Praktika aruanne vabas vormis

Vahepeal õnnestus mul laste peal õpetamist praktiseerida. Ehk siis viisin läbi oma pedagoogilise praktika. Selle käigus pidin ma andma 20 ajalootundi põhikoolis, 15 ajalootundi gümnaasiumis ja 10 ühiskonnaõpetuse tundi. Läbi viisin ma selle kahes osas – põhikoolitunnid ja ühiskonnaõpetuse tunnid ühes Tartu-lähedases põhikoolis ja gümnaasiumitunnid ühes Tartu kesklinna koolis. Eks ma kirjutasin selle kohta ka „ametliku“ praktika aruande, aga siinkohal mitteametlik kokkuvõte sellest, millega ma hakkama sain.

Kui praktika lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et see oli äärmiselt positiivne kogemus. Mul oli võimalus olla kahes absoluutselt erinevas koolis ning kahe absoluutselt erineva stiiliga, kuid väga hea juhendaja käe all (üks oli pigem karismaatiline rahvamehe tüüp, kes lasi mul tegutseda üsna pika rihma otsas ja iseseisvalt, teine selline „vana kooli“ tüüpi väärikas naisterahvas, kes mu töödel-tegemistel märksa rohkem silma peal hoidis ja ka enamustes tundides kohal viibis). Ma loodan, et mul õnnestus neilt mõlemalt nende tugevate tahkude koha pealt õppida, igatahes tunnen ma mõlema suhtes suurt lugupidamist ja mulle jäid koostööst nendega väga hea mälestus.

Õpilased olid ka toredad, vähemalt üldiselt ja enamasti. Sama saab ka öelda põhikooli kolleegide kohta (gümnaasiumis puutusin ma kokku peaasjalikult ainult oma juhendajaga, nii et selle kohta ma ei oska kommenteerida. Mulle jäi küll mulje, et seal on üldiselt õhkkond mõnevõrra närvilisem, kuid kuna ma seal asjas nii sees ei olnud, võib siinkohal tegemist olla vaid minu luuludega. Samas see kõlab loogiliselt).

Hoolimata praktikaga seotud positiivsetest elamustest, tuleb tunnistada, et see oli tore, kuid see-eest väga kurnav – mul oli tunde ette valmistades tunne, nagu ma oleksin igal nädalal 2-3 eksamit tegema pidanud ja ma ei kujuta ette, kui hulluks võib elu minna täiskoormusega tegeleval õpetajal. Ilmselgelt ma pingutasin ka mõnevõrra rohkem kui hädavajalik: ühest küljest olin ma ju juhendaja pilgu all – kuigi nad igas tunnis ka ei olnud, teisest küljest ilmselt on tegevõpetajal varasemast mingi kogemus ja pagas olemas, mida ta saab vastavalt vajadusele kohandada, aga ikkagi see koormus oli hämmastavalt suur. Klassi ees tunni andmine see-eest oli juba pigem mõnus ja meeldiv ettevõtmine. Igatahes selle asja käigus tõusid veelgi mu niigi kõrge lugupidamine enda kunagise ajalooõpetaja vastu, kes suutis oma tundidesse sisse pikkida igasuguseid huvitavaid detaile ja samas need ka suuremasse skeemi paigutada.

Eriti omapäraseks tegi asja see, et kui põhikoolis olid mu tunnid tavapärased, 45-minutilised, siis gümnaasiumis oli lisaks materjali keerulisemaks muutumisele vaja anda 75-minutilisi tunde (seega ma andsin neid arvuliselt muidugi vähem, 9 tundi 15 asemel). Ja see oli omakorda nii hea kogemus, et kui ma praegu peaksin andma 45- minutilise tunni põhikoolis, siis tundub see tõelise käkiteona.

Üldiselt sain ma oma klassidega hästi hakkama, ainuke suurem häda oli põhikooli 7. klassiga, kus lisaks raskemale vanusele oli sees ka paar raskemat tüüpi ja liberaalse inimesena, liiatigi asendajana, ei viitsinud ma nendega eriti maid jagada. Ülejäänud klassid (põhikoolis 8. ja 9. keskkoolis 10. klass) suutsid mind rahulikult üle elada. Kuna mu erialateadmised on tõepoolest väga head ja ma ei karda inimestega suhelda (müüjatöö karastus ka selja taga), siis ei tekkinud kordagi sellist hetke, kus ma oleks omadega tõsiselt jänni jäänud või segadusse sattunud. Millega mul aga probleeme tekkis oli see, et ma ei osanud neid väga hästi iseseisvalt tööle rakendadal Eriti niru oli paari- ja grupitööde korraldamine – ma ise ei salli selliseid asju ja nii palju kui mul on kästud neid ülikoolis teha, on mu põlgus nende suhtes üha süvenenud ning ma ei tahtnud õpilasi väga sundida sellisteks asjadeks. Samas peetakse siiski oluliseks, et õpilased harjuks selliseid asju tegema. Igatahes kuna ma olen loomult loengupidaja, kippusingi ma pigem ise kõnelema (ilmselt natuke ka elupõlise üliõpilase häda, loenguid nii palju kuulnud ja nendega nii ära harjunud, et see tundub parima võimalusena) ja andsin tundides liiga vähe iseseisvat tööd. Samas kui mul tulid gümnaasiumis pikad tunnid, siis ilmselge oli, et ma ei saa 75 minutit järjest loengut pidada (mitte, et ma sellega hakkama ei saaks, aga õpilased surevad ära), seega lõpuks kasutasin meetodit, kus esimese asjana otsisin materjalist välja asju, mida neil endil lasta tunnis teha ja alles seejärel vaatasin, mida ma ise rääkida võiksin. Üks tund, mis mul enda hinnangul hästi õnnestus, oli suuresti tingitud sellest, et mul läks hääl ära – selle asemel, et rääkida, näitasin siis õpilastele hoopis youtube’ist tõmmatud klippe (teemaks „kultuur maailmasõdade vahel“).

Teine häda, mis mul oli (või võis olla), et võib-olla ma olin nõrgemate õpilaste jaoks liiga keeruline, kuna ma olin pigem mures selle pärast, et tugevamatel igav ei oleks. Aga seda ma ei oska nii väga hinnata.

Ja kolmas häda – ma ikkagi olen ajaloo- mitte ühiskonnaõpetuse õpetaja. Ühiskonnaõpetuse tunnid olid minu jaoks – hoolimata sellest, et ma ju oma ülikooliteed alustasin politoloogiat õppides – kuradima rasked ja mul ei olnud neid ette valmistada lõbus.

Mõned killud praktikalt:

Kohe esimesel päeval leidis juhendaja, et kui ma juba õpetama tulin, siis ilmselt saan klassi ohjamisega hakkama. Seega leiti mulle ülesandeks, et „panen lastele filmi mängima, eks sa kommenteeri siis neile vajadusel seda!“. Ja jäetigi mind üksi klassi ette, taustaks mängimas Leni Riefenstahli „Tahte triumf“, mida ma ise ei olnud näinud (kuigi Tihasel oli see Lille’is bridžiolümpial arvutiga kaasas). Õnneks ma muidugi teadsin sellest filmist ja sellega seonduvatest asjadest piisavalt, et vajadusel kommenteerida…

Tegin ühiskonnaõpetuses töö (9. klassile), kus üheks teemaks (ja kordamisküsimuseks) olid Eesti erakonnad. Töös oli siis ülesanne, kus nad pidid nimetama 4 parlamendierakonda – sellega said nad üldiselt hakkama; neist vähemalt kahe liider – ka siin ei jäänud enamus hätta, kuigi sisse tuli ka huvitavaid asja ja millised kaks neist kuuluvad valitsusse. Sellele küsimusele tuli õigeid vastuseid 19st null.

Kaheksandas klassis rääkisin barokist ja muuhulgas mängisin neile lõike muusikast (Bachi „Toccata ja fuuga…“, Vivaldi „Aastaajad“, Pachelbeli „Kaanon“). Mingi hetk hakkasin edasi rääkima ja siis tõusis poiste seast käsi ja järgnes küsimus: „kas selle Bachi asja võiks uuesti taustaks mängima panna?“ Paningi.

Üldiselt olin ma tööde järeletegemise suhtes väga liberaalne – kui inimene tahab oma hinnet parandada, lasku käia (st. minu jaoks oli OK ka kolmede-neljade järgivastamine). Ainult et ma tegin järeltööd õpilaste jaoks tüütumas formaadis (kuigi kindlasti mitte raskemas). Tulemus oli, et ega keegi eriti ei viitsinud positiivseid hindeid parandama tulla. Nii et ma ei saa aru, miks õpetajad kurdavad õpilaste üle, kes neid järeltööde tahtmisega uputavad. OK ajaloos on see ilmselt lihtsam – annad kätte ülesande midagi „kirjeldada“ või „võrrelda“ ja õpilased juba kahetsevad, et nad testis põrusid.

Kaheksandale klassile tegin testi paari peatüki peale, valikvastustega. Minu lemmikküsimus, kus kõik neli vastusevarianti ka 15 õpilase seas ära märgitud said, oli järgmine:

Aafrikast toodi Põhja-Ameerikasse neegerorje peamiselt töötama

A) Kullakaevandustes

B) Puuvillaistandustes

C) Metsalangetamisel

D) Kanalite kaevamisel

Populaarseim oli teadagi kullakaevanduste variant…

Seitsmendale klassile korraldasin kontrolltöö, lisaklausliga, et nad võivad kasutada oma töövihikut. Kui ma seda neile ette teatasin, puhkes suur ruigamine (kuna kordamisküsimusi oli palju, kuigi neist vähemalt kolmveerand oleksid pidanud neil olema töövihikus lahendatuna juba olemas, st. ainult maha kirjutamise vaev), aga nad rahunesid siiski maha. Ja tunni lõpul tuli paaril noorel juba pähe ka intelligentne küsimus: „kui töövihikut võib kasutada, kas siia võib siis kirjutada ka vastuseid muudele teemadele?“ Ma siis teatasin, et „see ei ole keelatud“.

Kümnendas klassis oli õpilastel ühe tunni teema kodus mingitele asjadele vastused leida. Mõned õpilased tegid kohati koostööd – mitte, et see mulle nüüd üllatuseks oleks ja see ei olnud ka otseselt keelatud, nii et mingit paanikat me sellest tegema ei hakanud. Aga igatahes oli mul võimalus järgmist tundi alustada lühikese sõnavõtuga plagiaadi teemadel umbes nii: „Kui teile on antud ülesanne, siis by default eeldatakse siiski, et te teete selle ise ära, sest on väga raske hinnata arvamusküsimust, millele on kahel õpilasel sõnasõnaliselt sama arvamus. Aga igatahes kui te teete edaspidi kellegagi koostööd – ja kuna te pole inglid, vaid õpilased, siis tõenäoliselt mingi selline juhus tekib – siis esiteks pidage meeles, et kirjutage jutt oma sõnadega ringi, vähemalt ei ole teil sõbraga täpselt samu vigu sees ja kui te tõepoolest midagi ümber kopeerite, kandke hoolt, et see tekst ei oleks highlightis!“. Nimelt oli ühele sellisele koostööprojektile kopeerimise käigus õrn highlight külge jäänud.

Eks igasuguseid lõbusamaid ja vähemlõbusamaid seiku oli veel, aga vast aitab ka. Igatahes olen ma väga rõõmus, et ma sain praktikaga tegeleda – ja samuti olen ma rõõmus, et see läbi sai. Eks näis, kas (või pigem millal) ma siis tegelikult õpetajaks hakkan.

Kuidas ma Druvas Duzisel omaenda juunioriaega meenutamas käisin

Iga aasta sügistalvel toimub Läti väikelinnas Druvas juunioride bridžiturniir, mis viimastel aastatel on olnud samas ka Läti juunioride meistrivõistlusteks. 

Alates sellest ajast, mil Aivar Tihane otsustas pesapaiga Pärnust Riiga üle viia, ehk siis üheksakümnendate teisest poolest, on ka Eesti juuniorid seal turniiril osalenud (ja üsna edukalt, ma kahtlustan, et eestlased on seal rohkem esikohti saanud kui lätlased). Erandiks polnud ka see aasta. Kuigi mu enda juunioriajast hakkab mööduma juba 10 aastat, leidsin ma, et tegemist oli nii toreda üritusega, et ma läheks käiks sealt heameelega veel kord läbi ja tutvustaks seda ka praegustele noortele – ning kuna kõige suuremaks pudelikaelaks on transport, siis võtsin oma Getzi, laadisin sinna peale neli erinevas vanuses (13-24) noort daami ja läksin ise sohvri/mentorina kaasa (siinkohal tänud ETBLile transpordi taaskordse toetamise eest!). 

Kokkuvõttes oli Eesti selleaastase delegatsiooni suuruseks 17 inimest: Eesti juunioride koondis, sedapuhku koosseisus Jonatan– Martin; Taavi– Kristjan, kaks võistkonda (4 paari) Saaremaalt, Johanna Tallinnast, kes mängis paaris põliselanikuga ja, nagu eelpool mainitud, üks võistkond Tartust – Susanna-Saara ja Mirjam-Marie. Viimase paari muudab omapäraseks see, et ühel neist oli vanust napid 13 aastat ja teisel mängukogemust napilt paar kuud. Eesmärgid, mis ma bandele sättisin, ei olnud küll absoluutväärtuselt kõrged, kuid arvestades asjaolusid mitte ka väga lihtsad. Susanna-Saara puhul leidsin, et „hea“ on paarikal tulemus esimese poole sees ja „rahuldav“ Top-66% seas, Mirjam-Marie puhul „hea“ oleks Top-66% ja „rahuldav“ Top-90%. Võistkondliku turniiri puhul leidsin, et „rahuldav“ oleks kõrgem koht kui eelviimane ja „heaks“ ei osanud midagi tarka pakkuda. Lõpuks leidsin, et kuna kohal on kaks võistkonda Saaremaalt, siis nende mõlema edestamine oleks seda kindlasti (suvistel Eesti võistkondlikutel meistrivõistlustel jäid tartlased saarlastest pikalt ja kindlalt maha).

Sõit Tartust Druvasse üle Riia möödus suuremate õnnetusteta, kuigi võttis aega ca 6 tundi (millest pool tundi tegime Riias peatuse). Kohapeal registreerimise end ära. Kuus koolisööki + neli turniiri + kaks ööd kooli ühiselamus (kolmesed toad) läksid kokku maksma 20,5 latti, nii et turniir oli äärmiselt odav ja oleks võinud veel odavamaltki läbi ajada, kui me oleksime olnud nõus ööbimisega klasside põrandaile paigutatud madratsitel. Etteruttavalt võib öelda, et kui ma järgmine kord Druvasse juhtun minema, siis võtan ma kindlasti ööbimise madratsitel (ja soovitan seda ka teistele), sest esiteks ei olnud see ühikas ilmselt oluliselt mugavam variant – kuigi ta oli omaette, oli ta siiski suhteliselt kehva heliisolatsiooniga ja mõnevõrra jahe ja teiseks tuli taas mängu see „omaette“ aspekt – ühikas ööbides ei olnud eriti mugav osaleda koolimajas toimuvas melus. Paraku ei osanud ma seda ette näha, sest ma ei teadnud, kuskohas ühikas asub – omal ajal ööbisin ma eranditult kõik ööd madratsitel. Süüa anti hästi. Vähemalt koguse mõttes, kvaliteet oli suht keskmine koolitoit, nii et mulle sobis ilusti.

Üritus algas reedel juunioride koondiste ringmatšiga, kus osales 5 võistkonda: Läti U-25, Läti U-20, Leedu U-25, Eesti U-25 ja Soome U-20. Võit läks Läti U-20le, Eesti sai 3. koha. Samal ajal sellega toimus soojenduspaarikas. Selle omapäraks oli, et osaleda võisid kõik, ka mittejuuniorid, aga auhinnad olid ette nähtud ainult juunioride esikolmikule. Kokku osales 43 paari ja suurepäraselt esinesid Susanna- Saara, kes said 61,6%-ga viienda koha, juunioridest olid nad koguni teised! Vinge saavutus.

Mina mängisin seda Johannaga (kelle partner osales juunioride koondiste matšil), meie tulemuseks kujunes 58,7% ja 7. koht ning üle 50% said ka Mirjam-Marie (51% ja 19. koht) ning kaks Saaremaa paari (Kevin Org – Rauno Pihel ning Milvi Prii – Hanna Tuus), kes jagasid 50,7%-ga 22.-23. kohta.

Edasi järgnes ööturniir (vanuse alampiiriks 19 aastat, võitjapaar saab 75% sissemaksudest), kus ma otsustasin kaasa lüüa paaris Janis Neimanisega (a.k.a Zombis). Mul ei olnud selles suhtes küll mingit head eelaimdust, arvestades, et ta oli juba enne turniiri algust kõikuvas olekus, aga samas leidsin, et see on mu viimane šanss Druvas bridži mängida (sest edasi olid ainult juunioride üritused) ja mul on ükskõik, kui midagi kehvasti peab minema, seda enam, et mind peibutati osavõtumaksu tasumise ja tasuta napsiga. Mängisime küllaltki hästi, aga paraku ei piisanud sellest rohkemaks kui 59,5% ja 5. koht. Esikoha saanud leedulased said 69%, seda me poleks saanud isegi perfektse esitusega.

Laupäeval oli päevakorras paariturniir, mis koosnes kahest sessioonist. Seekord esines suurepäraselt Johanna, kes paaris Aleksis Zalitisega sai hõbemedali! Võitlus oli tihe, kullast jäi neil puudu üsna napilt – 0,4% (ja sama napp jäi ka edu pronksmedalistide ees). Õnnitlused!

„Puhastest“ Eesti paaridest läks kõige paremini koondislastel – Jon-Martin olid kuuendad, Taavi-Kristjan seitsmendad. Saara-Susanna esinesid taas väga hästi, nende saagiks jäi 12. koht 55,4%-ga. Marie ja Mirjam mängisid esimese sessiooni suurepäraselt, olles seal 13. kohal 55,5%-ga. Kahjuks ebaõnnestus neil õhtune sessioon, kus saadud 30% maandas nad lõpuks 30. kohal 42,8%-ga (seega minult hinne „rahuldav“). Üle 50% ei õnnestunud saada ka ühelgi Saaremaa paaril (parimad olid Prii-Tuus 26. koha ja 44,41%ga).

Pühapäeval toimus võistkondlik turniir (6x6 jaotust), osales 15 võistkonda. Siin oli Eesti koondis veel enne viimast matši juhtimas, kuid seal saadud kaotus kukutas nad troonilt. Esikoha suhtes juhtus selline veider lugu, et soomlased ei saanud viimast vooru mängida, kuna nad pidid kiirustama lennukile ja neile läks kirja vaba voor, ning koos sellega said nad kõrgeima punktisumma. Samas leiti, et neile medaleid siiski ei anta, kuna see viimase vooru mänguvabastus sättis nad võrreldes lähikonkurentidega eelisolukorda ja kuld anti viimases voorus meie omi võitnud lätlaste pundile, kes lõpetas soomlastega sama skooriga. Ja meie koondis sai sellest tulenevalt pronksi.

Tartu punt, nimega Võidurõõmus Röövelööbik (mis lätlaste kirjapildis nägi välja „Voiduroomus Roovglobik“ – seega kui tahate saada veidraid võistkonnanimesid, andke lätlastele hunnik täpitähti), esines väga viisakalt ja nagu selgus, püsis viimase vooruni medalikonkurentsis. Seal saadud 14-16 kaotus tiimilt, milles mängis Johanna koos kolme lätlasega jättis nad siiski 6. (5., kui soomlased maha arvata) kohale ja aitas Johanna pundi neljandaks, aga sellegipoolest taas suurepärane saavutus. Saaremaa esipunt (Prii-Tuus, Org-Pihel) jäi neist maha täpselt ühe punkti ja ühe koha, teine Saaremaa võistkond (Henrika Trave – Kreta Rand, Magnus Kaldjärv – Andres Rüütel) esines küll tagasihoidlikumalt, kuid suutis samuti viimast kohta vältida.

Huvitav nali juhtus teises matšis, kui mingi suvaline võistkond (Ogre) tegi tüdrukute vastu pakkumise 1♠ - /stopp/2♦ ja Saara küsimusele, et mis toimus, andsid vastuse, et „nõrk, kuuese ruutuga“ (ja et ilma stopita oleks see sundiv). Saara manitsustele, et nii ei tehta, anti suurte siniste silmadega vastus, et „aga meil mängivad kõik niimoodi!“… Nojah, igatahes selge, et tegu ei olnud tahtliku sohimänguga, vaid hoopis teadmatusest tekkinud segadusega, mainisin seda Karlisele ja palusin tal selle seltskonnaga väike bridžialane loeng ette võtta…

Tagasiteel suunati meid mingi hetk liiklusõnnetuse tõttu ümbersõidule ja kuna ma ei suutnud leida kohta, kust ma tagasi Riia-Liepaja maanteele saaksin keerata, sõitsin Tartusse üle Jelgava. Ma küll kahtlustasin, et see tegi paarikümnekilomeetrise ringi, aga pärast google mapsiga järgi kontrollides selgus, et kuna mul oli niikuinii plaanis naasta ümber Riia sõites, tegi see mu marsruudi hoopis paar kilomeetrit lühemaks! Nii et säh sulle „otseteed“.

Igatahes oli vahva üritus, tüdrukud tundusid ka päris rahulolevad olevat ja järgmisel aastal üritan võimaluse korral seda taas väisata. Ja kutsun kõiki juuniore (bridžis on juuniori vanusepiiriks 25 aastat) sedasama tegema!

Kuidas ma koolis tundi andmas käisin

Sellel nädalal käisin üle 16 aasta esmakordselt koolitunnis. Ja mitte ühe, vaid koguni kaks korda, kõigepealt korra kiibitsemas ja seejärel ise "tulejoonel". 

Nimelt ühe ülikoolis võetava aine raames pakuti meile võimalust minna kiibitsema ajalootundi Karlova koolis. Ma siis läksin ja vaatasin. Teema oli Egiptuse jumalad ja loeti seda kuuendale klassile. Üldiselt kulges tund ilusti, üks kuuendik sai hakkama sellise pärliga, et kui jutuks tulid jumalad Geb ja Nut (põhimõtteliselt Taevas ja Maa) ja et nad olid omavahel abielus, siis pomises ta omaette, et „abielu ongi kepp ja nutt!“ Õpetaja kas ei pannud seda tähele või lihtsalt targu ignoreeris ja suuremat elevust sellest ei tulnud. Hoolimata sellest, et õpetaja pidada olema rangemat tüüpi, olid õpilased sellised mitte-väga-rahulikud, aga pigem entusiastlikul moel, mitte häirival. Nagu õpetaja kommenteeris – kuues klass ja kuues tund, mis neist ikka oodata. Ja see asi hakkas mulle muret valmistama, kuna asjalood olid kulgenud sedasoodu, et sama aine raames oli meil ette nähtud ka praktikapäev Lähte koolis, st. et ühel päeval anname meie ajalootunde. Ja kuidagi oli sattunud nõnda, et minu peale jäi kuuenda klassi tund. Teema veel umbluum kui Egiptuse jumalad – nimelt Mesopotaamia suurriigid (mis on üsna konkreetselt selline asi, millest keegi juba nädala pärast niikuinii enam midagi ei mäleta) ja tegemist samuti kuuenda tunniga. Seda enam, et mul oli plaanis pigem loengu stiilis tund teha. Nii et palju õnne mulle.

Reedel siis oligi mul esmakordselt võimalik klassile tundi anda – ja seda hulga kiibitsejate (kaastudengid, õppejõud ja kaks kooli ajalooõpetajat) silma all. Ja tuleb tunnistada, et see kukkus päris hästi välja – õpilased töötasid kaasa üllatavalt entusiastlikult ja kui ma neilt midagi küsisin, üritasid innukalt vastata – vähemalt mõned neist. Kui esimese veerandtunni järel veel mõni kiikas aknast välja ja mõni vaatas üle õla seinakella poole, et kui kaua veel kannatama peab, siis sealtmaalt edasi nad seda ei teinud. Ja kui mul alguses oli mure, et kas ma ikka kogu tunni suudan ära täita, siis see kukkus ka ideaalilähedaselt välja – tunni lõpuks oli mul plaanitud töölehtede täitmine, aga ma mingi hetk katkestasin selle, et kontrollida, mida nad on teinud ja sealt jäi paar viimast laused kodus lõpetada. Igatahes alustuseks sain ma õpetamisest küll igati positiivse kogemuse. Loomulikult ma saan aru, et mul oli praegu ilmselt ses suhtes kerge, et ma sain tegeleda lihtsama osaga – nimelt tunniandmisega ja ma ei pidanud tegelema paberimäärimise või aruandlusega, samuti olid ilmselt õpilased natuke taltsamad, kuna hunnik kõrvalisi inimesi oli nende selja taga tagapinkides. Aga ikkagi, mulle meeldis.

Ahjaa, lõbus seik juhtus veel. Kui me pärast teist tundi klassist väljusime, siis küsis õpetaja minult, et kas ta tunneb mind kuskilt või miks ma nii tuttav välja näen. Ma ise olin ka juurelnud, et miks tema mulle tuttav tundub ja kuna tal tekkis sama mõte, siis ilmselt ei olnud tegemist luuludega. Lõpuks mõtlesin välja teooria – väga tõenäoliselt oli ta üks viimaseid inimesi, keda ma pidin üle lugema oma rahvaloendajapõlves. Vähemalt mulle tundus, et mingi temalaadse olemisega naisterahva puhul oli tekkinud e-loendusel mingi tõrge (seoses Lähte tänavanimede muutmisega) ja ma pidin seal kohapeal käima ja teda uuesti üle lugema. Mälu peab kinni ikka imelikke asju.

Postimees Online: ta tegi seda jälle!

Slovakkia - viimane päev

Eilne võistkondlik turniir ikaldus lõpuks samuti. Enne eelviimast vooru olime tõusnud 6. kohale, aga siis saime suure kaotuse, mis kustutas meie lootused kõrgele kohale. Viimase vooru võit tõstis meid taas kuuendaks, kuid kuna Sven-Vasja unustasid ühe jaotuse sisestada, sai lõplikuks kohaks seitsmes. Paarika mängimisest me loobusime, kuna selgus, et ühel paarikal on 30 jaotust ja me ei jõuaks täna seda lõpuni mängides enam lennukile. St. et tuleks kuskil kaheksa jagu mängimata jätta ja vastu võtta 50-protsendiline tulemus. Sven käis küll uurimas, et kas on võimalik, et meile arvestataks keskmine protsent lihtsalt mängitud jagude pealt, aga arvestades, et temagi paarikat ei mänginud, siis ilmselt see ei olnud võimalik.

Mingit viitsimist midagi huvitavat ette võtta igatahes ei olnud, vabaks jäänud aega kasutasime selleks, et käia võistkonnaga koos väljas söömas (ilm soosis veel värskes õhus einestamist – Eestis seda võimalust vist enam ei ole, kui ma juttudest õigesti aru olen saanud) ja õhtul istusime niisama koos. Olaf saab meilt ca 40 erinevat õllekorki – aga kahtlane, et nende seas väga palju uusi on...

Täna hakkab pihta tagasiretk, loodetavasti edeneb see kiiremini kui siiatulek. Peagi näeme!

Slovakkia - 5. päev

Eile hommikul käisin linna peal jalutamas, giidi saatel. Jalutuskäik oli suhteliselt lühike, tiirlesime peatänava keskel paarisaja meetri raadiuses ja giid seletas olulisemate majade kohta, lisaks veel mõnede kohta mida me ei näinud, aga mille asukoha ta käeviipega paika pani. Kokkuvõttes suht tavaline asi – mingil ajal kiusasid katoliiklased protestante, mingil ajal vastupidi, siis tuli paavst Johannes Paulus II külla ja kuulutas kiusatud katoliiklased pühakuiks ning vabandas kiusatud protestantide ees. Siis selgus, et Kosice on Ungari ajaloos väga oluline olnud, muuhulgas on siia (ümber) maetud Ferenc Rakoczi II. Kapten Tenkeši kohta ei räägitud midagi... Viidi kohalikku kirikusse, see oli päris uhke nii seest kui väljast. Eriti seest, altar oli uhkelt kaunistatud ja vitraaže jagus ning seina peal oli ülalnimetatud Ferenc Rakoczi elukäiku kujutav maal. Ma küll magasin maha, aga ma arvan, et sinna kirikusse ta maetud oligi. Teine suurem kirik oli olnud kunagine jesuiitide pesa, mille tornid olid kahjustada saanud maavärinas. Ma ei teadnudki, et sealkandis maavärinaid on, ka giid ütles, et see oli midagi väga ebatavalist. Katedraali juures oli vinge purskkaevude patarei, mis võnkus muusika taktis, sellest ma isegi tegin mingeid pilte Maksi fotokaga, aga ma ei saa neid praegu üles riputada.

 

Mingi kuju kohta teadis giid rääkida, et see pandi püsti pärast katkuepideemiat ja see kujutas Neitsi Maarjat, aga mingi hetk tulid protestandid ja sodisid samba peale, et too ei ole neitsi. Siis tehti kujule neitsilikkuse kaitsmiseks voorusvöö – st. pandi ümber aed, mille sisse ehitati igasuguste muude kaitsepühakute kujud, tähtsaimatena nende seast Ungari Elisabethi (kes on ka linna kaitsepühakuks) ja Ungari Margareti omad. 

Samuti oli neil mälestusmärk linnavapile. Nimelt olevat Kosice esimene linn maailmas, millel olevat olnud oma vapp – või vähemalt vanim, kes seda tõestada suudab, kuna selle kohta on kirjalikud allikad. Mine võta nüüd kinni.

Päeva lõpuks oli meil võistkondlik turniir, peale viit vooru üheksast oleme üheksandal kohal, nii et midagi eriti head ei ole, aga igasuguseid šansse veel on. Vähemalt sai kahes viimases voorus hoolega slämminivool müdistatud. Eelviimases voorus tuli meil välja 28-punktine 7NT ja 6 ärtut rekontraga (pange jah Lightneri kontra...), viimases voorus tuli välja veel üks 7 ärtut. Suured slämmid olid tõsised reklaamjaod meie süsteemile, eriti 7NT, kui me olime kogu saalis ainsad, kes üldse trumbitat mängisid: jagu nr. 4 siin: http://esfg2013.bridgeclub.sk/Results/mmslv4t7-1.htm . 1 paar mängis 7 pada, 14 paari mängis väikest slämmi pajas  ja 14 paari piirdus pajageimiga. 

Luks, siga, tegi mulle ka veel tünga vastastele pakkumist seletades - ta ise väidab küll, et kogemata. Nimelt peale releejärgnevust teatas ta, et ma olen lubanud sellist jagu nagu mul oligi, 3 ässa, 1 kuninga ja ärtuemanda. Ma siis vaatasin oma lehte ja teatasin talle, et kuningat ma talle küll lubanud ei ole ja ega mul ei olegi ühtegi. Ikka tore elamus, kui sa pead jääma väljamängijaks seitsmes trumbitas! Seepeale Luks kohmas, et ahjaa, tõesti, aga et see ei olevatki tema jaoks oluline olnud, peaasi, et mu ärtuemand olemas on. 

Suure slämmi pakkusid ära vaid Tšehhi koondislased Kopecky-Macura, kes olid ka üks kahest paarist, kes suutis lisaks meile ära pakkuda 7 ärtut selle matši viiendas jaotuses (jagu 13): http://esfg2013.bridgeclub.sk/Results/mmslv5t9-1.htm . Aga jah, too matš meie vastastel ebaõnnestus täielikult niikuinii. Või pigem meil õnnestus täielikult. 70:3 kaheksa jaoga on ikkagi väga muljetavaldav saak. Nagu kiusamiseks – vastas olid needsamad sloveenid, kellega me väikeriikide EMil viimases voorus kohtusime ja seal oleks selline mõrv tähendanud meile esikohta. No mis parata.

Täna on siis ees ootamas viimased neli vooru võistkondlikul ja õhtul ilmselt mängime paarikat.