Isegi jobutamises ei ole eestlased ületamatud. Ehk siis: mida huvitavat juhtus kevadistel Inglismaa katsevõistlustel. Lisaks veel mõtteid Eesti segapaaride koondise moodustamise kohta.

Sattusin vihje peale ühe huvitava loo otsa, mis tõestab, et laias maailmas juhtub veidrusi märksa laiemal skaalal kui Eestis. Nii et kui meie A-Liigas õnnestus kohtuniku ja STK tegevusega paras jura kokku keerata, siis kahvatub see selle kõrval, mis toimus märtsikuus Inglismaa naiste EM-koondise katsevõistlusel. Loomulikult on see väga kokkusurutud ülevaade ja võib-olla oskab Hanna seda paremini kommenteerida, ta on seal ju kohalik.

Lugu siis järgnev:

Inglismaa naiste koondise katsevõistlus korraldati formaadis, mille kohta ma tegin ettepaneku, et seda kasutataks ka Eestis segapaaride EM-koondise jaoks (miks, sellest postituse lõpus): ehk siis katsevõistlused peetakse võistkondlikult, neljased võistkonnad, võitjavõistkond valib endale kolmanda paari ja selle peab heaks kiitma NBO.

Võistkondi tekkis ideaalne arv, ehk siis neli – ja täpseks formaadiks sai kolmekordne ringsüsteem 20:0 VP-skaalaga.

Kaardid lõi sassi see, et üks mängijaist oli tööl välismaal – ning valikturniiri jaoks mõeldud nädalal olid ilmaolud sellised, et Londoni lennuühendustega oli suuri raskusi. Nähes ette võimalikku tekkivat probleemi, teavitas too daam oma kaptenit, et võib-olla on lood sellised, et tal ei õnnestu Inglismaale tagasi jõuda – ja kapten informeeris valikukomisjoni liiget (või liikmeid), et selline asi on õhus, ning kas on okei kasutada sellisel juhul varukätt, loomulikult samuti naismängijat, mille jaoks saadi esialgne nõusolek. Lisaks tasub ilmselt mainida, et kõik see juhtus paar päeva enne võistluste algust.

Kui siiamaani näeb välja kõik suhteliselt ilus ja loogiline, siis edasi läks asi veidraks. Kuigi „õige“ võistleja jõudis kohale nii, et oleks saanud mängida kaasa enamuse esimesest ringist, paluti tal kõrvale jääda, et kõik võistkonnad saaksid mängida võrdsetes tingimustes, seega kogu esimese ringi mängis asenduskäsi – ja nagu asenduskäed ikka, tegi seda väga hästi, saades parima butleri ning see võistkond võitis avaringi.

Kui tolm oli hajunud, olid tulemused sellised, et too tiim võitis ka üldkokkuvõttes (umbes 5VP-ga), kuid ilma asendajata mängitud voorudes oli teiseks tulnud tiim umbes poole VP-ga parem olnud (ning omavahelistes matšides oli parem olnud ikkagi esimese koha tiim, 2VP-ga).

Inglise bridžiliidu valikukomisjon võttis vastu otsuse kuulutada valikvõistluse võitjaks teise koha võistkond, kes siis sai õiguse esindada riiki EMil ja valida endale kolmas paar (kelleks sai „esikohatiimi“ üks paaridest, see kus ei mänginud asendajat).

Põhjendus kõlas umbes nii, et: vahe oli väga väike, hästi esinenud asendaja võis olla kaalukeeleks ja asendusmängija kasutamiseks antud luba ei tähenda automaatselt, et need tulemused on üks-ühele ülekantavad.

Et asi oleks eriti huvitav, siis võitjaks kuulutatud tiimi kuulus valikukomisjoni juht – kes küll konkreetse asja arutamise juures ei viibinud, kuid noh, mulle on mulje jäänud, et Inglismaa ja Eesti bridž on väga sarnased – „kõik tunnevad kõiki“ – ja see jättis igatahes vastuvõetud otsusele veel ekstra imeliku kõrvalmaigu juurde.

Seda olukorda kommenteeritud ka bridgewinnersis, kommentaaride hulk on pikalt üle tuhande ja laieneb väga mitmetele haakuvatele teemadele nagu konkreetsed isikud, koondiste moodustamise eesmärgid ja alused, asendusmängija kasutamise võimalused (kusjuures vahepeal isegi see, et „ega asendusmängija liiga tugev ei saanud“ – pange tähele, jutt käib naiste rahvuskoondise valikust tol hetkel valitseva Euroopa meisternaiskonna puhul!), huvitatud osapooled ja nende roll jne. Ühesõnaga ma lugesin selle asja läbi, osa küll diagonaalis, aga kui kellelgi huvi ja aega on, siis tegemist on üsna mitmekihilise ja huvitava mõttevaramuga.

Ja nagu algul lubatud (miks ma sellest siin kirjutan, on see, et ilmselt enamus asjast huvitatud inimesi loeb mu plogi, vähemalt pealiskaudselt): miks ma ise pooldan Eesti segapaaride koondise jaoks samasugust reglementi (meeldetuletuseks: järgmise aasta veebruaris korraldatakse esmakordselt mixed-teams-EM ja STK tegeleb hetkel selle jaoks koondise moodustamise reglemendi väljatöötamisega): seda on lihtne korraldada ja annab konkreetse tulemuse (kuigi jah, vt. eelnevat…) – võitjavõistkond saab õiguse osaleda EMil ja valib endale kolmanda paari - kelle siis võiks/peaks ETBL heaks kiitma.

Selle üle, kas on õige teha katsevõistlusi võistkondadele või paaridele, on maailmas palju arutletud – mulle tundub, et konsensus on, et „mõlemad on kehvad“. Miks mulle praegu tundub paaridele korraldatav turniir kahtlane, on see, et see ei anna piisavalt head valimit (kui tuleb palju paare, siis taandub asi ikkagi nõrgemate tapmiseks, kui tuleb vähe paare, siis võrdluskirjeid pole piisavalt, et nad oleks representatiivsed). Katsevõistlus võiks olla ikkagi selle seltskonna jaoks, kellel on reaalne ambitsioon. Ja matšide puhul pole muret, kas kirjete arv on representatiivne: nkn loeb ainult su enda poolt valitud tiimikaaslaste tulemus teises toas. Sarnase reglemendi kasuks on otsustanud ka näiteks lätlased – kui ma muidugi läti keelest õigesti aru saan.

Mis mõtteid ma veel olen kohanud antud teemal (sulgudes siis minu isiklik arvamus - nagu korralik bridžimängija ikka, arvan ma, et minu arvamus on parim, aga õnneks ma olen piisavalt kogenud ja pohhuistlik, et seda mitte ainuõigeks pidada)

* Segapaaride MV tulemuste järgi – või neid mingil määral arvesse võttes.

(Väga kõikuva tasemega saal, palju nõrku paare, tööpäeval mängimine - st. kõigil huvilistel ei pruugi olla võimalik või on kokku lepitud mõne muu partneriga, sekka veel täiesti suvalise tasemega ja konditsioonis soomlased).

* Miks peaks paarid juba valikturniiris vägisi võistkondadesse kokku suruma ja tugev paar võib nõrga edasi vedada.

(seesama pairs trial või teams trial – keegi ei tea, mis on parem ja pole sugugi kindel, et kolm parima tulemuse saanud paari oleks ka tugevaim võistkond; teine osa läheb minu meelest juba vandenõuteooriaks: miks peaks tugev paar nõrgaga koopereeruma ja kui tugev see paar siis olema peaks, et võiks suvalised inimesed üles vedada?)

* Segadus, kuna me muid koondisi sellisel moel ei moodusta.

(Mis seal vahet on, segapaaride koondis ilmselt reaalselt moodustataksegi konkreetselt üheks turniiriks ja osalevad paarid ei pruugi üldse vahepealsel ajal väga koos mängidagi. Lisaks – varem on katsetatud ka koondise moodustamist võistkondlikult, tõsi viimati oli see ca aastal 2000; ja niipalju kui ma aru olen saanud, siis seenioride koondis on seni moodustunud peamiselt koopteerumise teel. Naiste koondise jaoks on olemas küll reglement, kuid kuna reaalselt me räägime umbes kümnekonnast isikust, kellel kõigil pole reeglina samal ajal huvi ja võimalust, siis see on ka pigem „moodustunud“. No ja lõppeks riigisiseselt võib vabalt kasutada erinevaid meetodeid, needsamad inglased moodustasid lahtise koondise nii, et Forrester-Robson määrati ja ülejäänud kaks kohta mängiti välja IMP-paarikal, kuhu kutsuti kümme paari)

* Miks peaks kaks paari saama õiguse valida endale ise kolmas?

(Aga kes siis veel, nemad on ju enim huvitatud, et asine kolmas paar olemas oleks? Lõppeks reaalselt on ka lahtise koondise moodustamine sarnane, siingi kummitab see häda, et reaalsete koondise paaride arv on üsna limiteeritud ja koondis põhimõtteliselt moodustub ise TOP-3 paaridest).

Lugemispäeviku täiendused

Vahepeal on paar inimest mult küsinud, et kas mul on endiselt plaanis lugeda aasta jooksul 50 raamatut. On küll – tõsi, tuleb möönda, et töö tegemine on üks inimese arengut tõsiselt pärssiv ettevõtmine, nimelt kui mul on muid kohustusi, ei edene hästi ei lugemine ega ka sellest kirjutamine. Hetkel on mul saldo 17 raamatu peal (ehk siis märtsi lõpust alates on lisandunud 10 raamatut), ja kuigi ma olen „graafikust maas“, on mul alati olemas turvavõrk, et aasta lõpus arvestan sisse ka seoses tööalaste kohustustega läbi loetud raamatud – mida saab olema suurusjärgus 15 – ehk siis parimas poliitikute stiilis kuulutan end igal juhul võitjaks.

Nüüd aga siis vahepeal loetutest, grupeerisin nad temaatiliselt, mitte lugemisjärjekorra järgi:

Ajalugu:

Teistmoodi Brežnev (A. Maisurjan)

Stalin. Diktaatori uus elulugu. (O. Hlevnjuk)

 Kuidagi sattus nii, et näppu jäid kommunistlikud diktaatorid, üks leebem ja teine räigem.

Brežnevi (ja ka Hruštšovi, kelle kohta ma küll pole eriti midagi ekstra uurinud) puhul on minu jaoks alati olnud mõistatuseks, kuidas nende puhul on hiljem rõhutatud nende karikatuursemaid iseloomujooni – Brežnevi puhul siis tema edevust, hiliste eluaastate ilmset seniilsust ning tema ajal saabunud stagnatsiooni ja ühiskonnalaiust prokrastineerimist suurte ja ilusate loosungite all. See kõik jätab temast mulje, et tegemist oli paraja tühisusega, kuid loogiliselt võttes ei saa see päris nii olla, tüüp, kes sellisel ajal karjääri teha suutis ning lõpuks NSV Liidu valitsejaks välja jõudis ei saanud ju teps mitte olla s*ta pealt riisutud.

Raamat oli selles suhtes mugav lugemine, et andis Brežnevist kui inimesest suhteliselt loogilise pildi ja seletas mitmeid temaga kaasnevaid detaile ja seiku. Kuigi mulle tundus teos suhteliselt „aus“, oli ta sellegipoolest õrnalt panegüüriline: ehk siis Brežnevit valgustati enamasti sellise külje alt, mis lasi teda parem välja näha, ning tema valitsemisajaga kaasnevatest negatiivsetest seikadest libiseti pigem üle. Lõpuks oli ka hulk Brežnevi-anekdoote ja ma tuvastasin, et mul on endiselt hea mäluga inimese needus, uusi nende seas minu jaoks pm. ei olnud. Aga üldiselt kõlbas lugeda.

Stalini raamatu ülesehitus oli omapärane, natuke filmilik; kus põimiti kaks narratiivi: üks tema surma episoodist ja teine läbivaade tema elust ja poliitilisest tegevusest (ennekõike võimuredelit pidi üles ronimisest ja seejärel selle kindlustamisest). Kumb neist nüüd kumma taustaks oligi…. Eks Stalini elulugusid on varemgi loetud, aga ma pean tunnistama, et see meeldis mulle vast kõige rohkem; kuna valgustas protsesse, kuidas ülejäänud kommunistidest hüäänid kas kõrvaldati või suruti kuulekusele. See on olnud asi, mis mulle alati on muidu natuke ähmane olnud, hoolimata sellest, et ma ülikooli ajal paar kursust läbisin, kus neid asju puudutati ja see aitas mul pilti paremini paika panna. Hea lugemine.

Üldhariv:

Astrofüüsika inimestele, kel on kiire 

(N. deGrasse Tyson)

Meditsiini ajalugu. (K. Kalling) 

Meditsiini ajalugu sattus mulle näppu sellistel asjaoludel, et üks minu toredatest ja tarkadest noortest sõpradest läks Ülikooli arstiks õppima – ja neil oli selline kursus. Ning kui ta HTG bridžiklubis selle kursuse õpikut lehitsema juhtus, siis viskasin pilgu sisse ja leidsin, et tegu on huvitava raamatuga ning lükkasin end järjekorda, et kui tal eksam tehtud saab, siis tahaksin seda lähemalt lugeda. Eksam sai tehtud, mina ajasin raamatule küüned taha ja lugesin läbi. Tegemist on siis – kasutades ühe mu õppejõu väljendit – „läbi latvade“ ülevaatega erinevatest meditsiiniga kaasnevatest alateemadest, filosoofilistest vaatepunktidest neile ja ajaloo käigus kasutatud lähenemisviisidest, teooriatest ja praktikatest. Tegemist on võhikugi jaoks arusaadavalt ja huvitavalt kirjutatud asjaga, palju on kasutatud huvitavaid illustratsioone ja teksti on pikitud mitmeid huvitavaid seiku. Ühesõnaga minusuguse inimese jaoks puhas kuld, kui asi natukenegi huvi pakub, siis soovitan kindlasti lugeda.

Astrofüüsika-raamat on ilmselt sama ideega kirjutatud, aga selle maht ja kvaliteet on märksa kehvemad. Võimalik, et see on tingitud minu eelteadmistest, aga mulle tundus, et raamatu erinevad osad on väga ebaühtlaselt kirjutatud: mõne puhul tunnen, et oleks vaja pikemat seletust (ja jooniseid!), mõne puhul jälle tekib küsimus, et miks nii ilmselgeid asju jahutakse. Lisaks jäi mulle mulje, et tõlkimise käigus on kohati patserdatud ühikute ja suurusjärkudega, aga siinkohal ma kindlalt seda väitma ei hakka. Muidu fookuse poolest on tegemist toreda humanistliku raamatuga, mis võiks mõne „must-valge maailmapildi“ jüngri mõtlemist nihutada selle suunas, et mida peaks oluliseks pidama – aga paraku ma ei usu, et see nii toimib. Kokkuvõtteks: suht „meh“, aga tükki küljest ära ei võta.

Bridž:

Diamonds Are the Hog’s Best Friends (V. Mollo)

Bridge: A Pack of Do’s & Don’ts (A. Robson)

Why You Still Lose At Bridge (J. Pottage)

Need kolm hankisin ma Ostendest EMil. Kõik on asjalikud raamatud, kuigi sobivad natuke erineva tasemega bridžimängijatele. Need mu tuttavaist, kes bridži ei mängi (üllatuslikult on ka selliseid) võivad selle jupi rahus vahele jätta, või veel parem, mängu üles korjata ja mängima hakata (aga siis on esialgu vaja ikkagi natuke sisseelamisaega)...

Kõige vähem vajab tutvustamist Mollo raamat, see on täpselt see, mis nad kõik on, ehk siis Kole Kult ja kompanii huvitavate jaotuste, tehniliste ja psühholoogiliste nüanssidega. Mollo ise on küll ca 35 aastat surnud, aga see raamat on kokku pandud tema poolt erinevates artiklites jm avaldatud jagudest, mis (enamuses) pole kuskil varem ilmunud.

Pottage otsustas võtta ette ühe bridži klassiku, Hal Simsi „Why You Lose At Bridge“ ja kirjutada sellest uusversiooni, mis võtab rohkem arvesse seda, kuhu mäng on tänapäevaks arenenud. Raamatu tagumine osa keskendub sellele, kuidas neli karikatuurset tegelast mängivad omavahel ja mida kõike nad „tapeeti“ panevad seoses kergete vigadega, mida oleks lihtne vältida. Seda on hea lugeda, kuid minu arust on raamatu peamine väärtus selle esimene osa, kus käiakse lihtsalt läbi, kuidas „peaks“ bridži mängima. Ma arvan, et „edasijõudnud“ bridžikäele võiks see olla poolkohustuslik lugemisvara.

Robsoni raamatus on kirjas 52 soovitust, mida bridžimängija peaks tegema ja 52 hoiatust, mida ta peaks vältima. Loomulikult bridži puhul ei ole kunagi tegemist absoluutidega, vaid pigem selliste mõistlike ja heade harjumustega. Soovitused on jagatud mastidesse, kus ♣ on mõeldud suht algajale ja ♠ suht osavale – ning olles selle läbi lugenud, leidsin vähemalt ühe asja, mille peale ma pole kunagi isegi mitte mõelnud ja paar asja, mille suhtes on mul endal ka olnud tugevad kahtlused, aga pole viitsinud neid asju korralikult läbi töötada. Raamat tervikuna võib-olla ei olegi nii hea (taseme erinevuste tõttu), kuid minu eesmärgid seda soetades olid suuresti didaktilised, nii et selles suhtes mulle sobib!

  Ulme:

Shadows of Self & The Bands of Mourning (B. Sanderson)

Need kuuluvad Sandersoni Mistborni sarja teise seeriasse, olles selle teine-kolmas raamat. Üldised märksõnad: füüsikaline/keemiline "maagia" (ehk siis mitte müstika, vaid ebatavalised loodusseadused ja ainevahetus) + aurupunk.
Kuna tegu pole sarja avaraamatu(te)ga, siis nende lugemise jaoks oleks vajalik seeria esimese raamatu Alloy of Law lugemine ja ilmselt oleks üsna abiks ka selle esimese seeria (triloogia) lugemine. Seega ma ei kavatse siin väga spoilerdada, kes sinnamaani on välja lugenud, loevad ilmselt need asjad ise ka läbi ja kes mitte, sellel pole midagi tarka pihta hakata. Aga Sanderson igatahes on minu viimase aja kindel lemmik-ulmeautor; ta loob huvitavad mütoloogiad, maailmad ning tegevusliinid. Ma küll natuke pettusin Bands of Mourningus, kuna Shadows of Self lõppes väga huvitava ja paljutõotava koha peal ära. Ehk siis kui teise raamatu idee oli meile tuntumasse müüdisüsteemi ümber kantuna see, et kuigi jumal ei ole inimeste suhtes eriti ausalt käitunud ja selles suhtes oli Luciferi vastuhakk temale loogiline ja õilis ettevõtmine, siis selle vastuhaku käigus toime pandavad asjad on veel jubedamad (no mis sa mormoonist ikka ootad, eks?) ja on õiglane, kui ta saab „paraja palga/malga“; kuid olemas on ka teisi jumalaid, siis seda liini, mida ma huviga oodanuks, kolmandas raamatus sisuliselt polnud. Äkki neljandasse raamatusse tekib, aga ma kardan, et ta suudab selle kuidagi ära lörtsida. Ahjaa, mis mulle seal veel ei meeldinud, oli "koomilise lihtsa, ent komplitseeritud tegelase" ehk siis Wayne'i olemasolu. See mõjub võõrkehana.

Sellegipoolest, jutuvestmisoskuse tõttu tasub Sandersoni lugeda.

 Muu:

Novellid (H. Salama)

Sattus mulle kätte vaid seetõttu, et Luks oli selle kuskilt antikvariaadist umbes euroga ostnud ja võttis EMile kaasa – no ja kui ta sellega läbi sai, siis laenasin talt edasi lugemiseks. Ma arvan, et Luks kauples kahjudega, see tõesti ei ole suurem asi raamat. Mulle üldiselt novellid meeldivad, hea lühike ja konkreetne lugu, aga ma tahaks loos ka mingit pointi kohata. Need siin olid lihtsalt sellised deskriptiivsed, igavad, kaootilised, korraliku lõputa lood Tampere kandi prolede elust II MS järel ja kodusõja ajast säilinud vimmast. Ma saan aru, et see elu võiski suuresti olla raske, hall, igav ja vines, aga ka sellest annaks ilmselt loetavamalt kirjutada. Suhteliselt ajaraisk.

Eesti juunioride I bridžilaager: 27.06. - 01.07. 2018 Jõulumäel

Selle postituse eesmärk on anda ülevaade toimunud Eesti juunioride bridžilaagrist – ja loodetavasti saada kommentaare ja soovitusi asjasse segatud olnud või lihtsalt huvitatud inimestelt. Kui asi lühidalt kokku võtta: toimus, oli tore ja õnnestunud ettevõtmine, järgmisel aastal ilmselt proovime taas.

Ning kui kellelgi tekib tunne, et järgmisel aastal võiks sellist suurepärast üritust nõu või jõuga toetada, siis andku meile vihje – igasugune abi on teretulnud!

Kõik siin välja käidud „arvamused“ on minu isiklikud, lihtsalt et arutelu käivitada ja ma väga loodan, et inimesed kasutavad selle postituse juures hoolega võimalust kommenteerida ja soovitada!

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et Meelis Kuldkepp leidis eelmise aasta sügistalvel, et Eesti bridžijuunioridel võiks olla oma laager. Ehk siis võiks kamba kokku võtta, veeta meeldivas seltskonnas meeldivalt aega – bridži ja muu tegevusega. Kõigil naabritel ju on…

Mina ei osanud selle kohta midagi konkreetset arvata, aga idee tundus nagu midagi, mida võiks katsetada (eelmisel aastal proovisime midagi sarnast Valjala koolis, aga vaid ühepäevase ööbimisega) ja plaan läks käiku.

Lõpuks kujunes välja järgnev töövariant:

* Viiepäevane laager Pärnu lähedal Jõulumäel

* Selle raames pidada ka Eesti juunioride võistkondlikud ja individuaalsed meistrivõistlused

* Õhtused „avatud“ turniirid – st. osalus pole piiratud juunioridega.

* Loengud erinevatel bridžialastel teemadel: esialgne töövariant oli teha kahes grupis, algajad ja edasijõudnud.

* Lisaks meelelahutuslik programm: spordivõimalused, petank, diskgolf, lauamängud jms.

* Kutsuda juurde ka Soome ja Läti juuniore

Eesti Turniiribridžiliit andis üritusele rohelise tule ja toetuse ning laager toimus 27. juunist 1. juulini. Selle eest on Mell ära teeninud suure medali, tema oli asja põhiline mootor ja organisaator. Lisaks aitasid selle kordaminekule kaasa ka (kui mõni oluline nimi ununeb, siis see pole tahtlik väljajätmine) Oliver Loper, Tõnno Vähk, Tanel Teinemaa, Jaak Känd, Aivar Tihane, Marek Kolk, Rain Rees, Mihkel Oras, Jaanus Mae seltskonnaga; Erahuvikool HuviTERA, lauamängud.ee ja Printerikeskus. No ja natuke mina ka.

Laagri võib lugeda õnnestumiseks – vähemalt selles suhtes, et kohale jõudnutelt saadud vastukaja on on olnud praktiliselt ainult positiivses võtmes (pisikeste ebakõladega); samuti saime sellise ürituse tegemisel esimese märgi maha ja nüüd on olemas hea baas, mida arvesse võtta ja kust edasi areneda; sest paljutki annab paremaks teha – aga sellest kõigest järgemööda.

Laagrist üldiselt:

Laager kestis viis päeva (neli ööbimist)  ja selle osalemistasu oli 75€, ehk siis 15€ ööpäeva eest, see sisaldas kolme söögikorda päevas. Ööbimiseks olid 2-4sed toad, tüüpiliste spordibaasi tingimustega (pigem spartalik, seinad kostavad läbi, elada võib). Enamikku spordirajatistest sai kasutada lisatasuta, saun oli eraldi taksiga, aga saunapäevad panime kesksesse eelarvesse. Meie kasutada oli õppeklass koos eesruumiga ning üks teine klass, millest tegime lauamängude saali.

Minu arvates:

A) Laagri tingimused olid üldiselt head; võib-olla oleks parem, kui suudaks leida koha, kus me oleksime täiesti omaette – Jõulumäel oli palju muud rahvast ka –, kuid igasugused sportimisvõimalused jms. kaalus selle asja üles.

B) Asukoht geograafiliselt oli võib-olla natuke paha, sest paraku kipub praegu 75% Eesti juuniorbridžist moodustama Tartu, võib-olla oleks Tartu kandis asi korraldada natuke mõistlikum ja see teeks ka logistika mõnevõrra hõlpsamaks. Siiski õnnestus meil tänu paari lapsevanema abile kogu edasi-tagasi liikumine ideaalilähedaselt paika panna.

C) Tingimused olid enamvähem okei. Ilmselgelt laagris ei saagi olla nii mugav kui kodus. Süüa anti nii, et nälga ei jäänud (muidugi taas: mõnele inimesele söögid ei sobinud, aga minu arust oli köök väga hea). Õhtuste turniiride kõrvale orgunnisime snäkilaua, ma arvan, et see oli hea mõte.

D) Laagri toimumise aeg nii täpselt pärast jaanipäeva ei olnud vast ka ideaalne, aga sellist aega, mis kõigile sobiks nkn ei leia. Mõnedel noortel oli kattumisi teiste laagrite ja üritustega, aga see on vist loomulik paratamatus – paraku (no tegelikult küll vist mõnes mõttes oleks õigem öelda „õnneks“) tegelevad bridžiga pigem intelligentsed ja aktiivsed noored, kellel on kalender üsna täis.

E) Laagri kestus ja maksumus on vist suhteliselt okei – võrdluseks võib tuua Kullo  mõttemängude laagri, mis hakkas pihta sellel nädalal: see kestab 9 päeva ja päeva hind on napilt kallim.

Ise küll tundsin, et äkki võiks laager olla päeva jagu lühem, vaim ei jõua väsida ja töökohustustega seotud inimesed saaksid paremini osaleda.

Hinna suhtes ühest küljest küll tundub 15€ päev „lapsehoidmisteenuse“ hinnana lapsevanemate jaoks väga odav (eriti arvestades, et me Melliga tegime tasuta ÜKT-d), aga teisest küljest mis puudutab suuremaid noori – ja täiskasvanuid, ärgem unustagem, et juuniorid on bridžis kuni 25-aastased –, kelle puhul ei ole küsimus selles, et nad ei suuda endale ise tegevust leida, siis ei pruugi tudengil/keskkoolinoorel see 75 raha leidmine üldse väga lihtne olla, eriti kui ei taha väga vanemate rahakotist sõltuda.

Osalemine laagris:

Osales umbes 20 juuniori ning lisaks 12 algajat (vanuses 7-13 aastat). Välismaalastest soomlased ei tulnud, Lätist tuli vaid üks juunior.

Algajate seltskond tekkis selle läbi, et inimesed tundsid huvi, kas oleks võimalik saata oma laps, et ta saaks bridžialast algharidust – ja kui neid juba paar tükki olemas oli, siis panime grupi kokku. 12 noort oli ideaalne arv (täpselt kolm lauatäit!) ja kuna kõik nad olid pm. ükshaaval ja käsitsi sorteeritud, siis see osa kukkus välja väga hästi. Noored said üldiselt omavahel hästi läbi, leidsid endale tegevust ja hängisid oma seltskonnaga ringi. See, et kas neile bridžist midagi külge jäi, selgub kunagi hiljem, aga isegi kui ei jäänud, siis ma loodan, et see laager mõjus neile hästi. Vähemalt minuni jõudnud tagasiside lapsevanematelt on olnud seni kas positiivne või väga positiivne.

20 juuniori on minu arust natuke pettumusttekitavalt vähe, väljaspoolt Tartut jäi osavõtt ikka väga napiks. Reaalkooli ja Saaremaa noored on traditsiooniliselt olnud bridžiüritustel kidurad kohalkäijad ja Jõgeva omad ka sel aastal eriti ei tulnud. Viimaste puhul oli tegu natuke lumepalliefektiga, et kui oma seltskond ei saanud tulla, siis niisama vennastuma tulekut häbeneti ja järjest loobuti ükshaaval. No ja eks ka Tartust oleks lootnud suuremat osalust. Aga jah, see läheb taas sinna rubriiki „huvitav, mis oleks parim aeg ja kestus“.

Mis välismaalastesse puutub, siis suhtlesin Soome juunioride bossiga, too ütles, et liidul väga raha praegu ei ole, kuna nad said MMile ja juunioride finants läheb pigem sinna, üks tahtja oli muidu olnud, aga ei söandanud ilma partnerita tulla – aga see-eest edastasid nad kutse Eesti juunioridele Soome laagrisse.

Lätlastel endil on kohe laager otsa tulemas ja on mõistetav, et neid väga tulema ei kippunud. Järgmisel aastal võiks kaaluda äkki lätlastega koostöö tegemist, kuigi teisest küljest see ei pruugi väga oluline olla, ma arvan, et sel juhul võib vabalt ikkagi tekkida „töö segmentides“.

Kuna võistkonnad ja kohati ka paarid tuli mõnel juhul moodustada kohapeal, siis järgmisel aastal tuleks registreerimisel rohkem tähelepanu pöörata, et inimesed juunioride üritusteks juba varem organiseeritud saaks (õhtuste turniiride puhul on savi, nkn inimesed kasutasid neid sageli selleks, et mängida partneritega, kellega sageli laua taha ei satu).

Turniirid:

Tulemuste ülesriputamisega ma väga ei tegele, need on bridge.ee peal üleval: http://www.bridge.ee/jun/results.php

Võistkondliku turniiri medalistid. Vasakult: HÕBE: Toms Jansons, Rain Mürkhain, Jasper Vähk, Raigo Luhaorg; KULD: Rasmus Maide, Mirjam Iher, Susanna Laan, Martin Vasar; PRONKS: Manglus Lember, Leenu Madissoon (temaga oli selline asi, et ta tegelikult sai hõbeda, kuna asendas Jasprit kolmandas voorus, aga pildi peal ta asendab Elo Maria Paumani, kes pidi lahkuma), Johanna Piibor, Kati Iher.

Individuaalist eraldi pilti riputama ei hakanud, võistkondliku kulla saanud bande korjas sealtki kallima kraami kokku:
I Susanna, II Rasmus, III Martin.
Nii et Susannale tore sünnipäevakink ja Rasmusel jäi napilt puudu, et kõik võimalikud neli juunioride kulda (lisaks juba toimunud juuniorpaarid ja U-21 paarid) kotti ajada.

Laagris peeti juunioride võistkondlikud meistrivõistlused (kolmel hommikul), individuaalsed meistrivõistlused (viimasel hommikul), ning kolm avatud turniiri: IMP-paarikas, Max-paarikas ja Crazybridge’i turniir.

Ma arvan, et sain turniiride jooksutamisega hakkama ilusti, pisiasjade kallal võib vast norida, kuid kõik laabus normaalselt ja mainimisväärsete tõrgeteta.

Võistkondlikul turniiril ainult viis võistkonda oli liiga vähe (see on tingitud üldisest osalejate vähesest arvust). Ma arvan, et VK MV peaks olema ühepäevase üritusena, maksimaalselt kahepäevasena. Melli idee kolmepäevase võistluse suhtes põhines sellel, et ta tahtis inimesi ennekõike laagrisse, et nad ei tuleks vaid VK MV-d mängima, kuid see ei toiminud. Seega need tuleks pidada kas eraldi või kontsentreeritumalt.

Crazybridge (rahvusvaheline nimetus „funbridge“) tundus olevat üritus, mis tekitas väga palju positiivset elevust, sarnaste ürituste puhul tuleks see edaspidigi kavasse jätta.

Algajatele tehti alguses tihivõtmisturniir paaridele, hiljem mikrobridži turniir (lepingu kindlaks määramine jutuajamise käigus) ja viimasel hommikul individuaalturniir enam-vähem bridžireeglite järgi. Selle organiseerimise juures ma ei olnud, võtsin ainult paar asja lõpuks kokku, aga mulle jäi mulje, et need asjad kulgesid ka suhteliselt ilusasti.

Loengud/õpetus

Laagri eesmärk ei olnud ainult bridži mängida, vaid ka natuke harida – ehk siis abiks olnud inimesed pidasid ka ühe loengu/seminari mingil bridžialasel teemal, ning õpetada tekkinud algajate gruppi. Viimasega tegeles algul peamiselt Jaak Känd, hiljem võttis selle üle Mell ja vist ka Tihas tegi midagi. Mida nad seal täpselt tegid, seda ma ei tea, aga fookus oli peamiselt kaartide mängimisel.

Mis loengutesse puutub, siis kui algne plaan oli jagada inimesed kahte gruppi – osavad ja mitte-nii-osavad – tekkis meil seoses laagri setupi muutumisega (algajate grupi loomisega) selline väike mure, et need, kes oskavad mängida tuli kõik panna kokku ühte gruppi, mis omakorda tõi kaasa, et grupi sees olid taseme-erinevused väga suured (ehk siis esimest aastat ja lünklikult mängivast inimesest kuni kuu aega tagasi EMil esikümnesse jõudnuni). Seega leida midagi, mis kõigile võiks midagi juurde anda, oli üsna keeruline. Pidasime viis loengut, mis toimusid sellises järjekorras (ja umbes selliste teemadega)

1. Oliver Loper – „Bridži tõenäosused“

2. Meelis Kuldkepp – „Paari sisekliima“

3. Tõnno Vähk – „3NT või 4 kallist?“

4. Lauri Naber – „Kuidas varjata vastaste eest oma kaarte ja kavatsusi“

5. Aivar Tihane – „Mida on vaja teha, et saavutada edu (Läti U-21 näitel)“

Enda loengu pidasin ma Mirjami suureks nördimuseks ingliskeelsena. Kuna me algul lootsime suuremat välisosalust, siis lubasime edasijõudnute loenguid keeles, millest kõik võiks aru saada – ja kuna ma olin suurema osa asjadest juba välja mõelnud, siis ei hakanud ümber tegema, olgu ka sel ainsal kohale jõudnud lätlasel hea päev, et ei pea jooksva tõlkega rinda pistma ja ma leidsin, et materjal on piisavalt lihtne, et arusaamisega ei tohiks suuri raskusi tekkida, isegi kui arvesse võtta, et mu inglise keel võiks parem olla. Lõppeks, see on juba käibenali rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt, et ametlik keel on „broken english“.

Loengute materjalid on hetkel Melli käes töötlemisel ja ma ei kavatse kommenteerida ei ennast ega kolleege, aga siinkohal ootaks küll osalenutelt vastukaja ja hinnanguid.

Muud tegevused:

Organiseerisime väikse diskgolfiringi koos võistlusega ning petankiõpetuse ja sisustasime toa lauamängudega (ca 30 erinevat). Lisaks oli kohapeal võimalik mängida igasuguseid pallidega mänge ja tõenäoliselt ka mingeid pallideta variante. Üldiselt suutsid kõik end suht hästi tegevuses hoida, aga selle eest hoolitsesid inimesed üldiselt ise.

Lauamängudega seoses oli meil plaanis korraldada mitmevõistlus, aga ühest küljest meie välja mõeldud reglement ei olnud väga hästi välja mõeldud, teiseks sõltus see inimeste isiklikust aktiivsusest ja kolmandaks paljud leidsid, et mängida on tore, aga ekstra võistelda selle nimel on pärssiv, nii et see kukkus võistluse mõttes läbi (aga mängimise poolest mitte, mängiti ikkagi palju; enda kohta ütlen, et kaamelitele panustamises olen ma kehv, aga lammastele panustamises ületamatu!).

Järgmiseks korraks kõrva taha panna: „korralda võistlus paaril alal ja tee tabel kohe valmis“.

Samuti oli plaanis teha ülesannete lahendamise võistlus, aga see vajus ka kuidagi ära (me andsime kätte ülesanded, kuid lasime neid teha „omaette, järgmiseks hommikuks“, lõpuks jõudsid minuni ainult paar lahendustega varianti. ). Siit moraal: lühemalt ja konkreetsemalt.

Auhinnad:

Neid andsime palju. Rahvale ilmselt meeldis ja ma pooldan sellist poliitikat, et inimesed võiks saada palju auhindu, eriti pisikesed inimesed.

Incident in Ostende: Uwaga - Kurwa! (post in English)

 Although the life is too short to hold grudges, I decided to preserve an incident from European Teams 2018, where the behaviour of our Polish opponents reached to depths unseen.

As we managed to deal with those lying cheating bastards gentlemen of dubious ethics in the best possible way – by beating them at the bridge table, fair and square, I personally don’t care about it any much (though with more resolute TD’s we could have overtaken Finland and Latvia on tournament table – but I have never enjoyed beating friends and neighbours), especially when Poland didn’t qualify for Bermuda Bowl – otherwise one can assume the Italians being quite pissed off, so the sole aim of this post is to forewarn my bridge playing colleagues.

So here we go – Exhibit 1. ETC 2018, R15, Estonia vs Poland.

NS – Naber – Luks

EW – Jagniewski – Gawel

After two passes West opened 1NT, which was written on their CC as 13+ - 16. I doubled to show good hand and East bid 2♣ (showing diamonds). When the tray returned, West had bid 2♥ and all the auction proceeded as follows:

East                 South              West               North

pass                 pass                 1NT                DBL

2♣                   pass                 2♥                   2♠

pass                 pass                 DBL                pass

3♣                   3♠                   pass                 pass

4♦                    pass                 4♥                   pass…

And before opening lead my screenmate called for TD and said that he suspects that other side had received different explanation.

Sure, he was right about the different explanations, Leo had said, that the DBL was showing one-suiter.

Why was that: while I read the opponents’ CC, Leo didn’t bother and just asked opponent about their NT range and got the answer „in VUL 14-16“.

And as it happens, we are playing different defenses against NT’s which include the option of 13 points vs those which start at 14. Though we had agreed beforehand that we take this 13+ as „weak NT“ and I even had used on a previous board (nr 3) corresponding methods.

As you can see, the contract was unbeatable, so the Poles had reached to the best possible outcome, so they couldn’t complain. I gave matter a little thought and figured out, that they had stumbled to the right contract by accident, which was direct result of their mis-explanation of their methods, otherwise they can’t get the heart suit on picture and either they’ll play 3♦ or 4♦ or we’ll play 3♠.

So I let my screenmate know that I would like to discuss the board again with TD after the match, he shrugged and said „OK“. When the last board was over, I went to find the TD, expecting him to accompany me, but as it happened, he opted for walking away rather quickly. Anyway, I presented my case to TD and went home.

As it happened, next morning the Poles flatly denied everything, saying that they haven’t explained to Leo such thing as 14-16 (there were no written evidence); and as for me, I should understand from their CC, that they are playing 14-16NT with occasional upgrades, which I won’t buy: 13+ may be „occasional upgrade“ but it may be „if i want to, i open 13 points in NT, if not, then something else“. So basically TD decided, that the matter was word against word and the result stands, especially when it was unclear if reaching to the best contract was influenced by explanation. Like we would have conjured the case out of the blue.... Especially considering one of Polish, admittedly the other pair's upgrade on another board, which appeared on 14.06. Daily Bulletin, page 19: 

http://championships.eurobridge.org/ETC2018/Bulletins/Bul_09.pdf. 

By the way, that pair's system card states (13)14-16, which in my book is more corresponding with "occasional upgrade".

OK, unpleasant behavior and bad sportsmanship are sadly not uncommon among the top bridge players (see for example Multon vs Iceland: same Daily Bulletin, page 30) and we can live with the decision, but the opponents in other table went even further, entering to the zone of outright cheating.

Exhibit 2. ETC 2018, R15, Estonia vs Poland.

NS – Narkiewicz – Buras

EW – Levenko – Sester

The board is quite dull, almost whole field made game in spades with occasional sacrifices in 5♣. 15 declarers (out of 32) got a diamond lead and made 11 or 12 tricks – with only exception of Estonian declarer. How that happened (I wasn’t there, so i rely on my teammates’ story):

Sven took the diamond lead and played two top spades – and after ♠J didn’t come down went back to diamonds – and discovering that the same defender had length in both diamonds and spades claimed that if ♥K is onside, he’ll make 12, if not 11 tricks.

The guy with bridgemate entered 10 tricks.

By the time we discovered the difference, there was no Polish guy around, so again we presented the matter to TD. Next morning the Polish guys put the tactics „play dead and deny everything“ again to good use. When Sven was trying to speak with Narkiewicz, he was greeted with „I don’t want to talk to you“ and the guy ran away; when confronting Buras, he was told „I must speak with my partner“ and later „he didn’t agree, we think you didn’t discard a club from dummy“. As it went to the Directors, they again decided that it’s a case of word against word and if we don’t come to agreement, the result entered stands – despite overwhelming evidence that any declarer worth his salt would make 11 tricks on the board (and looking at the results, we are not so hapless bridge players).

So what’s the bottom line:

* Check the results! Though there shouldn’t and usually there is no problem with coming to agreement (f.e. against Germany they accepted the wrong trick count right away, though they were quite angry to us – well, to our other pair – on the different matter), against certain countries you can assume ugly tricks.

* Don’t allow the opponents walk away in the hope to settle the things later. I wouldn’t be surprised, if Polish tactics to vanish and later deny everything were something pre-rehearsed, it does look very suspicious that both pairs took a quick walk away from premises.

*Don’t expect protection from Directors (maybe it’s different for bigger NBOs) – even when all things are clearly pointing to one direction (in ex. 1: clearly we know what we are playing against 1NT, having made different overcall before; in ex. 2: clearly every even moderately competent declarer takes 11 tricks), they don’t have the guts do call out blatant liers.

14. (13.) juuni - Ostende

Minu jaoks sai EM läbi eilsega - tuli tulla tagasi koju, et õppeaasta kokku tõmmata (ja nautida rahu ja vaikust, kui naine ja sõbrad on Euroopa teises otsas ja mängivad kaarte), viimased kümmekond vooru mängib võistkond siis kahe paariga ning Luks on comic relief guy.

Mis viimastesse voorudesse puutub, siis selle kohta ütles kapten Vasja targad sõnad: "Huvitaval kombel, kui matš läheb hjästi, siis on kohe enesetunne märksa parem!". Nii oligi, paar õnnestunud otsust, paar vedamist istumistega, võidud kirjas ja tuju hea, niimoodi oli tore ära tulla. Viimase vooru mängisin veel 13. juuni hommikul Belgia vastu, selleks leidsin kohvripõhjast õnnetoovad punased sokidki üles ja Belgiast tegime püreed (oleks pidanud need sokid vist varem leidma). Kohe vooru järel lidusin rongile - mingi 25 minutit oli vahet. Kui hommikul oli olnud tunne, et "ehh, oli mul vaja öelda, et ma ikkagi mängida jõuan, oleks võinud vaikselt sääred teha", aga esialgu sai kohusetunne võistkonna ees võitu ja seejärel oli juba hea enesetunne minekuks tagatud.
Pärast on tiim jätkanud ka suht okei lainel: 2 kaotuse ja 3 võiduga ning päris tagumine ots meid enam ei ähvarda, hakkame juba kuhugi keskele triivima.

Naiste koondis on hakkama saanud sellise asjaga, et napilt 48 tundi enne turniiri lõppu on veel Veneetsia karika konkurentsis. Tõsi, suur kest türklastelt tõmbas šansse juba palju väiksemaks ja vugraphis üle kantava Prantsusmaa matši algus on ka kõike muud kui ilus vaadata, aga isegi kui lõpp ei peaks õnnestuma, võivad tüdrukud enda üle uhked olla! Nii et noortele innukatele bridžineidudele väljakutse: mängigu natuke paremini kui praegused koondislased ja jõudku ise koondisse (või siis ässitagu olemasolevat koondist paremini mängima) ja see võibki olla täpselt see liigutus, mida vaja on! Selles suhtes on jah naiste ja meeste koondiste turniirid seni küll omavahel üsna peeglis olnud, et kõik toimib vastupidi.

Tagasisõit oli pikk, aga õnneks sündmustevaene. Kuigi Brüssel on Ostendele suht lähedal (125 km või nii), võtsin rongi, mis sõitis kolm tundi. Seda tegin täie teadmisega: esiteks aega oli vaja ju nkn surnuks lüüa ja oma asjadega rongis kügelemine on jahe ja lahe ja märksa mõnusam kui lennujaam ja teiseks see ei vajanud ümberistumist: istusin Ostendes maha ja väljusin alles lennujaamas. Kui ma piletit ostsin, siis vähemalt kaks kohalikku teenindajat mainisid mulle, et ma valisin sellise rongi, mis sõidab "igaviku", aga kui ma kinnitasin, et ma tegin seda meelega, siis vaadati mind küll kergelt imestunud pilguga, kuid aktsepteeriti seletust ja pikema seletusega ei tegeletud. Õhtuks siis Riiga, sealt edasi võõra autoga Tartusse ja Tartust juba oma masinaga koju. 12.57 oli rong Ostendest liikuma hakanud ja 02.57 sisenesin kodu-uksest, nii et päris pikk matk sai.

Ostende - 12. juuni

Tänase päeva eesmärgiks oli seatud, et kolmest matšist kaks võita. Vastased olid umbes meie masti tiimid (no teoorias küll Hispaania oli viimasel Bermuuda Bowlil suht tasemel ja Austrial mängivad endised Euroopa meistrid – tõsi küll 30 aasta tagant, aga no kumbki pole siiski A-taseme tiim; kolmas vastane oli Wales). Loomulikult suutsime esimese matši Austria vastu pekki keerata, ehk siis esmakordselt turniiri jooksul unustasin süsteemi ära. Veidral kombel kahes jaos sama matši juures (praktiliselt järjest, sinna vahele mahtus vaid üks jagu, kus Luks lasi avakäigust slämmi välja ja kuidagi aju protsessis vahepealset ja autopiloot vedas alt). Ühest tuli -14, teisest +13, seega võib öelda, et süsteemi unustamise taks on -0,5 IMPi jaotuse kohta. Veidral kombel juhtus see unustamine täpselt sel hetkel, kui Sven tuli pildistama.

Keerukat süsteemi tasub mängida siis kui seda hallata oskad... Muide, juhin tähelepanu saali põrandakattele -see on kaetud sodiaagimärkidega. Ma olen endiselt arvamusel, et "sodiaak" on maakeelne vaste sõnale "kloaak"

Ülejäänud kaks matši aga õnnestus üle kivide ja kändude ning ämbrite kolinal kotti kobistada, nii et hommikune plaan sai täidetud. Hetkel siis on kotis 8 võitu ja 12 kesta, aga kestad kipuvad paraku suuremad olema kui võidud.

Naiste koondis see-eest mängib senini täiesti ilusti – hommikul tuli küll korralik kest venelastelt, aga sellele järgnesid kaks suurt võitu Kreeka ja Islandi üle. Islandi daamidel muidugi juhtus kurioosne pakkumisõnnetus – ehk siis mängisid kolmese trumbiga 5♦ lepingut (mis teadagi oli lootusetu), kui endal seisab 7♣ või 7NT….  Hetkel jätkavad nemad viiendal kohal, kuigi neil on viis võitu ja viis kaotust, siis võidud on jälle parasjagu suuremad. Mängitud on küll pigem alumise otsaga, aga noh, eks neiltki on vaja need punktid ju kätte saada kuidagi.

Õhtul oli meil võistkondade ühistiksumine koos vahepealse pildistamissessiooniga (fotograafiks suvaline kohalik tüüp).

Suupistelaud oli parem, kui see, mis partner mulle tavaliselt välja keerab, kui ma väljamängijaks jäänud olen.

Tiimivaim! Selja taga on võistkonnakaaslaste toetus täiesti olemas!

Minu jaoks on tänane viimane täispäev Ostendes, homme mängin esimese vooru, sõidan tagasi ja jätan nädalalõpu võistkonnakaaslaste hooleks. Eks kui süsteem hakkab ununema, siis ongi vist mõttekam sääred teha?

11. juuni - jätkame protsessi

Jälle rindeteateid:

Vastased on läinud lahjemaks – ja seetõttu ka tulemused mõnevõrra paremaks. Täna laekusid kaks nappi võitu (Horvaatia ja Šotimaa vastu) ja üks mõõdukas kaotus Saksamaalt. Naised seevastu alustasid hommikut sellega, et loputasid soomlasi kuivalt ja seejärel andsid pasunasse ka Iisraelile. Kahjuks pärastlõunal tulid napp kaotus Iirimaalt ja kõva kaotus Rootsilt, aga siiski võivad senise turniiriga üsna rahul olla.

Muidu ei olegi nagu midagi huvitavat rääkida, mis puutub meie legendaarsetesse hallidesse särkidesse, siis tüdrukute seljas näevad need veel suhteliselt normaalsed välja, nii et ilmselgelt on osa viga minus. Rummel veel lisaks leidis, et ma olen ilmselt liiga suure särgi varunud, mille suhtes ma nõus ei ole, särgi üldsuurus mulle sobib hästi.

Tõsi, tüdrukute särkidel puudub selline rohekas alamtoon, mis on meie omadel ja ma jään selle juurde kindlasks, et tasku on nõmeda koha peal! Anyways – pilt siis naiste koondisest:

Ahjaa, ühest ebameeldivast seigast ka - ehk siis tõlkes: „poola bridžimängijad on parajad värdjad“ (mitte, et see nüüd uus info oleks). Milles küsimus (kunagi kirjutan sellest pikema ja detailsema loo, kuna ma kavatsen seda teha ingliskeelsena ja maailmas laiali paiskama hakata, siis praegu ei viitsi detaile läbi mõelda) – ja kuna me niigi neid loputasime, siis seda magusam see kõik on.

A) meie lauas kobistasid poolakad õigesse lepingusse tulenevalt Luksi poolt antud valest seletusest minu pakkumisele, mis omakorda tulenes poolaka poolt antud eksitavast seletusest. Esiteks sai poolakas pakkumise ajal aru, et teisel pool lauda võis olla mingi erinev seletus, kuna partner pakkus imelikult ja kutsus kohtuniku. Kui mina taipasin peale matši lõppu, et võimalik, et meie oleme kahju kannatanud sündmuste tõttu ja tahtsin kohtunikuga sel teemal suhelda, siis poolakas kadus nagu linnutiivul. Kohtunikule sain seletatud asja ära, aga järgmisel päeval hakkas pihta mingi poolakate häma ja salgamine ja kohtunik, kuigi ilmselt võinuks ja pidanuks aru saama, et päris lambist see asi ei tekkinud, leidis, et „sõna sõna vastu olukorda“ ei saa lahendada (eriti kui on ebaselge, mis tegelikult toimuma oleks pidanud), tulemus jäeti jõusse. Tõe huvides tuleb mainida, et Luks oli seal jaotuses muidu ka loll.

B) teises lauas tegi Sven mingi avalduse, poolakas pani kirja talle tihi vähem kui ta sai (küsimus oli ületihis). Järgmisel päeval sellest teemast rääkida tahtes jooksis üks poolakas üldse minema ja teine teatas, et ta peab partneriga rääkima – ja seejärel teatas, et kuna partner pole nõus, siis nad ei ole nõus tulemuse parandamisega. Ja kuigi taas loogiline mänguviis, mida Sven oli tegemas, oleks viinud selle tihide arvuni, ei olnud kohtunikel mune, et õige tulemus kirja panna.

Ehk siis seda me neile ei kingi ja seda lugu kavatsen ma levitada kus vähegi võimalik! Ja paras neile J

Ostende - 10. juuni

Jälle mõned rindesõnumid.

Esialgu jahuks eluolu kohta: tundub, et see maja, kus elame (uhke nimega Hydro Palace) on esialgu kavandatud hotellilaadseks tooteks – all on uhke vestibüül valvelauaga, majas sees on kolm paralleelset lifti ja ka korterite paigutus on natuke hotellilik. Muidu pole väga vist pointi, et sisse tulles vaatab vastu selline pilt:

Vaade uksest sisse astudes. Suur merikarbikujuline valamulaadne toode jäi napilt pildist välja...

  

Korter ise on suht okei, täiesti suur ja adekvaatne nurk, kus seltskonnaga koos vedeleda, on olemas, kahjuks pole siin rõdu – ja aknaid ka täiesti avada ei saa. Mis muidugi arvestades kohalikke tuuleolusid ei pruugi ka halb olla. Akna taga hõljuvad kajakad – meie aknad seitsmendamal korrusel on kuidagi just parasjagu nende hõljumiskõrgusel. Hommikul turniirile jalutades saime näha, kuidas mingi kajaka hõljumist hakkas üks vares (või hakk) segama, käis ja tüütas ja pikeeris. Kajakas manööverdas end rahulikult eest ära, kuni tal siiber sai ja ta hakkas ise varest kiusama, see pages nagu tiivad võtsid.

See firma, kes meile korterit vahendab, on samas natuke jobud (Ines väljendub natuke karmimalt, aga ma vist jään „jobude“ juurde) – ehk siis ühtegi ülearust omapoolset liigutust, et meil hea elada oleks, nad tegema ei kipu, kuigi lisavõtme tekitamisega said nad hakkama. Nimelt siin korteris on kumus mingi müstiline ventilaator, mis käib edasi isegi siis, kui ta on nulli lükatud. Teoorias pidi see öösel välja lülituma, kuid praktikas seda juhtunud ei ole ja pidevalt mühiseb. Selle elab veel üle, aga mingi päev hakkas ta piiksuma – iga poole minuti tagant tuli mingi läbitungiv piiksatus. Ja selline alarmpiiksatus on ju disainitud nii, et igalt poolt läbi lõikab, seega kui keegi öösel üles ärkas, siis magama jäämine oli edasi raskendatud (selle ohvriks langeski Ines). Viskasin kontori ukse vahele sildi, et leiutagu palun mõni elektrik, sest vendiga on probleemid – igatahes kahel päeval pole midagi juhtunud. Piiksumisest vabanesime hoopis kummalisel moel – tahtsin vaadata kumu sisse, et äkki saab seal midagi vaigistada ja kui olin alumise paneeli lahti võtnud, siis jäi piiksumine vait. Panin paneelid tagasi, vaikus säilis.

Praegu paistab ilusti välja, kuidas vaikselt rannahooaeg tuure kogub: randa tekivad järjest uued atraktsioonid, rahvast voolab juurde (võib-olla see on ka nädalavahetusega seotud) ning ilm hakkab suvisemaks minema, praegu on juba päris okei soojus, ainult need 20m/s tuuleiilid ei klapi hästi üldisesse pilti.

Muidu valiti vahepeal Euroopa Bridžiliidule uus president: Yves Aubry asemel on selleks nüüd Jan Kamras. Seni on pealtnäha asjaliku ja mõistliku inimese mulje jätnud (Aubry oli pigem selline lõuna-euroopa õlitüüpi inimene). Ma küll ei arva, et ta EBLi presidendina halb oleks olnud, aga väike muutus on ikka abiks stagnatsiooni vältimiseks.

Mäng käib endiselt natuke longates: tänase päeva alguseks tuli suur kest Iisraelilt ja mõõdukas kest Lätilt – ja sel hetkel olime vist tabelis juba eelviimaseks kukkunud. Õhtu lõpuks tuli taas tõdeda, et „kui kuskilt mujalt punkte ei saa, siis Poolalt ikka“ – arvestades, kuhu kipuvad poolakad turniiridel platseeruma (ehk siis medalite kanti) ja kuhu meie, siis vähemalt minu subjektiivse sisetunde järgi tundub, et me võidame neid ebaproportsionaalselt sageli…

Naiste koondis mängis ka oma esimesed voorud ära. Ungarilt tuli küll paras kest (kahjuks viimase jaotuse näpukas maksis) ja õhtuks Portugalilt napp ja valus kest, aga sinna vahele mahtus tõsine maiuspala: 16 jagu Inglismaa (kes vähemalt enne turniiri võiks olla üks medalikandidaate) vastu lõppesid meie poolt vaadates 55:20! Tegemist on tiitlikaitsjatega, viis mängijat kuuest oli Budapestis 2016 EMi võitnud võistkonnaga, nii et see oli väga magus tulemus…

Ostende - 9. juuli

Turniir jätkub töiselt. Ma arvan, et pärisorjadel võis umbes sama efektiivsus olla... Ehk siis täna oli kaks matši, Taani ja Prantsusmaaga. Mõlemad saime umbes 30 IMPiga tappa. Mäng tegelikult ei olnud üldse mitte väga katastroofiline, aga kuidagi ei suuda ise IMPe sisse tuua - ja suuremad skoorid kipuvad vastastele kukkuma: meie saime kahe matši peale kokku 8 IMPi, mida on vähe, mis vähe. Kui aus olla, siis näiteks Taani vastu oleks võinud asi kohe esimeses jaos märksa sõbralikum olla: Sven ja Vasja ajasid vastase 5♥sse - aga kahjuks lasid selle välja; meie saime ühepoolselt pakkuda, aga Leo armus releetamisvõimalusse ja jõudsime ka 5♥sse. Minul seda välja ei lastud (ja kui olla kristalselt aus olla, siis ma patserdasin selle isegi kaheta). No ja eks ta umbes nii käibki siin - täpselt nagu ühes FB lõimes sai tõdetud: kõvemad patserdavad juhuslikes kohtades vähem (ja sellega käib kaasas ka parem "õnn"). Prantsusmaa vastu proovisin ühte gämblit teha, kuna eeldasin, et oleme 20 IMPiga taga ja tahtsin natuke "saali vastu" mängida. Ei toiminud (aga mu eeldus oli selles suhtes vale, et taga olime ca 27 IMPiga) ja Sven oli natuke kuri, aga noh, eks selline olukord tekitab ilmselt frustratsiooni küll - ja mul savi, mängin ikkagi mõnuga edasi.

Naiste võistkondlik hakkab homme, täna lõppenud paarikalt Maarja-Mirjam kukkusid lõppkokkuvõttes 9. koha. Üldse oli mõlemal naispaaril ikaldus, Ines-Aire hävisid täna täiesti. Sellegipooles kõlab EMi esikümne koht väga ilusti.

Täna toimus ka avatseremoonia, aga eestlased olid natuke laisad seal osalema - pool naistekoondist oli kohal, meestekoondis skippis täiesti. Kui vahepeal on olnud banketid tseremooniatel lahjad, siis seekord olevad see olnud taas hea: mõnusad joogid ja suupisted. Ma sellegipoolest ei kahetse, et skippisin, Tuule tehtud kotletid olid ka suurepärased.

Turniiritabel näeb küll suht kurjakuulutav välja, aga no mis parata. Mul on igatahes tuju hea ja võitlusvaim üleval!

Ostende - 8. juuni

Tänane päev möödus jälle natuke nadilt. Hommikul saime Monacolt tappa - kuigi nad sel EMil esinevad lihtsurelike tasemel, siis meie vastu tuletasid ikkagi meelde, et mängida nad oskavad. Või tegelikult ma detaile ei teagi, me Luksiga sitsisime selle väljas.

Lõunane matš Kreekaga oli ka üks katk ja ikaldus: vastane ei kujutanud endast midagi erilist, aga kuidagi mängisid nad meid üle, või pigem pakkusid. Ühes jaos oli muidugi ka haige õnn: vastane avas 1♠ ja mina lehega, kus oli 16pp ja ♠ÄS duublis, pakkusin 1NT. Selle peale tõmmati mul pajasoldat maha (KE on ees) - samas kui Olaf avas tugeva 1♣ ja vastane oli vaikne kui hiir, seega polnud väljamängijal mingit argumenti seda masti õigesti menetleda.

Kolmandas matšis Ungari vastu aga tuli magus võit (tabelis oli Ungari enne meiega matši umbes kolmandal kohal). Jaotused olid küll täiesti loomastunud, mul oli esimesest neljast jaost kahel korral käes 6-5 jagu (mis kokku meile lõpuks 28 IMPi plussi tõid). Jaotuste iseloomu näitab see, et mingis jaos oli kõige populaarsem tulemus 1150 (5♣ kontraga 13 tihi) - 32st lauast 12-l ja ühes teises lauas 590 (20-l laual 32st)... Igatahes hõljume kuskil viimase kolmandiku eesotsas ja võtame matš korraga, mängida igatahes on juba täitsa mõnus.

Naiste paarikal on homme viimane voor (21 jagu), enne seda seisavad Maarja-Mirjam 6. kohal. Päris alguses oli isegi hetk, kus nad EM finaali juhtisid - sellest siis fotomälestus tulevastele põlvedele:

Ostende - 7. juuni

Hommikul saime neljanda kesta järjest, sedapuhku Inglismaalt. Ma tean, et ühe jao mängisin ma kehvasti, aga ülejäänu oli pigem jälle närune õnn ja vastase parem inspiratsioon. Näiteks ei suuda ma seniajani aru saada, miks Robsoni valitud mänguplaan slämmis oli parem kui Olavi oma - välja arvatud see, et see toimis. Ühesõnaga, ilmselt ei oska.

Päev lõppes siiski lõbusamate nootidega, Rumeeniast ja Türgist tegime kebabi. Kui seni ei olnud vastased väga kuskil midagi kinkinud, siis nüüd oli lõpuks ka õnn meie poolel: Rumeenia vastu jäid Olavi-Puuk 12 varretihiga 4♥sse, samas kui meie lauas tüübid proovisid kätt suures slämmis - paraku edutult. Türgi vastu jälle viimases jaotuses teatas tüüp, et ta on mu pakkumise üle nördinud ja üritas kohtunikult abi leida, seda ei olnud tulemas. Milles siis keiss: tema avas 2♠ (55 pada ja odav), minul oli seal taga:
♠Äxxx
♥Exxx
♦-
♣ÄKExx

Leidsin, et 544 on piisavalt ühtlane ja pakkusin 2NT. Edasi läks actioniks.

Kokkuvõttes oleme siis peale kaht mängupäeva 22. kohal. Rõõmustama just ei hakka, aga väga nutune ka pole ja peaasi - suund on õige.

Paremaid uudised on hoopis naiste paarikalt - finaali, 24 paari sekka, pääsesid mõlemad Eesti paarid ning Maarja-Mirjam lõpetasid kvalifikatsioonivooru koguni 5. kohaga. Uhke igatahes!

Muidu on siin selline veider ilm, et hommik on väga tuuline (nõmedal kombel vastutuul, kui mängukohta minna), päeval tõmbab lämbeks ja õhtul sompu. Aga üldiselt elada võib ja saabki teha head jalakäimise trenni - iga päev 3+ km mängukohta ja sama maa tagasi.

Kuna paljud inimesed on nõudnud demonstratsiooni minu poolt "kõige inetumaks võistlusvormiks" nimetatud särkide kohta, siis võtsime ühe pilti. Tuleb tunnistada, et minu juuresolek seda ka grammivõrragi ilusamaks ei muuda, aga no ikkagi. Värv, logo ja logo+tasku paigutus...

Ostende - 6. juuni

Häid uudiseid - halbu uudiseid...

Hea uudis on see, et kuna Sloveenia jäi viimsel hetkel tulemata, siis on meil vaba voor. Veel parem see, et see juhtus täna viimase vooru ajale - no kui ise oleks saanud tellida, et milline voor võiks vaba olla, siis midagi paremat poleks osanud tahtagi.

Halb uudis on aga see, et mäng on läinud käima väga visalt. Suuri katastroofe pole olnud, aga kuidagi selline vaikne ja õnnetu kidumine - ja see kuidagi mõjutab ka inspiratsiooni, nii et tulemuseks on seni kolm kesta (Venemaalt, Norralt, Islandilt). Eriti kahju on viimasest matšist, kus mul isiklikult oli võimalik teha neli (!) kümneIMPist otsust. Ei osanud... Eks siis tuleb tabelilõpust taas hakata hoogu koguma.

Vähemalt ühe asja oleme me juba ära võitnud. Eesti koondisel on uued särgid ja ma julgen väita, et lahtise koondise särgid on kõige inetumad, mis siin võistlusel olemas on!


Natuke olustikupilte:

Vaade aknast. Kaugel võib märgata naiskoondislasi merevette testimas. Mirjam väidab, et vesi on soe.

Vaade meie elutoale

Olavi mingis türgi kohas, kus alkoholi ei müüdud. Aga talle anti (pika hambaga küll) kooskõlastus, et ta võib avada oma õlle.

Ostende - 5. juuni

Jõudsime elusalt kohale. Päris palju veidraid asju juba ainuüksi transpordialaselt kirjas:

* Autorendifirmas ei olnud seitsmekohalisi autosid, seega tehti meile upgrade - ehk siis anti mikrobuss (Opel Vivaro). Maarja, kes pidi piloot olema, selle upgrade'i üle rõõmu küll ei tundnud - ta polnud elus midagi sellist roolinud. Alguses värises küll natuke aega vaprusest, aga sõitis ilusti kohale.

* Kui äraandmiseks masinat tankima üritasime hakata, siis võis lolliks minna, aga me ei leidnud üles kohtagi, kuhu pumba voolik toppida. Lõpuks polnud muud teha, kui Maarja guugeldas - ja nüüd siis teame, et seda tuleb tankida nii, et avada juhiuks, sealt alt tuleb välja mingi klapp, kus on siis koht, kuhu saab kütust lisada.

* Selle protseduuri käigus leidsime ukse seest surnud linnu.

* Auto tagastamise kohta öeldi meile, et kui me tuleme ajal, mil kontor lahti pole, siis jätku me lihtsalt auto sinna ja võti kasti. Tekkis probleem: polnud kohta, kuhu auto jätta, isegi muru oli täis pargitud. Õnneks tuli sinna keegi kohalik töömees, avas hoovi, võttis meilt võtme ja kutsus meile isegi takso välja, et tagasi saaksime.

* Tagasiteel sõitis meist ca 100-150 meetrit eespool keset kiirteepiiret. Juppe oli kõik kohad täis, aga õnneks tüüp ise (ja keegi möödasõitjaist) kannatada ei saanud, ainult auto nina oli mäsaks.


Homme hakkab siis mäng, nagu kiuste on kohe alguses nelja vooruga päev (kuna Sven jõuab natuke hiljem, siis peame mängima vahetuseta).