Eilsel Melli sünnipäevapeol istusid grilli ääres kõrvuti kaks noort naisterahvast. Tuvastasin, et ühel ronib mööda juukseid ringi üks paganama pirakas ämblik. Küsisin siis talt, kas ta ämblikke kardab ja kui olin saanud vastuseks "ei", mainisin talle, et see on väga hea, kuna tal on üks soengusse pugenud ("jah" puhul oleksin ilmselt lõuad koomal hoidnud ja lootnud, et probleem laheneb iseenesest). Järgnes kõva kiljatus, püstihüppamine ja põgenemine - ning seda kõrvalistuva neiu poolt, keda too putukas grammigi ei ähvardanud! See, kellel oli ämblik peas, jäi oma sõnadele kindlaks ja kannatas selle teabe ära silmagi pilgutamata.

Midagi imelikku toimub - eile hommikul vedeles meie rõdul linnulaip, täna oli seal hiirelaip. Meie majapidamises on kass täiesti olemas ja see peaks nagu küsimuse, et kust need sinna tekivad, päevakorrast väga lihtsalt maha võtma, aga meie kass on esiteks üsna laisk ja malbe olevus, teiseks on ta N'ndat põlve toakass (kui uskuda Maarja õe, kes ta mulle kunagi sünnipäevaks kinkis, sõnu) ja kolmandaks on ta natuke praakvariant - tal on nimelt ühel esikäpal liigestega mingi kamm ja seetõttu lonkab. Nii et põhimõtteliselt on olemas viis varianti:

A) meie kassist on kogemata kombel tõsine murdja saanud
B) mõni naabruskonna kõuts ei ole aru saanud, et meie kass on steriliseeritud (kuigi kassidel vist kinkimise komme puudub, neil pigem selline "fuck me, thank you" suhtumine)
C) mõni naabruskonna emakass vaatab, et meie oma on selline väike ja niru ning on ta ära lapsendanud, ning õpetab teda endale toitu varuma puhuks, kui me ta kunagi välja viskama
D) mõni naabruskonna suvalisest soost kass lihtsalt ülbitseb ja veab oma laibad meie rõdule
E) meie rõdul on nii halb aura, et hiired ja linnud surevad ise sinna peale ära

ootame huviga, mida homne päev toob...

Lood elust enesest, Hannese kurtmine:

"Eile ronis üks tüüp mu maja kõrval alajaama katusele ja sai seal ilge paugu, pool tundi elustati. Täna pasundatakse sellest igal pool, aga tegelik tragöödia oli selles, et mul oli just pokkeriturniir käsil ja see elektrikatkestus keeras selle kanni!"

Milleni viib aastake elu väljamaal - eile Tartu Lõunakeskuses Elisa putkas asjatades õnnestus mul müüja mingile küsimusele reipal häälel "Yes!" vastata (äärepealt oleks tulnud "Oui, merci!")

Viimane nädal Luksemburgis kujunes kuidagi väga seltskondlikuks. Kui varem me eriti väljas söömas ei käinud, siis nüüd tuli esmaspäevast neljapäevani kolm väljasistumist. Viimasel päeval jõudsime ka Frenchi kohvikusse, kus erinevalt Hargla romaanist tuhlipissat ei saanud, küll aga otsustasin uuesti testida tatari böffi, hoolimata esimestest mitte väga headest kogemustest Dijonis käies. Seekordne osutus väga heaks, nii et esimesel korral ei olnud ilmselt viga toidus üldiselt vaid valmistajais.

Nüüdseks olen siis Luksemburgist lahkunud. Veidral kombel ei õnnestunud otse Eestisse tulla - turniirigraafik nõudis oma ja praegu viibin keset Rootsit Örebro linnas võistlusel nimega Chairman's Cup. Tegemist on Rootsi suurima bridžifestivaliga mille põhiüritusel, võistkondlikul turniiril, osaleb 114 võistkonda (ja lisaks toimub hulk kõrvalpaarikaid). Esimesed kolm vooru on ära olnud, oleme +1 peal. Eesmärgiks on tulla 32 sekka, siis saab play-offidesse (64 sekka saamise puhul saab nn. bonus cupile mille võitja saab mängida play-offi kolmanda koha peale).

Reisi peal (mis minu puhul hakkas äratusega kell kolm öösel, et võtta buss ja Charleroisse lennuki peale jõuda... uuugh) toimus Ryanairi lennukis lõbus lugu - pardameeskond (ilmselt hispaanlased) tervitas rahvast reipalt, stiilis: "täname, et olete meie lennul, mis lendab Charleroist ...." nüüd tekkis paus ja teksti lugev tüüp vaatas teisele otsa, teine vaatas tuhmi näoga tagasi ja kehitas õlgu. Selle peale hakkas esimene uuesti oma paberist näpuga järge vedama ja lõpuks leidiski õige koha: "...Stokholm Skavsta lennujaama".

Ka turniiri korraldajad on huumoripreemia ära teeninud, Tiidust on saanud kaardimängijale kohaselt "Tilt" Laanemäe.

Vahepeal pole viitsinud end kirjutamissoonele sättida – ega midagi väga erilist ka juhtunud ei ole. Eelmisel nädalavahetusel (8.-10. juuli) sai ära kasutatud geograafilised ja inimressursid (lähedane asukoht + eurokraadist Migu), ning lõpuks siis ka Brüsselis ära käidud. Kuna me sattusime sellisesse kohta nagu „mini-Euroopa“ – st. igast EU liikmesriigist (kõige rohkem muidugi Belgiast ja Hollandist) olid kokku kuhjatud 1:25 mõõtkavas vaatamisväärsused, siis sai „nähtud“ hunnikut vaatamisväärsusi, mille juurde muidu pole sattunudki. Pilte sai kah veidi klõbistatud.

Nädalavahetusel sai siis veel üks linn (tegelikult ka riik) oma „maakaardile“ kantud – käisime Viinis. Eriti nagu midagi kosta ei oska, linn oli väga tore ja uhke (kunagi ilmselt üritan kindlasti tagasi minna, tõesti väga kena oli), laupäeva veetsime loomaaia peal ja pühapäeval käisime linna peal laiamas + Albertina kunstimuuseumis. Oleks ainult ilmaga natuke paremini vedanud – temperatuur oli kuskil 20 kandis (mis mulle küll päris hästi sobib), aga seda saatis vinge tuul ja vihm, eriti just pühapäeval. Mõned pildid sai ka klõpsatud.

Jälle huvitav lugu sellest, kuidas ajus asjade kokkuviimine toimub. Eelmisel nädalal sattusime Maarjaga ühe oma lemmiksaidi pealt (www.cracked.com, ärge mingil juhul sinna minge, see neelab su tundideks alla) lugema mingit nupukest, kus oli ära mainitud film nimega „Neverending Story“ – nimelt olevat seal sees kõige õõvastam lastefilmi koht, kus hobune vajub laukasse ja poisinaga vahib seda pikka aega pealt.

Edasi järgnes arutelu umbes nõnda:

M: Kõlab süngelt, ma tegelikult ei olegi seda filmi näinud…

L: Mina ka mitte, aga ma tean selle filmi tunnuslaulu.

Kuna Maarjale laul ette ei tulnud, järgnes kiire otsing youtube’is ja laulu mängimapanek

M: Ah see laul siis ongi sealt filmist. Tegelikult ma olen seda raamatut lugenud, saksa keeles kusjuures.

L: Mina ei ole isegi mitte lugenud… Oota, saksa keeles? Kas see on Michael Ende „Ilma lõputa lugu?“

M: Mhmh.

L: hmm... siis selgub, et ma olen ka lugenud, aga ei ole osanud kuidagi kokku viia.

Ühesõnaga, sai jälle väga veidral kombel mingid olemasolevad infokillud suuremasse raamistikku topitud. Kusjuures ma pean tunnistama, et ega ma eriti midagi enam raamatust meelde tuletada ei suutnud – kuigi ma mäletan, et see ei olnud sugugi vastumeelne lugemine. Teine Ende eesti keeles ilmunud raamat (võimalik, et neid on muidugi rohkemgi), "Momo", jättis natuke sügavama mulje. Võib-olla seepärast, et mulle tundub, et Pratchett vehkis oma audiitorid paljuski sealt maha.

Nädalavahetusel käisime Dijonis kaarte mängimas. Kuna too asub Luxist päris kaugel, tähendas see laupäeval kolme ja poolt tundi automatka (ja pühapäeval teist sama palju tagasi) mis saabunud kuumalaine tingimustes (veel õhtul poole üheteist ajal oli 25 kraadi sooja) ei olnud just eriline moos, õnneks ei pidanud küll ise roolis olema. Kuumalaine jätkus ka mängukohas ja vahepeal tundus, et ma suren sinnapaika maha – konditsioneeri ei olnud (või ei olnud ta sisse lülitatud), lahtistest ustest-akendest hoolimata ei olnud saalis mingit erilist õhuliikumist märgata ja ka käimapandud ventilaatorid ei suutnud üldist leitsakut eriliselt hajutada. Vahel lihtsalt ei ole hea olla põhjamaalane. Mängisime kohati nagu parajad oinad, mõnikord kukkus asju ka ilusti välja ja lõpptulemus oli viisakas, kuid mitte midagi enamat – 10. koht 45 paari seas 54,5 protsendiga.

Laupäeva õhtul käisime oma bandega (Luxist oli 8 inimest, lisaks veel mõned korraldajad) söömas mingis maakoha kõrtsis. Kuigi prantsuse köök omab ülemaailmselt tunnustatud kvaliteedimärki, pean ausalt tunnistama et mulle valmistas see teatava pettumuse. Kõige veidram oli see, et kui ma teen kodus kotlette, siis need maitsevad toorelt paremini kui seal pakutud „steak tartar“ (jah, ma tean küll, et selliste asjade söömine on seotud teatavate terviseriskidega, aga mul savipott). Võib-olla on mul rikutud maitsmismeel, kuid vähemalt üks inimene meie seltskonnast leidis veel, et see asi oleks võinud oluliselt parem olla. Õnneks järgmisel päeval turniiri vaheajal pakutud lõunasöök rehabiliteeris prantslasi natuke.

Ahjaa, ja prantslastel on suhteliselt omapärane arusaam sellest, kui palju on sünnis toidule valmistamise ajal tuld näidata. Minu roa puhul see teadagi oluline ei olnud, aga Maarja tellis mingi asja, „tres bien cuit“, kuid mulle tundus, et meie maal oleks selle asja nimi endiselt „veerandtoores“. 

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Vähemalt seda viimast kindlasti. Üleeile õhtul tähistas Lux suurhertsogi sünnipäeva. Ja tänu meie korteri asukohale saime me sellest oma osa – tahtsime me seda või mitte. Päeval peeti all orus mingit tüütut kontserti (tüüpiline samasugune jaanipäevaaegne süldimuusika kui Eestiski), see igatahes eriti tore ei olnud. Küll aga õhtul nägime me sellist ilutulestikku, millesarnasele me seni küll peale pole juhtunud – ainult lohe ilmumine jäigi veel puudu. Ja meie rõdu oli selle vaatamiseks tõeline loožikoht – seda peeti nimelt järgmise silla peal (umbes pool kilomeetrit eemal) ja kokku kestis trall ca 20 minutit. Taustaks mängis muusika, mille oli ekstra selleks puhuks kirjutanud õukonnamuusik (uskuge või mitte, sellised asjad on tänapäevalgi olemas!) ja järgmisel päeval väitis leht, et õhku oli lastud 2,5 tonni tulevärgikraami.

Eilse päeva lõime me surnuks sellega, et käisime Frankfurdis Marinil külas. See on selline „on kah“ linn, tuttavail võib külas käia, aga turismitamise mõttes väga palju ei paku – nimelt tehti linnasüdamik teise maailmasõja lõppmängus korralikult maatasa ja väga palju seda vanal kujul restaureeritud ei ole. Need asjad, mis on, on muidugi väga ilusad, aga nagu juba mainitud – neid on vähe. Lisaks sellele on hinnatase seal selline, et Lux ei tundu enam üldse mitte kalli kohana. Kooserdasime siis linna peal ringi, käisime pubidelinnajaos ja jalutasime üle jõe tagasi kesklinna ning kuidagi saigi päev mööda saadetud. Tõsiselt teravaid elamusi pakkus aga tagasisõit Luxembourgi – nimelt oli vaja manööverdada end kõigepealt ühe rongiga Koblenzisse, teisega Trieri ja kolmandaga Luxi. Kui esimesel etapil rong vahepeal seisma jäi ja piloot teatas, et „hilineme 10 minutit“, tundus kõik veel kontrolli all olevat (kiirpilk piletitele ütles, et ligi viis minutit jääb veel varu), aga kui natukese aja pärast tuli uus teade, „hilineme 20 minutit“, siis see enam nii tore ei olnud – jäimegi „oma“ rongist maha seetõttu. Õnneks oli kellaaeg küll hiline, kuid mitte liialt nii et Trieri saime me paarikümne minuti pärast ka järgmise masinaga – ja kontrollile ei pidanud ka pikalt seletama, et mida me vale piletiga seal rongis teeme, ilmselgelt tüüpidel info liikus (mõned mõttelised plussid Deutsche Bahnile). Trieris oli muidugi jälle mõnu pärast asi nii korraldatud, et see tee, kustkaudu Luxi rong minema pidi oli remonti pandud ja meie pidime jälle õige koha üles leidma. Õnneks oli turvavaru päris suur – veerand tundi aega, kesköine tühi raudteejaam (= ainult paar rongi vedelemas) ja lisaks sellele hoiatas meid veel ka meie rongi kontroll, kes nägi meid ringi tuiamas. Ja viimases rongis ei pidanud me üldse kontrolliga maid jagama – ta lihtsalt ei viitsinudki meie juurde tulla ja keeras end lihtsalt mingi pingi peale magama (ilmselt hertsogi sünnipäevast taastumine nõudis oma). Nii et pääsesime kõigest väikese ehmatusega (ja tunniajase hilinemisega).

Mõned pildid kah (enamus Frankfurdi omi on Marini tehtud).

Kuigi inimese põhitoiduseks loetakse leiba, siis minu tuttavad teavad väga hästi, et minu puhul on selleks pigem hapukoor. See produkt on täiesti olemas ka Luxi kaubandusvõrgus - mis siis et natuke ebatavalise konsistentsiga (peamine variant sisaldab 30% rasva, mis tähendab, et pigem meenutab juba võid, on ka olemas 15%-ne, mis on suhteliselt normaalne ja ka 3%ne variant, mida küll pole olnud juhust proovida) ja hirmkallis - pooleliitrine karp maksab pealt kolme euro (ma muidugi ei tea, kuhu on vahepeal jõudnud hinnaralli Eestis). Nojah, eile käisin poes provianti varumas, mh. oli seal hulgas ka tops hapukoort. Müüja lasi kassalindilt kaubad läbi ja siis hakkas hapukoorepakki jõllitama, tõmbas ühe triipkoodi läbi, avas kaane ja lasi sealt teise triipkoodi läbi, keerutas topsi ühte- ja teistpidi ja siis hõikas neiule, kes puuviljaletis kaalu taga oli (kohalik süsteem on selline, et su puuviljad kaalub ära poetöötaja), et kas too saaks kassasse tulla. Too tuligi ja siis anti talle see tops ja paluti ära kaaluda, tulemuseks oli 250 grammi (nagu pidigi olema), mille peale siis kassiir kehitas õlgu ja mainis, et "see tundus nii kerge olevat, et ma ei uskunud, et seal 250 gr sees on". Ühest küljest naera end ribadeks, aga teisest küljest oli see temast väga viisakas.

Teadupärast on meil koduläve ees üks ilgem mölakas sild, sillakaare kõrgusega 45 meetrit, mõõtkava huvides: umbes sama, kui Pikk Hermann, tolle kõrgus on vist 50 meetrit.

Eile õhtul bridžikluppi minnes avanes seal peal mulle omapärane vaatepilt.
Nimelt seisis sillal mingi naisterahvas, keda kaks muud inimest kallistasid ja paarkümmend meetrit eemal olid paar pildistavat Jaapani turisti. See ei ole seal just ebatavaline vaatepilt - lõppeks on silla pealt suurepärane vaade ja pildistavaid turiste/kallistavaid seltskondi on seal pidevalt. Aga asja muutis natuke imelikuks, et kuigi pildistajad olid orientaalset päritolu, oli ülejäänud seltskond europiidne ja väga morni näoga. Lisaks sellele vedeles kõnniteed sõiduteest eraldava vahekivi peal kellegi rahakott. Pannes kõik kokku, tulin ma järeldusele, et tõenäoliselt oli parasjagu teoksil enesetapukatse nurjamine.

Kuna mul oli kellaaja peale minek (ja ilmselt seal midagi enam juhtumas ei olnud), siis ei jäänud ma pikalt passima, nii et ma ei teagi, millega lugu lõppes (näiteks, kas keegi vehkis selle ripakil rahakoti sisse), aga bussis tekkis Maarjaga teoreetiline jutuajamine enesetapumeetodite suhtes. Ja selle käigus leidsin ma, et minu jaoks oleks kõrgest kohast allahüppamine suhteliselt reaalne variant küll - lõppeks on mul niikuinii kogu aeg kiusatus/tahtmine hüpata, kui ma mingi kõrgema koha peal olen ja kui mul peaks olema plaanis elust lahkuda, siis oleks ju viimane variant see teoks teha. Tõsi küll, Maarja jahutas mu entusiasmi, väites et allahüppamine ei ole piisavalt kindel meetod - kuigi 50 meetrit vaba langemist ja kineetilise energia ülekandmine maapinnale tundub minu jaoks küll suhteliselt lollikindlana - ja kui midagi untsu läheb, võib tulemuseks olla halvatus, mis on hullemaks lõpptulemuseks kui surm (lisaks oleks pärast veel piinlik kah). Pealegi ei ole kägarasse kukkunud keha ilmselt ka eriliselt esteetiline vaatepilt...

Ülalmainitust paluks mitte järeldada, nagu ma kavatseks elust lahkuda - sellist asja mul momendil kohe kindlasti plaanis ei ole. Ahjaa, Luksemburgis oleks veelgi vingem sild, kust allahüpet sooritada, aga paraku on seal silla servadel pleksiklaasist kate (umbes nagu jalgpallimängu ajal varumängijate pinkidel), mis tähendab, et  silla serva ületamine on tõsiselt keeruline. Ilmselt ei ole tegu küll niivõrd ettevaatusabinõuga suitsidistide vastu, kui tuuletõkkega - seal ülal on kohati päris korralikud iilid võre vahelt läbi pressimas.

Eesti spordi „suurepärane“ nädal jätkub. Kui kõigepealt saime meie Bonnis Rahvuste Karikal viimase koha ja jalgpallikoondis Itaalialt 0:3 kesta (mis mõlemad on küll piinlikud, kuid mitte veel otseselt häbiväärsed sündmused), siis eilne jalgpallurite mäng Fääridega oli tõeliselt hale (nendele, kes ei tea – Fäärid said üle paarikümne aasta esimese võidu, mäng lõppes 2:0). Juba esimese poolaja keskel, kui seis oli veel 0:0, tekkis mul mängu vaadates küsimus, et kuidas neil õnnestus Itaalialt „kõigest“ 0:3 tappa saada. Lisaks sellele sai Kaia Kanepi kaotuse mingilt edetabelis kolmandas sajas olevalt mängijalt, keda ta loogiliselt peaks vasaku käega mängideski võitma. Tahate ma ennustan, kuidas läheb EM finaalturniirile püüdleval käsipallikoondisel, kellel on sel nädalal ees mängud Makedoonia ja Ungariga?

Kunagi oli jalgpall kindel unerohi. Kui ma üritasin kolmapäeva õhtuti Meistrite Liiga mänge vaadata, siis õnnestus mul haruharva üleval püsida kauem kui teise poolaja keskpaigani. Aga nüüd lõpuks nägin ka mina ära ühe olulise jalgpallimängu, mida oli lausa lust vaadata - jutt teadagi Barcelona - ManU vahelisest meistrite liiga finaalist. Barcelona oli lihtsalt võimas, arvestades et vastased ei olnud ka päris "s... pealt riisutud" oli selline ülekaal täiesti hämmastav. Üks Soccernet.com'i korrespondent kirjutas selle kohta päris hästi (minu üsna vaba tõlge): "Mängu vaheajal arvasid ülekannet kommenteerivad Inglise eksperdid, et United võib selle mängu võita. See oli päris mõistlik eeldus – arvestades kogu universumis toimuvate sündmuste juhuslikkust ja tõenäosusteooriat, mille kohaselt võib suvaline asi teatava tõenäosusega aset leida."

Vahel kukuvad asjad väga naljakalt oma õigetele kohtadele. Nimelt teadsin ma juba ammu, et eestikeelne laul "Vildist kübar", mida kunagi laulis kas Jaak Joala või Tõnis Mägi (ma arvan, et Joala, aga ma pole selles päris kindel), on kaver Procol Harumi laulust "Homburg". Mis või kes on Homburg, sellele pole ma kunagi viitsinud mõelda, aga sügisel Trieris käies sain teada, et tegu on siinkandis asuva Saksamaa linnakesega. Ja endiselt jäi mulle segaseks, miks pidi Procol Harum sellest laulu tegema või miks tal eesti keeli selline pealkiri/sõnad on. Täna hommikul käis läbi plõks ja kõik sai selgeks - lisaks linnanimele tähendab "homburg" ka teatavat kaabut.

Tuttava olemisega nägu, homburg peas

Pühapäeval käisime Maarja kolleegidega väljasõidul Saksamaal, Koblenzi lähedal asuvas kohas nimega Maria Laach. Retk oli tore hoolimata põgusast äikese-vihma-rahehoo kätte jäämisest, Maarja tegi sellest ka illustreeritud ülevaate.


Esmaspäeva hommikul tuli tegeleda intuitiivse arvutikäivitamisega. Nimelt tabas meid (teist esmaspäeva järjest) halb üllatus - suurem masin lihtsalt keeldus mingist punktist edasi minemast (ja ka "safe mode" jooksis kokku). IT-vallas olen ma paras oinas (ja Maarja kah ülemäära osav pole), mis sai tähendada ainult üht - häda. Kuna eelmisel esmaspäeval oli õnnestunud probleem lahendada tavalisest käivitusrutiinist mööda hiilimise ja viiruskontrolli tegemise abil, mis küll ühtegi viirust ei leidnud aga peale seda lasi aparaadi ilusti käima panna, siis proovisime me ka seekord sama vahendit - ja taas see töötas. Ühesõnaga meie võhiklik järeldus on selline, et meie viiruskontroll (mille korraline tööaeg on pühapäevale topitud) on lihtsalt kuidagimoodi segi läinud. See ei tõsta kuidagi moodi mu arvamust viirustõrjetest, mul oli juba enne kahtlus, et Franklini kild: "any society that would give up a little liberty to gain a little security will deserve neither and lose both" kehtib sama hästi ka nende kohta (vähemalt see "lose both" osa).

Kuuldes, et Eesti on saanud Eurovisioonil finaali, tärkas minuski sportlik huvi, et mis laul siis sel aastal välja saadetud ja leidsime, et võiks siis ju youtube'ist selle üles otsida. Tuleb tunnistada, et üle kaheksa sekundi ma seda kuulata ei tahtnud (aga edu talle sellegipoolest!)...

Pühapäeval käisime Metzis turistitamas. See asi oli meil juba päris ammu kavas olnud, aga alati oli kas ilmateade või meie viitsimise tase selle sealt maha kriipsutanud, kuid üleeile tundusid need kaks asja lõpuks ometi klappivat (kuigi ma pean tunnistama, et +27 varjus mind väga rõõmsaks ei teinud) ja ronisimegi rongi peale. Seal tabas meid selline halb üllatus, et kuigi kaardi pealt tunduvad Trier ja Metz Luxist üsna võrdsel kaugusel olevat (ja rong sõidab sama aja), on pilet viimasesse hulka maad kallim - kui Trieris saime kahekesi edasi-tagasi ära käia ca 18 EURi eest, siis Metzi tripp läks maksma 30 EURi. Võib-olla oli asi rongis - Metzi viis meid tehnika viimane sõna, samas kui Trieri sõitsime pigem (suure ja vinge) trammivaguniga. Ja lisaks kõigele oli Trieri minnes vaade vaguniaknast oluliselt parem!
No oli nagu ta oli, kohale jõudsime me ilusti. Huvitaval kombel ei suvatsenud rongis kontrolörid meie pileteid kontrollida ei sinna- ega tagasiteel (nad üldse ringi ei käinudki). Võib-olla me saime nende funktsioonist vale ettekujutuse, äkki on Lorraine'is Keskerakond võimul ja tegu oli hoopis "reisisaatjatega", kes kasseerivad pappi lihtsalt kohaloleku eest.

Metz ise on Moseli ja mingi väiksema jõe liitumiskohal asuv ca 130 000 elanikuga linn, mis on Lorraine'i (Lotringi) regiooni keskuseks. Kuna ta asub üsna Saksa piiri lähedal - ja prantslaste-sakslaste omavahelised suhted on nagu ülbevõitu naabritel ikka, siis on tegemist suhteliselt tähtsa sõjalise tugipunktiga, ükskõik kumma poole käes ta iganes parasjagu on olnud. Sellest tulenevalt oli linn täis igasuguseid sõjalise taustaga sambaid, erinevate ajastute marssaleid jäi meie marsruudile vähemalt kolm, maailmasõdade lõpu mälestusmärke samuti ja ühe linnavärava peal olid tahvlid, mis kirjeldasid nelja erinevat episoodi, mis tolle konkreetse värava juures aset olid leidnud.

Teine asi, millest seal linnas kubises, olid purskkaevud - neid oli igasuguseid, suuremaid ja väiksemaid, purskavaid ja nirisevaid, uhkemaid ja veel uhkemaid. Linn ise küll väga suur turismipesa ei tundunud olevat - hoolimata ilusast ilmast - või siis võib-olla liiga ilusa (loe: palava) ilma tõttu - oli rahvast väga vähe liikvel. Väga paljud hooned olid kollased - ju siis kohapeal oli siis sellist kivi vabalt saada (värvi järgi ütleks, et ilmselt oli tegu liivakiviga - see oli täpselt liivakollane - aga kui kellelegi kivid huvi pakuvad uurigu ise järgi, mina ei viitsinud). Kollane oli ka kohalik kirik - ja vat see oli üks tõeliselt vägev ehitus. Kui ma olen seni tundnud suurt vaimustust Trieri toomkiriku suhtes, siis Metzi oma oli vähemalt sama vägev - aga fookus oli kujude asemel vitraažidel -  nad olid eredavärvilised ja väga ilusad ning praktiliselt kõik seinad olid neid täis - mis arvestades seda, et kirik oli tõeliselt suur kolakas, tähendas seda, et neid oli ikka tõeliselt palju (mingite vitraažide tegemise juures olevat käpp olnud Marc Chagall). Hea oli ka see, et kirikus oli suhteliselt palju seletava tekstiga tahvleid, nii et ei pidanud üleliia leiutama, mis mingi asi on.
Huvitaval kombel jätsid mulle hea mulje ka linna postimaja ja raudteejaam - mõlemad väga imposantsed, suured ja ilusa teostusega. Aga eks ilusaid maju oli seal veel. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Metzi kesklinn tervikuna ei olnud just päris Trieri omaga võrreldav vaatamisväärsus, oli sealgi päris palju ilusat ja mul on väga hea meel, et ma seal ära käisin. Klõpsutasime ka peotäie pilte, neid näeb siin.

Üks vana nali: "Kui poksijate seas korraldati küsitlus, kas poks võib mõjuda ajule kahjustavalt, siis pooled vastasid eitavalt ja pooled ei saanud küsimusest aru".

Tänane Postimehe "spordiuudise" pealkiri: "Mike Tyson: vahel ajan end jumalaga segamini"

Kui veeta aega öösel kella kolmeni niiviisi, et mängida arvutis Heroes of Might and Magic'ut ja selle kõrvale lugeda Robert Jordani "The Wheel of Time'i" esimest raamatut (asjassepühedamatutele - suht Tolkieni stiilis kirjutatud asi, aga mulle isiklikult meeldib kõvasti rohkem), siis on unenägude sisu igatahes garanteeritud. Lisaks andis oma panuse ka eile toimunud Inglise jalgpalliliiga voor - kogu action leidis aset jalkaväljakul.