Kuna Riia-Tartu vahet on elu jooksul vast ligi sadakond korda sõidetud, aga kunagi pole olnud mahti kuskil peatuda (eriti piinlik ajalooõpetaja puhul, eks?), siis otsustasime kasutada suvist aega ja ilusat ilma, et natuke Lätimaad avastada. Sai siis visandatud plaan, et sõita ühel päeval Siguldani, tee peal mõned vaatamisväärsused võttes, ööbida seal ja järgmisel päeval tulla tagasi Haanja kaudu, sest ma olen ilmselt üks väheseid eestlasi, kes on käinud küll Suures Kanjonis, kuid mitte Suurel Munamäel. Sigulda-õhtuks küsisin healt sõbralt Karliselt, et kas mingi õhtuse sõbraliku bridžimängu jaoks ka käpad ja aja leiab (no mida hotellis ikka niisama passida, eks?) - ja ta vastas, et võime hoopis talle külla tulla, tõsi, talle sobiks ainult laupäevane õhtud. Seega lahenes siis ka küsimus, "millal?", loomulikul teel, eriti kui selgus, et lisaks muudele headele asjadele teatas ka ilmateade, et kõik on turistitamiseks imeilus: ca +24 ja päikeseline.
Asusime siis teele, esimene peatus Valmiermuiža söögikoht, mida mitmed tuttavad on kiitnud. Oli küll head (ja ilusad) söögid.
 |
| Eelroaks pasteedivõileib+ ja loomulikult kohalik õlu. Maarja võttis võililletooniku, keegi pidi ju autot ka juhtima! |
Natuke Valmierast edasi asub kohake nimega Rubene, mille kohta Silja Paavle andis mulle karmi käsu, et sealt tuleb läbi põigata ja kohalikku kirikut väisata. Nimelt olevat seal tegutsenud Läti Henrik (ja väidetavalt ka sinna maetud, kuigi tõestatud ei ole). Tehtud.
 |
| Selline väike armas kirik... |
Edasi tuli koht nimega Straupe, kus tee ääres on vinge torn, mille kohta ma olen alati mõelnud, et "tea, mis seal tegelikult on". Selgus, et tegemist on mingi kompleksiga, milles on koos mõisahoone ja kirik (kusjuures torniga pool on mõis). Mõisas asub narkoloogiahaigla, kirik on kirik. Narkosse me igaks juhuks sisse tungida ei üritanud, kirikust käisime läbi, kirik nagu kirik ikka. Huvitava aspektina tuleb mainida, et seal kubises kassidest, sellised ilusad hallid poolhäirimatud triibikud.
 |
| Pilt sisehoovi pealt |
 |
| See hall ollus vaatas meid natuke etteheitva näuga, kui me tema oleskelu oma kohalviimisega häirisime. Trepi peal oleval luugil on all auk, sealt vaatas vahepeal välja ka teine kass, aga sellele me pihta ei saanud. |
Järgmiseks võtsime ette Turaida, kus me teadsime olevat vinge kindluse. Selgus, et seal on rohkemgi - Kuigi kindlus oli kahtlemata põhiline vaatamisväärsus, siis on sinna tekitatud vabaõhumuuseumi ala koos erinevate mõisa-ajastu hoonete ja inventariga. Tõsiselt muljetavaldav kompleks ja kindlasti tasub minna. Mis sealt veel meenub, on veider parkimine: sildi järgi oli tegemist tasulise parklaga, kuid kui me sinna läksime, ei leidnud kuskilt parkimisautomaati ega midagi. Kehitasime siis õlgu ja jalutasime muuseumisse, kus öeldi, et tegelikult on seal mingid helkurvestidega tegelased, kes peaksid meid üles leidma. Maksime parkla eest muuseumi kassas ära, aga lõpuks keegi meie vastu huvi ei tundnudki...
 |
| Turaida linnuse peatorn |
 |
| Ja vaade peatornist linnuse hoovile |
Edasi läksime Siguldasse, kus õhtuses kavas oli jalutuskäik läbi kesklinna koos Karlise pere ja koeraga. Linn jätab hästi ilusa ja avara mulje, iga nurga pealt on võimalik hankida maalilisi vaateid Gauja orule ja lisaks on ka seal renoveeritav keskaegne kindlus. Ühesõnaga väga tore linnake, kui välja jätta fakt, et kohalikus poes oli müügis ainult üht toonikut, mis oli selline, et ma ei teeks ühelegi džinnile midagi sellist, et segaks seda sellega.
Õhtu lõppes kaardilauas, kus kohalikud panid koduplatsieelise maksma.
 |
| Sigulda linnuse varemed. Nagu näha, hoopis teine materjal, kuigi linnused on üksteisele väga lähedal, ühest näeb probleemideta teist. |
Järgmisel hommikul jätkasime veel Sigulda avastamisega - meid viidi loodusrajale, kus kõigepealt tuli laskuda alla paljandi ja koopa juurde ja siis üles tagasi Paradiisimäele, mida kutsutakse ka nimega "Kunstnikemägi", sest see olevat olnud üks kunstnike meeliskohtasid, kus ilusaid panoraamvaateid maalimas käia. Vaade oli muidugi tõesti tavapäraselt vinge.
 |
| Peale korralikku laskumist jõudsime paljandis oleva koopani. |
 |
| Vaade Koiva jõe orule, nähtavus pidi olema ligi 15 km. |
Pärast väikest grillipeatust võtsime järgmiseks sihiks Cesise (ehk siis Võnnu) lossi - jälle koht, kus ma kogemata kombel kunagi ei ole käinud, jälle üks huvitav ja vaatamisväärne asi (kuigi Turaidale vastu ei saanud).
 |
| Cesise lossitorn |
 |
| Ja vaade sama torni katuselt linnusele |
Ja lõpuks siis sõit Eestisse üle Muraste piiripunkti, eesmärgiga jõuda Suurele Munamäele. Ma ei olnud kunagi varem sõitnud Smiltenest kirde poole - ja ütleme nii, et kui vajadust ei teki, siis ilmselt ei sõida ka, see oli üks hästi igav teelõik: pikk ja sirge ning mingid väljad vasakul ja paremal... (tõsi, pluss oli, et liiklust oli minimaalselt), huvitavaks läks alles Eesti piiri lähedal, kui hakkasid tekkima mäed. Terava elamuse saime ka, kuna bensupaak sai üsna tühjaks ja juba mingid kilomeetrid enne Haanjat väitis, et olemasoleva sisuga saab läbida null kilomeetrit. Ma õnneks olen kursis, et ta sellel teemal kipub valetama, aga mägistel teedel tekkis teatav mure, et seekord võib aparaadil õigus olla. Õnneks ei olnud, Munamäeni jõudsime ilusti kohale ja sealt Võrru läks juba allamäkke, vast oleks niisamagi elektrimootori abil kohale veerenud. Nüüd siis on see ka tehtud ning poolteist päeva ning 35 000 sammu pärast reisi alustamist jõudsime tagasi koju, väsinud ja õnnelikena.
 |
| Eestimaa katusel |
No comments:
Post a Comment