Lõpuks sai turniir läbi. Viimane päev möödus
sündmustevaeselt: kõvematele (Bulgaaria ja Iirimaa) kaotasime, nõrgemaid
(Šveits) võitsime.
See-eest nägin ära sellise üllatava asja, nagu meeldivad ja
sõbralikud Bulgaaria bridžimängijad – see paar, kes meie vastu mängis oli väga
toreda käitumisega. Kuigi nad mängisid natuke paremini, kui meile meeldinuks. Üldse
tuleb tunnistada, et sel turniiril oli õhkkond vähemalt meie lauas väga hea, ei
mäleta ühtegi ebameeldivat screenmate’i. Teiste jutust ma sain aru, et
serblased olid tropid olnud, aga nende vastu me ei mänginud.
Kokkuvõttes saime 19 võitu ja 17 kaotust ning lõpptabelis
olime 368.44 punktiga (keskmine olnuks 370) 21. kohal 37-st. Mis üldiselt on
natuke kehvem kui viimastel kordadel, kus me oleme olnud teise kümne teise
pooles, kuid mitte midagi häbiväärset – eriti kui arvestada asjaolu, et
viimasel ajal on kõik koondise paarid asju natuke kergemalt võtnud. Kui tulla
tagasi turniiri alguses kasutatud termini „baasmäng“ juurde, siis sellega
tundub kõik korras olevat. Lihtsalt teravusest (ja mis siin salata, päris
tippudega võrreldes ka „heast“ rutiinist ja oskustest) jääb hetkel puudu. Nii
et võib end headeks bridžimängijateks edasi pidada. Huvitav oli see, et tegelikult oli Eesti võistkonna vastu mängimine päris heaks lakmustestiks teiste võistkondade tugevuse hindamisel. Kui välja jätta Võidupühale sattunud matš sakslaste vastu, siis parim võistkond, keda me võita suutsime, oli 14. kohale jäänud Island. Samas meist tahapoole jäänud 16-st võistkonnast kaotasime vaid kolmele: Türgile, Venemaale ja Rumeeniale.
Naiste-seenioride omavaheline korrespondentsvõistlus lõppes
naiste napi võiduga: mõlemal võistkonnal oli 23 vooru, naiste koht oli 21/23 -
175,15 VP-d, seenioridel 23/24 161,36 VP-d. Kusjuures veidral kombel said ka
seeniorid omamoodi vaba vooru – nende vastu jäi üks rumeenlane lauda tulema ja
meie omadele märgiti protokolli 13:0 võit. Huvitav küsimus STK-le, kas sellise
võidu eest ka meistripalle peaks andma?
Mõlemad tulemused on „nagu ikka“ – üldiselt ongi naised ja
seeniorid kuhugi sabaotsa platseerunud.
Naiste puhul muidugi on positiivne, et
nad olid võistluses rohkem „sees“ kui varasematel aastatel, 22-st matšist saadi
kuus võitu ja kaks viiki, ma usun, et järgmine kord näeme korralikku progressi –
kui õnnestub lauda saada kolm „töötavat“ paari. Seenioride puhul on aga üllatav
see, et tegemist on siiski Eesti mõistes täitsa korralike mängumeestega,
kellelt võiks eeldada paremat esinemist – ilmselgelt viitab see, et Eesti
püramiidi tipp on natuke kitsavõitu ja järsem kui kohalike tulemuste pealt
oodata võib. Selles suhtes ootan huviga, mis hakkab saama Wroclawi
bridžiolümpial, kui koondises on kaks paari selle taseme debütandid. Ma küll
aiman, et ega midagi head ei saa, aga kindlasti loodan parimat.
No comments:
Post a Comment