EM Lissabonis - viimane mängupäev ja lõpptulemused

Viimasel mängupäeval saime viigi Türgiga, võidu Portugali üle ja lõpetuseks kaks kesta Iisraeli ja Šotimaaga. Iisraeli vastu tegime ühe rämeda vea, aga vastane tegi niivõrd õnnestunud laua, et me Maarjaga kaotasime „saali vastu“ 42 IMPi; Šotimaa vastu vist ei teinud ühtegi viga, aga ega vastane ka ei eksinud.

Kokkuvõttes siis 21. koht – ja nagu vahepeal tuvastasime, siis meie kirstunaelaks olid justnimelt nõrgemad vastased. Meist tahapoole jäänud võistkondade vastu suutsime saada ühe viigi juures vaid kaks võitu ja kuus kaotust. Võrdluseks: eelmisel aastal Ostendes lahtise koondise 20. koha puhul oli meist tahapoole jäänutega skoor +10 -3; naiste 10. koha puhul +9 -4. Mu enda teooria on see, et sokkudel ei tohi lasta verelõhna ninna saada, eks nemad peavad ju ka kuskilt punktid kätte saama ja mingil määral mängida oskavad ju EMil siiski kõik…

Aga jah, kui me esikümne vastu koorisime keskmiselt 8,25 VP-d (ja sinna sisse jäi baranka Prantsusmaalt), teise kümne vastu 10,08 VP-d ja sabaotsa vastu 7,81 VP-d matši kohta, siis see ei näe väga normaalne välja. (keskmine oleks teatavasti 10 VP-d).

Butleris said Pihel-Indrek +0,14 (selleks nad ju võistkonda võetigi), meie Maarjaga -0,1 ja Hendrik-Irene -0,67. Igaks juhuks tuleb ilmselt mainida, et meil Maarjaga olid teoorias lihtsamad vastased (aga kuidas see praktikas välja kukkus, paistab silma tabloolt) ja Hendrikul-Irenel raskemad. Vähemalt ütles nii mu sisetunne, aga Hendrik tegi kalkulatsiooni, et vastaste butler oli kõigil meil suht sarnane: meie omadel 0,00; Hendrikul-Irenel -0,05; Pihlal-Indrekul -0,09. Seda saab vist seletada sellega, et paljudel kõvadel tiimidel oli üks nõrgalt esinev paar, kes reeglina Eesti vastu lauda saadeti.

Selline mängujärg ei olnud tahtlik taktika. Kuna me leidsime, et sisulist vahet pole, milline paar lauas on, siis panime mängugraafika paika hoopis lähtuvalt inimeste endi ööpäevarütmidest, ehk siis kahevoorustel päevadel ülejäänud paarid mängisid kaks esimest vooru, et saaks linna peale minna, meie Maarjaga mängisime kaks viimast vooru, et saaks hommikul puhata – no ja nii see kõik välja kukkuski.

Jooksvate küsimuste arutelu peale vooru. Üks asi oli kindel: meie paar lõpetas kõik voorud varem, kui võistkonna teine paar 

EM ise lõppes Rootsi võiduga – mis oli väga tore, sest tegemist oli nelja noore ja meeldiva inimesega.

Võitjavõistkond: keskmine vanus 23 aastat, üks neiu on vist 18-aastane, kui ma õigesti aru sain. Küsisin neilt, vanalt nad mängima hakkasid, sain vastuseks et 11, 13, 13, 15.

Teise koha sai Läti, mis samuti oli väga tore, eriti arvestades, et teises matšis oli neil väga kriitiline hetk, kus nad olid Prantsusmaalt suurt kesta saamas, kuid siis nende õnneks prantslased pakkusid suht mängitava 7NT, mida oli võimalik võita, aga väljamängija ei osanud. Kaotus tuli küll suhteliselt kopsakas, aga esiteks omavahelises võrdluses päästeti täitsa mitu punkti ja teiseks katkes halb tsükkel.

Lätlased pjedestaalil. Kui Rootsi võidu puhul laulsid ka taanlased kõva häälega kaasa Rootsi hümni, siis Läti võidu puhul mina küll ei oleks suutnud rohkem kui esimest rida meenutada :)

Eks kunagi teen pikema kokkuvõtte, aga praegu lähen turistitama.