Inimene on eelkõige see, mis ta endast ise teeb....

Selleaastane üheksandike lend tekitas mulle heameelt kahe asjaga. 

Tegelikult küll vähemalt kolmega,  nad lihtsalt olid fantastiliselt tore seltskond ja kogu selle viie aasta jooksul mis ma neid õpetasin, ootasin ma nende tundi suurima heameelega (ja nad olid ka esimesed, kellele ma nende “algusest saadik” ajalugu õpetasin, aga see vist pole oluline). 

Esiteks kinnitasid nende valikud ja valikuvõimalused edasiõppimiseks mu veendumust, et olulisem kui põhikool, kuhu ta satub, on see, milliseks ta ennast ise kujundab ning teiseks mu nägemust ajaloo kui õppeaine kohta. 

Selle kohta, et inimesel on kõik võimalused endast “midagi” teha, viitab see, kuhu meie üheksandikud edasi õppima lähevad - kui lähevad. Mäletatavasti on mu põhitöökoht väikses maakoolis, mis on küll pika ajaloo, kuid (loodetavasti hetkel “veel”) mitte kõrge profiiliga - ühesõnaga üsnagi arhetüüpne selline kool. Selleaastaste lõpetajate kamp olid intelligentsi poolest kõik täiesti “normaalsed” noored – loomulikult mõningate erinevustega nii võimetelt kui taustalt – kuid nende tee viib laiali radadele, mis jagunevad laiali üle kogu skaala.  

Võimalik, et mul pole kogu infot, kuid niipalju kui mina tean, siis on nende seis tänasel päeval järgnev. Neli neist jätkab ilmselt Tartus: ühe noore vestlus Poskas ootab küll veel ees – aga ta on karismaatiline ja ma loodan, et ta suudab ennast hästi maha müüa, üks läheb Treffnerisse ja kaks Petersoni. Üks, kelle akadeemiline potentsiaal on esimese kahe “liigast” valis enda edasiseks õppekohaks lähikonna korraliku, kuigi tuhmuva mainega gümnaasiumi - ja see valik sobib kokku tema mugava iseloomu ja vähese ambitsioonikusega (kuigi seal olevat taga olnud ka puhtalt pragmaatilis-logistilised põhjused), teine, kes on Petersoni-minejate liigast, aga väikese (ja kahjuks manduva) maagümnaasiumi. Ehk siis 11st õpilasest kuus jätkab gümnaasiumides. Inimene, kellel pole akadeemilisi huvisid, kuid omab teatavat pragmaatilist meelt ning kohusetunnet, jätkab kutsekas. Kahjuks üks õpilaspaar küll lõpetab, kuid oma tegematajätmiste tõttu sellises seisus, et neid minu teada kuhugi ei oodata ning üks paar osutus nõrgaks, hälbis elumere lainetele ning leidis üheksandas klassis, et õppimine pole nende rida. Neid ootame sügisel taas kooli... 

Kui sügisel käidi meil tutvustamas üht gümnaasiumit, siis rõhutati selle käigus, et sisse astudes vaadatakse ka tunnistust, sest hinded seal annavad pildi ka õpilase tööharjumustest. Kui inimesel on üheksandas klassis tunnistusel kolmepuru, ei ole mingit põhjust eeldada, et ta hakkab gümnaasiumis järsku õppima - tal lihtsalt puuduvad selleks vajalikud oskused. Tegelikult on minu hinnangul kriitilise tähtsusega hetk veelgi varem, kuskil 6.-7. klass: tol hetkel oli küll näha teatavaid erinevusi tasemes, kuid need olid üsna väikesed. Edasised käärid, tõusud ja langused olid seotud juba nende endi valitud käitumisviisiga. 

Siit moraal – väike ja pigem kõrvaline põhikool ei takista midagi – vaja on ainult sobivas kombinatsioonis talenti ja tööoskusi (ühega on võimalik teist kompenseerida).  

Mis puutub ajalukku kui õppeainesse, siis mul on õpetajana sellega väga veider suhe. See meeldib mulle ja ma olen veendunud, et ajaloos toimunud sündmuste ja protsesside teadmine ning veel tähtsam, mõistmine, muudab inimese arenenumaks, läbimõtlevamaks, haritumaks ning huvitavamaks. Ühesõnaga üldse paremaks inimeseks.

Samas ma annan aru, et pragmaatilisest vaatevinklist võttes õpetan ma luksusainet. Kui inimesel napib uudishimu ja silmaringi, siis pole tal ajalootunnis kuuldu-nähtuga mitte midagi pihta hakata, see ei haagi kuhugi külge ja kukub hõredast teadmiste ämblikuvõrgust otse läbi. Ja siinkohal ma ei räägi aeg-ajalt ette tulevatest faktoididest, mis on küll ajalooõpikus põgusalt ära märgitud, kuid Eesti mälumängu MV-l korjavad mõne üksiku õige vastuse. Samas – kui ta ka ei tea ajaloost mitte midagi, ei takista see tal kuidagi oma elu rahulikult edasi elamast ning ta isegi tõenäoliselt ei pane tähele, et tal midagi puudu on. Kuna omasugused kipuvad grupeeruma, ei pruugi talle keegi seda ka öelda, sest ka nemad ei pane tähele. Ja elabki inimene oma elu rahulikult õndsas harimatuses edasi ja midagi halba polegi juhtunud. Seega ma ei võta eriti traagiliselt, kui õpilasel tõesti ei ole peas väga midagi, kuhu ajalooga seonduv kinni võiks jääda, ning olen väga rahul, kui ta õpib ajalootunni käigus selgeks erinevaid üldoskusi, millest tal rohkem tulu võib tõusta - ja kui ta seda teeb ja ma näen, et inimene on nõus vaeva nägema, siis positiivne hinne talle ikka lõpuks laekub. 

Aga eelnevast tuleneb, et minu versiooni kohaselt on ajalugu väga hea indikaatoraine inimese üldise akadeemilise edukuse suhtes: kuigi seal omandatav ei pruugi olla vahetu praktilise väärtusega, siis õpib seal nägema loogilisi ja mõnikord mitte nii otseseid seoseid, infot omandama, töötlema ja ka meeles hoidma, kirjalikku väljendusoskust jne. 

Ning kui nüüd panna jutt kokku, siis tegelikult oleksin ma võinud kõigi õpilaste lennu trajektoori umbkaudu ette planeerida juba vähemalt kaks aastat tagasi nende enda suhtumise, kohusetunde ja huvide järgi (kahjuks mõnel juhul ka perekonna suhtumise järgi). Ning see kõik on omakorda korrelatsioonis üldise silmaringi ja eluterve uudishimuga, ehk siis nende õpilaste üldise esinemisega ajalootundides... 

Eesti oma killuvabrik - "Viimse reliikvia" paroolid gümnaasiuminoorte seas

Teadupärast kubiseb film "Viimne reliikvia" paroolidest, mida iga endast lugupidav eestlane (vähemalt alates mingist vanusest) teab une pealt peast ja suudab vajaliku intonatsiooniga taasesitada.
Mul tekkis gümnaasiumi esimest ajalookursust õpetades mõte, et annaks õpilastele ülesande vaadata seda filmi läbi usuteemade prisma - ning tekkis uudishimu, kui palju tänapäeva noored (nad on seal vast ca 16-17 aastased) nendega kokku on puutunud. Seega täiendasin töölehte lõpuküsimusega, et milliseid filmis kuuldud paroole nad on kuulnud kasutatavat ka väljaspool filmi konteksti. Loomulikult ei ole see teab mis tõsine uuring, aga sellegipoolest lõbus.

Sain suurusjärgus 50 vastust (töölehti võis teha ka sõbraga koos) ning välja toodud kildude arv ulatus ühest paariteistkümneni. Selgus, et film on tõeline killuvabrik - 86 minutise filmi kohta tõid õpilased välja 42 fraasi (kusjuures nende seast puudusid paar sellist, mida ma ise olen korduvalt kuulnud kasutatavat või ise kasutanud - "Õhtuks on mõisameeste laager maani täis, vaja minna pruuti õnnitlema!"ning "Jätka nüüd ise!")

Ja võitja on:

27x "Meil lobisemise eest palka ei maksta!"

Muud äramainimist leidnud killud:
20x "Matsid jäävad matsideks!"
        "Oled sa tont või inimene!?"
18x "Kohe näha, et vanad sõbrad..."
9x "Mitu korda ma pean üht ja sama meest maha lööma?!"
8x "Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!"
    "Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine!"
6x "Ma pole see, kes ma olin eile..."
     "Tervisi teisest ilmast!"
     "Meie reliikvia on vabadus!"
5x "Iga mees on oma saatuse sepp..."
     "Põgene, vaba laps!"
      "Jõudu, külamees!"
4x "Sa vaene vanemateta laps..."
     "Siim on kloostri taga metsas"
      "Olen see, kellest te mind peate"
2x "Me kõik oleme müüdavad"
      "Kahju, et kohtusime, sa rikkusid mu päeva ära"
      "Olen vaba mees!"
      "Olen Rootsi kuningas!"
      "Võtke kinni see põrgukoer!"
      "Sai pisut müratud..."
      "Mu laegas, mu mõõk, mu kübar...."
      "Mehed, teie hobused põlevad!"
1x "Okkaline saab olema sinu tee püha tõe juurde"
      "Vaba mees ei pidanud ju tapma?"
      "Püha Birgitta on mulle ennast ilmutanud"
      "See küll jumala loom ei ole"
       "Küünlad pühade õdede jaoks"
       "Aidaku meid jumal!"
       "Sinu jõud ja võim on sinu vangitorn"
       "Tal on täna laulatus...."
        "Mis meist saab?"
        "See ka mõni patt!"
        "Pühad õed, mis teil seal vankris on?"
        "Mehed, Tallinn pole enam kaugel!"
        "Neli hobusepikkust!"
        "Kas me oleme ikka õigel teel?"
        "Sa oled mulle lapsest saati vastik olnud!"
        "Priiuse rüütel"
        "Kes sa oled? Röövel, salakuulaja, mässaja?"
        "Agnest pühitsetakse nunnaks!"

Keedetud konna lõksust tuleb väljuda, kuni vesi veel leige on! (ja mida ma ise arvan põhikooli riiklikest lõpueksamitest)

Tagantjärgi tarkuste metafoorina on kasutatud kujundit konna keetmisest - kui konn on katlas ja selle temperatuuri aeglaselt, aga järjekindlalt tõsta, siis konn ei saa esialgu arugi, et midagi valesti on ja harjub asjadega järk-järgult, kuid mingil hetkel ei ole pagemine enam võimalik ja konn ongi küpse.

Ehk siis sageli hakkavadki igasugused jamad hiilivalt ja pisiasjadest pihta. Et mitte avastada ennast küpsekonna rollist, andsin eile oma allkirja pöördumisele, kus protesteeritakse aktsiooni vastu, mille vahetu tulemuse suhtes oleks mul tegelikult reaalselt ükskõik ja intellektuaalsel tasemel ma isegi pooldaksin seda. Jutt on siis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate ühisavaldusest selle vastu, kuidas valitsus üritab kobareelnõu varjus läbi suruda riigieksamite kaotamist ka pärast eriolukorra lõppu (ehk siis liigutada selle küsimuse otsustamine pm haridusministri pädevusse, kelle jaoks see tundub olevat idee fix, kuid demokraatlike protseduure järgides tal see korda ei läinud).
Tuvastasin ühe kolleegi FB lõimes kommentaari, mille lühikokkuvõte oleks, et "kas õpetajad on lolliks läinud, et nii hoolega riigieksamite eest võitlevad". Ilmselgelt pole praegu küsimus selles, kas riigieksamid kaovad või jäävad, vaid selles, millises riigis me lõpuks üles ärkame, kui see jama läbi on. Kui normaliseeritakse "eriolukorra tõttu" selliste otsuste, mida normaalolekus ei õnnestu peale pressida, tähtajatu läbisurumine, on loodud juba ohtlik pretsedent. Ja kuigi eksamite teema küsimusena iseenesest on minu hinnangul üsna pisike ja tähtsusetu, siis sellistele tendentsidele on parem võimalikult ruttu pidur peale tõmmata, kuni nad veel ohtlikud ei ole. Ajalugu on täis juhtumeid, kus algselt väike, kuid see-eest mobiliseeritud, monomaniakaalne ja sallimatu klikk on kasvatanud oma mõjujõu tohutult suureks (eesti kultuuriruumi enim mõjutanutest tulevad pähe kohe kristlus, kommunism ja natsism - aga eks neid on küll ja küll veel).

Aga kui ma juba postitama hakkasin, ja teadupärast ma ei raatsi ühelõiguliste postituste nimel bloggerit avada, panen kirja mõned ideed, miks ma tegelikult iseenesest pigem pooldan 9. klassi riigieksamite kaotamist (antud kujul). Ja veelkord rõhutan - mind ei häiri oma tsunftis vähemuses olemine, see on üks neid küsimusi, mida me võime teha üht- või teistpidi. Lihtsalt haridusreps hankigu sellele toetus, mitte ärgu pressigu peale nagu telefonimüüja. Lisaks halvale maigule hoiab see kokku palju halbu nalju tema isiklike laste vanuse ja võimalike probleemide kohta.

* Põhikooli lõpueksamitega ei ole mitte midagi mõistlikku teha. Koolidel endil on sisseastumiskatsed (mis toimuvad varem).

* Lõpueksami läbikukkumisel korraldab kool ise koolieksami järeleksamina. Kui õpetaja ei suuda koostada sellist eksamitööd, et ta õpilane selle eest vähemalt rahuldavat hinde saaks, siis ta ei tunne oma tööd (või õpilasi). Ja kui õpetaja tahab läbi kukutada nõrga õpilase, siis sellise töö tegemine, jäädes JOKK piiridesse, on ka käkitegu.

*Hinded on ainult kolme-palli-skaalal (+ läbikukkumine). Mis on see kvaliteedivahe, mis eristab 75-punktist ja 74-punktist tööd nii et üks saab hindeks "4" ja teine "3"? Lisaks tuleb mainida, et hinde "3" saab ka too, kes tegi 51 punkti peale. Lisaks ühiskonnaõpetuse eksami ametlikust statistikast selgus, et nn. lävendipunkte on alati väga palju rohkem kui "üks-kaks alla lävendi" - ehk siis reaalselt tähendab see, et selliste piirialuste juhtumite puhul õpetajad loevad eksamitöö põhjalikult läbi ja leiavad vajaliku punkti-paar. (Kui keegi veel ei tea, siis põhikooli riiklikke eksameid kontrollivad oma õpetajad - ja üldiselt kui õpilane ei ole just põhimõtteline siga, siis suhtuvad õpetajad temasse väga heatahtlikult).

* Sellisel punktiskaalal on eksami korraldamine mõttetu aja-, raha- ja energiakulu - ma võiks oma õpilastele lihtsalt lakke vaadates need hinded ära panna, nii et need oleksid õpilaste suhtes õiglased (ma tean, millised on nende teadmised ja kui see on kahevahel, siis ma tean, milline on olnud nende pühendumus), see võtaks ära ühekordse närvipinge ja väärtustaks rohkem kogu protsessi.

*Räägitakse, et riikliku eksami kadumine (või lahtisidumine põhikooli lõpetamise tingimustest) võtab õpilastelt motivatsiooni õppida... Ei usu, nagu ma juba mainisin, tegelikult see eksam ei oma tegelikult mitte mingisugust reaalset väärtust niikuinii. Kes tahab ilusat tunnistust, see õpib ja keda ei huvita, see ei õpi ning mitte midagi ei muutu.

*Ei ole võimalik hinnata koolide töö tõhusust. Siin ma natuke nõustun, et tegelikult oleks hea, kui mingi test oleks olemas. Aga jõuame taas selleni, et kui 74% ja 51% töö on hinnatud sama skooriga, ei näita see mitte la persetki!


Mida teeksin mina (ei ole süvaanalüüs kõikide mõjurite kaalumisega, aga lihtsalt, mis mulle tundub loogilisena):

- Seoks eksami lahti kooli lõpetamise tingimustest. Lõpetad kooli praegustel standardtingimustel (kuni kahe puudulikuga), kui oled HEV, saad isikliku õppekava - mis on nkn ilus ideaal -, mille pead täitma.

- Seoks eksami kokku edasiõppimise tingimustega (aga jätaks tagauksevariandi põrujaile).

- Korraldaks viis testi: Emakeel, A-võõrkeel, matemaatika, loodusvaldkond (füüsika-keemia-bioloogia-osa geograafiast) ja silmaringivaldkond (ajalugu-kultuur-osa geograafiast).

- Eksami tulemus väljendatakse tunnistusel punktides (100 punkti skaalas), seega eksami üle laskmine sul küll lõpetamist ei sega, aga "diagnoos" jääb su tunnistusele alles. Ise tead, mille peale välja lähed (eriti kui see on seotud su edasiõppimisega).

- Koolide puhul ei arvestaks mitte keskmist, vaid mediaani ja need, kes tulid lihtsalt kohale nägu näitama (arvestatud kulutatud aega koos mediaanist silmapaistvalt nõrgemate tulemustega), kajastada eraldi statistikas. Ärgem unustagem, et põhiharidus on kohustuslik ja selle omandamisega on täpselt nagu hobuse jooma sundimisega - üks mees võib hobuse vee äärde viie, aga terve koolitäis ei suuda teda sealt jooma sundida.

- Skoorid lähevad üldisesse andmebaasi ja gümnaasiumi lõpus on samasugused eksamid. Nende võrdlemine annab parema pildi sellest, kuidas toimib gümnaasiumide töö oskuste ja/või motivatsiooni arendamisel.

Kaks nädalat "kriisiaega" selja taga, kurat teab palju veel ees.

Kuigi viimased kaks nädalat on igasuguseid kirjutisi pandeemiast, karantiinist, koduõppest ja majanduskriisist kõik kohad täis, leidsin et ega üks lisanduv kelleltki tükki küljest ära ei võta. Lõppeks ma pole ammu ploginud ning täna ilmselt oli esimene päev "paugust alates" (tegelikult isegi natuke varasemast), kus ma tööasjadega pole pidanud tegelema.

"Head kriisi ei tasu raisku lasta" on lause, mida viimase paari nädala jooksul on nõrkemisi kuulda olnud - aga see oli ka minu motoks sellest hetkest alates, kui oli selge, et asi kipub hapuks minema. Veidral kombel oli viimane asi, mis enne kaugtööle minemist reaalselt koolis toimus, vilistlase loeng põhikooli vanematele õpilastele, teemal "kuidas olla edukas", kus ta sõnastas põhimõtteliselt sama idee - "mõned inimesed näevad probleeme, mõned inimesed näevad võimalusi". 

Ehk siis reaalselt mõeldes leiabki praegusest olukorrast paljugi head. Paljude inimeste ränk haigestumine ja tervishoiusüsteemi ülekoormamine on muidugi universaalselt halvad nähtused (ning see, et rotte ja värdjaid on nii palju, nagu näitas teatud spordipoe alega seonduv, tekitab tahtmise peaga vastu lauda taguda), aga näiteks majanduslanguse puhul ma küll nii kindel ei ole, et see ainult halb on. Umbes aastal 2007 kommenteerisin ühele tuttavale, et tegelikult ma ootan mingit majanduskriisi, kuna see võimaldaks äkki endale isikliku elamise soetada. Ta leidis, et võib-olla küll, aga inimesed üldiselt muutuvad sellest õnnetuks. Ilmselt tal õigus oligi, aga igatahes fakt on see, et oma pesasse kolisime me 2009...  

Mingid protsessid muutuvad optimaalsemaks sest väga palju on asju, mida on lihtsam teha "nagu alati", aga kui elu sunnib, siis tuleb praktikaid revideerida. Näiteks avastatakse ilmselt nii mõneski kohas, et täitsa palju asju on võimalik ära teha kaugtöö korras ning nett on täis meeme teemal "nüüd saamegi teada, et paljud koosolekud oleksidki võinud piirduda e-mailiga". Inimesed saavad asju, mille puhul pole täpne kella- ja tööaeg tegelikult olulised, teha enda elurütmiga sobival ajal ning pm. sunnitakse nad välja puhkama (isegi meeldivad rutiinsed tegevused nõuavad aega ja see aeg tuleb reeglina puhkeaja arvelt).

Kui sa oled sunnitud oma käike optimeerima, siis mõtled sa järgi, kuidas seda teha, mida sa vajad, kus sa liigud ja palju sa varusid soetad. See võib isegi mõjutada inimeste mõtlemisviisi - ma väga loodan, et levima hakkab põhimõte "osta träni kodulähedastelt tootjatelt", sest inimesed avastavad praegu järjest, et igast' asju on võimalik saada ka mujalt kui supermarketist. 

Mida ma juba oma kogemuste järgi prognoosin on see, et jalad alla saab otse tootjalt tarbijale liin - ma ise olen hankinud nädala jooksul nii küüslauku kui juurikaid telefonikõne põhjal. Ning see variant, kus ma hangin 12kg kartuleid ja 8kg muid asju kõrvale 15 raha eest niimoodi, et see tuuakse mulle kodutreppi kohale, selle asemel et ise poes või turul siiberdamas käia, kõlab mulle geniaalselt hea lahendusena. Ajasin paar sõna juttu mehega, kes need mulle kohale tõi (ma arvan, et tegemist oli ikkagi mingil määral boss leveliga, sest meil tekkis tarnega väike raskus, mille ta väga ilusti ära lahendas ning siis vabandas ja kommenteeris selle põhjuseid), ta ütles, et see nõudlus selle teenuse järgi oli hämmastavalt suur.

Loomulikult nii mõnelgi inimesel läheb raskeks - ja nagu Harari on kommenteerinud, siis on väga suur oht, kui inimesed mingi hetk avastavad, et nad on muutunud ebavajalikuks, nii et neil pole enam midagi kaotada. Seega siis mingi turvavõrk selliste jaoks oleks vajalik, kuid muidu ma väga ei põe.

Mis puutub kooli üleviimisele distantsõppele, siis siin ma võtsin asja ka väga rahulikult. Minu meelest kool PEAKS olema ennekõike akadeemiline, mitte sotsiaalne asutus, seega "õpime ikka, lihtsalt teiste kanalite kaudu" - ning mingite protsesside ja meetodite optimeerimine tuleb taas päevakorda. 

Kasvõi see, et aastaid on räägitud digiõppest, aga selle käivitamine on mitmetel põhjustel väga visa. Kui otsida võimalusi, mitte probleeme, siis selline asjade korraldus on idee poolest suurepärane "kool eluks" - õpilane on sunnitud võtma rohkem vastutust, juhtima iseennast ja oma õppetööd, arendama vormistamisoskusi ning oskama netist kasutada rohkem kui TikToki (või mida iganes nad tänapäeval vahivad). Ka kodude jaoks on see koht, kus vanematel on võimalik oma lastega rohkem aega (mis nagu ma aru saan, ei toimi alati just päris nii, isegi kui asi pole nii hull kui karikatuurid räägivad). 

Nüüd on see süsteem kaks nädalat töös ja vähemalt kaks nädalat läheb veel. Selle kohta ütleb mu sisetunne, et sinna tuleb minimaalselt kaks nädalat veel otsa ja kuluaarides räägitakse, et pigem läheb asi seda rada, et oma õpilasi näeme alles septembris. Lihtsalt meie valitsus üritab endale omaselt jokutada nii palju kui vähegi võimalik, selle asemel et koolidele ja õpilastele mingi kindlustunne anda ja tunnistada, et see asi läheb mõnda aega veel edasi. Ma olen küll näinud mitut emotsionaalset sõnavõttu sotsiaalmeedias, kus inimesed küsivad "kuidas nii saab?" ja "aga eksamid?" aga siinkohal ma taas ei näe vähimatki põhjust paanikaks - küll kuidagi ikka saab ja süsteemid (antud juhul on ennekõike olulised edasiõppimissüsteemid) korrigeeritakse vastavalt olukorrale ja vajadusele ümber. Ma usun, et reaalselt tekib küsimus erinevate korraldusviiside puhul vaid selles, et võib-olla mõni, kes on olnud piiri peal, jääb piiri alla ja vastupidi - aga kui sa oled nii piiril, siis on see alati teatud määral juhuslik ja sõltub sellest, kas sul oli hea päev või ei. 

Nüüd siis minu hinnang sellele, kuidas asjad seni on sujunud. Kui siia plogisse peaks eksima mõni juhuslik inimene, siis ilmselt on küll aru saada, et ma töötan õpetajana, aga vast ei tee paha seda selgelt välja öelda. Tegelikult töötan ma isegi kahes kohas - üks on väike maakool, kus ma olen lisaks ajaloo õpetamisele ka õppealajuhataja, teine on selline vist alla-keskmise-suurusega riigigümnaasium, kus ma töötan väikese koormusega. Koolid on minu arust õhkkonna ja koolisiseste suhtlusliinide poolest üsna sarnased ja sõbralikud, ka õpilased on üldiselt mõlemas koolis väga toredad. Kummaski koolis on omad ambitsioonid, ilmselt mitte küll täiesti universaalselt jagatud. Põhikoolis lihtsalt tuleb arvestada ka stiihiliste kaost tekitavate nähtustega nagu demograafilised protsessid, geneetika, kohustuslik põhiharidus ning kaasav haridus. Üldiselt räägin oma tähelepanekutest ennekõike põhikooli baasilt - seal on mu koormus suurem ning ma tunnen oma õpilasi väga hästi, samas kui gümnaasiumis sain ma just märtsikuus uued õpilased, kellega kokkupuuted on olnud napid. Algklasside kohta ma väga midagi arvata ei oska, nii et seal võib kergesti olla tegu väga teistsuguse maailmaga.

Üldiselt ma ütleks, et erilist vahet tavapärase olukorraga ei ole. Kes saab muidu oma asjadega hakkama, saab ka distantsõppes, kellel on muidu raskusi, on endiselt raskustes. Tegelikult ilmselt võib küll öelda, et ka hariduses kehtib sama, mis ühiskonna tasandil - kriisiajal on võimalik nii suurelt võita kui suurelt kaotada. Pädevad õpilased kohanevad olukorraga pigem hästi ja kui tolm on hajunud, on neil hästi välja arenenud kogemused, oskused ja harjumused, millest ilmselt kogu elu on võimalik kasu lõigata (minu hinnangul on just need asjad, mille arendamisega põhikool tegelema peaks). Nõrgema otsa puhul aga ei toimi enam see variant, et õpetaja neid ennastsalgava energiaga taga lükkab - ja kuna nende nõrkuse taga on reeglina ka taustsüsteemi nõrkus, siis paljudel tekivad suured lüngad. Minu meelest on tõeliselt huvitav küsimus see, kui palju on selliseid õpilasi, kes sügisel kordavad klassikursust kui kontaktõppe puhul nad seda tegema ei peaks... Tegelikult see ei pruugi üldse halb olla - kui üle saada klassikursuse kordamise stigmatiseerimisest, siis üks lisa-aasta baasi ladumisena ei teeks paha (kui juba tekib selline küsimus, siis me ikkagi räägime pea alati õpilasest, kes pigem maha jääb): tempod on erinevad ja õpilast vägisi edasi vedada lihtsalt seepärast, et ta on sündinud umbes samal ajal ja samas kohas kui teised, kellega koos ta alustas, kõlab idee poolest valesti. Mul muidugi hea rääkida, kui aastanumbrite järgi läks mul baka tegemiseks 11 aastat ja magister lisandus 7 pärast. Aga vähemalt ma olen kindel, et sain selle käigus päris targaks, hea hariduse ning sotsiaalse küpsuse. 

Peamised kriteeriumid, mis tagavad õpilase edu praegusel perioodil on oskus iseseisvalt töötada ning funktsionaalne lugemisoskus. Vanemad, kes on oma laste puhul sellesse panustanud, saavad ka koduõppes palju lihtsamalt hakkama.

On kaks õpilasetüüpi, kellele selline formaat hästi sobib - üks on "andekas, aga mitte liiga perfektsionistlik", nemad saavad oma tööga väga hästi hakkama ning tegelikult võidavad ajakasutuses, sest nad pole sunnitud tunni lõpuni pöidlaid keerutama, oodates kuni nende vähemõnnelikud klassikaaslased asjadega valmis saavad. Ka on sellise formaadiga lihtsam anda neile täiendavaid ülesandeid - ma olen tähele pannud, et nad teevad heameelega ära sellised asjad, mille juurde on kirjutatud "vabatahtlik, silmaringi arendamiseks", samas kui klassiruumis see mõjub pigem "kui sa kaevasid hästi, siis palun, siin on sulle suurem labidas!". Andekad, aga perfektsionstlikud (tegelikult ka vähemandekad ja perfektsionistlikud) võivad end praegu õppimisega kergesti ära tappa - sellest  natuke hiljem.

Teine inimtüüp kellele see sobib, on intellektuaalselt võimekad, aga mingi ärevuse, tähelepanuhäire või lihtsalt melu talumatuse murega õpilased - eriti kui neil on kodu tugi taga.

Distantsõppe puhul on avalik ruum täis erinevaid kogemusi sellest, kuidas asi käiku läks - ja ma ei kavatse ühtegi neist linkida, leiate isegi. Põhimõtteliselt on neis kõigis sees üks ja läbiv teema: koormus on kole suur. Enda kogemusest lähtudes kinnitan, et see on täiesti õigustatud kurtmine. 

Millest see siis tingitud on: õpetaja töö põhineb riiklikul õppekaval ja õpetaja ainekavadel ning kohusetundlike inimestena on õpetajad reeglina arvestanud valemisse, et "mis siis, et distantsõpe, lihtsalt õpilane omandab materjali iseseisvalt ja õpetaja tegeleb tagasisidestamise ja juhendamisega" (mis tegelikult kõlab täpselt niimoodi, nagu õppimine tegelikult ideaalis võiks toimida). Ainult et praktikas selle toimimine nii lihtne ei ole... 

Esialgu on paljude puhul ilmselt küsimus selles, et nad lähtuvad ainekavade puhul sellest, kui palju nad ise tunnis edasi võtaks. "Paraku" on õpetajad reeglina haritud ja kohusetundlikud inimesed, kellel on kõrgendatud tööoskused, kohanemisvõime ja stressitaluvus (ütleme ausalt, muidu selles ametis kaua vastu ei pea) - seega see ei ole just hea baas, millelt hinnata õpilaste töövõimsust.

Pärast esimest nädalat sain ma gümnaasiumist õpilastelt palve/kaebuse, et kas natuke vähem ei võiks. Hakkasin asja uurima ja leidsin, et kaebusel on tõesti tõepõhi all - panin oma töölehele juurde taimeri ja avastasin, et õpilased kulutavad aega palju rohkem kui ma tunnis planeerinuks (ja tunnis ma saan ka jooksvalt korrigeerida). 

Millest siis vahe sisse tuli (vähemalt minu puhul): mul on liiga head üld- ja erialaoskused. Ma loen ise väga kiiresti ja mulle jäävad asjad hästi külge; ma olen ise teemas sees ning asjad mida ma pean triviaalseteks, millest edasi minna, ei ole õpilaste jaoks isegi lihtsad - isegi kui need on olnud põhikooli programmis. Seega kui gümnaasium reaalselt peaks tegelema kõrgema taseme oskuste arendamisega, tuleb siiski peamiselt tegeleda baasteadmiste meenutamisega. Ja kuna ma konkreetset kursust gümnaasiumis varem õpetanud polnud, puudus varasem teadmine, mille pealt korrektsioone teha. Igatahes tänasin õpilasi mu tähelepanu juhtimise eest, tunnistasin nende kurtmise õigustatuks ja kompensatsiooniks juba tehtud töö eest vähendasin järgmise nädala tundide mahtu ning vahearvestuse teen neile ka jooksvalt tehtud asjade pealt. 

Teine asi, mis õpilaste koormust suurendab, on ilmselt see, et iseseisev töö tähendabki seda, et õpilane teeb tööd, mitte kohati ei jobuta, teades et "käigu pealt" saab õpetajalt küsida kui süveneda ei jõua/viitsi. Seega õppimine sellisel viisil on intensiivsem - ja kui tegeleda väiksema intensiivsusega, siis lihtsalt ei jõua ajaliselt järgi. Veidral kombel distantsõpe ei soosi looderdamist. Kontaktõppe puhul õpetaja ei pruugi alati jõuda/viitsida väljundeid kontrollida (see on kalli tunniaja raiskamine) ning kui inimene on tunnis pidevalt kohal ja midagi teeb, siis oinaste mihklipäev võib tulla alles kontrolltöö puhul. Distantsõppes pole muud varianti õppeprotsessi toimumist kontrollida kui järjekindel aruandlus - ja sellisel puhul toob iga tegemata asi kaasa vastava märke õppekeskkonnas.

Iseenesest võib seda "suurt koormust" võtta ka positiivse märgina - nimelt annab see tunnistust, et õpetajad teevad oma tööd südamega (ehk siis tahavad maksimaalseid tulemusi) ning hästi (kui võtta protsessist välja õpetaja, siis järsku selgub, et asjad ongi korraga palju keerulisemad). Aga noh, lõppeks professionaalsuse puhul võib seda pigem eeldadagi.

Õpetajate töökoormus on tegelikult samamoodi palju suurem. Palju rohkem aega ja energiat kulub tundide ettevalmistamisele, juhendite tegemisele ja tagasisidestamisele, isegi kui reaalset tundi ei pea, tuleb valmis olla, et keegi küsib millegi kohta. Huvitaval kombel tundub mulle, et kui alguses oli küsimus, et kas õpetajad saavad igasuguste asjadega hakkama, siis pigem on küsimus hoopis selles, et variante, võimalusi ja infot, mille vahel valida on liiga palju. Igatahes ise tunnen end küll nagu oleks alles kooli õpetama tulnud - tööpäevad lähevad hilisõhtuni ja hommikul kell kuus peksab südametunnistus mu üles, sest vaja on tööd teha.

Lapsevanemad tunduvad olevat üldises stressis - eriti sellised, kelle lapsel ei ole välja arenenud ennastjuhtiv õppimine. Taas ma ei kujuta ette algklassides toimuvat, seal ilmselt ongi nad abiõpetaja rollis - ja kuna puudub vastav kogemus, siis nii mõnigi jääb hätta (üldiselt ikkagi on korrelatsioon, et nõrgemad õpilased on ka nõrgemast taustsüsteemist). Õnneks enamus saab aru, et selline asjade käik on paratamatu ja isegi kui nad on nähtavalt rahulolematud, ei vala oma frustratsiooni õpetajate kraesse. Aga kui ma nägin ühes FB lõimes, kuidas keegi (minu jaoks õnneks täiesti võõras inimene) kurtis, et miks õpetajad veel palka saavad kui lapsevanem tema töö ka ära teeb, siis oli mul kiusatus talle teatada, et kui lapsevanemal on õpetamisega täistööpäevad, siis ei tee ta ära mitte õpetaja tööd, vaid teeb järgi omaenda tegemata tööd. Siis leidsin, et ei viitsi. 

Aga jah, selline töökoormus ei ole jätkusuutlik ei õpilaste, õpetajate ega vanemate jaoks ning juba teisel nädalal ilmselgelt töömahud normaliseerusid. Arvata on, et järgmistel nädalatel loksub rutiin juba paremini paika ja õpetajad saavad pragmaatiliselt hinnata, mida on võimalik teha ja mis antud juhul ei ole teostatav. Siinkohal oleks väga abiks, kui valitsus kinnitaks ilmselget, et enne maid me kooli ei tule (ja veel parem oleks, kui annaks kindluse, et enne sügist ei tule), et oleks võimalik teha pikemaajalised plaanid.

No ja lõpuks endast kaose taustal - ma ei saa öelda, et ma kurdaksin. 

Mul on ilmselt sobiv taust, et karantiinitingimustes end hästi tunda - piisavalt introvertne iseloom; oskus enda päeva tegevustega sisustada (ka kogemus: aasta aega Lux'is oli selles suhtes ilmselt keerulisemgi, et mul ei olnud seal formaalselt mingit funktsiooni - aga sellegipoolest üle viskas alles viimasel kuul); harjumus inimestega netitsi suhelda. Bridžimänguga võin ka netitsi tegeleda, mingeid inimeste seltsis harrastatavaid hobisid ja rutiinseid tegevusi ei ole.  Ühesõnaga - mis seal väga vahet on? (Tegelikult ma heameelega ikkagi kohtuks oma õpilastega mõnikord)

Finantsiliselt on asi veelgi parem: töö kadumise pärast ma ei karda (ja tegelikult ma ei pelga, et tulevikus tööd ei leiaks) - see, et ma üritan end surnuks töötada, on mu enda viga. Seega raha tuleb peale samas koguses, aga kulud on palju väiksemad: tööl mittekäimise (ja muidu sõitude ärajäämise) tõttu sõidan ma kuus keskmiselt 1500 km vähem autoga - ehk siis mõned sajad rahad kokku hoitud. Ära jäävad impulssostud ja mõned väljas söömised/joomised - jälle täiendav kokkuhoid, mille varjatud pluss on veel see, et kuna mõlemad oleme hetkel kaugtööl, siis teeme ise süüa - hästi ja tervislikult. 

Tööalaselt on arenguruumi. Tegelikult ma ei ole midagi "huvitavat" veel õpilastega teinudki, kuigi järgmiseks nädalaks on vastavad plaanid juba üleval. Põhjuseid on põhimõtteliselt kaks:  kogu aeg on tamp nii kõva peal olnud, et praegu on esimest korda hetk, kus ma teen tööd ära suuremas tempos kui seda peale tuleb - kuigi järgmise nädala lõpul on oodata üht plahvatust. Teine asi on see, et ma hindasin, et ajalugu on tegelikult aine, mida õpilased ON teoorias võimelised ise õpikust õigete küsimuste ja tagasisidestamise abil õppima. Noorte peamine häda on see, et nad ei loe, paljud ei oskagi funktsionaalselt lugeda, seega miks mitte kasutada varianti neid selleks põhimõtteliselt survestada? Ning ära ei tasu unustada ka seda, et hetkel saavad silmad ekraanide ees rõvedalt palju vatti - kui ma viiks tunde läbi videosillaga, siis sunniks ma nad täiendavalt ekraani jõllitama. Raamatu puhul muidugi läheb ka silmade tööks, aga sisetunne ütleb, et see on siiski leebem variant. 

Aga jah, mul on ka juba kopp ees pidevast töölehtede tegemisest ja tagasisidestamisest ning järgmisel nädalal kavatsen hakata rohkem varieerima. Iseasi, kas ma neil just giljotiini ehitada lasen (tuttav arst/lapsevanem tegi mulle noomituse, et ma ei tohiks neile lolle mõtteid pähe panna, sest ...).

Igatahes kokkuvõtteks leian, et õpilased (ja ka nende vanemad) on pigem tublid. Ma arvan, et kui see asi lõpuks läbi saab, lähen koolidesse suure kommikotiga. Nad on preemiat väärt.