Me hoiame oma autoraadiot Raadio 3 peal - see on selline jaam, mis mängib üldiselt vanemat muusikat ja möla eriti ei aeta ning enamasti on kuulamiseks pakutav ka suhteliselt mõnus (vähemalt üldpilt, aeg-ajalt ikka eksib sekka midagi, mille parema meelega vahele jätaks), va. laupäeva õhtuti. Ja siis lõbustame end aeg-ajalt "introvooruga" - kui laul mängima läheb, siis kui ruttu ära tunneme, kes laulab ja/või mis lauluga tegemist on. Eile Tartusse sõites aga tuli ette selline lõbus seik, et hakkas siis mingi lugu mängima, tegin kiirpakkumise "Tom Petty!", tuli paar takti edasi ja siis hakkasin kahtlema, et see ikka ei ole Tom Petty, natuke meenutab hoopis ELO't ja Maarja arvas, et millegipärast meenutab see hoopis biitleid. Kui laul pihta hakkas, puhkesin naerma ja ütlesin ära, mis ansambliga tegu on. Mälumängurid ja muusikahuvilised ilmselt võivad olemasolevate info põhjal juba ära öelda, mis punt see oli, aga laulu leiab siit  ja Wikipedia versiooni, kuidas see bänd kokku tuli ja kes sinna kuulusid siit.

Nüüd saab reisi täielikult lõppenuks lugeda. Viimane päev Lille’is möödus rahulikult, käisime Leo ja Tihasega linna peal poode puistamas ja sedagi väga tõsiselt ei võtnud. Õhtul trehvasin ühe hea tuttavaga, keda ma polnud vahepeal kaks aastat näinud (tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et enne seda pausi olime ainult paar-kolm päeva tuttavad olnudki – ta oli nimelt BBO operaatoriks 2010 väikeriikide EMil Ptujs ja veetis seal enamuse aega minu ja Leo mängu sisse toksides – aga tänapäevane tehnoloogia teeb inimestega kontakti hoidmise imelihtsaks, kui ainult vähegi huvi on).

Ja siis hakkas õhtu piinarikkam osa „kuidas teha aega parajaks kella kolmese bussini?“. Ennekõike tulid pähe kaks võrdselt tüütut varianti –alkoholism või magamine. Mõlemad jätnuks mu bussi saabumise ajaks korralikult kudenud olekusse ja seetõttu läks käiku hoopis kolmas plaan – molutamine. Mingi hetk tuvastas Tihane, et meil pole midagi joodavat reisile kaasa võtta (ei alkohoolset ega alkovaba) ja tegime kahekesi kriisikoosoleku (kuna Leod ootas ees autojuhiroll, siis tema oli otsustanud õiglase une kasuks), mis päädis otsusega, et „midagi võiks ju hankida“. Poe leidmise šansid  Lääne-Euroopas on peale keskööd nullilähedased, seega tegime väikse kaardiotsingu bensujaamade kohta, sest Luksemburgi kogemus ütles, et neist võib ühtteist leida. Tuvastasimegi siis meeldivas jalgsimarsikauguses ühe tankla ja sättisime sammud sinnapoole (kuna me elasime raudtee kõrval, siis päris otse sihtida ei saanud, tuli kasutada viaduktide abi). Kui olime kahekesi jalutanud ristmikule, kus me arvasime tanklat asuvat, siis meie sealt küll ühtegi ei leidnud. Igaks juhuks jalutasime kvartali jagu kummaski suunas edasi ja hakkasime sama targalt tagasi hotelli poole kõmpima. Ja paljastas kiirpilk paremale tõsiasja, et meie esialgne hinnang bensuka asukoha suhtes oli olnud väga täpne – me olime olnud sellest kõigest 50 meetrit eemal! Lihtsalt tänavahaljastus oli nii tihe, et oli meie eest kõik reklaamid ja hinnad kinni katnud. Paraku oli bensuka leidmine kõigest pool võitu, õigemini veelgi vähem – see oli automaattankla ja müüdi seal vaid 0,33ses plekkpurgis limmereid (hinnaga 1,6 EURi purk – iššand jumal!) ning me kumbki ei olnud ühtegi münti kaasa võtnud ja paberraha aparaat ei tunnistanud. Löntsisime siis kodu poole tagasi ja Tihane juurdles küsimuse üle, et kas võtta mündid kaasa ja tulla tagasi või tunnistada end lööduks, kui järsku ujus meie vaatevälja kebabilett, mis erinevalt oma paljudest kolleegidest oli veel lahti ja kust õnnestus endale reisijoogid tekitada. Greit saksess!

Edasine kodutee möödus rahulikult – kuna öö oli magamata jäänud, tukkusin enamuse lennureisist maha ja Riiast Tartusse navigeerisime meie mõlema jaoks täiesti uut marsruuti mööda (üle Smiltene Valka), kuna eelmine kord oli Valmiera – Murjani (kas pole tore kohanimi?) vahel üsna mitukümmend kilomeetrit teed üles kaevatud ja läbi lasti jupikaupa valgusfoori abil. Aga siin ma nüüd siis olen – väsinud kuid õnnelik. Ja Lille’i linna soovitan külastada ka teistel, seal oli tore.

Eile kasutasin oma vaba päeva selleks, et Lille’i linna peal turistitada. Tegin seda oma lemmikmoel - jõlkusin lihtsalt mööda tänavaid ja vaatasin linnapilti (majad, kujud, pargid, kirikud jne) ning tuvastasin, et Lille’i linn on vähemalt keskosas väga ilus (mulle üldiselt meeldivadki sellised Lääne-Euroopa kitšlinnakesed). Tundub, et siinkandis on väga sõjakas rahvas, pooltel tänavatel olid kas mõne kindrali või Napoleoni lahingu nimi (vähemalt võidetud lahingute omad, Waterlood või Leipzigi ma ei leidnud), kindralite skulptuure nägin ka vähemalt kolme, lisaks näitas viit de Gaulle’i muuseumi peale (ta on siinkandis sündinud) ja mitmes kohas figureeris vana tuttava Vaubani nimi. Vauban oli nimelt Louis XIV kindlustuste ehitamise ekspert ja kuna prantslased olid sel ajal siinkandis tegevad, siis oli näiteks Luksemburgis tema nimega seotud kohti ja asju enam kui küllalt. Linnas asus ka vana bastionide kompleks (tsitadell), mida tänapäeval kasutatakse kiirreageerijate baasina (nii et igale poole sisse jalutada ei õnnestunud).  Kui ma seda tsitadelli uudistamas käisin, siis sattusin täiesti juhuslikult ka kohaliku loomaaia peale, mis oli kohe selle kõrval. Selgus, et see on tehtud lihtsalt ühe avaliku pargi nurka ja sissepääs on täiesti tasuta – lihtsalt, et inimestel oleks mugav jalutamas käia. Loomulikult oli see üsna väike, aga igasuguseid veidraid loomi leidus seal sellegipoolest, mh. ninasarvikuid ja taapire, nii et tegu ei olnud mingi minizooga. Kiskjaid praktiliselt ei olnud, kalakass oli vist ainuke, aga mina teda ei näinud, küll aga vaatas kohe esimese elukana mulle vastu mu pikaaegne lemmik punane panda. Kuna temperatuur oli rõvedalt kõrge (+30 kanti), siis mitte just erilise üllatusena magasid mõlemad loomad puu otsas lõuad laiali. Kokku marssisin ringi nats üle kolme tunni ja selle lõpuks olid jalad päris ümmargused (uued plätud ei ole parimad matkajalatsid) ning pea uimane (väsitav ja palav). Täna ilmselt üritan hotelli lähedal väikse tuuri teha, aga ilmselt kaugele ei kao ja öösel kell kolm alustan koduteed.

Mõned pildid eilsest:

Mina prantslastega biznist teha ei julgeks - meie kõrvalhoones asub ärikool Skema

Ebasündsat žesti tegev pühaku(?)kuju Püha Päästja kiriku ukse kohal

Pariisi Värav (tegelikult lihtsalt üks ilus triumfikaar). Tagaplaanil olev tornikolakas on raekoja kellatorn

Jeanne d'Arc metalli valatult

Lille'i peaväljaku nurgas oli selline tornike, kõrvalolevas majas, mille nurk on pildile imbunud asus vist teater (või ooper)

Kunstimuuseumi ukse kohal sehkendas selline tegelane. Kahjuks ei saanud nii kaugelt aru, kas tegu on kujuga või on neil mingi tõsiselt hea vastupidavusega miim kasutada olnud.

Kunstimuuseum ise - nagu näha, siis nimetus "Kaunite kunstide palee" (palais des beaux arts) on päris õigustatud

Loomaaia väravate ligidal oli selline skulptuur. Nagu näha, on üks kujudest veidi väsinud.

See mölakas tundus olevat umbes minu suurune

Nagu juba Dublinis lubasin - selle looma võtan kunagi oma vapile

Lõuna-Ameerika osakond - peotäis maarasid jõllitavad põlglikult alpakade ja taapirite poole. Kapibaara otsustas paraku täpselt pildi pealt välja jalutada.

Lille'i peaväljak. Või vähemalt üks peamisi.

Nüüd on siis meie turniir lõplikult läbi saanud. Hommikul kolkisime koledal kombel Pakistani ja kuigi lõunases matšis ei õnnestunud Ukraina vastu saada enamat napist võidust, oli meil enne viimast matši Bangladeshi vastu veel teoreetilisi šansse play-offidesse kvalifitseeruda. See eeldas kolme asjaolu kokkulangemist - meie suurt võitu, neljandal kohal oleva Iirimaa suurt kaotust USAle ja sobivat tulemust meie ees olevate Austria-Brasiilia matšist (Brasiilia nappi võitu). Kuigi tundus, et Bangladeshi vastu võib tulemus väga vabalt kotti tullagi, mängisid nad teisel laual väga innustunult ja saime kõigest viigi kätte, seega mingeid variante ei olnudki. Õnneks olid ka ülejäänud matšide tulemused sellised, et ka maksimaalne võit poleks aidanud: Iiri võitis USA’d ja Austria Brasiiliat (ning paraku täpselt sellise vahega, et nad mõlemad meist ette jäid).

Kokkuvõte siis selline: oma alagrupis saime 14st matšist kaheksa võitu, kaks viiki ja neli kaotust ning seitsmenda koha, üldkokkuvõttes siis oleme 25.-28. Kuna eelmisest korrast oli ees supertulemus, siis rõõmu see ei valmistanud, aga tegelikult võib minu arust suht-koht rahule jääda – ega amatööridekarjalt ei saagi iga kord play-offidesse pääsu nõuda.

Nüüd on siis kaks päeva Lille’i linna peal vaja aega surnuks lüüa, mina ilmselt pühendun päevasel ajal turistitamisele, kuigi ilm on rõvedalt palav (ja ilmateade lubas +31). Tänan (täname) kõiki pöidlahoidjaid ja loodan (loodame), et järgmine kord läheb paremini. 

Meie eilse igapäevaelu staariks oli kahtlemata meie kapten Aivar Tihane. 

Kõigepealt pidi ta Vasjale poest hambapastat tooma. Lidus ta siis hüpermarketisse, rabas riiulilt mingi tuubikese kaasa ja tuli tagasi, imestades küll, et hambapasta nii kallis on (3,5 EURi) – aga teisest küljest, kes kurat teab, palju need pastad maksavad? Nojah, peale seda, kui ta oli õhtul selle produkti tellijale üle andnud kuulsime ukse taga vaikset krabinat ja seal oligi õnnetu näoga Vasja kes kurtis, et tegu pole üldse hambapastaga vaid hoopis mingi proteeside kinnitamisel kasutatava möginaga. Mu enda pisike teooria oli, et Tihane tegi seda meelega, et vanameistrit natuke tögada (nendele, kes ei tea, selline info, et Vasja on veidi üle 60 aasta vana), aga Tihas ise raiub kui rauda, et see juhtus tal täiesti kogemata. Aga igatahes nagu näha, Vasja tunneb sellise produkti ära küll.

Õhtul hakkas Tihast jälle kasiino poole kiskuma ja ta otsustas, et teeb testi, missugune on kohaliku kasiino dresscode. Tema univorm sellel eksperimendil oli järgnev: Adidase must-roheline liibuv pikkade käistega spordisärk, rohelistes toonides maskeerumismustriga spordipüksid ja paljaste karvaste jalgade otsa tõmmatud rihmikud. Veerand tunni pärast oli ta tagasi ja teatas eksperimendi õnnestumisest. Turvad olid hakanud seal aru pidama, et mis sellisega teha ning leidsid vist, et kuna tegu on välismaalasega, ei hakka nad teda üleliia peetima ja lasevad riietuse läbi. Kuid siiski paluti tal kingad jalga panna, kusjuures kasiino pakkus, et varustab teda nendega (sokke ei pakutud). Küsiti jalanumbrit (47), neiu läks kõrvalruumi ja tuligi paari mustade lakk-kingadega tagasi (ja nüüd kujutage siis neid Tihase muu riietuse kontekstis ette!). Paraku selgus, et need on liiga väikesed ja kuna kasiino kingavarudes suuremaid ei leidunud, saadeti ta ikkagi tagasi. Aga kuna temaga oli väga viisakalt käitutud, siis naastes hotelli riietas Tihas end korralikult ümber ja läks tagasi, kuidas tal see üritus lõppes seda ma paraku öelda ei oska. Mis aga mulle huvi pakub on see, et mis kuradi asjaoludel on kasiino juures riietusesemete laenutus? Kas võib tõesti olla nii, et mõni kunde on suutnud kingad maha mängida (ja ntks kui oleks otsustatud et need Tihase püksid ei kõlba, kas talle oleks ka pükse laenutatud?).

Eile selgus, et siin ikkagi vist koristatakse hotellitube, vähemalt oli mingi neiu meil ukse taga. Küsisin, et kas oleks võimalik, kui ta tuleks tagasi peale kella kahte ja kuigi ta kinnitas, et on, siis on see igatahes viimane moment, kui me teda nägime. Igatahes läks õhtul kapten alla receptionisse ja tegi juba kõva häält, äkki saadavad täna uuesti, sest vähemalt rätikute vahetamist on meil hädasti vaja. Nimelt on siin dušinurk selline kipakas, et kardin ei ole eriti tõhus ja duši fiksaator puudub (st. seda tuleb kogu aeg käes hoida) ja viimane kord kui Tihas seda kasutas oli lõpptulemus selline, et lisaks vannitoapõrandale ujus ka koridor ning mingid veenired olid jõudnud poole elutoani, jättes oma kulgemisteele lõbusalt sillerdavaid lombikesi. Selle asja kontrolli alla saamiseks kulus ära suurem osa meie rätikuvarudest ja kuna siin ei ole head kohta, kus neid kuivatada, nii et nad jalgu ei jääks ja ei häiriks, vedelevadki nad senini vannitoa põrandal. Loomulikult arvestades nende veest küllastunud olekut, ei taha nad ka kuidagi kuivada ja seniajani (kolm päeva hiljem) teevad nad peale astudes reipalt lirtsuvat häält. Lisaks on üks neist omandanud huvitava pruunika värvitooni, nagu keegi oleks seda WC-paberi lõppemisel mittesihtotstarbeliselt kasutanud. Tõsi küll, ma arvan, et siin on põhjuseks midagi muud (nt. võib vesi natuke rauane olla), sest  pruun toon hakkas tekkima juba enne seda, kui meid tabas ajutine WC-paberi kriis, mis pealegi ruttu oma lahenduse leidis.

Kui Tihane on meie Elu24 mikrostaar, siis Leo selle eest sai kajastust kohalikus televisioonis – nimelt tehti Mõttespordi Maailmamängudest mingi saade, kus lasti tähtsatel ninadel rääkida ja vahepeal näidati kaadreid saalis toimuvast. Ja no keda sa ikka televisiooni jaoks filmid, kui mitte tüüpi, kellel mütsi peale miniatuurne põdrapea kinnitatud. Ise me seda küll ei näinud, aga Tiit-Maks olid sellisele asjale peale juhtunud, kui telekapuldiga kanaleid pidi klikkisid.

Mängu poolest tuleb tõdeda, et see turniir läks nats pekki – suuremad šansid kadusid hommikuse 5:25 kaotusega USA-le ja kuna ka väike võit San Marino vastu (19:11) ja natuke suurem kaotus Brasiiliale (10:20) ei olnud midagi rõõmustavat, siis play-offidesse pääsust tuleb sel aastal suu puhtaks pühkida. Turniir on siiski vaja lõpuni mängida, viimase päeva programm on Pakistan, Ukraina (meie logeleme), Bangladesh. Eks näis siis, kuidas suurriikide vastu kulgeb, ma arvan, et nende riikide ühendatud rahvaarv on ca 500 miljonit (ja kui selle peale mõelda, siis eilse kolmiku kogurahvaarv võis umbes samasugune olla, hoolimata sellest, et see sisaldas San Marinot).

Mis eile toimunusse puutub, siis USA matši detaile ma ei tea, aga mulle jäi mulje, et meie tüübid pressiti kuidagi pakkumisest välja, San Marino vastu olime me küll paremad, kuid kohati sattus sekka mingeid imelikke asju (kõige kurioossem oli Sveni-Vasja slämm ilma kolme ässata) ja kuigi brasiillased eriti head taset ei näidanud, pressisid nad meie vastu kohati väga õnnestunult ning lisaks oli meil veel ka sportlikku ebaõnne. Kui mina jobutasin, siis oli tulemuseks kaotatud geim, aga kui brasiillased jobutasid, siis pääsesid nad paarist kohast täiesti puhtalt. Näiteks trumpässa avakäik, millega tõmmati maha partneri trumpkuningas andis Leole kõigest lisašansse niigi välja tuleva lepingu võitmiseks ja kui nad jõudsid null-protsendisesse seitsmesse, siis meie olime samas jaos 50%-ses kuues ning lõikus ei istunud, seega me teenisime sealt jaost vaid kaks IMPi. Aga mis seal ikka, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja kui nii edasi läheb, siis oleme me varsti ilged kapid valmis.

Eile oli suhteliselt sündmustevaene päev – ärkasime, mängisime, vaatasime olümpiamängude lõpetamist ja võtsime mõned õlled/veinid. Ning tõenäoliselt/loodetavasti tuleb tänane samasugune.

Mängu poolest saime kolm Pyrrhose võitu - 18:12 Taivani, 15:15 Iirimaa ja 16:14 Austria vastu. Kõigis matšides oli parandamisruumi päris korralikult. Täna ootab ees selline päev, et mängime hirmkõvade USA ja Brasiilia ning mõnevõrra lahjema San Marino vastu. Meie Leoga logeleme USA matši. Tihane läks seda kiibitsema ja kuna ta loeb parasjagu minult laenatud Gaimani „American Gods“-i, siis leidsime, et see on väga teemakohane lektüür ja ta peaks võib-olla vastastelt sinna pühendusi koguma. Tegelikult ühelt ta on juba pookstavid välja nurunud – ostis raamatu „Rodwell Files“ ja Rodwell oli parasjagu sealkandis autogramme jagamas.

Olümpia lõpetamist vaadates tekkis meie toas millegipärast diskussioon filmide üle (peamiselt Leo ja Tihase vahel, ma filmikunstist eriti lugu ei pea). Kuidagi läks jutt õudusfilmidele ja Leo arvas, et Freddy Krügeri  filmide sari tegi läbi muundumise tavalisest õudusest postmodernistlikuks (filosoofiadoktorit tunned kõnepruugist). Ja kuidagi jõudsime tõdemusele, et Eesti bridž on tegemas läbi samasugust muudatust.  Lisaks selgus, et Tihane veab arvutis kaasa Leni Riefenstahli „Tahte triumf“-i. Ise ütles ta selle kohta (ilmselt kedagi tsiteerides), et tegemist on hea filmiga – geniaalne režissöör, mõjuv ja karismaatiline peaosatäitja, hästi õnnestunud kõrvalosade casting ning heal tasemel ja palju statiste. Kahjuks aga otsustas peaosatäitja sellele järje lavastada, mille käigus 50 miljonit statisti hukkus. Oli kuidas oli, igatahes laitsin ma maha ta plaani lapakas kaasa võtta ja kohalikku kasiinosse mängima minna.

Eilses matšis Uus-Meremaa vastu kadus veel täiendavad kaks VP-d. Kaotsi läksid nad sellises veidras jaos, kus Vasja ja Sven pidurdasid 2NT-s (11 punkti vastu 13), mille üle nad väga uhked olid, sest tuli täpselt kaheksa tihi. Nende pettumuseks oli meie vastane pidama saanud 1NT-s ja tegelikult saab võita ka 3NT kui õigele mastile mängida. Aga see selleks, mõlemad väljamängijad piirdusid 8 tihiga ja jagu viigis. Hiljem aga selgus selline piinlik seik, et Vasja oli 2NT tegelikult taha mänginud ja lõpus vale kleimi teinud ja tulemus korrigeeriti 2NT -1 peale.

Iirimaa vastu juhtus selline koomiline lugu, et mingis jaos ma mainisin oma screenmate’le, et Leo pakkumine lubab ristit, aga hoiatasin, et ma ei ole päris 100% kindel, kas see oli ainult risti või  ♣+♦ (süsteem on ilmselgelt nii vähe mängiva paari jaoks liiga keeruline), aga olin ca 80% kindel, et lubab ainult ristit. Tüüp jäi väljamängijaks ja sattus paanikasse, et kumb variant see siis ikkagi on ning kutsus kohtuniku. Kohtunik kehitas õlgu ja teatas, et tal on õigus informatsioonile, mis on meie süsteemikaardil või mida ma talle ütlen ja ta ei tohi teiselt poolt ekraani küsima minna. Igatahes midagi sellest ei juhtunud, tegemist oli niikuinii ebavajaliku infoga ja jagu mängis ennast ise (meie õnneks üheta) – ja nagu ma arvasingi, siis see pakkumine lubaski ainult ristit, kusjuures Leol oli tõepoolest lisaks sellele neljane ruutu kõrval (6-4 suure kvaliteedivahega). Aga kurioossel kombel täpselt järgmises jaos me tõepoolest ei olnud Leoga samal lainel ühe imeliku 2NT pakkumise tähenduse suhtes ja pidigi kohtunik tagasi tulema. Eks Tihas mõtleb natuke selle üle, kas on keissi, et otsust apelleerida või ei (meie 3♦= asemel läks arvesse vastaste 3♥=, meie jaoks muudaks see ühe VP).

Matšis Austriaga istus minu pool ekraani Martin Schifko ja mäng toimus sõbralikus ja vabas õhkkonnas.  Mingi hetk lasi ta partner välja Leo 1NT lepingu ja peale ekraani sulgemist järgmiseks jaotuseks urises Schifko midagi lasteaia tasemel kaitse kohta. Selle peale küsisin ma, et „aga mida mina oma partnerile ütlema peaks?“ ja ta hakkas naerma ning vabandas viisakalt. Nimelt jagu enne seda oli Leo suutnud (tõenäoliselt) välja lasta slämmi. Schifkol oli kõrvalmastis KSxx vastu Ä9x-i ja ta vajas sealt kolme tihi. Tõenäosuse järgi peaks parim mänguplaan olema tõmmata kuningas, käia väike ässa alla ja siis üheksa vastu soldatit – võidab siis, kui mast on 3-3, kellelgi on duubel- või singelhonöör või mõlemad honöörid on KS ees. Leo demonstreeris, et see võidab veel ühel juhul – kui mõlemad honöörid on KS taga, aga kümme pannakse vahele.  Vähemalt ma olen suhteliselt kindel, et väljamängija ei kavatsenud hakata tema käest ET-t lõikama, kui tal oli selline plaan, siis Leo ei lasknud slämmi välja vaid vastane oli lihtsalt nii kõva. Aga nagu öeldud, ma ei usu.

Nüüdseks on logistikaprobleemid loodetavasti lõplikult oma lahendused leidnud – Sven ja Vasja said lõpuks oma toa kätte. Uus tädi receptionis olevat olnud märksa kompetentsem ja kui asja süsteemist ei leidunud, siis ei piirdunud ta käte laiutamise ja õnnetu näo tegemisega, vaid lihtsalt tekitas mingi toa, kus seekord ei elanudki kedagi ees.

Hotell muidugi suudab meid üha uute pisiasjadega üllatada. Näiteks imestasime, et keegi siin koristamas pole käinud, aga siis lugesime ukse peal olevad väikses kirjas asjad läbi ja tuvastasime, et ega nad ei kavatsegi seda tegema hakata – koristus on lisaraha eest, mingi ca 35 EURi. Meil muidugi savipott, võime ka sassis toas elada.

Tihasel aga juhtus selline lugu, et ta jäi pooleks tunniks lifti kinni, kuna ta ei olnud seal üksi, siis olevat lõpuks juba õhunappus päris tuntavaks saanud. Hakka või kaaluma, et mängule minnes lifti igaks petteks vältida ja treppidest alla minna (Eesti mõttes 11. korruselt siis).

Mis liftidesse puutub, siis Leo suutis ühele tüübile väga konkreetselt selgeks teha, miks ei ole hea mõte ühe korruse jagu kõrgemale minekuks lifti võtta. Nimelt kui me sinna kappi ronisime, ootas meid seal ees üks kuli, kes oli sisse muljunud 9. korruse nupu (meie korruse number on 8.). Leo muidugi tuli ja vajutas süüdimatult null-korrust, mis tähendab, et tegelane pidi meiega kõigepealt kogu tee alla sõitma (siin on allasõidusuund prioriteetne) ja enne liftist väljumist jättis sinna veel peeru õhku, millega too tüüp oma pikal teel ülesse võitlema jääma pidi.

Mäng kahjuks eile ei kulgenud – saime 10:20 kaotuse Prantsusmaalt ja 9:21 Uus-Meremaalt (lisaks tõid teised kaks paari kotti väärt 16:14 võidu Poola üle). Ei tea, kas meie esitust mõjutasid eelnenud öö ekstremaalsed magamistingimused või oli häda milleski muus, aga õnnestunud otsustega me väga ei hiilanud. Tegelikult oleks võinud mõlemad kaotatud matšid ka väga kergesti viiki jääda – kummaski käisime vastaste geimi vastu ühe slämmi taha. Prantslaste vastu valis Tiit lihtsalt vale mänguplaani, Uus-Meremaa vastu jäime meie Leoga paraku valesse kätte ja lisaks sellele tõmbas vastane lambist õige avakäigu välja. Aga pole hullu, jätkame protsessi ja meeleolu on hea. Praegu oleme oma alagrupis 5. kohal, neljandast kohast (mis viiks playoffidesse) 6 punkti maas ja tänane päev on ka suhteliselt tigedate vastastega – Taivan (meie logeleme), Iirimaa ja Austria.

Eile oli esimene mängupäev, mis kulges meie jaoks igati hästi – alustuseks vaba voor, seejärel 19:11 võit Hongkongi üle ja õhtu lõpetuseks 24:6 Portugali vastu. Viimane oli eriti mõnus, kuna  Leo pool ekraani oli meie vastas mingi ibisejast tädi, kes hakkas juba teise jao ajal Luksi kallal norima, et miks ta kolmjalaga 1NT avas. Luks oli muidugi ka paras sooda, hakkas temaga midagi vastu seletama, et see oli „unsystemic bid“, aga kui ta tahab, siis ta võib sellega avada, selmet lihtsalt öelda, et „tahtsin ja avasin“ – seda enam, et antud juhtumil polnud ka mingit vahet mänguplaani valikul, ega milleski muus. Meile teadupärast meeldib ibisejatele kohta kätte näidata  (kellele ei meeldiks?) ja seekord saime me sellega väga hästi hakkama. Täna on tulemas väga raske päev – Prantsusmaa, Poola ja Uus-Meremaa, esimesed kaks on favoriidid edasipääsukohtadele ja Uus-Meremaa peaks olema laias laastus umbes meiesugused porijad. Aga eks näis, mis päev toob.

Mänguväliselt hakkas aga eile jälle mingi pornograafia pihta. Nimelt jõudsid eile õhtul kohale ka Sven ja Vasja (Sven pidi päeva peale poliitpulmas nägu näitamas käima – riigikogulase värk). Neile oli planeeritud täpselt sama marsruut, mis päev varem Tiidul, st. lennujaamade sassiajamisega. Kuna Tiit oli selle kadalipu eile läbi teinud, siis olid nad vähemalt toimuva suhtes ette hoiatatud ja leidsid endale varuplaaniks mingi rongi, millega kohale tulla. Paraku oli rong aga ümberistumisega ja selle sooritamine jättis tugevalt soovida – mingi hetk tuli kontroller ja piletit uurinult teatas neile, et nad on vale rongi peal. Selle peale ronisid nad Namuri linnas rongist maha (ma arvan, et eksimuse mastaap on umbes selline et kui hakata Paidest Pärnusse sõitma ja lõpetada hoopis Valgas) ning hakkasid alternatiive otsima. Lõpuks siis leidsid mingi variandi sõita Belgia piirilinna Tournai’sse ja sealt edasi 25km taksoga.

Võrreldes aga hotellis toimunuga oli see suhteliselt pisike ebameeldivus. Nimelt on meil siin selline säästuhotell, et mingit öövalvelauda ei ole ja et nad ei peaks tulles asjatama, läks Tihane nende jaoks võtit küsima (et kui tulevad, helistavad meile ja laseme nad tuppa, kõigil lihtsam). Selle peale tibi leti taga uuris ja puuris ja ei leidnud neid süsteemist. Tahtis näha mingit kinnitusmeili ja millegipärast vahendusfirma hotellivautšerist ei suutnud midagi välja lugeda (seepeale tekib küsimus, et milleks kurat see vautšer üldse oli?). Tihane näitas veel mingeid pabereid ette, mis meil selle kohta oli, aga tibi ei leidnud ikkagi süsteemist midagi üles. Lõpuks siis tegi ta järelduse, et kui tüüp nii palju pressib, siis tõenäoliselt ei tee ta seda tühjast kohast ja andis mingi toa võtme. Kui aga Tihas seda vaatamas käis, siis selgus, et seal on juba keegi sees elamas – no täitsa arusaamatu, kuidas siin info liigub. Sellepeale läks ta tagasi alla valvelauda, tibi lappas mingit pabermärkmikku ja andis talle uue võtme. Õhtul tulid siis Sven-Vasja kohale ja selgus, et ka tolles toas olid mingid inimesed sees! Täiesti uskumatu. Lõpuks siis improviseerisime ööbimise nii, et reisilt tulnud väsinud inimesed läksid panime meie apartemendi väikestesse vooditesse, Tihane sai minu (laia) voodi idapoolse serva ja Luks keris end põrandale rõngasse.  Krdi konnaõgijad, ma ütlen!

Mõttespordi maailmamängude avamine oli selline sürrealistlik üritus, et hoolimata sellest, et kohal oli hunnik tähtsaid asjapulki, tundus,  et seda oli ette valmistatud pigem põlve otsas – õhtujuhid natuke pudrutasid, eeskava väga ei olnud ja kõned olid ka sellised väga „casualid“ ja mitte väga tõsised (rebiti kilde näiteks stiilis, et kui üks ajalooõpetaja küsis klassis, et kui keskajal olid valitsemas monarhid, peeti ühte võimu neist veel kõrgemaks – ma arvan, et selle all mõeldi paavsti – ja üks bridži õppinud lapsuke vastas sellele ausameeli „ässa!“) ja lõpuks tuletati hea sõnaga meelde ka Lille’i timukat („Kolme Musketäri“  seoses) – ma ei saanud küll aru, et mis see meie võistlusesse puutuma pidi, aga ega mina ka dopingukontrollis ei käinud. Võimalik, et see kodukootus oli ka taotluslik, et inimestel liiga igavaks ei muutuks. Nii hakkaski ametlik osa pihta veerand tundi väljakuulutatust hiljem (ehk siis sel ajal kui meie kogenud inimestena alles kohale jõudsime) ja kestis vast napilt 40 minutit. Ahjaa, lõpus pidi mängimisele tulema World Mind Sports Associationi hümn, kõik tõusid püsti ja järgnes vaikus. Selle peale siis kommenteeriti, et „ah pagan, midagi vist ei tööta, aga olgu siis hümniga või mitte, me võime mängud avatuks kuulutada!“. Järgneski IMSA presidendi Jose Damiani vastav lause ja rahvas saadeti kokteilile. Paraku tuleb tunnistada, et see osa valmistas mulle/meile suure pettumuse – punane vein oli saast, roosa vein üsna minimaalselt parem ja valge küll kõlbas hädapärast juua, aga ei olnud ka suurem asi. Säh sulle veinimaad. Ahjaa, snäkid veini juurde olid ka umbes väiksed soolased küpsisekrõbunad. Masu värk vist.

Lonkisime banketilt siis kodu poole ja helistasime Tiidule, kes pidi umbes seks ajaks kohale navigeerima, et kaugel ta on. Järgnes kirumine ja hammastekrigin – kui meie logistika oli väga hästi paigas olnud, siis tema oli orgunnivana saamatuse/tähelepanematuse tõttu hoopis Brüsseli vales lennujaamas – mitte Charleroi odavlennukas, vaid selles teises. Mis omakorda tähendas ka seda, et tal polnud bussipiletist mitte la persetki kasu ja rongid olid ka ära läinud. Ühesõnaga pidi ta endale sealkandis öömaja leiutama ja hommikul mingi rongiga Lille’i navigeerima (siinkohal oli muidugi vaba voor päris abiks, et erilist paanikat ei olnud).  Tundub, et tema tulekus oli midagi kahtlast – kui me talle vastu läksime, nägime vähemalt kahte-kolme salka kurja näoga tüüpe, maskeerumisvorm seljas ja automaatid käevangus seal jaamas ringi jalutamas. Ma kohe tundsin, kuidas mu rongisõiduisu üle läks…

Täna avatakse Lille’is mõttespordi maailmamängude bridžiturniir, homme algavad mängud. Eesti koondisel on eesmärgiks korrata neli aastat tagasi Pekingis saavutatud tulemust, kus me pääsesime alagrupist edasi kaheksandikfinaali (ja kaotasime seal napilt Hollandile) – aga ütleme ausalt, et võistkonna vormi ja dünaamikat arvestades on see päris optimistlik plaan. Vähemalt esimesest voorust on tulemas 18 kindlat punkti, see on meil vaba, mitte et sest midagi kasu oleks, kuna vaba voor on kõigil tiimidel varem või hiljem. Huvitava kurioosumina oli meil esimene voor vaba ka juunikuisel EMil Dublinis (ja varem juhtus täpselt sama nali 2000 juunioride EMil Antalyas).

Logistiliselt on senine reis väga hästi õnnestunud – Riiast lendasime Charleroisse, sealt läks transferbuss Lille’i ja peatus meie hotellist vähem kui kilomeetri kaugusel ning mängukoht omakorda paistab toa aknast, hüpermarket on kohe kõrvalukse taga – ühesõnaga ei mingit muret ega ekslemist. Ainuke häda on see, et kõrval on ka raudteejaam, aga väliskeskkonna helide isoleerimine on siin hea ja kuna me oleme kaheksandal korrusel (mis seoses nullkorruse ja kahe vahekorrusega oleks Eestis 11. korrus), siis ei häiri see ka vaadet.

Hotellis tehti meiega ära tavapärane nali ja anti triple-room, milles olid topeltvoodid (kolme meesterahva peale kaks voodit)– minu meelest on sellist asja juhtunud peaaegu sagedamini kui seda, et antakse kaks eraldi voodit (see viimane variant esineb  millegipärast tavaliselt hoopis siis, kui ma olen ühes toas Maarjaga, mitte Leoga). Nojah, läksime alla valvelauda ruigama ja selle peale laiutati käsi ja öeldi, et täna pole midagi teha, aga tulge homme hommikul uuesti, äkki saame midagi ära vahetada. Improviseerisime siis kolmanda aseme põrandale ja veetsime esimese öö rahulikult ära, täna siis õnnestuski teostada vahetus ja nüüd oleme igaüks oma asemel.

Täna tegime esimese väikese ringkäigu Lille’i kesklinnas (mille servast natuke kaugemal me elutseme), esimesed muljed on igati positiivsed – ilus linn ilusate majadega, ainult kerjuseid mõnevõrra rohkem kui vaja oleks.  Paar pilti klõbistasin ka, aga ei viitsi neid üles panna praegu.

Hotelli wifi üllatas mind sellega, et siin on netikülgedel tsensuur peal. Nimelt tahtsin vaadata ühele jalgpallileheküljele ja mind ei lastud sinna põhjusega, et seal olevat pornograafilist või erootilist sisu! No nagu mida perset paganat, see on ju jalgpall! Seepeale võtsin testimiseks mingite pornosaitide aadressid ja proovisin nendele minna -  tõepoolest enamus oli samuti blokis, aga mitte kõik. Ja prantslased olla vabameelne rahvas…

Vahel otsustab loodus sind hunniku pisiasjadega kiusata. Igatahes nüüd on meie seis selline, et pääsukesed on täis pasandanud meie välistrepi (neil on pesa just meie trepi kohal!), kass otsustas mingeid taimi närida ja ropsis selle peale sisetrepil, tulles selleks ekstra tuppa (õnneks valides koha, kus trepp ei olnud riidega üle tõmmatud), kimalased on teinud pesa vanasse elektrikappi (segades nii otsaseina soojustamist), sipelgad on teinud pesa majaserva äärde (ja ilmselt ka natuke sisse), hakid pesitsevad korstna otsas (ja topivad vannitoa ventilatsioonišahti mulda ja puuoksi) ning lehetäid ründavad köögi aknal olevaid toataimi. Maaelu, ma ütlen!

Mis kassi puutub, siis see lontrus on ka kuidagi harukordselt targaks ja kavalaks muutunud ja mulle tundub, et tegelikult saab ta inimkeelest liigagi hästi aru. Positiivne näide selle kohta on see, et kui me üks õhtu teda välja tahtsime visata (kuna ta ei suuda vaikust hoida vaid aegajalt kraabib ja näub (ning mõnikord hüppab öösel voodisse), veedab ta oma ööd õues). Läksin siis kööki, mille aknalaual ta parasjagu peesitas, tegin talle pai ja sügasin kukla pealt ning mainisin, et „okei loom, nüüd on aeg ööseks välja minna!“. Tema tõusis püsti, ringutas, ja jalutas täitsa ise koos minuga rõduukse juurde. Aga eile oli meil plaanis talle ussirohtu anda (kavatseme teda süstima hakata). Maarja hankis tableti ja me rääkisime sel teemal diivanil vedeledes, kusjuures kass vedeles rahulikult minu süles ja mõnules ning tegi nägu, nagu ta ei saaks millestki aru. Aga sel hetkel, kui Maarja ettepoole nõjatus, et kotist tablett võtta ja mulle anda, hakkas kassilontrusel korraga minu sülest minemajooksmisega hästi kiire! See tal muidugi ei õnnestunud ja tableti surusime talle ka kurku, aga ikkagi hämmastav arusaamine asjadest – rohtu me talle ju üldiselt tihedamini kui kord aastas ei anna. Ja kunagi varasemast ajast on mul meeles sarnane reageering küüntelõikusele – kui sellest oli ainult juttu, siis vedeles ta rahulikult süles, kui aga avati sahtli uks, et küünetangid välja võtta, siis tõusis päevakorda kiirpagemine.

Eile otsustasin loodusele väikese vastulöögi anda ja avasin korilushooaja. Meil on nimelt põllu peal peotäis marjapõõsaid ja vähemalt punased sõstrad kubisevad marjadest. Noppisin kahe põõsa päiksepoolsematelt külgedelt ca 8,5 kg marju ja aurutasin läbi – tulemust võite näha pildil. (Nagu kõik aru saavad, siis mulle meeldivad väga külalised džinnipudelitega, kuna see annab mulle vajaliku taara sõstramahla paigutamiseks!)

Nagu ma juba kunagi varem mainisin, siis sai maikuus endale jalgratas soetatud ja hiljem seda ka korduvalt pruugitud - ikka vagas lootuses saada kontrolli alla oma kehakaal, mis esimese saja piiri juba ületanud ja suundumas vaikselt aga kindlalt üha uute kõrguste poole. Ja huvitav, mis järelduse peaks tegema sellistest faktidest, et jalgrattasõit kaalu vähendada küll kuidagi ei aidanud - pigem võtsin hoopis natuke juurde. Kahekilone kaalulangus tuli aga hoopis ootamatust kohast - nimelt Võsu bridžinädalast, kui ma nädal aega rattaga ei sõitnud (va. paar mõnekilomeetrilist lõiku Võsu ühest servast teise). Öelge veel, et sport on terviseks. Tõenäoliselt oli kaalulangetamise põhjus ka toitumine Võsul - sõin vähe ja olin peamiselt punase veini dieedil, aga ma kardan, et selline menüü ei ole oma meeldivusest hoolimata pikas perspektiivis jätkusuutlik.
Täna aga tabas mu rattasõiduplaane järjekordne tagasilöök - nimelt otsustas ratta tagakumm Lähte kandis oma töölepingu lõpetada. Ja mitte lihtsalt niisama vaid nõnda, et sinna ei jäänud sisse õhukübetki ning pumba abil kiirparandust teha ei olnud ka võimalik. Kuna leidsin, et kaheksa kilomeetrit ratast käekõrval veeretada on ikka natuke liiga pikk tee, siis helistasin Maarja endale järgi ja praktikas sai tõestatud fakt, et tavaline meesteratas mahub ühes tükis Hyundai Getzi küll, vähemalt siis kui häda suur on. Osa esirattast ja lenksudest jäi küll välja ja seetõttu ei läinud päraluuk kinni, aga kuidagi sai ta siiski paelakesega fikseeritud ja koju toodud. Maarja küll avaldas kahtlust, kas nii saab ja võib, aga plekipoe ajal sai nähtud ka hulka hullemaid asjade transportimise viise, kõige kurioossem oli juhtum, kus tüübid ostsid plekitahvli, panid selle auto katusele ja siis lükkas üks käe välja ühest ja teine teisest esiaknast, ning nii nad sõitma läksidki.

Viimastel Iirimaa-päevadel ei juhtunud suurt midagi huvitavat. Bridži mängida ei saanud (sest me ei kvalifitseerunud finaali) ja kuna ilm oli tatine, siis eriti turistitamisega ka tegeleda ei viitsinud. Niipalju kui ma linna peal käisin, tundus et Dublin väga huvitav koht ei ole (kuigi siin olid omad kenad majad), tundus et siin kesklinnas ei olegi sellist ala, kus turistid võiksid südamerahuga jalgsi ringi kablutada (no jõeäär muidugi oli, aga palju sa ikka mööda seda lonkida viitsid?).

Kui ma juba oma esimeses Iiri postituses jõudsin meie apartmente kiruda, siis viimases on ilmselt tagumine võimalus seda veelkord teha. Nimelt siinses valvelauas oli peamiseks probleemiga tegelemise viisiks selle edasilükkamine, ainuke kiirem reageering saabus siis, kui ma ühelt neiult telekapuldi jaoks patareisid palusin - need toodi üles kolme minutiga (aga paraku olid nad vales suuruses ja pidime ikka nuppe muljumas käima). Kui ma küsisin, kas neil on adapterit (Iirimaal olid briti stiilis stepslid kuhu meie kontinentaalsed pistikud sisse ei läinud), siis lubasid kaks eri inimest sellega tegeleda - vastust ei miskit ja kui ma paari päeva järel meie tiimi kaptenilt küsisin, kas ta on oma otsinguis edukam olnud, väitis ta, et ei ole, aga talle olevat vähemalt öeldud, et adaptreid ei ole ega tule (kapteni kiituseks tuleb öelda, et ta leidis vajaliku poe ja hankis neid paar tükki). Kui ma küsisin prügikoti kohta (koristajad olid peale meie prükkari tühjendamist unustanud uue panna), lubati, et tuuakse varsti, kolme tunni pärast istus all juba uus inimene, kes sellest midagi ei teadnud (küll aga kaevas kuskilt ühe välja). Ja rätikute vahetamisega nad ka ei tegelenud (hoolimata mu kahest sellesuunalisest palvest). Krdima jobud...

Mis turniiri puutub, siis kokkuvõttes võitsidki kallismetalli meie kaks esimest vastast: 1. Monako, 2. Holland (3. Itaalia). Meie koht siis oma alagrupis 10. ja kokku 19./20. 34 riigi seas, tõe huvides tuleb mainida, et teise alagrupi 10. koht sai punkte rohkem. Naiste- ja seenioride koondised said parema lõppkoha - mõlemad olid seitsmeteistkümnendad, aga neil oli ka konkurents hõredam - kummaski klassis osales 19 koondist.
Läksin lõputseremooniale ka ise kohale vaatama (tavaliselt antakse seal süüa ja veini), aga selles osas nirutati samuti täiega - suupisteid oli napilt (ja seal oli ümber selline kari pensionäre, et mu peas tekkis vägisi paralleel tuvide toitmisega, kui suur parv mingi paari kribala ümber lainetab) ja veiniga oli veel kehvemini. Veerand tunni pärast lõpetati veini jagamine ja edasi võis seda oma raha eest hotellibaarist osta (lisaks oli vein ka niru, võib-olla tehti omad järeldused avatseremooniast, kus anti väga mõnusat valget veini, mis rahvale meeldis). Kui mul poleks suuri kogemusi ja head platseerumisoskust, oleksin vabalt võinud üldse pöialt imema hakata. Kuna ma juba lõpetamisel kohal olin, kuulsin ka esimest korda elus ära Monako hümni - see oli päris koomiline.

Homme siis tagasi koju (kuhu mulle on planeeritud 17-tunnine reis, palju õnne mulle) ja eks näis, kas kass mulle veel tere ütleb.

Eile oli naistel mänguvaba päev ja meie teadagi olime juba turistiklassis. Seeniorid see-eest said täistööpäeva – kolm matši – ja selgus, et üleeilne presidendi vastuvõtt oli nende mängule tõeliselt innustavalt mõjunud. Tuli kaks võitu ja viik ning pääsemine senisest pikalt viimasest kohast (ja tagant kolmaski on juba käeulatuses). Meie aga otsustasime oma vaba päeva ja ilusa ilma ära kasutada ning tegime Maarja ja Airega loomaaiatuuri. Kui Dublini loomaaed paari sõnaga kokku võtta, siis need oleksid: kallis (pilet 15 EURi), väike (erinevaid loomaliike väga palju ei olnud) ja ilus (olemasolevatel olid väga mugavad tingimused ja ruumi laialt käes). Paari lemmiku pildid kah:

Kassleemurid ei ole just kõige osavamad varitsejad - kui raamatus "Meie varblased" oli tegelane Jalad Tolknevad Pesast Välja, kes kuidagi peitu ei saanud pugeda, kuna tal jalad tolknesid pesast välja, siis samas raamatus kannaks kassleemur ilmselt nime Saba Tolkneb Põõsast välja.

Viiralti tiiger. Tuleb tunnustada kaslase pikaealisust!

Kaks nooremat elevanti hullamas. Üks tahtis veeni minna, teine blokkis teda ja vahepeal liikusid mõlemad sünkroniseeritud sörgisammul tagurpidi. Ma kahtlustan, et talitajad on neile lollusi õpetanud.

Punane panda lõunauinakul - magab täpselt nagu kass, ilmvõimatusse pöördesse keerdunult ja keel suust väljas.

Kuigi loomaliike palju ei olnud, oli maa-ala piisavalt suur, et võttis korralikult läbi ja edasi enam linnas ringi siiberdada eriti ei viitsinud, käisime korra Trinity College’i juures vaatamas ja ma lasin end Molly Malone’i kuju juures pildile võtta. Täna hommikul selgus, et Iirimaa ilm annab vastulöögi, seni on akna taga pidev vihmasadu ja kõva tuul, nii et kui nii edasi läheb, siis ma ilmselt ei viitsi hotellist üldse välja minna vaid veedan päeva BBOs kiibitsedes.

mina ja Molly

Nagu karta oligi, lõppes meie alagrupiturniir kümnenda kohaga, selleks et finaalgruppi pääseda olnuks vaja tulla üheksandaks (ehk siis saada 6VP-d rohkem) ja nüüdseks oleme sportlastest turistideks taandatud. Viimane alagrupimäng oli Soome vastu, kuid kuna Islandil oli tulekul vaba voor, oli edasipääs juba teoreetiliseltki võimatu. Soomlased olid muidugi meistki jupp maad tagapool. Selle peale suutsidki Sven-Vasja ja Koistinen-Nyberg märkelehele korraldada sellise asja, et turniiri viimases viies jaotuses pakkusid kõigis kordamööda slämmi (enamus neist olid üsna jobud). Esimene neist tuli välja, aga ülejäänud neli läksid kõik taha.

Eile õhtul oli siis väike „presidendi vastuvõtt“ – st. kõik kolm tiimi kogunesid kokku, võtsid natuke napsi ja snäkkisid. Ürituse koodnimetuseks paneksin mina „räägime neid vanu anekdoote jälle“ – mingi hetk hakkasin lugema ja sain tulemuse, et paarikümnest räägitud anekdoodist oli ainult üks selline, mida ma varem kuulnud polnud – siinkohal kiitused Maksile (lisaks veel paar, mida ma põhimõtteliselt olin kuulnud, aga natuke teises kastmes). Selliseid, mida ma korduvalt kuulnud olin, oli igatahes palju rohkem. Ahjaa, ja enamasti naeris kõige valjemini anekdoodirääkija ise. Nagu mingi krdima isetegevusõhtu.

Kui üritada kokku võtta meie ebaõnnestumise põhjuseid, siis mängutulemuste poolest tundub nagu oleks selleks minu ja Leo kehv mäng (umbes -0,6 butleris). Selle teooria juures on ainult üks asi, mis hästi klappida ei taha – tegelikult me ei mänginud otseselt nii kehvasti. Aeg-ajalt pudrutasime küll kaitses (see on meil praegu tõesti natuke niru), aga eks kaitsemäng olegi kõige keerulisem bridži osa. Pakkumises me panime enamuse oma geimidest-slämmidest ära ja kui me seda ei teinud, siis oli meil selle jaoks loogiline seletus.

Eks lähipäevil ole aega vaadata, mis ja kus ära läks (või kus oleks võinud sisse tulla), aga esialgu tundub mulle, et meie kõige suurem väljaminekute põhjus oli lihtlabane sportlik ebaõnn. Eks õnn pidigi soosima tugevamaid, aga tugevamad ei vaja seda ka nii palju kui meiesugused keskmikud.

Selle kõige juures on ainult üks hea külg – tundub, et Iirimaal tegelikult KOGU aeg ei sajagi, viimased paar päeva on selline mõnus suveilmake olnud. Täna näiteks on plaanis ette võtta Dublini loomaaed. 

Eilnegi päev ei toonud kaasa midagi head. Prantsusmaa vastu napp kaotus, Luxemburgi vastu korralik võit ja Horvaatia vastu suur kaotus. Kusjuures Horvaatia vastu olime me paremad, aga sportlikku õnne oli vastastel lihtsalt masendavalt palju. Tundub tõesti, et meile on mingi needus peale pandud. Siiski on meil veel mingid variandid üheksa sekka pääsemiseks säilinud ja nii napid kui need ka pole, üritame anda oma parima. Tõsi küll, arvestades mis võtmes see turniir on kulgenud, võib kahtlustada, et kaardijumalal on meie jaoks veel mingi kurikaval plaan valmis mõeldud ja ülejäänud Dublinis viibimise ajaks degradeeritakse meid turistideks. Aga näikse.

Ei tulnud ka midagi ilusat Poola matšist. Kohe teises jaotuses sokutas Leo mu 25 pp-ga mängima 2♥ lepingut 4-2 klapiga ja ma ei suutnud sedagi ära võita (ei valinud parimat plaani) ning kui selgus, et ma olen lepingu taha käinud, tegin suurest nördimusest poolkogemata 11. tihil veel revoki (see ei olnud muidugi enam oluline). „Õnneks“ oli lepingu võitmise ja kaotamise vahe ainult 2 IMPi. 

Teises lauas juhtus aga selline kurioosne lugu, et ühes teises jaos kaitses Maks  oma arust 3NT vastu, aga paraku oli lepinguks 4♠ ja ta lasi selle seetõttu välja. Huvitaval kombel oli mul olnud Islandi vastases matšis sarnased luulud, vastane oli samuti 3NT nelja patta kohendanud ja mina kaitsesin trumbita vastu. Mul läks seal natuke paremini, õnnestus tapvale avakäigule pihta kobistada (4♠ vastu ma võin, aga ei pruugi, sama käiku teha). Kokkuvõttes kaotasime Poolale 11:19 ja asi läks veelgi hapumaks. 

Täna otsustasime siis teha sellise lükke, et Tiit-Maks mängivad kõik kolm matši (kuna nemad on ainuke, kellel mäng hästi välja kukub), Sven-Vasja hommikused kaks (Prantsusmaa ja Luxemburg) ning meie õhtus (Horvaatia), homme mängime meie ja Tiit-Maks Inglismaa vastu ja siis vaatame, mis seisud ja enesetunded ütlevad, kes viimast vooru Soome vastu pressima lähevad.

Ainuke positiivne asi on see, et ilm on mõistlikuks keeranud (selle kohta „ilus“ oleks natuke üle pingutatud) ja eile õhtul tegime esimese väikese treti ka linna peale. Esmamuljed on igatahes sellised, et Dublin mingi märkimisväärselt ilus ega huvitav linn ei ole, kaks esimest märksõna, mis mulle pähe tulid, olid igatahes „kitsas“ ja „räpane“. Jalutasime üle mingi tuntud silla Liffey jõel, mis pidi olema kõige fotografeeritum koht Dublini linnas – aga kui seda eelinfot poleks olnud, poleks seda mitte millestki osanud arvata, pealtnäha oli tegemist täiesti tavalise ja mõttetu sillaköksiga. Leidsime mingi suhteliselt viisaka väljanägemisega söögikoha ja otsustasime, et proovime siis ka kohalikku kööki, Pihel võttis Fish and Chipsi ning ülejäänud lambaliha variante. Igatahes võis selle söömaajaga igati rahule jääda – iirlaste kulinaarsed suhted lambasooga on täiesti viimase peal ja roavalik suhteliselt sarnane eestimaisele.

Nali turniiri bülletäänist: Ühest hotellitiivast kostis kahtlaseid ja võikaid helisid ning murelikud inimesed kutsusid politsei. Politsei saabus kohale ja tuvastas, et tegemist on kahe norrakaga, kes üritavad õppida selgeks Monako hümni! (Asjasse mittepühendatuile – Monako võistkond on endale sisse importinud kaks Norra staarmängijat (lisaks veel ka ühe paari ülikõvasid itaallasi) ja praegu juhivad nad meie alagruppi pikalt. Tegelikult nad ongi ühed peamised medalikandidaadid.

Tundub, et sel EMil on meil finaali saamisega probleeme – eile tuli Rumeenialt viik ja Walesilt. Mäng ei taha kuidagi sujuda, nagu ei teegi mingeid väga hulle lükkeid (va. mõnikord kaitsemängus), aga midagi sisse ka ei õnnestu tuua. Ilmselt on tegemist selle Zia „käikude“ teooria laiendatud versiooniga – kui tal oli kolm käiku: 1. kõik läheb untsu, 2. tavaline kruiisimine ja 3. kõik õnnestub, siis me kügeleme kuskil 1. ja 2. käigu vahel. Päris kõik untsu ei lähe, aga midagi head ka ei toimu. Samas nagu oli näha Walesi eilsest mängust meie vastu, kui sa oled 3. käigu peal, siis võib tabelis päris kõrgele ronida. Igatahes kõik arvamiskohad pandi meie vastu pihta ja pressimisjärgsed olukorrad lõppesid ka neile õnnelikult.

Dublinit pole endiselt näha õnnestunud, eile tuli korra isegi päike välja, kuid kui mäng lõppes, siis oli jälle ilm tatiseks pööranud ja otsustasime linna peale mitte minna ja teha koduses ahjus kala. Olime söögiga parasjagu poole peal, kui Pihel tuvastas, et tema kala sees on väike ussike, kes vonkleb reipalt (kala oli ahjus olnud 175 kraadi juures 25 minutit, nii et päris vastupidav loom pidi olema). Juurviljad panime nahka, kalajäägid viskasime minema ja diskuteerisime teemal, et huvitav, mida usside tõrjeks ette tuleks võtta (kõik me olime vähemalt poole oma kalapalast nahka pannud), kas pöörduda arsti poole või saata keegi poodi viina järgi. Ma küll mõtlesin, et peaks ikkagi oma kalatüki lõpuni sööma – kui sellest võib ussid kõhtu saada, on need mul juba ilmselt olemas ja kala ise oli hea, aga Maarja laitis selle mõtte maha. Helistasime Tuulele, ta arvas, et kui uss on kalas, siis tuleks ta sealt välja võtta ja kala korralikult läbi praadida, ussimunad kalafilee kaudu lekkima ei pidavat. No pagan, oleks ma seda teadnud (mul psühholoogilist tõrget ei tekkinud, lõppeks õunte ja vaarikate sees on ju pidevalt mingeid elukaid).

Täna ootab ees üks ja ainumas mäng Poolaga, loodetavasti on nad oma kurbtust eilse jalgpallitulemuse üle alkoholi abil hoolega leevendanud, igatahes välja panevad nad oma eliitpaarid (meil Leoga on Balicki-Zmudzinski).

Iirimaal on endiselt kõik vanaviisi. St. tilgub. Tõe huvides tuleb mainida, et tegelikult nägin ma täna korra isegi päikest – nimelt sel hetkel, kui ma hakkasin „kodust“ kolmandale voorule tulema, siis minu teekonnal hotelli uksest trammini ta paistis ja ilm oli soe ja elu oli ilus ja vägisi kippus lauluviis suule (lahendasin selle viimase probleemi vilistamise teel). Trammisõidu lõpuks muidugi sadas jälle vihma, aga see nüüd küll üllatuste kilda ei kuulu. Kas keegi mäletab, et Eestis oleks kunagi neli päeva järjest sadanud?

Dublinit pole endiselt rohkem näha õnnestunud, kui trammi aknast paistab, aga see marsruut kipub juba nats igavaks minema. Trammi lõpp-peatus asub mingi heinamaa ääres ja kui ma täna lõuna ajal transporti ootasin, siis tuvastasin seal rohututtide vahel liikumise. Lähemal vaatlusel selgus, et liigutajaid oli ühe rohupuhma ääres koguni kaks – süüdimatult ringituterdav jänes ja varitsev kass (ta ilmselt varitses mõnda lindu, jänes oli tema huviorbiidist väljas). Paraku seks ajaks kui ma kotist fotoka välja otsisin, oli jänes juba jõudnud sääred teha ja lihtsalt kassi pildistada ka ei viitsinud.

Bridžimäng kulgeb meil üle kivide ja kändude, täna tulid viik, napp võit ja väike kaotus. Õnneks näidati keskmist vooru Venemaa vastu jälle BBO ülekandes – võib karta, et kui meid sinna ei topitaks, siis midagi positiivset ei tulekski. Mis muidu mängu puutub, siis Tiit ja Maks mängivad väga hästi, aga ülejäänud kahe paari esinemine kannab pealkirja „nii et siga ka ei söö“. Sveni ja Vasjaga toimuvat ma liiga hästi kommenteerida ei oska, aga meie Leoga ei saa kuidagi küüsi taha ja kuna vahepeal tekib sisse imelikke asju, siis head nahka oodata ei olegi. Homme menüüs Rumeenia (meie logeleme) ja Wales – kui me tahame finaali kvalifitseeruda, siis ilmselt on tegu ühe olulisema mängupäevaga, kuna mõlemad on meist ees ja justnimelt neid me ilmselt peame lõppkokkuvõttes edestama. 

Kolmas päev Dublinis selja taga ja eriti midagi juurde lisada ei ole – mul pole õnnestunud väljaspool marsruuti „kodu-tramm-mängukoht“ mitte ainsatki sammu teha. Täna vast lähen mängukohast mitte kaugel asuvasse kaubanduskeskusesse kontaktläätsi otsima, eeldusel et ei saja (haa-haa).

Eilne mäng käis jälle nagu ikka üles-alla. Hommikul õnnestus võita Küprost, lõuna ajal BBOs üle kantud voorus Taanit (peakski äkki paluma, et meid rohkem BBOs näidatakse, senised kaks matši seal on ilusti välja kukkunud) ja õhtul kaotasime Austriaga. Austriaga matš oli nagu tõeline loodusõnnetus, nagu ei teinudki midagi ülidebiilset (vahel paar natike rumalat asja lihtsalt), aga kuidagi ei saanud küüsi taha. Kuna teine tuba ka ei hiilanud, saimegi sellise korraliku koosa.

Igast asjast võib muidugi ka natike positiivset leida. Nimelt oli Austriaga matšis mingi jagu, kus kogu saal jõudis slämmi (22 punkti vastu 12t), aga meie vastased pidurdusid 3NT-s, võib-olla seetõttu, et Luks oli vahepeal mingi õrna kaitsepakkumisega vahele sokkinud, mis võttis tugeval käel tuju maha. No vahet pole, 12 varretihi oli. Meie teine paar aga suutis mängida mingit cue-bidi (või ma tegelikult täpselt ei teagi mida, võib-olla läks miski muu sassi) ja lepinguks oli 4♥ 4-2 klapiga, mis istus 6-1 vastu! Viimases sarnases olukorras, A-Liiga esimesel etapil, käisid nad lepingu taha, kuigi see oli võimalik võita ja selle kadu oli väga suur, sest ka seal ei jõudnud teine tuba slämmi, seega läks välja 13 IMPi kahe asemel. Seekord oli aga väljamängija tasemel ja võitis lepingu ära, minimiseerides niiviisi kaod.

Selgitasin välja, et trammipeatusest siiski pääseb mängukohta otsemat teed pidi kui meie poolt seni kasutatud marsruut. Kusjuures isegi kaks, üks on ainult natuke lühem, aga teistkaudu saab oluliselt otsemini. Õhtul mängult koju tulles mainisin ma inimestele, et läheme sealtkaudu, on lühem (isegi kaks korda), aga või siis noormängijat kuulatakse – kuna arvati, et ma pakun välja selle „natuke lühema“ tee, siis enamus otsustas ikkagi läbiproovitud radade kasuks, ainult Rummelil oli piisavalt nuhhi, et minuga kaasa tulla. Tulemus – sel ajal kui meie istusime juba ammu trammi peal ja tramm hakkas liikuma, pööras ülejäänud kamp end paar-kolmsada meetrit eemal alles nurga tagant välja ja pidi kümme minutit vihma käes järgmist ootama (peatuses on küll varikatused, aga Dublini tuuleolude valguses need üleliia efektiivsed tõrjevahendid ei ole).

Tänane menüü – Šveits, Venemaa (mina logelen) ja Island.

Eilsel päeval sai selgeks, et Iirimaal on ainult kaht tüüpi ilma: „sajab!“ või „kohe hakkab sadama!“. Kui meie õues viibime, on rõhk tuntavalt selle esimese kasuks.

EM hakkas meie jaoks pihta vaba vooruga. Teises voorus (ehk siis meie jaoks esimeses matšis) saime mõnusa 19:11 võidu valitseva maailmameistri Hollandi üle. Matši algul juhtus selline kurioosne lugu, et istusin mina rahulikult laua taga, olles vahepeal oma prillid peast võtnud ja need lauale toetanud. Tulid lauda Brink ja Drijver, tervitasime ja Brink küsis, et kuhu ma oma prillid olen jätnud. Näitasin siis nende suunas ja kommenteerisin, et nad on täiesti olemas, pole ma neid kuhugi kaotanud. Hakkasin siis neid võtma ja selle peale otsustas üks kruvi prilliraamidest sääred teha (loomulikult põrandale paksu vaiba sisse) ja klaas kukkus välja. Teostasime Leoga siis kiirotsingu ja leidsime selle üles, aga ega meil mingeid vahendeid küll ei olnud, et prillide remont ette võtta ja ma nägin asju suht kahekordselt. Tuvastasin, et kui väljakukkunud prilliklaasitagune silm kinni katta (ma kasutasin selleks mingit pakkumiskaarti, vist Passi), näeb märksa paremini, „single vision“. Igaks juhuks otsisin üles kohtuniku ja küsisin, et kas nad leiavad mulle äkki mingit teipi või plaastrit, et saaks vähemalt asjad kuidagi kokku tõmmata. Peagi tuligi üks kohtunikest toruteibiga, millega sai nats McGuiverit mängitud ja klaas raamide külge kinnitatud, ilus see just ei olnud, aga vähemalt toimis (pidas vastu ka teise matši ja kodutee). Sellega lähenesime veel natuke kunagi naljaviluks tehtud nimekirja „Eesti bridž 20 aastat hiljem“ teostumisele, mille kohaselt minust saab 20 aasta möödudes Sula – nimelt too käis ka kunagi mingil turniiril sarnaselt lapitud prillidega. Ilmselt tuleks siit kuskilt mõni optik leida ja läätsed soetada.

Teises matšis kaotasime Monacole 9:21, seal ei olnud meil eriliselt head inspiratsiooni – punktid läksid välja peamiselt neljast jaost. Ühes valisin vale geimi (ma teadsin Leo singlit oma S9xx-i vastas ja seetõttu ei tahtnud 3NT valida, ilmselt oleksin pidanud), teises ei saanud avakäigule pihta, kolmandas jätsid Sven ja Vasja slämmi pakkumata. Neljas oli selline kurioosne juhtum, et mul jäi Leo pakkumisest mulje, et ta kutsub mind slämmi, samas kui ta kutsus mind geimi ja pärast ei suutnud ta signoffi enam läbi passida. Läkski slämm kontraga kaheta, -7, oleksin passinud geimi, oleksime sealt saanud +3. Täna on menüüs Küpros (mina logelen), Taani ja Austria. 

Eile jõudsime siis koondistega (lahtine ja naised) Dublinisse. Kuna pikad reisid on juba niikuinii definitsiooni poolest tüütavad, siis ootan ma pikisilmi, et nad teeksid mõne EMi kohas, kuhu on mõistlik ka mingi muu transpordivahendiga kohale minna kui lennuk. Eilse reisi juures oli hea külg, et lend läks ilma ümberistumisteta Tallinnast Dublinisse ja halb külg, et lennukis oli kari lapsi, kellest nii mõnigi sisustas oma aega pideva kriiskamise ja karjumisega. Lisaks pakkus elevust see, et üks nooremapoolne naisterahvas pani keset reisi lihtsalt lambist pildi taskusse ja teenindav personal tegeles vahepeal tema turgutamisega.

Lennujaamast hotelli jõudmine osutus ka keerulisemaks kui arvatud – Sven ja Rummel käisid uurimas ja seletamas mingi bussifirmaga ja siis käisid taksode vahet uurimas, kui suuri masinaid pakkuda on jne. Kuna nende orgunn eriti hoolsalt ei edenud, olime juba jupp aega lennujaamas passida jõudnud, kui meie juurde tuli mingi papi ja küsis, kas me oleme Eesti bridžimängijad. Selgus, et tegelikult oli Rummelil olnud ka mingi kontakt korraldajatega, kes teadsid, et me tuleme ja seetõttu olid meile vastu tulnud, aga paraku olid mingi teise väljapääsu juures varitsuses olnud. Läksime siis parklasse bussi juurde ja selgus järgmine lõbus tõsiasi – nad olid arvestanud, et me elame mängukoha lähedal, mitte mujal, ja seetõttu läks jupp aega bussijuhiga seletamiseks, et kuhu meid viia tuleb ja veendumiseks, et ta mingiks järgmiseks kindlaks ajaks tagasi ei jõua. Ja loomulikult ei suutnud bussijuht õiget kohta üles leida, vaid eksles lõpuks jupp aega rajoonis ringi, küsides paarist-kolmest kohast nõua, enne kui vajaliku maja juurde jõudis (tõenäoliselt oli meie käsutuses olnud firma kontori aadress, mitte maja oma). Tegemist oli sellise korterhotelliga, kus on üks suur elutuba ja siis paar-kolm väikes kaheinimese-magamistuba. Pealtnäha nägi asi suht viisakas välja (lähemal vaatlusel selgus, et tegelikult on asi ikka suhteliselt p…s, aga sellest hiljem), vahetasime riided ära ja läksime avatseremooniale.

Avatseremoonia oli nagu ta ikka on olnud, selline ülespuhutud BS. Ronis järjest tüüpe lavale ja pidas oma kõne maha ning kohalikke kuulates jäi küll mulje, et nad on kõik Blarney kivi lakkumas käinud – jutt jooksis ja kiideti Dublini kanti ja Iirimaad, et kui toredad kohad need on ja vinged turistipiirkonnad jne. Samas väljas kallas vihma ja oli 14 kraadi sooja ning ilmateade ütles, et umbes nii jääbki, lisaks kinnitas Wikipedia, et umbes selline see ilm sealkandis juunikoos ongi alati olnud. No põhimõtteliselt jäi mulle mulje, et Iiri suvi on nagu Eesti omagi, va. et Eestis eksib vahel mõni ilus ilmake ka sekka. Pärast lasti lava peal nats iiri tantsu, mida oli täitsa tore vaadata (esiteks olid neiud osavad ja teiseks kenad) ja siis anti veini ja snäkke.

Aga jah, elukoha valikuga õnnestus ETBLil ikka suht korralikult puusse panna – alustades kasvõi sellest, et nelja inimest ei õnnestunud samasse kohta ära mahutada ja nad peavad mängima jõudmiseks mingeid imelikke marsruute kasutama. Kuigi asi näeb esmapilgul välja suhteliselt viisakas, on see siiski nats väsinud ja asjad logisevad. Selle elaks veel üle, ainuke olulisem häda on, et rõduust ei õnnestu korralikult sulgeda, sest ukse vahele jääb alla väike pragu sisse, aga siin on suhteliselt kõle. Lisaks tundus esmapilgul, et radikad ei tööta – konditsioneer näitas 23 kraadi, aga hea kui 18 oli ja radika sisse keeramine mingit erilist efekti ei andnud. See õnnestus mul siiski ära lahendada – keerasin kondi veel soojema peale ja nüüd on ka radikad soojad (ma ei tea, kus kurat nad seda andurit hoiavad). Teine mure on, et pistikud on siin briti stiilis, aga meie arvuti- ja mobla laadija juhtmed mandri stiilis. Õnneks Triinul, kes elab igapäevaselt Inglismaal, oli mingi adapterivariant olemas nii et arvuti seina ikka kuidagi sai ning nett töötab. Ok, eks seegi ole selline juhuslik ebaõnn. Aga seapead suutsid meile anda ainult ühe komplekti võtmeid (nelja, hiljem kuue inimese peale) ja all valvelauas hoiavad nad küll teleka mängimas ja tuled põlemas, kuid kedagi seal kunagi ei ole, kui oleks vaja nõu või abi küsida.

Tegelikult märksa hullem häda on asukohaga. Siit käib mängukohta kiirtramm, mis eelinfo kohaselt pidi peatuma meie hotelli kõrval ja mängukoha kõrval. Otseselt see vale ei olegi, aga mängukohta tuleb siiski mingi 10-15 minutit jalutada ja kui taevast kallab mingit saasta kaela, siis väga tore see teadagi ei ole. Teine halb asi on, et trammisõidu pikkus on ka ca 30-35 minutit! Hakkab juba vaikselt Pau turniiri meelde tuletama, kus enne mängima saamist tuli kõigepealt tund aega autos loksuda või Istanbul, kus meil oli ka elukoht kesklinnas, aga mäng toimus kuskil linna servas tühermaale rajatud hotellis (Varssavis läks meil ka mängukohta mingi 50 minutit, aga see oli jala käimine ja meie oma vaba valik, „vahenditega“ sai sinna märksa rutem). Nii et kui kolmest voorust on keskmine vaba, siis koju puhkama minna ei saa, õigemini ei ole mõtet. Kuna mängukoht on mingi golfikeskus linnaservas (või õigemini juba linnast väljas), siis kohapeal hängida ka erilist pointi ei ole. Nii et palju õnne. Selle taustal tundub hirmuäratava uudisena, et Lille’i turniiri jaoks polevat meil veel elukohta leitud.

Teine halb asi asukoha juures on see, et kuigi väidetavalt olevat tegemist kesklinna lähikonnaga (mis tegelikult on vist õige, kui ma asjadest korralikult aru olen saanud ei ole kesklinn sugugi kaugel), tundub rajoon ise olevat mingi paras geto– eile õhtul läksime välja poodi otsima ja meie tänaval (me elame õnneks tänava otsas, mitte keskel) jõlkusid paarikaupa mingid imelikud tegelased (õnneks valge nahavärviga), noored togisid hurlingut mängida (mingi iiri mäng, kus eesmärk on kaikaga pallile pihta virutada), paar prügikasti oli tänavale ümber keeratud, mõned sissevisatud aknad ja koerasitahunnikud kõnniteeservades. Seda muljet aitas kinnitada ka õhtul mängukohast taksoga tulnud Triinu, kellele taksojuht olevat maininud, et ta on väga üllatunud, et me sellises kohas elame, paar aastat tagasi olevat tegu olnud Dublini ühe kõige karmima ümbruskonnaga (millest muidugi võib järeldada, et kuskil on vahepeal veel karmimaks läinud).

Igatahes aitab tänaseks kirumisest, elukoht on küll sitt, aga selles suhtes ei ole vist enam midagi parata ja varsti on vaja mängima minna. Esimene voor on meil vaba, siis tulevad kohe järjest kaks suurfavoriiti – Holland ja Monaco, väidetavalt ühte neist mängudest kantakse üle ka BBOs. Eks üritan jõudumööda uusi postitusi teha.

Alanud jalgpalli EM tappis mõnuga tennise Prantsuse lahtised ära. Kui esimestes ringides veel viitsisin tennise tulemustel silma peal hoida (ja vahel vaatasin telekast mõne mängu), siis jalka alates oli sellega lõpp. Mis siis, et tegu oli esimeste ja mõttetute alagrupimängudega ja tennises jõudsid kätte veerand- ja poolfinaalid, ei olnud enam vähimatki huvi enam reketiga tüüpe jälgida. Kuskilt uudiste pealkirjadest nägin ära, et naiste turniiri võitis Šarapova, meeste turnast ei tea isegi seda, kes poolfinaalides mängisid. Ilmselt homme mõnest uudispealkirjast tuvastan, kes võitis… 

Tuvastasin end mõttelt, et jalgpalli EMi ajal on kohatu selle mängude vahel spordiuudistes Eesti jalgpalliliiga kohtumisest rääkides sinna juurde veel pilti ka näidata. Seda nähes ei tea kas naerda või nutta, kui pall peale nurgalööki teeb karistusalas kolm aeglast põrget ja ei ründajad ega kaitsjad selle peale eriti ei reageeri.

Ise siirdun nüüd natukeseks ajaks Iirimaale, eks näis kui palju linna peal karjumist kuulda on, kui parasjagu Iiri koondise mänge üle kantakse – arvestades, et vaenlasteks on Itaalia ja Hispaania, siis ilmselt midagi head neil oodata ei ole. Ise osalen samuti EM-il, bridžis, aga seda paraku telekast üle ei kanta (BBOst ilmselt küll), nii et hoidke pöialt! 

Soetasin endale kuu aega tagasi ratta. Mitte midagi eriti udupeent, selline "linnaratas" - st. kolme käigu, mugava sadula ja kõrge lenksuga, milles saab rahulikult püstiasendis sõita. Niikuinii minust erilist sportlast pole ja kiirusi taga ajama hakata ei kavatse (või kui kavatsen, siis läheb selleni parasjagu nii kaua, et olemasolev ratas niikuinii amortiseerub seks ajaks). Kuigi põhiline eesmärk ratast hankides oli see, et ei peaks Tartusse minekul bussidega arvestama, siis nagu ikka uute "mänguasjadega", olen ka sellega rohkem talitanud kui plaanis, üldiselt kui vähegi ilma on olnud olen proovinud ca 20 km läbi vändata. Õnneks siinkandis on teed mugavad ja maastik ilus, pidevalt on tekkinud mõte, et peaks fotoka kaasa võtma, et saaks pea kohal lauglevatest kullilistest või põõsa vahel luuravaist kassidest pilte tegema.

Nojah, aga nagu ratastega ikka, siis vajab ka minu oma vahepeal kõpitsemist, hoolimata sellest et ta nii uus on. Esimene juhtum oli lihtne, kumm lekkis. Läksin poodi, leidsid sisekummist augu, väliskummist mitte ja vahetasid mul lihtsalt veerand tunniga kummi ära, märksõnaga "garantii". Pole viga, mulle sobis. Seejärel aga hakkas väntamise ajal kostma mingeid imelikke plõkse. Taas poodi ja õhtul järele. Sain siis selgituse, mis minu jaoks kõlas nagu hiina keel: "need plõksud tekkisid keskjooksust, keerasime selle asja kõvemini kinni" (ma küll kujutan ette, mida tähendab "keerasime kõvemini kinni", aga mis on keskjooks, sellest pole mul õrna aimugi, ilmselgelt midagi väntamismehhanismi juures). Kuigi üritasin veel ääri-veeri uurida, siis ei saanudki targemaks, millega tegemist on - ja öelge veel, et jalgratas on lihtne pill!

Meie rahvalugejate kambal oli pisikene istumine piirkonnajuhi pool. Kuna maad oli sinna kõigest mingi 4-5 kilomeetrit, otsustasin kohale navigeeruda omal jalal. Ja selle distantsi peale Vedu-Saadjärve teel (tegemist ei olnud maanteega, aga ka mitte täieliku külavaheteega) peatus mu kõrval täiesti provotseerimatult koguni kaks autot, kes küsisid, kuhu ma suundun ja pakkusid küüti! Okei, üks neist oli naaber, kes mu ära tundis, aga teine oli mingi täiesti võõras naisterahvas. Kui ta kinni pidas, siis ta küsis, et kuhu ma lähen ja pakkus transat ja alles seejärel hakkas huvi tundma, kes ma selline olen, et tema ei tunnegi. Lisaks juhtus veel selline asi, et kui ma möödusin parasjagu mingist põllust, kus traktor oma kevadisi ringe tegi, peatus minust 50m eespool üks auto, kruttis akna alla ja aknast väljus käsi fotoaparaadiga ja tegi eelpoolnimetatud trakatsist pilti. Tõsine sürrealism kuubis, kas elu on siis maal nii pekki läinud, et inimesed pole varem traktorit näinud?

Eelmisel teisipäeval juhtus selline kahetsusväärne lugu, et kaubandusvõrgust juustu hankides osutus minu saak pooleldi praagiks. Otseselt ta halvaks läinud ei olnud, kuid tal oli selline kuiv ja soolakas mekk juures, nagu oleks ta juba natuke kuskil õhku saanud (umbes sarnane maitse tekib juustul külmkapis seistes).

Olin toimunu üle nats nördinud, aga leidsin, et tusameel tuleks kuhugi välja valada. Võtsin siis kätte ja saatsin Estoverile (tegemist oli tema hollandi leibjuustuga viilutatud kujul) kirja, milles kurtsin oma kurva saatuse üle.

Tulemus oli üllatavalt positiivne - sain juba järgmisel päeval vastuse, kus lubati mu juust paremaga asendada (ja vana sooviti tagasi saada, et analüüsida, et mis seal viltu oli läinud). Aega sellega küll läks, aga täna hommikul toodi mulle uus pakike ning lisaks veel väikseks boonuseks karbike määrdejuustuga. Viis pluss, ma ütlen!

Käesoleval nädalal olen ma end juba kaks korda täieliku blondiinina tundnud. Või pigem on õige öelda, et mul oleks olnud juba kaks võimalust end täieliku blondiinina tunda, kui ma selliseid asju põeks (oma võhiklikkusest asjade suhtes, millega mul puudub varasem kokkupuude, suudan ma tegelikult täieliku südamerahuga üle olla).

Eelmisel nädalal keeldus kaastööst üks auto tagaustest – nimelt ei olnud teda võimalik seespoolt avada, kuna link lihtsalt ei andnud ühendust. Ei aidanud ka lukuga edasi-tagasi klõpsimine ja muud nõksud, ust tuli avamas käia väljaspoolt. Läksin siis esmaspäeval autoteenindusse ja minu üllatuseks selgus, et lisaks kõikidele näha olevale lapselukule on autoukse peal üks väike lüliti, mille nägemiseks peab uks avatud olema ja vot see olevatki „õige“ lapselukk ning töötabki selle põhimõttega, et ust saaks avada ainult väljaspoolt. Ühesõnaga saab suure osa autodest mugavalt litsilõksuks ümber kohandada selle plussiga, et tahapingile istumasaamiseks ei ole vaja kaasistuja tooli tagant läbi pugeda. Nojah, aga kuna ma juba teeninduses olin ja auto garantii lõppeb sel kuul ära, siis tehti mulle seal kiirkorraline ülevaatus (et kas midagi on vaja veel kõpitseda, kuni on võimalik seda garantii ajal teha) ja arvet ei esitatud. Väga viis.

Teine probleem varitses mind meie keldris. Nimelt tuvastasin, et sissetulev veetoru on veemõõtja kandist läbimärg ja selle all põrandal on niiske laik. Tundsin siis muret, et äkki tihendid lasevad läbi (seoses kurbade kogemustega sügisesest kraanivahetuse ajast) ja suhtlesin meie veefirmaga. Nad andsid ühe oma töömehe kontaktid (õnneks on neil niikuinii siinkandis tegemist ja ekstra Tartust kedagi kohale polnud vaja kutsuda). Täna olid siis tüübid ukse taga ja näitasin neile probleemse koha ette. Selgus, et kõik on tegelikult täiesti korras, tegemist on lihtsalt kondenseerumisega (väljast tuleva veega toru on külmem kui keldri temperatuur ja keldris olev niiskus ladestub toruseintele ja tilgub sealt maha). Väga veider küll, et varasema kolme aasta jooksul pole ma kordagi sellist asja tähele pannud (st. minu arvates ei olegi sellist asja varem juhtunud), aga võib-olla siis sai veebruaris-märtsis rohkem köetud kui tavaliselt (mis osaliselt seletaks ka enneolematult suuri ja koledaid küttearveid – teise osa seletaks gaasihinna tõus) ja seetõttu oli temperatuurivahe suurem kui muidu. Eks siis tuleb torule mingi isoleerkiht peale venitada. Aga jah, kuna torumehed juba meil olid, siis vahetasid nad ühe soojaga ka veemõõdiku välja – niikuinii olevat see lähiajal plaanis olnud.

Nii et sellel nädalal olen juba õppinud selgeks kaks uut asja oma auto ja kodu kohta ning nädal on alles poole peal. Eks näis, millega nädalalõpp üllatab.

Minu aktiivne rahvaloendajatöö on nüüdseks loodetavasti otsas. Nimelt püüdsin eile kinni kaks viimast inimest, keda ma olin juba nädal aega varitsenud ja kui kuskilt põõsast mõni üllatusmees (või -naine) välja ei ilmu, siis rohkem ei ole vaja enam kuskil kohapeal käia. Muljetan siin siis natuke, enne kui endalgi asjad meelest ära lähevad.

Nagu arvata oligi, mulle sobis sedasorti tegevus suurepäraselt, inimestega läbi saamine ja enda tegevuste planeerimine tuleb mul päris hästi välja - ilmselt vahepealne müüjatöö + arvutimängud on neid skille hästi arendanud. Inimestega konfliktiolukordi ei tekkinud (ainult paar tükki urisesid moka otsast ukse vahelt, et nad on juba loendatud, mis ma neid enam tüütamas käin - aga ega nemadki väga kurjad olnud, eriti kui ma viisakalt vabandasin ja seletasin, et tegemist on üldise süsteemse bläkiga ja minu käsutuses olevad andmed on kohati puudulikud). Koertega sain ka ilusti läbi, ühegi murdjaga konfrontatsiooni laskuma ei pidanud. Õigemini ega ma seda ei olekski teinud, kui vähegi võimalik, pole minu asi tööülesande nimel oma elu ja tervisega riskida, ega ma mingi lendur Marusjev ei ole. 

Koertega siiski juhtus mul kaks omapärast seika:

Ühe talu juures oli auto maja ees ja väravad lahti. Vaatasin, et kedagi ega midagi ei liigu ja tulin oma masinast välja, ning kui maja nurgast mööda sain, siis tuvastasin, et mingi elukas magab seina ääres. Leidsin, et tõenäoliselt on parem, kui ta ärgates ei näeks esimese asjana mind vastu välisust prõmmimas ja liikusin tagasi autosse ning andsin signaali - lootes, et ehk inimesed majast seest kuulevad ja tulevad välja, nende juuresolekul ikka mugavam murdja loomaga sama hoovi peal viibida. Inimesed ei reageerinud, aga ses suhtes täitis signaal oma eesmärgi, et äratas koera üles. Ja loivaski siis üks paras volask maja nurga tagant välja, haigutas, vantsis autost mööda lähima puu juurde ja tõstis jalga. Auto ega selle sisu ei olnud üldse huvitavad. Igaks juhuks testisin enne õue minekut olukorda veel sellega, et avasin autoukse - et vaadata, mis näoga ta sellesse suhtub. Temal oli savi. Seepeale tegin educated guessi, et kui nii suur loom vedeleb lahtise väravaga hoovis ilma ketistamata ja käitub ka äärmiselt ebaagressiivselt, siis tõenäoliselt ei ähvarda mind miski ja väljusin masinast. Koer tuli, nuusutas mu korra põgusalt üle ja seepeale siirdus kuuri nurga taha omi asju ajama - no ikka eriline pohhuist.

Teises kohas aga juhtus nii, et kui ma seal esimest korda käisin, oli hoovi peal neli koera - kaks suurt ketis ja kaks nähvitsat lahtiselt. Sõitsin autoga maja ette ja andsin signaali - aga inimesi ei kuskil. Tegin riskianalüüsi ja hindasin olukorra selliseks, et "ohtlikud loomad on ketis kinni ning need kaks klähvivat "karutapjat" suudan ma vajaduse korral paika panna küll". Marssisin siis autost välja, jalutasin ukseni ja jätsin sildi ukse vahele, ning läksin tagasi masinasse. Nähvitsad haukusid küll mis kole, aga lähedale tulla ei usaldanud, passisid hoopis suurte koerte ketiulatuses (suured koerad võtsid asja märksa rahulikumalt). Alles siis kui ma juba autos tagasi olin, tegid tormijooksu autoni ja saatsid mind meeleoluka lõugamise saatel minema. 

Kui ma paar nädalat hiljem sinna kohta tagasi läksin, et  inimesed lõpuks üle lugeda, oli koerte kisa jälle taevani, aga minu lähedale nad taas tulla ei usaldanud (kui jätta välja see, et üks neist nähvitsaist üritas sõitva auto alla viskuda - või mida iganes ta seal siiberdas). Intervjuu ajal aga kommenteeris perenaine, et "vaatasin, et te olite sildi ukse vahele jätnud ja tundsin kohe hirmu, et mine tea, kas koerte hammaste vahelt ka riideräbalaid leiab". Nimelt selgus, et need kaks lontrust on suhteliselt vastiku ja kiusliku iseloomuga elajad, et kipuvad võõrastele hambaid näitama ja kui on halvas tujus, siis võivad ka omasid näksata. Ükskord olevat juhtunud selline lugu, kus üks PRIA näitsik oli seal hoovi peal püstihädas, sest hoolimata omaniku kohalolekust proovis üks neist vägisi talt koeproove võtta ja oli selle nimel nõus kasvõi auto alt läbi pugema. Saa siis nüüd aru, kas neil on rahvaloendajate suhtes suurem aukartus või ütles miski mu kehakeeles, et minu peal hammaste proovimine ei pruugi osutuda ohutuks lõbuks - igatahes hoolimata oma sõjakast kisast, lähemale kui kaks meetrit kumbki neist mulle ei tulnud.

Lõbusamad hoiatussildid:

"Kui sa seda silti lugeda näed, oled mul juba kirbul!"

"Ettevaatust, kuri koer! Ja kassi ei tasu ka üleliia usaldada!"

Autoga õnnestus mul kinni jääda ühe korra - õnneks kodule suht lähedal ja sain Tommi appi kutsuda. Paar korda läks veel napikaks, mingist mäest sain üles umbes viiendal katsel ja paar korda lihtsalt loobusin kahtlaste teede läbimisest ja jätsin need objektid paremaid aegu ootama. Kodukandi geograafia sai ka hoobilt hulka selgemaks. 

Surnud hingi (kes olid surnud selle aasta alguses, aga tuli ära lugeda) sattus mulle kaks, ühe pere juurde sattusin kohe järgmine päev peale matust. Ei olnud just parim ajastus, aga inimesed võtsid asja väga rahulikult, nii et probleemi ei tekkinud.

Kahtlane oli see, et ma olin loenduskuu vältel kolm korda haige, mis on muidu umbes kolme aasta norm. Kõigepealt üsna alguses läks hääl ära (ilmselt liiga palju suht jahedas ja niiskes autos oldud), seejärel ründas mind mingi asi, mis lõi päevaga palaviku 39,5 peale (õnneks taandus paari päevaga) ja lõpuks tuli kõrvapõletik. Kõrvapõletikuga kaasnevalt selgus selline veider tõsiasi, et mul pole kodus ainsatki mütsi, mida sellisel puhul kanda (viimased 15 aastat olen vaatamata ilmale palja peaga käinud) ja seega pidin Maarja vanematelt mõne laenama. Maarja ema oli igaks juhuks mulle neli tükki valmis vaadanud (et näis, milline sobib ja meeldib), üks neist oli balaklava-tüüpi (ainult silmaavad paistavad välja). Mõtlesin, et oleks päris hea nali see endale pähe tõmmata ja inimestele ukse taha minna, aga jätsin selle siiski igaks petteks tegemata.

Inimesed olid peaaegu kõik sõbralikud ja abivalmid. Isegi sellistega, kelle eest naabrid hoiatasid, et tegemist võib olla "raskete kundedega", polnud vähimatki probleemi. Üks pakkus mulle lõunasöögi, üks palus tunni aja pärast tagasi tulla - ja naastes selgus, et ta arvas, et tal on korter külm ja soendas ühte tuba radiaatoriga, et ma ei külmetaks ja kolmas küll kohapeal midagi ei pakkunud, aga kui ma sattusin nädalake hiljem Lähte poes tema taha kassasappa, siis lasi ta mu endast ette, kommenteerides et "oh, mul aega küll, aga te tahate kindlasti võimalikult ruttu lõunale saada". Üldine eluolu maal on ikka väga vilets (ja ma olin suhteliselt Tartu lähedal ning ma ei kujuta ette, milline võib see olla veel kaugemates kolgastes), ja kuigi inimesed ei olnud küll erilised vingujad, siis sellest hoolimata avaldasid päris paljud nördimust, et Stenbocki maja, komantšide pealikuga eesotsas, ja 101 dalmaatslast oma tegudega (ning veel enam suhtumisega) neile kõrges kaares pähe lasevad. Üks "kunde" ütles mulle otse välja, et ta ei teinud loendust netis vaid ootas rahvaloendajat, et näha, kas riik vähemalt sellega hakkama saab, et inimese kohale saadab - konstaablit polevat ta küla peal kordagi näinud juba ca 5 aastat.

Mis asja korraldusse puutus, minu arvates jätsid loenduse organiseeritus ja SA poolne kommunikeerumine loendajatega väga tugevalt soovida. No krt, kui asja hakati ette valmistama mingi 5-6 aastat tagasi, siis eeldaks ju, et süsteemid töötavad, eelinfo on korralikult läbi töötatud ja loendajatele tehakse inimeste ja objektide leidmine suhteliselt hõlpsaks - selle asemel, et kohati pidi hakkama Sherlockit mängima ja ootama, kuni süsteeme kõpitsetakse. Minu arust oli ka e-loendus suhteliselt ebaõnnestunud üritus - kuigi see reaalse loendustöö mahtu vähemaks, komplitseeris see ülejäänud töö tegemist tunduvalt. Tekkisidki olukorrad, kus inimene oli end küll lugenud, aga andmebaasist seda üles ei leidnud või siis tuli ikkagi käia üle kontrollimas, kas kõik sai õigesti loetud. Viimased juhtumid olid küll reeglina lihtsad, umbes paari minuti töö (kuigi mitte alati), aga neid oli siiski umbes neljandik/viiendik kogu netis loetute hulgast. Ja need olid sellised, kus süsteem aru sai, et võib-olla on kuskil mingi viga sisse tulnud, ma olen täiesti veendunud, et päris paljud sellised asjad jäid kontrollimata. 

Üldiselt olen rahul, mulle tegelikult täitsa meeldis seda tööd teha - aga sama hea meel on mul ka selle üle, et see lõpuks läbi sai. Loodetavasti ei teki viimasel hetkel enam midagi, mis kiiret lahendamist nõuaks ja asjale võib joone alla tõmmata.

Laupäeval olin kohtunikuks ak-orgide bridžiturniir (õnnitlused Kati Koido – Ernst Tungelile, kes võitsid). Lõuna ajal otsustasin minna sööma sellisesse kohta nagu Krooks ja sealne teenindus igatahes oli selline, et tõenäoliselt ma niipea seda ettevõtmist ei korda. Tõe huvides tuleb mainida, et toit oli hea.

Nimelt jalutasime sinna sisse väikese seltskonnaga ja ma tundsin huvi, et kui kaua võtab aega, et saada kätte paneeritud šnitsel. Roosa kampsuniga tibin leti taga mainis, et ca 25 minutit. Teine inimene meilt küsis, et kas midagi rutem ka saab – selle pealt kähvati vastu nipsakal toonil: „ega meil siin mingi kiirtoidukoht ole!“ Eino sorry, et küsisime. Vahepeal oli näitsikul aega suhelda igasuguste oma tuttavatega, kes seal leti ääres aega veetsid, selle asemel et tellimusi edasi anda ja loomulikult 25 minutiga ma oma praadi kätte ei saanud. Lõpuks hakkas toit vaikselt lauda jõudma. Millegipärast mulle, kui esimesele tellijale jõudis see loomulikult kõige hiljem kohale – vaatasin kellalt, et rohkem kui 50 minutit peale kassas käimist! Nojah, panin siis oma prae nahka, see oli päris hea, kuigi ma natuke imestasin, et see asi tundus pigem loomaliha olevat ja paneeritud ta ka nagu eriti ei olnud, pigem üleküpsetatud. Hakkasin juba vaikselt lahkuma, kui meie laua juurde tuli ülalnimetatud tibin ja küsis, et „kas teie lauas oli kellelgi paneeritud šnitsel?“ Ühesõnaga oli ta lisaks kõigele muule suutnud mulle ka vale prae tuua (ja õiget tulnuks veel veerand tundi oodata!!!). No ma olin küll piisavalt näljane, et lüüa hambad sisse esimesse toitu meenutavasse asja, mis mulle ette toodi ja ega ma ausalt öeldes eriti ei mõelnud, et mida ma tellinud olin, aga ma pean tunnistama, et selle ooteperioodi järel poleks ma hakanud teist nägu tegemagi, kui mulle ka OLEKS meenunud, et ma tellisin midagi muud. Mainisin talle, et „ahjaa, tõepoolest mul oli ju paneeritud šnitsel, aga see teine asi, mille te mulle ette panite, oli ka täiesti hea!“ ja lahkusin. Palju õnne talle selle kunde veenmisel, kes loomaliha tellis, et tegelikult kõlbab ka siga süüa ning tehku järgmine kord oma tööd paremini ja inimestele realistliku ooteaja ütlemine oleks ka abiks.

Ma ei saa aru, mismõttes võru keel on eesti keel ja soome keel ei ole?

Nimelt tegi üks tuttav paar päeva tagasi FBsse võrukeelse kirje, kus kommenteeris mingit soomekeelset asja (allpool oli ka soomekeelne tekst olemas)  - ja võite kaks korda arvata, kummast ma aru sain ja kummast mitte! Setu keelest ma parem ei räägigi, seal tunduvad enamus sõnu pealevaadates jumalasta võõrad olevat.