Nädalavahetusel käisime Dijonis kaarte mängimas. Kuna too asub Luxist päris kaugel, tähendas see laupäeval kolme ja poolt tundi automatka (ja pühapäeval teist sama palju tagasi) mis saabunud kuumalaine tingimustes (veel õhtul poole üheteist ajal oli 25 kraadi sooja) ei olnud just eriline moos, õnneks ei pidanud küll ise roolis olema. Kuumalaine jätkus ka mängukohas ja vahepeal tundus, et ma suren sinnapaika maha – konditsioneeri ei olnud (või ei olnud ta sisse lülitatud), lahtistest ustest-akendest hoolimata ei olnud saalis mingit erilist õhuliikumist märgata ja ka käimapandud ventilaatorid ei suutnud üldist leitsakut eriliselt hajutada. Vahel lihtsalt ei ole hea olla põhjamaalane. Mängisime kohati nagu parajad oinad, mõnikord kukkus asju ka ilusti välja ja lõpptulemus oli viisakas, kuid mitte midagi enamat – 10. koht 45 paari seas 54,5 protsendiga.

Laupäeva õhtul käisime oma bandega (Luxist oli 8 inimest, lisaks veel mõned korraldajad) söömas mingis maakoha kõrtsis. Kuigi prantsuse köök omab ülemaailmselt tunnustatud kvaliteedimärki, pean ausalt tunnistama et mulle valmistas see teatava pettumuse. Kõige veidram oli see, et kui ma teen kodus kotlette, siis need maitsevad toorelt paremini kui seal pakutud „steak tartar“ (jah, ma tean küll, et selliste asjade söömine on seotud teatavate terviseriskidega, aga mul savipott). Võib-olla on mul rikutud maitsmismeel, kuid vähemalt üks inimene meie seltskonnast leidis veel, et see asi oleks võinud oluliselt parem olla. Õnneks järgmisel päeval turniiri vaheajal pakutud lõunasöök rehabiliteeris prantslasi natuke.

Ahjaa, ja prantslastel on suhteliselt omapärane arusaam sellest, kui palju on sünnis toidule valmistamise ajal tuld näidata. Minu roa puhul see teadagi oluline ei olnud, aga Maarja tellis mingi asja, „tres bien cuit“, kuid mulle tundus, et meie maal oleks selle asja nimi endiselt „veerandtoores“.