Nädalavahetusel mängisime Leoga Pärnu suveturniiri. Mängisime me päris hästi, eriti võistkondlikku (paarikal tuli sisse apsakaid), ja kuna mingeid superasju eriti korda ei saatnud, siis ei olegi nagu suurt midagi meeles. Võistkondliku turniiri esimeses matšis näitas Leo kaks korda järjest head taset:
Jagu 31

Jagu 32

paarika viimase vooru jagu aga sundis mind mõtlema distsipliini üle: oman käes lehte:
♠97
♥Ä32
♦ÄS9
♣E6543

ja Leo avab 1♣ (tugev) ning releetab välja mu jao ja 8-11 pp, ning teeb signoffi 5 ristisse. Leidsin, et krt, antud kontekstis on mul tugeva käe vastas kaks keycardi + trumpemand ja Leol ei ole võimalik teha mugavat kutset ja küsimisega ei pruugi ka kõik selguda (kui tal näib, et liiga palju nuppe on puudu, et ohutult jätkata), sestap tõstsin kuude. Distsipliinijumal pidas selle peale ilmselt peenikest naeru, sest vastane võttis kaks ässa pealt ära, Leo leht oli nimelt selline:
♠K
♥KE65
♦KE43
♣KS97

ja omapärasel moel saime sellest jaost keskmise tulemuse - suur osa saalist avas Leo lehega 1NT ja mina tõstsin kolme ning pada avakäigu korral tõmmati kuningas maha, võeti viis pada ja ristiäss ning leping läks kaheta. Kui Leo oleks otsustanud 1♦ avada, oleksin ma ilmselt ise 3NT täis gämblinud (kui Leo on ühtlane, on tal 14-16) ja kogemata kombel lepingu õigesse kätte keeranud - käiguga padaässa alt tuleks 3NT välja, sest punastes laekub kaheksa tihi. Aga jah, järgmine kord (võibolla) passin.

Paar aastat tagasi tuvastasin ma enda jaoks asja, mille ma ristisin "surikaadiefektiks" - enne polnud ma neist elajaist suurt midagi kuulnud, aga siis küsiti nad mingil mälumängul ära ja nad hakkasid igale poole ilmuma - loodussaadetesse, ajakirjandusse, uudisnuppudesse ja lõpuks isegi toodi nad Tallinna Loomaaeda (oleks nad seal varem olnud, küllap ma juba teadnuks, mis loomadega tegu). Hiljem on midagi sarnast juhtunud ka paari muu asjaga - et kuskil trehvad mingi juhusliku asja otsa ja siis hakkab see pidevalt esile kerkima, aga minu jaoks langevad nad kõik üldnimetaja "surikaadiefekt" alla. Viimane oli mälumängu MMil ette tulnud küsimus Singapuri riigi sümboli kohta, mis oli põhimõtteliselt lõvipeaga kala.Täna selgus MSNivestlusest Arkoga, et ma ei ole üldse mitte ainuke, kes seda on tähele pannud ja sellel nähtusel olevat ingliskeeles levinud nimeks "Baader Meinhof phenomenon" - sellele, kes esimesena taipas oma tähelepaneku suure kella külge riputada jooksis igalt poolt sisse nupukesi Baader-Meinhofi grupeeringu kohta. Aga nimetagu muu maailm seda kuidas tahab, mulle jääb see ikka surikaatidega seotuks.

Kuna uus arvutihiir on nadi, siis klikin nüüd minesweeperis "beginner" versiooni (pikema peale ma läheks närvi, kui hiir ei liigu nii hästi kui ma tahaks ja vahel jääb üldse seisma või hüppab edasi) - just õnnestus asi ära lahendada kolme kliki ja kahe sekundiga, jään ootama, millal juba avakäik platsi lahti teeb (st. kui ei tee, võin juba rahus uut mängu alustada, sest lootused rekordiks on kadunud)

oddee.com'is oli hiljuti artikkel "Most offending Captchas". Nüüd leidsin ühe lõbusa ka endale vastu naeratamas: "Perseste"

*captcha on see täherida, mida vahel tuleb turvakoodina sisestada, et kindlustada, et postitajaks on inimene mitte mõni spämmirobot

Eile mängisin klubis paaris Mihkel Orasega, kellega varasem kokkumängukogemus praktiliselt puudub. Kokkuleppeid tegime ka võimalikult vähe (tähtsaim nende seast oli see, et ta tarnib mulle turna keskel õlle) ja üritasime asja võimalikult lõdvalt ja rahulikult võtta (kuigi ma paaril korral hakkasin natuke siiski urisema, aga suhteliselt minimaalselt). Selles suhtes olid jaod lõbusad, et kui tavaliselt ei õnnestu õhtu jooksul ühtegi huvitavat väljamängu korda saata, siis eile tuli mul ette kaks sunnijagu ja Mihklil kaks sisseviskejagu (kuigi ühes neist oli vastane päris suureks abiks, nimelt võttis ta refleksiga ära tihi, mille kaine mõistus oleks käskinud puutumata jätta). Aga õhtu veidram jagu on siin, peale seda oli mul võimalus kontreerija käest küsida klassikalises stiilis: "Nojah, panid küll kontra, aga mitu tihi sa said?" ja tal mulle vastata: "Mis see sinu asi on!"

Sel laupäeval mängisin vahelduse mõttes mälu - nimelt toimus mälumängu MM. Praegu on tähtede seis selline, et eestlastel pole seal kokkuvõttes suurt midagi loota, seega toimus põhiline konkurents riigisiseselt ja kuna ma olen üldiselt sellest mängust taandunud, siis võisin rahulikult kohale minna ja mängida tulemusele mõtlemata. Lisaks kõigele muule ei olnud ma ka paar kuud ühtegi kasulikku raamatut lugenud, vaid piirdunud ulmekirjandusega - või vähemalt nii ma arvasin. Nimelt selgus võistluse käigus, et ulmekirjandusest on nii palju tolku, et selle pealt vastasin ära Lagrange'i punkti (mingi astrofüüsiline tasakaalupunkt). Mõnevõrra rohkem oli tolku (nagu tavaliselt) Civilizationi mängimisest ja kui punktid kokku löödi, selgus, et kohalikest olen loomade järel uhkel kolmandal kohal - 20 punkti Ove Põdrast ja 10 punkti Tiit Naaritsast maas, 4 punkti Indrek Salisest ees. Selles suhtes võisin mänguga rahule jääda, et letti jätsin ma üsna vähe punkte, ca 5-6 "kahest vale" valimist ja paar üksikut kokkujooksu, kus õige vastus lihtsalt keeldus mu peakolu sisse ilmnemast. See eest tulid aga meelde sellised asjad, millega ise väga rahul olin, näiteks ansambel Turtles (küsiti laulu "Happy together" järgi, laul on väga tuntud aga ansambel oluliselt vähem) ja maaliküsimustest tulid kolmest kahe maali pealkirjad meelde ("Arnolfini abielupaar" ja "las Meninas"), kolmandaga olin tõe jälil - nimelt küsiti, keda maalis Munch, ja ma mäletasin, et see mingi usuasi oli. Kirja läks Eeva, õige vastus oli Neitsi Maarja. Nojah, ei maksa ka liiga ahneks minna (seda enam, et selgus, et NII lihtsad need maalinimed ka ei olnud, kui Vallo, kes tunneb kunsti vastu oluliselt suuremat huvi, suutis nende minu poolt pihta pandud asjadega eksida). Kõige lollimaks veaks jäi see, et küsiti Kanada osariiki, mis koosneb Newfoundlandist ja ühest maismaal asuvast territooriumist. Panin siis tuima näoga kirja Nova Scotia ja probleemiga enam ei tegelenud - õige vastus on teadagi Labrador...
Maailma mastaabis andis see ponnistus ca 60. koha, kui ma nüüd õigesti mäletan, eks näis, kas järgmine aasta viitsin ka end välja ajada.

Samal ajal käisid Maarja-Pihel Lätis Tuule-Erika vastu bridži mängimas. Nimelt toimusid Läti naispaaride meistrikad ja reglement oli kuidagi väga veidralt korraldatud, mis tähendas, et kuna suur osa turniirist mängiti Itaalia süsteemis, siis enamuse ajast mängisid nad omavahel. Lõppes see hästi - Tuul-Erika võitsid, Maaja-Pihel said hõbeda. Äärepealt oleks Eestisse kolmikvõit tulnud, sest Kork-Relvik vajusid alles lõpuga neljandaks. Sedapsi siis...

Selle aasta Tallinna Festivalil piirdusin vaid paarika mängimisega. Reede õhtul suutsin kodunt startides kodukandis ära eksida. Nimelt küsisin hommikul Tommi käest, et kuidas oleks optimaalne Tallinna minna - kas Kobratust ringsõidu kaudu Tallinna maantee kaudu. Tema arvas, et see on üks variant, teine on tõmmata Piibe maanteele ja minna Koeru-Mäeküla kaudu. Ma siis leidsin, et võtan selle viimase tee. Kuna Hannes oli minu poolt läbi käies maininud, et Kukulinna kaudu saab normaalset asfaltteed pidi Lähte taha ja ma mäletasin Võsul käigust, et nats edaspidi Mustvee poole minnes näitab üks teeots "Kukulinna 6", siis panin sinnapoole ajama. Üsna kohe selgus, et see oli viga (ilmselt oli õige teeots see, millele oli kirjutatud "Saadjärve 5") - selline aus ja tolmav kruusatee vaatas vastu. Pressisin siis edasi ja leidsin Kukulinnast sildi, mis ühele poole näitas Lähte ja teisele poole Elistvere ja Tabivere suunas. Teades geograafiat, leidsin et ilmselt on siis kavalam minna Tabivere kaudu - ja sattusin teisele kruusateele, mis tolmas veel rohkem kui see eelmine. Lisaks sellele tuvastasin peagi, et minu taha on teele keeranud üks bemar ja leidsin et hui ma nende tolmu sisse hakkan hingama, ning tõstsin tempot (kuigi jäin lubatava piirkiiruse piiridesse) - taha tekkis selline tolmukate, et bemm oli peagi kadunud. Kuidagi ma siiski elusalt Tabivere alla jõudsin ja edasi erilisi ekstsesse ei juhtunud. Huvitaval kombel oli ka tagasitee selline "tunne Eestimaad" kruiis, aga see marsruut kulges täiesti plaanitult - selmet sõita Vihterpalust koju läbi Keila ja Tallinna, võtsime ette väiksemad teed marsruudil: Harju-Risti - Kuijõe - Piirsalu - Risti - Koluvere - Märjamaa - Rapla - Türi - Särevere - Kabala - Imavere - Kärevere - Kärkna - Kobratu - Vedu. Kuna ma alustasin sellest, et sõitsin Tallinnast Vihterpalusse (õigemini küll Pedasele, aga seal erilist vahet pole), siis olin paari väikse pausiga roolis üle nelja poole tunni järjest...

Paarikal oli loos selline, et ma sügavalt kahtlen, et see oli juhuslik - nimelt esimesel kahel laual istusid kahes esimeses voorus (ainsad, mis olid idee poolest vabaloosiga) lisaks meile veel Tiit-Maks, Olaf-Sven ja Tihas-Kõivukas. Ehk siis tsiteerides viimast - "võta nüüd kinni, oli see nüüd loos või "jumala tahe"".
Kuigi mäng läks käima suhteliselt normaalselt, ebaõnnestus lõpp totaalselt ja lõpetasime 20. kohaga. Mis seals’ ikka, järgmine aasta paremini… Kuna ma midagi tarka niikuinii teha ei viitsi, siis siin on ülevaade ennekõike asjadest, mis läksid untsu – ja sekka ka mõned, mis ei läinud. Kommentaarid teadagi teretulnud.

Jagu 1

Jagu 3

Jagu 13

Rubriigist – ka Norra koondislased eksivadJagu 16

Jagu 20

Suht õnnelikult lõppenud kaitsepudrutusJagu 21


Huvitaval kombel kui segapaarikal sellised „tundmuse pealt“ pandud kontrad kukkusid kõik läbi, siis Tallinna Festil need jälle töötasid: Jagu 26


Jagu 29

Siin vastase mõttepaus sõna otseses mõttes sundis mind bluffimaJagu 31

Mängutehnika vedas veidi alt: Jagu 33

Siin tegutses vastane õnnestunult: Jagu 36

Seda jagu mängisime laupäeva õhtul viimasena ja vale otsus lõpus oleks üsna põhja kaasa toonud: Jagu 38

Siin on tagantjärgi pakkumist vaadates Westist peaaegu et kahju, kuigi pakkumise ajal tundus mulle, et ta kurinahk alatult blufib, samas kui saastaga sõtta tulnud Ost ja Süd pidid ilmselt mõlemad elama üle mitmeid hirmuhetki Jagu 46

Kui senini oli turniir enam-vähem kulgenud, siis järgmine jagu sai murdepunktiks, kust kadus ära hea käik ja kõik hakkas kiiva kiskuma: Jagu 51

Jagu 52

Agressiivsus näiteks hakkas tagasilööke andma:
Jagu 53


Jagu 54


Ja mängutehnika logises:
Jagu 56

Ning süsteem kiusasJagu 57


Ja vahel ei saanudki aru, milles me jälle süüdi olime:
Jagu 61

Nii kõrgelt polnud varem ässasid küsinud – aga pakkumine oli mul ikkagi võib-olla veidi jobuJagu 65

Ja Josephine tuli ka ette, ehk siis jälle sellest, miks maksipaarikas on loll mäng vahetevahel: Jagu 68

Vampsi masin muidugi külvas taas hulganisti slämme:
Jagu 71

Ja kehva tsükli lõpetuseks sai taas vale otsus tehtud: Jagu 72

Hea, et rohkem mängima ei pidanud

Spordiajakirjanikud said toreda naljaga hakkama. Nimelt oli (vist Postimees OnLine's) nupuke pealkirjaga, et "Saksamaa jalgpallikoondis sattus seagripipaanika keskele". Ja pealkirja kõrval oli loomulikult pilt Bastian Schweinsteigerist. Kui seni on kogu aeg tekkinud arutelusid teemal, et mida see nimi tähendab, siis nüüd on ilmselt see probleem lahendatud - "seagrippi" loomulikult!

Teine naljakas spordiga seonduv kild tabas mind ennast. Nimelt sattus minuni ankeet Eesti Spordi Biograafilise Leksikoni asjus (kui neil ausatest sportlastest puudu jääb, mine tea, äkki topivad minugi sisse), kus küsiti igatsugu asju. Kuna ankeet oli standardne, siis pidin minagi vastama küsimuste kohta oma pikkuse ja võistluskaalu (!) kohta. Krt, ma oleks ennast pooleks irvitanud. Seda enam, et ma alustasin võistlusspordiga aastal 1994, mil ma olin mõnevõrra pisem kui praegu - huvitav, kas ma peaks oma keskmise kaalu panema? Ja kuna bridži on võimalik mängida elu lõpuni, siis kui nt. 50 aasta pärast tuleb sarnane küsimus ette, mis ma siis vastan? Või peaks neile kirjutama "raskekaal"? Igatahes panin oma tsentneri hektarilt ilusti kirja, tehku sellega mis ise tahavad.

Riia Ring ajab loomad hulluks. Eile panin päeval tähele, et meil on tagahoovis jänes. Kusjuures üsna pirakas (kuigi kängurumõõtu päriselt välja ei anna) selline. Istus rahulikult alajaama kõrval ja mõlgutas omi mõtteid, mingi hetk loivas nurga taha rohulapikese peale (nii palju kui meil seda rohtu on). Õhtul kui hakkasin ust kinni panema oli jälle platsis ja minu liigutamise peale pani volksaki-volksaki taas nurga taha punuma. Võtsin siis täna igaks petteks fotoka tööle kaasa, aga looma pole enam näinud, ju ta siis pimedal ajal kasutas ära hõredama liikluse ja tegi linnast vehkat (või läks Tammelinna aedadesse seiklema).
Hommikul lehti lugedes selgus, et pikk-kõrv ei olnud teps mitte ainus loomariigi esindaja, kes siinkandis seiklemas käis - nimelt oli üks noorpõder otsustanud, et läheb Lõunakeskuse lillepoodi visiteerima (see on meist ca pool kilomeetrit eemal). Läbi akna. See lõppes talle kehvasti, veristas end klaasides ära ja heitis hinge (nagu uudise kommenteerijad arvasid - ilus surm, keset lilli, tegelikult oli pilt päris võigas).

Nüüd veel midagi kategooriast "useless trivia". Vaatasin nimelt naljaviluks üle segapaarika tulemused sellisest vaatevinklist, et milline paar mängis kõige rohkem jaotusi välja (sest idee poolest on kahtlases saalis ikka natuke kindlam välja mängida kui kaitsesse jääda, idee siis selles, et pigem jääb mängima tugevam pool ja pigem on just tugevama poole saatus enda kätes) ning samuti, kui palju jagusid mängisid naised, kui palju mehed.

nüüd siis mingid pingeread (18 paari, 72 jaotust):
väljamängijaks jäämine:
1. Irene - Tanel 48
2. Triinu - Kurig 43
3. Uuring - Parker 41
...
16. Kork - Kork 31
17. Pihel - Indrek 31
18. Roosipuu - Toonekurg 30

ja kui asi taandada indiviidide peale, siis on tipp selline:
1. Irene 30 (st. ta mängis välja koguni 41% kogu turniiri jaotustest!)
2. Uuring 24
3. Kurig ja Pilli 22

Selgus, et kogu turniiri peale mängiti sugude kaupa välja suhteliselt võrselt, naised olid väljamängijaks 332s, mehed 316s jaotuses.
Siin siis paarid, kus mängis kõige enam naispool:
1. Irene - Tanel 62,5%
2. Roosipuu - Toonekurg 60%
3. Rummel - Rummel 58,52%

ja meespool:
1. Piibeleht - Karpov 63,64%
2. Suits - Võhandu 58,33%
3. Kirsimäe - Pilli 57,89%

Loomulikult ei pruugi see statistika mitte midagi näidata (oli jagusid, kus mängijaks oli ainult ühe sugupoole esindaja, samuti võisid varieeruda süsteemid) ja ennekõike on see täiesti kasutu, kuid lõbus sellegipoolest.

Eile saime kätte oma elutoa sektsioonkapi. Sellega seoses loen sõnad peale kõigile, kes peaksid kunagi sarnast asja hankima hakkama: enne ostmist on kasulik kõigepealt ära mõõta koht kuhu see läheb (seda me tegime) ja seejärel ka poes vaadata, kas ostetav ese sinna ka mahub (see osa jäi meil vahele). Hommikul kodus vaatasin, et huvitav, kas see vahe kamina ja akna vahel on tõesti NIII väike ja poes tundus asi päris kahtlaseks minevat, kui pikima detaili pikkuseks (st. sektsiooni laiuseks) öeldi 2.30. Kodune mõõtmine andis tulemuseks, et kamina ja akna vahe on ainult 2.10 - 2.15, nii et see tegi meele üsna mõruks, pani kiruma ja sundis mõtlema plaan B-le. Kui pakid juppidega kohale tulid, siis selgus, et shansse siiski natuke on - nimelt oli seal antud sektsiooni laiuseks 2.24 ja "katusepaneeli" servad ulatusid natuke üle kappide äärte (ja sellel kõrgusel oli meil juba ruumi rohkem varuks, sest kamin ja aknalaud enam ei seganud). Nii et siis jäime ootama tõe hetke kokkupanijate saabumise näol (väiksemaid asju võin ma ka ise nikerdada, aga tundus, et selle elaja kokku panemine sisustaks mul tõenäoliselt terve nädala ja tundus olevat mõistlik natuke raha ohverdada, et mõni asjatundja selle enda peale võtaks). Ja kui asjaks läks, siis selgus, et meie mured olid täitesti asjatud - paar sentimeetrit jäi veel varugi. Vedas, sea kombel vedas... Ilmselt oli monteerijate tellimine ka päris mõistlik mõte - neilgi läks kahe peale üle kolme tunni aega, kuigi ei pidanud niiväga leiutama hakkama, kui mina seda tegema pidanuks...

Vaatasin laupäeva õhtul uudistest, kuidas Moskvas miilits geiparaadi eos lämmatas ja mõtlesin, et huvitav, kuidas need miilitsat sõimavad, näiteks kas väljend "Kuradi peded!" kuulub nende repertuaari...

Teine sarnane assotsiatsioon tekkis mul lugedes täna Pulleritsu plogist (mitte et ma väga fänniksin tema kirjutisi, aga Vallo on pidev lugeja ja nii minagi aeg-ajalt aadressiriba pealt selle lingi avan) mõttearendust teemal, et tänapäeva elustiil soodustab meeste viljatust (istuv eluviis ja kitsad püksid). Seal oli ka kommentaar doktor Mardnalt, kes sõnastas, et "mis loodusest rippuma loodud, see ka rippuma peab!". Mulle tuli kohe pähe mõte: "Ahaa, seepärast siis ongi osadel taburettidel auk keskel!"

Segapaaride MV-lt laekus pronksmedal. Kusjuures eelmisel aastal, kui tulemus oli oluliselt kehvem, mängisime oluliselt paremini, see aasta eksis ikka sisse palju vigu. Õnneks õnnestus nõrgematelt vastastelt suhteliselt palju punkte kätte saada (muidu on see tavaliseks komistuskohaks) ja kobaga pooleks kolmandaks sattuda. Veidrama poole pealt juhtus seal selline asi, et kõrval peeti samal ajal Silva meetodi koolitust, kus osales ka üks mu väga ammune vaimselt mitte kõige stabiilsem klassiõde. Hoolimata sellest, et ta polnud mind kohanud 15 aastat, oli ta endiselt mu vastu püha viha täis (ma võin suhteliselt vastik olla kui mulle närvidele käia, tarkus et sellistest inimestest on parem kaarega mööda käia, on minuni jõudnud hiljem), lubades mind soojenduseks surnuks piinata ja seejärel leidis, et teeb mulle hoopis bridžis pähe. Ülejäänud bridžimängijate huvides loodan, et ta seda väga tõsiselt ei ürita...

Eile sai korraldatud suurem kolimisüritus - eesmärgiga siis vedada Ujulast Vedule raskemat sorti kola nagu klaver, külmkapp ja pesumasin ja õhtuse plaaniga teha väike istung grilli ja õllega. Selle viimase plaani juures oli selline väike nõks, et varustus tuli kõigepealt hankida. Maarja isa soovitas meile käia Selveris ja hankida roostevaba grill, nii tegimegi, mida aga seal polnud oli grill (hoolimata et hinnasilt selle olemasolule viitas). Võtsime siis ühel teenindajal hõlmast kinni ja tema kinnitaski kurba uudist, mille me silmad olid juba fikseerinud. Tõsi küll, ta pakkus ka väikese lootuskiire - nimelt olevat neil kaubapäev ja olevat väga tõenäoline, et päeva jooksul meie poolt otsitav grill ka lattu jõuab. Andsime siis talle mu telefoninumbri ja seejärel järgnes pikalt vaikust kuni viis minutit enne nelja jõudis kohale teave, et kaup on kohal. Delegeerisin siis kõrvalt ühe plekksepapoisi end ostutehingul esindama ja aparaat saabuski. Edasi purjetasime Ujula uulitsasse, kust ladusime träni autosse. Hoolimata sellest, et gravitatsioon pidi meile teoreetiliselt abiks olema, oli klaveri vedamine endiselt äärmiselt vaevarikas tegevus, külmkapp ja pesumasin olid sellega võrreldes tõeline käkitegu, muudest asjadest pole mõtet rääkidagi. Selgus, et kandvat jõudu sai organiseeritud üsna täpselt (kuus meesterahvast) ja laadimisprotseduur kulges üsna sujuvalt. Mahalaadimine läks veel hõlpsamalt - ei olnud enam vaja tulla trepist kolme korrust allapoole - ja asi, mille pärast ma kõige rohkem muret tundsin, nimelt klaveri vedamine teisele korrale, lahenes väljajättemeetodil. Nimelt jätsime selle punkti päevakorrast välja ja asendasime punktiga "klaveri vedamine esimesele korrusele" - nimelt on meie "trepikoda" nii kitsas, et ülalnimetatud pilli transportimine oleks nõudnud parajaid imetegusid. Vahepeal oli Urmas pannud kokku konstruktori (ehk siis meie uue udupeene grilli) ja peagi said kokku ka viimased jublakad ja õhtu mitteametlikum osa võis alata. Selgus, et üsna õige kogus sai hangitud ka liha (seda oleks vast nats rohkemgi võinud olla, aga nälga keegi ei jäänud) ning õllesid (viimase õlle avasin, kui abiväge tagasi Tartusse viimas käisime).

Nüüd siis olengi sisuliselt maakas (Ujulasse on jäänud veel nipet-näpet) ja mul on hea meel oma kottu kolimise üle. Ainult veidi on muret kassiniru pärast - kuigi me üritasime teda säästa suuremast shokist ja tulime talle õhtul eraldi järele, oli ta esiteks üsna närviline (no selge ka - mingi bande tuli sisse ja vedas kõik minema) ja seejärel üsna vastumeelselt meelestatud oma kasti mineku suhtes (sest see teadagi tähendab autosõitu ja see omakorda on selge ohumärk, et midagi head tulemas ei ole) ning mul tuli tema veenmiseks kasutada jõumeetodeid. Kui Vedule jõudsime, siis ta kadus kohe mingite asjade vahele ja kuigi öö veetis ta meie aknalaual (ja hommikul käis korra voodi juures kontrollimas), siis hommikul oli ta taas kadunud kui tina tuhka. Ehk harjub ära (kus ta ikka pääseb).

Esmaspäeval sai Tartu bridžimeistrikate esikohtade arv võrdsustatud teiste kohtade omaga - kui mu arvepidamine tõele vastab, siis on seoses pättoni võitmisega mul mõlemaid 17. Ja veidral kombel kolmandat kohta endiselt ei ole (kuigi on olemas kehvemaid). Jaod olid kohati päris jõhkrad - nii oli esimeses kaheksajaotuselises matshis kõigepealt Leol käes 6-5 kallid, seejärel mul kolmes jaos järjest mingid 6-5 mastid ja siis kui ma järgmine jagu kurtsin oma igava 5-4-2-2'e üle, anti kohe kätte 5-5-3-0. Nii mängiks või isegi.

Kolimisprotseduur on vaikselt kuid vääramatult liikvele läinud: hankisime Vedule paar konstruktorit (vitriinkapp ja raamaturiiul), mida on iga päev tulnud kokku ehitamas käia ja sellega seoses oleme autoga sinna igatsugu träni kohale vedanud. Eile üritasime siis tapetseerida - kuigi me erilised remontimisfännid ei ole, olid ühe toa seinad sellised, mis nõudsid viivitamatut sekkumist. Nimelt oli seal peal helesinine tapeet hobustega. Ei armasta ma ei kiiskavat sinist ega ka mitte hobuseid ja seetõtttu leidsime, et see tapeet läheb. Ja teadagi on kasulikum tapetseerida enne sissekolimist, sest siis saab ka mööbli sinna tuppa kohe ära varuda. Kuna minu kokkupuuteks tapetseerimisega on olnud abikäe rollis olemine ja Maarjal pole sedagi, siis leidsime, et hädasti oleks vaja kedagi kogu protsessi juhendama. Alguses mõtlesime Mairile, kuid kuna talle asjastus ei sobinud, siis sai selleks Tomm, kui üks süüdlasi selles, et me Vedule kolisime (tegi reklaami, et kannatab elada küll). Koheselt selgus, et füüreri hankimine oli päris hea mõte. Ma nagu mäletasin, et tapeedipanemine mingi eriline kunst ei olnud - laias laastus lõika paanid valmis, võõpa kliistriga üle ja löö seina, ainult nurkadega on rohkem mässamist; kuid selgus, et asi on ikka hulka maad hullem. Nimelt oli varem olnud tegu sirgelt ülalt alla jooksva mustriga, mis tähendas seda, et polnud väga oluline, kuskohast sa uue paaniga alustad - nüüd aga olid mingid jubinad tapeedil, mis tuli omavahel tsüklisse ajada (ega see ülihästi ei õnnestunud, aga nii enamvähem). Teine halb asi oli ka, et eelmine tapeet tuli maha kraapida - ja jälle sama teema, et oleks võinud ka paremini, aga enamvähem sai hakkama. Tomm lükkas protseduuri käima ja lõi ka ise aktiivselt kaasa ning peale kolme-neljatunnist võitlust saimegi toast jagu (ainult borde on vaja veel panna). Ilmselt oleks ta panus väärt, et teda nädal aega järjest joota, aga juba mu esimene sellealane katsetus kukkus läbi - selgus, et on inimesi,kes ei joogi Aleksandrit!!! Mu meelest väga üllatav juhtum...

Asjaajamise ajastamises olen ma endiselt ületamatu - üritasin eile minna Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse, siis selgus, et see on avatud igal tööpäeval, välja arvatud iga kuu esimene neljapäev! Vean kihla, et kui ma oleks otsustanud sinna minna üleeile, oleks selgunud, et see erandiga päev on iga kuu esimene kolmapäev.

Teine neljapäevane nädalalõpp järjest (neljapäeva õhtu - pühapäev) oli päris tegus. Põhiürituseks oli Druva-10 tähistamine Lempsi pool. Kuna too on andunud golfifanaatik ja Otepää golfiklubi klubihoone põlenud ülemine korrus paistab talle koju kätte, siis tekkis tal mõte, et peaks võistkonnale väikese demonstratsiooni tegema, kuidas golfimäng käib. Saadeti meid siis asjatundjaga ringi jalutama ja vahepeal lasti palle toksida. Pikkade löökide harjutamine kukkus mul üllatavalt hästi välja, lõpuks ikka võtsid enamus palle ilusa kõrge kaare sisse ja panid saja meetri märgi taha lendama - tõsi küll, suhteliselt suvalises suunas, aga esialgu olin rahul sellegagi. Tuju tegi heaks küll.

Hiljem jalutasime edasi ja nägime, kuidas lööb avalööki Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu. Lõi küll natsa viltu (ja seetõttu pidi lööki kordama ja sai ka trahvilöögi), kuid ma miskipärast usun, et paarisaja meetri kauguselt vastu CRAMO silti kõmatanud palli üle oli tal rõõmu päris palju (aga võib-olla ta sihtiski soojenduseks seda silti?).
Hiljem järgnes joomine ja söömine - söök oli hea, eriti suurepärane oli kalavalik - mingid kuivatatud elajad, kahte sorti silmusid ja Olafi poolt kohapeal ära suitsetatud koha ja angerjas. Seejärel tuli väike matsh Druva tegevliikmete (Leo-Sven ja Olaf-Tihas) ning eksliikmete (Vallo-Saarlane ja Toits-Lemps, viimane on küll tegevliikmete killast, aga ekskäsilasi tuli kohale vaid kolm ning leidsime, et võib kasutada juhust treenimaks Tartu pättoniks). Eksid võitsid 16 jagu ca 20 IMPiga. Järgnes jälle hulk joomist ja Tihase lauamängu Alhambra testimine, millest küll keegi väga midagi aru ei saanud.

Esmaspäevane pätton kulges naljakalt - kaks korda otsustasid vastased meie läbipassitud osamängu vastu odavas tsoonis kolmandal korrusel võitlema tulla, ühel juhul lõppes see 1100, teisel juhul 1400-ga (OK, seal nad esialgu võitlesid teisel korrusel, kuid omavahel võideldes jõudsid nõks kõrgemale). Veider jah, et kui vastane avab ühe ruutuga, partner paneb 2 ärtut vahele ja sul on käes leht:

KSxx
x
ÄESTxx
ET

siis usud sa ilmselt kõike muud kui seda, et nad tahavad kolme ruutut kontraga mängida, ma sain ainuüksi trumbimastis rohkem tihisid kui nemad kõikide mastide peale kokku (5 vs 4) ja tegelikult oleksime võinud ühe tihi veel rohkem saada.

Luks
mängis ühes jaos hästi välja

aga noh, kohe järgmine jaotus jättis ta tihi võtmata märksa proosalisematel asjaoludel - ei pannud tähele, et kolme mastiringiga oli kõrvalmasti kaheksa tihipoisiks edutunud...

Eilne pätton tekitas mus järjekordselt mõtte: “miks kuradi pärast ma seda kõike teen?” Kõigepealt kepiti Luks osavalt läbi (mõttetud kliberid on diagrammil suvalised):
niimoodi

hüpoteetiline seis, kus Erikal oleks tõepoolest olnud neljane ärtu STxx, on
siin, jagu on natuke pööratud

Kohe järgmises jaos läksid asjad veel hullemaks

Kui ma eelmise jao väljamängu elasin veel üsna rahulikult üle, siis see kaitseime ajas mul närvid täiest mustaks ja ma lasin tal kuulda, mida ma sellisest mängust arvan. Nagu Pärnuski, siis anti mulle kohe partneri sõimamise osas õppetund (st. miks seda teha ei tasu). Järgmises jaos, avas vastane 2♥, mul oli käes
♠KETxxx
♥ESx
♦x
♣KTx

pakkusin sellega 2♠ peale ja lauda ilmus jälle “tavapärane”

♠-
♥Äxx
♦ESTxxxx
♣xxx

ja kolmeta...

Üks omamoodi huvitav
kaitseprobleem tekkis veel (kuigi ilmselt oleks väljamängija saanud paremini esineda).

Loll mäng see bridž

Nädalavahetusel käisin Pärnus võistkondlikku mängimas - partneriks Kuldkepp, võistkonnakaaslasteks Oja - Suurväli. Tulemuseks oli teine koht Uperkuudi pundi (Pihel, Tuul, Maarja, Hendrik) järel - puudu jäi 3 VP-d. Omavahelise matshi saime neilt 5:25 tappa, sest vastased mängisid õnnestunult, meie mitte nii väga ja mõnes jaos suisa kehvasti. Poleks viimases jaotuses toimunud väikest eksperimenti 9 pp-ga kolmandast käest nõrga 1NT-ga avamisega (tulemus rekiga mänguks ja -600), oleksime veel hullema kesta saanud. Aga see ei olnud üldse mitte meie kõige hullem esitus (selliseid asju ikka juhtub, et vastane mängib nagu kulda), matsh Sindi vastu algas pihta nii: 1. jagu (leht ei pruugi päris täpne olla):

pagan sellest aru saab, mis nimelt valesti läks, aga kuue võitmisega probleeme ei teki. Meie õnneks oli teine tuba seitsmes.

kohe järgmine jagu karistas ilmselt Suur Segaja eelmise jaotuse kehva pakkumist.



Kuigi jõudu on vähe, on leping super. Tehti mulle ruutu avakäik, võtsin lauda ja tõmbasin korra trumpi - selle peale viskas West krohvi. No palju õnne... Ruutu (ega pada) 3-3 ei jagunud ja läks üheta. Pärast üritas mu võistkonnakaaslane mulle selgeks teha, et ma patserdasin selle taha, kuna tema vastu oli möödaminnes ruutu-pada sunniga 12 tihi võetud (5 risti lepingus), aga erinevus oli selles, et kaitse algas kahe ärturingiga. Ruutu käik lõhub mu sidemeid ja kui kaitse pärast ärtuässaga tihi sisse saab ja uue ruutu käib, siis ongi sunniside katkenud.

See oli alles algus. Järgmises jaotuses läks partner soodsas tsoonis õhutõrjesse vastase geimi vastu, mis kipub taha minema. Tulemuseks -1400. Kuna pakkumine oli harukordselt avantüristlik (või noh, ilmselt on see isegi suhteliselt positiivne hinnang sellise pakkumise kohta), siis ma parem vaikin detailid maha. Teisest toast tuli ka -360 vastu (üks kallis kontra ja ületihidega). Parasjagu saagisin partnerit, kui saabus õppetund, et seda ei tasu üleliia teha.
Kätte anti mulle selline kollektsioon:


Ma ei ole päris kindel, et ma ilmtingimata pean 3NT vastu tõkkesse minema, aga 7-4 jagu ja suht normaalsed mastid kallutasid mind siiski seda tegema (vähemalt pole mul piinlik selle pärast). Lauda kallati "tavapärane"

ja veel hullem lugu oli, et risti istus vastu 6-0. Ja läks 1400 alla seegi leping (teisest toast tuli korrus madalamal 1100), vastastel on geimi võitmisega pehmelt öeldes tegemist, kui see üldse õnnestuma peaks.

aga jah, matsh jäi viiki 37:37 (8 jagu)... sinna ilmselt need 3VP-d jäidki.

loll mäng see bridž

Tekkis naljakas probleem masti lahendamise tõenäosusega. Masti, kus on puudu KE, ühe kadujaga lahendamiseks parim tõenäosus on topeltlõikuse tegemine. Kui sa tõmbad ässa ja mängid väikese, võidad sa suvalise 2-2 korral (40%) pluss need seisud, kus pilt on singlis (pool 50%-st = 25%), seega kokku 65%. Kahekordse lõike tõenäosus on teadagi 75% - 50% (et üks on lõikes) + kui see ei töötanud, siis 50% ülejäänust (et teine on lõikes). Kõik ju väga tore ja lihtne, aga Luks tuvastas entsüklopeediast, et seal on antud tõenäosuseks 76% ja küsis mult, et kuidas see nii olla saab. Ma pakkusin välja, et ilmselt on trükiviga, aga vaatasin naljaviluks Bridgehands'i lehelt ja seal vaatas vastu täpselt seesama 76%. Veel enamgi - sama 76% oli antud ka kaheksa- ja seitsmekaardilise masti ja ka ÄS98x vastu klibereid tulemuseks. Nii palju trükivigu ei usu isegi mina!
Helistasin siis Hendrikule, kes oli ka natuke üllatunud häälega, aga arvas, et võib-olla on tingitud sellest hetkest, et kui sa käid teisel ringil vastu pilte ja vastane krohvi ei viska, siis elimineerub ära singliga jagunemine "vales käes" ja nüüd on shansud kasvanud. Tõsi küll, veidi hämaraks jääb see, et miks siis on tõenäosused endiselt samad nii 7, 8 kui 9 kaardiga mastis. Natukese aja pärast mõtles aga Hendrik välja natuke peenema seletuse: tegemist on kaartide paigutamisega. Nimelt kui võtta KE ja paigutada kõigepealt K emba-kumba kätte 13 kaardi hulka, siis on tal täiesti võrdsed võimalused sattuda suvalisse kätte, kuid kui edasi paigutada emandat, siis on 13:12 shansid, et ta satub sinna kätte, kus kuningat ei ole. Seega on pildid 13:12 vastu tõenäosusega lahus ja kui tagakäest on üks pilt välja tulnud, on napilt tõenäolisem, et teine pilt on eeskäes.
Selline veider matemaatika siis suhteliselt süütus kohas. Mitte et seal nüüd väga oluliselt vahet oleks, kas topeltlõikuse tõenäosus on 75 või 76%, aga omamoodi huvitav on see asi küll.

Sattusin netis kogemata ühe pildi peale, mis jäi mulle silma tänu sarnasusele ühe ajaloost tuttava plakatiga. Siin ta siis on - nagu kaks tilka vett! (vasakpoolse pildi allkiri on minu tehtud, mitte osa originaalist)

Möödunud nädalal tekkinud idee ajel käisin eile üle pika aja taas hambaarsti juures. Kuna eelmine selline visiit jäi veel Nõukogude korra viljastavatesse tingimustesse, siis oli endal päris suur huvi, et mida nad sealt leiavad ja kui katastroofiline pilt paistab. Endal oli niipalju infot, et kaks hammast on mul suht juureni ära lagunenud ja ega ka ülejäänute suhtes erilisi illusioone ei heietanud (mul ei ole just parimad eluviisid hammaste säilumiseks). Vaadati siis mu arsenal üle ja leiti, et olukord on küll sitt, aga mitte lootusetu - või isegi mitte eriti sitt. Arstipoolne kommentaar - hambad on küll kaua hooldamata, aga vähemalt on mulle looduse poolt neid päris hea partii antud (mis on veider, sest mu vanematel on mõlemal suht kehvad hambad). Lisaks lünkadele leiti vaid neli väiksemat augukest ja põhiprobleemiks ei olevat üldse mitte need, vaid hambakivi, mida pidi päris rohkelt leiduma. Mu meelest ei kõla see 20 aasta peale üldse mitte katastroofiliselt, seda enam, et olin end mõttes ette valmistanud märksa hullemaks... Nüüdseks on siis kivi maha hööveldatud ja üks auk paigatud, eks paista, millal ülejäänutega valmis saab. :)

Eilne Tartu klubi näitas taas, et tulemus tuleb välja võidelda tahtejõuga ja vastaseid hüpnotiseerides – kui neile ikka mõttes piisavalt palju sugereerida et “tee viga, tee viga”, siis see vahel täitsa toimibki. Aga lisaks vastaste mõttelisele töötlemisele andis ka mängutehnikat päris hästi timmida.


Tol hetkel tabasin end (ma arvan, et umbes kaheksandat korda) mõttelt, et 3NT gämblingut peaks hakkama mängima suvalise mastiga – mu meelest tuleb alati nelja kalliga avades lõpuks välja, et kas 3NT-s on täpselt samad tihid ladvast või siis tehaks neljas kallis ära löök. Manasin siis parasjagu mõttes, et “käi ärtut-käi ärtut”, kui vastane mind üllatas veel paremini, selmet tõmmata ära ka kuningas ja anda partnerile löök, käis ta väikese risti oma kuninga alt! See mitte ainult ei müünud kahte tihi (nüüd on mul 9 asemel 11 latva) vaid koguni kolm, set kui ma oma trumbid lõpuni karpisin, tekkis viimast trumpi tõmmates lauale selline seis:


ja nüüd paneb trump kõigepealt sundi Osti, kes peab säilitama ruutu ässa. Seejärel on ruutukuningas oma töö teinud ja võib minna, ning käes olev risti kaks paneb sundi Westi. Nojah, reaalses elus muidugi mõlemad vastased hoidsid ässasid käes ja ma kasseerisin lihtsalt laua padad sisse.

Veel hullemate tagajärgedega oli järgmine jaotus – kui esimeses tegi inimene endale keskmisest (või nats paremast) põhja, siis seekord oli deltaks maksi ja põhja vahel


Peale partneri 3♠ pakkumist oli mul pehmelt öeldes nõme seis – üks variant oleks kohe 4♥ panna, aga see tundus allaandmisena, seepärast üritasin end kuidagi kuude pongestada. 5♥ vastus ei olnud just eriline moos – nüüd oleks ka ärtut partner mängima jäänud ja sestap proovisin ruutu kuninga kaitsmise huvides mängu 5NT-ga enda kätte keerata. Leo võttis seda kuninga küsimisena – ilmselt ta seda peakski reaalselt olema, kui pole muid kokkuleppeid – ja näitas ♣K olemasolu. Kui ma juba nii olin pakkunud, siis jätkasin protsessi veel 6NT-ga – äkki vastastel on odavad ässad, nad ei võta kahte tihi pealt ära (üks partneri keycardidest on 99% ♠K) ja saame viis pada ja seitse ärtut kotti ajada. Ruutu avakäik ja selgus, et tuleb taas loota kaitseveale. Lauast äss peale, ärtu soldat letti, see kaeti ässaga ja teisest käest ruutu väike paaris kliber ristisignaaliks. Veidi manamist (kuna vastane mängib kiires tempos, siis mitte eriti kaua) ja ilmuski nagu nöörist tõmmatult lauda uus ruutu, sellele järgnes kiire kleim. Ma arvan, et signaaliks oleks pidanud panema ♣3-e – see kaart oli vist ka täiesti olemas.

17. jaotuses langesin inimeste ohvriks, kes kasutavad konventsioone, mida nad meeles ei suuda pidada. Mu isiklik arvamus ühtib selles kohas suhteliselt Bobby Wolffi omaga – sellistel tuleks konventsioonide kasutamine üldse ära keelata. Isegi kui seeläbi hea tulemus saada, rikub see mängu mõnu (seekord saime keskmise). Lugu siis selline, et avab Leo nõrga NT-ga, vastane paneb vahele 2♣, mis tõlkes lubab mõlemat kallismasti ja mul on käes:

ma olin küll enamvähem kindel, et vastased on jälle midagi ära unustanud ja pakkujal on risti, aga see selleks – ma olin suhtkoht võimetu midagi ette võtma. Ja pealegi on alati tõesti olemas variant, et vastasel ikkagi need kallismastid on – Kuma GP viimases voorus avas vastane avanguga, mis lubas ruutut või kalleid ja mul olid 5-4 kallid – täpselt nagu temalgi. Panin siis kontra (väärtused), vastane pani 2♥ ja jõudis kaks passi minuni. Nüüd leidsin, et asi on eriti p...s – Leol on ilmselt ka pikk ärtu, et ta selles kohas välja ei võtnud (tegelikult oli tal küll ärtu lühike, aga täismiinimumleht – sellega me ka väga härgama ei hakka) – aga noh, kuna meil geimi ei pruugi olla, siis kaitseme seda ja loodame et tuleb 150 või 200 osamängu vastu. Peale avakäiku selgus, et 2♣ oligi naturaalne, aga defineerida seda lehte kallismastidena ei olnudki nii möödas – nimelt ilmus lauda:


Veel hullem lugu on, et 2♥ tuleb peaaegu välja (võib-olla tuleb päriselt ka), aga õnneks kuidagi triivis siiski üheta.

Lõppes turniir ka kahe huvitava jaoga:

Kuna Leo lubas oma kontraga 2♠ peale kehva padamasti, siis tegin järelduse, et mõni muu mast peab tal hea olema ja minu lehte ning pakkumist arvestades on see ilmselt ruutu. Kuna ma ei olnud kindel 4♥ saatuses (minu poolest võib see vabalt välja tulla), siis otsustasin pakkuda 5♦ - heal päeval tuleb seegi välja ja eriti heal päeval tulevad välja mõlemad lepingud. Kui selgub, et hindasin Leo kaarti valesti, mis seals' ikka – seda ennegi juhtunud ja maksipaarikal ei tekita sel viisil saadud põhi sügavamaid traumasid (matšis oleks küll nats piinlik 800 eest õhutõrjesse ronida).

Tehti pada avakäik ja esmapilgul tundus, et asi on väga roosiline – kui õnnestuks piirduda ühe pada- ja ühe ristikadujaga, tuleks see viis ruutu väljagi. Järgnes padaäss, padalöök, ristiga üle ja uus padalöök – seega läks kaheta. Aga hea uudis on see, et vähemalt olime õiges tõkkes oma pooleks jõuga.



Miks Leo niimoodi pakkus, seda ma ei oska aimata (ma ilmselt ei oleks kahe ärtu nahaga 2♥ vaid 2♠ pannud), aga ses suhtes töötas asi hästi, et nagu mäng oli käinud, oli mul juba üheksa tihi kotis ja praegusel hetkel lauast pada käies ei ole kaitsel enam võimalik mind takistada saamast veel kahte tihi oma ♥Ä9-ga – kui lüüa vahele, siis viskan krohvi ja jään kahvliga ootele, kui visata krohvi, löön üheksaga.

Selles suhtes on jagu hea, et siin on esindatud kaks vana õpetussõna -
A) Trumbis ära käi duublist suuremat! Trumbikäik oli hea (ja pakkumise valguses igati loogiline), aga kui avakäiguks oleks tulnud väike trump, mitte kümme, siis ei oleks seda trumpcoup'i seisu tekkinud.
B) Võrdsetest kaartidest mängi see, mida niigi kõik teavad, et sinu käes on! Kui ma lõin teist pada ja sellele kukkus emand, siis oli mul 100% teada, et üks pada löök on veel ohutu. Kui “kukuks” äss, siis ma selles nii kindel olla ei saaks. Ja kuna ma löön, siis partnerit selline äravise kuidagi ei eksitaks. Ma ei tea, kas antud jao puhul oleks vahet, aga ma ei pidanud hakama alternatiividele mõtlemagi, kuna emanda vise dikteeris automaatse mänguplaani.