Baskimaa - Navarra - Languedoc. 6. päev - Languedoc.

Täna jõudsime oma reisi kaugemasse poolde, ületasime piiri ja läksime Prantsusmaa poole. Tegevuse poolest ei olnud see just väga tihe päev, aga nagu ikka, kipuvad asjad pikaks minema. 

Lubatud pilt meie hotellitoa aknast - ehk siis põhimõtteliselt voodis lebotades ja katuseaknast välja vaadates.

Hommikul hakkasime oma hotellist tulema ja esimeseks sihtpunktiks olid Niaux koopad. Tegemist on siis Prantsuse Püreneedes asuvate koobastega, mille muudavad märkimisväärseks seal asuvad koopamaalingud, mis on pärit suurusjärgus 13 000 aastat tagasi. Tegemist on koobastega, kuhu lastakse inimesi sisse (nt. Lascaux’s ja Altamiras olevat külastajate jaoks ehitatud koopiad)- kuigi suhteliselt piiratud määral – max 25 korraga, kolmveerandtunniste vahedega. Koopad on selles suhtes omapärased, et inimesed on neis jõlkunud juba alates 17. sajandist ning sinna ka mingit graffitit teinud, aga see, et tegemist on eelajalooliste joonistega, tehti kindlaks alles 1907. Teisest küljest oli imelik, et see oli ürginimeste jaoks mingi riituskoht: elujälgi sealt leitud ei ole ja võib arvata, et seal käidigi ainult maalimas ja ilmselt veel midagi tegemas: joonised olid koopasuust üsna kaugel eemal kottpimedas, st. maalimiseks pidid nad sinna kaasa võtma tõrvikud, segama värvid ja korraldama korralikud ettevalmistused. Kõige tähelepanuväärsem koopasopp, nn. Must Tuba meenutas "arhitektuurilt" katedraali ja oli väga hea akustikaga, eks pidasime oma laulupeo maha seal meiegi - kohalik giid soovitas meil laulda hümni ja kuulata, kuidas kajab.

Niaux koobaste väravad: seal oli tehtud vaateplatvorm ja paneelide sisekülgedel asus näitus

Vaateplatvormilt avanes selline pilt. Tee üles oli kitsas ja käänuline ning kuristikupoolses küljes istudes oli vaade bussi aknast mitte just väga julgustav.

Kuna sees ei tohtinud pilte teha, siis guugeldasin ühe netist... 

Kuna koopasse lasti maksimaalselt 25 inimest korraga, aga meie grupis on 40 liiget, siis läks seal natuke kauem kui plaanitud ja seetõttu jäi järgmise koha – Foix kindluse – vaatamine napimaks, kui mulle meeldis. Ilmselt mängis seal oma rolli ka see, et inimestel muutus kere heledaks ja söögi hankimine kippus muutuma prioriteediks.

Foix iseenesest on tänapäeval suhteliselt mõttetu koht in the middle of nowehere, aga keskajal olid Foix’ krahvid ühed Euroopa võimsamad ülikud. Esialgu tegelesid nad katarite kaitsemisega paavsti/inkvisitsiooni/prantslaste eest ja pärast sõlmiti dünastiline liit teise kohapealse suurfeodaali Bearni krahviga ning Saja aastase sõja paiku peeti neid põhimõtteliselt sama kaalukategooria staarideks kui Inglise ja Prantsuse kuningaid. Viimane Prantsusmaast lahus olev – niivõrd-kuivõrd – Foix krahv oli hilisem Prantsusmaa kuningas Henri IV.

Oli selle kõigega kuidas oli, aga loss oli neil igatahes vägev, väidetavalt jäi see relvajõul vallutamata…  Kuna seda hakati kasutama vanglana, elas ta üle ka tolle ajastu, kui Richelieu käsul kohalikud kantsid maha lõhuti ja näeb välja nagu tõeline keskaegse lossi arhetüüp. Käidud sai ka torni tipus ja alla põrnitsetud, aga nagu mainitud, ajalimiit tuli kahjuks peale.

Vaade linnast lossi poole

Kohalikud majad mingis iidses ehitusstiilis, mis nägi väga ilus välja. Väidetavalt oli seal mingi kivide, prügi, laudade ja õlgede segu ning sellest olevat väga kiire ja lihtne maju ehitada, kuid nende halb külg on, et põlevad nad samuti hästi. Ja nagu kohalik giid tähelepanu juhtis, siis muinsuskaitsele vilistatakse kohati ka sealkandis, need valged aknaraamid nägid tõesti natuke kummalised välja.

Ja vaade lossist linnale. Räpane rahvarämps...

Võtsin ühe torni tipust linnuse kaks ülejäänud torni ka peale 

 

Õhtu lõpuks sõitsime Carcassonne’i nii et homme on jälle lossipilte oodata

Hotell on mugava koha peal, kohe Carcassonne'i müüride ääres - pilt on tehtud hotelli ukselävelt