Baskimaa - Navarra - Languedoc. 7. päev - Carcassonne-Camargue.

Tänane päev oli tõenäoliselt reisi seni parim. Hommikul alustasime Carcassonne’i Cité avastamisega – ehk siis seal oli müüridega ümbritsetud kogu keskaegne linnasüda ja lisaks veel kohaliku aadli kindlus. Müüre oli mitte üks, vaid kaks ja kõik nägi välja nagu liiga ilus, et olla tõsi. Tõenäoliselt nii ongi. Lähemalt kirjeldama ei viitsi seda hakata – asi on piisavalt tuntud ja giidi väitel on tegu turistide hulga poolest Prantsusmaa turismimagnetiga nr. 2, Eiffeli torn on siiski eespool.

Lisaks müüridele oli seal ka hulganisti pudipadipoode turistinänniga ja ma jõudsin mingil hetkel tõdemusele, et „peaks hakkama ehteid kandma“. Häda siis sellest, et poed on lademes täis ilusat nänni, aga nagu lihtsalt niisama ei taha midagi osta. Naisterahvastel on selles suhtes hulga lihtsam – leiutad mingi ilusa ehte ja ostad selle ära – aga mida peaks tegema inimene, kellel on elus olnud umbes-täpselt üks ehe, ehk siis koolilõpusõrmus, ja seegi juba 15 aastat kadunud? Lõpuks ikkagi lõpetasime kaubandusvõrgu ohvrina ja varusime pisikese kuid ilusa Oksitaani risti kujulise külmkapimagneti.

Lossi sissekäigu juures olev kuju, mis peaks kujutama saratseenide printsessi, nimega Carcas, kelle järgi linn nime on saanud. Legendi kohaselt olevat ta jäänud piiramise ajal linna pealikuks (ta mees või vend oli surma saanud) ja kui häda oli suur, siis ülbitsemise mõttes lasi sea nuumata ning läkitas piiravatele frankidele vastu pead. Nood vaatasid, et ju siis piiratavatel ressursse jagub kui nood niimoodi priiskavad, ja lahkusid.... 

Linnas oli ka suht lahe katedraal, mis oli täis ilusaid vitraaže

Kahjuks ei saanud me ka Carcassonne’i avastada päris nii palju, kui see koht väärt oleks, aeg pressis natuke peale.

Edasi sõitsime Vahemere poole, aga tee juures tegime peatuse Lõuna-Prantsusmaa suurima megaliitehitise juures. Kohanimi on mul muidugi juba meelest läinud. Väidetavalt olevat Languedocis dolmeneid ja menhireid täitsa palju, kuigi vähem kui Bretagne’is, aga need ei olevat väga muljetavaldavad. Seal oli siis üks dolmen (varem olnud neid rohkem, aga noh, 5000 aastaga jõuab nii mõndagi kaotsi minna), mida me vaatamas käisime. Selle juures tabas meid veel üks looduslooline üllatus – nimelt seal kubises tsikaadidest, kes tegid sellist müra, mida ei ole võimalik kirjeldada, ma olin autost välja astudes veendunud, et tegemist on mingi kastmismehhanismiga.

5000 aastat kiviehitist minu pea kohal ähvardavalt varitsemas. Õnneks mitte varisemas.

Järgmiseks sihtpunktiks oli külake nimega Marseillan. Tegemist on suhteliselt mõttetu kalurikülaga, mis asub toreda laguuni ääres, mis on üks Prantsuse kõvemaid karbikasvatuskeskusi (teine vingem koht on Atlandi ääres, Bordeaux kandis). Läksime siis ühte kohaliku ettevõttesse, kus kõigepealt anti meile süüa: eelroaks röstitud rannakarbid, mis olid maitsestamata, kuid ilmselt tänu „mere maitsele“ mõnusad ja vürtsikad, sellele juurde veel Sangria. Kui rannakarpe olen ma varemgi söönud (tõsi, enamasti purgistatud kujul mingis marinaadis), siis edasi läks asi aga tõepoolest huvitavaks. Teiseks eelroa käiguks oli laud kaetud austrite ja meritigudega, sekka veel ka krevette – ning ilmselt mereannivastaste lohutuseks ka väike vaagnake vorsti- ning singijuppe. Ei austreid ega tigusid polnud ma kunagi varem tarbinud, sestap olin ma selle käiguga äärmiselt rahul ja testisin mõlemaid korralikult järgi – ja mõlemad osutusid väga mõnusaiks, eriti tigu. Kusjuures isegi Maarja testis mõlemad ollused järgi ja jättis nad välja sülitamata (kuigi ähvardas, et tõenäoliselt järgmine kord enam ei proovi). Kolmas käik oli natuke ebaõnnestunud – kalmaari sees oli mingi lihaollus – nimelt kalmaar oli natuke kumjaks küpsenud, aga magustoit see-eest oli jälle hea – ma ei tea, mis see oli, aga kui ma seda kuidagi kirjeldama peaksin, siis ütleksin, et kõige sarnasem kirjeldus oleks vanillikaste koos vahukommiga.

Seejärel läks asi veelgi paremaks: meile tehti väike ekskursioon, kus tutvustati karpide kasvatamist. Lühidalt asju kokku võttes: see kand on ideaalne karbikasvatuspiirkond, kuna seal on põhimõtteliselt tegu riimveega (sisse tulevad suured jõed ja kanalid ning põhilisest Vahemerest on ta mõnevõrra eemaldatud, õigemini ühendatud kahe läbipääsuga). Tüübid toovad Bordeaux kandist austrihakatisi ja kasvatavad need suureks (kahe aastaga, kui Atlandis läheb selleks neli aastat) ja seal piirkonnas on umbes 650 väiketootjat: laguun oli tõesti paksult täis karbiplatvorme, nagu päikesepaneelid juba. Pool püütavast läheb kohe kaubaks käest kätte kohalikul turul, teise poole ostavad kokku supermarketid ja selline seltskond. Ühesõnaga – koha peremees rääkis üsna palju ja meie üritasime aru saada. Selle arusaamise kahtlane külg oli muidugi see, et tema rääkis vaid kohalikke keeli (ehk siis reaalselt prantsust) – ja meil väga prantsuse keele oskajaid ei olnud, tõen. mina olin seltskonnas selle poolest umbes kolmas. Kuigi meil tekkis Carcassonne’is kohalik abivägi – ehk siis üks eestlane, kes on seal vabatahtlikuna, siis tema prantsuse keel väga hea ei olnud, aga eks nad Maarjaga üritasid rahvast natuke kursis hoida. Mina salgasin oma oskused külmalt maha.

Teod ja krevetid koos aiolipotsikutega. Teod olid üllatavalt lihasarnased ja maitsvad....

Õnneks ei pidanud me ise austreid avama, vaid meid ootas juba kaetud laud

Vaade merele. Need platvormid on siis asjad, mille külge kinnitatakse austrikarbinöörid

Õhtu lõpetuseks sõitsime Camargue’i regioonis olevasse Le Grau du Roi linna, mis saab meie baasiks kuni reisi lõpuni. Tegemist on linnakesega Rhone’i suudmes, mis on täiesti viisakas turistilõks. Panime asjad maha ja tegime väikese tuurikese rannas ning linna peal ja võib öelda, et ilm on võrreldes reisi algusega end ära keeranud: kui varem oli selline armas eestimaine ilmake, ehk pluss paarteist ja vihmasabinad, aga nüüd on kuskil kahekümne viie kanti ja päike lõõskab. Ning linnakese jäätiselettides on umbes 50 erinevat maitset. Hotell asub meil kohe rannal (liiv algab kohe pärast hotelli ees olevat tänavat, vesi ca 70 meetri kauguselt) ja vaade on mere poole. Hetkel käib küll tänaval mingi melu, aga ehk jääb millalgi vaiksemaks.

Vaade hotellitoa aknast

Homme on plaanis minna sõidule kanalil ja vaadata Rooma ajast pärinevaid akvedukte. Eks me näe, äkki saab reisil konnad ka ära proovida...