10.juuli – teise matši viimasest jaost (see õnnetu topeltgeim) on juttu ka tänases daily bulletinis, kuna topeltgeimisving juhtus ka vugraphis peetud matšis. Siin siis umbkaudne tõlge bülletääni artiklist:
"Kui tähtis võib olla üks pealtnäha lihtne otsustamiskoht – kas pakkuda Osti kaardiga 1♠ või mitte. Ma ei arva, et pakkumine vastase vahelepakkumise järel oleks eritähendusega võrreldes sellega, kui 1♥ vahele ei pakuta ja kuna Ost oleks kindlasti pakkunud 1♠, kui Nord poleks sekkunud, seega toetan ma Lhuissier’d (prantslane pakkus 1♠). Aga sellest hoolimata, tundub mulle, et Nistor (rumeenlane passis) ei olnud nii karmi karistust ära teeninud – näiteks kui Südil oleks olnud käes kõigest 3♥ väärt kaart, oleks olnud Westil lihtne panna väljavõtukontra" (ta 1♦ avang sisaldas ♠ÄES3, ♥9, ♦Ä983,♣KE64).
Tõsi küll, eelnevat juttu lugedes tuleb silmas pidada, et see on naturali kontekstis

ahjaa, „master bidi“ definitsioon: pakkumine, mis lubab sul võita post-mortemi, kuigi samal ajal toob kaasa roberi kaotamise.

Türgi vastu lõi välja üks teine tüüpiline Eesti häda – nõrkadelt ei saa kuidagi punkte kätte (tuleb meelde kasvõi eelmine EM Jesolos, kus Läti tüdrukud meie vastu oma ainsa võidu said, mille peale Tihas lõpubanketil mainis, et „aitüma et ikka kohale tulite!“. Seekord läks kaks kogu matši peale korda lollil kombel IMPe loosirattasse – kõigepealt ei suudetud teha head tõket vastaste kalli tsooni 4♥ vastu (4♠ läheb odavas üheta) ja teine jagu oli veel veidram:

♠KESxx____♠Ä
♥K________♥STxx
♦xx________♦ÄE9xxx
♣ÄKExx____♣Tx

nende lehtedega suutsid tüdrukud ühepoolses pakkumises purjetada 7♦sse, „õnneks“ kontrat ei tulnud. Algas see kõik niimoodi:
1♣____2♦
2♠____3♥
4♣____4♦
5♣
Kui nüüd üks kindel süü leida, siis on see kindlasti 4♣ pakkumine – mina võtaks seda asja kindlasti ärtu kooskõlastuse ja cuena, ei ole nagu erilist põhjust, miks peaks üle 3NT nivoo minema, kui partneri mastid ei klapi (kui tal on sobivad kaardid, oskab ta seda ise teha). Peale 5♣ pakkumist võiks partner võib-olla halba aimata, aga käsi väriseks küll päris kõvasti, kui peaks potentsiaalset cuebidi mängima jääma… Miks pakkumine lõpuks 7♦sse maanduma pidi, ei oska ma küll öelda (ja kui aus olla, pole oma tuju rikkumise hirmus küsida julgenud)…
Äärepealt oleks kadu piirdunud kõigest 3 IMPiga, kui teises toas väljamängija oli taha patserdamas 5♣ lepingut. Kaks tihi oli juba ära antud, kuid kahjuks järgnes sellele trumbikäik Sx-st ja trumbimastis ei olnudki enam kadujat…
Matši lõpus suutsid sarnase naljaga hakkama saada Ungari tüdrukud, kes pakkusid ühes teises jaos 7♠ kahe keycardita. Kahjuks üks oli neist trumpäss ja seetõttu sai ka leping kontra ja läks kaheta.

Teine matš Poola vastu lõppes suure kestaga, 6:24. Enamuse 45-IMPisest kaotusest moodustasid kaks matši keskel järjest ette tulnud jagu. Kõigepealt käidi kergemeelselt taha kalli tsooni slämm, valides vale baaskäe ja seetõttu kehvema mänguplaani (ja nagu ikka, kui eestlased juba nii teevad, siis saavad nad ka vastu näppe – oleks seda teinud vastased, oleks ilmselt asi paremini jagunud ja leping välja tulnud). Ja kohe tuli teisest toast kalli tsooni geim otsa, seekord üritas väljamängija kaval olla, aga pakkumata 3-2 mastis tuli löök sisse. Hetkel siis on kohaks „tagant kolmas“ – kuigi mäng iseenesest NIII vilets ei ole olnud, et tibide konkurentsis tappa saama peaks. Ilmselt jääb puudu oskustest plusse genereerida ja selle tõttu on need paar patserdust, mis igas matšis vääramatu järjekindlusega sisse tulevad, ka väga valusad.

Õhtune matš Itaalia vastu algas sellega, et Maarja-Pihel küsisid vastaste signaalide kohta (süssikaardil olid need suht puudulikult kirjas). Selgus, et see oli viga – üks hakkas seletama, teine hakkas vastu vaidlema ja järgnes pikk omavaheline arutelu, mille käigus signaalid kokku said räägitud (kuues voor turniiril!). Matš oli kapteni jaoks jälle tõeline kannatuste rada – esimesed 5 jagu, +31, järgmise viie jao järel oli seis viikis. Lõpp kuulus õnneks headele.

Kaks suuremat tala tuli sisse ka selles matšis, aga kuna vastane oli üsna pehmeke, tuli siiski 19:11 võit (ja sellistest oleme me paari punktiga maas!!!). Üks taladest oli selline, kus lehtedega
♠ÄES
♥Äxx
♦KSxxx
♣Kx

♠Kxx
♥KETxx
♦xx
♣Äxx
meie tüdrukud piirdusid geimiga, Itaalia jõudis slämmi. Ruutus on ÄE mõlemad teadagi ees. Naljakal kombel 2/3 juunioridest seda slämmi ei pakkunud, aga 3/4 tibidest pakkusid. Teine tala oli aga märgatavalt anekdootlikum, tuues mulle sisse ühe õlle. Nimelt vedasin Balašovsiga kihla, et suudan ära täpse pakkumisjärgnevuse, millega tüdrukud 4-1 klapiga 4♥ lepingusse jõudsid. Avab ülemine leht:
♠KESx
♥Ä
♦xxx
♣KESxx

♠xx
♥K9xx
♦ÄKxxx
♣xx

Saadud võit igatahes mõjus hästi võistkonna moraalile ja söögiisule (või siis oli tänane õhtusöök erakorraliselt hea?) ja elu tundub oluliselt helgem ja lõbusam, homme hommikul ootavad järge rootslased. Tüdrukute koondise kaptenina kohtab ilmselt probleeme, mida muudes klassides ette ei tule, eile õhtul oli pikk arutelu teemal, et mis värvi särgid selga panna. Võib-olla oleks parem, kui kõik särgid oleksid ühte karva (nagu Hollandil oranž) siis seda häda ei tekiks. Halbadest asjadest tuleb mainida, et nett hotellis jukerdab ja pagan seda teab, millal ma oma postituse ülesse saan – ilmselt 11. juuli hommikul mängukohas (mis asub tegelikult meie elukohast vaid paarsada meetrit eemal, nii et kui väga tahaks, võiks ju ka õhtul asju üles riputamas käia).

9. juuni – seekord siis Maarja sünnipäev – oli esimene mängupäev, sestap polegi muust suurt midagi rääkida. Igaks juhuks mainin ära, et ilm on endiselt ilus ja elul pole väga vigagi – toidetakse rohkelt. Hommikul esimese matši Hollandi vastu mängisid tüdrukud kohati päris ilusti, kuigi teiste kohtade pealt andsid piisavalt järele, et laekuks napp 14:16 kaotus (nagu ikka, siis vähima IMPipiiri peal). Suurim miinus tuli jaost, kus lehtedega:
♠ÄK
♥54
♦53
♣ÄKS9653
♠E93
♥K982
♦Ä
♣ET874
vastased jõudsid slämmi, aga meie paar kahjuks mitte. Ristislämm Osti käest oleks muidugi tõkestamatu, aga Westi käest mängides peab ärtu äss ees olema või vastane avakäigul eksima. Ärtu äss muidugi oligi ees.
Asi oleks võinud hulleminigi lõppeda, aga 14 jaos esines Tuul väga hästi: kõigepealt ajas vastased neljast ärtust korruse jagu kõrgemale ja siis tegi „tuhande taala avakäigu“ –
♠KEST98
♥8
♦T5
♣ÄK83
1♠____2♣___p____4♥
4♠____5♥___DBL_p…
ja kui nüüd avakäigul eksida, siis läheb see kontra 5 IMPi maksma (teisest toast tuli 5♥ täpselt välja). Selle asemel, et käia musta masti, pani Tuul lauale oma ärtusingli, Erika võttis ässaga ja käis teise trumbi tagasi, mis oli ainuke variant see leping taha võtta! Niipalju kui ma vaatasin, ei olnud keegi ei tüdrukutest ega openist ärtukäiku leidnud.
Veider lugu juhtus 5. jaotuses, kus Tuul-Erika jõudsid süsteemsete arusaamatuste tõttu 21 pildipunktiga 3NT-sse, mis läks odavas tsoonis kolmeta. Maksma läks see vaid 2 IMPi, sest teises toas läks 3♥ kaheta, aga näiteks vugraphis kontreerisid hollandlased Austrial ära juba 1NT ja kuigi seda lepingut võib võita, siis peale ühe soldati valesti arvamist läks see juba neljata.
Kahjuks jäid kasutamata kaks head šanssi plussi teenimiseks. Kõigepealt jäi ühes toas kontreerimata vastaste tõke (tekkis naljakas pakkumisjärgnevus ja viimasel käel oli suht ebamugav kontreerima hakata, kui tal piiratud avangu vastas on peamiseks väärtuseks seitsmes pada KS, millele partner on kolmest-neljast tuge lubanud) ja siis juhtus selline piinlik lugu, et hollandlased jäid normaalse 4♥ asemel mängima hoopis 3NT, kus neil on ristis mõlemas käes kaks kliberit. Kahjuks suudeti mast:
KET9 vastu ÄS842
kinni blokeerida ja leping tuli täpselt välja (kuigi 2 IMPi plussi siiski laekus). Nimelt tuli avakäiguks ♣E (küsib julgustust) ja peale sellega tihi saamist jätkati ♣9-ga, millele mängiti soldat. Nüüd võiks kaaluda, et millisest kombinatsioonist avakäik tehti – partneril on kas E9 duublis või siis KET9 – ja vägisi tundub, et tõenäolisem on viimane variant. Kahjuks otsustas kaitsja tõmmata siiski ässa ja nii see mast blokki jäigi.

Teine matš Ungari vastu algas kehvasti, poolajaks olime taga 9:25, mille sisse läks üks halvasti õnnestunud vahelepressimine, kus teises liinis geim taha läks ja üks nadi väljamäng, kui trumbimasti
E74
vastu
ÄT8652
lahendati nii, et käidi väike vastu kümmet – tagant võeti singelsoldatiga tihi ja teises käes olev K9 andis kaitsele veel teisegi tihi.
Seejärel muutus elu ilusaks, järgmised kolm jagu tõid meile sisse 35 IMPi, lõpp oli aga jälle tüüpiline Eesti võistkonna õnnetus: viimase viie jaoga läks omakorda 39 IMPi välja (kusjuures üks jagu jäi viiki). Sinna sisse jäid vastase kontreerimine 300 eest, kui endal seisab kalli tsooni geim, arvamisest sõltuva geimi kaotamine (vastane nagu ikka võitis), tahapatserdatud kalli tsooni geim (mille juures kõige hullem oli see, et vastased olid osamängus, nii et oleks võinud tulla magus kasum) ja viimases jaotuses kalli tsooni topeltgeim. Küsimus nimelt selles, et kui pakkumine algab 1♦ - (1♥), kas öelda lehega:
♠K8754
♥T8
♦S4
♣S972
1♠ peale või passida. Vastane ütles ja leidis partnerilt neljase toe ärtu singliga, peale meie passi aga järgnes 4♥-p-p-p… Igatahes selle peale ma leidsin, et järgmises matši tehku tüdrukud (kui ajalimiit vähegi lubab) peale 15. jaotust metsapeatus ja tõmmaku lihtsalt paar minutit hinge. Ilmselt oli ka vastastel sama taktika, sest selgus, et hoopis nemad talitasid niiviisi.
Õhtu viimane matš Saksamaa vastu oli paras korvpall. Kõigepealt oli vaja teha avakäik 6♠ vastu, kui põhimõtteliselt oli valik võimalik teha kas ♥ET763 ja ♣KS7 vahel. Loomulikult oli õige käia ristit, aga pealtnäha normaalne ärtukäik lasi lepingu välja. Kohe järgmises jaos ronis vastane 5♦ tõkkesse, kus trumbimastis istus vastas EST98. Kahjuks oli kaitse ebatäpne ja laekus vaid 500, mis osutus oluliseks vaheks, sest teine paar suutis meil ikkagi 800 tekitada. Õnneks laekus kaks geimideltat, kus meie võitsime ja sakslased kaotasi 4 kallist ja siis juhtus jälle selline tore „natural not-forcing“ nali, et sakslased jäid mängima 2♦ ja Erika-Tuul 5♦, mõlemas lepingus 13 tihi (kui avakäigul üks võtmata jäeti). Õnneks kallis.
Erika suutis teha ka ühe „master bidi“, millest mina poleks pruukinud küll aru saada. Pakkumine nimelt siis nii:
1♦ (rand) – 1NT – p – p
2♥
selgus, et ta näitas sellega kalleid. Tagantjärgi mõtlema hakates tundub see küll loogiline (milleks lubada maksi, neljast ärtut ja kuuest ruutut), aga esimesed refleksid oleksid küll seotud täieliku mõistmatusega. Õnneks oli Tuulel ärtut küll ja leping tuli välja, +6 IMPi.
Päeva lõpuks jagame 10. kohta 40 VP-ga (miinus viis), aga esialgu pole katki midagi ja tuju pole ka veel kuhugi kadunud. Suurimad kaod on ilmselt minu närvirakkude seas, mis tulemusi oodates ja närveerides hävivad, aga ma kahtlustan, et laua taga kiibitsedes oleks mul kordi raskem. Homme hommikul esimesena menüüs Türgi.

8.juuni – hommikul kella üheksaks oli meie kaua kadunud kohver alla vastuvõttu kohale jõudnud, olles teinud reisi läbi Riia ja Müncheni ja keegi kurinahk oli ta natuke ära määrinud. Ise alustasime päeva väikse tiiruga linna peal, tundub selline vaikne kena kohakene olevat. Elumaju praktiliselt ei näinudki, puha hotell hotellis kinni ja sestap on ka Rumeeniale omast hallust oluliselt vähem kui kohale sõites maantee ääres näha võis. Käisin mängukohas asjatamas ja selgus, et jura on seal rohkem kui rubla eest. Esiteks tekkis probleem süsteemikaartidega – võistluse tingimusi lugedes oli mul kahe silma vahele jäänud, et igal võistkonnal peab olema 40 (nelikümmend!) süsteemikaarti! Ma olin valmis teinud kummagi paari jaoks ca 16 kaarti (iga vastase jaoks üks, üks staffile ja mõni omale), õnneks sai puudujäägid kohapeal paljundada, ning kuna pool tööd oli siiski tehtud, ei kasseeritud mult mitte 10, vaid 5 euri. Teine jama oli nimesiltidega (need peavad kõigil olemas olema) – nimelt Erika oma oli puudu. Pärast avatseremooniat passisin veel pool tundi Hospitality Deski juures vaid selleks, et lõpuks selguks, et see puudu jääbki, kuna tüüp, kes selle nime kirja pani, oli suutnud paberi ära kaotada. Nojah palju õnne… (juhuslikult oli Erikal täna sünnipäev ja ju siis oli see nende viis talle lugupidamist avaldada), loodetavasti homme hommikul nad suudavad selle siiski tekitada. Lisaks käisin kaptenite kokkusaamisel ja nende meistrikate esimene ametlik kild on selline: „the official language of these championships is broken english!“ Enne avatseremooniat õnnestus õhtusöögil kohati mingit absoluutselt söödamatut toitu – nägi välja nagu mingi rohekas pasteet ja maitses kirjeldamatult vastikult. Õnneks oli mul piisavalt oidu seda ainult noaotsaga testida. Avamistseremoonia oli kah omamoodi naljakas. Nimelt hakkas pihta ilge äike ja vihmasadu – ja täpselt sel hetkel, kui oli käes aeg avamisele siirduda. Ses suhtes muidugi vedas, et Vallo poolt mingilt Norra leheküljelt vaadatud ilmateade, mis lubas suht pidevat sadamist ja külma ilma, osutus udutamiseks (ilm on siin metsikult palav ja vihm jäi järgi poole tunniga), aga vastik ikkagi. Erikal oli piisavalt oidu panna selga bikiinid, jalutada nendes kohale ja siis kotist kuiv särk välja tõmmata (ja vahepeal ilmselt linnas liikudes kõvasti tähelepanu äratada). Avatseremoonia oli üks meeldivamaid, mida ma olen kohanud – kaks kõnet, mõlemad mõõduka pikkusega, seejärel mängiti ette kõikide osavõtvate riikide hümnid (me näiteks laulsime kaasagi) ja näidati taustaks pilte neist riikidest (Tartu raekoja esine purtskaev koos suudlevate tudengitega igatahes oli ka nende seas, eriti ei jälginudki mis seal veel oli, vist u. stiilis paar Tallinna vaadet, paar looduspilti ja Kõpu tuletorn). Aga hümnide mängimine tekitas ses suhtes elevust, et peale meid tuli kohe Soome hümn. Ja kui see mängima hakkas, siis vaatas saalis väga suur osa hämmeldunult ringi, et „midagi vist läks sitasti“… ja kui viimane hümn lõppes, siis unustati playlist kinni panna ja see hakkas otsast peale – õnneks mitte Austria vaid EBLi hümniga, mis tähendas et oli võimalik halva mängu juures hea nägu teha. Pärast anti väikseid snäkke (need olid head) ja tseremoonia lõppes sellega, et lorasin belglastega, kelle üks asjapulk mäletas isegi seda, et ta oli kirjutanud Leost artikli „Old-Fashioned Guy“ (kui ta kallis tsoonis kontrata seitsmeta keris ja -700 sai. Juhtus see aastal 2000 Antalyas).
Homme siis hommikul esimene matš Hollandi vastu, eks siis paista mis seal saama hakkab…

Reis Transilvaaniasse blondiinide seltsis on saanud piduliku alguse – õnnestus läbi suurte vintsutuste elusalt kohale jõuda. Ja aega läks sellele kõigest 18,5 tundi. ca 3 hommikul startisime Vedult (roolis teadagi kõige väiksema juhistaažiga tegelane) ja umbes 5.05 – Lennujaam. Kohe tekkis soojenduseks mingi probleem check-in’iga, kuna väidetavalt ei näidanud arvuti märke, et meil Helsingist edasi lendava otsa kohta elektrooniline pilet oleks. Nihutati meid laua tagant mingisse kassasse ja tagasi. tšekiti meid lõpuni ära ja 6.15 järgnes lend marsruudil Tallinn – Helsingi. Lend kestis ca 30 minutit, mida on oluliselt vähem kui selleks lennuks valmistumise kammajaa… Helsingi (Vantaa) lennujaamas kügelesime kuni üheksani Muumisid täistopitud poe taga ja seejärel lendasime Budapesti. Seal taas omakorda kaks tundi ootamist, mis päädis ungari naljadega. Nimelt värava taha, kus me ootasime Bukaresti lennukit hakkas järsku ilmnema suures koguses rätipäid. Mulle näis see kõik väga kahtlane ja asja lähemalt uurides selgus, et vahepeale on topitud üks Priština lennuk. Ja veel lõbusam, kui mulle natukese aja pärast asi veel imelikum näis, selgus, et Bukaresti lennuk on üldse ekraanilt kadunud (võib-olla seda teadustati, aga Budapesti lennujaama teadustamine on üks suhteliselt vaikne ja kehvastiartikuleeritud asi). Nojah, Bukaresti me siiski saime ja järgmine tore üllatus ootas meid ees pagasile järgi minnes. Nimelt minu ja Maarja kohvrit ei tulnud ega tulnud. Nurga taga pagasiosakonnast asja uurides selgus lahe tõsiasi, et meie pagas on veel Tallinnas! Eino uskumatud lontrused – väidetavalt ei olevat see Soome lennuki peale enam mahtunud (aitüma neile, kes meid check-inis jooksutasid, nii et me end viimasena regatud saime). Paluti siis jätta oma aadress ja pagas lubati esimesel võimalusel järgi saata. Siis tuli mängu tõsiasi, et ega me oma aadressi ju ka ei teadnud, veel hullem, me ei teadnud sedagi, kus hotellis me elame (väike kommunikatsioonihäire korraldajatega). Jätsime siis mängukoha nime ja hakkasime bussiga Poiana Brasovi poole vurama, lisaks meile samas bussis veel osa rootslastest, norrakaist, inglased ja Barry Rigal. Viimasega oli selline naljaks lugu, et Vallo tuvastas mälumängu MMil oma kohta otsides endaga umbes samast kohast (kui ma ei eksi, siis paar pulka kõrgemalt, aga see võis muidugi olla ka täpselt vastupidi) ühe samanimelise mälumänguri ja loomulikult tekkis meil huvi, et kas meiesuguseid oinaid on veel, kes neid kahte ala pressivad. Kasutasin siis juhust, et ta istus praktiliselt minu ees ja küsisin järgi – nagu arvata võis, oligi tegu sellesama mehega. Ise väitis ta, et tegi üle 15 aasta esimest korda quizi ja jäi päris rahule oma punktisaagiga.
Mis bussisõitu puutub, siis see oli tõeline kannatuste rada – üle nelja tunni loksumist lõõskava päikese all mägiteedel. Ja oleks siis veel vaade ilus olnud – loodus oli nagu loodus ikka ja inimtegevusest tekkinud asjad akna taga olid ennekõike hallid ja ilmetud, et mitte öelda inetud. Selline mulje oli, nagu oleks ajas paarkümmend aastat tagasi sattunud. Lõpuks jõudsime siis sihtmärgini ja suutsime mängukoha receptioni kaudu kohaliku korraldaja välja peksta, kes siis meile öömaja kätte näitas – selgus, et see on mängukohast linnulennult sadakond meetrit allamäge (jala minnes paarsada meetrit) ja meile oli tekitatud üks kahene ja üks kolmene tuba (vahepeal oli ka sellega segadust tekkinud, et mis konfiguratsiooniga toad me saame). Lisaks saime isegi ka õhtusöögi kätte – mulle maitses, tüdrukud närisid nats pika hambaga. Esmapilgul jätab elukoht igati meeldiva mulje – toad on korralikud ja wifi on sees – nii et kui välja jätta äpardus kohvriga ja pikk ning tüütu reisiprotsess, mille käigus vähemalt minul küll kuidagi sõba silmale saada ei õnnestunud, on seni kõik probleemid ilusti lahenenud ja tuju on suhteliselt hea.

Vahepealse eetrivaikuse ajal on elu kulgenud omasoodu rahulikku rada, ehk siis maakeeli öeldes, mitte midagi ülihuvitavat juhtunud ei ole. Aga natuke siiski - reede õhtul võtsime ette pisikese autoretke Riiga tagasitulekuga laupäeva lõunal. Kultuurprogrammis oli kohtumine abielupaar Weberitega (Maarja "abivanemad" kui ta Hamburgis semestrit veetis) ja käik loomaaias. Mõlemad plaanid kukkusid hästi välja, Riia linn oli tore (nagu ikka) ja ilmaga vedas ka. Isegi autoorienteerumine kukkus hästi välja, nii Sesame hotelli kui sealt loomaaeda õnnestus sõita kui mitte kõige lühemat teed pidi, siis vähemalt erilise tuuritamiseta (kui mitte arvestada seda, et vantidega silla peale saamiseks tuli kõigepealt kaks korda silla alt läbi sõita, seda oleks võib-olla õnnestunud hea tahtmise juures vältida - aga võibolla ka mitte).
Tagasiteel sain ühe suurepärase söömaelamuse osaliseks kohas nimega Braslas Krogs. Asub see kuskil poolel teel Riiast Valmierasse, Riia ja Cesise rajoonide piiril (veidral kombel rajoonide algust näitavate siltide VAHEL) Brasla jõe ääres (Krogs = kõrts, seega nimi väga fantaasiarikas ei ole). Selline ilus suur taluhoone tüüpi maja, kena õlg- (või roo-?)katus peal ja tundus, et on sobiv koht küll, kus söömapaus teha. Mõtlesin, et võtaks siis mingi praeolluse ja "isu tekitamiseks" mõned kartulipannkoogid pohlamoosi ja hapukoorega. See väike eelroog sisaldas endas 9 (üheksa!) korralikku kartulipannkooki ja koorega ei oldud ka koonerdatud. Peale seitsme hävitamist leidsin, et nendest mulle esialgu aitab, seda enam, et lauale ilmunud põhiroog ei olnud ka mitte väikeste killast. Kuigi see maitses hea, jäi lõpuks sedagi natuke järgi (minu puhul väga ebatavaline) ja kui tavaliselt on meil Maarjaga optimaalne koos väljas söömas käia (portsud jagunevad 1,5:0,5), siis seekord jäi tema ports minust küll puutumata. Igatahes selle koha ma pean meeles ja kui kunagi tekib vajadus Riia trassil midagi süüa, siis külastan seda taas.

Edasine peaks minema lõbusamaks - nimelt täna öösel (väljalend 6.15) stardime naisjuunioride koondisega (mina siis kaasas mittemängiva kapteni-treenerina) Helsingi ja Budapesti kaudu Rumeeniasse, kus Poiana Brasovi nimelises mägikuurortis toimub juunioride EM, mis kestab nädalakese. Üritan seal päevikut pidada ja kui netti on, siis ka jooksvalt üles riputada (kui ei ole, siis riputan suure portsuna lõpus). Eesmärgiks on (nagu ikka) medal, aga reaalselt olen rahul, kui tüdrukud keskmise välja mängivad (vähemaga ma rahul ei ole, aga katastroofiks ka ei pea). Ja esinen prognoosiga, et medalid lähevad Hollandile, Poolale ja Prantsusmaale (selles järjekorras). Aga eks näis ja loodame parimat!

Nädalavahetusel mängisime Leoga Pärnu suveturniiri. Mängisime me päris hästi, eriti võistkondlikku (paarikal tuli sisse apsakaid), ja kuna mingeid superasju eriti korda ei saatnud, siis ei olegi nagu suurt midagi meeles. Võistkondliku turniiri esimeses matšis näitas Leo kaks korda järjest head taset:
Jagu 31

Jagu 32

paarika viimase vooru jagu aga sundis mind mõtlema distsipliini üle: oman käes lehte:
♠97
♥Ä32
♦ÄS9
♣E6543

ja Leo avab 1♣ (tugev) ning releetab välja mu jao ja 8-11 pp, ning teeb signoffi 5 ristisse. Leidsin, et krt, antud kontekstis on mul tugeva käe vastas kaks keycardi + trumpemand ja Leol ei ole võimalik teha mugavat kutset ja küsimisega ei pruugi ka kõik selguda (kui tal näib, et liiga palju nuppe on puudu, et ohutult jätkata), sestap tõstsin kuude. Distsipliinijumal pidas selle peale ilmselt peenikest naeru, sest vastane võttis kaks ässa pealt ära, Leo leht oli nimelt selline:
♠K
♥KE65
♦KE43
♣KS97

ja omapärasel moel saime sellest jaost keskmise tulemuse - suur osa saalist avas Leo lehega 1NT ja mina tõstsin kolme ning pada avakäigu korral tõmmati kuningas maha, võeti viis pada ja ristiäss ning leping läks kaheta. Kui Leo oleks otsustanud 1♦ avada, oleksin ma ilmselt ise 3NT täis gämblinud (kui Leo on ühtlane, on tal 14-16) ja kogemata kombel lepingu õigesse kätte keeranud - käiguga padaässa alt tuleks 3NT välja, sest punastes laekub kaheksa tihi. Aga jah, järgmine kord (võibolla) passin.

Paar aastat tagasi tuvastasin ma enda jaoks asja, mille ma ristisin "surikaadiefektiks" - enne polnud ma neist elajaist suurt midagi kuulnud, aga siis küsiti nad mingil mälumängul ära ja nad hakkasid igale poole ilmuma - loodussaadetesse, ajakirjandusse, uudisnuppudesse ja lõpuks isegi toodi nad Tallinna Loomaaeda (oleks nad seal varem olnud, küllap ma juba teadnuks, mis loomadega tegu). Hiljem on midagi sarnast juhtunud ka paari muu asjaga - et kuskil trehvad mingi juhusliku asja otsa ja siis hakkab see pidevalt esile kerkima, aga minu jaoks langevad nad kõik üldnimetaja "surikaadiefekt" alla. Viimane oli mälumängu MMil ette tulnud küsimus Singapuri riigi sümboli kohta, mis oli põhimõtteliselt lõvipeaga kala.Täna selgus MSNivestlusest Arkoga, et ma ei ole üldse mitte ainuke, kes seda on tähele pannud ja sellel nähtusel olevat ingliskeeles levinud nimeks "Baader Meinhof phenomenon" - sellele, kes esimesena taipas oma tähelepaneku suure kella külge riputada jooksis igalt poolt sisse nupukesi Baader-Meinhofi grupeeringu kohta. Aga nimetagu muu maailm seda kuidas tahab, mulle jääb see ikka surikaatidega seotuks.

Kuna uus arvutihiir on nadi, siis klikin nüüd minesweeperis "beginner" versiooni (pikema peale ma läheks närvi, kui hiir ei liigu nii hästi kui ma tahaks ja vahel jääb üldse seisma või hüppab edasi) - just õnnestus asi ära lahendada kolme kliki ja kahe sekundiga, jään ootama, millal juba avakäik platsi lahti teeb (st. kui ei tee, võin juba rahus uut mängu alustada, sest lootused rekordiks on kadunud)

oddee.com'is oli hiljuti artikkel "Most offending Captchas". Nüüd leidsin ühe lõbusa ka endale vastu naeratamas: "Perseste"

*captcha on see täherida, mida vahel tuleb turvakoodina sisestada, et kindlustada, et postitajaks on inimene mitte mõni spämmirobot

Eile mängisin klubis paaris Mihkel Orasega, kellega varasem kokkumängukogemus praktiliselt puudub. Kokkuleppeid tegime ka võimalikult vähe (tähtsaim nende seast oli see, et ta tarnib mulle turna keskel õlle) ja üritasime asja võimalikult lõdvalt ja rahulikult võtta (kuigi ma paaril korral hakkasin natuke siiski urisema, aga suhteliselt minimaalselt). Selles suhtes olid jaod lõbusad, et kui tavaliselt ei õnnestu õhtu jooksul ühtegi huvitavat väljamängu korda saata, siis eile tuli mul ette kaks sunnijagu ja Mihklil kaks sisseviskejagu (kuigi ühes neist oli vastane päris suureks abiks, nimelt võttis ta refleksiga ära tihi, mille kaine mõistus oleks käskinud puutumata jätta). Aga õhtu veidram jagu on siin, peale seda oli mul võimalus kontreerija käest küsida klassikalises stiilis: "Nojah, panid küll kontra, aga mitu tihi sa said?" ja tal mulle vastata: "Mis see sinu asi on!"

Sel laupäeval mängisin vahelduse mõttes mälu - nimelt toimus mälumängu MM. Praegu on tähtede seis selline, et eestlastel pole seal kokkuvõttes suurt midagi loota, seega toimus põhiline konkurents riigisiseselt ja kuna ma olen üldiselt sellest mängust taandunud, siis võisin rahulikult kohale minna ja mängida tulemusele mõtlemata. Lisaks kõigele muule ei olnud ma ka paar kuud ühtegi kasulikku raamatut lugenud, vaid piirdunud ulmekirjandusega - või vähemalt nii ma arvasin. Nimelt selgus võistluse käigus, et ulmekirjandusest on nii palju tolku, et selle pealt vastasin ära Lagrange'i punkti (mingi astrofüüsiline tasakaalupunkt). Mõnevõrra rohkem oli tolku (nagu tavaliselt) Civilizationi mängimisest ja kui punktid kokku löödi, selgus, et kohalikest olen loomade järel uhkel kolmandal kohal - 20 punkti Ove Põdrast ja 10 punkti Tiit Naaritsast maas, 4 punkti Indrek Salisest ees. Selles suhtes võisin mänguga rahule jääda, et letti jätsin ma üsna vähe punkte, ca 5-6 "kahest vale" valimist ja paar üksikut kokkujooksu, kus õige vastus lihtsalt keeldus mu peakolu sisse ilmnemast. See eest tulid aga meelde sellised asjad, millega ise väga rahul olin, näiteks ansambel Turtles (küsiti laulu "Happy together" järgi, laul on väga tuntud aga ansambel oluliselt vähem) ja maaliküsimustest tulid kolmest kahe maali pealkirjad meelde ("Arnolfini abielupaar" ja "las Meninas"), kolmandaga olin tõe jälil - nimelt küsiti, keda maalis Munch, ja ma mäletasin, et see mingi usuasi oli. Kirja läks Eeva, õige vastus oli Neitsi Maarja. Nojah, ei maksa ka liiga ahneks minna (seda enam, et selgus, et NII lihtsad need maalinimed ka ei olnud, kui Vallo, kes tunneb kunsti vastu oluliselt suuremat huvi, suutis nende minu poolt pihta pandud asjadega eksida). Kõige lollimaks veaks jäi see, et küsiti Kanada osariiki, mis koosneb Newfoundlandist ja ühest maismaal asuvast territooriumist. Panin siis tuima näoga kirja Nova Scotia ja probleemiga enam ei tegelenud - õige vastus on teadagi Labrador...
Maailma mastaabis andis see ponnistus ca 60. koha, kui ma nüüd õigesti mäletan, eks näis, kas järgmine aasta viitsin ka end välja ajada.

Samal ajal käisid Maarja-Pihel Lätis Tuule-Erika vastu bridži mängimas. Nimelt toimusid Läti naispaaride meistrikad ja reglement oli kuidagi väga veidralt korraldatud, mis tähendas, et kuna suur osa turniirist mängiti Itaalia süsteemis, siis enamuse ajast mängisid nad omavahel. Lõppes see hästi - Tuul-Erika võitsid, Maaja-Pihel said hõbeda. Äärepealt oleks Eestisse kolmikvõit tulnud, sest Kork-Relvik vajusid alles lõpuga neljandaks. Sedapsi siis...

Selle aasta Tallinna Festivalil piirdusin vaid paarika mängimisega. Reede õhtul suutsin kodunt startides kodukandis ära eksida. Nimelt küsisin hommikul Tommi käest, et kuidas oleks optimaalne Tallinna minna - kas Kobratust ringsõidu kaudu Tallinna maantee kaudu. Tema arvas, et see on üks variant, teine on tõmmata Piibe maanteele ja minna Koeru-Mäeküla kaudu. Ma siis leidsin, et võtan selle viimase tee. Kuna Hannes oli minu poolt läbi käies maininud, et Kukulinna kaudu saab normaalset asfaltteed pidi Lähte taha ja ma mäletasin Võsul käigust, et nats edaspidi Mustvee poole minnes näitab üks teeots "Kukulinna 6", siis panin sinnapoole ajama. Üsna kohe selgus, et see oli viga (ilmselt oli õige teeots see, millele oli kirjutatud "Saadjärve 5") - selline aus ja tolmav kruusatee vaatas vastu. Pressisin siis edasi ja leidsin Kukulinnast sildi, mis ühele poole näitas Lähte ja teisele poole Elistvere ja Tabivere suunas. Teades geograafiat, leidsin et ilmselt on siis kavalam minna Tabivere kaudu - ja sattusin teisele kruusateele, mis tolmas veel rohkem kui see eelmine. Lisaks sellele tuvastasin peagi, et minu taha on teele keeranud üks bemar ja leidsin et hui ma nende tolmu sisse hakkan hingama, ning tõstsin tempot (kuigi jäin lubatava piirkiiruse piiridesse) - taha tekkis selline tolmukate, et bemm oli peagi kadunud. Kuidagi ma siiski elusalt Tabivere alla jõudsin ja edasi erilisi ekstsesse ei juhtunud. Huvitaval kombel oli ka tagasitee selline "tunne Eestimaad" kruiis, aga see marsruut kulges täiesti plaanitult - selmet sõita Vihterpalust koju läbi Keila ja Tallinna, võtsime ette väiksemad teed marsruudil: Harju-Risti - Kuijõe - Piirsalu - Risti - Koluvere - Märjamaa - Rapla - Türi - Särevere - Kabala - Imavere - Kärevere - Kärkna - Kobratu - Vedu. Kuna ma alustasin sellest, et sõitsin Tallinnast Vihterpalusse (õigemini küll Pedasele, aga seal erilist vahet pole), siis olin paari väikse pausiga roolis üle nelja poole tunni järjest...

Paarikal oli loos selline, et ma sügavalt kahtlen, et see oli juhuslik - nimelt esimesel kahel laual istusid kahes esimeses voorus (ainsad, mis olid idee poolest vabaloosiga) lisaks meile veel Tiit-Maks, Olaf-Sven ja Tihas-Kõivukas. Ehk siis tsiteerides viimast - "võta nüüd kinni, oli see nüüd loos või "jumala tahe"".
Kuigi mäng läks käima suhteliselt normaalselt, ebaõnnestus lõpp totaalselt ja lõpetasime 20. kohaga. Mis seals’ ikka, järgmine aasta paremini… Kuna ma midagi tarka niikuinii teha ei viitsi, siis siin on ülevaade ennekõike asjadest, mis läksid untsu – ja sekka ka mõned, mis ei läinud. Kommentaarid teadagi teretulnud.

Jagu 1

Jagu 3

Jagu 13

Rubriigist – ka Norra koondislased eksivadJagu 16

Jagu 20

Suht õnnelikult lõppenud kaitsepudrutusJagu 21


Huvitaval kombel kui segapaarikal sellised „tundmuse pealt“ pandud kontrad kukkusid kõik läbi, siis Tallinna Festil need jälle töötasid: Jagu 26


Jagu 29

Siin vastase mõttepaus sõna otseses mõttes sundis mind bluffimaJagu 31

Mängutehnika vedas veidi alt: Jagu 33

Siin tegutses vastane õnnestunult: Jagu 36

Seda jagu mängisime laupäeva õhtul viimasena ja vale otsus lõpus oleks üsna põhja kaasa toonud: Jagu 38

Siin on tagantjärgi pakkumist vaadates Westist peaaegu et kahju, kuigi pakkumise ajal tundus mulle, et ta kurinahk alatult blufib, samas kui saastaga sõtta tulnud Ost ja Süd pidid ilmselt mõlemad elama üle mitmeid hirmuhetki Jagu 46

Kui senini oli turniir enam-vähem kulgenud, siis järgmine jagu sai murdepunktiks, kust kadus ära hea käik ja kõik hakkas kiiva kiskuma: Jagu 51

Jagu 52

Agressiivsus näiteks hakkas tagasilööke andma:
Jagu 53


Jagu 54


Ja mängutehnika logises:
Jagu 56

Ning süsteem kiusasJagu 57


Ja vahel ei saanudki aru, milles me jälle süüdi olime:
Jagu 61

Nii kõrgelt polnud varem ässasid küsinud – aga pakkumine oli mul ikkagi võib-olla veidi jobuJagu 65

Ja Josephine tuli ka ette, ehk siis jälle sellest, miks maksipaarikas on loll mäng vahetevahel: Jagu 68

Vampsi masin muidugi külvas taas hulganisti slämme:
Jagu 71

Ja kehva tsükli lõpetuseks sai taas vale otsus tehtud: Jagu 72

Hea, et rohkem mängima ei pidanud

Spordiajakirjanikud said toreda naljaga hakkama. Nimelt oli (vist Postimees OnLine's) nupuke pealkirjaga, et "Saksamaa jalgpallikoondis sattus seagripipaanika keskele". Ja pealkirja kõrval oli loomulikult pilt Bastian Schweinsteigerist. Kui seni on kogu aeg tekkinud arutelusid teemal, et mida see nimi tähendab, siis nüüd on ilmselt see probleem lahendatud - "seagrippi" loomulikult!

Teine naljakas spordiga seonduv kild tabas mind ennast. Nimelt sattus minuni ankeet Eesti Spordi Biograafilise Leksikoni asjus (kui neil ausatest sportlastest puudu jääb, mine tea, äkki topivad minugi sisse), kus küsiti igatsugu asju. Kuna ankeet oli standardne, siis pidin minagi vastama küsimuste kohta oma pikkuse ja võistluskaalu (!) kohta. Krt, ma oleks ennast pooleks irvitanud. Seda enam, et ma alustasin võistlusspordiga aastal 1994, mil ma olin mõnevõrra pisem kui praegu - huvitav, kas ma peaks oma keskmise kaalu panema? Ja kuna bridži on võimalik mängida elu lõpuni, siis kui nt. 50 aasta pärast tuleb sarnane küsimus ette, mis ma siis vastan? Või peaks neile kirjutama "raskekaal"? Igatahes panin oma tsentneri hektarilt ilusti kirja, tehku sellega mis ise tahavad.

Riia Ring ajab loomad hulluks. Eile panin päeval tähele, et meil on tagahoovis jänes. Kusjuures üsna pirakas (kuigi kängurumõõtu päriselt välja ei anna) selline. Istus rahulikult alajaama kõrval ja mõlgutas omi mõtteid, mingi hetk loivas nurga taha rohulapikese peale (nii palju kui meil seda rohtu on). Õhtul kui hakkasin ust kinni panema oli jälle platsis ja minu liigutamise peale pani volksaki-volksaki taas nurga taha punuma. Võtsin siis täna igaks petteks fotoka tööle kaasa, aga looma pole enam näinud, ju ta siis pimedal ajal kasutas ära hõredama liikluse ja tegi linnast vehkat (või läks Tammelinna aedadesse seiklema).
Hommikul lehti lugedes selgus, et pikk-kõrv ei olnud teps mitte ainus loomariigi esindaja, kes siinkandis seiklemas käis - nimelt oli üks noorpõder otsustanud, et läheb Lõunakeskuse lillepoodi visiteerima (see on meist ca pool kilomeetrit eemal). Läbi akna. See lõppes talle kehvasti, veristas end klaasides ära ja heitis hinge (nagu uudise kommenteerijad arvasid - ilus surm, keset lilli, tegelikult oli pilt päris võigas).

Nüüd veel midagi kategooriast "useless trivia". Vaatasin nimelt naljaviluks üle segapaarika tulemused sellisest vaatevinklist, et milline paar mängis kõige rohkem jaotusi välja (sest idee poolest on kahtlases saalis ikka natuke kindlam välja mängida kui kaitsesse jääda, idee siis selles, et pigem jääb mängima tugevam pool ja pigem on just tugevama poole saatus enda kätes) ning samuti, kui palju jagusid mängisid naised, kui palju mehed.

nüüd siis mingid pingeread (18 paari, 72 jaotust):
väljamängijaks jäämine:
1. Irene - Tanel 48
2. Triinu - Kurig 43
3. Uuring - Parker 41
...
16. Kork - Kork 31
17. Pihel - Indrek 31
18. Roosipuu - Toonekurg 30

ja kui asi taandada indiviidide peale, siis on tipp selline:
1. Irene 30 (st. ta mängis välja koguni 41% kogu turniiri jaotustest!)
2. Uuring 24
3. Kurig ja Pilli 22

Selgus, et kogu turniiri peale mängiti sugude kaupa välja suhteliselt võrselt, naised olid väljamängijaks 332s, mehed 316s jaotuses.
Siin siis paarid, kus mängis kõige enam naispool:
1. Irene - Tanel 62,5%
2. Roosipuu - Toonekurg 60%
3. Rummel - Rummel 58,52%

ja meespool:
1. Piibeleht - Karpov 63,64%
2. Suits - Võhandu 58,33%
3. Kirsimäe - Pilli 57,89%

Loomulikult ei pruugi see statistika mitte midagi näidata (oli jagusid, kus mängijaks oli ainult ühe sugupoole esindaja, samuti võisid varieeruda süsteemid) ja ennekõike on see täiesti kasutu, kuid lõbus sellegipoolest.

Eile saime kätte oma elutoa sektsioonkapi. Sellega seoses loen sõnad peale kõigile, kes peaksid kunagi sarnast asja hankima hakkama: enne ostmist on kasulik kõigepealt ära mõõta koht kuhu see läheb (seda me tegime) ja seejärel ka poes vaadata, kas ostetav ese sinna ka mahub (see osa jäi meil vahele). Hommikul kodus vaatasin, et huvitav, kas see vahe kamina ja akna vahel on tõesti NIII väike ja poes tundus asi päris kahtlaseks minevat, kui pikima detaili pikkuseks (st. sektsiooni laiuseks) öeldi 2.30. Kodune mõõtmine andis tulemuseks, et kamina ja akna vahe on ainult 2.10 - 2.15, nii et see tegi meele üsna mõruks, pani kiruma ja sundis mõtlema plaan B-le. Kui pakid juppidega kohale tulid, siis selgus, et shansse siiski natuke on - nimelt oli seal antud sektsiooni laiuseks 2.24 ja "katusepaneeli" servad ulatusid natuke üle kappide äärte (ja sellel kõrgusel oli meil juba ruumi rohkem varuks, sest kamin ja aknalaud enam ei seganud). Nii et siis jäime ootama tõe hetke kokkupanijate saabumise näol (väiksemaid asju võin ma ka ise nikerdada, aga tundus, et selle elaja kokku panemine sisustaks mul tõenäoliselt terve nädala ja tundus olevat mõistlik natuke raha ohverdada, et mõni asjatundja selle enda peale võtaks). Ja kui asjaks läks, siis selgus, et meie mured olid täitesti asjatud - paar sentimeetrit jäi veel varugi. Vedas, sea kombel vedas... Ilmselt oli monteerijate tellimine ka päris mõistlik mõte - neilgi läks kahe peale üle kolme tunni aega, kuigi ei pidanud niiväga leiutama hakkama, kui mina seda tegema pidanuks...

Vaatasin laupäeva õhtul uudistest, kuidas Moskvas miilits geiparaadi eos lämmatas ja mõtlesin, et huvitav, kuidas need miilitsat sõimavad, näiteks kas väljend "Kuradi peded!" kuulub nende repertuaari...

Teine sarnane assotsiatsioon tekkis mul lugedes täna Pulleritsu plogist (mitte et ma väga fänniksin tema kirjutisi, aga Vallo on pidev lugeja ja nii minagi aeg-ajalt aadressiriba pealt selle lingi avan) mõttearendust teemal, et tänapäeva elustiil soodustab meeste viljatust (istuv eluviis ja kitsad püksid). Seal oli ka kommentaar doktor Mardnalt, kes sõnastas, et "mis loodusest rippuma loodud, see ka rippuma peab!". Mulle tuli kohe pähe mõte: "Ahaa, seepärast siis ongi osadel taburettidel auk keskel!"

Segapaaride MV-lt laekus pronksmedal. Kusjuures eelmisel aastal, kui tulemus oli oluliselt kehvem, mängisime oluliselt paremini, see aasta eksis ikka sisse palju vigu. Õnneks õnnestus nõrgematelt vastastelt suhteliselt palju punkte kätte saada (muidu on see tavaliseks komistuskohaks) ja kobaga pooleks kolmandaks sattuda. Veidrama poole pealt juhtus seal selline asi, et kõrval peeti samal ajal Silva meetodi koolitust, kus osales ka üks mu väga ammune vaimselt mitte kõige stabiilsem klassiõde. Hoolimata sellest, et ta polnud mind kohanud 15 aastat, oli ta endiselt mu vastu püha viha täis (ma võin suhteliselt vastik olla kui mulle närvidele käia, tarkus et sellistest inimestest on parem kaarega mööda käia, on minuni jõudnud hiljem), lubades mind soojenduseks surnuks piinata ja seejärel leidis, et teeb mulle hoopis bridžis pähe. Ülejäänud bridžimängijate huvides loodan, et ta seda väga tõsiselt ei ürita...

Eile sai korraldatud suurem kolimisüritus - eesmärgiga siis vedada Ujulast Vedule raskemat sorti kola nagu klaver, külmkapp ja pesumasin ja õhtuse plaaniga teha väike istung grilli ja õllega. Selle viimase plaani juures oli selline väike nõks, et varustus tuli kõigepealt hankida. Maarja isa soovitas meile käia Selveris ja hankida roostevaba grill, nii tegimegi, mida aga seal polnud oli grill (hoolimata et hinnasilt selle olemasolule viitas). Võtsime siis ühel teenindajal hõlmast kinni ja tema kinnitaski kurba uudist, mille me silmad olid juba fikseerinud. Tõsi küll, ta pakkus ka väikese lootuskiire - nimelt olevat neil kaubapäev ja olevat väga tõenäoline, et päeva jooksul meie poolt otsitav grill ka lattu jõuab. Andsime siis talle mu telefoninumbri ja seejärel järgnes pikalt vaikust kuni viis minutit enne nelja jõudis kohale teave, et kaup on kohal. Delegeerisin siis kõrvalt ühe plekksepapoisi end ostutehingul esindama ja aparaat saabuski. Edasi purjetasime Ujula uulitsasse, kust ladusime träni autosse. Hoolimata sellest, et gravitatsioon pidi meile teoreetiliselt abiks olema, oli klaveri vedamine endiselt äärmiselt vaevarikas tegevus, külmkapp ja pesumasin olid sellega võrreldes tõeline käkitegu, muudest asjadest pole mõtet rääkidagi. Selgus, et kandvat jõudu sai organiseeritud üsna täpselt (kuus meesterahvast) ja laadimisprotseduur kulges üsna sujuvalt. Mahalaadimine läks veel hõlpsamalt - ei olnud enam vaja tulla trepist kolme korrust allapoole - ja asi, mille pärast ma kõige rohkem muret tundsin, nimelt klaveri vedamine teisele korrale, lahenes väljajättemeetodil. Nimelt jätsime selle punkti päevakorrast välja ja asendasime punktiga "klaveri vedamine esimesele korrusele" - nimelt on meie "trepikoda" nii kitsas, et ülalnimetatud pilli transportimine oleks nõudnud parajaid imetegusid. Vahepeal oli Urmas pannud kokku konstruktori (ehk siis meie uue udupeene grilli) ja peagi said kokku ka viimased jublakad ja õhtu mitteametlikum osa võis alata. Selgus, et üsna õige kogus sai hangitud ka liha (seda oleks vast nats rohkemgi võinud olla, aga nälga keegi ei jäänud) ning õllesid (viimase õlle avasin, kui abiväge tagasi Tartusse viimas käisime).

Nüüd siis olengi sisuliselt maakas (Ujulasse on jäänud veel nipet-näpet) ja mul on hea meel oma kottu kolimise üle. Ainult veidi on muret kassiniru pärast - kuigi me üritasime teda säästa suuremast shokist ja tulime talle õhtul eraldi järele, oli ta esiteks üsna närviline (no selge ka - mingi bande tuli sisse ja vedas kõik minema) ja seejärel üsna vastumeelselt meelestatud oma kasti mineku suhtes (sest see teadagi tähendab autosõitu ja see omakorda on selge ohumärk, et midagi head tulemas ei ole) ning mul tuli tema veenmiseks kasutada jõumeetodeid. Kui Vedule jõudsime, siis ta kadus kohe mingite asjade vahele ja kuigi öö veetis ta meie aknalaual (ja hommikul käis korra voodi juures kontrollimas), siis hommikul oli ta taas kadunud kui tina tuhka. Ehk harjub ära (kus ta ikka pääseb).

Esmaspäeval sai Tartu bridžimeistrikate esikohtade arv võrdsustatud teiste kohtade omaga - kui mu arvepidamine tõele vastab, siis on seoses pättoni võitmisega mul mõlemaid 17. Ja veidral kombel kolmandat kohta endiselt ei ole (kuigi on olemas kehvemaid). Jaod olid kohati päris jõhkrad - nii oli esimeses kaheksajaotuselises matshis kõigepealt Leol käes 6-5 kallid, seejärel mul kolmes jaos järjest mingid 6-5 mastid ja siis kui ma järgmine jagu kurtsin oma igava 5-4-2-2'e üle, anti kohe kätte 5-5-3-0. Nii mängiks või isegi.

Kolimisprotseduur on vaikselt kuid vääramatult liikvele läinud: hankisime Vedule paar konstruktorit (vitriinkapp ja raamaturiiul), mida on iga päev tulnud kokku ehitamas käia ja sellega seoses oleme autoga sinna igatsugu träni kohale vedanud. Eile üritasime siis tapetseerida - kuigi me erilised remontimisfännid ei ole, olid ühe toa seinad sellised, mis nõudsid viivitamatut sekkumist. Nimelt oli seal peal helesinine tapeet hobustega. Ei armasta ma ei kiiskavat sinist ega ka mitte hobuseid ja seetõtttu leidsime, et see tapeet läheb. Ja teadagi on kasulikum tapetseerida enne sissekolimist, sest siis saab ka mööbli sinna tuppa kohe ära varuda. Kuna minu kokkupuuteks tapetseerimisega on olnud abikäe rollis olemine ja Maarjal pole sedagi, siis leidsime, et hädasti oleks vaja kedagi kogu protsessi juhendama. Alguses mõtlesime Mairile, kuid kuna talle asjastus ei sobinud, siis sai selleks Tomm, kui üks süüdlasi selles, et me Vedule kolisime (tegi reklaami, et kannatab elada küll). Koheselt selgus, et füüreri hankimine oli päris hea mõte. Ma nagu mäletasin, et tapeedipanemine mingi eriline kunst ei olnud - laias laastus lõika paanid valmis, võõpa kliistriga üle ja löö seina, ainult nurkadega on rohkem mässamist; kuid selgus, et asi on ikka hulka maad hullem. Nimelt oli varem olnud tegu sirgelt ülalt alla jooksva mustriga, mis tähendas seda, et polnud väga oluline, kuskohast sa uue paaniga alustad - nüüd aga olid mingid jubinad tapeedil, mis tuli omavahel tsüklisse ajada (ega see ülihästi ei õnnestunud, aga nii enamvähem). Teine halb asi oli ka, et eelmine tapeet tuli maha kraapida - ja jälle sama teema, et oleks võinud ka paremini, aga enamvähem sai hakkama. Tomm lükkas protseduuri käima ja lõi ka ise aktiivselt kaasa ning peale kolme-neljatunnist võitlust saimegi toast jagu (ainult borde on vaja veel panna). Ilmselt oleks ta panus väärt, et teda nädal aega järjest joota, aga juba mu esimene sellealane katsetus kukkus läbi - selgus, et on inimesi,kes ei joogi Aleksandrit!!! Mu meelest väga üllatav juhtum...

Asjaajamise ajastamises olen ma endiselt ületamatu - üritasin eile minna Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse, siis selgus, et see on avatud igal tööpäeval, välja arvatud iga kuu esimene neljapäev! Vean kihla, et kui ma oleks otsustanud sinna minna üleeile, oleks selgunud, et see erandiga päev on iga kuu esimene kolmapäev.

Teine neljapäevane nädalalõpp järjest (neljapäeva õhtu - pühapäev) oli päris tegus. Põhiürituseks oli Druva-10 tähistamine Lempsi pool. Kuna too on andunud golfifanaatik ja Otepää golfiklubi klubihoone põlenud ülemine korrus paistab talle koju kätte, siis tekkis tal mõte, et peaks võistkonnale väikese demonstratsiooni tegema, kuidas golfimäng käib. Saadeti meid siis asjatundjaga ringi jalutama ja vahepeal lasti palle toksida. Pikkade löökide harjutamine kukkus mul üllatavalt hästi välja, lõpuks ikka võtsid enamus palle ilusa kõrge kaare sisse ja panid saja meetri märgi taha lendama - tõsi küll, suhteliselt suvalises suunas, aga esialgu olin rahul sellegagi. Tuju tegi heaks küll.

Hiljem jalutasime edasi ja nägime, kuidas lööb avalööki Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu. Lõi küll natsa viltu (ja seetõttu pidi lööki kordama ja sai ka trahvilöögi), kuid ma miskipärast usun, et paarisaja meetri kauguselt vastu CRAMO silti kõmatanud palli üle oli tal rõõmu päris palju (aga võib-olla ta sihtiski soojenduseks seda silti?).
Hiljem järgnes joomine ja söömine - söök oli hea, eriti suurepärane oli kalavalik - mingid kuivatatud elajad, kahte sorti silmusid ja Olafi poolt kohapeal ära suitsetatud koha ja angerjas. Seejärel tuli väike matsh Druva tegevliikmete (Leo-Sven ja Olaf-Tihas) ning eksliikmete (Vallo-Saarlane ja Toits-Lemps, viimane on küll tegevliikmete killast, aga ekskäsilasi tuli kohale vaid kolm ning leidsime, et võib kasutada juhust treenimaks Tartu pättoniks). Eksid võitsid 16 jagu ca 20 IMPiga. Järgnes jälle hulk joomist ja Tihase lauamängu Alhambra testimine, millest küll keegi väga midagi aru ei saanud.

Esmaspäevane pätton kulges naljakalt - kaks korda otsustasid vastased meie läbipassitud osamängu vastu odavas tsoonis kolmandal korrusel võitlema tulla, ühel juhul lõppes see 1100, teisel juhul 1400-ga (OK, seal nad esialgu võitlesid teisel korrusel, kuid omavahel võideldes jõudsid nõks kõrgemale). Veider jah, et kui vastane avab ühe ruutuga, partner paneb 2 ärtut vahele ja sul on käes leht:

KSxx
x
ÄESTxx
ET

siis usud sa ilmselt kõike muud kui seda, et nad tahavad kolme ruutut kontraga mängida, ma sain ainuüksi trumbimastis rohkem tihisid kui nemad kõikide mastide peale kokku (5 vs 4) ja tegelikult oleksime võinud ühe tihi veel rohkem saada.

Luks
mängis ühes jaos hästi välja

aga noh, kohe järgmine jaotus jättis ta tihi võtmata märksa proosalisematel asjaoludel - ei pannud tähele, et kolme mastiringiga oli kõrvalmasti kaheksa tihipoisiks edutunud...

Eilne pätton tekitas mus järjekordselt mõtte: “miks kuradi pärast ma seda kõike teen?” Kõigepealt kepiti Luks osavalt läbi (mõttetud kliberid on diagrammil suvalised):
niimoodi

hüpoteetiline seis, kus Erikal oleks tõepoolest olnud neljane ärtu STxx, on
siin, jagu on natuke pööratud

Kohe järgmises jaos läksid asjad veel hullemaks

Kui ma eelmise jao väljamängu elasin veel üsna rahulikult üle, siis see kaitseime ajas mul närvid täiest mustaks ja ma lasin tal kuulda, mida ma sellisest mängust arvan. Nagu Pärnuski, siis anti mulle kohe partneri sõimamise osas õppetund (st. miks seda teha ei tasu). Järgmises jaos, avas vastane 2♥, mul oli käes
♠KETxxx
♥ESx
♦x
♣KTx

pakkusin sellega 2♠ peale ja lauda ilmus jälle “tavapärane”

♠-
♥Äxx
♦ESTxxxx
♣xxx

ja kolmeta...

Üks omamoodi huvitav
kaitseprobleem tekkis veel (kuigi ilmselt oleks väljamängija saanud paremini esineda).

Loll mäng see bridž

Nädalavahetusel käisin Pärnus võistkondlikku mängimas - partneriks Kuldkepp, võistkonnakaaslasteks Oja - Suurväli. Tulemuseks oli teine koht Uperkuudi pundi (Pihel, Tuul, Maarja, Hendrik) järel - puudu jäi 3 VP-d. Omavahelise matshi saime neilt 5:25 tappa, sest vastased mängisid õnnestunult, meie mitte nii väga ja mõnes jaos suisa kehvasti. Poleks viimases jaotuses toimunud väikest eksperimenti 9 pp-ga kolmandast käest nõrga 1NT-ga avamisega (tulemus rekiga mänguks ja -600), oleksime veel hullema kesta saanud. Aga see ei olnud üldse mitte meie kõige hullem esitus (selliseid asju ikka juhtub, et vastane mängib nagu kulda), matsh Sindi vastu algas pihta nii: 1. jagu (leht ei pruugi päris täpne olla):

pagan sellest aru saab, mis nimelt valesti läks, aga kuue võitmisega probleeme ei teki. Meie õnneks oli teine tuba seitsmes.

kohe järgmine jagu karistas ilmselt Suur Segaja eelmise jaotuse kehva pakkumist.



Kuigi jõudu on vähe, on leping super. Tehti mulle ruutu avakäik, võtsin lauda ja tõmbasin korra trumpi - selle peale viskas West krohvi. No palju õnne... Ruutu (ega pada) 3-3 ei jagunud ja läks üheta. Pärast üritas mu võistkonnakaaslane mulle selgeks teha, et ma patserdasin selle taha, kuna tema vastu oli möödaminnes ruutu-pada sunniga 12 tihi võetud (5 risti lepingus), aga erinevus oli selles, et kaitse algas kahe ärturingiga. Ruutu käik lõhub mu sidemeid ja kui kaitse pärast ärtuässaga tihi sisse saab ja uue ruutu käib, siis ongi sunniside katkenud.

See oli alles algus. Järgmises jaotuses läks partner soodsas tsoonis õhutõrjesse vastase geimi vastu, mis kipub taha minema. Tulemuseks -1400. Kuna pakkumine oli harukordselt avantüristlik (või noh, ilmselt on see isegi suhteliselt positiivne hinnang sellise pakkumise kohta), siis ma parem vaikin detailid maha. Teisest toast tuli ka -360 vastu (üks kallis kontra ja ületihidega). Parasjagu saagisin partnerit, kui saabus õppetund, et seda ei tasu üleliia teha.
Kätte anti mulle selline kollektsioon:


Ma ei ole päris kindel, et ma ilmtingimata pean 3NT vastu tõkkesse minema, aga 7-4 jagu ja suht normaalsed mastid kallutasid mind siiski seda tegema (vähemalt pole mul piinlik selle pärast). Lauda kallati "tavapärane"

ja veel hullem lugu oli, et risti istus vastu 6-0. Ja läks 1400 alla seegi leping (teisest toast tuli korrus madalamal 1100), vastastel on geimi võitmisega pehmelt öeldes tegemist, kui see üldse õnnestuma peaks.

aga jah, matsh jäi viiki 37:37 (8 jagu)... sinna ilmselt need 3VP-d jäidki.

loll mäng see bridž

Tekkis naljakas probleem masti lahendamise tõenäosusega. Masti, kus on puudu KE, ühe kadujaga lahendamiseks parim tõenäosus on topeltlõikuse tegemine. Kui sa tõmbad ässa ja mängid väikese, võidad sa suvalise 2-2 korral (40%) pluss need seisud, kus pilt on singlis (pool 50%-st = 25%), seega kokku 65%. Kahekordse lõike tõenäosus on teadagi 75% - 50% (et üks on lõikes) + kui see ei töötanud, siis 50% ülejäänust (et teine on lõikes). Kõik ju väga tore ja lihtne, aga Luks tuvastas entsüklopeediast, et seal on antud tõenäosuseks 76% ja küsis mult, et kuidas see nii olla saab. Ma pakkusin välja, et ilmselt on trükiviga, aga vaatasin naljaviluks Bridgehands'i lehelt ja seal vaatas vastu täpselt seesama 76%. Veel enamgi - sama 76% oli antud ka kaheksa- ja seitsmekaardilise masti ja ka ÄS98x vastu klibereid tulemuseks. Nii palju trükivigu ei usu isegi mina!
Helistasin siis Hendrikule, kes oli ka natuke üllatunud häälega, aga arvas, et võib-olla on tingitud sellest hetkest, et kui sa käid teisel ringil vastu pilte ja vastane krohvi ei viska, siis elimineerub ära singliga jagunemine "vales käes" ja nüüd on shansud kasvanud. Tõsi küll, veidi hämaraks jääb see, et miks siis on tõenäosused endiselt samad nii 7, 8 kui 9 kaardiga mastis. Natukese aja pärast mõtles aga Hendrik välja natuke peenema seletuse: tegemist on kaartide paigutamisega. Nimelt kui võtta KE ja paigutada kõigepealt K emba-kumba kätte 13 kaardi hulka, siis on tal täiesti võrdsed võimalused sattuda suvalisse kätte, kuid kui edasi paigutada emandat, siis on 13:12 shansid, et ta satub sinna kätte, kus kuningat ei ole. Seega on pildid 13:12 vastu tõenäosusega lahus ja kui tagakäest on üks pilt välja tulnud, on napilt tõenäolisem, et teine pilt on eeskäes.
Selline veider matemaatika siis suhteliselt süütus kohas. Mitte et seal nüüd väga oluliselt vahet oleks, kas topeltlõikuse tõenäosus on 75 või 76%, aga omamoodi huvitav on see asi küll.

Sattusin netis kogemata ühe pildi peale, mis jäi mulle silma tänu sarnasusele ühe ajaloost tuttava plakatiga. Siin ta siis on - nagu kaks tilka vett! (vasakpoolse pildi allkiri on minu tehtud, mitte osa originaalist)

Möödunud nädalal tekkinud idee ajel käisin eile üle pika aja taas hambaarsti juures. Kuna eelmine selline visiit jäi veel Nõukogude korra viljastavatesse tingimustesse, siis oli endal päris suur huvi, et mida nad sealt leiavad ja kui katastroofiline pilt paistab. Endal oli niipalju infot, et kaks hammast on mul suht juureni ära lagunenud ja ega ka ülejäänute suhtes erilisi illusioone ei heietanud (mul ei ole just parimad eluviisid hammaste säilumiseks). Vaadati siis mu arsenal üle ja leiti, et olukord on küll sitt, aga mitte lootusetu - või isegi mitte eriti sitt. Arstipoolne kommentaar - hambad on küll kaua hooldamata, aga vähemalt on mulle looduse poolt neid päris hea partii antud (mis on veider, sest mu vanematel on mõlemal suht kehvad hambad). Lisaks lünkadele leiti vaid neli väiksemat augukest ja põhiprobleemiks ei olevat üldse mitte need, vaid hambakivi, mida pidi päris rohkelt leiduma. Mu meelest ei kõla see 20 aasta peale üldse mitte katastroofiliselt, seda enam, et olin end mõttes ette valmistanud märksa hullemaks... Nüüdseks on siis kivi maha hööveldatud ja üks auk paigatud, eks paista, millal ülejäänutega valmis saab. :)

Eilne Tartu klubi näitas taas, et tulemus tuleb välja võidelda tahtejõuga ja vastaseid hüpnotiseerides – kui neile ikka mõttes piisavalt palju sugereerida et “tee viga, tee viga”, siis see vahel täitsa toimibki. Aga lisaks vastaste mõttelisele töötlemisele andis ka mängutehnikat päris hästi timmida.


Tol hetkel tabasin end (ma arvan, et umbes kaheksandat korda) mõttelt, et 3NT gämblingut peaks hakkama mängima suvalise mastiga – mu meelest tuleb alati nelja kalliga avades lõpuks välja, et kas 3NT-s on täpselt samad tihid ladvast või siis tehaks neljas kallis ära löök. Manasin siis parasjagu mõttes, et “käi ärtut-käi ärtut”, kui vastane mind üllatas veel paremini, selmet tõmmata ära ka kuningas ja anda partnerile löök, käis ta väikese risti oma kuninga alt! See mitte ainult ei müünud kahte tihi (nüüd on mul 9 asemel 11 latva) vaid koguni kolm, set kui ma oma trumbid lõpuni karpisin, tekkis viimast trumpi tõmmates lauale selline seis:


ja nüüd paneb trump kõigepealt sundi Osti, kes peab säilitama ruutu ässa. Seejärel on ruutukuningas oma töö teinud ja võib minna, ning käes olev risti kaks paneb sundi Westi. Nojah, reaalses elus muidugi mõlemad vastased hoidsid ässasid käes ja ma kasseerisin lihtsalt laua padad sisse.

Veel hullemate tagajärgedega oli järgmine jaotus – kui esimeses tegi inimene endale keskmisest (või nats paremast) põhja, siis seekord oli deltaks maksi ja põhja vahel


Peale partneri 3♠ pakkumist oli mul pehmelt öeldes nõme seis – üks variant oleks kohe 4♥ panna, aga see tundus allaandmisena, seepärast üritasin end kuidagi kuude pongestada. 5♥ vastus ei olnud just eriline moos – nüüd oleks ka ärtut partner mängima jäänud ja sestap proovisin ruutu kuninga kaitsmise huvides mängu 5NT-ga enda kätte keerata. Leo võttis seda kuninga küsimisena – ilmselt ta seda peakski reaalselt olema, kui pole muid kokkuleppeid – ja näitas ♣K olemasolu. Kui ma juba nii olin pakkunud, siis jätkasin protsessi veel 6NT-ga – äkki vastastel on odavad ässad, nad ei võta kahte tihi pealt ära (üks partneri keycardidest on 99% ♠K) ja saame viis pada ja seitse ärtut kotti ajada. Ruutu avakäik ja selgus, et tuleb taas loota kaitseveale. Lauast äss peale, ärtu soldat letti, see kaeti ässaga ja teisest käest ruutu väike paaris kliber ristisignaaliks. Veidi manamist (kuna vastane mängib kiires tempos, siis mitte eriti kaua) ja ilmuski nagu nöörist tõmmatult lauda uus ruutu, sellele järgnes kiire kleim. Ma arvan, et signaaliks oleks pidanud panema ♣3-e – see kaart oli vist ka täiesti olemas.

17. jaotuses langesin inimeste ohvriks, kes kasutavad konventsioone, mida nad meeles ei suuda pidada. Mu isiklik arvamus ühtib selles kohas suhteliselt Bobby Wolffi omaga – sellistel tuleks konventsioonide kasutamine üldse ära keelata. Isegi kui seeläbi hea tulemus saada, rikub see mängu mõnu (seekord saime keskmise). Lugu siis selline, et avab Leo nõrga NT-ga, vastane paneb vahele 2♣, mis tõlkes lubab mõlemat kallismasti ja mul on käes:

ma olin küll enamvähem kindel, et vastased on jälle midagi ära unustanud ja pakkujal on risti, aga see selleks – ma olin suhtkoht võimetu midagi ette võtma. Ja pealegi on alati tõesti olemas variant, et vastasel ikkagi need kallismastid on – Kuma GP viimases voorus avas vastane avanguga, mis lubas ruutut või kalleid ja mul olid 5-4 kallid – täpselt nagu temalgi. Panin siis kontra (väärtused), vastane pani 2♥ ja jõudis kaks passi minuni. Nüüd leidsin, et asi on eriti p...s – Leol on ilmselt ka pikk ärtu, et ta selles kohas välja ei võtnud (tegelikult oli tal küll ärtu lühike, aga täismiinimumleht – sellega me ka väga härgama ei hakka) – aga noh, kuna meil geimi ei pruugi olla, siis kaitseme seda ja loodame et tuleb 150 või 200 osamängu vastu. Peale avakäiku selgus, et 2♣ oligi naturaalne, aga defineerida seda lehte kallismastidena ei olnudki nii möödas – nimelt ilmus lauda:


Veel hullem lugu on, et 2♥ tuleb peaaegu välja (võib-olla tuleb päriselt ka), aga õnneks kuidagi triivis siiski üheta.

Lõppes turniir ka kahe huvitava jaoga:

Kuna Leo lubas oma kontraga 2♠ peale kehva padamasti, siis tegin järelduse, et mõni muu mast peab tal hea olema ja minu lehte ning pakkumist arvestades on see ilmselt ruutu. Kuna ma ei olnud kindel 4♥ saatuses (minu poolest võib see vabalt välja tulla), siis otsustasin pakkuda 5♦ - heal päeval tuleb seegi välja ja eriti heal päeval tulevad välja mõlemad lepingud. Kui selgub, et hindasin Leo kaarti valesti, mis seals' ikka – seda ennegi juhtunud ja maksipaarikal ei tekita sel viisil saadud põhi sügavamaid traumasid (matšis oleks küll nats piinlik 800 eest õhutõrjesse ronida).

Tehti pada avakäik ja esmapilgul tundus, et asi on väga roosiline – kui õnnestuks piirduda ühe pada- ja ühe ristikadujaga, tuleks see viis ruutu väljagi. Järgnes padaäss, padalöök, ristiga üle ja uus padalöök – seega läks kaheta. Aga hea uudis on see, et vähemalt olime õiges tõkkes oma pooleks jõuga.



Miks Leo niimoodi pakkus, seda ma ei oska aimata (ma ilmselt ei oleks kahe ärtu nahaga 2♥ vaid 2♠ pannud), aga ses suhtes töötas asi hästi, et nagu mäng oli käinud, oli mul juba üheksa tihi kotis ja praegusel hetkel lauast pada käies ei ole kaitsel enam võimalik mind takistada saamast veel kahte tihi oma ♥Ä9-ga – kui lüüa vahele, siis viskan krohvi ja jään kahvliga ootele, kui visata krohvi, löön üheksaga.

Selles suhtes on jagu hea, et siin on esindatud kaks vana õpetussõna -
A) Trumbis ära käi duublist suuremat! Trumbikäik oli hea (ja pakkumise valguses igati loogiline), aga kui avakäiguks oleks tulnud väike trump, mitte kümme, siis ei oleks seda trumpcoup'i seisu tekkinud.
B) Võrdsetest kaartidest mängi see, mida niigi kõik teavad, et sinu käes on! Kui ma lõin teist pada ja sellele kukkus emand, siis oli mul 100% teada, et üks pada löök on veel ohutu. Kui “kukuks” äss, siis ma selles nii kindel olla ei saaks. Ja kuna ma löön, siis partnerit selline äravise kuidagi ei eksitaks. Ma ei tea, kas antud jao puhul oleks vahet, aga ma ei pidanud hakama alternatiividele mõtlemagi, kuna emanda vise dikteeris automaatse mänguplaani.

Leidsin netist sellise huvitava analüüsi 15-17 NT kohta, et selles avangus esineb 14pp umbes sama sagedasti kui 17pp (eriti kui käsitleda kõiki 5-3-3-2 jagusid, mh ka viiese kallismastiga, ühtlasena).

Asja point on selline, et 5-3-3-2 jagu on umbes 1/3 ühtlaste jagude üldarvust (lisaks sellele veel 4-3-3-3 ja 4-4-3-2). Enamus eksperte upgrade'ib sellise jaotuse punkti võrra (mitte küll kõiki, kuid see-eest upgrade'itakse ka häid lehti ilma viiese mastita). Seega siis upgrade'itakse ca 1/3 ühtlastest jagudest (sõltub muidugi mängijast, mõni rohkem ja mõni vähem). Kuna ühtlane 14 on umbes 2,3 korda tõenäolisem kui ühtlane 17 ja kummastki upgrade'itakse kolmandik lehti, siis tuleb välja, et 15-17 NT sisaldab

17pp - 14%
16pp - 30%
15pp - 39%
14pp - 17%

(ja kui keegi upgrade'ib pooled lehed, siis on protsendid sellised: 17 - 14%, 16 - 28%, 15 - 37%, 14 - 24%, nii et 14 pp on peaaegu sama tõenäoline kui 16).

Loomulikult eeldab see seda, et ka viiene kallismast läheb 1NT avangusse, mis NII sagedane ei ole, kuid kui asi piirdub viiese odavmastigagi, siis tuleb ligi kümnendik käsi (kui piirduda viiese odavmastiga), kus 1NT avapakkumises on 14pp.

Mis puutub punkti lisamisse viiekaardilise odavmasti eest, siis minu isiklik teooria on selline, et upgrade'ida tuleb mitte kolmandik, vaid pigem 2/3 kätest (alates kvaliteedist umbes KTXxx). Asja idee on selles, et punktid näitavad tihivõtmispotentsiaali (siit tuleb jälle mängu see asi, et soldat ning vähemal määral ka emand on üle- ning äss alahinnatud). Kuna pakis on 13 tihi ja 40 punkti, siis on tihi jaoks keskmiselt vaja 3pp. Aga kuna viies kaart saab suhteliselt hea protsendiga pikkustihiks lahti mängitud (ja märksa sagedamini kui üksik soldat), on igati õigustatud tema arvestamine punktina. Lisaks sellele annab viienda kaardi olemasolu neljandaga võrreldes sageli juurde kaks, mitte ühe tihi.

teen ka esimesed katsetused selle "handviewer" programmiga - esmamuljed on sellised, et vana hea "tee BBO-s jagu ja lõika ja kleebi OneNote'iga" süsteem on kiirem ja lihtsam. Teine kahtlustus on mul ka, et palju handviewerit teeb plogi oluliselt aeglasemaks (uperkuudi lahtivõtmine võtab arvutis hulka kauem aega kui minu plogi oma), aga võibolla mulle ainult tundub nii või on see millestki muust.

Eilne Tartu klubi: kuidas mängida vales tsüklis.

Näide 1:



pass ja -670, sest partneril on



ja vastase leht klapib üsna ideaalilähedaselt. Kontra 2♥ peale on muidugi selline kahtlane afäär, aga maksipaarikas on inimesi hullemaidki asju tegema pannud.

Näide 2:



igaks juhuks taandusin kolme ristisse, mis läheb kaheta – seekord oli partneril


ja vastase ärtuklapp oli 6-0, kust meie saanuksime neli tihi (aga sellest hoolimata läheb leping suure surmaga üheta).

Loll mäng see bridž.

Sarnaseid vale tsükli otsuseid tuli päris palju ja ma tõesti imestan, et 50% laekus – kuid pärast seda, kui ma eelmine nädal Maarjale kihlveoga džinni kaotasin, kui kodo tulles väitsin, et alla 50% tuli (peab mõnel aga usk minu ja Leo mängu olema), siis seekord olin targem ja hoolimata Maarja ettepanekust kihla vedada (peab mõnel aga...) taandusin igaks petteks.

Igatahes on Tartu meistrikatel enne viimast osavõistlust seis umbes selline (väga mitteametlik analüüs – võimalik, et mõni tulemus on minu tabelis nats teine, kui ametlikus, samuti ei ole ma 100% kindel enda arvutamisoskuses, samuti on arve ümardatud. Aga suurusjärgud klapivad kindlasti).

1.Luks-Naber kuue tulemuse keskmine 59,1/kuues tulemus 51,57

2.Klaos-Kalma 58,52/55,46. Selleks et tõusta esimeseks, peavad vähemalt saama 58,95% ja edestama meid 7,4% võrra (58,95 % peavad nad saama, kui meie oma tulemust ei paranda).

3.Lutter-Teinemaa 56,02/51,34. Et tõusta teiseks, peavad saama vähemalt 66,3%, kui Klaos-Kalma saavad üle 55,46, peavad neid edestama 10,9% võrra. Esikoha jaoks on need protsendid 69,8 ja 18,2. Ühesõnaga tõusmine ei ole võimatu, aga üsna ebareaalne.

4.Sula-Ojassalu 54,35/51,34. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 61,44% ja edestama Lutter-Teinemaad 10,1% võrra.

5.Kuningas-Teder 54,07/50,69. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 62,45% ja edestama Lutter-Teinemaad 11,1% võrra, Sula 1,03 võrra.

6.Pihel-Indrek 53,08/45,14. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 62,84% ja edestama Lutter-Teinemaad 11,5% võrra, Sula 1,42 võrra ja Kuningat 0,4% võrra

7.Taube-Poolakese 52,43/43,29. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 64,91% ja edestama Lutter-Teinemaad 13,6% võrra, Sula 3,5% võrra, Kuningat 2,5% võrra ja Pihla 2,1% võrra

8.Erika-Andres 52,51/46,12. Et tõusta kolmandaks, peavad saama vähemalt 67,25% ja edestama Lutter-Teinemaad 15,9% võrra, Sula 5,8% võrra, Kuningat 4,8% võrra, Pihla 4,4% võrra ja Taubet 2,3% võrra.

Ülejäänud peavad medalile tulekuks saama juba 70%.

Paar kildu veel võistkondlikelt meistrikailt. Kõigepealt selline lõbus asi, et kantakse esimest vooru BBO-s üle, Trommel võtab kodus arvuti lahti ja tuvastab, nagu ta mängiks. Hakkab siis otsast kiibitsema ja kui vahe on juba -50 IMPi, siis ei pea närv enam vastu ja ta laseb nime ära korrigeerida… (ma ilmselt nii kaua poleks vastu pidanud)

Nüüd paar slämmijagu:

Siin tundub, nagu oleks 13 varretihi, kuid kuna ruutus istub neljas soldat-kümme taga, siis ei saa ruutumasti kokku tõmmata. Peale selle selgumist, oleks veel võimalik leping võita, kui ärtumast õnnestuks lahendada kolme tihiga, ärtu kuningas küll lõikub, kuid ärtu kümme mitte ja sundi ei saa lauale manada, sest sa viskad enne vastast, keda sa üritad sundi panna. Saalis küll paar korda võideti suur slämm, kuid seda seetõttu, et kas ärtu kuningas jäeti katmata või siis visati see duubliks (ja väljamängija käis väikese ärtu, mitte emanda).
Kui neljane ruutu oleks pika ruutu ees, siis tuleks sund sisuliselt ise peale arvestades, et ärtu kuninga lõikuse istumine on kohustuslik: võtad ära kolmanda ruutu (ja teisest käest viskad sinna risti) ja seejärel karbid sisse oma mustad tegijad, ning viimase peale ei ole Nordil enam viset – ta peab viskama ära kas ruutupiduri või ärtukuninga duubliks.
Pull on lugu aga siis, kui 7NT vastu teha ♦S avakäik. See sisuliselt garanteerib, et kui ruutu istub vastu, siis on neljane TAGA, mitte ees (singelsoldatit välja ei käidaks). See omakorda võib tekitada väikseid värinaid, et minna lauda ja käia sealt ärtuemand (kavatsusega mängida tipust, kui ei kaeta ja loota, et ruutu on ikkagi 3-2). Kui see toob kaasa kuninga, siis sel hetkel on leping võidetav. Ainuke nõks asja juures on, et esialgu veel ebaselge, kuidas: kui ärtu kümme on lõikes, siis töötab vana hea topeltlõikus, kui ärtu kümme on teises käes, siis nüüd on võimalik ära võtta ♥S ja karpida sisse mustad kaardid, ning lauas on veel väike ruutu ülekäiguks: tekib kolme kaardi lõppseis, kus Süd ei saa käes hoida ♥10-t ja ♦S-x-x’i. Soldati tõmbamine on muidugi parem sellepärast, et esiteks võib kümme niisamagi maha kolksatada ja teiseks ei ole sa end endiselt ruutu 3-2 vastu taha mänginud.
Lisaks on veel sunni variandid emma-kumma käe vastu, kasutades ähvarduskaardina väikest ristit, aga see läheb kokkuvõttes üsna keeruliseks analüüsiks kätte. Aga vähemalt on variant leping ära võita.



See jagu on ses suhtes huvitav, et 7♥ küll seisab, aga sinna jõuda polegi nii lihtne – peamine küsimus on selles, et kogemata kombel ei tekiks teist ruutukadujat.
Meie pakkumine tähendas selliseid asju: 1♥ = tavaline, 4NT = RKCB, pass = 1 või 3 keycardi (DEPO, kui vastane sekkub kõrgemal kui meie trumbimast), DBL mänguks ühe vastas, 6♣ lubas et keycarde on kolm ja lisaväärtusi ristis (ma eeldasin, et kuningas) ja kuna see ei olnud päriselt see info, mis mulle meeldinud oleks, piirdusin väikese slämmiga. Nujah, lepinguga probleeme ei tekkinud, veidral kombel võitsime isegi 13 IMPi, kui teine tuba piirdus geimiga. Tegelikult kui asja sügavamalt analüüsida, siis võib leida argumente seitsmesse minekuks küll. Nimelt Leo 6♣ tähendus ei olnud mitte midagi väga kindlalt kokku lepitut. Seega oleks tal põhimõtteliselt võimalik pakkuda ka näiteks 5NT, et näidata ühte kuningat (ja 6♥-ga näidata, et midagi pole lisada), ning üks reaalseid 6♣ tähendusi võiks siis olla, et see lubab pikka masti (et kui MUL juhtub olema nt ♣Kx, siis on meil olemas tihiallikas, mida keycardide olemasolu korral kasutada). Ja kui eeldada, et Leol on käes vähemalt 5-5 risti-ärtu, tähendab see seda, et mu ♠ÄK ja ♦Ä katavad ära kõik ta kadujad muudes mastides ning trumpe on piisavalt, et nad kas lahku peksta või siis mõni mast tegema lüüa. Aga noh, hoolimata et see kõik on loogiline, on see selline tagantjärele tarkus ilma täpseid kokkuleppeid omamata improviseerides – lõppeks käpad püsti, kellel on selles kohas TÕESTI konkreetsed kokkulepped olemas ja nad võivad sajaprotsendise kindlusega selles kohas seitse panna.
Teine huvitav faktor on see, et KUI me jõuame seitsmesse, siis võib vastane soodsas tsoonsuses juhust kasutada ja minna 7♠-ga tõkkesse. Ning see on väärt kõigest 1100 ja seega võidab isegi kuue vastu 8 IMPi. Kui kuus panna, siis üks asi, mis vastaseid tõkestamast tagasi võib hoida, on hirm, et äkki pannakse seitse – kuigi arvestades Nordi kaarti:

ei tundu see üleliia reaalse variandina. Ja kui selle asja peale teistpidi mõelda, siis tekib mul küsimus, et miks kuradi päralt Nord siis ikkagi kuue vastu kuuega tõkestama ei läinud, kuna ta tegelikult seitset väga ei karda.
Ja Nordi kaardi koha pealt tuli jälle juhus üks vana hea tarkus välja käia – kui vastane pakub slämmi, siis ei ole seda mõtet kontreerida. Juhtunud B-Liigas selline asi, et EW ajasid pakkumise põhjalikult pange ja jõudsid 6NT-sse, mille peale Nord vaatas reipalt, et „ohhoo, jõulud!“ ja kontreeris selle ära (tõepoolest, NT-s on EW-l ca 9 tihi). Selle peale parandati leping seitsmesse ärtusse ja autopiloodi pealt kontreeriti ka see ära. Jagu viigis. Kontreerimise mõttetust näitab see, et kui vastane pakub kehva slämmi, siis pead sa eeldama, et su võistkonnakaaslased seda ei paku. Tüüptulemus on see, et nad lähevad üheta ja oma kontraga teed saa 50-st 100 või 100-st 200, mis ei võida sulle geimi vastas MITTE ÜHTEGI IMPi! Kui vastased pakuvad suure slämmi, siis ei võida see väikese vastas samuti MITTE ÜHTEGI IMPi. Aga kui selgub, et vastastel oli tõsi taga, siis annad sa neile lihtsalt heast südamest mingi koguse IMP’e välja ja mõnikord võimaldad neil jõuda paremasse lepingusse.