24. detsember - meie iga-aastast Grinchi...

Pole just eriline saladus, et ma ei ole eriline jõulude fänn, paraku aga praegusel aastaajal ei saa sellest üle ega ümber. 

Mul pole midagi kontseptsiooni vastu, et aasta lõpus võiks veeta rahuliku aja toredate inimeste seltsis (ja hästi süüa), samuti olen nõus aktsepteerima, et laste puhul on jõulud täiesti okei, aga täiskasvanute puhul on see ebamõistlikult komplitseeritud ettevõtmine. Loomulikult olen ma jõulutamisega aja jooksul kohanenud, aga ma endiselt leian selles liiga palju isiklikul tasandil ebameeldivat.

Paar nädalat tagasi hakkasin jõulude üle mõtisklema, et huvitav, kas Grinch’i nimi oli ikka täiesti juhuslikult valitud, sest minu jaoks sobib jõulude põhiolemuse kirjeldamiseks kõige paremini ingliskeelne sõna cringe. Ehk siis „midagi nii lapsikut või piinlikku, et tekitab füüsilise ebamugavustunde“. Ilmselt dr. Seussil sellist mõtet küll peas ei olnud, aga kokkusattumus on hea...

Lisaks käisin kolleegidega reedel vaatamas teatritükki „Elamise reeglid“ – ja kuigi tüki väärtuse üle võib diskuteerida (minu arust idee oli väga hea, aga seda oleks saanud paremini kas arendada või mängida), oli seal mõtteainest küll ja veel. Ei hakka seda pikemalt lahkama, aga mis mind kõige rohkem kõnetas, oli see, et (sotsiaalse) elu metafoorina kasutati seal kaardimängu. Eks ma ise olen ka korduvalt öelnud, et bridžimäng on elu mudel – selle kohta leiab lademeis paralleele – või siis vastupidi. Näidendis ei kasutatud küll bridži, vaid UNOt* - ja lisaks avalikele reeglitele, oli igal mängijal isiklik „lisareegel“, mida teistele ei öeldud, küll aga pidi üritama sundida teisi selle reegli järgi mängima ning teised pidid ära arvama, mis on teiste mängijate eriline reegel ja mängima selle järgi - ning kui see ei õnnestunud, siis järgnes trahv. Kõlab nagu suvaline sotsiaalne situatsioon.

Lisaks käis sealt läbi küsimus, et „miks on vaja mängu mängida suvaliste laest võetud reeglite järgi“ – millele pakuti välja vastus, et „iga mängu reeglid on suvalised ja laest võetud“.

Kuna näidendi tegevus toimus jõulude ajal, siis loomulikult mu mõte protsessis sealt edasi ja jõudis järeldusele, et jõulud on samuti üks selline suvaline laest võetud reeglitega mäng, kus sa lihtsalt seltskonna huvides pigem mängid kaasa, kuna nii on lihtsam...

A) „Jeesuse sünnipäev“ mind ei kõneta. Mulle küll mütoloogiad pakuvad huvi, aga ma ei võta neist ühtegi liiga tõsiselt. 

B) Pööripäeva tähistamine ka mitte – päevad lähevad pikemaks sõltumata sellest, kas me seda tähistame või ei.

C) Ajalooõpetaja kohta on mul ilmselt üllatavalt suur vastumeelsus traditsiooniliste rituaalide vastu. Ma saan aru, et paljudele on sellised asjad olulised, kuna pakuvad tuttavat ja turvalist tunnet, et maailmakord kehtib endiselt, aga need ei ole ratsionaalsed – eriti pärast seda, kui algus on tehtud ja kõik saavad aru, millega see lõppeb. Nii on näiteks mul keeruline inimestele sünnipäeval või pühade puhul helistada ja õnne soovida: mõlemal pool toru on selline ebamugav olukord, et „noh, kuidas sul siis läheb“, „pole ammu näinud“ jne. Sama hästi saaks teha vastamata kõne ja kõik oleks öeldud. Veidral kombel pole mul süümekaid VALEL päeval õnnitlemise suhtes. Siis ei ole kõik nii etteaimatav ja oodatav. Sellega haakub, et...

D) Jõulusalmid/laulud on väga cringe. Temaatika lamedusest saan veel kuidagi üle, aga suurem häda minu jaoks on see, et ma olen väga hea mäluga ja tegelikult tean enam-vähem kõiki vähegi levinud jõululuuletusi ja laule peast. Ja see tekitab omakorda „vana anekdoodi“ efekti nii kuulaja kui esitajana – tõsi, kuna ma tean oma musikaalset võimetust, siis laulma ma nii ehk naa ei kipu. Mõne vähemtuntud asja välja kraamimine mulle meeldiks, aga kui palju sa neid ikka leiad? Jõgevamaa Gümnaasiumi jõuluüritusel ma ei suutnud ennast puhtfüüsiliselt sundida ühtegi jõululuuletust lugema ja keeldusin sellest, lubades õppeinfosüsteemi järgmiseks õhtuks omakirjutatud jõululuuletuse üles riputada. Riputasin ka. Nagu näha, siis vähemalt halbade riimide kirjutamise suhtes mul psühholoogilist tõrget pole – kuigi jah, kui latt on tasemel „Oh kuusepuu!“, siis selle ületamine ei ole ka erilist pingutust nõudev. Lisaks on see olnud kasulik, kuna olen seda juba paar korda paki lunastamisel lugenud ning andnud kolleegile loa sedasama salmi kasutada. Nii et tundub, et vajadus uute jõulusalmide järgi ei ole ainult mulle omane.

E) Mis kingitustesse puutub, siis ma ei oska kingitusi ei teha ega saada, kuigi ei tegemise ega saamise vastu mul otseselt midagi ei ole. Aga ma lihtsalt ei oska. 
Kingituse valimine, kui mulle pole antud täpseid soove, on minu jaoks piin kuubis. Lisaks kui mult endalt küsitakse, et mida ma kingiks soovin (ükskõik, kas jõulu või sünnipäeva puhul), ei oska ma tavaliselt midagi tarka kosta: mul on „kõik“ olemas – kui ma midagi tahan, siis ma saan minna ja selle hankida, ning kui ma seda ei suuda, siis ilmselgelt jääb see natuke palju kalliks. Kui keegi tuleb mingi huvitava asjaga välja, siis on muidugi tore, aga teades kui energiamahukas mulle endale kingituste tegemine on, siis ma tegelikult ei kadesta kinkijaid. On siis nii raske uskuda, et parim kingitus mulle on head inimesed (nendega olen ma õnneks väga hästi varustatud) ning nende võõrustamist soodustavad produktid võtan ma  heameelega vastu?

F) Kingituste pakkimine. Milleks?

G) Kuusk. Milleks?

Igatahes on elu mu fatalistiks vorminud, seega olen ma alati valmis paratamatusega leppima ja igast asjast midagi positiivset otsima. Jõulude puhul pole kohati vaja väga kaugelegi vaadata:  söök ja puhkus. Lisaks otsustasin sel aastal ennast lõbustada ja tegin kuuendikele ühiskonnaõpetusse jõulutemaatilise ülesande – mis muidugi läheb natuke musta huumori rubriiki (Ökuli kommentaar: „nagu Dickens oleks hakanud "Gulagi arhipelaagi" kirjutama“). Kuna see on saanud väga positiivset vastukaja nii õpilaste kui täiskasvanute seast, siis jäädvustan selle siia täismahus:

"Kui eeldame, et päkapikud on ka inimesed, siis märgi teksti sees ära (näiteks alla joonides) ja kirjuta servale, milliste inimõiguste rikkumisest me saame järgneva teksti puhul rääkida!"

Jõuluvana kasutab oma kingitehases päkapikkude tööjõudu. Tagamaks vajaliku tööjõu pidev olemasolu, on päkapikkudel keelatud kingitehasest lahkumine. Tegelikult on asi viidud isegi nii kaugele, et neile on tehase territooriumile rajatud elamud, kus nad sünnivad, surevad ja elavad, pääsemata kordagi elu jooksul välja tehase territooriumilt ja nad põhimõtteliselt sunnitakse tööle Jõuluvana heaks.

Elamuteks on neid hurtsikuid muidugi palju nimetada, tegemist on pigem varjualustega, kus puudub puhas vesi joomiseks ja pesemiseks (mitte, et sellel väga vahet oleks – vesi ja õhk on tehase tegevuse tõttu tugevalt saastunud), süüa antakse neile täpselt nii palju, et nad elus hoida, seinad on hõredad ja katused niisamuti, mis tähendab, et seal on pidevalt külm  - ärgem unustagem, et Jõuluvana tegutseb kaugel põhjas.

Üldiselt on päkapikkude elu trööstitu, kuigi aasta alguses on natuke rahulikum, hakkavad ettevalmistused järgmisteks jõuludeks peagi pärast eelmiste lõppu ja nad sunnitakse tööle nõrkemiseni: sõltuvalt kuidas parasjagu vajadus on. Need, kes ei pea tambile vastu – nagu ka näiteks vigastada saanud või mõne puudega sündinud, hukatakse ja söödetakse kollile nimega Krampus.

Päkapikkudele see ilmselgelt väga ei meeldi, kuid nad ei suuda ka vastupanu väga hästi korraldada, sest igasuguse nurina puhul otsitakse nurisejad üles ja nendega „tegeletakse“ ning igasuguse kogunemise puhul ässitatakse neile põhjapõdrad kallale ning kogunemine aetakse laiale.

Päkapikkude seas on hakanud küll levima usk jumalasse, keda nad kutsuvad Grinchiks, kelle eesmärk on jõulud ära lõpetada, kuid seda saab harrastada ainult salaja, sest selle usu järgijaid kiusatakse halastamatult taga.

Ega päkapikud isegi väga ei teagi, milline oleks parem elukorraldus, sest nad pole kunagi midagi muud näinud ja selle asemel, et päkapikulapsed kooli saata, pannakse nad maast-madalast tehases tööle. 

Lisaks genereerisin sellele ühes FB lõimes „seletuskirja“:

Jõuluvana "ei tea sellest midagi", ta on ju hea ning päkapikkude sõber. Kirjeldus on pärit süsteemi algusaastatest ja kogu selle asja eest vastutab jõuluvana parem käsi, põhjapõder Adolf. Miks Adolfist keegi midagi ei tea, on see, et mingi hetk tekkis suur nurin toimuva üle, Jõuluvana viis läbi juurdluse ja tuvastas Adolfi kuritarvitused. Selle peale kadus Adolf ning tema kujutis eemaldati piltidelt (näiteks on tuntud pilt, kus Jõuluvana ja Adolf koos vaatavad heldinud näoga jääkattega kanali poole, kuid hilisemal versioonil on Adolf sealt välja toimetatud) ning tema funktsioonid võttis üle Rudolf. Tolle elukombed on... noh ütleme nii, et tal on punane nina... Allpool pilt "enne" ja "pärast" Adolfi retušeerimist.

*Kui ma väike olin, siis tunti kaardimängu UNO muidugi märksa proosalisema nimega „Küüned (perse)“, ja seda mängiti tavalise kaardipakiga, mitte spetskaartidega. Kui ma neljandas klassis paar nädalat haiglas veetsin, siis mängisime palatikaaslasega 100-partiilise matši, mis jäi 50:50 viiki. Lisamängu ma võitsin.