pole oluline, aga selgus, et ka eestlastest märksa suurema rahva liikmel hakkavad kõrvad heameelest liikuma, kui keegi neist kuskil ilma peal midagi teab. Nüüd on paslik natuke tagasi kerida - st. reede õhtuni.

Meie maakleril sai valmis uus büroo ja ta kutsus oma klientuuri pisikesele vastuvõtule. Kuna büroo asub "meie" maja allkorrusel (ja ka maakler elab samas majas), siis vedasime end sinna viisakalt kohale - ikka hea inimestele "nägusid teha" eriti kui snäkke ja napsu ka antakse. Vastuvõtt oli maja all koridoris (peenem sõna on selle kohta vist äritänav) - üks sopp oli eraldatud püstijala-vastuvõtu tarbeks. Lauad olid taas hästi kaetud ja pakuti roosat šampust - hiljem ka veini ja kohvi, mis olid küll natuke traditsioonilisega võrreldes erinevad - nimelt vein oli soe (hõõgvein) ja kohv oli külm (jääkohvi) - aga sellest hoolimata mõlemad lihtsalt suurepäraselt head.

Kuna me kedagi ei tundnud, siis passisime niisama nurgas, aga kuidagi sattusime jutule ühe indiapärase väljanägemisega ebamäärases eas tädiga (pakuks et ca 40-aastane), ma vist soovitasin tal julgelt hõõgveini võtta, sest see oli hea - ja kui tallegi see maitses, siis hakkasime juttu ajama. Kõigepealt selgus, et eestlastel on hea renomee - märksa parem kui luksemburglastel ("the city here is beautiful, but the people are weird and unfriendly"). Siis mainis ta, et ta on pärit Sri Lankal - ja kui ma selle peale kostsin, et see olevat tore ja kena koht ning seal tehakse head teed ning minu arust on neil ilus lõvi lipu peal, siis see tekitas talle igati hea tuju. Käisin korra end veiniga tankimas ja vahepeal tegin oma mälus kiire revisjoni, kas ma olen mõnest Sri Lanka inimesest kuulnud ning kui ma tagasi tulles suutsin meenutada Sirimavo Bandaranaiket (maailma esimene naispeaminister millalgi viiekümnendatel), siis oli ta juba eriti üllatunud, kui ma sinna aga lisasin Susanthika Jayasinghe (MM ja OM medaliomanik 200m jooksus), läks tal naeratus juba vähemalt kõrvuni ja ta väitis, et ta ema nimi oli olnud samuti Jayasinghe.

Nii et isegi 20 miljonilise elanikkonnaga riigi kohta paari fakti teadmine võib kohati olla tõhus relv endast hea mulje jätmiseks.

Friday, December 17, 2010

No mis kuradit toimub - kui nädala alguses sai irvitatud, et möödunud neljapäev oli Luksemburg halvatud sellise lumekribala pärast, mis kolme päevaga oli lihtsalt kadunud, siis eile tuli jälle lund. Linn oli selleks oluliselt paremini valmistunud, bussid puha käisid ja Maarja sai töölt ilusti koju - aga bridžiklubi jäeti jälle ära! Aru ma ei või, miks see lumi ei võiks reedeti tulla!

Tegin rõdult seebikarbiga paar talvepilti kah:



Thursday, December 16, 2010

Eilsel õhtul käisime väljas söömas. Nimelt Maarja "rebastegrupp" (seltskond uustulnukaid, kellele tehti koos koolitust) otsustas tulevate jõulude puhul koos õhtusöögiks maha istuda. Kuna see pidi olema lihtsalt vabas vormis õhtusööma (ei mingit jõulutamist ega dresscode'i) ja ma näen siinmaal sellist asja nagu "suhtlemiskõlbulik elus inimene" üsna harva, liitusin minagi seltskonnaga, hoolimata sellest et mu paar suuremat "lemmikut" sealt pundist sedapuhku passisid.

Istumispaigaks sai baar nimega "Lisboa II" (selles suhtes, kas Luxembourgis olemas ka koht nimega "Lisboa I", arvamused lahknesid), mis asus Bonnevoie rajoonis üsna raudteejaama lähedal - st. meie geograafiliselt suhteliselt mõnusat asukohta arvestades umbes veerand tunni jalgsikäigu tee kaugusel nagu ka kõik muud senised istumiskohad.

Nagu nimestki arvata, siis oli tegu portugali kohaga - mis arvestades Luxembourgi linna demograafilist profiili ei ole just eriline uudis. (Väikes kõrvalpõikena - nägin millalgi linna peal suurt musta taksot, mille peale oli suurte kuldsete tähtedega maalitud V.I.P. ja all väiksemate kuldsete tähtedega Very Important Portuguese). Kuigi tegu ei olnud üliodava kohaga (koduleht andis rea "budget" alla luureinfoks +/- 30 EURi inimese kohta, mis osutus üsna täpseks), oli ta rahvast täis - mõned meie seltskonnast olid seal ka varem käinud ja väitsid, et see olevatki suhteliselt popp koht ja tema suur pluss olevat, et ta pakub "business lunchi" ka laupäeviti. Väga viisakas ta igatahes oli, peale seda kui olime oma tellimused esitanud, toodi lauale pisike snäkivaagen - inimese kohta üks paneeritud vähjaline (tõen. krevett, aga ma pole kunagi olnud eriline osavkäpp nende vahel vahet tegema), mõned oliivid, vorstilõiguke ja määritavasse olekusse viidud tuunikalasalatit koos saiadega - nii et ooteajal ei pidanud magu iseenda seedimisega tegelema. Veiniga läks natukene nadisti - kogemata toodi meile midagi muud, kui see, mida tellitud sai. Iseenesest ei olnud sest muidugi midagi halba, vein oli lõbusa lillaka varjundiga ja vägagi joodav (tekkis diskussioon, kas mu vastas istuv hispaanlane teeks sellest calimochot - st. valaks sinna kokakoolat sekka - või mitte ja kui tüüp väitis, et südamerahuga teeks, vaatasid Maarja ja tüübi girlfriend talle otsa sellise näoga, et ta pidanuks nende arust häbi pärast maa-alla vajuma). Lonksasime siis seda ja tegelesime teoretiseerimisega, et kas nad siis tõid meile ekstra mõne kallima veini, et seejärel rohkem pappi kasseerida (seal oli nimekirjas ka selliseid, mille pudeli hind oli kolmekohaline ja ei hakanud numbriga 1) või juhul kui nad tõid kallima veini, kas nad kasseerivad meilt meie poolt tellitu hinna. Kuigi üldine konsensus jõudis tulemusele, et ilmselt see väga kallis ei saa olla, sest nimi oli kaunis tuntud (loomulikult olen ma selle juba ära unustanud, aga ma kahtlustan, et see oli Monte Velho). Tõe huvides tuleb tunnistada, et ma ei oska öelda isegi seda, et mida me alguses tellisime ega ka seda, mille eest meilt raha kasseeriti (kui seal üldse vahet oli).

Menüü oli samuti portugalipärane - st. väga palju oli kalaroogi ja mis mind kõige rohkem üllatas: terve menüü lehekülg oli pühendatud tursale - seda oli saadaval umbkaudu 15 erinevat moodi prepareeringus. Kuna mu kõrval istunud neiu soovitas mulle, et tursk pidada tolles kohas päris head olema, valisingi neist ühe, koondnimetusega Bacalhau a Braz (ehk siis tursk Brazi moodi). Seisnes see siis selles, et kalale (mis tõenäoliselt oli hautatud filee - ühtegi luutükikest ma tuvastada ei suutnud) oli peale ehitatud munast, sibulatest ja praetud tillukestest kartuliliistudest kest, lisaks veel koorekaste, mõni tomat ja nipet-näpet. Oli täitsa söödav segu, maitses üsna "koduselt" ja koguse poolest oli teda kiiduväärselt palju - kõht küll tühjaks ei jäänud. Ka ülejäänud seltskond tellis igasuguseid huvitavaid asju (peamiselt samuti selliseid, millede koostisainete kättesaamiseks tuleb vee peale minna) ja tundus, et enamusel oli teatavaid raskusi üle poole portsjoni hävitamisega - peale mõningast pausi hakkas laua ümber toimuma juba pakkumisi, et "kas keegi minu oma maitsta tahab". Ma siis kahelt lähemal istujalt väikese proovi võtsin - neiu, kes mulle soovitas turska oli hankinud ühe teistmoodi tehtud variandi (nime ei mäleta), mis oli  natuke rohkem kala nägu (st. et lisandit oli vähem ja luid rohkem) ja samuti päris hea - kuigi minu maitse jaoks natsa liiga soolane - samas kui mu enda kala oli pigem natuke liiga mage, aga mõlemad täiesti normaalsuse piirides. Teine asi oli märksa huvitavam - nimelt ülalnimetud hispaanlane oli hankinud mingi kala-riisihautise, mida toodi talle vinge potitäis. Kogus oli igatahes selline, et ma arvan et kuskil näljahädas maal ajaks terve perekond sellega paar päeva läbi - nii et pole eriline ime, et tüüp sealt üle poole  ära süüa ei suutnud. Võtsin siis prooviks kalatüki minimaalse koguse riisiga (ma ju umbkaudu tean, kuidas riis maitseb) - see oli mõnus valge hõrk lihatükk ja parasjagu vürtsikas, nii et tundub, et tegu oli igati väärt roaga.  Maarja samal ajal hävitas tuunikalasalati - vaadates selle kadumise kiirust tundub, et see oli ka hea (kõrvalistujale proovimiseks igatahes midagi peale silo üle ei oleks jäänud, nii et ma ei oska kommenteerida).

Magustoidu otsustasin vahele jätta (niivõrd-kuivõrd, klaasikese punast Martinit siiski võtsin), aga vaadates ümberkaudu lauda toodud asju, kahtlustan ma, et see oli viga - Maarjal igatahes oli väga huvitav "Orange Roll" (ma loodan, et ma mäletan selle asja nime õigesti), mis oli tõeliselt hea ja magus, teisel pool oli "Crepe Lisboa" - kaks suurt creppi hunniku jäätisega ja ka ülejäänud magustoidud nägid välja suured ja maitsvad (eeldades et sööjad ei teinud mõnulevaid nägusid ainult teiste provotseerimiseks).

Igatahes oli igati suurepäraselt õnnestunud õhtusöömaaeg (lisaks toidule sain siis ka "elavate inimestega" suhelda, peamisteks ohvriteks olid meie vastas istunud hispaanlaste paar), loodan pahatahtlikult, et suutsin teistelgi suu vett jooksma panna. Nami!

Monday, December 13, 2010

Murphy seadus Luxembourgi ilma kohta: kui aknast vaadates paistab ilm ilusana, siis piisab sellest, et jalutada kodust 300 meetri kaugusele, kui hakkab mingit imelikku ollust alla tulema. Kui selle peale koju tagasi pöörduda ja kokkamisega tegeleda, siis näitab vaade aknast poole tunni pärast taas ilusat pilti.

Thursday, December 09, 2010

Tali tuli. Eilne hommik võttis inimesed vastu vihmasajuga, kui ma lõuna ajal poodi läksid, sadas mingit ebamäärast ollust ja õhtul tuli korralik lumetorm.

Kohalik liikluskultuur ilmselt talverehvidest suurt midagi arvata ei oska, igatahes sain näha akna taga pilti, kus viadukt oli järsku autosid puupüsti täis, pooltel vilkusid mõlemad suunatuled ja liiklus käis sellise tempoga, et jalakäijad said kihutajatelt revanši võtta, pannes neist viuhhh ja viuhhh mööda. Liiklus oli nii umbes, et tuttav kurtis Facebookis oma teekonna üle töölt koju: "Kuradi suverehvidega uisutajad, kuus kilomeetrit nelja tunniga!"

Maarja sai töölt koju tulles ka olukorrast laksu kätte: bussid seisid tee servas ja keeldusid edasi sõitmast (need kes ei keeldunud, vedelesid põiki keset sõiduteed) ja koju saamiseks tuli kasutada kondimootori abi, aga olukorrast linnas kirjutab ta ehk ise täpsemalt (vihje-vihje).

Mul muidugi suurt viga ei olnud - mis muret kodus passida ja üleöö kenaks talviseks muutunud vaadet nautida (see oli tõesti ilus), aga täna sain ka mina laksu kätte - Luxi klubi jäetakse ilma tõttu ära...

Tuesday, December 07, 2010

Viimasel nädalal on juba kahel inimesel tekkinud küsimus, et kas ma oma blogrollis olevate plogide autoreid ka reaalmaailmas tunnen. 
Vastus on lihtne: tunnen küll, muidu nad seal ei figureeriks. Kõigi mu tuttavate plogid küll mu blogrollis ei kajastu (erinevatel põhjustel), aga ma usun, et ma elu sees ei lisaks sinna kedagi, kellele ma "päriselus" tere ei ütleks. Tegelikult satun ma aeg-ajalt ka mõne umbvõõra inimese plogisse, kuid pean tunnistama, et kui ma teksti tootjat ei tea, ei suuda need mind piisavalt huvituma panna, et neid regulaarselt lugeda (bridžiplogid on hoopis teine teema - kuna see on sisuliselt erialakirjandus ja neid ma võin lugeda küll ja veel). 
Blogrolli muideks lisasin enda kirjele kah ainult selleks, et näha, kes on midagi juurde kirjutanud - ei viitsi ju kõiki igal hommikul ükshaaval läbi klikkida. 
Nagu ütles minu kohta üks naljaviluks Facebookis tehtud test (muude asjade seas): "sind ei huvita, mis toimub mujal maailmas" ja ma nõustun sellega täiesti. Seni plogides nähtud motodest on mu täielik lemmik Margo Engeli oma: "Siit ei ole mõtet otsida sügavamõttelisi targutusi. Siin on lihtsalt pildid minu elust!". Ainus põhjus, miks seda asja mul blogrollis ei ole, on see, et ta hoiab oma asju parooli taga ja ma ise olen alati vihanud neid inimesi, kes sarnased asjad oma nimekirja üles panevad, et siis pahaaimamatu plogisurfi tegev juhulugeja (mina) nendele klikiks ja vihastaks, kui kolmas link järjest passwordi nuiama hakkab. 

Muidu tundub elu irooniline: mul on praegu võimalik mängida bridži netitsi rohkem kui kunagi varem, suisa päevade kaupa – kuid paraku keegi tuttavatest ei ole päeval valmis BBOtama (või vähemalt ei ole vastavat soovi avaldanud).

Õnneks eile päästis Tiina olukorra, nimelt otsustas ta, et enne Tartu individuaalile minekut on hea 3,5 tunnine treening teha. Ja Oleg varustas mind mingi algajaga, kellele paar kõige põhilisemat asja selgeks teha, enne kui ta Olegiga Paide kluppi läheb. Nii et elame veel…

Monday, November 29, 2010

Tea, miks toiduainetetööstus omistab loomadele kannibalistlikke jooni - mingitel kanamunapakkidel on peal tibud  nugade-kahvlitega ja eile nägin mingit ulukiliha reklaami, kus peal oli kujutatud jäägrirõivais metssiga, püss kaenla all. C'mon, see on ju veider!

Friday, November 26, 2010

Vahepeal juhtus siin selline ebameeldiv asi, et me jäime netist ilma. Nimelt lekkis meile siia läbi mingi vaba wifi, tõenäoliselt mõnest allkorrusel olevast kohvikust. Pühapäeva õhtul aga panid nad sellele parooli peale - seapead sellised. Loomulikult ratsionaalselt mõttes ei ole neile midagi ette heita, aga nagu ikka on küsimus psühholoogias - kui oled juba harjunud midagi tasuta ja mugavalt saama, siis see nii peabki ju jääma!

Ühesõnaga pidime tekitama endale ise netivariandi, kuna ei viitsi ju hakata permanentselt ümbruskonna kohvikutes passima ja kräkkida ma ei oska. Selgus, et neti saamine Luksemburgis ei ole sugugi lihtne - wifi sisseseadmine eeldaks mingi telefonilepingu sõlmimist ja seetõttu läheks sellega paar nädalat aega ja odav see lõbu ka ei oleks. Lõpuks jäime selle peale, et võtsime USB pulgaga neti (19 euri kuus, mis isegi arvestades, et pulga eest pidi ühekordselt välja käima 49, oli siiski meile ette sattunud variantidest pikalt kõige mõistlikuma hinnaga), halb asi on aga see, et BBOtada koos enam ei saa, kui me mõlemad kodus oleme.

Igatahes pidin nädal aega netita läbi ajama, mis üllatuslikult ei osutunud see sugugi keeruliseks - aja surnuks löömises olen ma endiselt kõva ja igav ei hakanud.

Ahjaa, leidsin et meie rõdult paistab ära hertsogiloss - või õigemini selle katus ja lipp sellel (jalgsi on sinna umbes seitsme minuti tee).

Friday, November 19, 2010

Tundub, et Luksemburgi kaubandusvõrgule on lõpuks kohale jõudnud, et mina olen siia kolinud. Linnas käies olen näinud kaks korda kahe viimase päeva jooksul, et poed reklaamivad oma välisukse kõrval allahindlust hapukoorele!

Bridžis läheb Nordic Friendship League'is (NFL) asi peagi päris tõsiseks - võistkondade koosseisu värvatakse tõelisi staare. Kahjuks uudis pealkirjaga "Los Angeles Lakersi tähtmängija soovib oma oskusi proovida ka NFLis" ei täpsusta, kes meie konkurentidest sellise manöövri taga peitub.