29. juuni 2020 - jalgrattamõtteid...

IT-tehnoloogia areng on jõudnud nii kaugele, et vahepeal mõlgutan mõtteid, kas peaksin endale hankima parema jalgratta – tõsi ma pole kindel, et mu olemasolev jalgratas on otseselt „halb“.

Mu kasutuses oleva aparatuuri näol tegemist on paraja tankiga (ma üritasin guugeldada, palju ta kaalub, aga kuskilt ei leidnud), millel on kõrge lenks ja mugav sadul, samuti teoorias kolm käiku, millest praktikas kasutan ühtainsat – vähemalt kui kevadel esimene väsimus on mööda läinud. Lisaks on talle peale on kirjutatud Minerva City  ja see on nimi, mis sobib ajalooõpetaja imidžiga imehästi!

Kunstniku nägemus Ateena Akropolist. Sapienti sat!

See kõik ei kõla nagu „püss“, kuid ei tasu unustada, mis eesmärgil ta hangitud sai. Ehk siis hankisin selle omal ajal (2012 kevadel) rahvaloendaja-töö eest saadud preemia eest justnimelt eesmärgiga, et natuke jalgrattaga ringi sõita ja elust rõõmu tunda - ehk siis sõita pigem püstiasendis, vaadata loodust ja loomi ning selle käigus natuke trenni teha.

Ja selles suhtes on meie elukoht super, et ümberringi on võimalik varieerida erinevaid marsruute ja ringikesi, jäädes kõvale kattele ja valida enda sisetundega kaasas käiv distantsipikkus ning mägisuse aste. Vooremaa loodus on imeilus ning igasuguseid linnukesi kuni kotkasteni välja on hulgim ja aeg-ajalt näeb ka loomi – nt. eile tötsas Saadjärve lähistel mingi väike kärplane üle tee, paar päeva varem aga tegi seda mingi väga veidra suuruse ja kõnnakuga loom, kes ei näinud välja ei kassi ega koeramoodi (igaks juhuks ma nüüd ei maini, et üks mu tore õpilane saatis mulle kuu aega tagasi lähikonnas tehtud video, kus nad oma hoovi pealt filmisid klipikese karuemast poegadega põllul ukerdamas...).

Ärgem ka unustagem, et ma olen ilus, ülitark kuid antud juhul ennekõike parajalt paks mees oma parimais aastates – talvel kipub kehakaal 110 kanti, et siis sügiseks jälle saja ligi alla tulla, kuid siiski kolmekohaliseks jääda. Seega ma väga ralliässaks ei kvalifitseeru nii ehk teisiti.

Sellisena on ratas toiminud suurepäraselt – ma olen küll aeg-ajalt mõelnud, et võiks ju mingi vingema ja kiirema pilli hankida, aga tegelikult ilmselt reaalne vajadus puudub. Kui ma soovin teha mingi poolteist-kaks tundi rattasõitu, siis see, et ma kiiremini edasi liigun ja pikema vahemaa läbin selle arvelt, et raskusjõu ja tuuletakistusega vähem võitlema pean, siis minu loogika kohaselt ei tähenda see, et ma paremini trenni teeks. Nii olengi üritanud hoida rütmi, kus kaks päeva kolmest sõidan rattaga ca 30km ja kolmandal päeval käin diskgolfiraja põõsastes oma kettaid otsimas.

Eile tegin siis naljaviluks ära ka „kiiruskatse“, et kui palju mul õnnestub oma pillist välja väänata: sõitsin natuke üle 35 kilomeetrise ringi natuke alla pooleteise tunni, seega ca 24km/h. Esimene ots läks eriti hästi – kodust mööda Tartu-Jõhvi maanteed kuni see otsa sai seoses Piibe maanteele suubumisega tuli 14 kilomeetrit poole tunniga (sekundeid ma ei viitsi lugeda, vaatan lihtsalt kellalt), eks see oli muidugi suht hea sileda asfaldiga ja hoolimata paarist voorenukist suht mõnus pedaalimislõik. Sportlikumad tüübid ilmselt veerevad must mööda nagu isttuvast kassist nkn, aga enda kohta jäin täitsa rahule.

Aga... juunis käisin mõnel päeval koolis jalgrattaga. See on mõnusalt meeldivas kauguses, ca 15km ja kui mul ei ole vaja varustust kaasa vedada, on see isegi suht palava ilmaga normaalselt läbitav vahemaa. Ja see kasvatas mus mõtte, et äkki peaks sügiselgi rattaga koolis käima.

Ühest küljest pole mul vaja kaasas vedada ei arvutit, ei õpikuid (kõik on võimalik kodus üles sättida ning koolis õige koha pealt avada - see ongi koht, kus IT-areng mängu tuli).

Teisest küljest olen ma loomu poolest laisk ja mulle sobib, kui ühildada vajalik kasulikuga – ehk siis ma ei armasta väga trenni teha, kuid kui mul on võimalik see kuidagi ühildada millegi muuga, siis on hoopis teine tera. Ja kui rattasõiduaega on võimalik nihutada võimalikult kaugele sügisesse, siis seda parem mulle – muidu ma tööpäevadel väga ei kipu enam õhtul midagi ette võtma. Talveprobleeme see küll otseselt ei lahenda (isegi kui kliima lubaks ratta või kettaga opereerida, siis pimedas ei taha), aga midagi ikka.

Ning seega tekkiski mõtteaine, et äkki peaks hankima vingema ratta väga veidral põhjusel – mitte, et sellega kiirusrekordeid teha, vaid et see oleks kasutatav reaalse transpordivahendina. Küsimus ei olegi niivõrd transpordile kuluvas ajas, vaid jõukulus (lõppeks ma oleks valmis ka kaks tundi Jõgevale oma teise töökohta sõitma ja pärast tagasi, kui ma oleks kindel, et ma selle käigus pilti taskusse ei pane...). Ehk siis äkki peaksin kelleltki laenama asjaliku ratta ja kõigepealt sellega testima – aga võib-olla kõik mu mõttekäik siin on lihtsustatud jura. 

Sügiseks selgitan ilmselt välja.

Inimene on eelkõige see, mis ta endast ise teeb....

Selleaastane üheksandike lend tekitas mulle heameelt kahe asjaga. 

Tegelikult küll vähemalt kolmega,  nad lihtsalt olid fantastiliselt tore seltskond ja kogu selle viie aasta jooksul mis ma neid õpetasin, ootasin ma nende tundi suurima heameelega (ja nad olid ka esimesed, kellele ma nende “algusest saadik” ajalugu õpetasin, aga see vist pole oluline). 

Esiteks kinnitasid nende valikud ja valikuvõimalused edasiõppimiseks mu veendumust, et olulisem kui põhikool, kuhu ta satub, on see, milliseks ta ennast ise kujundab ning teiseks mu nägemust ajaloo kui õppeaine kohta. 

Selle kohta, et inimesel on kõik võimalused endast “midagi” teha, viitab see, kuhu meie üheksandikud edasi õppima lähevad - kui lähevad. Mäletatavasti on mu põhitöökoht väikses maakoolis, mis on küll pika ajaloo, kuid (loodetavasti hetkel “veel”) mitte kõrge profiiliga - ühesõnaga üsnagi arhetüüpne selline kool. Selleaastaste lõpetajate kamp olid intelligentsi poolest kõik täiesti “normaalsed” noored – loomulikult mõningate erinevustega nii võimetelt kui taustalt – kuid nende tee viib laiali radadele, mis jagunevad laiali üle kogu skaala.  

Võimalik, et mul pole kogu infot, kuid niipalju kui mina tean, siis on nende seis tänasel päeval järgnev. Neli neist jätkab ilmselt Tartus: ühe noore vestlus Poskas ootab küll veel ees – aga ta on karismaatiline ja ma loodan, et ta suudab ennast hästi maha müüa, üks läheb Treffnerisse ja kaks Petersoni. Üks, kelle akadeemiline potentsiaal on esimese kahe “liigast” valis enda edasiseks õppekohaks lähikonna korraliku, kuigi tuhmuva mainega gümnaasiumi - ja see valik sobib kokku tema mugava iseloomu ja vähese ambitsioonikusega (kuigi seal olevat taga olnud ka puhtalt pragmaatilis-logistilised põhjused), teine, kes on Petersoni-minejate liigast, aga väikese (ja kahjuks manduva) maagümnaasiumi. Ehk siis 11st õpilasest kuus jätkab gümnaasiumides. Inimene, kellel pole akadeemilisi huvisid, kuid omab teatavat pragmaatilist meelt ning kohusetunnet, jätkab kutsekas. Kahjuks üks õpilaspaar küll lõpetab, kuid oma tegematajätmiste tõttu sellises seisus, et neid minu teada kuhugi ei oodata ning üks paar osutus nõrgaks, hälbis elumere lainetele ning leidis üheksandas klassis, et õppimine pole nende rida. Neid ootame sügisel taas kooli... 

Kui sügisel käidi meil tutvustamas üht gümnaasiumit, siis rõhutati selle käigus, et sisse astudes vaadatakse ka tunnistust, sest hinded seal annavad pildi ka õpilase tööharjumustest. Kui inimesel on üheksandas klassis tunnistusel kolmepuru, ei ole mingit põhjust eeldada, et ta hakkab gümnaasiumis järsku õppima - tal lihtsalt puuduvad selleks vajalikud oskused. Tegelikult on minu hinnangul kriitilise tähtsusega hetk veelgi varem, kuskil 6.-7. klass: tol hetkel oli küll näha teatavaid erinevusi tasemes, kuid need olid üsna väikesed. Edasised käärid, tõusud ja langused olid seotud juba nende endi valitud käitumisviisiga. 

Siit moraal – väike ja pigem kõrvaline põhikool ei takista midagi – vaja on ainult sobivas kombinatsioonis talenti ja tööoskusi (ühega on võimalik teist kompenseerida).  

Mis puutub ajalukku kui õppeainesse, siis mul on õpetajana sellega väga veider suhe. See meeldib mulle ja ma olen veendunud, et ajaloos toimunud sündmuste ja protsesside teadmine ning veel tähtsam, mõistmine, muudab inimese arenenumaks, läbimõtlevamaks, haritumaks ning huvitavamaks. Ühesõnaga üldse paremaks inimeseks.

Samas ma annan aru, et pragmaatilisest vaatevinklist võttes õpetan ma luksusainet. Kui inimesel napib uudishimu ja silmaringi, siis pole tal ajalootunnis kuuldu-nähtuga mitte midagi pihta hakata, see ei haagi kuhugi külge ja kukub hõredast teadmiste ämblikuvõrgust otse läbi. Ja siinkohal ma ei räägi aeg-ajalt ette tulevatest faktoididest, mis on küll ajalooõpikus põgusalt ära märgitud, kuid Eesti mälumängu MV-l korjavad mõne üksiku õige vastuse. Samas – kui ta ka ei tea ajaloost mitte midagi, ei takista see tal kuidagi oma elu rahulikult edasi elamast ning ta isegi tõenäoliselt ei pane tähele, et tal midagi puudu on. Kuna omasugused kipuvad grupeeruma, ei pruugi talle keegi seda ka öelda, sest ka nemad ei pane tähele. Ja elabki inimene oma elu rahulikult õndsas harimatuses edasi ja midagi halba polegi juhtunud. Seega ma ei võta eriti traagiliselt, kui õpilasel tõesti ei ole peas väga midagi, kuhu ajalooga seonduv kinni võiks jääda, ning olen väga rahul, kui ta õpib ajalootunni käigus selgeks erinevaid üldoskusi, millest tal rohkem tulu võib tõusta - ja kui ta seda teeb ja ma näen, et inimene on nõus vaeva nägema, siis positiivne hinne talle ikka lõpuks laekub. 

Aga eelnevast tuleneb, et minu versiooni kohaselt on ajalugu väga hea indikaatoraine inimese üldise akadeemilise edukuse suhtes: kuigi seal omandatav ei pruugi olla vahetu praktilise väärtusega, siis õpib seal nägema loogilisi ja mõnikord mitte nii otseseid seoseid, infot omandama, töötlema ja ka meeles hoidma, kirjalikku väljendusoskust jne. 

Ning kui nüüd panna jutt kokku, siis tegelikult oleksin ma võinud kõigi õpilaste lennu trajektoori umbkaudu ette planeerida juba vähemalt kaks aastat tagasi nende enda suhtumise, kohusetunde ja huvide järgi (kahjuks mõnel juhul ka perekonna suhtumise järgi). Ning see kõik on omakorda korrelatsioonis üldise silmaringi ja eluterve uudishimuga, ehk siis nende õpilaste üldise esinemisega ajalootundides... 

Eesti oma killuvabrik - "Viimse reliikvia" paroolid gümnaasiuminoorte seas

Teadupärast kubiseb film "Viimne reliikvia" paroolidest, mida iga endast lugupidav eestlane (vähemalt alates mingist vanusest) teab une pealt peast ja suudab vajaliku intonatsiooniga taasesitada.
Mul tekkis gümnaasiumi esimest ajalookursust õpetades mõte, et annaks õpilastele ülesande vaadata seda filmi läbi usuteemade prisma - ning tekkis uudishimu, kui palju tänapäeva noored (nad on seal vast ca 16-17 aastased) nendega kokku on puutunud. Seega täiendasin töölehte lõpuküsimusega, et milliseid filmis kuuldud paroole nad on kuulnud kasutatavat ka väljaspool filmi konteksti. Loomulikult ei ole see teab mis tõsine uuring, aga sellegipoolest lõbus.

Sain suurusjärgus 50 vastust (töölehti võis teha ka sõbraga koos) ning välja toodud kildude arv ulatus ühest paariteistkümneni. Selgus, et film on tõeline killuvabrik - 86 minutise filmi kohta tõid õpilased välja 42 fraasi (kusjuures nende seast puudusid paar sellist, mida ma ise olen korduvalt kuulnud kasutatavat või ise kasutanud - "Õhtuks on mõisameeste laager maani täis, vaja minna pruuti õnnitlema!"ning "Jätka nüüd ise!")

Ja võitja on:

27x "Meil lobisemise eest palka ei maksta!"

Muud äramainimist leidnud killud:
20x "Matsid jäävad matsideks!"
        "Oled sa tont või inimene!?"
18x "Kohe näha, et vanad sõbrad..."
9x "Mitu korda ma pean üht ja sama meest maha lööma?!"
8x "Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!"
    "Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine!"
6x "Ma pole see, kes ma olin eile..."
     "Tervisi teisest ilmast!"
     "Meie reliikvia on vabadus!"
5x "Iga mees on oma saatuse sepp..."
     "Põgene, vaba laps!"
      "Jõudu, külamees!"
4x "Sa vaene vanemateta laps..."
     "Siim on kloostri taga metsas"
      "Olen see, kellest te mind peate"
2x "Me kõik oleme müüdavad"
      "Kahju, et kohtusime, sa rikkusid mu päeva ära"
      "Olen vaba mees!"
      "Olen Rootsi kuningas!"
      "Võtke kinni see põrgukoer!"
      "Sai pisut müratud..."
      "Mu laegas, mu mõõk, mu kübar...."
      "Mehed, teie hobused põlevad!"
1x "Okkaline saab olema sinu tee püha tõe juurde"
      "Vaba mees ei pidanud ju tapma?"
      "Püha Birgitta on mulle ennast ilmutanud"
      "See küll jumala loom ei ole"
       "Küünlad pühade õdede jaoks"
       "Aidaku meid jumal!"
       "Sinu jõud ja võim on sinu vangitorn"
       "Tal on täna laulatus...."
        "Mis meist saab?"
        "See ka mõni patt!"
        "Pühad õed, mis teil seal vankris on?"
        "Mehed, Tallinn pole enam kaugel!"
        "Neli hobusepikkust!"
        "Kas me oleme ikka õigel teel?"
        "Sa oled mulle lapsest saati vastik olnud!"
        "Priiuse rüütel"
        "Kes sa oled? Röövel, salakuulaja, mässaja?"
        "Agnest pühitsetakse nunnaks!"

Keedetud konna lõksust tuleb väljuda, kuni vesi veel leige on! (ja mida ma ise arvan põhikooli riiklikest lõpueksamitest)

Tagantjärgi tarkuste metafoorina on kasutatud kujundit konna keetmisest - kui konn on katlas ja selle temperatuuri aeglaselt, aga järjekindlalt tõsta, siis konn ei saa esialgu arugi, et midagi valesti on ja harjub asjadega järk-järgult, kuid mingil hetkel ei ole pagemine enam võimalik ja konn ongi küpse.

Ehk siis sageli hakkavadki igasugused jamad hiilivalt ja pisiasjadest pihta. Et mitte avastada ennast küpsekonna rollist, andsin eile oma allkirja pöördumisele, kus protesteeritakse aktsiooni vastu, mille vahetu tulemuse suhtes oleks mul tegelikult reaalselt ükskõik ja intellektuaalsel tasemel ma isegi pooldaksin seda. Jutt on siis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate ühisavaldusest selle vastu, kuidas valitsus üritab kobareelnõu varjus läbi suruda riigieksamite kaotamist ka pärast eriolukorra lõppu (ehk siis liigutada selle küsimuse otsustamine pm haridusministri pädevusse, kelle jaoks see tundub olevat idee fix, kuid demokraatlike protseduure järgides tal see korda ei läinud).
Tuvastasin ühe kolleegi FB lõimes kommentaari, mille lühikokkuvõte oleks, et "kas õpetajad on lolliks läinud, et nii hoolega riigieksamite eest võitlevad". Ilmselgelt pole praegu küsimus selles, kas riigieksamid kaovad või jäävad, vaid selles, millises riigis me lõpuks üles ärkame, kui see jama läbi on. Kui normaliseeritakse "eriolukorra tõttu" selliste otsuste, mida normaalolekus ei õnnestu peale pressida, tähtajatu läbisurumine, on loodud juba ohtlik pretsedent. Ja kuigi eksamite teema küsimusena iseenesest on minu hinnangul üsna pisike ja tähtsusetu, siis sellistele tendentsidele on parem võimalikult ruttu pidur peale tõmmata, kuni nad veel ohtlikud ei ole. Ajalugu on täis juhtumeid, kus algselt väike, kuid see-eest mobiliseeritud, monomaniakaalne ja sallimatu klikk on kasvatanud oma mõjujõu tohutult suureks (eesti kultuuriruumi enim mõjutanutest tulevad pähe kohe kristlus, kommunism ja natsism - aga eks neid on küll ja küll veel).

Aga kui ma juba postitama hakkasin, ja teadupärast ma ei raatsi ühelõiguliste postituste nimel bloggerit avada, panen kirja mõned ideed, miks ma tegelikult iseenesest pigem pooldan 9. klassi riigieksamite kaotamist (antud kujul). Ja veelkord rõhutan - mind ei häiri oma tsunftis vähemuses olemine, see on üks neid küsimusi, mida me võime teha üht- või teistpidi. Lihtsalt haridusreps hankigu sellele toetus, mitte ärgu pressigu peale nagu telefonimüüja. Lisaks halvale maigule hoiab see kokku palju halbu nalju tema isiklike laste vanuse ja võimalike probleemide kohta.

* Põhikooli lõpueksamitega ei ole mitte midagi mõistlikku teha. Koolidel endil on sisseastumiskatsed (mis toimuvad varem).

* Lõpueksami läbikukkumisel korraldab kool ise koolieksami järeleksamina. Kui õpetaja ei suuda koostada sellist eksamitööd, et ta õpilane selle eest vähemalt rahuldavat hinde saaks, siis ta ei tunne oma tööd (või õpilasi). Ja kui õpetaja tahab läbi kukutada nõrga õpilase, siis sellise töö tegemine, jäädes JOKK piiridesse, on ka käkitegu.

*Hinded on ainult kolme-palli-skaalal (+ läbikukkumine). Mis on see kvaliteedivahe, mis eristab 75-punktist ja 74-punktist tööd nii et üks saab hindeks "4" ja teine "3"? Lisaks tuleb mainida, et hinde "3" saab ka too, kes tegi 51 punkti peale. Lisaks ühiskonnaõpetuse eksami ametlikust statistikast selgus, et nn. lävendipunkte on alati väga palju rohkem kui "üks-kaks alla lävendi" - ehk siis reaalselt tähendab see, et selliste piirialuste juhtumite puhul õpetajad loevad eksamitöö põhjalikult läbi ja leiavad vajaliku punkti-paar. (Kui keegi veel ei tea, siis põhikooli riiklikke eksameid kontrollivad oma õpetajad - ja üldiselt kui õpilane ei ole just põhimõtteline siga, siis suhtuvad õpetajad temasse väga heatahtlikult).

* Sellisel punktiskaalal on eksami korraldamine mõttetu aja-, raha- ja energiakulu - ma võiks oma õpilastele lihtsalt lakke vaadates need hinded ära panna, nii et need oleksid õpilaste suhtes õiglased (ma tean, millised on nende teadmised ja kui see on kahevahel, siis ma tean, milline on olnud nende pühendumus), see võtaks ära ühekordse närvipinge ja väärtustaks rohkem kogu protsessi.

*Räägitakse, et riikliku eksami kadumine (või lahtisidumine põhikooli lõpetamise tingimustest) võtab õpilastelt motivatsiooni õppida... Ei usu, nagu ma juba mainisin, tegelikult see eksam ei oma tegelikult mitte mingisugust reaalset väärtust niikuinii. Kes tahab ilusat tunnistust, see õpib ja keda ei huvita, see ei õpi ning mitte midagi ei muutu.

*Ei ole võimalik hinnata koolide töö tõhusust. Siin ma natuke nõustun, et tegelikult oleks hea, kui mingi test oleks olemas. Aga jõuame taas selleni, et kui 74% ja 51% töö on hinnatud sama skooriga, ei näita see mitte la persetki!


Mida teeksin mina (ei ole süvaanalüüs kõikide mõjurite kaalumisega, aga lihtsalt, mis mulle tundub loogilisena):

- Seoks eksami lahti kooli lõpetamise tingimustest. Lõpetad kooli praegustel standardtingimustel (kuni kahe puudulikuga), kui oled HEV, saad isikliku õppekava - mis on nkn ilus ideaal -, mille pead täitma.

- Seoks eksami kokku edasiõppimise tingimustega (aga jätaks tagauksevariandi põrujaile).

- Korraldaks viis testi: Emakeel, A-võõrkeel, matemaatika, loodusvaldkond (füüsika-keemia-bioloogia-osa geograafiast) ja silmaringivaldkond (ajalugu-kultuur-osa geograafiast).

- Eksami tulemus väljendatakse tunnistusel punktides (100 punkti skaalas), seega eksami üle laskmine sul küll lõpetamist ei sega, aga "diagnoos" jääb su tunnistusele alles. Ise tead, mille peale välja lähed (eriti kui see on seotud su edasiõppimisega).

- Koolide puhul ei arvestaks mitte keskmist, vaid mediaani ja need, kes tulid lihtsalt kohale nägu näitama (arvestatud kulutatud aega koos mediaanist silmapaistvalt nõrgemate tulemustega), kajastada eraldi statistikas. Ärgem unustagem, et põhiharidus on kohustuslik ja selle omandamisega on täpselt nagu hobuse jooma sundimisega - üks mees võib hobuse vee äärde viie, aga terve koolitäis ei suuda teda sealt jooma sundida.

- Skoorid lähevad üldisesse andmebaasi ja gümnaasiumi lõpus on samasugused eksamid. Nende võrdlemine annab parema pildi sellest, kuidas toimib gümnaasiumide töö oskuste ja/või motivatsiooni arendamisel.