Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Vähemalt seda viimast kindlasti. Üleeile õhtul tähistas Lux suurhertsogi sünnipäeva. Ja tänu meie korteri asukohale saime me sellest oma osa – tahtsime me seda või mitte. Päeval peeti all orus mingit tüütut kontserti (tüüpiline samasugune jaanipäevaaegne süldimuusika kui Eestiski), see igatahes eriti tore ei olnud. Küll aga õhtul nägime me sellist ilutulestikku, millesarnasele me seni küll peale pole juhtunud – ainult lohe ilmumine jäigi veel puudu. Ja meie rõdu oli selle vaatamiseks tõeline loožikoht – seda peeti nimelt järgmise silla peal (umbes pool kilomeetrit eemal) ja kokku kestis trall ca 20 minutit. Taustaks mängis muusika, mille oli ekstra selleks puhuks kirjutanud õukonnamuusik (uskuge või mitte, sellised asjad on tänapäevalgi olemas!) ja järgmisel päeval väitis leht, et õhku oli lastud 2,5 tonni tulevärgikraami.

Eilse päeva lõime me surnuks sellega, et käisime Frankfurdis Marinil külas. See on selline „on kah“ linn, tuttavail võib külas käia, aga turismitamise mõttes väga palju ei paku – nimelt tehti linnasüdamik teise maailmasõja lõppmängus korralikult maatasa ja väga palju seda vanal kujul restaureeritud ei ole. Need asjad, mis on, on muidugi väga ilusad, aga nagu juba mainitud – neid on vähe. Lisaks sellele on hinnatase seal selline, et Lux ei tundu enam üldse mitte kalli kohana. Kooserdasime siis linna peal ringi, käisime pubidelinnajaos ja jalutasime üle jõe tagasi kesklinna ning kuidagi saigi päev mööda saadetud. Tõsiselt teravaid elamusi pakkus aga tagasisõit Luxembourgi – nimelt oli vaja manööverdada end kõigepealt ühe rongiga Koblenzisse, teisega Trieri ja kolmandaga Luxi. Kui esimesel etapil rong vahepeal seisma jäi ja piloot teatas, et „hilineme 10 minutit“, tundus kõik veel kontrolli all olevat (kiirpilk piletitele ütles, et ligi viis minutit jääb veel varu), aga kui natukese aja pärast tuli uus teade, „hilineme 20 minutit“, siis see enam nii tore ei olnud – jäimegi „oma“ rongist maha seetõttu. Õnneks oli kellaaeg küll hiline, kuid mitte liialt nii et Trieri saime me paarikümne minuti pärast ka järgmise masinaga – ja kontrollile ei pidanud ka pikalt seletama, et mida me vale piletiga seal rongis teeme, ilmselgelt tüüpidel info liikus (mõned mõttelised plussid Deutsche Bahnile). Trieris oli muidugi jälle mõnu pärast asi nii korraldatud, et see tee, kustkaudu Luxi rong minema pidi oli remonti pandud ja meie pidime jälle õige koha üles leidma. Õnneks oli turvavaru päris suur – veerand tundi aega, kesköine tühi raudteejaam (= ainult paar rongi vedelemas) ja lisaks sellele hoiatas meid veel ka meie rongi kontroll, kes nägi meid ringi tuiamas. Ja viimases rongis ei pidanud me üldse kontrolliga maid jagama – ta lihtsalt ei viitsinudki meie juurde tulla ja keeras end lihtsalt mingi pingi peale magama (ilmselt hertsogi sünnipäevast taastumine nõudis oma). Nii et pääsesime kõigest väikese ehmatusega (ja tunniajase hilinemisega).

Mõned pildid kah (enamus Frankfurdi omi on Marini tehtud).