Viimasel mängupäeval saime viigi Türgiga, võidu Portugali
üle ja lõpetuseks kaks kesta Iisraeli ja Šotimaaga. Iisraeli vastu tegime ühe
rämeda vea, aga vastane tegi niivõrd õnnestunud laua, et me Maarjaga kaotasime „saali
vastu“ 42 IMPi; Šotimaa vastu vist ei teinud ühtegi viga, aga ega vastane ka ei
eksinud.
Kokkuvõttes siis 21. koht – ja nagu vahepeal tuvastasime,
siis meie kirstunaelaks olid justnimelt nõrgemad vastased. Meist tahapoole
jäänud võistkondade vastu suutsime saada ühe viigi juures vaid kaks võitu ja
kuus kaotust. Võrdluseks: eelmisel aastal Ostendes lahtise koondise 20. koha
puhul oli meist tahapoole jäänutega skoor +10 -3; naiste 10. koha puhul +9 -4.
Mu enda teooria on see, et sokkudel ei tohi lasta verelõhna ninna saada, eks
nemad peavad ju ka kuskilt punktid kätte saama ja mingil määral mängida oskavad
ju EMil siiski kõik…
Aga jah, kui me esikümne vastu koorisime keskmiselt 8,25
VP-d (ja sinna sisse jäi baranka Prantsusmaalt), teise kümne vastu 10,08 VP-d
ja sabaotsa vastu 7,81 VP-d matši kohta, siis see ei näe väga normaalne välja. (keskmine
oleks teatavasti 10 VP-d).
Butleris said Pihel-Indrek +0,14 (selleks nad ju võistkonda
võetigi), meie Maarjaga -0,1 ja Hendrik-Irene -0,67. Igaks juhuks tuleb ilmselt
mainida, et meil Maarjaga olid teoorias lihtsamad vastased (aga kuidas see
praktikas välja kukkus, paistab silma tabloolt) ja Hendrikul-Irenel raskemad.
Vähemalt ütles nii mu sisetunne, aga Hendrik tegi kalkulatsiooni, et vastaste
butler oli kõigil meil suht sarnane: meie omadel 0,00; Hendrikul-Irenel -0,05;
Pihlal-Indrekul -0,09. Seda saab vist seletada sellega, et paljudel kõvadel
tiimidel oli üks nõrgalt esinev paar, kes reeglina Eesti vastu lauda saadeti.
Selline mängujärg ei olnud tahtlik taktika. Kuna me
leidsime, et sisulist vahet pole, milline paar lauas on, siis panime
mängugraafika paika hoopis lähtuvalt inimeste endi ööpäevarütmidest, ehk siis
kahevoorustel päevadel ülejäänud paarid mängisid kaks esimest vooru, et saaks
linna peale minna, meie Maarjaga mängisime kaks viimast vooru, et saaks
hommikul puhata – no ja nii see kõik välja kukkuski.
Jooksvate küsimuste arutelu peale vooru. Üks asi oli kindel: meie paar lõpetas kõik voorud varem, kui võistkonna teine paar |
EM ise lõppes Rootsi võiduga – mis oli väga tore, sest
tegemist oli nelja noore ja meeldiva inimesega.
Võitjavõistkond: keskmine vanus 23 aastat, üks neiu on vist 18-aastane, kui ma õigesti aru sain. Küsisin neilt, vanalt nad mängima hakkasid, sain vastuseks et 11, 13, 13, 15. |
Teise koha sai Läti, mis samuti oli väga tore, eriti
arvestades, et teises matšis oli neil väga kriitiline hetk, kus nad olid
Prantsusmaalt suurt kesta saamas, kuid siis nende õnneks prantslased pakkusid
suht mängitava 7NT, mida oli võimalik võita, aga väljamängija ei osanud. Kaotus
tuli küll suhteliselt kopsakas, aga esiteks omavahelises võrdluses päästeti
täitsa mitu punkti ja teiseks katkes halb tsükkel.
Lätlased pjedestaalil. Kui Rootsi võidu puhul laulsid ka taanlased kõva häälega kaasa Rootsi hümni, siis Läti võidu puhul mina küll ei oleks suutnud rohkem kui esimest rida meenutada :) |
Eks kunagi teen pikema kokkuvõtte, aga praegu lähen
turistitama.
2 comments:
Tulemusi vaadates torkab silma asjaolu, et mitmel riigil võitlesid pääsu MM-ile välja mängijad, kes olid sama teinud juba mõnes teises (kas avatud või naiste) kategoorias - nt Ekenberg, Ida Grönkvist, Zmuda. Samas on selge, et MM-il saavad nad mängida vaid ühes kategoorias. Kas peaks pidama õiglaseks ja ausaks, et samad tippmängijad võitlevad riigile välja MM-koha mitmes kategoorias, samas kui kohale saadetakse sinna teised (ja võib-olla oluliselt nõrgemad) mängijad?
Vallo
Ma oletan, et järgmistel kordadel peetakse segatiimide EM samal ajal openi ja naistega ning see taandub välja. Aga ega ma muidugi ei tea.
Post a Comment