Põhimõtteliselt ju võiks, kuid junn kraanikausis pole minu jaoks!

Alanud on õpetajate streik, streikijate seas olen minagi. Ajakirjanduses on sel teemal sõnavõtte kamaluga ja küllap tuleb veel – aga kuna ma olen juba ammu omanud kuklas mõtet, et peaks kirja panema, miks minu hinnangul kogu üldharidussüsteem on omadega ideelises pankrotis, leidsin, et hakkan ka otsast kirjutama. Jutt venis nii pikaks, et otustasin piirduda vaid jooksvate küsimustega, süsteemi tasandi mõtted panen kirja siiski kunagi hiljem, sest parem kaks elevant- kui üks mammutpostitus.

 

Olemasoleva situatsiooni kohta arvan ma, et keegi ei vaidle, et tegu  on „nurjatu probleemiga“ – kuigi kõik on (vist) ühel meelel, et haridussüsteemis ei ole kõik korras, siis lõplikku lahendust on raske leida ja eri nurkade alt vaadates tunduvad igasugused vastandlikud seisukohad olevat omal moel loogilised. Mina siis kirjutan lihtsalt oma nurga alt, olles täiesti teadlik, et suures pildis on ka muid kaalutlusi – lihtsalt see „suur pilt“ on hetkel minu hinnangul ebaõiglaselt koolide vastu kaldus.

 

Ma ei ole väga õnnelik, et hetkel on küsimus kuidagi taandunud õpetajate palkadele. 

See on probleemi liiga lihtsustav – õpetajate palgad ilmselt on üks faktor, aga mitte ainuke ja minu isikliku taju kohaselt isegi mitte peamine. Rahast rääkimine viitab, nagu oleks võimalus lahendus leida, kui lihtsalt visata probleemi pihta piisavalt raha (mõnes mõttes ilmselt ongi) – aga küsimus on selles, mis on õige kogus selle jaoks ja minu hinnangul sellist kogust hetkel realistlikult Eestis pole olemas.

 

 

Isiklik positsioon lühidalt kokku võttes on järgnev: ma enda pärast ei tunne vajadust streikida.

 

Üks kool, kus ma töötan, on gümnaasium ja seal on asjad minu jaoks isiklikult tajutaval tasandil sellises korras, et kui kogu haridussüsteem oleks sarnane, oleks streigiks null põhjust. Seega ma arvan, et kui mu kokkupuude õpetamisega pärineks sealt, oleksin ma natuke privileegipime ja võib-olla ei streigiks üldse.

Kontakti reaalsusega saan põhikoolist – koos suure osa tänapäevaste probleemidega. Õnneks on tegu väikese kooliga, mis tähendab et nii mõnigi kord olen lihtsalt olnud imestaja rollis, kui linnakolleegid räägivad, kui halvad võivad asjad tegelikult olla ja rõõmustada enda suhteliselt rahuliku elu üle.

 

Palgaküsimus on nii ja naa. Alati on meeldiv rohkem teenida, eriti kui sa tegelikult oled koolitatud spetsialist, aga samas taandub alati kõik võimalustele ja vajadustele ning mõistlikele alternatiividele, ning siinkohal tuleb tunnistada, et saab hakkama.

 

Lisaks on mul olemas teatav annus zen-pohhuismi (ma lepin asjadega, mida ma muuta ei suuda ning ei ürita kogu maailma päästa, ja vähemalt enda arust suudan taibata, millega on mõtet tegeleda), pragmatismi (enesekaitseks loobusin lapse sünni järel vabatahtliku ületunnitöö tegemisest, sest vaimne tervis on ka tähtis) ning enesekindlust (mulle meeldivad küll inimesed ning ma pigem eelistan nendega hästi läbi saada, aga samas mu enesehinnangut eriti ei loksuta, kui see ei õnnestu).

 

Õpetajate järelkasvu probleemi küsimusega on nii, et mulle küll meeldib, kui tuleb peale uusi ja huvitavaid kolleege, kuigi need ei pea olema verinoored, vaid vabalt võivad olla 30+ vanuses tärganud ideega, et „hakkaks õpetajaks“. Ma otseselt ei muretse, kes mu last tulevikus õpetama hakkab. Ma küll ei ole kindel, et ma tahaks teda üldharidussüsteemis harida, aga näikse, šansi võib süsteemile ehk anda. Vajadusel teen seda kasvõi ise. Õnneks sinna ühest küljest veel natuke aega on – ja teisest küljest mitte nii palju, et süsteemi veel täielik kollaps tabaks.

 

Ning mis kõige tähtsam – mulle päriselt ka meeldib mu töö (ja kolleegid ja õpilased....)!

 

Miks ma siis streigin?

Minu arvates haridussüsteem on vigane, sest põhineb valedel põhimõtetel ning eeldustel. Palgaküsimus on ainult üks paljudest probleemidest, minu arvates isegi mitte peamine – aga kindlasti on neid, kellele see on esmatähtis.

Pigem on küsimus kogu surves, mis õpetajate (ja tegelikult ka muude koolitöötajate) peale järjest ladustatakse – töökoormuse hiiliv kasv ülesannete killustumise ja mõttetu aruandluse näol, põhikoolis järjest suurenev talumiskoormus ebanormaalse käitumise suhtes, millega teha midagi ei ole ja millega tegelemine tõmbab ära ressursse tegevustelt, millest oleks ühiskonnale ja õpilaskonnale rohkem kasu, järjest väiksem tähendusrikka töö tegemise tajumine, valitsuse ja ministeeriumi ülbelt patroniseeriv suhtumine. Kogu süsteemi muuta on ilmselt ideoloogilistel põhjustel võimatu. Seega kõlab nõudmine, et kui sellist asja teha, siis võiks selle eest spetsialistidele vähemalt väärilist palka maksta, ausalt.

Kuigi ma isiklikult ei tunne, et töötingimused on mulle vastuvõetamatud, pole mul selles suhtes privileegipimedust -  kuuldes rindeteateid muudest koolidest, on mul pigem vedanud. Kuna ma arvan, et põhihariduse olukord, koos siiretega ka üles- ja allapoole, on mäda, pean streikimist vajalikuks.

Ja tuletagem meelde pastor Niemölleri luuletust – „Kõigepealt tulid nad kommunistide järgi, aga ma vaikisin, sest mina pole kommunist. Seejärel...“. Nii et kuigi on  olemas konsensus, et hariduse olukord mõjutab kogu ühiskonna olukorda, ei taha keegi nagu väga midagi teha, keda otseselt asi ei puuduta ning kokkuvõttes on ebaselge, kus see meid konkreetselt lõpuks kätte saab.

 

Kas ma arvan, et streik tulemusi annab?

Pigem ei usu, et praegu – peaminister on võtnud positsiooni, et „siin ma seisan...“ ja ilmselt tal ego ei luba sammu tagasi astuda.

Halb on see, et ühist meelt pole ei õpetajaskonnas – nii mõnigi ei streigi või streigib ühel või teisel põhjusel minimaalselt, ega üldse haridusvaldkonnas (ülikoolid on võtnud väga ettevaatliku hoiaku, ilmselt kartes oma finantside pärast – ja tuttava seinalt leidsin viite, et isegi organiseerivad streigimurdjaid).

Üldse nähes, kuidas seda streiki igatepidi üritatakse alla suruda, pisendada ja halvustada, on mul siiski väga hea meel, et see selliseski formaadis toimub. Nagu kommenteeris üks lapsevanem – „krt, isegi streikida eestlased ei oska – kui Soomes on streik, siis ongi kõik kinni. Nagu esimest korda streigiksite!“. Tegelikult ju sisuliselt streigimegi (eelmine oli paarteist aastat tagasi). Jagan seisukohta, et streikida tuleb nii, et on näha! https://epl.delfi.ee/artikkel/120261261/aro-velmet-opetajate-streik-peabki-elu-hairima

Aga märgiline on, et õpetajad, kes on väga alalhoidlik, kohusetundlik ja kannatlik seltskond,  on enamuses leidnud et situatsioon pole normaalne ja endas selgroogu leidnud. Ja miskipärast mulle tundub (ma loodan?), et kui hetkel lähebki asi tavapärasesse rööpasse, siis märk on maas ja see kas ei ole viimane selline ettevõtmine või tulevad muutused.

 

 

 Rahastamisest ja lubadustest

Huvitav on see, et valitsus, eriti peaminister, üritab end üha enam distantseerida hariduse rahastamisest, lükates seda kohustust ühest küljest haridusministri, teisest küljest KOV-de peale, et õpetajad käiksid nendele kurtmas. 

Kaja K kiidab omavalitsusi, kes maksavad juurde (millest vaikimisi võib välja lugeda, et ta saaks nagu aru, et riiklik palk pole piisav) –  järgmine samm sealt edasi ilmselt tähendab, et õpetajate ületõmbamine saab igapäevaseks reaalsuseks.

Ilmselgelt see rahastamismudel on natuke keeruline. Seda on käsitletud selles artiklis  https://argokerb.medium.com/kes-v%C3%B5idab-segadusest-%C3%B5petajate-palga-%C3%BCmber-6327b6313afa , mida mõned tuttavad on kommenteerinud kui „väga hea artikkel“, minu hinnangul on see „okei“ artikkel, sest kirjas olevad asjad ei ole valed, kuid minu arust natuke kahtlase väärtusnihkega.

 

Aga väide, et õpetajad ei peaks tulema valitsuse ukse taha, on väärt Pontius Pilatuse nimelist kätepesuauhinda. 

Lõppeks teavad kõik, mida valimiste ajal suure suuga lubati – ja kui sinu käes on võimalused oma lubadusi täita, siis täida need. Eks ole ilkujaid, kes kommenteerivad, et õpetajad on kergeusklikud, kui valimislubadusi aluseks võtavad, aga ma pigem arvan vastupidi – on hea, ja mitte ainult õpetajatele vaid kogu ühiskonnale, et lõpuks mingi seltskond leidis endas selgroogu, et nende täitmist ka nõudma hakata. Äkki see lubadusteladu tulevikus väheneb ja muutub reaalsemaks, päris kontrolli alla seda nkn ei saa. Õpetajad on ülikannatlik ja leplik rahvas, aga ka hea mäluga, nii et võib ju eeldada, et „kunagi“ tuleb ka oma lubaduste eest vastust anda.

Kui õpetajad enda eest ei seisa, jäävadki nad igavesti, müts käes, konutama. Sest tegelikult õpetajad on sotsiaalse tundlikkusega ja intelligentsed inimesed, kes tegelikult saavad aru küll, et ajad on rasked jne. Ja kui lasta sellel juhtuda, siis ongi meil situatsioon, et valitsus on nagu tibi ööklubis, kes tahaks, et keegi talle tasuta joogi teeks, aga omalt poolt panustada ei taha. Seega valib välja mõne ohutuma näoga noormehe, soovitatavalt intelligentse ja prillidega ja ajab natuke mesijuttu, et siis, joogid käes, kuhugi mujale lehvida.

 

Kas õpetajatele makstakse kehvasti?

Elu on on õpetanud, et kui inimesed kurdavad, et asjad on halvad, siis isegi kui sa seda mõistusega ei hooma, võid eeldada, et asjad on halvad. Ja olemegi klassikalises Nõukogude anekdoodi situatsioonis, kus meil oleks vaja kõrva-silmaarsti, sest me kuuleme üht, aga näeme hoopis midagi muud.

 

Ma isegi ei viitsi arutada, kas õpetaja miinimumpalga number on suur või väike – eks igaüks tajub seda isemoodi (isiklik seisukoht – ega see leib paks ei ole, aga vähemalt suhteliselt kindel).

On inimesi, kes osatavad, et õpetaja palk on viimasel ajal tõusnud ja mida nad üldse vinguvad – eriti väljaspool Tallinnat. Nad ei eksi, kuigi see viimane palgatõus oli pigem narritamine ja (mitte ainult) minu arvates oleks võinud selle kosmeetilise palgatõusu pigem kanaliseerida päästjatele või kellelegi, keda on palju vähem ja kes seetõttu võinuks saada korraliku palgatõusu.

https://epl.delfi.ee/artikkel/120263778/toomas-artma-opetaja-silm-poleb-heleda-leegiga-kuni-keegi-jalle-utleb-et-oleme-latiga-vorreldes-ropult-ule-makstud

 

Samas mu tuttav, kes on vahelduva koormusega õpetajaleiba maitsnud 25+ aastat – k.a. praegu, see tähendab, et ta teab, millest räägib, kommenteeris sotsiaalmeedias: „praegu on mul täiskohaga õpetaja ca eelviimane karjäärivalik telefoni teel saasta müümise eel. Jättes kõik psühholoogilised, sotsiaalsed jm probleemid kehtima, oleks see normaalselt kaalutav karjäärimudel tingimustel: palk praegustes hindades alates 3000, kontakttundide koormus 15 nädalas, klassikomplekti max 20 õpilast“.

 

Olen nõus, et on olemas ka oluliselt hullemaid töid oluliselt kehvema palgaga, aga pole mõtet võrrelda võrreldamatut – ehk siis, mis on alternatiivid haritud inimesel, kes peab spetsialiseeruma konkreetsele ametikohale. Ja maakondliku võrdlusega – üks võimalik viis õpetajate palgast järeldusi teha, on, et nad teenivad paljudes maakondades hästi, välja arvatud siis Tallinnas ja Tartus. Teine võimalik viis seda infot käsitleda on, et väljaspool Tallinnat ja Tartut on proportsionaalselt vähem nii väga kõrge palgaga kui kõrgharidust nõudvaid ametikohti ja küsimus pole selles, et õpetajad teenivad hästi, vaid et maakonnad on vaesed. https://epl.delfi.ee/artikkel/120250415/andres-kaarmann-koige-alamakstumad-on-harjumaa-ja-tartu-opetajad

 

Oksele ajab, et avalikkust üritatakse pidevalt eksitada selle müütilise „õpetaja keskmise palgaga“. Fakt on see, et enamikes omavalitsustes õpetajad saavadki õpetaja minimaalset palka ja see ilus keskmine tuleb ületundide ja lisakohustuste pealt. See peaks olema triviaalne teadmine, aga näha on, et see ikka kohale ei jõua ja eriti just ministeeriumi poolel on mõnus selle taha varju pugeda. Ja kohati see ei paistagi välja. Õhtulehes on tööl mingi statistikaguru, kes üritab numbritest teha järeldusi. Tõenäoliselt on tegemist  statistiliselt pädeva inimesega, aga teadupärast on statistika kurikuulus selle poolest, et mõningatele asjadele annab ta väga vildakaid vastuseid. Ehk siis kui ta avaldas numbrid, millest lähtus, et on ka suhteliselt väikseid omavalitsusi, kus õpetaja palk täiskoormusega on päris hea, siis selle kohta andis üsna hea kommentaari üks sellises omavalitsuses töötav õpetaja, et kuidas see koormus tekib. Ehk siis tegemist on ületunnitööga, mis on mõnusalt peidetud õpetaja 35-tunnisesse üldtööaega.

Kes ei tea, siis õpetaja üldtööaeg on selline katusetermin, mis viitab 35-le tunnile, millega õpetaja peaks oma nädalatöö tehtud saama – aga täpsustamata, kuidas need 35 tundi jagatud on, sisaldades nii õpetaja töö nähtavat (kontakttunnid) kui nähtamatut osa.

Tegelikult see 35 tundi on ka üsna libe teema, sest – ja seda eriti algaja õpetaja puhul – sellest ajast kaugeltki ei piisa, ning mingi ületunnitöö on juba süsteemi poolt eeldatav, kui tahta oma tööd korralikult teha. Pean tunnistama, et kui ma mingil hetkel otsustasin, et töö ei ole samaaegselt ka mu hobi ning piirasin oma tööaja normaalse piiridesse, hakkas mul tekkima suuri raskusi õpilaste tööde tagasisidestamisega. Nii et nüüd annan neile soovitatavalt grupiga tehtavaid ülesandeid (sest saan neid vähem) ja piirdun reeglina üldise tagasisidestamisega. Piinlik ta ju on, aga selle raha/aja eest rohkem ei jõua.

 

Üldiselt on igas koolis nägemus, kui palju kontakttunde selles üldtööajas on, kui õpetajal pole täiendavaid spetsiifilisi tööülesandeid. No ja lühike kokkuvõte – kui sul on vaja õpetajat täita ja su inimressurss on hõivatud, pakud sa mõnele suuremat koormust. Aga et mitte maksta ületunnitasu, siis see suurem koormus on kaetud üldtööajas, kuid suurema palgaga, „töö intensiivsuse eest“. Miks mitte maksta ületunnitasu – see on kallim; miks see ei ole 1,+ ametikohaga fikseeritud – tööinspektsioon saab kurjaks. Miks õpetaja sellega nõus on: A) südametunnistus ja B) palganumber siiski suurem,. Aga see ei muuda asja, et tegu on de facto ületunnitööga – kuigi mitte otseselt orjatööga, sest õpetaja ise võib olla huvitatud sellisest asjakorraldusest.

 

Ja kaudtõendite põhjal võib väita, et õpetajad ei ole ülemakstud – kui paljude puhul paneb streigiajale piirid see, et nad ei saa lubada endale sissetuleku kaotust pikemaks perioodiks. Valitsejatele ja pööblile muidugi mugav lahendus, küll varsti asi loksub tagasi tavapärasesse ratta – aga kas peaks rõõmustama, kui lapsi õpetavad isikud, kes on nii vaesed, et ei saa endale streikimistki lubada?

 

Karjäärimudelist

Üks asi, mille üle hetkel arutatakse, on see, et puudub õpetaja karjäärimudel. See küll hetkel nõudmistes otseselt laual ei ole, aga küll tuleb. Ehk siis lihtsustatult: kui õpetaja saab ametisse, saabki ta oma palka ametikohapõhiselt, sõltumata kas tal on kvalifikatsioon või ta on lihtsalt ametikohale saanud, sest kedagi muud ei olnud; ning tema palgal ja tegelikul töökoormusel ei pruugi olla otsest seost, sest pädevamale inimesele lähevad keerulisemad „nähtamatud“ ülesanded. Üldiselt on see õigustatud kriitika, sest olgem ausad, hetkel otsene väline motivatsioon enesearengusse pidevalt panustada, pigem puudub. Samas kui jutt käib õpetaja alampalgast, siis see on samuti tähtis. Kõik õpetajad ei taha olla „super-duper-meisterõpetaja-virtuoosid“, paljud tahavad oma tööd rahulikult ja hästi teha, ning tööväliselt elada normaalset elu. Solženitsõni „Gulagi arhipelaagis“ oli välja toodud tõetera, et inimesi ei tapnud mitte väikesed sööginormid, vaid suured – sest suurte sööginormide jaoks oli vaja teha ebaproportsionaalselt palju tööd. Aga see selleks, ma arvan, et on õige, kui anda väljund ka inimestele, kelle jaoks tööalane edu ongi elu. Vedureid peab olema.

 

 

On siis õpetajatest puudust?

Jah. Õpetaja amet on selles suhtes huvitav, et „mingil tasemel“ suudab tunde pidada ka inimene, kes ei ole (selle aine) õpetaja. John Cleese on oma raamatus „Igatahes“ kirjeldanud, kuidas talle pakuti tööd ajalooõpetajana ja kui ta väljendas oma õigustatud kahtlust, et ta ju ei valda teemat, sai direktorilt kinnituse, et „pole hullu, piisab, kui sa oled oma õpilastest peatüki jagu ees“. Paljude õpilastega sellest piisabki, aga raamatust selgus ka üsna kohe sellise lähenemise miinus – sattus ühe innuka pisikese koolipoisi otsa, kes tegelikult teadiski õpetajast rohkem...

Ministeeriumi (taustaga) inimesed loetlevad, miks õpetaja amet on hea: 35h töönädal, 56 päeva puhkust suvel, mõned eeldavad, et ka koolivaheajad on puhkus. Üks näide selle kohta on siin: https://www.err.ee/1609187371/piret-sapp-lopetagem-hala-opetajaamet-on-parim.

Sellegipoolest oleme seisus, kus õpetaja ameti „tõmme“ on madalaim kui kunagi varem – kuigi  rõõmustatakse, et õpetajakoolitusse astujate arv on tõusnud, siis selgub, et inimeste arvelt, kes juba niigi õpetajana töötavad (mis tagab võimaluse saada tähtajatu tööleping).

Ja järjest enam suureneb õpetajate hulk, kellel pole vastavat kvalifikatsiooni või ei ole see konkreetsel õppeainel. See igal üksikul juhtumil ei pruugigi olla eriline õnnetus, enda kogemus ÕAJ-na, ning õpilaste tagasiside, ütleb et konkreetne inimene on pigem tähtsam kui see, mis tal paberitesse on märgitud  - aga tendentsina on on see murettekitav ja ebasoovitav. Eks meilgi oli hiljuti konkurss, kus osales kolm kandidaati, kelle kõigi dokumentatsioonis ja senises tegevuses olid iluvead. Valisime siis ühe välja, esimene tagasiside lõpptarbijatelt on olnud kiitev, loodame, et nii läheb ka edaspidi.

Ja meil oli veel hästi, me saime valida! Kõlakate järgi olevat üle-eestiliselt puudu pea kõiki õpetajaid, ainsaid, kellega probleeme pole, olevat ajaloo ja kehalise kasvatuse õpetajad. Kehalisest kasvatusest ei tea ma midagi, aga ajalooõpetajate puhul ma pigem usun – ajaloo puhul ei ole minu arvates käärid sellel, mida sa teed koolis võrreldes sellega, mida sa võiksid teha väljaspool, nii suured kui mõnel muul alal. Ja nagu ma olen ise lõõpinud, siis miks nii palju direktoreid on ajaloo taustaga – sinna ikka leiad uue inimese õpetama; aga katsu uus matemaatik leida! Aga see ei muuda asja, et kui ma lapsepuhkusel olin, siis mulle asendajat tööampsuks ei leitud; samuti räägivad mu mitteametlikud andmed naaberkonnas (ja tegelikult ka ühes Tartus) toimunud konkursside kohta, et valida on olnud umbes ühe kandidaadi vahel.

 

Ülalnimetatud statistikaguru tegi ka teise numbrite loogikast lähtuva kalkulatsiooni, mis paberil näeb välja hea, aga põllul mitte. Nimelt ta leidis, et õpetajate puudujäägist ei saa rääkida, kui enamik õpetajaid on tööl osakoormusega. Lihtsalt tuleb õpetajad kuidagi ühtlasemalt ära jagada ja „voila!“ – probleem lahendatud. Esiteks see kalkulatsioon eeldab, et õpetaja on oma liikumistes väga mobiilne, aga mis on selle suurem viga – see eeldab, et põhiline põhjus, miks õpetajad töötavad osakoormusega, on see, et ühes koolis lihtsalt ei ole täiskoormust, ning mis on selle kõige suurem viga – see eeldab, et õpetajad kõik soovivad täiskoormusega töötada. Tegelikult võib põhjus osakoormuses olla näiteks see, et ongi leitud konkreetne inimene, kes pole õpetaja, konkreetset ainet andma, sest õppekava ootab täitmist. Ning nagu Mari-Liis Sults ühes intervjuus mainis (seda hetkel ei leidnud) – sageli õpetaja ei tahagi töötada täiskoormusega, sest see kurnab liialt.

 

No ja üks asi, kust võib välja lugeda, et õpetajad on alamakstud, on asendus- ja eraõpetajate kuulutused. Neid puuke, kes kasutavad haridussüsteemi puudujääke, et tegelikult rohkem raha kasseerida, on tegelikult piisavalt – nt asendusõpetajate teenus loob esmapilgul mulje, nagu tegemist oleks koole abistava süsteemiga, kuid tegelikult nende teenuse kasutamine läheb kooli jaoks kaks korda kallimaks. Streigi ajal on sama valemi leidnud ka mõned MTÜd, kes „vahendavad vabatahtlikke õpetajaid asendama“ – tõlkes siis: palkavad streigimurdjaid (ja võtavad ise vahelt).

Vähemalt üht asja noorem sugupõlv jagab – kui seda tööd teha, võiks ju raha küsida. Sotsiaalmeedias jagasid tuttavad ühe noormehe kuulutust, et pakub eraõpetajana teenust 45€ tund (tema tund on siiski 75 min pikk, seega 5/3 tavatunniga võrreldes – aga arvestades, mis on praegu õpetaja tunnihind, on see siiski umbes kaks korda rohkem kui teenib õpetaja tunnis. OK, viimasel on küll ka sotsiaalsed garantiid juurde ja ma usun, et noormees töötab hetkel „mustalt“) – ja selle ajal õpetab ta ju üht õpilast, kelle vanemad on sellest huvitatud. Isegi kui õpilane ise juhtub juhm/laisk/ülbe olema (tõenäoliselt nii on...), kõlab see endiselt palju parema mudelina kui klassiga töötamine. Iseasi, kas seda tööd kvantiteedi poolest jagub – aga no kui õpetajad ära kaovad, küll hakkab tekkima. Äkki olekski mul praegu geniaalne mõte läbida matemaatikaõpetaja lisakursused – küll ma kuni 8. klassi tasemeni hakkama saan.

 

 

Kas õpetaja elu on tegelikult halb?

Nii ja naa. Kui sul on selleks tööks sobiv närvikava, sulle meeldib see töö ja sa suudad võtta asju pragmaatiliselt ning mitte minna hulluks sooviga kogu maailma korraga ära parandada (või endale tööga liiga tegemata), siis pole väga vigagi.

Samas, eriti kui sul pole õnne töötada gümnaasiumis, pead sa olema valmis igasuguseks jamaks. Pealkirja: „... junn kraanikausis pole minu jaoks“ laenasin kolleegilt, kes sai sellise kommentaari ühelt toredalt ja intelligentselt õpilaselt vestluses teemal „kunagine võimalik töötamine õpetajana“. Sellega kirjeldas noormees ühes maakonnakeskuse haridusasutuses kohatud vaatepilti.

Põhikooliharidus on meil kohustuslik ja see tähendab, et koolis hoitakse vägisi igasugused noored, kelle õppimise, käitumise ja sõnade eest ei vastuta tegelikult mitte keegi – aga kellega tuleb „tegeleda“. Ja see paneb õpetajad tegelikult liiga suure talumiskoormuse alla, kui neid aeg-ajalt igale poole saadetakse ja nad peavad tegelema igasuguste asjadega, mille koht tegelikult ei ole koolis. Ma olen suhteliselt kindel, et suurem osa põhikooliastme õpetajaid oleksid rahul ka eluga ilma palgatõusuta, kui seadustest kaotada ära punkt, mis ei luba koolist välja arvata õppimiskohustuslikku õpilast. Tegelikult ma arvan, et see seadusemuutus lahendaks väga suure enamuse haridussüsteemi probleemidest (kandes osa neist küll võib-olla kuhugi mujale, aga see pole hetkel mu teema).

Igatahes ma võin öelda, et õpetaja amet on küll tore ja mulle meeldib – aga mul on ilmselt sellel vastu pidamiseks suhteliselt head eelsoodumused. Vaadates oma ninaotsast kaugemale, ma pigem „vaakumis“ ei soovitaks küll ühelegi noorele, et õppigu tänasel päeval õpetajaks – see võib sobida, aga võib ka mitte – ning niimoodi soovitades tunneksin ma, nagu üritaks toredaid inimesi värvata mingisse kahtlasesse püramiidskeemi. Kusjuures ilma igasuguse isikliku vahetult tajutava kasuta, puhtast õelusest. Nii et praeguse olukorra jätkumisel hakkab tulevikus üha enam juhuslikke õpetajaid leiduma.

Käisin eelmisel nädalal arsti juures, muuhulgas kaldus vestlus ka streigi peale. Arstidel teadagi omad mured, mis on väga sarnased ja kohati hullemadki (seda on dokumenteeritud siin:   https://www.levila.ee/tekstid/lahkumisintervjuu) – nii et ta suhtus streikimisse suure poolehoiuga, eriti kuna ta suutis mind varustada detailiga: „kui varem pensionieas või selle lähedal põhikooliõpetajatel silmad põlesid peas ja nad olid valmis veel pikalt tööd tegema, siis praegu on läbiv mõte – „oh, saaks juba rutem pensionile – lõpetan päevapealt!“.

Kes ütlevad, et õpetaja olla on lihtne – aga mingu ja õppigu ja hakaku seda lihtsat tööd ise tegema. Ja kes leiavad, et „paljud õpetajad pole oma palka välja teeninud“ – siis ka see on realiteet, et kui parimatest parimad lakuvad haavu (ehk leiavad endale töö, kus balanss on inimsõbralikum), siis opereerime parimatest halvimatega. Või halvimatest parimatega. Enne kui tõesti on küsimus, et tulevad halvimatest halvimad...

 

 

Kas õpetajatel puudub sotsiaalne närv ja vastutustunne?

Palju kajastust on leidnud, nagu õpetajad ei hooliks õpilastest, kui niimoodi streigivad. Mõelge ometi, lapsed ja nende haridus! Eks laste taha on alati mugav pugeda, seda teab isegi Hamas, aga...

A) Üks streiginädal on alla 3% õppeaastast. Kui õpetaja ei suuda aru saada, kust ta selle mujal kokku saab hoida, siis ei oska ta oma tööd

B) Õpetajad mõtlevad lastele nkn enamasti – võib-olla mitte kõik samadele lastele korraga, aga siiski – ning süüdistus, nagu neid ei kotiks, on üsna ülekohtune.

Äkki on tore, et nüüd järsku mõtlevad lastele ja kooli rollile ka muud – aga Karmen Jolleri karjatust Õhtulehes oli siiski piinlik lugeda (https://www.ohtuleht.ee/1098856/karmen-joller-opetajatele-arge-ajage-streiki-sassi-puhkusega-jatke-koolid-ja-lasteaiad-lahti). Minu jaoks nullis ta sisuliselt kogu hea karma, mille ta seni oli välja teeninud.

 

 

Kas kool üldse on haridusasutus?

PGS ütleb, et koolil on hariv ja kasvatav funktsioon. Tegelikult nagu näha, siis valitsuse tasandil eeldatakse, et ta tegeleb ka sotsiaalkaitse ning meelelahutusega. Ühest küljest ju tore, et teadvustatakse, et koolile on juurde tulnud palju funktsioone. Teisest küljest jääb mulje, et ega sellest ei suudeta järeldusi teha, et koolidele pandud koorem on liiga suureks kasvanud. (Sarnaseid mõtteid võib leida Meelis Kondi artiklist õpetajate streigi kohta)

Minu kogemused ütlevad, et kooli kraesse lükatakse igasuguseid asju, mis tegelikult pole kooli rida. Näiteks, mis puutub õpilaste käitumist, ennekõike koolikohustuse tagamisel. Seaduste järgi on koolidel üsna piiratud ja piiritletud pädevused, mida on võimalik teha – ja seejärel peaks see liikuma süsteemist välja struktuuridesse, kus on järgnevad pädevused – sellegipoolest üritatakse kõike tagasi kooli saata. Näiteks kui ma olin 2021 alguses direktori KT, oli selline juhtum, kus sain kõne politseibossilt, kes kurtis, et tal olevat kaks kena noort politseinikku, kellele ma olin kehvasti öelnud ja soovitanud neil oma tööd paremini teha. Mis siin salata, nii oli, ja tagantjärgi ma oleksin võinud ka diplomaatilisem olla, aga mul viskas üsna üle situatsioon, kus noored panid politseid nähes koolist minema ja ma umbkaudu aimasin, kust neid võiks otsida, millist teavet ka daamidega jagasin, tõi kaasa reaktsiooni, et „politseil pole aega ja ressurssi, et popitavatel koolipoistel järgi käia – tegelege sellega koolisiseselt“. Ma selle peale küsisin midagi vastu stiilis, et kas nad arvavad, et koolil on selle jaoks ressurssi või väljaõpet/pädevusi (vastus on, et „ei ole“ ja nad tegelikult teadsid seda).

Ehk tegelikult kui ministeerium raiub nagu rauda, mis kõik peab koolis tehtud olema (lühike kokkuvõte kõlab minu kõrvus: „streikige, kui tahate, aga peaasi, et töö oleks tehtud – soovitatavalt tasuta – ning haridusse mittepuutuvad funktsioonid kaetud), siis tegelikult võiks loobuda illusioonist, et üldhariduskool on haridusasutus, vaid sõnastada ümber, et üldhariduskool on lapsehoiuteenus, mis muuhulgas pakub ka haridust neile, kel soovi seda vastu võtta.

Ja kui konkreetselt üksikute õpetajate palka ei taheta tõsta, siis fine, aga leitagu siis haridussüsteemi veel inimesi ja raha, et süsteemi sees oleks rohkem inimressurssi, mis reaalselt saaks töökoormat jagada.

Lugupidava käitumise jõustamisest Eesti bridžiturniiridel - esimene pääsuke

 Vahepeal sai ETBLi Eetikakomisjon hakkama märgilise otsusega juhtumis Toom vs Karpov – ja ma pidasin vajalikuks kirjutada, miks minu arust konkreetne otsus ja üldse kogu temaatika on olulised.

 Siinkohal ma lähtun lihtsalt sellest, et intsidendi põhilised faktilised asjaolud on kinnitust leidnud, ning bridžireeglites ja eetikakoodeksis on olemas sarnaste juhtumite kohta käivad punktid.

Seega ma ei süüvi detailidesse nagu:
- „mis oli täpselt öeldu sõnastus“ (hägustab põhipointi)
- „kas oli alust solvumiseks“ (inimesed on erinevad ja taluvusläved ka)
- „kas oli alust frustreerumiseks“ (inimlikult mõistetav, aga...)
- „kas reaktsioon oli adekvaatne“ (minu meelest kaugel sellest)
- „kas tegu oli ajendatud pahatahtlikkusest“ (ma arvan, et pigem ei)
- „kas karistus oli õiges mõõdus“ (mul on isiklik arvamus)

 Materjalid on bridge.ee peal üleval ja eks igaüks võib nendega ise tutvuda, aga lühike kokkuvõte toimunust on selline, et võistkondlike meistrivõistluste ajal nähvas veidike närvi läinud Maks Retile laua taga kehvasti – ja pärast küll vabandas, kuid viisil, mis muutis asjad pigem hullemaks. Eetikakomisjon tuvastas rikkumise (reegel 74 ja sedapidi paar eetikakoodeksi punkti) ning määras karistuseks 20 päeva mängukeeldu (ehk siis paar klubiõhtut ja üks A-Liiga etapp).

Kuna tundub, et probleemi tajumise tase on väga erinev,  on minu hinnangul väga tervitatav, et lõpuks ometi on olemas ka juhtum, kus selline käitumine ka reaalse karistuse saab. Ükskõik, mis juhtus või milline on inimese isiklik arvamus, ei ole paslik selle väljendamine solvaval viisil. Kuna taluvuspiirid on teadagi väga erinevad, siis võõra inimese puhul on mõistlik olla eriti taktitundeline.

Kuigi õhkkond turniiridel on väga palju parem kui siis, kui mina alustasin (mis kõlakate järgi olevat olnud palju parem sellest, mis see oli varem), ei saa salata, et ütlemist aeg-ajalt ikka kuulda on – õnneks küll enamasti partneri suunal. Kuigi seegi ei ole päriselt okei (tegelikult lähevad taunitava käitumise alla ka sellised asjad nagu lobisemine ja tellimatu õpetamine), on see siiski inimlikult aktsepteeritavam, eriti kui tegemist ei ole juhusliku partneriga. Ja on teatud seltskond, kes saab pidevalt suulisi hoiatusi, aga keegi ei pea vajalikuks neid kollektsioneerida ja nii jätkub iga kord asi uuesti.

Kõigest sellest tegelikult kirjutas Hendrik juba 12 aastat tagasi – aga see kirjatükk ei ole tänini aegunud:  https://uperkuut.blogspot.com/2010/11/suumeistrite-suurvark.html

Veel parem  selle otsuse juures on, et see määratleb ära ka põhimõtte, et „seisus kohtustab“. Hea mängu eest välja teenitud staatus ja lugupidamine ei anna mitte õigust nõrgemate kallal lõugu lõksutada, vaid kohustuse olla eeskujuks.

Kuna „kõvade“ halvustav suhtumine ja psühholoogiline töötlemine on olnud läbiv probleem nii meil kui mujal, on tegelikult maailmas juba pikemat aega hakatud juurutama nulltolerantsi poliitikat ebameeldiva käitumise suhtes. Seda isegi tasemel, kus põhimõtteliselt võib eeldada, et inimesed saavad enda kaitsmisega isegi hakkama. Näiteks EMil määrati distsiplinaarkaristus „kogenud internatsionaalile, kes üritas ülbitseda (to bully) noorema ja vähemkogenud vastase kallal“.

Tegelikult tekkis veel üks huvitav küsimus: kellel on kaebeõigus? Nimelt soovis avaldust eetikakomisjonile esitada ka üks teine bridžimängija, kes ei olnud küll laua juures, kuid kuulis juhtunust suitsunurgas – ja selle peale leidis üks teine mängija, et sellist avaldust peaks saama teha ikkagi kannatanu.  Ma isiklikult leian, et õigus peaks olema ka kõrvalseisjail, sest alati ei pruugi kannatanu enda eest ise seista tahta/osata või isegi mitte selle peale tulla, eriti kui platvorm on niivõrd ebavõrdne. Ta lihtsalt võtab süsteemi sisse, et „nii see käib“ ja rohkem enam kohale ei tule. Kui eeldada, et ala levik ja hea õhkkond turniiridel on kõigi üldine huvi, siis on kannatanud kõik. Sellegipoolest oli väga hea, et Reti julguse kokku võttis ja avalduse ära kirjutas – aga ka vastupidisel juhul ilmselt ei oleks see asi sinnapaika jäänud.

Ja lõpuks isiklikust seosest ajendatud suhtumine asjasse. Teades, kui keeruline on inimesi mängima õpetada ja seejärel turniiridele saada (sest õppimiskõver tingib, et esialgu hakkavad nad ka seal tagantotsast ülesse ronima, saades kehvasid tulemusi ja kahtlaseid emotsioone nende pärast), on väga nördimusttekitav vaadata, kuidas mõne „ässa“ ülbitsemine võib hetkega nullida mitme aasta töö. Võib-olla inimene ei mängi enam kunagi, võib-olla jätkab mängimist kodus, parimal juhul klubis.

Kõigil on oma nivoo ja oma sihid. Kõik ei saagi tippmängijateks – ja ei peagi saama. Aga püramiid vajab ka madalamaid kihte kui tipmine – ja neid uuristades muutub kogu struktuur õõnsaks ja jätkusuutmatuks. Sama häda on mitmel pool maailmas, aga kui vaadata ringi Eestis, siis tegelikult kui välja jätta Tartu ümbruskond, on igal pool mujal korralik kultuurikatkestus: Rakvere klubis on heal juhul mõni alla 50-aastane, Tallinnas regulaarselt käib alla-neljakümnestest mängimas vist ainult väike Vähk, Pärnus, Viljandis, Kesk-Eestis, Valgas ilmselt pole ka asi mainimisväärselt erinev. Ja kui kaovad ära redeli „pulgad“, ehk siis need, kelle algajad võivad esimeseks sihiks võtta, siis käärid lähevad järjest suuremaks.

Miks on justnimelt „kõvade“ roll oluline – kui kahtlaste kommentaaridega esineb mõni keskpärane mängija, on seda lihtne nullida, öeldes, et „ega ta tegelikult ise ka eriti hästi mängu ei jaga, aga ta tahab end tähtsana tunda“. Kui seda ütleb Maksi mastaabis mängumees, siis see tekitab küsimuse, et kas nii tegelikult käibki. 

Hävitav hinnang Eesti bridži liigareformile

Kuna mult juba kaks inimest palusid pikemat seletust, miks ma FB kommentaaris arvasin, et praegune Eesti bridžiliigade süsteem on pask, siis lubasin, et panen oma mõtted kirja. Lõppeks on see hea kasvõi seepärast, et oleks olemas koht, millele edaspidi viidata. Sest, ceterum censeo, mu härrased!

Ja disclaimer ka:
Mu arvamus ei ole tingitud mingist hüpoteetilisest omakasust. Arvestades mu võistkonna kvaliteeti tänasel skeenel – oleme võitnud viimasest 20st kullast 15, sealhulgas viimased viis järjest, ei ole minu jaoks vähimatki vahet, kas ülejäänud võistkondade võidušanss nihkub 25% pealt 20% või 33% peale. Favoriidid oleme me nkn ja ilmselgelt me „alati“ ei võida – ning olgu reglement milline iganes, lõpuks on see kõikidele sama ning võidab see, kellel on tablool parim skoor.
Nii et mu arvamus on tingitud sellest, et ma pean reglementi objektiivselt nõmedaks.

 

Kuna üks küsijaist on piisavalt uus, et ei tea midagi ajaloost, siis alustuseks ülevaade - kohati lihtsustatult.
-> 2000: Kui mina mängima hakkasin, oli A-Liiga formaat selline, et see koosnes 12st võistkonnast, kes mängisid kolmel nädalavahetusel läbi pikad 32-jaotuselised matšid. 8 parimat võistkonda säilitasid koha ning neli kohta täideti valikturniiri põhjal.
Seal hakkas tekkima probleem, et 12 võistkonna tasemevahed kippusid venima pikaks ning süsteem oli üsna raskekoeline; samuti tekkis idee, et võib-olla luua statsionaarne liiga teisele ešelonile. 

-> 2022 Sajandi algul muudetigi formaat selliseks, et moodustati kaks liigat, kummaski 8 võistkonda. Mängiti endiselt kolm nädalalõppu, aga 16-jaotuseliste matšidega kõik omavahel nädalavahetuse jooksul läbi, nii et kokku 21 matši. Kummastki liigast kukkusid kaks viimast allapoole, B-Liigast kaks ülemist A-sse ja B-Liiga viimased kohad täideti valikturniiri põhjal.
See formaat oli minu hinnangul väga hea, ühe olulise veaga: uuel võistkonnal ei olnud võimalik samal aastal medalitele mängida, vaid pidi vähemalt aasta veetma B-Liigas. See tõi kaasa võistkondade kipsistumise. Lõpuks hakkas tekkima ka teine probleem – ei olnud piisavalt tiime, kes oleks olnud huvitatud B-Liigas mängimisest ja seetõttu seal mõned kohad täideti aegajalt „kiirem saab“ põhimõttel.

2022 -> Seega eelmisel aastal muudeti taas reglementi, mille kohaselt nüüd osaleb liigas 12 võistkonda. Pärast esimest etappi lüüakse see seltskond kaheks – esikuuik hakkab mängima medalitele (võttes kaasa omavaheliste matšide punktid) ja teine kuuik moodustab B-Liiga. A-Liiga 4 esimest ja B-liiga võitja pääsevad järgmisel aastal liigasse, ülejäänud kohad selgitatakse välja valikturniiril.

 Ja nüüd põhiküsimuse juurde, miks mu hinnangul praegune süsteem ei kõlba:

* See vähendab liigades osalevate võistkondade arvu 16-lt 12le. Jah, 16 võistkonna puhul oli lõpuks piiripealne, kas nii palju tahtjaid on, aga nagu näitab käesolev aasta fiasko, siis ka 12 võistkonna puhul tekkis probleem, et tahtjaid oligi täpselt nii palju kui kohti.

* Kui varem oli võistkondadel mingi „seeme“, mille pealt tiim üldiselt püsti hoiti, siis nüüd jäi ankur püsti palju vähematel tiimidel ja kui olemasoleva tiimi puhul komplekteerimine üldiselt toimis, siis nüüd on lihtsam kergekäeliselt loobuda, seda enam, et võistkond tuleb kokku panna neljaks nädalavahetuseks, mitte enam kolmeks.

* Sellega kaasnevalt ka esimese etapi kvaliteet saab olema üsna huvitavalt kõikuv.

 * Kaheksa võistkonda oli minu hinnangul ideaalne liiga suurus.
Ühest küljest oli see formaat, kus esimene ots mängis kõigepealt läbi tagumisega ja seejärel omavahel, sportlikult huvitav. Kuue võistkonna puhul saab vastased ilusti jooksma panna küll esikohal, kuid mujal tuleb natuke segada. teisest küljest sobis see hästi 16-jaotuseliste matšidega. 16 jaotust on kuninglik arv – kõik avaja ja tsoonsuse variandid, täisring; ka EMil mängitakse 16-jaotuselisi matše. See, et meil on kuus võistkonda liigas, nihutab selle arvu paigast ära. Ja kümnejaotuseliste matšide kaupa mängimine, kaks ringi nädalavahetuse jooksul, on lihtsalt totakas. Pole head põhjust, miks ei võiks mängida näiteks laupäeval 3x20 ja pühapäeval 2x20.
Ja kaheksa võistkonna puhul ei saa ka rääkida, et tasemevahed palju suuremaks läheks, sealkandis on võistkonnad enamvähem üsna samasugused. Kui hakata taseme põhjal võistkondade arvu maha lõikama, siis see amputatsioon tuleks praegusel hetkel üsna kaela lähedalt teha.

 *See, et praegu võetakse kaasa ainult skoorid teistelt esikuuiku võistkondadelt, loob olukorra, kus sellest, milline võistkond näiteks viimasena edasi pääseb, võib sõltuda teiste jaoks hämmastavalt palju punkte – minu meelest eelmisel aastal oli see delta ühe tiimi puhul teise vastu vahetades 25 VP-d, ehk siis reaalselt rohkem kui matši jagu. Ma põhimõtteliselt olen nõus, et omavahelisi võiks kaaluda veidi suurema kaaluga, kuid ülejäänud tulemusi ei tohiks täiesti välja visata. Aga ma oleks põhimõtteliselt nõus ka sellega kui alustataks nullist.

 *See, et valikturniirilt läheb edasi 7 võistkonda, üle 50%, on täiesti mõttetu. Paar-kolm võistkonda piisab küll ja veel.

Seega kokku võttes tõi viimane reform kaasa ühe väga olulise positiivse asja – võimaluse uuel võistkonnal kohe medalite peale mängida. Seda aga oleks saanud korraldada ka muude vahenditega. Selle eest aga lammutati enam vähem toimiv ja loogiline süsteem ning asendati mingi mõttetu rosoljega.

Teine inimene, kellele ma plogida lubasin, nõustus mu üldise diagnoosiga, et võrreldes eelmisega ongi ainult üks pluss ja ülejäänud on kas sama või halvem. Kuna tema seisukoht oli (mida ma jagan), et väga palju kurta ei ole mõtet, kui pole välja pakkuda paremat lahendust, siis siinkohal pakun välja ühe variandi:

1) A-Liigas 8 võistkonda, 3x7x16 jagu – nagu mainisin, siis 16 jagu on kuninglik arv!

2) 4 säilitavad koha järgmiseks aastaks – võib-olla 5...

3) B-Liiga toimub kahel nädalalõpul – vähem mängukoormust inimestele, kes tahavad seda meelelahutusena võtta.

4) B-Liiga toimib „rahvaliigana“, osalejate arv ei ole piiratud kummalgi etapil. Võitja selgub mõlema etapi kokkuvõttes, aga A-Liigas osalemise õiguse saab kummagi etapi võitja – ma arvan, et võib tõsta motivatsiooni proovida „pihta saada“ või kasvõi niisama mängima tulla, kui turniir on sobivas kauguses ja sobival nädalavahetusel. Isegi kui osaleb ainult neli võistkonda, ei ole see arvuliselt hullem, kui see, mis meil praegu on.

5) Viimased kaks kohta A-Liigasse mängitakse välja valikturniiril.

Pausi lõpp - isikliku edevuse manu. Milline Eesti bridžipaar on teeninud kõige rohkem meistripalle?

Vahepeal pole üheksa kuud ühtegi plogipostitust teinud – ja viimane, mis oli, paljastas, et ma ei ole just eriliselt pädev ennustaja... Eks põhjusi ole palju, ühest küljest lapse kõrvalt inspiratsiooni leidmine on natuke keerulisem – kui just ei taha titeplogi pidada, mida ma ei taha. Peamiselt ilmselt on aga asi ilmselt selles, et kui mu viimane regulaarne tööpäev oli 23. veebruar, siis seoses järgmise päeva sündmustega on liiga palju aega ja energiat kulunud Ukraina sündmustele kaasa elamisele ja lihtsalt ei ole olnud seda valmisolekut oma mõtteid, nii mõnedki juba varasemast ajast järjekorras, kirja laduda. Aga igatahes sel nädalal esitas üks kena inimene kaebuse/tellimuse teemal, et „sa pole ammu ploginud...“ ja kuna endal on ka tunne tekkinud, et nüüd juba natuke suudaks, siis ilmselt oli aeg küps.

Mitte, et ma nüüd midagi mõistlikku oskaks kirjutada, aga kuna plogi on juba mu „isikliku edevuse laat“, siis asjade käiku lükkamiseks läheme pealkirja manu...

Vahepeal sain täis ühe ümmarguse verstaposti – nimelt olen Leoga paaris mängides teeninud 1000 meistripalli (mitte bridžiinimestele – kui neid lugema juhtub – teadmiseks, et põhimõtteliselt on tegu edetabelipunktidega, mida saab turniiridel hästi esinemise eest). Sellega seoses tekkis mul Vilniuse turniiri ajal klaasi taga mõte, et huvitav, kas me võime olla paar, kes on saanud koos kõige rohkem meistripalle – ja kuigi see küsimus tõenäoliselt ei ole enam vastatav, hakkasin siiski natuke menetlema.

Kõigepealt pallide arv vähendab võimalikke paare päris tuntavalt – üle 1000 meistripalli on kogunud üldse ainult 18 mängijat, kellest siis kaks oleme meie Leoga. Neist jäävad sõelale paarid, kes on mänginud või mängivad pikka aega omavahel koos. Ehk siis see elimineerib sellised, kellel on palju erinevaid partnerlusi, mille kestus ja tootlikkus pole olnud väga suured – Maripuu, Oja, Lehesalu, Kobin, Triškin, Jullis. Tõenäoliselt langeb ära ka Kobolt-Lond, sest Koboltil on palle niivõrd vähe üle (1070), et pole tõenäoline, et need sisuliselt kõik on omavahel mängides saadud.  Karpoviga seda küsimust arutades ütles ta, et teab kindlasti, et ta on Laanemäega paaris saanud 888 palli, mis omakorda tähendab, et ka tema jääb valemist välja.

Küll aga on olemas variant, et äkki on Tiit saanud 1000 palli koos Levenkoga – või Levenko Sesteriga – mõlemal on nii palju palle, et isegi suure osa ära kadumine jätab nad endiselt sõelale.

Lisaks on kaks paari, mis on samuti koos mänginud iidamast-aadamast: Rummel-Kalma ning Olev-Strandberg.

Nii et kuigi seda küsimust ilmselt hetkel lahendada ei saa (võib-olla kui inspiratsioon tekib, siis kuidagi õnnestub tuletada), tuleb lihtsalt paremini mängida ja mingi aja pärast saavutada olukord, kus küsimust enam ei teki.

Diletandi poliitanalüüs - Ukraina kriis

Ehk miks ma ei usu, et Ukrainas (seekord) täiemõõduliseks actioniks läheb. Lühidalt kokku võttes: sest kära on olnud juba liiga palju ja liiga pikalt.

Igaks juhuks disclaimer: ma ei pretendeeri mingile mõistlikule "teadmisele" – see, et ma kunagi TÜs politoloogiat õppisin on üsna läinud ajastu lumi – aga lihtsalt ajalooõpetajana jääb üht-teist silma ja meelde ning inimese aju teadagi mustreid ju armastab.

A) Gustav II Adolfi õukonnas töötanud Petrus Petrejus sõnastas 17. sajandi esimesel veerandil: Selline on kord kõikide moskoviitide tava ja käitumine, et kui nad näitavad end sõbralike ja heasoovlikena, siis järgneb sellele peagi suur õnnetus või pahandus, kui nad aga ähvardavad, on äkilised või vannuvad, siis on nad vähem ohtlikud ja neid ei tarvitse eriti karta.

Seda tuletasid rootslased hiljem meelde, kui 1700 venelased neile kallale tungisid, hoolimata viimaste mitmetest varasematest sõbralikkuse avaldustest (venelased viitasid, et kuna Peeter I ei olnud risti suudelnud – viilides sellest ära viitega, et on seda teinud juba varem – siis on kõik põhimõtteliselt JOKK) ning ka Vene saadiku äsjastest kinnitustest.
Ehk siis ka Eesti ajaloole mõeldes – annekteerimise esimene samm oli ju “vastastikuse abistamise" leping. Ants Piibu väitel tähistati allkirjastamist klaasi tõstmisega, kus Stalin olevat eesti keeles lausunud toosti “Elagu Eesti!” (huvitav on see, et kui x-aastat tagasi Putin uusaastaläkituses mingi eestikeelse lause kuuldavale tõi, siis keegi seda paralleeli välja ei toonud).

B) Putin on ühest küljest agenditaustaga ja teisest küljest pätimentaliteediga. Ehk siis hea operatsioon toimub kiiresti ja minimaalse riskiga; raba palju saad ja vaata, palju näppude vahele jäi, enne kui kisa liiga suureks läheb.

Elu ei ole malemäng, vaid normaalolukorras bridž ning kriisiolukorras pigem isegi pokker –sul on võimatu lihtsalt arvutusvõimsusega läbi raalida, mis toimub, sest osa infot on peidus ning tuleb ise genereerida ning vastase plaan selgub mõnikord alles päris lõpus. Bridžimängu olen ma ise võrrelnud infosõjaga: point on siis genereerida võimalikult palju infot vastaspoole kohta, enesekohase infoga läbi käia optimaalselt kokkuhoidlikult ning siis kasutada seda kõike võimalikult hästi. No ja pokkeris on ju parim võit teadagi selline, kus sa ei pea kaarte avama, sest puudub oht siiski kaotada ning jätab teised tuleviku jaoks mõistatama.

Kas see tähendab, et hetkel võib päris rahulik olla? Kindlasti ei. Kogemus pättidega näitab, et kui mitte pöörata tähelepanu lollustele, siis selle asemel et olla rõõmus, katsetatakse kui kaugele võib minna, enne kui laks tuleb – ning vahepeal kiusatus ja karistamatuse tunne kasvab. Seega kui üldse mitte tähelepanu pöörata, võib juhtuda, et puhtast oportunismist proovitakse järgi ka mõni nahaalsem stsenaarium. Ei tasu silmist lasta ka võimalikku Napoleoni kompleksi: kui tundub, et sind ikka tõsiselt ei võeta, siis lihtsalt teha midagi, et end tegijana tunda. Ärgem siis unustagem, et venelastel on mingi austamise kompleks – suur pahandus tekib nt siis, kui ei taha koos napsi võtta, et “nagu mis sa mind ei austagi?” (riigi tasandil ilmselt võiks see tõlkuda kuna vene riiki keegi ei armasta, siis lohutus selle eest on kui vähemalt kardavad, nö. “austavad”).

Korrates siis veel: ma tegelikult ei tea mitte midagi – ning “Venemaa on suur ja lai, meetriga seda mõõda, mõistusega aru ei saa”, aga praegusest ma eeldaksin, et pigem on “mängu” eesmärk kuskil mujal – või vähemalt selle vahetu eesmärk. Mis ei pruugi olla lõppkokkuvõttes oluliselt meeldivam.

Aasta lõpp on kokkuvõtete tegemise aeg

 

Kõik kirjutavad hoolega aasta kokkuvõtteid oma saavutustest. Eks siis minagi…

 Ilmselt suursaavutus oli see, et ma kraamisin ära oma T-särgi riiuli (tehniliselt võttes on mõned küll polosärgid, aga detailid…) ja selle põhjal valmis analüüs. Tuvastasin sealt 46 särgiühikut, mis põhivärvilt jagunevad järgmiselt:

14 valget
11 sinist (4 „sinii“, 6 „goluboi“ ja üks sinakasroheline)
6 kollast
6 punast
4 halli (sh üks beežikashall ja kurikuulus Eesti koondise rohekashall)
3 musta
1 roheline
1 lilla

 

Mida iganes sellest järeldada saab minu kohta on ebaselge. 

Neist 46st särgist olen ma ise ostnud umbes 3, ülejäänud olen saanud erinevatel asjaoludel. Ja kandmissageduse järgi armastan kasutada pigem kollaseid-punaseid – valgetest umbes pooled on sisuliselt kasutamata.

Ok, tegelikult olid mul eelmisel aastal ka mõned muud saavutused. Väga plogida ei viitsi, aga ühe oma hästi välja mängitud jaotuse panin Päeva Jaotusesse siiski kirja, et kunagi oleks hea vaadata ja naeratada.

Head aastalõppu!

Kuidas ma kogukonnaaktivisti mängisin

Tegelikult oleks paljugi muud, millest plogida, sest elu on kiire ja huvitav ning maailm ümberringi on ka liigagi huvitav. Kõik see aga tähendab, et üks tegemine ajab pidevalt teist taga ja isegi kui füüsiliselt aja kirjutamiseks leiaks, siis vaimu jaoks oleks üks täiendav ümberlülitumine liiga kurnav. Ma maksan isegi oma automatiseerimata arveid üle kahe kuu, et erinevate tegevuste arvu vähendada.

Igatahes lapsel läheb vist hästi, tundub üsna uudishimulik ja samas chill tüüp olevat (eeldan, et temast võiks ju rohkem mainida, aga samas reeglina ei lähe laste tegemised eriti kellelegi muule korda kui tema vanematele ja pole mõtet kedagi väga kurnata sellega, et mul on kahtlemata objektiivselt ja subjektiivselt maailma parim pisike põssa kodus).

Aga jah, kuidas ma siis möödunud nädalal sattusin kogukondlikku aktivisti mängima. Kusjuures rangelt võttes mitte “oma” kogukonnas…

Nagu kõik teavad, siis sõnapaar “Lauri” ja “aktivism” ei käi liiga hästi kokku. Okei, kui tegemist on bridžiga, siis seda ikka võib, aga vähem oluliste teemade puhul ma end üldiselt pigem ei liiguta ja keskendun zen-hedonismile.

Eelmisel nädalal juhtunud aga nii, et Tartu valla kaasava eelarve raames toimus plebistsiit, et kuhu kanaliseerida 30k€ väärtuses eelarvelisi vahendeid. 

Ma küll põhimõtteliselt vihkan seda tüüpi hääletamisi, kus loeb ainult see, mitu häält sa tuttavailt kokku kraabid – st. igasugused netipõhised kunstikonkursid või “aasta x” valimised (ma pole kindel, kas hullem on seda tüüpi hääletused või spordialad/konkursid, kus võitja valib žürii punktide põhjal, mitte mingi objektiivse kriteeriumi alusel), aga kuna reeglid on kehtestatud mujal, siis tuleb kaasalöömiseks nende järgi mängida.

Kogemata kombel juhtus nii, et paar päeva enne lõppu selgus, et üks kahest juhtivast ettepanekust on seotud mu tööandjaga  - ehk siis Maarja-Magdaleenaga, eesmärgiks rajada kooli staadionile virgestusala. Mis iganes see virgestusala täpselt on, aga ma enda jaoks sõnastasin selle kui “välijõusaal”, mida see ilmselt ka on. Põhiline konkurent oli pm samasuguse rajatise tegemine Äksisse. Kuna kooli poolt jõuti tõdemusele, et seda asja ikka väga tahetakse, siis umbes üle-eelmisel päeval enne kella kukkumist leidsin, et lükkaks ka oma õla alla – või noh, eks mind natuke survestati ka selleks. 

Kuna mu enda kodukohal midagi mängus ei olnud, võtsin näppu mõned flaierid, et neid lapse jalutamise kõrvalt inimestele jagada. Loogika siis selles, et kui neil reaalselt nkn ükskõik, siis miks mitte hääletada Maarja-Magdaleena poolt, lubasin inimestele, et kui läheb õnneks, siis juhul kui peaks tekkima vastupidine olukord, võin jagada seal Vedu flaiereid. Palju ma neid laiali ei jaganud – sest väljas on külm ja pime ja ma ei näinud inimesi – aga eelmisel õhtul käisin ikkagi oma maja inimesed ka kõik läbi. Kõrvalpõikena ilmselt tasub mainida, et see on minu kohta ikka eriline aktivism – kunagi hallil ajal, kui lubasin, et minu nime võib kirja panna TÜ õpilasesindusse kandideerimisel, siis sellega minu osalus piirduski. Lõpuks olin saanud kaks häält, ühe kohta väitis Luks, et see tuli temalt, kust tuli teine, pole senini õrna aimugi, sest ega ma isegi hääletama minna ei viitsinud.

Edasi kulges asi rahulikult kuni reede õhtuni (hääletuse lõpptähtaeg oli kesköö) – Maarja-Magdaleenal üldiselt paarkümmend häält rohkem kui Äksil, kuni ma umbes poole üheksa ajal panin tähele, et Äksile on hakanud hääled kuidagi rutem juurde tiksuma – ilmselgelt seal inimesed teevad midagi. Kuigi ka teine koht ilmselt polnuks katastroof, tasub meeles pidada, et eelarves oli ette nähtud 30k€, kumbki välijõusaal hinnatud 20k€ peale – seega sellistel asjaoludel on alati kindlam igaks juhuks esimesena läbi minna ja teatasin kolleegidele, et “pange tähele, miskit toimub, nüüd mobiliseerume ja ajame kõik võimalikud ja võimatud hääled välja!” Ilmselt nad mobiliseerunuks muidugi mingil määral ka ilma minuta.

Järgnesid väga huvitavad kolm tundi, mille kohta ma hiljem leidsin, et tõenäoliselt kvalifitseeruks see põnevuselt aasta spordisündmuseks, sest häälte juurde korjamine käis mõlemasse korvi väga tasavägiselt. 

Ise ma võistlusliku inimesena (see, et ma olen üldiselt “hea kaotaja”, sest elu läheb igal juhul ju edasi, ei tähenda, et ma kergelt loobuks!) hakkasin kasutama oma bridžiorgunnigeeniuse kogemusi ning sotsiaalset krediiti ja koputasin läbi hunniku tuttavaid, kelle elukoha kohta ma kas teadsin/arvasin et on Tartu vallas – seejärel selliseid, kelle kohta ma ei teadnud, kus nad elavad – ja lõpuks lihtsalt viskasin inimestele üles küsimusi, et kas nad teavad kedagi, kes elaks Tartu vallas ja ei oleks seotud Äksiga, ning tuletasin selle käigus meelde ka mõnele inimesele, kelle puhul ma ei olnud kindel, kas ta on hääle andnud või ei (mu geniaalsem leid oli, et “aga meil on ju 16-aastane õpilane koolis” – kell 11 õhtul võtsin ühendust, selgus tõepoolest, et tal on hääl andmata ning on heameelega valmis seda tegema). Muuhulgas kasutasin inimesega kontakteerumiseks ära isegi Bridge Base Online’i (vean kihla, et kui Hans mult SMSi sai, et “mul on vist su abi vaja, tule BBO-sse!”, uskus ta, et ma otsin neljandat kätt). Lõpuks olin kontakteerunud 49 inimesega, millest suurem osa olid küll tühikäigud, kuid tuli ka positiivseid vastuseid.

Tõenäoliselt sarnane tegutsemine leidis aset ka Äksis, igatahes pinget jätkus viimase hetkeni – vahe kahe ettepaneku vahel ei ületanud viimase paari tunni jooksul enam kordagi emmas-kummas suunas viit häält. Kell 23:57 laekusid viimased hääled Maarja-Magdaleenale, manades tabloole +2; 23:58 korjas Äksi ühe hääle tagasi – aga see jäi ka selle päeva viimaseks, nii et kui kesköö lõi ja tõllad taas kõrvitsateks muutusid, näitas tabloo: Maarja-Magdaleena 324; Äksi 323. Igatahes selle viimase nelja tunni jooksul oli Äksi endale juurde tekitanud ligi 100 ja Maarja-Magdaleena ligi 80 häält…

Rahul võivad endaga olla mõlemad kogukonnad; mida sellega teeb edasi vald, on juba nende rida  - pm sisuliselt on siiski ju kaks võitjat (minu moraalne kompass ütleb, et aus oleks panna juurde umbes 9k€ ja teha ka Äksi asi ära, nad tahtsid seda peaaegu sama palju - aga õnneks pole see enam minu rida, isegi kui otsustatakse, et "aga jagaks 15-15" ei kõlaks ka liiga valesti. Peaasi, et see ikka ära tehakse ja veel tähtsam - kasutust leiaks). 

Miks Maarja-Magdaleena võib enda üle eriti uhke olla (ja miks ma selle nimel ka nii palju lõpuks panustasin), on see, et sellises formaadis hääled kokku saada on üks kuradima jõuluime.
Nagu ma olen varem öelnud, on suure valla väike kool olla väga halb, sama kehtib ka suure valla väikese asumi kohta. Tartu vallas on mingi 11 000 inimest, Statistikaameti andmetel  on Maarja-Magdaleena elanike arv 220, Äksis 437 (ehk siis kahekordne vahe). Äksi kogukonna FB grupis on mingi 600+ liiget, Maarja-Magdaleena kogukonnal vist FB gruppi polegi, on küll kooli grupp ca 300 liikmega. Lisaks on Maarja-Magdaleena Tartu vallaga hiljuti liitunud piirkonnas ja asub üsna “nurga peal”, samas kui Äksi on keskne koht ning see tähendab, et naabreid ja võimalikke kontakte on palju rohkem. See ei pruugi küll alati toimida, aga ma miskipärast ei usu, et naabrite vaheline kadedus oleks midagi sellist, mis paneks nt kaugema konkureeriva ettepaneku poolt hääletama. Kuigi… Sotsiaalmeedias kutsus inimesi üles Äksi poolt hääletama ka Tabiveres elav Tartu vallavolinik, kes on Tabivere valla aegadest olnud seotud ka Maarja-Magdaleenaga… Ma muidugi ei tea, äkki tal on ka Äksi taust sees, aga kui ei, siis ma leian, et see oli temast väga halb maitse (mul ei oleks pretensioone, kui selguks et ta elab tegelikult Äksis, aga no pole tegelikult minu asi, ma olen lihtsalt hea mäluga inimene…).
Aga eks väikses kohas võib motivatsioon seljad kokku panna olla selle võrra suurem, eriti kui tekib olukord “kas nüüd või ei kunagi”. Igatahes hea töö, Maarja-Magdaleena!

No ja endaga olen ka rahul - kuigi ma väga palju hääli ei tekitanud (ma arvan, et minust sõltuvate häälte arv jääb 10 ja 20 umbes keskele), siis nagu tabloo näitas, läks arvesse iga hääl. Või nagu kommenteeris Rainer Kerge: "harva on olukord, kus iga hääletanu teab, et just tema hääl tõi võidu" 

Lapsest ja nimepanekust

Nagu mu eelmise nädala sotsiaalmeedia postitustest lugeda võis, tõi augusti algus mu ellu kaks suuremat sorti pööret. Üks neist pigem tagasipööre “normaalse” elu juurde – ehk siis andsin üle koolidirektori ametikoha ning jätkan oma senises, kraad madalamas, rollis; teine aga ilmselt palju suurema mastaabi ja pikaajalisema mõjuga – Maarja sünnitas meie poja.

Veidral kombel mul kipuvadki elus “suuremad” asjad mitmekaupa juhtuma. Sellest, et laps on tulekul, kuulsin ma ülejärgmisel päeval pärast seda kui olin andnud oma nõusoleku direktoritoolile asumiseks. Seda küll ajutiselt, aga ma olen aru saanud, et enamus asjasse segatud inimesi eeldas, et see ajutine muutub permanentseks. Võib-olla olekski nii juhtunud, aga eelistasin pigem keskenduda “kodus ülemuseks” olemise perspektiivile, ning kui olin välja selgitanud, et meil on koolis olemas täiesti okei majasisene direktorikandidaat, loobusin kerge südamega korralisel konkursil kandideerimast. Küll kunagi jõuab.

Mulle mõnes mõttes täitsa meeldis direktoriamet ja kuigi ma teadsin algusest peale, et see on ajutine, siis tegin seda ikkagi ideega, et võimalikult palju tulevikuks külge jääks. Ning kui kunagi kandideerin, siis tean, mille suhtes silmad lahti hoida ja mida küsida. See “kui” võib olla nii “if” kui “when” –  nagu ma ise olen maininud, siis ma ilmselt olen liiga südamega õpetajaametis kinni, et minusugust direktoriks raisata (Ääremärkusena – minu teooria, miks direktorite seas on nii palju ajalooõpetajaid, kõlab: “ajalooõpetajad on ohverdatavad, sellesse ametisse leiab ikka enam-vähem normaalse inimese, samas katsu näiteks uut füüsikut leiutada!”).

Kui direktoriks saamisega on “küll jõuab”, siis mis puutub lapse saamisse, võib ilmselt ausalt öelda, et ajastus enam parem olla ei saa:

- Passist vaatab vastu vanus, mis ütleb, et on juba elatud ka piisavalt ja eks elu sellisena on peaaegu “valmis”.

- Kolm aastat 1,5 koormusega töö tegemist (ka see oli “sündmuste kokkulangemise” tagajärjel: nimelt pakuti mulle kahepäevase vahega nii õpetajatööd gümnaasiumis kui õppealajuhatamist põhikoolis, mis mõlemad olid – ja on – minu jaoks motiveerivad ja huvitavad ametid) tähendab, et pangaarve on täis, kuid akud tühjad.

- Erinevate lisaotste tegemine perioodil “lapsetegemisele eelnev aasta” tähendab, et sotsmaksu on laekunud hästi ja toetused suhteliselt kõrgel.

- Lapse eest edasi hoolitsemise puhul klapib ideaalselt, et naine tahab teha tööd ja mina tahan puhata, nii et mingi hetk võtan lihtsalt asja üle ja jään koju.

- Lapse sündimise aeg augusti alguses tähendas omakorda, et Maarja ei pidanud üleliia muretsema rasedariiete üle (vähe kihte). Kuigi väidetavalt olevat palavaga lapse ootamine üsna vastik, siis sel suvel oli nii palav, et vastik oli kõigil - kuid laps sünnib suht mõnusalt soojal ajal

- Lisaks pole kooliõpetajal mõtet oma isapuhkust ära kulutada, sest põhipuhkus kestab, ning seda (l)isapuhkust saab kasutada mõnel sobivamal hetkel.

Kuigi kõik eelnev kõlab nagu olnuks ettevõtmine hoolega planeeritud, siis teglikult see päris nii ei olnud – mingeid meetmeid me oma šansside suurendamiseks laps saada, eriti veel spetsiifilisel ajal, kasutusse ei võtnud (va. looduse tõkestamisest loobumine) – kui poleks õnneks läinud, siis poleks. Ilmselt on seega pigem õigem öelda, et laps oli “oodatud”, mitte “planeeritud”, aga lihtsalt kukkus hästi välja.

Esimeste märkide kohaselt on poiss samuti hästi välja kukkunud: sündis praktiliselt “ette nähtud” kuupäeval (läks natuke üle kesköö järgmisesse); suht heas vormis (54 cm; 4,1 kg; Apgar 8-9), juuksed peas ning tundub suht chill tüüp olema, kuigi hea kopsumahuga.

 

Lapse saamise juures on väga huvitav aspekt, et mis talle nimeks panna. Meie puhul veel eriti, sest küsimus oli ka perekonnanime valikus – meil on need erinevad ning kummalgi polnud väga tugevaid tundeid oma klanni nime jäädvustamise suhtes. Selle viimase asjus jõudsime küll väga kiiresti ühele meelele, et paneme eesnime(d) ära ja siis lihtsalt vaatame, kumb perekonnanimi paremini kokku kõlab. Eks laps võib kunagi ise vahetada, kui talle ei meeldi.

Mis oli aga kindel, oli see, et välja jäävad nimed, mis on juba olemas mõnel meie tuttaval ja et nimi peaks olema “hea karmaga” (ehk näiteks kui mõnel mu õpilasel on selline nimi olnud, siis juhul kui õpilane oli laisk ja/või loll, siis see on näide halva karmaga nimest. Konkreetsetest näidetest parem hoidun).

Esimesed põgusad mõttetalgud pidasime juba jaanuaris, kui lapse sugugi teada ei olnud. Mis sellesse puutub, siis ma tegelikult olin suht kindel, et tuleb tüdruk: esiteks on mul istuv ja laisk eluviis (“rahvatarkus” ütleb, et poiste tegemine eeldab jahedust) ja teiseks kipun ma end nii tööl, hobides kui vabal ajal ümbritsema pigem igas vanuses tähelepanuväärsete daamidega.
Selgus, et iseseisva mõtteharjutuse käigus oli ka Maarja mõelnud just tüdrukunimedele. Kiiresti sai selgeks, et kui tuleb tüdruk, siis nime suhtes kompromissi leidmine saab olema üsna keeruline ettevõtmine, kuna meie eelistused olid väga erinevad. Kui Maarja eelistanuks pigem lihtsamaid ja vanamoodsamaid nimesid, siis mulle imponeerivad pigem “ülbema kõlaga” variandid (minu esimene variant olnuks nt Regina Minerva – kuigi jah, mõnes mõttes on see palju “vanamoodsam” kui suvaline eesti arhailisepoolne eesnimi…).
Poistenimedega läks see-eest palju hõlpsamalt. Kummalgi küll ühtegi head ideed või kindlat tahtmist polnud, kuid tuvastasime, et meile istuvad sama tüüpi nimed. Laias laastus: põhja/germaani/kelti nimed, mitte liiga pikad, lihtsad öelda, pigem sisaldavad r-tähte, hiljem selgus, et paljud ka f-tähte. Lõpuks leidsime, et aega on selle kiire asjaga, ja aja jooksul tekkis teatav shortlist mingitest variantidest, mille seast valida või mida kaaluda, kui laps käes. Näiteks olid seal kasutusse mitteläinud variantidena sees Frederik ja Morgan, viimasel päeval lisasin sinna ka pigem poolnaljaga Fabius’e – kuna tüübil sündimisega väga kiiret ei tundunud olevat. Fabius oli Rooma väejuht Hannibali vastu peetud II Puunia sõjas, kes kasutas taktikat, kus põhilahingusse ei astunud, vaid viivitas ja kurnas, ning sai endale hüüdnimeks Cunctator – “viivitaja”. Tõsi, wiki külge avades selgus, et tal oli ka otseselt “halva karmaga” hüüdnimi Verrucosus – “tüükaline”.

 Kui laps oli käes, siis vaatasime talle otsa ja leidsime, et olemasolevatest variantidest sobib talle kõige paremini põhivariandiks kujunenud Leif Erik. Ja olime mõlemad ühel nõul, et perekonnanimi Oras sobib selle komplektiga paremini kokku: 3x4 tähte, suht hea rütmiga. (Hiljem üks mu kolleeg kommenteeris, et laps sai perekonnanimestatud ebatraditsiooniliselt, mille peale tuli mulle pähe, et nii vähe kui ma karantiiniajal väljas käisin, olin selle enamasti seltskonnas, kus lisaks minule oli veel viis inimest, kellest neljal olid ema perekonnanimed ja viienda lapsed olid samuti ema nimega – ning kui ma seda seika neile mainisin, selgus, et ka tal endal, nii et ma ütleks, et selle valimi põhjal võiks väita, et see on pigem mainstream).

Miks siis selline nimi:

1) Kõlab hästi

 2) Meil pole ühtegi selliste nimedega tuttavat (mitte kummagagi)

 3) Kui Eesti kirjandusklassikas soovitati poisslapsele nimi panna Ameerika avastaja järgi (tolleaegsete teadmiste kohaselt), siis vahepeal on ajalooteadus välja selgitanud, et 500 aastat enne Kolumbust leidis Ameerika eurooplaste jaoks üles üks teine mees. Leif Eriksson

 4) Nimel on ilmselgelt hea karma - Leif Erikssoni hüüdnimeks oli "Õnnelik"

Lisaks veel mõned juhuslikud kokkusattumused, mis nimepanekul vähimatki rolli ei omanud, aga tagantjärgi tunduvad lõbusad:

 - Sama nädala jooksul kui meil endil see mõte nimest tekkis (esialgu ideega, et paneks kaks eesnime, millest teine oleks Erik), rääkis Pihel Maarjale, et ta oli näinud unes, et me saame poisi, kellele paneme nimeks Erik.

 - Tekkinud akronüüm LEO ei ole seotud sellega, et poisi isal on 25-aastane paarisuhe Leo Luksiga (bridžilauas).

Aga igatahes siinkohal Leole tellimus, et kui ta veel mõne lapse teeb, siis saagu selle nimedest kokku LAURI. Kuna Eesti seadusandlus piirab eesnimede arvu kolmega, siis eeldaks akronüüm väga spetsiifilist perekonnanime (põhivariant oleks topeltperekonnanimi R…- I…, kuigi seda mõtet arendades teatas üks mu sõpradest, et temal oli küll klassiõde perekonnanimega Uri), seega olen nõus aktsepteerima selle asemel ka anagrammi.

 - Maailma suurim bridžiklubi on Bridgeklubben Sankt Erik (Stokholmis, muide ka Stokholmi vapil kujutatud pea – mida ma esialgu pikka aega naisepeaks arvasin – kuulub sellelesamale pühakule)

 - Horoskoobihuvilised ilmselt on juba tähele pannud, et poiss on sündinud Lõvi tähtkujus. Eks sellegi ladinakeelne nimi ole Leo. 

Kool kui teater?

Raamat anti välja kahes osas

Hiljaaegu lugesin läbi Merle Karusoo poolt kokku pandud raamatud Voldemar Panso lõpuaastatest: ehk siis baasiks autori enda märkmetest pärinev valimik kildudest, mis puudutasid tema tervisehädasid, lavastusi ning tööd „Lavakas“, eelkõige selle 7. lennuga – millesse kuulusid lisaks veel Krjukov, Kibuspuu, Kerge, Luik, Paluver, Volkonski jt –sekka ka fragmente Panso enda märkmetest ning näpuotsaga ka paarilt muult inimeselt.

Sellega seoses tekkis mul mõtteid, mis on koondatavad kahte erinevasse liini. 

Ühte mõtted raamatu (ja Panso kui inimese) kohta, teise üldised mõtted selle kohta, kuivõrd minu hinnangul kool sarnaneb teatriga päris paljudes aspektides. Ilmselt Panso tegevus teatripedagoogina ja näitejuhina tõi sellel teemal veel mitmeid paralleele välja., eriti nüüd kus ma juhuse tahtel ligi pool aastat direktoritoolil olen veetnud.

Raamat ise ei olnud väga "mõnus lugemine" – tegu oli katkendite kollektsiooniga, mis ei moodustanud sidusat tervikut. Samuti oli võhiku jaoks üsna keeruline mitmetesse asjadesse sisse elada. Kui ma olin korra juba mõlemad osad läbi lugenud, siis teistkordsel läbivaatamisel oskasin juba palju paremini aru saada öeldust ja tegelastest – ilmselt parema taustüsteemiga oleks juba esimesel korral natuke selgem pilt olnud [teatriajaloost on mu teadmised üsna null - ja raamatut lugedes tekkis mul uudishimu, et tea, kas Kaarel Irdi kohta, keda Panso vihkas ja põlgas - võimalik, et kohati asja eest - ka midagi huvitavat kirja pandud on].

Samas jälle selline mosaiikne ülesehitus võimaldas ilmselt sisse paigutada mitmeid mõtteterasid, mille võis rahulikult „rippuma“ jätta, et lugeja ise taipaks või looks neile konteksti.

Kuigi Karusoo oli Panso suhtes väga respekteeriv, on kiiduväärne, et ta ei üritanud viimasest teha iidolit ning näidata teda parimas võimalikus valguses. Selle tulemusena jäi minul tema isikust mulje, et tegu oli kahtlemata targa, kuid samas mitte eriti meeldiva inimesega [ärgem siis unustagem, et ma olin raamatut lugema hakates tabula rasa – nii isiku kui taustsüsteemi suhtes]. Mis oli tema juures positiivset (lisaks viidatud üld- ja erialatarkusele) oli see, et ta adus väga tugevalt arengu vajalikkust – seda nii süsteemi tasandil kui iga inimese juures eraldi; kusjuures mulle jäi mulje, et evolutsioonilise, mitte revolutsioonilise arengu vajalikkust.

Siin veel elus - seega alla 57-aastane...

Samas jäi detailidest mulje Pansost kui väiklasest inimesest, kes oli väga kindel oma tõdede õigsuses ja ei suutnud mõista, et teiste inimeste huvid võivad olla teistsugused. Lõpuks tundus, et ta oli elu lõpus pettunud ja nägi igal pool enda vastu suunatud intriige, kas siis otseselt või institutsionaliseeritud tasandil – võib-olla küll õigustatult. Võtme selle mõistmiseks võib anda ta tervislik seisund, mis elu lõpus oli väga kehv. Ma olin ausalt öeldes tõsiselt üllatunud, kui avastasin, et surres oli ta kõigest 57-aastane – piltide järgi oleks keskeltläbi 20 aastat küll otsa kirjutanud. Nagu tema kohta ütles Lea Tormis „vana ja haigena tekkis tal teatav armukadedus teiste lavastajate vastu“ – ning ilmselt see kadedus laienes ka muudesse valdkondadesse. (Seda juttu siin kirjutades meenus mulle üks Tartu bridžimängija, kes sai ka 40ndate aastate lõpus infarkti ja pärast seda oli elu lõpuni kibestunud, kahtlustav ja vastik inimene, kelle maine varasemast oli suurem kui tema tegelik staatus ning ei suutnud taluda „pingereas“ üha tahapoole vajumist…). 

Aga jah, Panso pole ilmselgelt mulle midagi teinud - ja mul puudub ka igasugune objektiivne alus tema kohta midagi arvata - , seega rahu tema põrmule.

Mis aga puutub teatri ja kooli paralleelidesse, siis mulle on ammu tundunud, et õpetaja töö sarnaneb suuresti näitleja omaga (ja direktori/õppejuhi oma siis sellest tulenevalt teatri/näitejuhi omaga).

Ilmselt tasub ära mainida, et teatrist endast kui sellisest ma eriti midagi ei tea. Ma käin seal heameelega, aga teoreetiliselt olen üsna võhik, ning ennekõike naudin lugusid ja tervikpilti, mitte spetsiifilist näitlejatööd. Ehk siis eelistan olla kuskil kaugemal, nii et kogu lava on kaadris, mitte nii lähedal, et näitleja silmavalged vastu läigivad.

Tema Türgi Kõrgeausus
"Kodanlasest aadlimehes"

Huvitav on aga see, et ma kahtlustan, et selles, et ma õpetaja olen – või  end selles nii hästi tunnen – mängib suurt osa see, et sajandi alguses lõin ma kaasa paaris harrastusteatri tükis. Siinkohal on ilmselt sobiv koht avaldada tänu ennekõike Küllile (alias Notsule) – õpilased küll võivad selles suhtes teisel arvamusel olla. Igatahes kui ma enne olin paras puuhobune ja pigem põdesin „mida inimesed arvavad“, siis tänu temalt saadud esinemiskoolitusele olen ma küll paras puuhobune endiselt, aga edev puuhobune ja inimeste arvamuse üle ei põe juba ammu. Samuti on natuke rooste läinud – kuigi mitte veel kadunud – võime Shakespeare’i ja Moliere’i tsiteerida.

Igatahes ma tuvastasin enda jaoks, et suht sageli ongi tunni andmine improviseeritud monotükk teatavates raamides, mis nõuab kohati kiiret reageerimist ja paindlikkust ning ei tohi olla auditooriumi jaoks igav. Ja kinnituse sellele sain ma paar aastat tagasi õpetajate päeval, kui meie  gümnaasiumi õpetajate grupile oli organiseeritud improteater, mis mõnel korral kaasas lavale ka publiku – ehk siis mõned õpetajad – ja kui aus olla, siis kollektiivide reageeringud impro-olukordadele jätsid sageli parema mulje, kui improteatri pro’de omad. No ja ega direktori puhul ka tuleb aeg-ajalt publikule mängida - eriti nii väikses koolis kui minul on.

Need pildid on tehtud nädala jooksul ja ma ise olen kommenteerinud, et direktor peab ära katma mõlemad äärmused + kogu vahepealse spektri

Nii, aga see kõrvalepõige tehtud, asjade kallale, kus ma leidsin äratundmist ükskõik kas siis õpetaja või direktorina, ükskõik kas siis üldideoloogiliselt või millegi konkreetse poolest. Tsitaadid/refereeringud on kaldkirjas.

 Miks hakatakse juhiks:

Miks hakatakse režissööriks? (Panso kasutab lavastaja kohta seda sõna, ma kahtlustan, et äkki vene keeles kasutatakse nii…)

1) Kes näitlejana läbi ei löö, aga õhutab teatriarmastus ja juhiinstinkt
2) “Kutsutud ja seatud”, keda ei rahulda ainult näitlejatöö

Režissööride liigid – head (kõige vähem), keskpärased (kõige rohkem ja ohtlikumad), halvad (elu sööb nad välja). 

Öelge üks suur režissöör, kes ei taju oma aega. Aga režiitooli hoiavad kinni need, kes on sotsiaalse närviga, aga režiikunstis andetud.

 Teises kohas on seda täpsustatud, miks hakatakse režissööriks:

Juhuse tõttu;
Totakast armastusest teatri vastu – platoonilisest;
Kuna näitlejana läbi kukutakse (kõige ohtlikum – teistele)
Auahnusest – olla juht (ja eriti ohtlik, et siis näitlejana rolli võtta, kui anne pole esmaklassiline)
Kutsumusest avarama töövälja, suurema vastutuse, ja kõige tähtsam – suurema riskitunde pärast

Ehk siis minu puhul direktoriks: „juhuse tõttu“: lihtsalt asjaolud kujunesid nii, minust üsna sõltumatult. Kusjuures kuigi praegune direktoraat on mõeldud küll ajutise nähtusena, ei välista, et kunagi proovin seda ametit veel, nii hull see ka ei ole (aga mu õige kutsumus ilmselt on siiski olla keskastme juht - kooli kontekstis siis õppealajuhataja. Ja ka õpetaja olemine on tegelikult tore, keegi peab ju tööd ka tegema...). Susanna hiljuti naljaga pooleks jagas minuga tsitaati filmist „Mehed ei nuta“, kommenteerides et see on nagu minu hädad – „Ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, sest ma olen väga andekas...". Klipp selle kohta SIIN (Youtube'i klipp)

 

Juhiametist ja töömoraalist:  

„Nüüd tunnen kuivõrd on lavastaja, eriti pealavastaja amet sarnane kapteni ametiga.

Kapten ei küta, ei rooli, ei seila purje, aga temast sõltub kõik, kogu töö, tahe, suutlikkus, suund, sõidukiirus, meeleolu, hirm ja arm, sest laev purjetab tema lipu all.

Panso loobumiskõnest Draamateatris: Teatrijuhi ülesanded:
1) Et õhtust õhtusse oleks inimestel huvitav teatrisse tulla
2) Et see oleks kaasaegne teater
3) Et kogu ansambel oleks hõivatud, kaasa arvatud joodikud ja andetud. Mõlemaid leidub akadeemilises teatris.
4) Et repertuaar oleks ministeeriumile vastav ja vastaks eelkinnitusele.

Režissööril saab olla vaid üks nõudlikkus – iseenda vastu. See nakatab teisi, loob atmosfääri, tekitab kohusetunde. /…/Ja kui keegi pidevalt ei haaku, takistab proovi tihedust, teeb proovist tekstiõppimise paiga, kõrvaldage proovist, tükist, aukraadi või sõprussidemete peale vaatamata. Aga enne hoiatage.

Esmakursuslastele sissejuhatuseks: Näitlejad läksid varem tiisikusega, nüüd südamega. Luua tähendab raisata südant.

Kui mootor tunda annab, peab kasutama resoluutsust. Elus Pansost võib olla veel pisutki kasu, surnud Pansost ei kübetki. Ja keegi ei kiida takka. Uut ei ole. Leitakse! Teda ei taheta leida, sest uus on proovimata ja võib olla ebamugav, temaga võib olla pahandusi, ta järele peab valvama, ei saa rahulikult suitsu teha. Aga see operatsioon tuleb teha.

 Mul oli kerge töötada, sest ma ei ihaldanud enam juhitooli ega aurahasid. Mul oli raske töötada, sest kannatan kohusetunde all.

Ma olen mitu korda iroonitsenud, et meie kooli moto „Väike, kuid südamele suur“ on halva karmaga, arvestades, et see pakub endas mitmeid võimalusi, kuidas ennast surnuks töötada. Ja kui Ariana ameti maha pani, siis ega keegi selle üle rõõmus ei olnud – kuigi reaalselt enamuse igapäevane töö sellest mõjutatud ei olnud. Mina kannatasin selle läbi küll kõige rohkem (ehk siis keegi pidi selle koha üle võtma), aga leidsin, et sellesse tuleb ühest küljest suhtuda „seisus kohustab“ paratamatusesse ja teisest küljest leidsin, et kuigi see teeb kõigi elu keerulisemaks, oleks minust äärmiselt isekas eeldada, et inimene peaks oma elule ja tervisele korraliku põntsu panema selleks, et teistel lihtsam oleks. Olles teda viimasel ajal näinud, väidan, et ta tegi enda jaoks õige otsuse…

Töötajate motivatsioonist

Režissööriteatri ajal näitleja lakkas mõtlemast-töötamast endaga ja rolliga, et las režissöör mõtleb, ning aega on küllalt, palk on väike ja ära ei aeta.

Suurim oht on elukutselised asjaarmastajad. Professionaalne isetegevus, kuupalgaline teatris.

Professionaalsus ei tähenda ainult seda, et mu tööraamat on kutselises teatris ja kuulun sinna trupi koosseisu. Professionaalsus tähendab enda stuudiumit.[Terminit “stuudium” kasutas Panso viitamaks enda kallal tehtavale tööle enesearengu mõttes].

Ärge elage vanade rahvakunstnike säras. Palgafond kaob ja mängijaid ei ole.

Teater on ikka koosnend kehvadest, keskpärastest ja suurtest näitlejatest. Kehvad kaovad, suured ei ela kaua. Keskpärased on vastupidav kaup. 

Mõistke, ma ei räägi vanema põlvkonna vastu, ma räägin andekatest ja neist, kelle anne tuhmub, aga aunimi ja staaž ja palk jääb. Et uus saaks juurde tulla, peab keegi lahkuma, muidu pole voolavust. On ebanormaalne, kui trupi 50st näitlejast on 20, keda ükski lavastaja ei taha, aga nad on “truud iskralased” ja ei riku kunagi diststipliini, ning teevad ühiskondlikku tööd.

Vanem kaader võib vast hetketi kõõrdi vaadata, et doseerin noortega üle, aga see ongi perspektiivi pärast. Lihtsam on teha kogenud näitlejatega tasemel lavastus. Ikka ja jälle. Ja saalis on äratundmine: mis sellest teatrist sai. Nad on rahul ja mugavad. Ning keegi ei märka, millal rahu kasvas üle rahulolematuseks.

Iga lavastaja arvestagu igavesti (ja ärgu kunagi harjugu), et näitleja ürgloomus on ratsionaliseerida, st. kunstiloomingut asendada kunsti tootmisega. Ratsionaliseerub kostüüm, grimm, misanstseen, tekst, kõik voolujoonestub neetult. Rolli kätte saanud, algab kordumise lihtsustus.

Kui mul on valida 50 aastane tardunud oskusega või 30-ne veel väljakujunemata lootus, ma võtan kõhklemata 30-se. Ma võtan 70-se, kes kannab endas kultuuri ja pedagoogikat.

Esmaklassiline = kullaprooviga. Ma ei küsi siis kunagi, on see etendus traditsiooniline või novaatorlik. Need mõisted kaovad praktikas.

Eesti haridussüsteemi sisse kodeeritud häda on, et tegelikult pole õpetajatel erilist motivatsiooni enese arendamiseks: palka sellest juurde ei tule ja enam pole ka nõuet, et x aasta jooksul tuleb x-tundi koolitusi läbida. Tegelikult järgi mõeldes, see viimane on pigem hea – ega koolitusel käimine linnukese pärast mitte midagi juurde ei anna ja küsimus on ikkagi selles, kas inimene tahab ennast arendada või ei. “Sarikoolitajad” ei pruugi olla grammivõrragi pädevamad, ükskõik kui palju nad neid koolitusi läbi käivad.

Erilist konkurentsi või survet ametis olevatele õpetajatele ka ei ole, kui nad just mingi konkreetse sigadusega hakkama ei saa, ei ole erilist põhjust neid ka vallandada – kuna õpetaja töötasu ei ole ka just üleliia motiveeriv, ei ole ametisse tahtjatest just järjekorda ukse taga. Seega ametit pidades on hetkel hea kindel tunne, et kui sul on valmidus seda tööd teha ja paber, mis kinnitab su formaalset pädevust, võid sa olla suhteliselt kindel, et tööta sa ei jää.
Uutel inimestel kipub (aga ei pruugi) olema entusiasmi, et teha rohkem kui absoluutne miinimum ning anda sellega asutusele ka midagi juurde – niisamuti ei pruugi vana tähendada “mahakäinut”.

 

Töökoormusest:

Minu arust on häbiasi, et siin ilmas nii palju tööd peab rügama. Üks kõige kurvemaid asju ongi, et ainus, mida inimene päevast päeva 8 tundi teha võib, on töö. Ja see ongi põhjus, miks ta iseenda ja teiste elu nii viletsaks ja õnnetuks teeb.

Teatrit ei tohi teha andetud ja haiged. Sinine leht on teatris ja miilitsakoolis lubamatu asi. Välja kuulutatud etendus mängitakse ka kõrge palavikuga. See on meie kutse, kutsumus ja au.

Minagi olen kasutanud väljendit, et “õige õpetaja sureb tööpostil, saapad jalas”. Selle üle, kas õpetaja palk on rahanumbri pooles liiga väike või paras, võib diskuteerida. Mida ma aga kindlasti väidan, on see, et õpetaja töökoormus üldjuhul ei vasta kaugeltki reaalselt kuluvale aja- ja töömahule, eeldusel et õpetaja oma tööd korralikult teha tahab. Nii et huvitav saab olema see päev mil õpetajad otsustavad, et nende töö kestab kellast kellani, tulevad hommikul “kontorisse” kohale ning kui kell kukub, sulgevad oma asjad ning enne järgmist hommikut midagi ei puuduta.

Seega kui me paneme valemisse “aeg on raha”, siis suvevaheaeg napilt kompenseerib muul ajal tehtava töö ja aitab hädavaevalt taastuda – mis seletab hästi ka eelpoolmainitud seika, et erilist tungi õpetajaametisse pole. No ja ärgem unustagem kõiksugu muid ümberkorraldusi, mis koolidele üha rohkem vastutust ja kohustusi veeretavad.

 

Kollektiivi toimimisest

Ette saab teatris mõelda (uue) värske vee juurdevoolu, et ei sureks teater ega järv. See nõuab uusi seadusi ansamblite kujundamisel, pensionile minekul, direktorite vabu käsi nii ansambli kujundamisel kui repertuaari ja finantsi valdamisel. Just siin on palju aegunut, soostunut.

Kas teate kui kerge on üks teater vahtu lüüa ja kaotada tema kvaliteet. Teatrit ehitada nõuab aastaid, teater laguneda võib kuudega. Enamik sellest teatrist on terve, elujõuline, võitlev pro domo sua. Ma tahaks soovida, et see ergas enamik mõistaks ansamblimängu väärtust, mõistaks üksikute egoistide, raukade ja andetute meeletust, astuks välja oma maja eest.

Ma ei räägi vanade näitlejate vastu, ma räägin vananenud näitlejate vastu, kellele ükski lavastaja rolli ei anna, või kui annab, ütlevad sellest ära, - ja neil pole piinlik tulla karkudega palgapäeval majja ja võtta soliidne summa ei millegi eest. Kui neile palga välja teenivad noored 85 rublaga kuus. Ja nende karkude nimi on tiitlid. Noorus on aja lapsed ja neile tuleb ruumi anda. Ma räägin näitlejaist. Mitte rätsepast, kes on rätsep ja kingsepast, kes on kingsepp. Vaid meistersportlastest. Kaduge oma tähesabas.

Organismis on haigus. Iga haiguskolle on amputeeritav, kui organism ise tugev on. Iga teatrihaiguse taga haigutab andetus või minevikutõllad, milles enam ei sõideta.

Tootmisnõupidamine Draamateatris.

Vist oli mõeldud mingi mässukoosolekuna; lõppes mu sõnavõtu järgi imevaikselt. Vastik maja, vastik rahvas – näitlejad. Nagu määrituna tulen majast välja, eriti kui naeratavad. Kedagi ei tea usaldada.

Ma pole seda paekivist südamemurdumise maja kunagi eriti armastanud. Kunagi läksin ma siit, mõeldes, et tore trupp kannatab ebakultuurse juhtkonna all. Tarvitses mul olla siin kaks aastat, kui taipasin, et see näiteseltskond väärib oma juhte.

Tundsin jälle Draama kollektiivi. Nähtavasti võivad paar kärnast lammast rikkuda kogu karja. Teater peab puhastama end ise. Või muidu pidev pearežissööri vahetus.

Kes tahab aidata, mõjutagu. Aga ausalt, mitte salaja ja laimates.

Eestlased on kadedad. Venelane võib ägeduses, purjuspäi ükskõik kui hullu sigadusega hakkma saada, aga järgmisel päeval kahetseb, sõimab ennast, pihib, taob rusikatega. Eestlane seda ei tee. Tal istub kadedus sees, see närib kui uss. Ta mürgitab teise elu ja on valmis ka oma elu mürgitama, peaasi et teine kannataks.

Eestlased on maailmameistrid kurtmises ja teisele näppudele vaatamises – ning sageli selle asemel, et minna ja otse kurta, käiakse mööda nurgataguseid, lootuses, et “keegi teeb midagi”, ning staapi jõuab lõpuks sõnum kõlakate tasemel, et “see ja see ei ole rahul”. Lisaks kurdetakse heameelega ka asjade üle, mille suhtes midagi parata ei saa, sest nad lihtsalt “on nii”, kas siis õiguslikel või pragmaatilistel põhjustel.
Kohanedes loob inimene oma mugavustsooni, ning mida mugavamaks muutub näiteks õpetaja, seda rohkem keskendub ta formaalsele õppekavale (sest sellele on hea viidata) ja väljaspool seda ei anna eriti midagi juurde. Ja lähtuvalt minu poolt ülal viidatule koormuse kohta, ei saa öelda, et neil omast kohast võttes õigus poleks. Paraku on peamine ressurss, millel haridussüsteem põhineb, entusiasm.

Õppimisest (siin ei tasu unustada, et lavakas oli tegu motiveeritud ja haritud õpilaskonnaga, põhikool paraku on massiharidus, kus nii mõnigi on vastu omaenda tahtmist, seega kõik pole praktikas üle kantav)

Karusoo:  Nüüd ma tean – ei ole midagi hävitavamat kui esimene protesteeriv-ennastõigustav “Ma ei saa”. Pansol oli õigus, kui ta möirgama hakkas ja sundis saama. (Panso pani mingi neiu nutma sellega, et sundis tahtma)

Koostöö lõppeb siis, kui näitleja ütleb “ma ei oska”. Proov on proovimine.

Kõige raskem on näitlejaga, kellel puudub julgus mitte osata.

Mitte see pole paha, et vigu tehakse. Paha on see, et vigadest ei õpita. Ometi on see kunstis ainus õppimise tee.

Õppejõu jaoks on kõige halvem üliõpilane see, kes midagi ei tee. Valeta kasvõi, aga valeta julgesti, selleski on haaret.

Kust tuleb see, et ei tea, ei oska, ei mõista, ei saa aru. Selle asemel, et häbeneda, et aru ei saa, hambad risti minna ja püüda aru saada, selle asemel ütlete uhkelt: ”ei saa aru”?

Goethe kaitseb õppimist, arendamist ja õiget kooli. .. Kes on oma varase ea veetnud halvas, tühises seltskonnas, igatseb alati selle järele.

Karusoo: “Nii minugi tudengid – nad joobusid võimalusest arvamust omada, pärssisid mittekeskmiste “veidraid” katseid ja sellesamaga ka enese otsimisjulgust”.

Iseenesest kõik puhas klassika – kõige hullem seltskond suvalise õpetaja jaoks, on passiivikud, kes ise ei tee ja teistel ka ei lase teha – ükskõik kas siis klassis või üritustel. Üldiselt neil endil ei ole ei oskusi ega hobisid –  ning üritavad seejärel oma nürrust ja nõmedust lahedaks mängida. Selliste jaoks olen varustatud paraja koguse sarkasmiga. Isegi kui nemad aru ei saa, siis teised küll…

 

Haridusest

Oleneb inimesest endast, kas tast saab süsi või teemant, tuhk või briljant. – Kas oleneb? Kas me just selles valdkonnas ei ole idealistid ja ei toida andetuid lootusega. Võib-olla on inimese teha, kas briljanti saab teemantist, aga vaevalt on oma teha, kas söest saab teemanti. Kas pole hädaohtlik lohutus: geenius on 99% tööd ja 1% annet.

Täna puutus silma tuntud rahvalik ütelus, mis otseselt käib minu töö teema ligi. “Harjutamine teeb meistriks, aga ei anna ega asenda annet.”

 Geenius realiseerib enda ilmtingimata töö kaudu. Aga isetegevuslik käsitööline, grafomaan jne, kellel on tõesti 1% annet – rabeleb, segab teisi, on väsimatu, loll ja agar, ühiskondlikult aktiivne, viina ka ei joo – ja lahti temast ei saa.

Lea Tormis: Mulle näib, et iga aastaga läheb meil, teoreetiliste ainete õppejõududel raskemaks. Iga aastaga tuleb üha rohkem tagantjärgi keskkooli eest ära teha. Eriti raske on inimestega väikestest linnadest.

Rahuldava ja hea kunsti vahe on on kasvuruumiga, pikasammuline, hea ja väga hea vahe tšut-šut. Aga seda seda pisisammu on raskem astuda, võrratult raskem kui seda pikka eelnevat sammu. Pika eelneva sammu astud isegi lihtsalt talendiga, tšut-tšut nõuab talendi väljaarendamist suurmeistri tasemeni.

Pole õige, et keskpärast näitlejat poleks teatris üldse vaja. Ta võib vägagi vajalik olla, juhul kui õigustab enda vajalikkuse, nagu keegi William Shakespeare Globuse-teatris

Mille poolest erinevad ööbik ja vares? – Ööbik lõpetas konservatooriumi statsionaarselt, vares aga kaugõppes.

 On asju, milles iseõppimine on tulusam kui koolisõppimine. Sest iseõppimisel tuleb takistusi ületada, see suurendab intensiivsust.

Vana ülikoolisüsteem oli samasugune, maksuline – tahad, siis käi, ei taha, ära tule. Aga eksam oli range. Praegu on ülikoolisüsteem keskkooli tasemel.

 

Noorus on hukas olnud juba vanadest roomlastest alates ja õppimise ning kultuuritaseme allakäik pidev (ehk siis igikorduv „kuldaja müüt“). Ma pean tunnistama, et nagu kõigil pedagoogikas tegelevatel inimestel, on ka mul selle pärast mure – aga suhteliselt mõõdukalt. Lõppeks: „võrreldes keskaja külaelanikega on tänapäeva noorte rauasepistamis- ja künnioskused allapoole igasugust arvestust!“

Ma olen nõus, et haridus võib anda kätte kargud, mis viivad mingile nivoole välja, kuid selleks, et jõuda tasemele, kus ise oleks võimalik midagi konstruktiivset pakkuda, ei piisa ainult tahtmisest ja tööst, vaja on ka talenti. Muidu jäädki tasemele, kus (kasutades ühe bridžimängija pakutud võrdlust) oled nagu jänes, kes mängib trummi. Sa oled ära õppinud mingi loo ja mängid selle suhteliselt viisakalt ära, aga miks sa seda trummi tegelikult mängid ja kas äkki võiks teistmoodi mängida – ei tea.

Üldiselt arvan ma, et idee kaasavast ja egalitaarsest haridusest on küll ilus, aga praktiliselt ei ole teostatav. Ma võiks selle üle jahuda pikalt, aga siin postituses pole pointi, seega lihtsalt jätan oma markeri seisukohale: sotsiaalselt on see õilis mõte, kuid ükski asjasse segatud pool üksikult sellest mitte midagi ei saa – ei andekad, ei „lihtsad“, ei keskmised, ei õpetajad. Ning ma pole päris kindel, et üldine hüve selle üldise rahulolematuse üles kaalub. Samuti ei usu ma kohustuslikku põhiharidusse praegu ettenähtud määral (ma vähendaksin seda ja looks ühe lisa-astme vahepeale).

Mulle meeldis see distantsõppe paralleel: mingites asjades on iseõppimine, eriti motiveeritud iseõppimine palju tulusam, mingite asjade puhul on vaja juhendamist.

 

Välispidisest tagasisidest

Ka kriitik püüab öelda “Kilroy was here” (Faulknerit tsiteerides)

Meem internetieelsest ajast. Lähemalt SIIN (wiki artikkel)

Siin tuli mulle pähe, miks ma olen igasuguste kontrollide visiitide suhtes (tervisekaitse, päästeamet, haridusministeerium) väga tüüne rahuga.

A) Kontroll peab õigustama oma olemasolu ja kui ta ei leia mitte midagi, siis ta nagu ei teekski oma tööd.

B) Kõike niikuinii 100% korda ajada ei ole võimalik. Mida rohkem asju sul korras on, seda spetsiifilisem probleem leitakse, kus oleks võimalik midagi parandada.

Lihtsalt midagi
ilusat lõpetuseks.

C) Seega oota südamerahuga ära, mille kohta õiend laekub ja täida see rahulikult ettemääratud aja vältel ja mahus.

 

Kokkuvõtteks

Heinet tsiteerides: “Tunnete Olümpost. Alasti jumalate ja jumalannade keskel, kes seal nektarit ja ambroosiat maitsevad, näete jumalannat, kes sellessamas lõbu- ning rõõmuringis kannab alati siiski seljas raudrüüd, peas kiivrit ja hoiab käes oda. See on tarkusejumalanna.