Jälle huvitav lugu sellest, kuidas ajus asjade kokkuviimine toimub. Eelmisel nädalal sattusime Maarjaga ühe oma lemmiksaidi pealt (www.cracked.com, ärge mingil juhul sinna minge, see neelab su tundideks alla) lugema mingit nupukest, kus oli ära mainitud film nimega „Neverending Story“ – nimelt olevat seal sees kõige õõvastam lastefilmi koht, kus hobune vajub laukasse ja poisinaga vahib seda pikka aega pealt.
Edasi järgnes arutelu umbes nõnda:
M: Kõlab süngelt, ma tegelikult ei olegi seda filmi näinud…
L: Mina ka mitte, aga ma tean selle filmi tunnuslaulu.
Kuna Maarjale laul ette ei tulnud, järgnes kiire otsing youtube’is ja laulu mängimapanek
M: Ah see laul siis ongi sealt filmist. Tegelikult ma olen seda raamatut lugenud, saksa keeles kusjuures.
L: Mina ei ole isegi mitte lugenud… Oota, saksa keeles? Kas see on Michael Ende „Ilma lõputa lugu?“
M: Mhmh.
L: hmm... siis selgub, et ma olen ka lugenud, aga ei ole osanud kuidagi kokku viia.
Ühesõnaga, sai jälle väga veidral kombel mingid olemasolevad infokillud suuremasse raamistikku topitud. Kusjuures ma pean tunnistama, et ega ma eriti midagi enam raamatust meelde tuletada ei suutnud – kuigi ma mäletan, et see ei olnud sugugi vastumeelne lugemine. Teine Ende eesti keeles ilmunud raamat (võimalik, et neid on muidugi rohkemgi), "Momo", jättis natuke sügavama mulje. Võib-olla seepärast, et mulle tundub, et Pratchett vehkis oma audiitorid paljuski sealt maha.
2 comments:
Aga "Momo" pildid olid küll täitsa mööda. Hea kunstnik iseenesest, aga kiretute hallide audiitorite kujutamiseks selline nunnu stiil ei passi hästi. Ja siis käis mulle veel läbi terve raamatu närvidele, et on ju selge sõnaga kirjutatud, et kõvakübarad, aga pildi pea on hoopis torukübarad, mis on palju dekadentlikumad ja palju vähem ametlikud.
Ajakohane. Lugesin ilma lõputa loo just eile üle (Marie haaras raamatukogust eelmisel nädalal). Üks muhedamaid (laste)raamatuid.
Post a Comment