Baskimaa - Navarra - Languedoc. 9. päev - Aigues-Mortes

Pidu hakkab siin vaikselt läbi saama: täna on reisi viimane päev (tehniliselt võttes on muidugi viimane päev homme, aga see on sisustatud lihtsalt tagasitulekuga). Planeeritud oli see täieliku puhkepäevana – ühegi atraktsiooni külastamist nimekirjas polnud ja kes tahab, see logeleb rannas, kes tahab vaatab linnas ringi jne.

Kuna meie giid oli poetanud vihje, et meist ca 7 km kaugusel asub huvitava nime ja ajalooga linnake Aigues-Mortes. Kuna ilm ja ilmateade tundusid ideaalsed, leidsime, et parim viis sinna minna on jalgrattaga. Õnneks oli laenutus kohe hotelli kõrval ja transpordivahendi soetamine osutus imelihtsaks. Maarja sai veel saksa keeltki harjutada, kuigi me ilmselt oleksime selle asja joonde ajanud ka prantsuse või inglise keeles, küsis sealne tööline, et kas me saksat räägime – ja oligi ühine keel leitud. Mina noogutasin lihtsalt pead kaasa (kuigi üllataval kombel sain ma täitsa aru, millest nad rääkisid). Ainuke ebameeldiv asi oli, et ma pidin sõitma naistekaga, mis oleks võinud olla natu-natukene suurem, aga 7km siledat maad sellega läbida ei olnud ka eriline probleem.

Rattatee oli ülihea asfaldiga, sile ja sirge, ning käis läbi looduskauni koha – ehk siis vasakul küljel (minnes) oli mingi järvelaadne asi, paremal pool aga kanal, mille taga asusid soolatasandikud ja kus võis näha aukartustäratavalt suuri soolakuhilaid. Järv kubises lindudest, muuhulgas pidas seal laata parv flamingosid ning tsikaadid siristasid täiega.

Maarja taustal on kujud le Grau-du-Roi sadamas, ilmselt kujutavad meremeeste naisperet....

Jalgrattateel. 

Need künkad (kraanad skaalaks) on sool....

Jalgrattatee ääres olid ka neli valget hobust koos kahe vasikaga. Nagu näha, siis olid nad möödasõitjate suhtes sõbralikult meelestatud. Ma ise küll ligidale ei julgenud minna, ma ei usalda hobuseid. Ahjaa, varem polegi vist kuskil maininud, et Camargue'i piirkond on kuulus oma valgete hobuste poolest, see on vist umbes üks väheseid asju, mida ma enne siia tulekut selle kohta teadsin.

Aigues-Mortes (mis pidi kohalikus murdes tulema sõnapaarist „Surnud vesi“) oli küll sadamalinnana juba keskajal kaubanduslikult läbikukkunud ettevõtmine: sadam kippus ummistuma, kaubapunktina jäi ta ikkagi Nimes’i ja Toulouse’i eelsadamaks ja elu natuke kiratses; kuid poliitiliselt oli tegemist väga olulise asjaga. Nimelt oli see esimene koht, kus Prantsuse kuningriigi piirid jõudsid Vahemere äärde. Toimus see aastal 1248 (samal aastal, mil Tallinn sai linnaõiguse), kui kuningas Louis IX Püha hankis selle maatüki, et püsti panna sadam, mille kaudu ristisõdadesse purjetada. Kuna teadupärast üks kord reha otsa astuda on selgelt liiga vähe, võttis ta sama asja ette ka aastal 1270, kus lõpuks sai koolera, mille kätte ta kooles, aga mitte enne, kui oli siia piraka torni püsti pannud, mille külge tehti lõpuks kindlus. Edasi oli Aigues-Mortes kõigepealt oluline kohana, kus Templiordu rüütleid vangis hoiti ja paar sajandit hiljem hugenottide kantsina. Lõuna-Prantsusmaa see ala, kus varem oli olnud tegev katarite liikumine, oli ka protestantismi tekkimisel väga aldis olema usklikum kui paavst ise ja see paavstile koos tema kildkonnaga (ennekõike Hispaania kuningakoda) see teadagi väga ei meeldinud – ilmselgelt rahakoti pihta oli hoop liiga valus. Prantsusmaal peeti sajandi lõpuni maha vähemalt 8 ususõda ja asi rauges alles siis, kui troonile sai Navarra Henri (Prantsuse kuningana Henri IV), kes sünnilt hugenotina jõudis tõdemusele, et „Pariis väärib missat!“ ja vahetas usku, ning andis välja Nantes’i edikti, millega määras kindlaks linnad, kus hugenottidel on omad privileegid. Ning nende linnade sekka (mida oli kümmekond) sattus ka Aigues-Mortes. Paraku järgnevate valitsejate Louis XIII (või pigem tema kardinal Richelieu) ja Louis XIV jaoks sõnamurdmine probleem ei olnud ja hugenottide kiusamine taastus ning kestis põhimõtteliselt Prantsuse Revolutsioonini – reaalselt ilmselt kauemgi. Ning neile tuli loodud pirakas loss kasuks selles suhtes, et sinna andis vangi panna palju inimesi, kes uskusid küll sama jumalat, aga  natuke „valel“ moel, seega sai sellest suurim vangla protestantide jaoks. Mingi hetk hakati kinnipeetavate hulka küll vähendama ja peeti kinni vaid tähtsamaid, vähemtähtsamate puhul saadeti mehed galeeriorjusse ja naised asumaadesse, kus nad pandi vägisi abiellu korralike usklikega.

Mälestuskivi hugenottidele

Maarja ühel linnuse põhjakülje käigul

Katsetused panoraamiga - põhimõtteliselt võiks olla kogu linnuse müür pildil

Müüri juures oli autokaravanide peatuspaik - ja neid oli seal päris palju. Tegelikult see idee - autokaravaniga Lõuna-Prantsusmaal puhata - tundub üliheana

Pilt müürilt soolaväljadele

Tänapäeval on kindlus säilinud (või restaureeritud?) põhimõtteliselt täisformaadis: olemas on terviklik linnamüür – okei, sinna on tehtud liikluse hõlbustamiseks allapoole avausi, mida esialgu ette polnud nähtud, seega sai teha ca 1,5 kilomeetrise ringretke müürikäigu peal. Käigule jäävaid torne kasutati muuseumisaalidena, kus siis valgustati lisaks kohalikule linnale ka laiemalt selliseid teemasid nagu Louis Püha, reformatsioon, ususõjad, Kamisaaride sõda, naiste roll prantsuse protestantismis jms. Ühesõnaga me kulutasime linna peal kokku umbes 5 tundi (koos söögi ja poerehaga) ning siis vurasime koju tagasi. Mis siin salata, selline turistitamise viis meeldis mulle siiski natuke rohkem kui senine „palju ristikesi erinevate – kuigi ülivingete – vaatamisväärsuste juures“, nii et jäin tänase päevaga väga rahule. Samuti oli väga mõnus pärast pikka pausi taas jalgrattaga sõita.

Vaade linnuse kõige imposantsemale tornile

Ja vaade torni tipust linna läbivale kanalile

Õhtu lõpetuseks tegime väikese poetuuri le Grau-du-Roi’s (ahjaa, saime Aigues-Mortes’is teada, et „grau“ tähendab looduslikku kanalit, äkki eestikeelne vaste oleks „väil“?) ja õhtu lõpetasime crepi ja jäätisega. Lõpuks võtsin julguse kokku ja proovisin ära ererohelise kaktuse-piprajäätise. Kiidan seda ja julgen kõigile soovitada, aga hoiatan, et kuigi tegemist oli kahtlemata magustoiduga ja ta oli mõnusalt värskendavalt hapu, oli see ka tõesti vürtsikas, pärast suulagi õhetas. Nii et kui kellelgi tuleb tahtmine seda proovida, soovitan teiseks kuuliks võtta midagi mahedat. Mul vedas, leidsin, et tahan proovida ka litšijäätist, ja see sobis üsna hästi.

Homme alustame minekut hotellist kell pool seitse hommikul ja kogu päeva teema on „pikk tee kodumaale“, seega ilmselt võib selle reisikirja lõppenuks lugeda. Võib-olla siiski teen mingi kokkuvõtva postituse, aga see läheb lahtrisse „kui viitsin“ – ja teadagi, kuidas mul viitsimisega lood on.