Tuesday, June 21, 2011
Kuigi inimese põhitoiduseks loetakse leiba, siis minu tuttavad teavad väga hästi, et minu puhul on selleks pigem hapukoor. See produkt on täiesti olemas ka Luxi kaubandusvõrgus - mis siis et natuke ebatavalise konsistentsiga (peamine variant sisaldab 30% rasva, mis tähendab, et pigem meenutab juba võid, on ka olemas 15%-ne, mis on suhteliselt normaalne ja ka 3%ne variant, mida küll pole olnud juhust proovida) ja hirmkallis - pooleliitrine karp maksab pealt kolme euro (ma muidugi ei tea, kuhu on vahepeal jõudnud hinnaralli Eestis). Nojah, eile käisin poes provianti varumas, mh. oli seal hulgas ka tops hapukoort. Müüja lasi kassalindilt kaubad läbi ja siis hakkas hapukoorepakki jõllitama, tõmbas ühe triipkoodi läbi, avas kaane ja lasi sealt teise triipkoodi läbi, keerutas topsi ühte- ja teistpidi ja siis hõikas neiule, kes puuviljaletis kaalu taga oli (kohalik süsteem on selline, et su puuviljad kaalub ära poetöötaja), et kas too saaks kassasse tulla. Too tuligi ja siis anti talle see tops ja paluti ära kaaluda, tulemuseks oli 250 grammi (nagu pidigi olema), mille peale siis kassiir kehitas õlgu ja mainis, et "see tundus nii kerge olevat, et ma ei uskunud, et seal 250 gr sees on". Ühest küljest naera end ribadeks, aga teisest küljest oli see temast väga viisakas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Ma sattusin ka ükskord ootamatult hooliva poemüüja peale. Tahtsin karpi maasikaid osta ja kaupa kassast läbi lüües ütles müüja: Oot, siis on mõned marjad koledad, ma vahetan ära. Üsna ootamatu, arvestades seda, kuidas puuviljaletid on alailma hallitavat kraami täis ja see küll ei tundu poetegelaste südametunnistust eriti piinavat.
Post a Comment