Uusaastalubadused ja muud sõnavahtu

Kuna uus aasta on see hetk, kus tasub anda lolle lubadusi, kuidas ennast paremaks muuta, siis teen endapoolsed ära – ja panen nad kirja, et mulle võiks neid aasta pärast nina peale visata.

Kuna ma üldiselt olen endaga rahul (ma saan aru küll, et objektiivselt võttes nagu palju põhjust pole, aga ma üldiselt olen leplik ja rahumeelne inimene), laisk ning pragmaatiline pealeselle, siis ei saa need muidugi väga põrutavad olema. Näiteks – mul pole mingit mõtet lubada, et nüüd hakkan trenni tegema ja võtan N kilo alla. Kui väljas on külm, märg, vastik ja pime, siis jee ma midagi tegema hakkan… Aga sellegipoolest on asju, millest ma ise tunnen, et viimasel ajal on puudu jäänud. Muu hulgas ka plogimine – aga selle kohta ma tean, et mingi hetk tekitan endale jälle pausi sisse, nii et seda eesmärgina ei sõnasta.

Suur number 1 selles listis on lugemine.

Viimasel ajal ei jõua kuidagi raamatud kätte ja vaba aeg läheb kas lihtsalt niisama akude laadimiseks, sudokude tegemiseks või arvutis CIVi mängimiseks. Kõik on ju suurepärased tegevused, aga ma aeg-ajalt taban end samalt äratundmiselt, mille tõttu ma netis pokkeri mängimise lõpetasin: „see teeb natuke rumalamaks“. Ma ei kavatse ühestki eelpoolnimetatust küll loobuda, aga võtan plaani neid tegevusi lugemise arvelt kärpida. Ehk siis sõnastan eesmärgiks:

„Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.

See on parasjagu raamat nädala kohta ja natuke võimalust looderdada  (mille pärast ma väga süümekaid ei tunne, kuna tehniliselt võttes loen ma tänu oma töökohustustele niikuinii aastas läbi vähemalt 10 raamatut – ajalooõpik on ju ka raamat, eks?).

Ja praegu on siis ilmselt õige hetk uhkusega teatada, et vana aasta viimasel õhtul tänu Mairi jõupingutustele minuni jõudnud „Eestid, mida ei olnud“ sai paar tundi tagasi läbi loetud ja esimene linnukene kirja pandud.

Number 2 on hoopis teisest ooperist. Nimelt me elame küll oma praeguses residentsis juba ligi 9 aastat, aga tehniliselt võttes on kolimine endiselt pooleli. Nimelt kügeleb meil elutoas üks klaver, Krasnõi Oktjabr nimeks, mis kõikide plaanide järgi pidi asukoha leidma teisel korrusel, kuid seoses trepi kitsuse ja järskusega pole sinna kuidagi jõudnud. Uusaastaõhtul tegime katse seda üles nihutada, aga isegi kui kandva jõu poolest võinuks sellega toime tulla, siis paraku tegi see, et palju inimesi seda korraga tõstma ei mahu, ikkagi oma töö ära ja üritus jäi pooleli. Asja ainukeseks positiivseks küljeks oli see, et klaveri alt sai aastatega kogunenud tolm likvideeritud. Vahepeal avanenud pilt kinnitas minu sügavat veendumust, et meie elutuba on ilma selle pillita kordades harmoonilisema ja ilusama väljanägemisega. Seega:

„Klaver kaob!“

(eeldatavalt ülemisele korrusele, Maarjal on temaga mingi emotsionaalne side, kuigi minu teada on ta seda 12 aasta jooksul ainult ca kaks korda mänginud ja päris likvideerimine seega ilmselt ei tule töösse)

Number 3: Bridžialased eesmärgid:

Kuigi sel aastal on ka Euroopa meistrikad, siis ilmselt tuleb tõele näkku vaadata, et amatööridena oleme me oma tipus ära käinud ning neljast pikaaegsest koondise paarist mitte ükski reaalselt mõtestatud tööga ei tegele (üks on üldse lahku läinud) ning sama tasemega paare pole vahepeal tekkinud. Seega sportlikke eesmärke sättida ilmselt pole mõtet – rahvusvahelisel tasemel on lagi käes ja Eesti siseselt ei ole turniiridel kõrgete kohtade saamine motiveeriv, kui siis ainult esteetilise naudinguna kui õnnestub hästi mängida.

Tõsi, sügiseti on küll igal aastal „väikeriikide EM“, kus Eesti on regulaarselt medali saanud – viimasel sügisel jäädi küll ilma – aga minu hinnangul, mida ma küll olen korduvalt välja öelnud, aga ega üks kord juurde liiga ei tee, on sealne edu ikkagi suhteliselt eneserahuldamise mastaabis ettevõtmine, ning me Leoga ei ole reeglina seal Eestit esindanud (viimane kord leiti, et kuna „suurt“ EMi pole, siis peaks sinna kolm paari saatma – kahepäevasele turniirile! – ja me loobusime, kuna see ei tundunud enam muude asjade logistika paika saamiseks mõistlik ettevõtmine).

Seega ilmselt saab eesmärk olema jätkata senist tegevust algajatega (uhkuse/ülbusega nendin et kuigi meil pole praegu päris nii kõvasid juuniore kui „minu ajal“, on juunioride üldseis läbi aegade parim, praegune juunioride umbes viienda koondise tase oleks minu karjääri ajal enamasti olnud umbes teise koondise tase, ehk siis „rohkem entusiastlikke noori/uusi bridžikäppasid!“

Lisaks peaks reanimeerima oma bridžiplogi – kuigi ilmselgelt iga päev ma kirjutada ei jõua, siis nädalas vähemalt korra ikka peaksin suutma midagi ette võtta – mõni huvitav jagu ju ikka ette tuleb, arvestades, et ma nädalas neid ca 60-80 mängin. „aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“

4. Oma igapäevast leiba palehigis teenides võiks ju ka mõned eesmärgid olla. Need küll paraku ei ole ainult minus kinni, aga võiks ju plaani võtta juhendada oma bandet piisavalt, et „mu õpilased osaleksid maksimaalselt edukalt ajaloo-olümpiaadil ja koolinoorte mälumängu meistrivõistlustel“. Mis on maksimaalne edu, selle kohta pole mul õrna aimugi, aga küllap ma tulemusi nähes ära tunnen, kas ma olen rahul või ei.

5. Kuna seoses täiendavate kohustustega on mul olnud üsna raske sügis, siis jõudsin tõdemusele, et isegi minu võimetel on piirid. Seega olen kasutanud jõuluvaheaega ennekõike akude laadimiseks (kuigi jah, minu vanuses kolmest järjestikusest ööst kahe vahele jätmine ei kõla pealtnäha päris sedamoodi – aga ma tunnen, et see nii toimis) ja olen jõudnud tõdemusele, et „Ennast rihmaks ei tõmba!“ Ehk siis ilmselt vaatan läbi oma erinevad kohustused ja ajagraafikud ning – nii kahju kui mul seda ka öelda ei ole – lükkan ülikooliõpingud pausi peale. Lõppeks mul ei ole see teine magistridiplom otseselt hädavajalik ja kuigi ma seda ikkagi pigem tahan, siis ilmselt on mõistlik asja lähemalt vaadata sellisel hetkel, kui vabamat aega rohkem on. Tõenäoliselt millalgi siis, kui ma tunnen, et ma olen liiga vana, et juunioridega mässata või kui ma olen piisavalt osav õpetaja, et võin seda ametit seljaaju pealt teha.

Ühesõnaga list siis lühidalt kokku võttes selline:

1. „Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.

2. „Klaver kaob!“

3. „Rohkem entusiastlikke noori/uusi bridžikäppasid!“

4. „Aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“

5. „Mu õpilaste maksimaalselt edukas osalemine ajaloo-olümpiaadil ja koolinoorte mälumängu meistrivõistlustel“.

6. „Ennast rihmaks ei tõmba!“

Tundub aus.

Lõpetuseks siis muud sõnavahtu ka, nagu pealkirjas lubatud.

A) Leidsin, et ma olen sotsiaalselt alaarenenud. See kolmest ööst kahe vahele jätmine sai juba ära mainitud (üks läks bridžimaratoni alla ja teine oli uusaastaöö, ning tegelikult viimasel puhul ma ikkagi hommikul kuuest liikusin magama), aga tuvastasin, et ma kipun ennekõike lävima nooremate inimestega: näiteks uusaastaööl siin olnud bande keskmine vanus oli noorem, kui minu 25. sünnipäeval olnud inimeste keskmine vanus. Vähemalt ma eeldan seda, kuna see oli praegu 25 aastat ja „kui ma väike olin“, siis lävisin ma ennekõike inimestega, kes olid minust vanemad – ehk siis paradoksaalsel kombel mingi hetkeni olin ma seltskonnas enamasti kõige noorem inimene ja praegu olen üks vanemaid. Tegelikult on noorte seltskond tore (muidu ma ei tegeleks asjadega, millega ma tegelen), aga tekitab huvitavaid logistilisi probleeme – nimelt neil pole reeglina ei lube ega autot, ning meie juurde navigeerimisel tuleb natuke rohkem vaeva näha.

B) Loetud raamat – „Eestid, mida ei olnud“ – väärib ometi vastukaja? Hindaksin seda „rahuldava“ hindega – kuigi jah, see „rahuldav“ on sellise kõrvaltooniga, et ma ootasin natuke rohkemat. Tegemist oli siis lühijuttude kogumikuga, kus Eesti ajaloo peale on põimitud lugusid, mida siin ei olnud – mõni rohkem alternatiivajaloo moodi, mõni rohkem fantaasiasse. Jõudsin tõdemusele, et mulle ei meeldi, kui ajaloolised sündmused on kokku miksitud üleloomulikuga – ükskõik kas siis fantaasiaga või ajastule ebakohase teadusega, vaid ma eelistan väga tuntavalt usutavaid variatsioone tuntud teemadel. Sestap kogumikus olnud asjadest meeldisid enim Weinberg ja Seeder, samuti ka Sander (kuigi see ei olnud minu hinnangul alternatiivajaloo žanrisse kuuluv, välja arvatud sellega, et ta tegevus toimus ajas/kohas, mis oli Eesti). Ja nagu Mairiga lõõbitud sai, siis see tekitas tunde, et „huvitav, kas ma isegi ei oskaks mitte paremini kirjutada“.

Vastus sellele on kahjuks küll „kindlasti mitte“, kirjanduslike kalduvustega mind paraku pole väga õnnistatud – kuigi magtöö kaitsmisel pidas retsensent vajalikuks ära märkida, et „autoril sõnu jagub, aga õnneks on ta hästi loetav“ (vms). Aga jah, ma olen tuvastanud enda juures loova fantaasia ja abstraktse mõtlemise puudujäägid, nii et ilmselt parim, mida ma suudan, on kellegi loomingu kallal iriseda või siis aidata detaile häälestada.