7. detsember - käik PISA 2018 tulemusi tutvustavale konverentsile

Kuna ma ei armasta lühikesi postitusi kirjutada, aga pikkade kirjutamiseks sageli puudub aeg, siis plogin ma üsna harva ning kui ma seda teen, on tulemuseks paras mammut. Äkki edaspidi asi paraneb (ma olen kuidagi oma tegemistega järje peale jõudnud), aga tänane mammut on siis selline:

Eile toimus Tallinnas PISA 2018 tulemuste avalik presentatsioon, kuhu oli kohale kutsutud ka koolide esindajad - ma ei tea, kas kõigi, või nende koolide, mis valimis olid. Algselt pidi meilt sinna minema direktor, aga juhtus nii, et üleeile laekus mulle küsimus, et kas ma ise ei tahaks minna – ja kuna ma olin juba enne vaadanud, et asi on huvitav, haarasin sellest ettepanekust kinni ja vurasin Tallinnasse.

Teadupärast on viimased paar päeva kogu ajakirjandus olnud täis eufooriat Eesti tulemuste üle PISA testis. Minus pigem tekitas see teatavat muret, mida võib kokku võtta järgmiste märksõnadega:

A) "Kui Eesti haridus on maailma tipus, siis kui hull see mujal maailmas on?" (alus siis kokkupuuted "keskmise õpilase silmaringi ja õppimisharjumustega" – nii oma kogemusest kui ka kolleegide muljetest, mis ulatub ülikooli tasemele välja; ning käibetõed selle kohta, kuidas õpilaste süvenemis, lugemis ja pingutamisoskused aasta-aastalt kuhtuvad. Ma usun neid.)

B) "Kui käegakatsutavad tulemused on niivõrd head, siis on haridusministeeriumil olemas argument, et väita nagu oleks Eesti koolisüsteemis kõik kõige paremas korras, ning asjad liiguvad õiges suunas (varem me pole ju Euroopa esimesed olnud), ning seega panna kalevi alla reaalsete probleemidega tegelemise.

Etteruttavalt võin öelda, et esimesele küsimuse kohta ütles üks ettekandja kuldsed sõnad, tuletades meelde soomlaste kommentaari paarteist aastat tagasi: "Kui PISA ei oleks, ei saaks keegi aru, et meil on hea haridus!".

Teise puhul tundub mulle küll, et kaasnevas eufoorias ei ole lootagi, et kuidagi õpetajate elu lihtsamaks tegema hakatakse, vaid jätkatakse "kiida lolli, loll pingutab end lõhki" taktikaga. Mis iseenesest on kahtlemata ministeeriumi vaatevinklist ratsionaalne, kuigi pikas perspektiivis mitte väga jätkusuutlik.

Nii, aga räägitust minupoolne kokkuvõte, ehk siis see, mis mulle silma-kõrva jäi, võimalik, et ettekandjad ise oleks tahtnud rõhutada mingeid muid aspekte:

1. Minister Repsi tervituskõne.

Ilus ja ümmargune, kantud tulemustest ja et "kogu maailm tuleb küsima, kuidas me oleme saavutanud selle, et õpetajad suudavad oma tööd nii hästi ja professionaalselt teha". Ta tegelikult ütles ka paar mõistlikku asja: esikohal peesitada on mõnus, aga see ei tähenda, et kitsaskohtadega ei tuleks tegeleda; ning tuleks vaadata teisi, kes on võib-olla põrunud (pärastisest ilmnes et silmas peeti tõenäoliselt ennekõike Soomet), ehk jääb endal mõni lollus tegemata.

Eraldi märkusena lisaks ma, et ma saan nüüd aru küll, kuidas ta ministriks võis sattuda, kohapeal tundus ta jutt märksa mõistuspärasemana kui see must-valgel paberile panduna enamasti välja näeb ja ta ise palju karismaatilisem kui meedia vahendusel. Aga noh, pidupäeval ebameeldivaist teemadest ju rääkima ei pea.

2. Üldtutvustus – Gunda Tire, PISA koordinaator

Andis lihtsalt väikese üldülevaate valimist, tagasisidestamisest ja presenteerimisest. Temalt tuligi see ülalmainitud Soome võrdlus. Koolide edetabelit oodata ei ole, sest tegu on süsteemiuuringuga, kuid ilmselt on uue aasta algul võimalik saada koolidele anonüümne tagasiside kooli kui terviku kohta. "Kui kooli asukoht tabelis meeldib, pange Facebooki, kui ei meeldi, pange sahtlisse!".

Ja teine tore mõttetera: "PISA tulemustega tekib küsimus, kuidas seda presenteerida, sest eestlastele midagi positiivset presenteerida on raske!" (siin tulen ilmselgelt mängu mina...).

3. Lugemistulemused – Helin Puksand (TÜ emakeeleõpetuse dotsent)

Eesti tulemuste taga on ennekõike see, et tüdrukud loevad hästi, palju paremini kui poisid; eestikeelsed õpilased loevad üldiselt palju paremini kui venekeelsed; linnas loetakse paremini kui maal, aga vahe pole väga suur, piirkondadest on eesotsas Saaremaa ja Läänemaa (kusjuures sama oli ka muudes kategooriates), tulemused olid paremadki kui Tallinnal ja Tartul.

Mida peetakse edu põhjuseks: tervikteoste käsitlemist kirjandustundides (maailmas üldiselt piirdutakse katketega) ning propageerivaid üritusi – näiteks tüdrukute seas on lugemine hobina kasvanud. Samas 37% poistest arvab, et lugemine on ajaraiskamine. Eks see paistab ka tulemustest välja. Kuidas see korrelatsioon käivitub, et kas asi saab alguse sellest, et lugemishobi aitab teksti paremini mõista või hoopis lugemisoskused aitavad lugemist hobiks teha, on ebaselge, aga jah – küsimused olid ka lugemisharjumuste kohta, ning korrelatsioon, kes luges sagedamini sai parema tulemuse, oli ilmne. Isegi need, kes lugesid oma lõbuks ainult kuni 30 minutit päevas, said palju paremaid tulemusi kui need, kes üldse vabatahtlikult ei loe.

Muud seosed: paberil lugemine tõstab tulemusi – välja toodud arvud olid selles suhtes huvitavad, et kui õpilane väitis, et ta loeb peamiselt paberil, oli ta skoor keskmiselt 560; peamiselt digiseades sai keskmiselt 500 ning kui hinnanguliselt umbes võrdselt mõlemat, siis 530 – ehk siis arvud on nii ilusa sammuga, et näevad välja nagu ekstra valitud. Miks see nii on, arvas ettekandja, et paberraamatuga on mugavam navigeerida – lehitsemine, et tagasi tulla mingi asja juurde (või ette piiluda) toimib lihtsalt; digiseadmes see nii pole.

4. Matemaatikatulemused – Tiit Lepmann (TÜ matemaatika emeriitdotsent)

Tõi välja, et isegi matemaatika peab siiski tegelema kohati ka reaalsete teadmistega – "kui me räägime seoste leidmisest, siis mille vahel?" Lahkas Eesti tulemusi läbi ajaloolise perspektiivi ja tõi välja, et tulemuste hüpe leidis aset enne 2012. aastat, kui koolitati didaktikuid, et matemaatikasse tuleks rohkem rakenduslikke oskusi.

Matemaatikas on üldiselt poiste tase kõrgem kui tüdrukutel, seda teravama tipu pealt (nõrkade hulk on suht sama), tegelikult sarnane tendents on kõigis arenenud riikides. Soomlased olevat aastaid võidelnud, et saada tüdrukute skoorid võrreldavad poiste omaga – aga vaadates nende tulemuste progressiooni, tekib küsimus, kas see on midagi, millega tuleks tegeleda (2006 oli Soome 2. kohal, 2018 16. kohal ja skoor on langenud 548 → 507).

Eesti- ja venekeelsete taseme vahe on endiselt väga suur, aga see on vähenemas. Venekeelne õpilane on keskmiselt saanud sama tulemuse sõltumata sellest, kas õpib eesti- või venekeelses koolis.

Millised on seotud parameetrid, mis aitavad saada head tulemust:

- Kodus: vanemate haridustase ja õppimise toetamine

- Koolis: 5-6 tundi matemaatikat nädalas, õpilaste konkurentsi tähtsustamine, suurem kaasatus kollektiivi

- Isiku tasandil: suurem motiveeritus probleemi mõista, mitte lahendus leida; eneseusk, julgus soperdada ja õigus eksida.

5. Loodusteaduste tulemused – Imbi Henno (HTMi üldharidusosakonna peaekspert)

Ettekannet alustas proua minu hinnangul väga suure ämbriga – slaidile oli uhkelt kirjutatud, et Eesti õpilased on anglo-ameerika kultuuriruumis edukaimad...

Muidu oli selline ümmargune ülevaade, korduvalt tsiteeris kõrvalepõigetena Andreas Schleicheri raamatut "World Class". Leidis, et 12 aasta jooksul on tulemused olnud pigem stagneerunud (matemaatika ja lugemisoskusega on pigem paremaks läinud); ainuke kategooria, kus on toimunud areng, on eesti õppekeelega tüdrukud. Baastase on väga hea, alasooritajaid väga vähe (ehk siis "Eesti edu taga on see, et õpetajad õpetavad ja õpilased õpivad"), aga murettekitavalt vähe on tipptasemele jõudjaid.

Tõi tulemuste pealt välja huvitava fakti, et kuigi venekeelsete õpilaste tulemused on ka siin nõrgemad kui eestikeelsetega, siis võrreldes Venemaa tulemustega võime öelda, et Eestis on parim venekeelne kool maailmas.

6. Vestlusring "lugemine teeb inimese täisväärtuslikuks". Osalejad: Christina Kiik (TIKi õpilane), Helin Puksand (TÜ dotsent), Jan Kaus (kirjanik, TLÜ loovkirjutamise rektor), Karl Pütsepp (Raatuse kooli õpetaja), Tuuli Jõesaar (EPL ajakirjanik), Urmas Viilma (luteriusu peapiiskop).

Minupoolsed nopped ja koondamised:

*Sorav lugemisoskus on hädavajalik – kui oskus on madal, siis laps ei saa tunda naudingut ja ei loe.

*Koolide kohustuslik kirjandus: vajalik, et tekitada huvi, on šansse, et laps võib midagi muud juurde lugeda – samas võiks olla äkki veidi rohkem valikuvabadust õpilase jaoks. Tähtis on, et lugemiskontrollile midagi lisanduks – lugemine peab olema protsess (arutamine "kes ütles, miks ütles, mida ma arvan sellest, et ta nii ütles").

*Ilukirjanduse lugejate tulemused on paremad, sest see on rammusam vaimutoit. See õpetab lugema mitte ainult teksti vaid ka konteksti, võtma teisi inimesi sama reaalselt ja tõsiselt kui iseennast. Samuti aitab see analüüsida muuhulgas ka enda reaktsioone. "Hea raamat jääb alati põhimõtteliselt pooleli, sest sa oled sunnitud selle juurde pidevalt tagasi tulema".

*Lugemisharjumus algab kodust ja vanemate eeskujust – kui laps näeb, et see on vanemate jaoks meelelahutus, siis ei võta ta seda ainult kui rasket tööd. Mõnikord tuleb ette näidata positiivset rutiini – alustades ettelugemisest ja siis lasta juba ise. Tähtsaim on huvi ja nauding.

*Kriitilist mõtlemist (pm. allikakriitikat) on vaja mõelda, et lapsed infopaljususes säilitaksid skeptitsismi. Samas hetkel on pigem murekoht vanemad, kes tulevad ajastust, kus kirjasõna võeti tõsisemalt (sageli küll parteilist vahtu kõrvale lükates) – ja nende lapsed ei pruugi kahtlemisoskust külge saada.

*Eesti keele õpetaja on kohati nagu võõrkeeleõpetaja, sest sõnavara on pidevalt vaja arendada. Seotud sellega, et sageli eelistavad noored mitte ainult ingliskeelseid originaale, vaid ka ingliskeelseid tõlkeid eestikeelsetele tõlgetele: argumentideks siis valik, hind. Seega sõnavara kängub.

*Huvi säilitamiseks oleks vaja rohkem sõnumit, et see on oluline (meedias kajastamine); isiklik eeskuju (et lapsed näevad, et loetaksegi); kättesaadavus.

7. Eesti õpilaste heaolu ja õppimisega seotud hoiakud – Gerli Silm (TÜ)

PISA testide juurde esitati küsimusi ka õpilaste hoiakute kohta – mida nad tunnevad (heaolu) ja mida nad mõtlevad (enesetõhusus).

Üldiselt on keskmine õpilane keskmiselt rahul – rahulolu ei ole küll maailma tipus nagu objektiivsed tulemused, aga ei saa ka öelda, et nad on õnnetud.

Rohkem on eluoluga rahul pigem poisid ja pigem sotsiaalmajanduslikult paremal järjel olijad. Tüdrukud raporteerisid rohkem nii negatiivseid kui positiivseid tundeid, suurim vahe oli kurbustunde raporteerimisel (66 vs 37%); vaestel oli vähem positiivseid tundeid ja rohkem kurbust. Suurim üksikfaktor, mis oli korrelatsioonis rahulolutundega oli kuuluvustunde tajumine koolis; suurim negatiivne faktor tajutav kiusamine. Samuti selgus, et internetis viibimine on seostatav kurbuse ja õnnetu olekuga: need, kes on netis rohkem, et tunne end nii hästi kui vähem viibijad. Samas on ebaselge, kumba pidi see seos on.

Lugemistestis tuli välja selline korrelatsioonid, et parim tulemus oli neil, kes olid mõõdukal rahulolevad. Kui inimesed olid õnnetud või liiga rahul, siis nende tulemused langesid.

Mis puutub enesetõhususse ja edenemismõtteviisis, siis Eestis on läbikukkumishirm suhteliselt väike (tüdrukuil kõrgem) ja enesetõhusus (usk oma suutlikkusse) suht kõrge, aga taas on korrelatsioon selline, et parema taustaga õpilastel on see parem, samuti luges keeletaust.

Läbikukkumishirm aitas lugemistestis saada paremaid tulemusi, kuid sellega oli seotud suurem rahulolematus eluga üldiselt.

Edenemismõtteviis (ma saan ennast arendada!) on Eesti õpilastel 77%-l – ja selle seltskonna tulemused olid ka paremad.

Uuriti ka seda, kui palju õpilased ise hindasid, palju nad PISA testis pingutasid, see oli Eesti õpilaste puhul veidike üle OECD keskmise. Raporteeritud pingutus ja testi tulemus olid seoses, kuid nõrgalt.

8. Kuidas Eesti lapsed ennast koolis tunnevad – Karin Täht (TÜ)

Võrreldes teiste arenenud riikidega suht-koht keskmiselt, erinevused olid nii positiivses kui negatiivses võtmes üsna väikesed (suurim üksikerinevus oli, et distsipliini hinnati paremaks). Koolide puhul igasuguste faktorite tajumine kõikus tugevalt üles-alla – seega ei saa suuri ja väikeseid koole lahterdada suuruse järgi, vaid selle järgi, mis seal ikkagi sees toimub, seega on koolil endal väga palju ära teha, et õpilased end hästi tajuksid.

Kui õpetaja on entusiastlik, siis tajuvad õpilased, et neid toetatakse ja see aitab kaasa ka kooli kuuluvuse tundega; need keda kiusatakse, ühtekuuluvust ei tunne. Nende kahe faktori (õpetaja entusiasm ja koolikiusamine) tajumises ongi väga suured erinevused koolide vahel ja ka keeliti.

Nagu tavaliselt siis kõrgema staatuse ja eesti emakeelega õpilased tunnevad end koolis palju paremini.

Korrelatsioon tulemustega oli selline, et parema koolikliimaga koolides olid ka paremad funktsionaalse lugemise tulemused. Kõige rohkem mõjutas heade tulemuste saamist sotsiaal-majanduslik staatus, halbasid tulemusi puudumised, hilinemised ja kiusamise tajumine (taas muidugi ei tea, kumba pidi see ring käivitus).

9. Kas nutt taskus teeb nutikaks? - Birgy Lorenz (TTÜ)

Uuriti ka laste nutiharjumusi ning IT vahendite kasutamist tundides.

Praeguseks on need vahendid juba üldkasutatavad, aga ei pruugi jõuda alati kõigi õpilasteni, või kui, siis mitte parimal moel.

Üldiselt leiti, et õpetaja, eriti õpetajaga koos asjade tegemine on oluline: "digiülesanne kodutööks" lähenemine ei toimi, sest lapsed omapea tegelevad pigem meelelahutusega ja seega ei saa neid omapea netti lükata – tulemused ei ole head. Toimivad asjad siis, kui nad sotsiaalmeedias üritavad koos asju teha, aga need, kes üksi jäetakse, kipuvad hätta jääma. Üldiselt siiski on lapsed väga passiivsed, koolitööde jaoks pigem ei surfata, lahendeid ei panda üles veebikülgedele jms (ettekandja tõstatas küsimuse, et kas me õpetame klikkijaid või arendajaid, ja arvas et pigem tundub, et klikkijaid)

Koolid peaksid hoolt kandma, et oleks olemas netiühendus (sageli ei pruugi kooli Wifi "välja vedada"); et lapsed oleks haridusliku sisuga; et lastel oleks vajalikud pädevused ülesande tegemiseks ja et tehnika oleks ka töökorras (mitte ei sõltuks laste varustusest).

Rääkida võib nutilõhest: mõnedel õpilastel ei ole juurdepääsu internetile, seega ka vajalikke oskusi. 82% õpilastest leiab, et internet on küll hea allikas – aga seda leiavad peamiselt need, kellel on head tulemused. Kellel ei lähe ka muidu hästi, ei leia netist infot üles ja info pole neile ka väärtuslik..

Nutisõltuvuse puhul: kui õpilane on tööpäeval 4+ või nädalavahetusel 6+ tundi netis, siis on see murekoht, kuna tulemused kipuvad neil olema kehvad. Samuti kipuvad netti pigem need, kes on õnnetud või nõrgad – akadeemiliselt võimekad sinna väga ei kipu. Tundub, et netis jagavad sisu need, kellel on muidugi midagi "viga" – või siis vajadus tähelepanu järgi, kuid puuduvad oskused ja võimekus saada seda muul moel, kui netis "möllates".

10. vestlusring "õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib" – Urmo Uiboleht (Koolijuhtide ühenduse esimees), Ene Nobel (Viljandi RG), Kristiina Tukk (FCR Media AS tegevjuht), Marcus Ehasoo (Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees), Eve Eisenschmidt (TLÜ koolikorraldus), Maie Kitsing (HTMi välishindamine)

Minu nopped ja kokkuvõtted:

* Väikse lapse õnn on vedamise asi: väga palju loeb esimene klassijuhataja. Tähtis on julgustav ja positiivne tagasiside, mis ei annaks hinnanguid ega sildistaks last. Laps tuleb kodust kooli oma väärtustega ja õpetaja peab olema selline, kes suudab vastu võtta ja turvatunde tekitada ka lapsel, kellel on teistsugused väärtused. Parim motivaator on õnnestumise kogemus.

Selle, kas koolis on hea olla, tunnevad ära ka õpilased, see algab juba sellest, kas nad võivad koolis olla ja kuidas nad tunnevad end õpilaste ja õpetajatega suheldes.

Õpilased panevad õpetajate kannatuse sageli küll proovile, aga tihti on sellel palju sügavam põhjus, enamasti kodu.

* Miks rahulolu on madalam kui tulemused: nii õpilased kui õpetajad on närvilised, kuna ei ole teada "mis juhtuma hakkab". Sageli pole eksimisõigust ei koolijuhil (Kiviõli) ega õpetajal (lastevanemate surve), see pärsib katsetamisjulgust – ja kui õpetajal seda pole, siis see kandub edasi õpilastele

Kui õhkkond pole hea, pole inimestel motivatsiooni õppida või töötada – aga ühiskond ei ole haridusele järgi tulnud, kõik, eriti lapsevanemad, on oma arust eksperdid ja ei lase õpetajal oma tööd teha.

*Õpetajate ja õpilaste rahulolu tuleb käsitleda koos (siin olid eriarvamused, kummast asi alguse saab, aga konsensus, et need mõjutavad kõiki). Suvi ei peaks õpetaja jaoks olema see "aeg, kus me puhkame närve". Saabuva õpetajate puuduse ja õppeprotsessi laienemise kontekstis võib eeldada, et kool muutub avatumaks, kaasatakse lapsevanemaid, asutusi, õppekohti, konkreetseid kursuse andjaid.

*Õpetajate rahulolu mõjutab pigem vaimne ja emotsionaalne kurnamine: kontaktide hulk, mis õpilasega kaasa tuleb (pere, vanavanemad, kärgpere probleemid jms) on suur ja väsitab õpetajat. Kui Eesti edu üks pant on toetav hindamine, siis ka see on energiamahukas.

*Suund on kooli autonoomia ja kaasamise suurendamist (vastandina kontrollile ja segregatsioonile). HTMi esindaja väitis, et Eesti kool on juba maailmas üks autonoomsemaid, aga tuleb arvestada, et eksperimentides ei tohi kannatada laps.

*Mis võimalusi on koolil päriselus, et last motiveerida: emotsionaalne tugi ja turvatunne (aga samas, kas see on lisaülesanne ja kas see kajastub tööaja arvestuses ja palgas?). Inimesed ei mäleta kunagi, mida sa ütlesid, kuid jätavad meelde, mida nad tundsid.

Mis eristab head õpetajat keskmisest õpetajast on oskus küsida suurepäraseid küsimusi: mis äratavad uudishimu, tekitavad mõtteid ja panevad kaasa mõtlema.

*Kuidas parandada heaolutunnet: Eesti laps ei saa koolis olla õnnelikum kui täiskasvanu väljaspool. Kõik rahuloluküsimused näitavad, et eestlaslikult jäetakse alati ruumi. Hea oleks kui õppeprotsess näeks välja nagu korteris remondi tegemine: sul on eesmärk, probleem, oskused ja vahendid, sa lähened asjale metoodiliselt ja kui asi on valmis, siis hindad, kas tulemus on rõõmustav, või tuleb minna uuele ringile. Kaunite ja uhkete struktuuride asemel rohkem pragmaatilist lähenemist. Muutusi ei tohi karta ja vältida, vaid neid tuleb selgitada ja kommunikeerida, et suurendada kaasamist. Rohkem selgitada koolisiseseid protsesse. Hea oleks, kui inimesed võiksid teistele esitada küsimusi, eriti küsimust "Miks?" ja teine pool ei võtaks seda rünnakuna, vaid võimalusena seletada ja argumenteerida.

* Õpetaja õpetab last ka siis, kui ta astub kooliuksest välja. Üle tuleb saada stereotüübist, et õpetaja ja õpilane on vaenlased, tegelikult võiks teha probleemide puhul koostööd ja dialoogi ning näiteks pöörduda ühiselt juhtkonna poole. Eesmärk peaks olema, et õpetajad päriselt tahaksid seda tööd teha, mitte lihtsalt ei teeks.

11. Vastuvõtt.

Suupisted olid head.