Arizona - 25. märts

Vahepealne eetrivaikus oli peamiselt tingitud kahest tegurist: esiteks taastusime kaks päeva turistitamisest, mis tähendab, et väga palju ei teinud ning teiseks, veel olulisemana, tabas meid vahepeal netikatkestus. Kusjuures kaks päeva ilma netita elada ei olegi väga hirmuäratav…

Üleeile kasutasime juhust ja tegime väikese grillipeo kanavarraste ja burgeritega. Kaubandusvõrgus müüdavad burgerid olid igatahes parajat mammutimõõtu: hankisime kamba peale (neli täis- ja kolm poolinimest) kolm burgerit, tegime need pooleks ja ikka oli üks neist järgmiseks hommikuks säilinud.

Muidu kuskil väga ei käinud, lihtsalt õhtul tekkis igatsus rämpstoidu järgi ja loivasime Starbucksi. Rääkisime seal ühe daamiga paar sõna juttu, kes kurtis, et ta töötab kodust ühele idaranniku firmale, mis tähendab, et ta peab sisuliselt poolest ööst tööle hakkama ja on väga unine. Tundis siis huvi, kustkandist me pärit oleme ja kui kuulis, et Eestist (ma ei mäletagi, kas me ütlesime Eestist või Euroopast…), siis jutu jätkuks maksis meie joogid kinni. Nagu ta ütles, siis lihtsalt selleks, et näidata, et ameeriklased on tegelikult toredad inimesed – nad ikka tunduvad suht palju seda Trumpi-nimelist õnnetust põdevat.

Eile läksime Tuulega kaasa vaatama, kuidas ta tööd teeb. No eestlastele ju ikka meeldib vaadata teist inimest tööd tegemas. Selleks sõitsime Estrella mägedesse (45 minutit Los Angelese poole) ja vaatasime, kuidas tema ja ta tudeng linnupesadest poegi välja tõstsid ja mõõtsid. Pärast paari pesa kaaperdasime lapse ja läksime matkarajale – mis antud tingimustes: mägine, kitsas ja kivine tee ning +30 kraadi – osutus suht korralikuks katsumuseks. Sestap veetsime õhtu rahulikult basseinis logeledes ja ei teinud midagi.

Bioloogid ei lase linnupoegade ahistamisel end ühestki segajast heidutada

Matkarada Estrella mägedes. Võib-olla ei olnud lapsevankriga sinna minek parim mõte....

Peitepilt - leia sisalik (taas Estrella mäed)

Meie koos kaaperdatud lapsega. Too ärkas reisi lõpuks ikka üles.

Nagu on kirjutatud Inglisillale otium recifit vires – ehk siis puhkus taastab jõu. Täna läks jälle turistitamiseks, käisime Lõuna-Arizonas sellises kohas nagu Kartchneri koopad. Tegemist on selles suhtes väga huvitava asjaga, et need on avastatud üsna hilja – 1973. aastal – ja pärast seda tüübid hoidsid seda veel 14 aastat salajas, kuni saadi piisavalt hea taustatöö taha, et sellest looduskaitseala teha: muidu oleks sisuliselt kindel olnud, et koobas oleks suht ära reostatud. Pilte kahjuks sellest ei ole, kuna koopas neid teha ei lubatud ja ma ei viitsi ka selle nimel guugeldada, aga värgid koobastes olid tõsiselt võimsad ja hoolimata sellest, et sinna saamise eest tuli maksta 23$ näost, oli asi seda suhteliselt väärt.

Tagasiteel saime osa veel ühest puht-ameerikalikust nähtusest – ehk siis liiklusummikust kiirteel. Viimast kümmet miili läbisime ca tund aega ja kui autos poleks kaasas olnud mängu „Black Stories“, oleks see vist suht närviline istumine olnud, praegu oli lihtsalt „minor inconveniance“. Ning vasakul pool manas loojuv päike taevasse mägede taustale täiesti fantastilisi värve…

 

Päikseloojang Lõuna-Arizonas - Tuul-Siim said selle ilusti purki püütud

Arizona - 22. märts

Tänane päev jätkus turistitamisega. Hommikul ärkasime hotellis üles, sõime sisse hommikusöögi ja kütsime juba enne kella üheksat rajale. Hommikusöögi juures oli huvipakkuv aspekt, et seal sai endale vahvleid küpsetada selle juurde: tainaautomaadist lasid endale topsitäie tainast, valasid kuumale rauale, keerasid korra ringi ning kahe ja poole minuti pärast oli vahvel käes. Kuigi muu hommikusöök oli natuke „meh“, siis sellest piisas, et päeva hea tujuga alustada.

Esimene peatuspaik oli Walnut Canyon – mis oli väga maaliline kant kaljude vahel, kaljudesse olid kunagi indiaanlased endile pesad sisustanud. Ja tõe huvides tuleb mainida, et see meeldis mulle isegi rohkem kui Suur Kanjon. Viimane on tõesti lihtsalt liiga suur, et hoomata – kuigi ta kahtlemata on muljetavaldavam jne. Walnut Canyon see-eest on lihtsalt ilus ja kompaktne. Ja samuti muljetavaldav, arusaadavates mõõtmetes.

Vaade Walnut Canyonile

Mäe sisse sisustatud eluasemed

Eluasemed lähivaates: mis nii viga ehitada, kui katuse pärast pole vaja muret tunda

Ilm kusjuures oli seal selline, et meil oli hea meel, et olime tõhusamad riided kaasa võtnud: mäe peal (ca 2600 m üle merepinna) oli vast ca 15 kraadi sooja ja vinged tuuleiilid.

Päikeseprillid + jope oli suhteliselt mõistlik kombinatsioon

Üks papi küsis meilt, et kas me tahame pilt kanjoni taustal. Täiesti omaalgatuslikult (inimesed on siin tõesti sõbralikud). Me siis tahtsime

Edasi sõitsime Barringeri meteoriidikraatri juurde, mis on tuntud selle poolest, et see on üks kõige paremini säilinud meteoriidikraatreid. Meteoriit, mis selle tekitas oli suhteliselt väike (50-meetrine), aga ta tuli suht hea kiiruse ja nurgaga vastu maad ja jättis järgi augu, mille läbimõõt oli natuk üle miili ja sügavus praegu 550 jalga (ca 180 m) – algselt pidi olema olnud 700 jalga, aga 50 000 aasta jooksul on sinna mõnevõrra pahna sisse kandunud. Lisaks niisama ilus olemisele kasutati seda kraatrit USA esimeste astronautide treenimisel.

Maarja uudistamas Apollo mooduli treeningvarianti

Meil veel vedas selles suhtes, et sattusime sinna täpselt selleks ajaks, kui algas giidiga tuur ning hea meel on kuulata inimest, kes teab, mida ta räägib ja teeb seda entusiastlikult. Lisaks igasugusele astronoomilis-geoloogilisele jutule valgustas ta meid ka selles suhtes, kuidas seda kraatrit uuriti ja mis sellega kaasnes: nt. et algul arvati, et tegu on vulkaanikraatriga, aga Barringer, kes oli geoloog, jagas ära et see peab olema meteoriidikraater ja siis hankis maalapid, kavatsusega hakata kraatri põhjast kaevama, et meteoriit kätte saada, mis tema teada seal pidi olema. Tõsi, see ei olnud paraku võimalik, kuna need asjad põhimõtteliselt plahvatavad – aga toona seda ju ei teatud. Ja et hiljem mingid kohalikud farmerid ostsid ära ümbritseva maa ja tegid seda üliodavalt, ning hakkasid seal pidama lehmi, et ei peaks maamaksu maksma (põllumajanduslik kasutamine, kuigi maa ise väga lehmapidamist ei soodusta) ning tegid kuidagi Barringeri perekonnaga diili kraatri majandamise üle, ning kui sealt tõmmati mööda Route-66, sündiski hea äri. Ja muud sellist huvitavat.

Kraater

Järgmiseks sammuks võtsime kivistunud metsa (Petrified Forest) – mis põhimõtteliselt kujutas endast kristalliseerunud puutüvesid. Nagu Siim seletas (ta on geoloog, nii et võib eeldada, et ta valdab antud teemat), siis tõenäoliselt sündis see nii, et puud maeti kiires korras vulkaanilise tuha alla ja järgnevate protsesside käigus asendas see puu struktuuri. Või midagi sellist (ma kuulasin poole kõrvaga). 

Kivistunud mets: need asjad näevad tõesti välja nagu puutükid ja antud koht meenutas puulõhkumisplatsi.

Üks selline puutüvi pooleks saetult ja lihvitult - sealsamas kõrval olevas muuseumis

Kohapeal oli ka muuseum, kus oli eksponeeritud erinevaid tolle kandi sauruste luukeresid ja makette ja muud sarnast. Ning muuseumitöötaja juhtis meie tähelepanu ekspositsioonis olevatele koproliitidele ning arvas, et tegi meile teene, et me võime nüüd vanduda oma emade kuuldes, nii et nood ei saa midagi aru. Ma küll avaldasin kahtlust, et meie emad on selleks liiga kõrgelt haritud, aga noh, tänud sellegipoolest. Muide, Luksile meeldejätmiseks:  dinosõnnikut sai osta muuseumist, mis oli meteoriidikraatri juures.

Lisaks sellele oli muuseumis ka luukerede makette erinevatest sealkandist leitud sauruste kujudest. See väike käkk esiplaanil oleva seljas on pisike ja armas lendsaurus.

Kuigi algul oli plaanis veel üht Metsiku Lääne stiilis turistilõksu külastada, siis see jäi ära proosalisel põhjusel: me ei leidnud seda üles: me teadsime ainult linna, kus ta olema pidi, aga muu info väljaselgitamine kuidagi ikaldus ja kuna kell ei olnud ka väga vähe, siis leidsime, et ei viitsi selle otsimisega enam tegeleda ning sõitsime tagasi staapi. Homme tõenäoliselt võtame turistitamist natuke rahulikumalt ja pigem lebotame. Aga näikse.

Arizona - 21. märts

Eilne päev läks väljasõiduks. Ehk siis leidsime, et laseme võõrustajatel natuke endast puhata ja kaome kaheks päevaks Arizona avarustesse ära. 

Hommikul võtsime auto ja sõitsime põhja poole, ilm oli ilus ja tee oli hea, õnnestus ära näha ka mingid suured kotkad tee juures hõljumas. 

Tüüpiline maanteevaade

Meie esimene siht oli Sedona – see on pisike huvitav linnake, ca 10 000 elanikku, kes tõenäoliselt tegelevad peamiselt jumalakummardamisega (nägime vähemalt nelja erinevat kirikut, millest ühe parklas tegime lõunapausil pikniku), kunsti loomisega (tee kõrval oli kunstilinnak – või noh, artistide pesa – ja mitu galerii sarnast värki) ja turismiga. Nimelt asuvad linna kõrval maalilised punased kivimoodustised, millest üks meenutab kella, vähemalt kaugelt vaadates, lähedalt on ta pigem kroon, ja teine kindlust. Käisime siis seal küngaste vahel jalutamas ja vahtisime natuke ringi.

Maarja taustal vasakul pool Castle Rock (siit nurga alt ei ole sarnasus linnusega nii suur) ja paremal Bell Rock

Mina sellesama Bell Rocki ees

Juhend, kuidas terviseradadel käituda. Hobuseid kardavad kõik.

Edasi sõitsime veel põhja poole. Turismiga tegelemine on kohalikel õnnestunud piisavalt hästi, et linn ära ummistada, ma arvan, et ca 10 km loksusime ummikus. Ja kui sealt läbi saime, siis sattusime huvitava tee peale, mis jooksis läbi kohalike mägede, vahepeal tõustes päris kõrgele (ca 7500 jalga üle merepinna) ja pakkus äärmiselt maalilisi vaateid. Eestlasena olen ma alati mägede peale kade olnud...

Nojah, aga ega me siis niisama ei sõitnud kogu seda aega, lõppsiht oli Suur Kanjon. Selle kohta polegi nagu palju öelda – vägev igatahes. Ainuke protest on, et loomad ei teinud kaastööd, üritasime pildile saada nii kotkaid kui ronki, aga kaamera väljavõtmise peale tegid nood lihtsalt sääred ja varjusid kuhugi. Ja isegi kohalikke ohtlikke oravaid ei näinud: seal olid mitmes kohas väljas sildid, et oravate eest tuleb hoiduda, sest "oravad hammustavad ja kannavad kirpe; kirbud hammustavad ja kannavad katku!"

Sõitsime ühte punkti, kus sai natuke mööda kanjoniserva alla ronida. See tegelikult oli päris lihtne ja oleks võinud vabalt põhja välja jalutada, aga mõte sellest, et pärast tuleks ka üles tagasi tulla, hoidis meid siiski tagasi ja peagi pöörasime otsa ringi. Tartu "aeglane surm" on igatahes selle kõrval poisike. 

Ka Maarja käis üle kuristiku serva kiikamas

Mina loomulikult ka - see on tehtud sellel rajal, mis alla viis

Rada ise on selline. Allaminek ei tundunudki nii halva ideega. Äkki, kui nad kunagi üles saamiseks lifti tekitavad, siis lähen.

Veel rajapilte

Edasi jalutasime mööda serva ringi ning mingi hetk kraamisime oma kompsud kokku ning tulime tulema. Me oleme suht kõrgel mägedes, sest kanjonist Flagstaffi tee ääres oli metsaalune kohati täitsa lumine ja mõned mäetipud niisamuti. Mäed olid jälle nii ilusad, et mul tuli jälle kadedus peale.

Öö veetsime ühes motellis Flagstaffi kõrval ja täna on plaanis oma ringreisi jätkata, menüüs eeldatavalt kanjon, meteoriidikraater, kivistunud mets ja kui mahti jääb siis Metsiku Lääne stiilis turistilõks.

Phoenix - 20. märts

Täna käisime hommikul  linna peal laiamas – ehk siis kohtusime ühe Maarja „kirjasõbraga“. Huvitaval kombel langeb tolle nimi (nii ees- kui perekonnanimi) kokku Twilighti autori omaga  - ja Twilighti tegevus ju toimub kohati Phoenixis, aga ei, tegemist ei ole sama inimesega. Ja tal on sugulane, kes töötab loomaaia sõbralike gepardite valvurina – ma olen kade…

Maarja ja Stephanie brunchil

Läksime Tempe linnaossa brunchile – kohta, mis pidi olema „THE place for brunch“.  Sobis küll ja süüa anti hästi. Pärast seda tehti meile väike tuur läbi kvartali, kus ma sain kätte kirjandusliku ilmutuse, et paljud Iron Druidi sarjas mainitud kohad ja asutused on ju tegelikult Phoenixi linnastus – ma küll mäletasin, et tegu oli Arizonaga, aga Tempe ja Scottsdale jms. asjad mul küll enne siia tulemist mingeid kellukesi helisema ei pannud. Siin ka ei pannud, enne kui tänavanurgal Iiri pubi nimega Rula Bula nägin. Linnaosas oli ka pisike pargike, Alice Imedemaalt temaatikaga - jänesekujud ning hiiglaslik kroketiskulptuur.

Ameerikas on ka küülikud suuremad kui mujal

Kroket niisamuti

Hiljem sõidutas Stephanie meid natuke mööda linna ringi ja lõpetasime loomaaia ja botaanikaaia vahel pargis, kus oli üks kohalik vaatamisväärsus, mida tuntakse kui „auguga kivi“. Mulle tundus ta küll pigem künka, kui kivina, aga kui kivi siis kivi, lõppeks geoloogilised peensused pole mind kunagi eriti morjendanud. Ehk siis liivakivisse oli sisse uuristunud auk, mida väidetavalt iidsed hohokamid olid kalendrialaseks vaatlusteks kasutanud (päikesekella ekvivalendina, ma oletan).

Vaade auguga kivile

Pilk kivi otsast paremale...

... ja vasakule

Reisi lõpetuseks tiksusime natuke selle kivi juures oleva järve kaldal, mis nägi natuke sürrealistlik välja: ilus ja nagu päris järv koos päris puudega. Nagu polekski keset kõrbe. Järve kallas oli linde täis, kes olid suhteliselt julged, samuti lõugasid härgkonnad ning järves hulpis ringi ka kilpkonn.

Mõned järve ääres elutsevad linnud. Kilpkonn suutis paraku just pardi nina alt ära sukelduda

Edasi leidsin, et palava aja võib ka maha magada ning nüüd õhtul läks Maarja kohalikega kinno ning mina imiteerin töötegemist. Tegelikult siis hoopis peamiselt plogin ja veedan aega guugeldades mind reisist saadik kummitanud laulu „Run, rabbit, run“ – mis käis läbi filmist Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele. Laulu taust on päris huvitav ja veelgi huvitavam on, et youtube’ist kommentaare lugedes selgub, et ma pole kaugeltki ainus, keda see asi on kummitama hakanud.

Ahjaa, mingi ajalooõpetajana tegutsemine on mul siin siiski ette näidata. Nimelt võtsin kaasa paar õpikut (mingil hetkel tuleb siiski imiteerimisest samm edasi minna) ja Säde on 6. ja 7. klassi õpikud läbi lugenud – ta vist peaks olema umbes neljandas klassis. Huvitav, miks mu „päris“ õpilased seda teha ei suuda?

Phoenix - 19. märts

Eile läksime õhtu lõpetuseks veel mööda mägesid turnima, tegime paarikilomeetrise ringi kohalikus pargis. „Park“ on muidugi eestlaste jaoks väga tinglik nimetus – puid polnud seal ollagi. Küll oli aga igas suuruses ja vormis kaktuselaadseid asju ja mitmesuguseid lilli jms. Ühesõnaga – kõrb küll, aga kujutluspilt Saharast siia ei laiene.

Püha Patricku päeva puhul oli kiirteede märkidel paaris kohas silt: „Roolijoodikud ei leia mitte kullapotti, vaid raudtrellid!“

Kaktus õitseb, meie taustaks ja meie taustaks omakorda suur küla, ai, vabandust Phoenix

Täna tahtsime minna kohaliku indiaanimuuseumi. Meie nördimuseks selgus, et pühapäeviti on see lahti alates kella ühest, mitte üheksast nagu muudel päevadel. Seepeale tegime lihtsalt plaanid ümber ja läksime kohalikku kaubanduskeskusesse, et vaadata mereelukaid. Selgus, et ka seda pole veel avatud. Seega tuli leppida hommikupoolikuse logelemisega ja pärast lõunat läksime ikkagi muuseumi. Seal siis selgus, et tolles kohas oli täitsa olnud vett ja niisutust – aga kuskil 1450 oli kohalik hohokami kultuur pillid kotti pannud ja laiali läinud…

Muuseumi sissekäik

Vihmaohtu küll polnud, aga muuseum jagas väliekspositsiooni vaatajaile kohapeal kasutamiseks vihmavarje, mis dubleerisid ka päevavarjuna

Hohokamid olla mänginud palli. Tõenäoliselt oli pall kivist või kõvast kummist, nii et ilmselt palliga vastu pead saada ei tahaks

Hiljem muuseumi poes tundis müüja – selline 75+ vanem väärikas naisterahvas – huvi, kust kandist me pärit oleme. Vastus „Põhja-Euroopast“ talle ei piisanud, uuris edasi, me siis ütlesime, et Eestist. Natukese aja pärast tundis ta huvi, et kuidas me Venemaasse suhtume ja pani meile südamele, et me ikka (+ Läti ja Leedu) vaataks ette, sest vaevalt neile sellest Ukraina poolsaarest piisab. Eks ma siis mainisin, et meie elu on jah mõnevõrra selline, et seda võib võrrelda olukorraga, kus kõrvalkorteris elab vägivaldne kirvemõrtsukas, kellele sa lihtsalt ei meeldi… Aga igatahes üllatavalt teadlik daam.

Õhtul tegime veel väikese jalutuskäigu kohtades, kus Tuul kontrollis oma lollilõkse (tuntud ka lindude pesakastide nime all) – tõsi, sealt ta vist midagi huvitavat ei leidnud – ning seejärel sõitsime üles mägedesse suurlinna tulesid vaatama.

Kõrb on ju kollane, eks? Tavaliselt pidi ta küll suht porikarva olema

Maarja koos kujuga mingitele looduskaitsjatele (kui ma õigesti aru sain). Huvitav, kui meie omadele ka selline labrys kätte anda, kas siis hakkavad pead lendama?

Maarja saguarokaktuse jalamil. Taustal on näha hobuseid, seal peeti mingit ratsaretke. Huvitav oli see, et meil paluti mitte üle silla jalutada, kui hobused seal all on - loomad kardavad.

Leidsin ka suure ja võimsa sõbra. Ta isegi ei torkinud väga.

Vaade mäetipult Phoenixi linna tuledele

Phoenixi reis: 19. märts

Sinna – ja võib-olla kunagi tagasi ka

Kuna Tuul kolis ajutiselt teisele poole maakera, ehk siis Phoenixisse, ja kunagi kergekäeliselt ja pahaaimamatult sõpru külla kutsus, leidsime Maarjaga, et kasutame selle võimaluse ära. Kuna märtsi lõpp on Eestis teadagi milline, siis tundus see hea ajana, eriti arvestades, et üks nädal sellest kahest jääb niikuinii koolivaheaja alla ja igasuguste jooksvate asjade korraldamine on mulle poole lihtsam.

Nii siis juhtuski, et pärast neljapäevast tundide lõppu viskasin oma seitse asja kohvrisse ja startisimegi Tallinna suunas. Minek oli planeeritud nii, et lennukiga Tallinn – Helsingi – London – Los Angeles ning edasi võtame üüriauto ning sõidame ühe soojaga Phoenixisse välja. Plaani hea külg oli see, et kui kõik laabub, siis ei teki meil raskusi aklimatiseerumisel – jõuame siia kohale umbes kesköö paiku ja väsinult ja nkn keerame magama, plaani halb külg aga see, et minek võttis aega (alustades ärkamisest Tallinnas) ca 31 tundi – mis tähendab seda, et selleks ajaks, kui me auto rooli saame asuda, oleme reaalselt juba üle ööpäeva teel olnud. Ja kes teab, mis konditsioonis me sel ajal oleme. Ühesõnaga taustal oli ka variant, et ööbime kuskil tee peal, kui ikka üldse ei jõua.

Minek läks suuremate raskusteta, kuigi aega lennukis oli vaja palju surnuks lüüa, siis sain ma seoses ekraanide olemasoluga ilusti hakkama. Magamine mul küll väga ei õnnestunud (tunnike või umbes nii), aga Maarjal see-eest läks sellega paremini, mis eesootavat autosõitu arvestades oli hea märk.

USAsse sisse saamine läks suht kiirelt ja rahulikult – vist ca pool tundi kõigi asjatoimetustega kokku ja olimegi üle piiri. Viimane tõke meie teel oli päris huvitav – tolliametnik, orientaalse päritoluga meesterahvas, vaatas meie paberimajanduse üle, luges ette meie nimed (kusjuures täiesti korrektselt) ja kommenteeris „from Estonia? Welcome and „aidaa!“. Ju siis sattus keeltehuviline.

Auto rentimisega läks nii, et kui meil oli alguses plaanis hankida compact klassi auto (paberimajanduse järgi „Nissan Verso või parem“) ning juurde võtta GPS, siis seal pakuti, et mitte väga kallimalt saab klassi võrra kõrgema auto, millel on juba navi sees ja kui me tahame Phoenixisse sõita, siis oleks meil võib-olla nii mugavam. Lasime end siis ära rääkida, et saame Nissan Maxima (tüüp leti taga küsis, et kas me eelistame Jaapani või USA autot ja oli üllatunud, kui me eelistasime Jaapani oma), aga kui platsile läksime, siis lasime end seal tütarlapsel ära rääkida, et võtku me mingi Chrysler (kuna Nissanit parasjagu käepärast ei olnud, aga oleks võinud lasta organiseerida – aga me leidsime, et meil on savi ja oodata ka ei viitsi). No ja siis saimegi mingi kuradima tangi – ning sõites ei jõudnud mulle küll kohale, et see eriti parem oleks kui meie kodune Auris. Tõsi, kui vahepeal 90mph sisse lükkasin, siis oli näha, et ujub paremini, aga ma ilmselgelt ei ole suure auto inimene.

Meie kasutuses olev aparaat: Chrysler 300C

Sõitsime siis vaheldumisi juhtides Phoenixisse kohale, liiklus oli suht rõve, nagu arvata oligi. Sõitsime LA äärelinnu pidi paarkümmend miili tunnis keskmise kiirusega. Vahepeal olime mõlemad küll üsna kustunud, aga saime kõrvalistmel täpselt parasjagu taastuda, nii et jõudsime ilma suuremate probleemideta kohale. Ainuke huvitav hetk tekkis bensujaamas, kui tuvastasime, et me ei tea, kuidas bensuluuk lahti käib (selle me leidsime üles) ja veel hullem – milline kütus sinna sisse käib. Selle lahendasime ära telefonikõne abil. Ning siis veel lisaks ka see, et kuidas kohapealne tankimiskord käib, aga sellegagi probleeme ei tekkinud – teenindajad on siinkandis tõesti üsna sõbralikud ja abivalmis.

Nagu arvata oligi, siis kohapealse ajaga aklimatiseerumine probleeme ei valmistanud, ärkasime kaheksa paiku üles. Kliima on siin suht troopiline – ehk siis hommikul on meeldivalt soe ja päev rõvedalt soe, palmid kasvavad igal pool ning rõdu peal käivad koolibrid tassist joomas – kaks meetrit eemal istuv inimene neid ei morjenda. Hommikupooliku siis veetsime tagahoovis basseinis ligunedes, isegi mina hulpisin vees (võrdlusmomendiks: Eestis ei ole piisavalt soe, et ma suvel üldse vette jõuaksin). Ning pärast seda läksime Maarjaga kohalikku kaubanduskeskust avastama. Hetkel peame siestat ja eks õhtul vaatame natuke lähikonnas ringi ja teeme plaani, et mis edasi saama hakkab. Ainuke kindel punkt on hetkel see, et ma tahan Suurt Kanjonit näha, kõik muu on paindlik.

Elul pole väga vigagi: aja aga basseinis käed-jalad laiali ja vedele veepinnal

Või siis vedele lamamistoolis

Iganenud Mõtlemise lõksus

Leidsin Bridgewinnersist ühe huvitava artikli ja otsustasin selle tõlkida eesti keelde ja avaldada autori loal ka oma plogis.

Natuke taustast: aeg-ajalt kerkib ikka üles diskussioon teemal, kui palju peaks kasutatavaid süsteeme piirama, kui palju lubama. Bridgewinnersis on viimasel ajal ilmunud täitsa mitu artiklit, kus inimesed toovad välja argumente, miks piirangud ei ole head jne. 

Antud artikkel on kasvanud välja sellestsamast – aga kuna see oli üldiselt hästi kirjutatud ja nii mõnedki näited on ka meie jaoks „elust enesest“, siis leidsin, et see võib olla üldhuvitav lugemine – mitte ainult bridžist, vaid mõtteviisi(de)st.

Kõigega ma küll ise päris nõus ei ole, aga see polegi nii oluline.

Vabandan, kui tõlge natuke rustikaalne välja kukkus, tegin selle lihtsalt oma lõbuks ja käigu pealt.

David Yates: „Iganenud Mõtlemise lõksus“

Kogu diskussioon teemadel nagu „segamine“, „meetodid“ ja „soovituslikud kaitsed“ põhineb ekslikul eeldusel, et õigesse lepingusse jõudmine on oluline.

Enne kui teil tekib automaatne reaktsioon „Yates on lõplikult segi keeranud“ (ups, hilja juba) – tahaksin ma seda mõttekäiku mitmel tasandil arendada.

Esiteks, enamasti ACBLi [Ameerika bridžiliidu] turniiridel mängides ei ole praktilisest vaatevinklist oluline, et sa jõuaksid õigesse lepingusse.

Eile klubis saime me hakkama järgnevaga:

* Me jätsime pakkuda kaks lumist väikest slämmi

* Me mängisime suhteliselt hea suure slämmi asemel väikest ja puterdasime selle 12 tihile

* Me mängisime pärast jobu pakkumisjärgnevust tõsiselt halba 6NT lepingut, kaheta

* Läksime taha tõsiselt lootusetus ja kehvas geimis (pidanuks olema -2, oli -1)

* Valisime vale geimi ja läksime taha.

Ei ole just hea saatekiri, kui me peaksime otsima pädevaid võistkonnakaaslasi Vanderbilti [üks USA suurturniire] jaoks. Sellegipoolest saime me esikoha ja ACBL premeeris meid 4,08 meistripalliga. Peaaegu sama palju, kui Vanderbilti avavooru võidu eest saab ja aega kulus poole vähem – nii et milleks meile üldse võistkonnakaaslased? Tundub, et 64% on uus 43% - ja kusjuures, tegemist oli ühe suurema klubiga riigis.

Sellest lähtuvalt on empiirilised tõendid, et õigesse lepingusse sattumine on oluline, napid. Õige leping on lihtsalt üks petlik idee, mille on su pähe istutanud liigne tagantjärgi vastamine laua taga tekkinud küsimustele.

MIS TOIMUB

Ok, et täiesti aus olla, võib-olla õiges lepingus olemine siiski on veidike oluline. Eelmises klubis me ei saanud esikohta, kuna mu partner otsustas kontreerida vastaseid 3♠ lepingus, kui nad olid teel nelja, mis läheb üheta. Nood omakorda rõõmsalt rekontreerisid ja skoorisid selle eest 960. Eriti kurb selle juures on see, et ma ei olnud kordagi pakkunud, et julgustada partnerit 5pp-ga kontreerima ja pakkujad, kes „segasid“ teisi vastaseid, ajasid nood sageli 3NT-sse, mis tuleb välja ületihidega.

Ühes teises jaos otsustas mu partner passida sisse mu toetuskontra ja me saime jaotusest 6%. Emma-kumma tegemata jätmisest oleks võitmiseks piisanud. Õiges lepingus olemine on abiks, kuid see ei pruugi olla hädavajalik.

Ja ainuke põhjus, miks me pidime ise mõnevõrra hoolikad olema, oli meie vastaste tulemus 16. jaotuses:

 2♣ ei oleks minu valik, aga see selleks.

4NT = „blackwoodi tegemata ei tohi ju slämmi pakkuda?“

6NT = partner ilmselgelt tegi kvanteteku!

7NT = jah, ma tunnen, et täna on minu õnnepäev!

Pärast seda ilmselget pakkumisjärgnevust selgus, et ♥Ex on soldati ees ja selmet minna neljata, said vastased puhta maksi.

Nad olid loomulikult selle üle väga rõõmsad ja õnnitlesid üksteist pakkumise eest, kuigi neil polnud õrna aimugi, mida tähendab 4NT – ja seda hoolimata aastatepikkusest kogemusest.

Seega kui te arvate, et veidrate konventsioonide lubamine segaks olulisel määral ACBLimaa pakkumissüsteemide õlitatud masinavärki, siis ilmselgelt olete te suitsetanud liiga palju meditsiinilist kanepit.

AMMUSTEL AEGADEL

Vanal hallil ajal ei kasutanud inimesed konventsioone. Võib-olla ainult Staymani ja Blackwoodi – ning nad olid nendega rahul. Aga neil ei olnud vaja mingeid nõmedaid leiutisi nagu „uus odavmast sunnib“, „2-way uus odav“ või spiraalreleed.

Meil olid „naturaalsed“ süsteemid. Ja meil oli intonatsioon. Selle abil teadsid mängijad alati, kas pakkumine oli võistlev, kutsuv või sundiv. Seega ei olnud vaja mingeid maksi näitavaid kontraid. Ja kui sellest veel ei piisanud, siis tõenäoliselt kuulsid sa vähemalt korra pealt, kuidas seda jagu saalis pakuti, enne kui see sinu lauda jõudis.

Mu isa ütles kunagi mulle: „Ära lase kellelgi rääkida vanadest headest aegadest, see on vale. Ma tean, sest ma elasin neil headel aegadel: Majanduskriisid, sõjad, genotsiid, eelarvamused, segregatsioon ja lintšimine. Vanad ajad sakkisid.“

Seega võtan ma enda peale selle, et tunnistada, et vanasti olid ACBLi bridžimängijad vastikud, õhk oli suitsust paks ja pakkumine põhines uskumatul kogusel illegaalsel teabel. Bridž oli täpselt selline, nagu Ron Andersoni räägitav lugu sellest, kuidas tema ema bridžiseltskond täpsustas 1♣ avapakkumisi, öeldes kas:

„Üks risti.“

„Risti“

„Ma alustan ühe ristiga“.

ACBLi turniirid olid selle kõige suhtes vaid pisut paremad – nagu ka bridžimängijad. Selline siis oligi bridži kuldajastu.  Nagu on öeldud: „Kui midagi on mäletamiseks liiga valus, siis me lihtsalt unustame selle…“

Seega võib öelda, et õigesse lepingusse jõudmine ei olnud ka neil ilusatel aegadel oluline, kuna paljude inimeste pakkumisskillid olid suuresti seotud nende vokaalse võimekusega. Kuna kõik jõudsid niikuinii samasse lepingusse, luges ainult mänguoskus.

Näete siis? Mul on jälle õigus.

MIS BRIDŽIMÄNGUGA JUHTUS

Aja jooksul muudeti mäng üha puhtamaks. Sisse toodi pakkumiskaardid, seda hoolimata nutvatest ja karjuvatest bridžimängijatest, kes keeldusid neid kasutamast. Illegaalse teabe kasutamisega tegelevad reeglid sõnastati ümber – vanad reeglid lubasid argumenteerida, et mängija valitud käitumisviis oli loogiline, mitte et ka teised variandid on mõistuspärased. Kit Woolsey lood  „Neljas Otsuses“ ei olnud midagi ebatavalist – ainult et sel puhul oli illegaalse teabe kasutamine nii nahaalne, et Kit ja ta partner kaebasid, kuigi tulutult. Enamasti sa ei näinud sellise asjaga isegi vaeva, kuna sul polnud mingit võimalust saada normaalset otsust. Eriti kui sa olid noor.

Bridžimaailm siiski arenes edasi, isegi nii kaugele, et suitsetamine laudades lõpetati.

Arenes ka pakkumine. Eksperdid muidugi olid alati aru saanud pakkumisteooriast ja meetoditest. Edgar Kaplan kahtlemata teadis, mida ta laua taga tegi – kuid sama ei saa väita paljude kohta, isegi kui nad mõnda või isegi kõiki tema raamatuid lugenud olid. Nüüd aga pidi ka ülejäänud maailm aru saama ning kasutama süsteeme ja meetodeid, et sagedamini korralikku lepingusse jõuda.

Need meetodid olid tahes-tahtmata märksa keerulisemad kui senine kontreerimine vaiksel või kõval häälel. Nagu Larry Edwards armastas lõõpida: „kui ma kontreerin vaikselt, siis ei tohi sa sealt pealt ära minna!“ Nüüd on meil Bridgewinnersi foorum täis postitusi teemadel „mida see kontra tähendab?“ või „kas see on sundiv?“ ja hulk päris häid mängijaid mõlemas leeris ning mõned vastust võlgu jätmas.

Unustage ära sellised asjad nagu Tugev Pass või Multi. Või 1NT avamine singliga. Fakt on see, et suur enamus ACBLi liikmeid ei suuda hakkama saada 2/1ga rohkem kui Ron’i daamid oma naturaalse pakkumisega ilma oma „lisadeta“.

KUIDAS ASJAD TEGELIKULT ON

Ma ei eitagi, et Tugeva Passi või ülekandeavangute lubamine oleks segav. Kuid segav on ta hoopis muudel põhjustel kui need, mida inimesed tavaliselt ette kujutavad.

Isegi tänapäeval on laua taga palju illegaalset infot. Oletagem, et avajal on suhteliselt tugev leht mõlema kallismastiga ja ta avab 1♠ ning vastajal on 1-3 või 2-3 kallismastid. Arvestades kui halvasti paljud mängijad pakuvad, õpivad nad ajapikku sellist olukorda lahendama tempoga.

Versace-Laurial on omad meetodid selliste asjade väljaselgitamiseks. Jimmy Cayne’l on meetodid. Meckwell ja kogu Diamondi võistkond avavad sellise lehega 1♣ ja neil pole probleeme.

Juhan Tuhal ei ole meetodeid, kuid ta üritab infot edastada tempoga. Kui ta seda teha ei saa, siis talitab ta juhuslikult. Kuid kui vaadata tulemusi, võib tuvastada, et mängijad, kes ekraanide taga lahendaksid need asjad juhuslikult, saavad ilma ekraanideta asjaga hakkama märksa paremini kui eeldada. 5-4ga teevad nad oma hüppe aeglaselt ja 5-5ga kiiresti.

[Lauri: Minu kogemuse kohaselt on meil tavaline probleemiallikas inimesed, kes mängivad vahelepakkumisele trahvikontrat. Õnneks neid küll palju ei ole, aga siiski aeg-ajalt kohtab järgmisi asju: „mõttepaus + kontra“ = jõudu on, aga otsest vastasseisu pole, „mõttepaus+pakkumine“ = oli neljane mast jne.]

Siinkohal üks jagu hiljutiselt regionaalilt. Kõik tsoonis, partner avas esimeselt käelt 2♥ (nõrk), vastane passis ja mul oli ♠Sxxxx / ♥ KET / ♦Sx /♣Äxx. Ma tõstsin selle 3♥-sse ja see jäi mänguks. Brian Glubok tegi avakäiguks ♦10-ne. Panin oma kaardid lauda, partner vaatas neid ja küsis „mis see 3♥ oli?“, millele vastased kommenteerisid „raamatu järgi!“. Ja kui partner lõi teise ruutu kinni, lõõpis Brian „näed, leidsimegi oma klapi!“. Ning kõik tundsid end hästi.

Saalis oli teisigi häid mängijaid, kuid meie vastased olid tõenäoliselt parim paar. Kuna Glenn Robbins passis neljandast käest tempos, said nad sellest jaotusest 12%. Vastastel tuleb 5♦ välja, kuna selle võitmiseks tuleb üles leida ♣S, mida ei saa valesti panna. Hiljem ütles Glenn, et ta arvas, et ta polnud piisavalt tugev, et tsoonis neljandal kõrgusel pakkuda ja arvas, et Brian tõenäoliselt balansseerib ning ta saab pakkuda kontra peale 5♦ ja 3♠ peale 4♦. Paraku oli Brian kontra jaoks natuke nõrk. Aga pakkunuks Glenn 4♦ - kuidas saaks Brian mitte tõsta geimi kaardiga ♠ÄT98 / ♥S /♦T965 /♣KT43? Kui Gluboki käsi balansseerib, kuidas ta partner ei paku geimi lehega ♠E / ♥xxx / ♦ÄKExxx / ♣Exx?

Märkelehelt selgus, et POOLED paarid olid täpselt neljas ruutus. Kuus paari olid selles lepingus ja vaid kolm geimis. Ma usun, et seda annab selgitada tempoga, mis ütles, et ülepakkuja oli suhteliselt nõrk. Teised mängijad mõtlesid liiga kaua ja lõpuks pakkusid 4♦, mille peale partner teadis oodata nõrkust. Loomulikult paarikal võtad sa alati kindla plussi, mis annab rohkem kui +50, kuid geimi tõstmata jätmise põhjust võid sa ilmselt otsida tempost. Ma ei süüdista kedagi valemängus. Ja võib-olla algas pakkumine mujal teisiti. Aga mida ma tahan öelda, on see, et „kaardihinnangut“ mõjutab sageli ka eetiliselt küsitav käitumine.

Pärast jagu naljatasin ma vastastega, et nad on kangekaelselt eetilised ja kõik naersid selle üle, aga kõik me teadsime, et tegelikult said nad sealt jaost tünga.

Aga tagasi kallismastide manu.

VEIDRATE MEETODITE KASUTAMISE TEGELIK MÕJU

Juhan Tuhk suudab jõuda oma parimatesse lepingutesse üle ootuste edukalt, kui arvestada tema puuduvaid meetodeid. Pakkumise (pass) 1♠ - 1NT, aeglane 3♥ järel pakub ta partner 1-3 kallismastidega 3NT.

Kuid kui lubada erinevaid pakkumisvigureid, leiab Juhan end mängimas Carrotti avangu vastu. Ning passi asemel ootab teda ees 2♥ avapakkumine, mis lubab ♥♣ või ♠♦ kahemastilehte ning 6-11pp. Ning vaene tuhajuhan ei suuda end sellest korralikult välja tempotada. Selleks ajaks kui tema või ta partner ikkagi mingi pakkumise lauale suudab panna, on tal puudu harjumuspärane infolekitamiskontekst, mis neil oleks olnud ühepoolses pakkumises (ja ma juba demonstreerisin artikli alguses, kuidas inimesed pakuvad ühepoolses pakkumises).

Küüniline, aga nii see on. Võib-olla „vanade heade aegade“ naturaalne pakkumine oleks sellistest meetoditest tõsiselt segatud. Kuid me juba segasime neid meetodeid piisavalt pakkumiskaartide kasutussevõtuga. Ning ekraanid oleks tähendanud nende jaoks harjumuspärase bridži täielikku lõppu.

Häälsignaalide täpsuse kao kompenseerimiseks tuli kasutusse võtta täiuslikumaid meetodeid – aga olgem ausad, enamus inimesi ei saa nendega hakkama. Mõnikord on meil endiselt tempoprobleeme ja paljud mängijad ei saa kas konventsioonidest aru või ei ole partneriga samal lainel. Viimase kohta kõlbavad taas näiteks kõik need „mida kuradit see tähendab?“ postitused Bridgewinnersis, mille kohta ka parimad mängijad sageli kokkuleppele jõuda ei suuda.

Tänapäeva maailmas on paarid, kes suudavad pakkumispõhimõtetele pihta saada ja paarid, kes seda ei suuda. Ning vähemalt ACBLis on viimaste osakaal väga suur, mistõttu me tõstame järjest A-Grupi meistripallide arvu. Kunagi oli see 500 MP-d, nüüdseks vähemalt 3000 MP-d. Ning selles pole süüdi ainult MP-de inflatsioon. Et liikmete arv püsivana hoida, värbame me pensionäre. Me müüme neile mängu, mille vastu neil nooremana, kui nende eakaaslased mängisid, erilist huvi ei olnud. Aga nüüd on nad „vanad“ ja teevad seda, mida „vanainimesed ikka teevad“.  Nii et nad hakkavad nüüd bridži mängima.

Ning enamjaolt nad ei saa lihtsalt asjadele pihta. Inimesed, keda me kümme aastat tagasi mängima õpetasime, ei lähe endiselt A-gruppi mängima, kuna nad saaksid seal haledalt tappa. Rick Zucker ütles mulle kunagi, et ta usub, et praktiliselt keegi, kes hakkab mängima hiljem kui 40selt, ei hakkagi asjadel pihta saama. Ma ei tea, miks ma temas kahtlesin. Ta on suurepärane mängija ja õpetaja ning on sellega tegelenud juba aastakümneid, seega ta peaks neid asju teadma. Ning nüüd, kui ma ise õpetan, ei kahtle ma tema sõnades grammivõrragi.

Seega võite te südamerahuga väita, et nad ei suuda mängida Carrotti vastu. See on tõenäoliselt tõsi. Paraku on tõsi ka see, et nad ei saa hakkama ka Ameerika Standardiga. Selles veendumiseks kontrollige lihtsalt märkelehti.

ÜKS VÕIMALIK VAATEPUNKT

Vaadelgem väidetavat probleemi hoopis teisest vaatevinklist. Miks peaks õigesse lepingusse jõudmine oluline olema?

Kui te sellest küsimusest aru ei saa, siis ma kahtlustan, et teil võib olla probleeme aegunud mõtlemisega. Kõrvalmärkusena mainin, et ma kahtlustan, et ACBLimaa on kannatanud aegunud mõtlemisviisi all vähemalt alates sellest hetkest, kui mina sellega liitusin. Loomulikult on asjad natuke muutunud, kuid ainult selles suhtes, mida aegunud mõtlemine usub olevat bridžimängule ohuks.

Vastused nagu: „seepärast, et nii on reeglites kirjas“ ja „aga alati on nii olnud“ on kindlad märgid aegunud mõtlemisest. Ükski noor inimene ei oleks selliste vastustega rahul – tõenäoliselt isegi mitte sina ajal, kui sa veel noor olid.

Mu enda kogemus ütleb, et ajal, kui ma bridži õppisin, ei olnud õige leping kunagi oluline. Päriselt ka. Mu ema pani lehed lauda ja ütles mulle, kui palju tihisid on vaja võtta trumbita mängus. Hiljem tuli juurde ka trump. Pakkumine polnud oluline, kuna ma ei teadnud, mis see selline on.

Kui sa tahad saada heaks mängijaks, siis pole õige leping endiselt oluline. Toome mängu taas Rick Zuckeri, kes väitis, et heaks mängijaks saab läbi halva pakkumise. Kui ta oli noor, tahtis ta alati väljamängijaks jääda, seega ta lihtsalt pakkus vastastest üle. Sageli lõppes see mingis jobus lepingus, kus tuli välja mõelda, kuidas seda üldse võita annaks. [Lauri: sarnase mõttekäiguga on esinenud ka Leo, kes kommenteeris kunagi Reese’i ja Kelsey bridžiraamatuid – „Vaadates, milline seal pakkumine oli, siis pole ime, et nad oskasid ülihästi kaarte mängida!“]

See on moodus, kuidas juuniorid õpivad. Mängijad peaksidki õppima kaarte mängima ja omandama pakkumisoskusi aja jooksul. Ei ole mõtet õppida pakkuma teravaid geime, kui mängija ei ole piisavalt tasemel, et need välja mängida.

Aga ega me siis pensionäre niimoodi õpeta. Meil on tunde ja tunde ja tunde pakkumise teemal. Klubid ja pro’d armastavad pakkumistunde (raha tuleb!). Tuleb õppida selliseid asju nagu  Michael’s cue, DONT, ebatavaline trumbita, uus odavmast sunnib, Bergeni tõsted, Gämbling 3NT, 4-mast-sunnib, splinterid jms (raha tuleb!)

Seega on meil tegemist süsteemiga, mille majanduslik huvi on status quo säilitamine. Seega siis jäägu kestma see süsteem, mis meil alati on olnud. Ja meil on alati olnud süsteem, millel on psühholoogiline kiindumus selle suhtes „mida me alati teinud oleme“. Meil on alati olnud süsteem, mis ütleb sulle, mida sa peaksid mõtlema ja pakkuma. Isegi kui pakkumine progresseerub teosammul.

Ja siis me küsime, et miks noored inimesed ei taha sellega tegeleda – mis on ülim näide aegunud mõtlemisest. Kui sa pead seda küsima, siis tähendab see seda, et sa ei saa aru noorte mõttemaailmast.

Seega, mis täpselt juhtuks, kui me laseksime süsteemipoliitika vabaks? Ma mõtlen et lisaks kümnele katkule, massihüsteeriale ja ühiskonna alustalade kokkuvarisemisele?

KÕIGE TÕENÄOSEMALT JUHTUB SEE

Alguses kõik TÄIEGA VIHKAVAD muutusi. Kindla peale. Bridžimängijad on alati vihanud muudatusi, isegi enne seda kui Stayman võttis ära naturaalse 2♣ vastuse. Muutuste vihkamine läheb tagasi aega, kui Culbertson kutsus välja nn. Ametliku Süsteemi (tiitel, mille rajajad olid sellele ise andnud). Inimesed kardavad muutusid. Eriti kui see ähvardab midagi, kuhu on majanduslikult ja emotsionaalselt investeeritud. Seega on inimesi, kes alati vihkavad muutusi ja kaeblevad. Noored – ja bridžimängijad olid toona palju nooremad kui praegu – jooksid pärast võitu üle Culbertsoni leeri.

Tegelik laissez-faire’i efekt võib vabalt olla süsteemide tähtsuse vähenemine.

Oletagem, et usukaitsjatel on õigus ja selline süsteemide vabakslaskmine ja Tugeva Passi süsteemid on märgid saabuvast maailmalõpust ning ACBLi turniirid langevad juhuslikkusse ja kaosesse. Kellele see kaos kahjuks tuleb?

Vastus: See tuleb kahjuks parematele mängijatele, kellelt võetakse ära eelis, mis neil juba pakkumises on. Seega see aitab põhimõtteliselt nõrgemaid mängijaid, neidsamu, keda „väravavalvurid“ väidavad end kaitsvat. See on tõsi, välja arvatud kui inimesed suudavad juhust ja kaost ohjata läbi bridžiloogika. Kui paar suudab kasutada oma meetodeid veidruste vastu hakkama saamiseks paremini kui teised paarid, tähendab see, et kaardihinnang ja bridžiloogika muutuvad üha tähtsamaks. Ja kas see ei olegi see müütiline Nirvaana, mida traditsioonide kaitsjad, kes manavad kunstlikkust ja muutusi, peavadki mängu sihiks. Seega miks peaks sinna viima vaid üks tee? Ainult seepärast, et nad väidavad seda? Pähh – tõendid, nagu näiteks Austraalia kogemus, näitavad, et vanamoodsate argumendid on puhas pask. Aga eks kitsa silmaringiga inimesed leiavad kõrbest üles rohuriba ja seejärel teatavad, et maailm ongi lopsakas, ignoreerides ümberringi valitsevat tolmust tegelikkust.

„Kaos“ ei ole muud, kui suurenenud variatiivsus. Hal Sims ja tema Neli Ratsanikku tulid ja läksid ning bridžiapokalüpsis jäi tulemata. Hoolimata nende bluffidest.

No-Limit pokkeriga kaasnev suurem variatiivsus oli oluline faktor pokkeribuumis. Vaevalt keegi elaks üle limiidiga üks-ühele mängu Phil Ivey vastu. Aga kui sa muudad selle no-limitiks, on ka autsaideril šansid. Asenda üks-ühele mäng turniiriformaadiga ja äkitselt võib võita ka juhumängija nagu näiteks Chris Moneymaker. Muuhulgas võib ta välja lüüa ka sellesama Phil Ivey. Nüüd öelge mulle, kuidas see kõik pokkerile kahjuks tuli?

PAKKUMISMEETODID – VALIGE RELVAD

OK, sind just loositi vastamisi Diamondi võistkonnaga. [Diamond-Platnick, Greco-Hampson, Bathurst-Lall – üks USA tippvõistkondi, mängivad Precisioni]

1. Hinda oma võiduvõimalusi, kui sinu tiim mängib Precisioni
2. Hinda oma võiduvõimalusi, kui sinu tiim mängib 2/1
3. Hinda oma võiduvõimalusi, kui sa mängid mingit Austraalia veidrust

Iga sammuga hindan ma oma šansse üha paremaiks. Loomulikult kui sa just ei suuda paremini mängida ja kaitsta kui vastased, siis sama süsteemi mängimine on halvim võimalik variant. Diamondi vastu võivad mõned sellega heal päeval hakkama saada, kuid teiste jaoks on see väga ebatõenäoline või võimatu. Kui sa mängid 2/1, on sul vähemalt lootust, et äkki õnnestub sul skoorida mõned süsteemist tingitud svingid. Süsteemist tulenev sving – teisisõnu juhuslikkus – tuleb kasuks autsaiderile, mitte favoriidile.

Autsaideri parim šanss on kolmas varianti – hakata HUMMima. Rohkem juhuslikkust pluss võimalus panna vastane keerulisse ja tundmatusse olukorda. Zia kirjutas oma 1980te Pakistani tiimist ja sellest, et üks paaridest kasutas väga veidraid tõkkemeetodeid. Juhtus, et selline asi tuligi ette ja tõi sisse olulise svingi.

ACBL aga kannab hoolt, et sellist asja ei juhtuks. Eeldatavasti selleks, et „kaitsta lapsi“.

Seega ACBLimaal toimub praegu see, et kõikides klubides mängitakse enam-vähem sama pakkumissüsteemi. Kunagi ma vaatasin vastaste süsteemikaarte, aga praegu ma klubis seda enam ei viitsi. Isegi kui meil on erakordselt halb päev raskete jaotustega, ei hooli ma sellest eriti. Kõik teised leiavad need jaod samuti problemaatilised olevat, kuna nad kasutavad samu meetodeid.

Mõnikord suhtun ma põlglikult kui mängijad väidavad, et nad „kardavad prosid“, kuigi tegelikult oma point neil on. ACBL annab mängijaile mõõgad ja käsib neil minna ja lüüa Miyamoto Musashit [legendaarne jaapani samurai]. Minul ei ole lootust mingitele eelistele, kui ma mängin standardit maailma tippude vastu. Ning klubimängijatel ei ole loota mingeid eeliseid minu vastu, kui nad mängivad standardit. Nende parim šanss on palgata pro. Ma ei väida sellega seda, et nad ei võida kunagi, kui nad standardit mängivad, aga nad ei ole favoriidid ja nende šansid oleks paremad, kui nad mängiks midagi veidrat. ACBL võtab neilt selle võimaluse selle nimel, et neid kaitsta. Irooniline.

Veidrused ei ole Austraalia bridžile kuidagi halba teinud – neil on turniiridel poole rohkem osalejaid, kui võrrelda USAga.

Muideks, Musashi väidetavalt ei käinud kunagi vannis, kuna ta ei raatsinud oma mõõgast loobuda (tundub, et mõned bridžimängijad on sama taktika kasutusse võtnud). Kuid mõnede duellide puhul, kui ta vastaseks oli osav mõõgamees, kasutas ta hoopis kaigast.

Sa võid tule vastu tulega võidelda. Aga enamasti kasutavad tuletõrjujad siiski midagi muud. Näiteks vett.

MOTT.

KUI MA OLEKS DIKTAATOR

Lisaks maa põliselanikele tagasi andmisele…

Uustulnukad õpiksid bridži teistmoodi. Leping ei oleks oluline ja mäng oleks. Leping ei oleks oluline, kuna pakkumist ei oleks [Lauri: põhimõtteliselt siis minibridži idee]

Mängijad õpiksid lihtsat seejärel lihtsat pakkumissüsteemi üldiste põhimõtetega. Ilmselt oleks neile hea õpetada lihtsat risti süsteemi [Lauri: ma ei tea, kas ta on siin mõelnud tugevat ristit, aga tõenäoliselt lihtsalt tavalist naturali], kuid kuna me oleme nii palju investeerinud neisse õudseisse 2/1 süsteemidesse, õpetaksin ma uutele mängijatele lühikese risti süsteemi koos ülekannetega.

See, et ACBLi keeldub sellist süsteemi kõigil turniiridel lubamast, on haige. Ma usun, et see on esiteks standardist märksa parem, kuid samuti on see noobidele märksa arusaadavam. Mida uued mängijad peaksid alguses õppima on see, et põhimõtteliselt on olemas kaht tüüpi käsi: trumbitakallakuga ja mastimängukallakuga, ehk siis üldisemalt ühtlased ja ebaühtlased. Kõik ühtlased käed – põhimõtteliselt peaaegu pooled käed - alustavad 1♣, 2♣, 1NT või 2NTga. Anna neile ette vahemikud ja nad õpivad vastama ühtlaste avangute peale kunstlikult. Kui nad sellele pihta saavad, on kõik järjepidev ja nad õpivad olulised põhimõtted nagu naturaalne vs kunstlik ja sundiv vs mittesundiv kohe algusest. Sellest on lihtne aru saada ja see on suhteliselt loogiline.

Kui inimene oskab kaarte mängida, siis saavad nad umbes poolte jagude pädeva pakkumisega hakkama umbes kahe tunniga. Aga ACBL arvab millegipärast, et see on probleem ja ajab inimesi segadusse (ning nagu nende SAYCi kraam ei ajaks?!). Ma isiklikult usun, et märksa lihtsam on õpetada inimestele „ülekanne ühtlaste, naturaalne ebaühtlaste avangute järel“.

Seega mängides piiratud üritustel, kasutavad mängijad kas lühikest ristit koos ülekannetega või lihtsat süsteemi. Avatud üritustel võivad süsteemid paljuski varieeruda.

Mõlemal juhul võiksid mängijad konsulteerida oma märkmetega, enne kui teevad kaitsepakkumise. Selle soovituse peale lähevad kindlasti paljud närvi, kuna „sellist asja pole kunagi ju olnud!“ (aegunud mõtlemine!). Kui te usute, et Vanderbilt või Bermuda Bowl peaks olema kõrgemate nõudmistega, ma ei vaidlegi vastu. Kuid ma leian, et on loomuvastane, kui  kohalikul turniiril unustab inimene ära Cappelletti ja seletab seda DONTina, seejärel kutsutakse kohtunik, kes katkestab mängu ja kulutab asjaolude väljaselgitamisele rohkesti aega, ning seejärel tuleb kokku komitee (isegi kui see on kohtunike kogu), mis peaks välja mõtlema selle, kui mitu tihi inimesed saavad täiesti ebaloogilises lepingus ja määrama sürreaalse tulemuse.

Ja needsamad inimesed ütlevad, et ma ei tohi avada Multiga, kuna see tekitab liiga palju segadust. Segadust? Päriselt või?! Ja inimestel nende kokkulepete unustada laskmine ei ole kaos? Minu meelest see tundub sedamoodi - -1400 3 ruutus kontraga ei ole midagi imelikku, lihtsalt bridž?! – See on ju regionaal! Saage ometi üle, jumala nimel, pooltel mängijatel on raskusi oma lastelaste nimede mäletamisegagi.

Kui ma oleks diktaator, keelaks ma Aegunud Mõtlemise. Aga see ei õnnestuks kunagi, sest inimesed hoiavad sellest kinni. „Nii nagu asjad olid…“. Või pigem nagu me kujutleme, et need olid. Kuidas oleks kui me ei elaks minevikus, kui me suudaks jõuda olevikku, äkki on isegi tulevik olemas.

BRIDŽ USAs AASTAL 2066

Võimalik, et bridži mängitakse veel. Ma küll ei teeks sellele panuseid. Siiski, kui see nii on, siis ei mängita enam SAYCi või 2/1. Võib-olla on standardiks Tugeva Passi süsteemid. Aga ACBL tegeleks siis tõenäoliselt küsimustega, et millise lehega võib avanguks passida. Kas „Pass“ on defineeritud pildipunktide või mängujõu pealt? Kui „Pass“ lubab 13+, võid sa oma lehte upgrade’ida kui sul on ♠- / ♥x / ♦ÄKESxx / ♣T9xxx või on see bluff.

Meetodid muutuvad. Inimesed mitte.